Käesoleva kirjutise eesmärk on tutvustada sakraalhoonesse matmise praktikat, täpsemalt pärusmatusepaiga kasutamist 17.–18. sajandil kui ühte maarahva matusekultuuri väheuuritud ilmingut. Käsitluse aluseks on 2019. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö koostamise ja hilisema täiendava uurimistöö käigus ilmsiks tulnud faktid. Vaadeldava teema algmaterjale on varasemates teadusuurimustes puudutatud vaid põgusalt ning pigem juhuslikult, põhjalikumad või terviklikud teaduslikud käsitlused seni puuduvad.
Uurimistöö peamiseks tööhüpoteesiks oli oletus, et eestlaste etnilis-kultuurilise rühma eliit on püüdnud järgida matusekombestikus nagu teistegi kultuurinähtuste juures (riietus, ehted, käitumismaneerid jne.) sotsiaalselt staatuselt kõrgemal astmel asunud rühmade eeskuju. Seda muidugi materiaalsete ja sotsiaalsete võimaluste piires.
Juba alates August Wilhelm Hupeli ajast[1] laialt käibiva vulgaarajaloolise narratiivi[2] järgi oli maarahva 17.–18. sajandi vaimuelu religioosne aspekt paljuski seotud „paganliku“ kombestiku järgimisega.[3] Vaimulikud pidid tegema suuri jõupingutusi, et neid kombeid välja juurida ja maarahvast tihedamalt luterliku kirikuga siduda. Kirikuelu oluliseks aspektiks peetakse kirikliku matmiskombe ning kirikuaia kui ainuvõimaliku matusekoha juurutamist.[4] Sakraalhooneis asuvaisse matusepaikadesse olevat samal ajal maetud vaid vaimuliku-, aadli- ja kodanikuseisusesse kuulunud isikuid ehk „sakslasi“. Eestlaste matusekommete illustreerimiseks kasutatakse vaid ühte Willem Reimani avaldatud juhtumit Põlva kihelkonna talupojast Lokko Tinn’ist, kes olevat oma ema surnukeha lasknud pühitsetud kalmistult välja kaevata ning saanud selle eest karistada.[5]
Sund olevat olnud peamine põhjus, mis suurendas nende eestlaste hulka, kes nõustusid hauakohaga kirikuaias. Neist vaid mõnel üksikul jõukamal talupojal olevat olnud võimalus soetada enda või oma perekonna viimse puhkepaiga ehteks suur paekivist hauatähis, mille tellija jõukuse rõhutamiseks lisatakse narratiivile mõnikord ka sedastus, justkui olevat niisuguse hauatähise omandaja olnud vabatalupoeg või „mõisatöötaja“.[6]
Eeltoodud kujutelmast ei erine oluliselt ka sagedamini kohatav ajalooteaduslik narratiiv, mida toetavad nii mõnedki ajaloolased kui ka kunstiteadlased.[7] Selle lähenemise hetkeseisu kokkuvõttena esitas 1994. aastal ajakirjas Horisont varauusaegse matusekultuuri teemalise lühikäsitluse Heiki Valk. Viidatud narratiiv on seal saanud järgmise sõnastuse: „Kirikutesse ja kirikuaedadesse matmisest annavad tunnistust meie pühakodades leiduvad kesk- ja rootsiaegsed aadlike, jõukate linnakodanike ja vaimulike hauaplaadid, samuti Põhja- ja Lääne-Eesti kirikaedades eestlaste haudu tähistavad, valdavalt rootsiaegsed ratasristid.“[8]
Uurimistöö materjali ettevalmistamise käigus leidis kinnitust tõsiasi, et publitseeritud on mitmeid teateid dokumentide ja esemete kohta, mis viitavad faktile, et saksa pihtkonna liikmete kõrval on ka osa maarahvast leidnud viimse puhkepaiga kirikumüüride vahel. Nimetan vaid mõne niisuguste teadete autori: pastorid Heinrich Christopher Wrede[9] ja Gustav Johannes Beermann,[10] ajaloohuviline Jaan Jung,[11] graafik ja koduloolane Johannes Naha[12] ning Lembit Odres.[13] Ometi on lähiminevikus nende faktide tõlgendamisest kas loobutud või püütud neile leida üldise narratiiviga sobituv seletus. Nii on näiteks Pille Arnek oma doktoritöös nimetanud kuut talupojale kuulunud hauaplaati, millest nelja asukohana nimetab ta sakraalhoonet. Siiski peab ta seda matmisviisi maarahva juures niivõrd haruldaseks, et on selle teema edasiarendamisegi välistanud, pealkirjastades oma doktoritöö ühe alalõigu üsna vastandav-välistavalt: „Kirikutes asuvad hauaplaadid versus lihtrahva tähised“.[14]
Informatsiooni maarahvale kuulunud ning sakraalhoonetes asunud hauaplaatidest on kogunud Olaf Sild,[15] seades eesmärgiks ennekõike dokumenteerida Tallinna ja selle lähiümbrusesse jäävaid hauatähiseid. Tema õpilane Johannes Hiiemets on 1932. aastal omakorda sedastanud: „Altari ruumis olid harilikult mõisaomanike hauad. Sagedasti võlvitud hauakambrid, milledel katteks peal hauakivid. [– – –] Kantsli ümber ja altari poolsetel kiriku külgedel olid teiste peenemate isikute matmispaigad: saksasoost mõisateenijad, kingsepad, rätsepad ja muud käsitöölised, muidugi ka kõrtsmikud ja kiriku vöörmündrid, köstrid. Neile järgnesid kui ruumi leidus – lihtrahva matusepaigad.“[16]
Külastades 1935. aasta sügisel Harglas Wassermannide kabelit, ütles Eesti Rahva Muuseumi tollane direktor Ferdinand Linnus, otsides sealsete matuste juurest „etnograafilise tähtsusega esemeid“ Päewalehes avaldatud usutluses välja järgmise mõtte: „[– – –] wõrdluseks oleks wäga huwitaw, kui meil leiduks muumiaid ka tolleaegses talupojarõiwastuses. Eesti Rahwa Muuseumi andmetel peaks Põhja-Eestis kuskil leiduma ka mumifitseeritud laipu, mis kuuluwad talupoegadele. Seni ei ole aga muumiate hoiupaika weel suudetud awastada. Selles suhtes tahetakse aga Eesti Rahwa muuseumi poolt samme astuda.“[17]
Viimasel kümnendil on varauusaegset maarahva matusekultuuri puudutavas üldlevinud ettekujutuses toimunud siiski mõningane muutus. Nii tõdeb Aivar Põldvee uusimas Eesti ajaloo üldkäsitluses, et jõukamate talupoegade hulgas „leidus selliseidki, kes maeti kõrge tasu eest koguni kirikusse“.[18] Sellele lisandub Merike Kurisoo ja Aivar Põldvee 2017. aastal avaldatud ühisartiklis sisalduv ühelauseline mööndus, et „mõnikord maeti neid [s. o. talupojavöörmündreid] isegi kirikusse“.[19] Nüüdseks (2021) on paljude kultuurimälestisena kaitse alla võetud hauatähiste hulgas väärtustamist leidnud ka üks sakraalhoones asunud talupojapere pärusmatusepaika tähistav raidkivi – Muike Tönu hauaplaat aastast 1699.[20]
Seega, üldlevinud seisukohaga paralleelselt leidub kirjanduses mitmeid üksikviiteid ja arvamusi maarahva sakraalhooneisse matmise kohta. Hoolimata sellest, et need teated olid tervikpildiks sidumata, tekkis kahtlus, et nii vulgaarajalooline kui ka sellega kohandatud, viimase kümmekonna aasta jooksul ka murenema hakanud, kuid siiski veel täiesti elujõuline ajalooteaduslik narratiiv ei tarvitse täiel määral väljendada maarahva matusekombestiku tegelikkust.
Kogutud materjali uurimisel ja interpreteerimisel kujunes oluliseks eeltööks lahti mõtestada termin „pärusmatusepaik“, nii nagu seda tehti pärusmatusepaikade kasutuse ajal. Kuivõrd see on vajalik ka käesoleva artikli sisu paremaks mõistmiseks ning et eestikeelses teaduskirjanduses puudub siiani pärusmatusepaiga definitsioon, esitan kokkuvõtlikult oma argumendid ja sõnastuse.
Liitsõnana hõlmab mõiste „pärusmatusepaik“ (sks. Erbbegräbniß) nii eesti kui ka saksa keeles kahte iseseisvat komponenti: (a) objekti olemusest lähtuvat kasutusotstarvet ja (b) päritavust kui omadust.
Mõiste tuleb vaatlusalusel territooriumil käibele hiljemalt 16. sajandil ja levib laialdaselt samal ajal Piibli tõlkimisega saksa keelde. Termini levimist igapäevakeelde iseloomustavad arhivaalid, kus sõna begräbnis(s) tähistas kirikuruumis asetsevat hauakambrit, täiend erb- aga piiramatut käsutusõigust matmispaiga suhtes.[21] Mõiste sisulist olemust näitavad rootsiaegsed kohtudokumendid, mis kirjeldavad aadlike ja kodanike vaidlusi pärusmatusepaiga omandiõiguse üle. Samas ei tohi mõistet segamini ajada alates 19. sajandi algusest kalmistule ostetud perekonnaplatsiga, mida dokumentides sageli lühendatult samuti pärusmatusepaigaks nimetatakse. Viimati nimetatud matusekoha täispikk nimetus on Erbbegräbniß-platz.
Termini kasutusest Piibli saksakeelsetes tõlgetes just eespool kirjeldatud tähenduses annavad tunnistust mitmed kirjakohad. Näiteks Esimeses Moosese raamatus (23:9) on väljendatud Aabrahami soov saada tasu eest koobas, millest võiks saada tema pärushaud.[22] Piibli 1530. aasta saksakeelses väljaandes kasutati samas salmis selle haua kohta väljendit gebend mir ein erbbegrebnuß bey euch.[23] Sama terminiga on tähistatud Aabrahamile kavandatav pärushaud ka Esimeses Moosese raamatus salmides 23[:20],[24] 49[:30][25] ja 50[:13].[26] Siiski ei olnud väljend selleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud. Näiteks Johan Ecki 1558. aasta piibliväljaandes kasutatakse Aabrahami poolt omandatud hauakoha tähistamisel sõna grabrecht,[27] samas kui Feyerabendi 1561. aasta väljaandes kasutati mõistet Erbbegräbniß.[28]
Mõistet „hauakamber“ on kasutatud Piibli eestikeelses tõlkes nii Jesaja raamatus (Js 14:18) kui ka Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis. Jesaja raamatus on sõna „hauakamber“ Piibli 1662. aasta saksakeelses väljaandes tõlgitud kui maja (Hause), kuid lisatud kommentaaris esineb täpsustav sõna Begräbniss.[29] Evangeeliumides on samas väljaandes seevastu kasutatud hauakambri tähistamiseks sõnu Todengrab ja Grab.[30]
Pärusmatusepaiga olemuse määratlemisel on oluliseks osaks selle kasutusõigus ehk „kuulumine“. Eestlaste 16.–19. sajandi hauatähiste tekste uurinud Pille Arnek on sedastanud, et sõnadega „see kivi kuulub“ või „see matusepaik kuulub“[31] „algavad mõned epitaafid alates 16. sajandist“ ning edasi: „maarahva seas tulid analoogsed nendingud kasutusele peamiselt 19. sajandil.“[32] Raske on lahti mõtestada tema määratlust „peamiselt 19. sajandil“, kuid käesoleva artikli aluseks olev uurimistöö näitas ühemõtteliselt, et niisugune omandit näitav vormel oli sakraalhooneis asunud maarahva pärusmatusepaikade katteplaatidel 17. sajandil pigem norm kui erand.
Saksa pihtkonna liikmete hauaplaatidel on üsna levinud fraasiks: Dies(er) Stein und Stet(e) (ge)hör(e)t [– – –] und seinen Erben. Verbi (ge)hör(e)t (kuuluma) sage kasutamine pärusmatusepaiga kontekstis peegeldab pärusmatusepaiga kui nähtuse leviku sagedust. Tegusõna „kuuluma“ kaudu omandi näitamist on praktiseerinud nii aadel[33] kui ka kaupmeeskond,[34] samuti käsitöölised.[35]
Eestlaste hauakividel kohtame seda verbi loomulikult üksnes siis, kui tekst on saksakeelne. Tegusõna „kuulub“ on olnud raiutud vähemalt neljale eestlase hauaplaadile.[36] Samuti on seda kasutatud Tartu Jaani kiriku hauakohtade omanike loendis hauakivi nr. 48 kirjelduses.[37]
Hauatähistel on kasutatud ka eespool nimetatud fraasi teisi osi, nagu näiteks sõna „pärija“ (Erben), mis annab samuti mõista, et hauakoht oli pärimise teel edasi antav. Eestlaste 17. sajandi hauatähise tekstides kohtame viidet pärijaile või järglastele neljateistkümnel juhul, neist kuuel juhul hauaplaadil. Peale selle esineb mitmeid tekste, kus nooremad põlvkonnad on üksnes nimeliselt üles loetud. Selline sõnakasutus kinnitab hauakoha olemusliku tunnusena, et (a) matusepaika kasutatakse mitme põlvkonna vältel ning (b) omanikul on õigusvõime seda kitsendusteta pärandina edasi anda, ilma et kellelgi oleks õigust seda oma suva järgi valdajalt võõrandada.
Eelnevast lähtudes on põhjust asuda seisukohale, et kogudusele kuuluvas hoones asuv pärusmatusepaik vastab järgmistele tunnustele: (a) selle valdus-, kasutus- ja käsutusõigused rajanevad kinnisasja omandiõigusega sarnase õiguse omamisel; (b) see on rajatud erainitsiatiivil, -kulul ning ennekõike matusepaiga omaniku ja tema perekonna tarbeks; (c) see võib olla tsiviilkäibes iseseisva objektina; (d) see on piiranguteta pärandatav ning (e) sellel omamisel on avalik, sh. õiguslik tunnustus. Seejuures on oluline aspekt ka see, et kõik viis loetletud tunnust peavad matusepaigal olema üheaegselt. Pärusmatusepaigaga seotud rajatiste olemasolu ning konstruktsioon lähtus detailides omaniku suvast ega mõjutanud matusepaiga olemust.
Seega tuleb niisugust matusepaika mõista kui avalik-õigusliku tunnustusega omandiõiguse või sellele õiguslikult režiimilt sarnase tähtajatu valdus-, kasutus- ja käsutusõiguse, sh. pärimisõiguse kogumi alusel erainitsiatiivil eelkõige õigustatud isiku ja tema järglaste tarbeks püstitatud rajatist või rajatiste kompleksi surnukeha(de) matmiseks.
Saksakeelne termin Erbbegräbnis on esimeses eestikeelses Piiblis saanud vaste perris=haud (1Ms 23:9).[38] Tänapäevases keelepruugis on terminit „pärusmatusepaik“ kasutatud üliharvadel juhtudel. Google’i otsingumootori abil ei saa sellele nimetavas käändes sisestatud kujul ühtki vastet. Seevastu mõiste „pärusmõis“ sisestamisel andis otsingumootor 1540 tulemust. See, et täiend „pärus-“ on igati korrektne, näitab kas või selle esinemine nii sünonüümisõnastikus (SYS) kui ka Eesti keele seletavas sõnaraamatus (EKSS). Asjaolule, et see ei ole ka matusepaiga kontekstis eesti keelest jäädavalt kadunud, osutab vähemasti fakt, et seda on Tartu Jaani kiriku ehituslugu käsitledes alles hiljaaegu kasutanud arhitektuuriloolane Kaur Alttoa.[39]
Esmakasutaja sai pärusmatusepaiga omandada üksnes kirikult. Üks väheseid teadaolevaid kirjalikke teateid niisuguse tehingu kohta, kus üheks pooleks on talupoeg, pärineb Kadrina kihelkonnast. Seal otsustasid Lokso külast pärit Seppa Hans’u ja Kurista küla Loxo Jürri ühise perekondliku matusekoha omandamise üle kiriku vöörmündrid – maanõunik, vabahärra G. Ch. v. der Pahlen ja meeskohtunik Fb. v. Tiesenhausen.[40] Kirikuraamatus kajastuvat omandi kinnitust tuleb lugeda tavapäraseks, kuivõrd ka Ambla kirikus asunud talupojaperekondade hauakambrite kasutamise korral viidati mõnikord kiriku inventariraamatule kui omandiõigust kinnitavale dokumendile. Seda kohtame näiteks taluperemehe Naukusse Jack’u, Moe möldri lese, Wõrke möldri abikaasa jmt. matusekannete juures.[41]
Dokumente, mis kajastaksid otseselt maarahva hauakambrite ehitusmaksumust, uurimistöö käigus leida ei õnnestunud. Seetõttu saab kulude määramisel lähtuda teiste seisuste kohta teada olevatest analoogidest ja muudest kaudsetest allikatest.[42] Pärusmatusepaiga rajamise rahalisele aspektile heidavad valgust mõned teated matusepaikadega tehtud tehingute kohta.
Toon mõne näite valmis hauakambrite ostu-müügitehingutest Eestimaa kubermangus. 1633. aasta 27. jaanuaril sõlmitud lepingu alusel omandas Friedrich Wartmann Jobst Duntelt Keila kiriku kooriruumis altari ees asuva hauakambri. Ostjal tuli selle eest tasuda 50 riigitaalrit.[43] 1643. aastal sõlmis Anna Wrangel lepingu Erich Wartmanniga viimaselt hauakambri omandamiseks. Tehingu hinnaks oli 41 hõbetaalrit ja 8 hõbemarka ehk 28,7 riigitaalrit.[44] 1739. aastast on teada, et Vanamõisa mõisa omanik ostis Haljala koguduselt kirikusse hauakambri rajamise õiguse 10 riigitaalri eest. Rajatava matusepaiga asukoht oli kiriku n.-ö. keskosas.[45] Major Haffstein, kohtunik Toll ja major Wrangell omandasid Keila kirikus matusepaigad (begräbniß=Städte) paarkümmend aastat hiljem (1763), makstes seejuures kirikukassasse igaüks 10 hõberubla. Major müüs mõne aja möödudes juba valmis hauakambri 30 hõberubla eest Derfeldenile.[46] Selle matusepaiga kohta on teada, et see asus tagapool tavapärast aadlile reserveeritud ala suure ukse ees esimese ja teise piilari vahel.[47]
Nende analoogide järgi on võimalik ligikaudselt välja arvutada ka maarahva tehtud soetuskulutuse suurus.
Hauakambri hind koosnes kolmest komponendist: (a) tasust kirikule hauapaiga rajamise õiguse eest; (b) müüritööde ja (c) hauakambri katteplaadi maksumusest. Pärusmatusepaiga rajamise õiguse eest makstava tasu suurus määrati kirikukonvendi otsusega ning sõltus ennekõike matusepaiga asukohast kirikuruumis. Konvendi kehtestatud hinnakiri oli üldine ning määras tasude suurused terve kirikuruumi ulatuses. Kuivõrd arveraamatutest nähtub, et talurahvale ei tehtud elitaarsete matusekohtade kasutamisel mingeid soodustusi, siis tuleb eeldada, et ka pärusmatusepaiga omandamisel tuli tasu maksta teiste sotsiaalsete rühmadega (näiteks saksa käsitöölised) võrdselt, lähtudes ennekõike hauakambri asupaigast.
Talurahva pärusmatusepaigad asetsesid üldjuhul altarist kaugemal ning olid seetõttu kooriruumis asunutega võrreldes märgatavalt odavamad. Tasu määr oli maakoguduses reeglina ca 4–5 riigitaalrit ehk 3,2–4 hõberubla. Hind näib olevat olnud korrelatsioonis kirikuruumi eri tsoonides paikneva üksiku hauakoha maksumusega.
Alati ei tarvitsenud talupojast omandaja pärusmatusepaiga eest otseselt raha maksta. Kadrinast on ca aastast 1651 teada juhtum, kus Hulja küla Micko Jürgeni kaks poega Jaen ja Jürgen annetasid kirikule mitme küünlaga messingist kroonlühtri (Eine Meßingerne Mittelmeßige liecht Crone) ning selle eest said nii Jürgen kui ka tema järglased õiguse hauakohale sellesama lühtri ette.[48] Inventariregistri kandest ei selgu, kas mõeldud oli õigust rajada oma perekonna pärusmatusepaik või hoopis matmist olemasolevasse hauakambrisse või maahauda. Ajastuomane foon, sh. Kadrina koguduse praktika, viitab pigem esimesele võimalusele.[49] Tähelepanuväärne on fakt, et teisegi, 1698. aastal Kadrina kirikule annetatud kroonlühtri kinkimise taga on teiste hulgas mõned pärusmatusepaiku omanud eestlased – vöörmünder Wahhakulm Andres, Seppa Hans Loksolt ja Loxo Jürri Kuristalt.[50] Võib oletada, et annetuse eest saadud matusekohale viitab ka Maalehes avaldatud rahvajutt Vatku Hansu kirikusse matmise kohta Amblas.[51]
Pole teada, et hauakambri suuruse ja selle omandamiseks makstud summade vahel oleks seos. Hauakambrite suurus kihelkonniti mõnevõrra varieerus. Pärnu-Jaagupis oli 1695. aastal määratud hauakambri suuruseks 4 × 4 rootsi küünart.[52] 1763. aastal oli Keilas hauakambri suuruseks 9 × 9 reini jalga, s.o. ca 1½ × 1½ sülda.[53] Näib, et ainsana võisid hauakambri mõõtmed mõjutada rajamiskulusid. Lihtsama hauakambri müürimiskulu koos materjali maksumusega võis jääda 10–15 riigitaalri juurde. Enam mõjutas hauakambri suurus katteplaadi maksumust.
Kadrina kiriku säilinud dokumentatsioon viitab selgesti asjaolule, et matusepaiga omanik võis pääseda ka ehituskuluta, juhul kui omandatud pärusmatusepaigas asusid vaid maahauad. Selliste hauakohtade tähistamiseks kasutati mõnikord terminit Erb=Erd=Begräbniß.[54] Niisugustes pärandatavates matusepaikades puudus kambritaoline rajatis ning neid kasutati nagu väljapoole kiriku müüre jäävaid maahaudu. Võib eeldada, et ka need hauakohad olid kirikuruumis selgelt tähistatud. Siiski ei ilmnenud uurimistöö käigus sakraalhoones asuvate talupoegade maahaudade tähistamise kohta mingeid kindlaid andmeid. Niisugused hauakohad ei olnud tundmatud ka aadlikele. Sellisena on kirjeldatud v. der Pahlenitele kuulunud hauakohta nr. 84 Tallinna toomkirikus.[55]
Katteplaadi maksumuse kohta on andmeid kõige vähem. Uurimistöö käigus tuli ilmsiks vaid Jüri kirikuõpetaja hauaplaadi hind [1667] – 20 hõbe- ehk ca 12 riigitaalrit.[56] Võib arvata, et selle toorik maksis sõltuvalt suurusest umbes 3–6 riigitaalrit ehk kuni 4,8 hõberubla. Iseenesest mõista lisandus tasu teksti raiumise eest. Siiski ei ole põhjust arvata, et kõik maarahva pärusmatusepaigad olid kindlasti ka kiviplaadiga kaetud. Mõnikord puudusid hauaplaadid isegi aadlikele kuulunud hauakambritel.[57] Samuti puudus suuremõõduline katteplaat suuremal osal maahaudadega pärusmatusepaikadest.
Eeltoodust nähtub, et kui pärusmatusepaiga soetamishind piirdus vaid kirikule makstava omandamistasuga, siis kirikuruumi kõige läänepoolsemas tsoonis võis hauakambriga pärusmatusepaiga rajamise kulude suurus olla ca 18–26 riigitaalrit ehk 14,4–20,8 hõberubla ning kambrita matusepaigal 4–5 riigitaalrit. O. Liiv on 1938. aastal sedastanud, et Lokso Jüri nimeline adratalupoeg ehitas oma perekonnale Kadrina kirikusse 1701. aastal pärusmatusepaiga, kulutades selleks 44 hõbetaalrit.[58] Arvestades hõbetaalri kurssi, maksis Lokso hauakamber 22 riigitaalrit ehk 17,6 hõberubla, olles seega omasuguste hulgas keskmise hinnaga rajatis.
Hauakoha kasutusõigus võis ka lõppeda ning siis langes kamber kiriku omandisse. See, kas Järva-Madise kiriku 1736. aasta 2. augustil koostatud varaloendis esinev ja kirikus hauakambrit omanud Kikomois’a [Kiigumõisa] mölder[59] kuulus talurahva hulka või mitte, ei ole praeguses uurimisseisus lõplikult selge.[60] Uurimistöö seisukohalt on selle teate juures esmatähtis hoopis fakt, et hauakamber oli kirikult omandatud ning kuivõrd möldril ja tema abikaasal puudusid pärijad, pidi matusepaiga omand pärast nende surma kirikule tagasi minema.[61] Samasugune märge on kiriku inventari kirjeldusse tehtud ka Harju-Jaani kirikus asunud Antla Berendi ja tema perekonna hauakivi kohta – pärast perekonna [mees]liini lõppemist oli nende hauakoha omand üle läinud kirikule.[62] Loomulikult ei puudutanud seesugune hauakoha tagasilangemine kirikule üksnes talupoegade hauakambreid.
Hauakambri kasutus ei tarvitsenud alati siiski eespool kirjeldatud viisil lõppeda. Näiteks nimetati Kadrinas Micko Jürgeni matusepaika „igaveseks“ (ein elviges begräbniß),[63] mis võimaldab seda tõlgendada ka niiviisi, et mõne olulise teene eest võidi matusepaik anda igaveseks omandiks ja ka pärast valdaja surma ei läinud see enam kirikule tagasi ega võetud taaskasutusele. Teisalt võis see lisamärkus olla vaid sissekande tegija keelekasutuse omapära.
Uurimistöö käigus õnnestus välja selgitada üle kolmekümne sakraalhoones asunud eestlaste pärusmatusepaiga. Ruumiliselt joonistuvad välja kaks piirkonda: (a) Tallinna lähiümbrus ja (b) Lääne-Virumaa – Põhja-Järvamaa. Mõlemad hõlmavad vähemalt nelja kihelkonda: vastavalt Harju-Jaani, Jõelähtme, Jüri ja Keila ning Ambla, Järva-Jaani, Järva-Madise ja Kadrina.
Varaseima teadaoleva talupoja pärusmatusepaigana võiks kõne alla tulla Cute-nimelisele mehele ja tema pärijaile kuulunud hauakoht, mille 1631. aastaga dateeritud katteplaat[64] asus Jõelähtme kirikus. Talurahva hulka kuulumisele viitab siin omaniku perekonnanime puudumine.[65] Varajaste hulka kuulub ka Harju-Jaani kirikus asunud ja Raasiku mõisavalla territooriumile jäänud Antla talule kuulunud hauakamber, mille katteplaat kandis kirja ANTLA BEREND U. ELSE SIN WIEVE VERSTORVEN.[66] Sellel üsna keskmiste mõõtmetega hauaplaadil dateering puudub. Tegemist võis olla 17. sajandi esimesest poolest või keskpaigast pärineva hauaplaadiga. Talurahva hauakivide hulgas on üks väljapaistvamaid Nehatu mõisa möldri hauaplaat[67] tekstiga DIESER STEIN VND STETE/ GEHÖRET/ HINRICH MÖLLER VON NEHAT/ VND SEINEN SÖHNEN/ ARENDT VND IOHANN/ VND IHRE ERVEN.[68] Küll mitte unikaalne saksa keele kasutamise poolest, on see ainus teadaolevatest maarahva hauaplaatidest, millel oli kujutatud omaniku tegevusalale viitavaid tööriistu.
ILLUSTRATSIOON:
H. C. Wrede joonistused Jõelähtme kirikus asunud hauaplaatidest. Ülemise rea vasakpoolne ja keskmine plaat kuulusid
maarahva perekondadele. RA, EAA.1212.2.1: 8
Praeguste (2021) teadmiste kohaselt saab talurahva perekonnale kuulunud matusepaigaks pidada Jõelähtme kihelkonna Saha kabelis asuvat 1651. aastast pärinevat Pallase Andrese ja Prosa Hansu ühist hauakohta. Selle katteplaadi tükid asuvad tänaseni kabelihoones. Tähelepanuväärne on asjaolu, et tekst PALLASSE AN/DRES ∙ SAHLT / PROSA ∙ HANS/ 1651[69] ei ole kivi pinda süvistatud, vaid on raiutud kõrgkirjana. See oli kahtlemata kallim teksti jäädvustamise viis. Selle hauakoha kasutamine võis lõppeda 1710. aasta katku ajal, kuna 1726. aasta revisjoni ajal Saha mõisa külades Pallasse- ega Prosa-nimelisi talundeid enam ei leidu. Pastor H. Chr. Wrede andmetel olevat varem kabelis asunud veel kaks talupoegadele kuulunud hauaplaati.[70] Neist ühe lõhkusid hauarüüstajad juba 1833. aastal.[71]
Pirita kloostrikiriku juurde arvatavasti 1612. aastal pühitsetud[72] talurahva kalmistult on teada kaks paest tahutud suurt hauaplaati. Esimene on dateeritud 1649. ning teine 1654. aastaga.[73] Neist kummagi tekst ei viita küll sellele, et plaati kasutati ruumis sees, kuid teisalt ei ole samast ajajärgust teada ühtki hauaplaati, mis algselt oleks olnud paigutatud väljapoole sakraalhooneid. Viimane asjaolu lubab Pirita hauatähiseid liigitada siseruumis asetsenud mälestusmärkideks. Plaadid avastati oletatavasti 1928. aastal kloostri juures asunud kalmistu ja varemete vahelise teedevõrgustiku rajamise käigus. On üsna tõenäoline, et need paiknesid luterliku abikabelina kasutust leidnud kõrvalkabelis, mis jäeti arvatavasti maha tehnilise seisukorra halvenedes 18. sajandi esimestel kümnenditel. Küsimus, kas need talupoegade hauaplaadid katsid hauakambrit või maahauda, jääb senises uurimisseisus siiski lõpliku vastuseta.
ILLUSTRATSIOONID:
Saha kabeli interjöör 1940. Paremal on näha kolm serviti asetatud talupoja hauaplaati. Bildarchiv Marburg: [Otto Kletzl] Aufnahme-Nr.: 152.362
Kõrgkirjas tekst Karte Marti poja Petteri dateerimata hauaplaadil (17. sajand) Jüri kiriku torni aluses eeskojas. Foto: W. D. Jõgeda, 2019
Seliküla adratalupoja perekondade hauakambrite katteplaadid oma sekundaarses asukohas Järva-Jaani kiriku tornialuses. Eespool Princki Tönno (1673) ja tagapool Nipa Jane (1688) plaat. Foto: W. D. Jõgeda, 2018
Raidkirjad Nipa Jane hauaplaadil. Foto: W. D. Jõgeda, 2018
Vähemalt üks hauaplaat kattis talupoja pärusmatusepaika Jüri kirikus. Ka selle puhul on tegu hauatähisega, millel kallim töötlus ehk kõrgkirjas tekst. Praegu (2021) saab sellelt välja lugeda: KARTE MART POIGK P[E]TT[ER]/ REBBESE [A][– – –][T] RIDDE[S]/ TRIENO KER[KO] VOR[ST]/HER VEDI [– – –].[74] Jüri kiriku eeskotta on tõstetud veel üks hauaplaat, mille kujundus (neli rida kõrgkirjas teksti) langeb eelmisega kokku, kuid selle tekstist on loetavad üksnes üksikud tähed. See plaat võis kuuluda mõnele talupojaperekonnale, kuid võis olla ka seesama Jüri kirikuõpetaja hauaplaat, millest eespool juttu oli. Keila kirikuraamatu kanded kogumis[75] viitavad võimalusele, et perekondlik matusepaik kirikus oli ka Harku mõisa Hansu perel.
Tallinna-lähedase Jõelähtme – Harju-Jaani – Jüri – Keila piirkonna kõrval leidus maarahva pärusmatusepaiku ka Ambla – Järva-Jaani – Järva-Madise – Kadrina piirkonnas. Järva-Jaani kirikus säilinud viiest hauaplaadist kaks kuulus talupoegadele.[76] Need mõlemad on tõstetud tornialuse eeskoja põranda katteks. Vanem talupojaperekonnale kuulunud hauaplaat olevat olnud juba 19.–20. sajandi vahetusel niivõrd kulunud, et selle tekstidest ei olnud võimalik välja lugeda enamat kui daatum: 1673.[77] Arvatavasti kuulus kivi Seliküla Pringi talu peremehele Tönno’le ning kirikuraamatu kohaselt oli sel tekst Princki Tönno und seinen Erben …[78] 1724. aastal nimetatakse seda Princki Andrese isale kuulunud pärusmatusepaigaks (seine Vaters Erbbegräbniß). Teiselt plaadilt võib lugeda: DIESER ∙ STEIN ∙ GEHÖRRET / NIPA JANE ∙ UND ∙ SEINEN ∙ ERBEN / ANNO 16∙88 ∙ NIPA ∙ A[NTR]ES. Matusepaiga asukoha kirjeldus (Große stein in gang)[79] lubab konteksti ja hauaplaadi suurust arvestades oletada, et tegemist oli hauakambriga.
Kadrina hauakambritesse maetute kohta on ülevaadet saada keerulisem kui Järva-Jaanis. Seda kahel põhjusel: säilinud on vaid väike osa surmaregistritest (üksnes periood 1711–1734) ning sealsedki sissekanded on väga ebaühtlase loomuga, jättes enamasti pärusmatusepaikadele viitamata. Linda Vilmre loetles Kadrina kirikukroonikale viidates sealses kirikus lausa seitse talupoegadele kuulunud pärusmatusepaika, mille omanikuks olid: 1. Jürri Mik, 2. Lars Hansen, 3. Hulja mölder Jaan, 4. Weski Tomas Vahakulmust, 5. Muicke Tennu Palmsest, 6. Undla mölder Abram ja 7. Vohnja mölder Hans.[80] Loetelu juures ei ole küll ühtki dateeringut, kuid võib arvata, et see pärineb vahemikust 1699–1701.[81] Praeguseks on säilinud jäänused vaid Muicke Tennu hauaplaadist, mis kuni 2000. aastani paiknes Kadrina kiriku põrandas. Ainsa omataolisena on see võetud muinsuskaitse alla.[82]
J. Jung osutas Eestimaa kubermangu alade kohta koostatud ülevaateteoses veel teiselegi Kadrina kirikus asunud hauakivile, millele olevat olnud raiutud tekst Dieser Stein gehöret [Geokoe] Andres und seinen Erben Sonnes Jaan und Tomas.[83] Dateeringut ei olevat juba siis õnnestunud kulumise tõttu välja lugeda. Vilmre vahendatud nimekirjas ühtki Andrest ei leidu, kuid tõenäoliselt on see hauaplaat seotud möldri Andrese pojapojale Vahakulmu möldrile Weski Tomas’ele kuulunud matusepaigaga (nimek. pos. 4), mis 17. sajandi lõpuks oli omanikku vahetanud. Jung nimetas mõlema kivi asukohana tornialust.
Peale eespool nimetatute on Kadrina vanima säilinud meetrikaraamatu põhjal teada, et pärusmatusepaika maeti 25. juulil 1725. aastal Arbavere Hans. Hauakohta nimetati siis juba vanaks (ihren alter begräbnis).[84] Eestlasele kuulunuks tuleb pidada ka samas kirikus asunud Lokso pärusmatusepaika. Liivi andmetel olevat Lokso Jüri koos oma sugulase Sepa Hansuga lasknud 15 hõbetaalri eest ehitada istepingi ning 1701. aastal selle pingi alla pärusmatusepaiga.[85] Hauakambri (Loxosche begräbniß) hilisemate kasutajate hulgas oli ka Lokso Jüri poja ooberstleitnant Thomas Jöristi[86] perekond.
Ambla meetrikaist nähtub, et aastail 1720–1773 leidsid selles kirikus kasutamist kolmteist maarahvale kuulunud pärusmatusepaika: Wörke möldri, Moe möldri, Jändja möldri Madise, Järvajõe möldri, Müldri Toomase (Naistevälja), Vatku-Poriküla ehk Kurro=Woemshe, Sillaotsa Hansu, Naukusse Jaagu (Piluste), Reinevere, Hansu Jaani (Põriki), Retseppa Jaani, Koigi mõisa kupja Jakobi ja Kalla möldri matusepaik. Kihelkonna mittesaksa pihtkonda kuuluvate perekondade tihedam sugulussuhetest tulenev läbikäimine Kadrina talupoegadega lubab – kuigi otsesed kirjalikud andmed selle kohta puuduvad – pidada sealse praktika kujunemisajaks samuti Põhjasõja-eelset perioodi. Üksnes Wörke matusepaik näib olevat omandatud alles 1720. aastate teisel poolel. Kuivõrd Ambla kiriku põrand on praegu (2021) kaetud põrandalaudadega, siis ei ole võimalik välja selgitada nende matusepaikade dateeringuid ega hauatähiste olemasolu ja säilivust.
Maakirikute kõrval leidub üksikuid eestlastele kuulunud pärusmatusepaiku ka linnakirikuis. Selle kohta on teave säilinud esmajoones kirjalikes allikais. Vanimaks niisuguseks matusepaigaks tuleb praeguse uurimisseisu juures pidada juba 1636. aastal Tartu Jaani kirikus asunud Nugga Hansule ja Carlile kuulunud hauakambrit (No 70). Selle juurde kuulus hauakivi No 48. Hans oli arvatavasti ametis kiriku juures.[87] Teise eestlasena on linnakirikus hauakamber olnud Mursa Matzil, kelle hauapaik asus (5.5.1764) samuti Tartu Jaani kirikus, lõunalöövi läänepoolsemas osas (No 13).[88]
Suure tõenäosusega oli eestlastel hauakambreid Tallinnaski. Üheks niisuguseks kohaks võis olla Püha Vaimu kirik. Oletuseks annab alust asjaolu, et isegi neis kogudustes, kus oli suur sakslaste ülekaal, maeti kirikus asunud ühiskasutuses hauakambritesse aeg-ajalt mõni eestlane. Kuivõrd Püha Vaimu kiriku põrand on praegu kaetud laudisega, on käesoleval ajal kahjuks võimatu seda oletust kontrollida.
Üks olulisi küsimusi on see, kes siis olid pärusmatusepaiku rajanud eestlased. Väljaselgitatud pärusmatusepaikades kuulus 24% möldritele, 65% talurahvale ning 5% kirikuga tihedalt seotud isikutele. Matusepaiga omanike hulgas esineb ka üks rootsi nimega talupoeg ning ühte talupoja pärusmatusepaika kasutas peatselt pärast selle rajamist eestlasest aadlik. Samuti on erandlikuks ühele maakäsitöölisele kuulunud matusepaik. Seevastu mõisarahvas uuritud materjali põhjal otsustades pärusmatusepaiku ei kasutanud.[89] See ei tähenda muidugi (seda), et nimetatud eestlaskonna osa sakraalhooneisse ei maetud – nende hauapaigaks said ennekõike tasu eest kasutamiseks mõeldud hauakambrid.[90]
Kas hauakoha omanike seas leiduv wabbadik[91] oli maavaba või lihtsalt vabatalupoeg, see uurimistöö materjalist otseselt ei selgu. Pelgalt nime juures leiduv täiend seda täpselt määrata ei võimalda.[92] Reinevere maavabade talupoegade kohta 16. sajandist teada olevate andmete alusel[93] võib oletada, et Reinevere küla Wabbadikko Jak oli maavaba talupoja järglane. Sellele viitab ka kõnealuse pärusmatusepaiga mõnikord kasutatud nimetus Wabbadikschen begräbnis.[94] 1686.–1689. aasta revisjonis on lisatud riigile kuuluvas[95] Reinevere külas ½ adramaa suuruse talu omaniku Matzi nime juurde täiend Frey Bauer.[96] See osutab võimalusele, et matusepaiga rajas juba vabatalupojana nimetatud Mats hiljemalt 17. sajandi teisel poolel ning see jäi ka pärast Põhjasõda perekonna valdusesse, ehkki selleks ajaks võis neil endisaegsest vabadusest olla säilinud üksnes liignimi.
Kokkuvõte mõne pärusmatusepaiku kasutanud perekonna majandusliku võimekuse aluseks oleva majapidamisüksuse suuruse kohta on esitatud lisas nr. 1. Kuid see formaalne parameeter ei tarvitse väljendada perekonna tegelikku jõukust ega sotsiaalset staatust. Näiteks Ambla kihelkonna Koigi mõisal oli 17. sajandi viimasel veerandil neli küla: Reinevere, Kõrveküla, Loodevälja ja Aruküla. Esimesed kolm maksid mõisale kümnist ning viimane hinnust. Maksukoormust püüdis mõisaomanik hoida mõlemal juhul enam-vähem ühetaolisel tasemel ehk umbes 1/3 tulust. Maksulaekumine oli absoluutväärtuselt kõigis külades sarnane, jäädes näiteks rukki puhul 1683.–1686. aastal 3 ja 3,3 tündri vahele.[97] Seega ei eristunud maksustatud sissetulekute arvestuses ükski piirkonna talupoeg, ometi omandas üks neist hauakoha Ambla kirikus ning teised mitte.
1686.–1689. aasta adramaarevisjoni kohaselt oli Kuru mõisa Wörke külas kaks majapidamist: 2/3 adramaa suurune Watko Jürgeni talu ning 1/3 adramaa suurune Watko Johani talu.[98] Mõisa heaks tehtud teopäevade järgi otsustades ei olnud nende talundite maa millegi poolest viljakam sama mõisa ülejäänud talumaadest. 1712. aastaks oli kahest talust jäänud alles ½ adramaa suurune Watko Jürgeni hajatalu. 1712. aastal olid teiste haiguse üle elanute hulgas Seliküla ½ adramaa suuruste talude peremehed Nieba Madies ja Princy Andres.[99] Talud olid mõisa keskmiste hulgas. 1725.–1726. aasta adramaarevisjonis võime Karinu mõisapiirkonna Seliküla talupoegade nimekirjast leida Nippa Jürri May[100] nimelise isiku. Meetrikas aga sisaldub märge, et 1730. aasta 16. veebruaril on kirikusse, nende pärusmatusekohta maetud seesama Niba Jürri lesk Maj.[101] 1731. aasta 31. jaanuaril sängitati sinnasamasse veel Selikülast pärineva Pertli Lauri Marti poja Tönno põrm.[102]
Suhteliselt suur eestlastest möldrite osakaal pärusmatusepaikade omanike hulgas viitab nende kuulumisele ühiskonna kõrgema staatusega kihti. Seevastu samasuguse või isikliku vabaduse tõttu veelgi kõrgema staatusega sakslastest möldrite kohta, kelle osakaal möldrite üldhulgas ei olnud sugugi väike, sarnaseid teateid uurimistöö käigus ei ilmnenud. Viimaste perekonnaliikmeid maeti enamasti saksa pihtkonna bürgeritele ja käsitöölistele mõeldud ühiskasutuses olnud hauakambritesse. Selle nähtuse põhjuseks võib pidada teisest rahvusest möldrite oluliselt suuremat liikuvust enamasti sunnismaiste eestlastega võrreldes.
Siiski ei ole alust arvata, et möldrid kui maarahva alamrühm olid ühiskonnas üldiselt ebaproportsionaalselt heldelt tasustatud. Nii mõnigi kord on kirikuõpetaja kasuks kehtestatud aktsidentaalide loeteludes talukohta mitte pidavaid möldreid nimetatud adratalupoegadest tagapool.[103] Väiksem tasumäär on siin märk madalamast sissetulekust võrreldes talupoegadega.
Jõukam osa talurahvast ja möldritest olid põllumajandustootmise kõrval tihedamalt seotud ka põllusaaduste ja linnakaupadega hangeldamise ning väikelaenude väljastamisega. Tasub vaid meenutada Otto Liivi kirjeldatud Tabasalu talupoja Matz Mardissoni kaasust[104] ning talupoegadest klientide hulka kaupmees Benedix v. Schoteni arveraamatutes.[105] Arvepidamisest nähtub, et kauplevat maarahvast – möldreid ja talupoegi – käis tema juures nii Tallinna lähiümbrusest kui kaugemaltki. Ühes 1672. aasta 14. veebruari tehingukirjes esineb Järva-Peetri kihelkonna Silmsi küla Odderße Marte Poiek Tenno nimi.[106] Huvipakkuv on see kanne ennekõike seetõttu, et samale perekonnale kuulus Järva-Peetri kirikuaias tänaseni säilinud ratasrist, millele on raiutud ka (Odrese) Andrese Mardi nimi.[107] Peale Mardi Tõnu käis linnas kauplemas samast külast pärinev Odderße Hanßo Poick Mart.[108] Seegi viitab otseselt faktile, et talupoja toonase jõukuse üks olulisi komponente oli linnas kauplemine, millega võidi tegelda traditsiooniliselt mitme põlve vältel. Tallinnas käidi kauplemas ka Liivimaalt: Schoteni kundedeks olid näiteks mitmed vabahärra Erich Flemingi valdusesse antud Laiuse ja Palamuse kihelkonna külade talupojad ja ka Hans Wrangelli talupojad Põltsamaalt.[109] Üheks Tallinnas kauplemise nähtavaks tagajärjeks on paekivist ratasristid Laiuse ja Palamuse kirikuaedades. Ent kaubanduslikest sidemetest ja seeläbi tekkinud kultuuridifusioonist hoolimata ei ole Liivimaa Eesti ala maakirikutest seni siiski teateid maarahva pärusmatusepaikade kohta.
Omaette lehekülje eestlaste pärusmatusepaikade kasutamise praktikas moodustasid Tartu Jaani kiriku hauakambri omanike seas nimetatud eestlased Mursa Matz (1695)[110] ning Nugga Hans ja Carl (1636).[111]
Johan Kõpp nimetab 1618. aastal seoses Jaani koguduse luterliku kirikuõpetaja vastaste süüdistuste uurimisega teiste ärakuulatud eestlaste hulgas Tartu müürseppa Morsa Maz’i.[112] Kuivõrd onomastika andmebaas näitab, et nimi Mursa ei ole olnud toponüümina eriti levinud, võib oletada, et Mats pärines Tartu-lähedase Kavilda mõisa Puhja küla Mursa talust. 1758. aasta vakuraamatus pidas endisel Mursa Lauri maal ¼ adramaa suurust talu Mursa Johan, kes oli tööl pastori juures. Samal ajal oli sama suurest Mursa (ehk Win(n)a) Jaack’u maast saanud kiriku koolimaa.[113] Asjaolu, et 1636. aasta matmispaikade revisjoni ajal ei nimetatud Mursa Matsi, on põhjendatav sellega, et matusepaik ei tarvitsenud sel ajal veel talle kuuluda.[114] 1695. aastal ja ka veel 1764. aastal kuulus lõunalöövis asunud hauapaik nr. 13 Matsi pärijaile.[115] Suure tõenäosusega oli 1764. aastal nimetatud hauakohta omanud Mursa Tönnis, üks Matsi pärijatest.[116]
Nugga Hansu kohta on teada, et ta oli seotud kiriku teenimisega.[117] Ka üsna umbmääraselt üksnes 18. sajandiga dateeritud Tartu Jaani kiriku hauakohtade skeemi kohaselt maeti torni all asunud haudadesse nr. 47–55 linnateenreid ja kiriku kellamehi.[118] Carl võis olla kas Hansu poeg või vend, kes oli hauakoha kaasomanik. 1695. aastal kiriku revisjoni käigus koostatud hauakohtade omanike nimekirjas Nugga-nimelisi isikuid enam ei nimetata.[119]
Baltisaksa eeskujude jäljendused on eeskujudega olemuslikult sarnased, erinedes küll nüanssides, ning kestnud kogu vaadeldud perioodi vältel. Praktikast loobusid eestlased kohati majanduslike olude halvenemisel, kohati teiste sotsiaalsete gruppidega samal ajal (1773). Lisaks sellele mõjutas vähemalt 18. sajandil pärusmatusepaikade omandamist ka kiriku pakutav uus võimalus saada maetud ühiskasutuses olevasse seisuslikku hauakambrisse. Neid rajati Põhja-Eestis rohkem kui pooltesse maakirikutesse, kuid ka Lõuna-Eesti kirikutest vähemalt kahes kolmandikus oli niisugune võimalus olemas.[120]
Uurimistöö käigus kogutud dokumentaalsed tõendid osutavad kolmekümne kuuele mittesaksa pärusmatusepaigale, millest varasemad olid kasutusele võetud hiljemalt 17. sajandi teisel veerandil. Neid kasutati ka 18. sajandil. Viimati maeti talupojale kuulunud pärusmatusepaika uurimistöö käigus leitud märkmete kohaselt Amblas 21. mail 1772.[121] Küsimus selle kohta, kui palju oli niisuguseid matusepaiku kokku, jääb praeguses uurimisseisus siiski vastuseta. Kirjalikke teateid sisaldavad vaid üksikute koguduste meetrikaraamatud ja inventarinimekirjad. Veelgi vähem on säilinud hauatähiseid.
Meetrikakirjete uurimine näitas, et kuigi seda esineb üliharva, leidub ka juhtumeid, kus säilinud on nii hauatähis kui ka vastavad kanded selle kasutamise kohta. Sagedamini puudub kas üks või teine. Esialgseid kokkuvõtteid tehes tuleb tõdeda, et kõnealune komme ei laienenud kõigisse kihelkondadesse. Näiteks Simuna 1689. aasta 9. detsembril toimunud visitatsiooni juurde kuuluva küsimustiku vastustes (nr. 31) deklareeriti otsesõnu, et talupoegi kirikusse maetud ei ole.[122] Siiski on põhjust oletada, et jõukatele talupoegadele kuuluvaid pärusmatusepaiku, sh. hauakambreid, leidus Eesti kirikuis ja kabeleis märgatavalt rohkem, kui seda publitsistikas ja teaduslikes käsitlustes seni on kirjeldatud või ka uurimistöö käigus tuvastatud. Kui palju on kogudusi, kus andmete puudumisest olenemata maarahva pärusmatusepaiku leidus, võib aidata välja selgitada üksnes arheoloogia. Siiski lubab leitud andmestik väita, et tegemist ei ole pelgalt sporaadilise nähtusega. Eriti kui seda vaadata maarahva sakraalhoonetesse matmise tava üldisel foonil.[123]
Ehkki säilinud informatsioon on lünklik, tuleb tõdeda, et aastaid 1621–1772 iseloomustab praktika ühelt poolt üsna lai levik Eestimaa kubermangu territooriumil ja selle harv esinemine Eesti ala Liivimaa osas. Teisalt on ka Eestimaa kubermangus täheldatavad kihelkondade rühmad, kus praktika levis, ning piirkonnad, kus maarahval pärusmatusepaigad puudusid. Eeltoodu näitab, et pärusmatusepaikade kasutamise praktika piirkondlikud erinevused ei lähtu mitte niivõrd üldkohustuslike õigusaktidega kehtestatud reeglitest, mis laienesid ühtviisi kõigi Eesti- ja Liivimaa kubermangu elanikele, vaid teistest, sootuks väiksema ruumimõjuga teguritest. Matusepaikade levikudünaamika viitab pigem lokaalsetele, piirkondlikele ja ajalistele erijoontele, mille põhjused näivad peituvat kohaliku omavalitsuse (rüütelkonnad) või isegi kihelkonna tasandil. Samas ei olnud maakondlik piir kombe levikule takistuseks (Ambla – Järva-Jaani – Järva-Madise – Kadrina piirkond).
Maarahva sakraalhoonetesse matmise praktika levikut näib iseloomustavat mõningane kontsentratsioon. Uurimistöö käigus väljaselgitatud pärusmatusepaikade territoriaalses paiknemises joonistuvad välja kaks piirkonda: (a) Tallinna lähiümbrus ja (b) Lääne-Virumaa – Põhja-Järvamaa. Mõlemad hõlmavad nelja kihelkonda: vastavalt Harju-Jaani, Jõelähtme, Jüri ja Keila ning Ambla, Järva-Jaani, Järva-Madise ja Kadrina, haarates pea viiendiku Põhja-Eesti maakogudustest.
Matusepaikade kasutuse ajadünaamikat võib küll siduda muutustega talurahva jõukuses ja moraalses sättumuses, kuid arvesse tuleb võtta ka nähtusi, mis mõjutasid suurel määral kogu Eesti ala rahvastikku, sõltumata nende varanduslikust seisundist (epideemilised haiguspuhangud, sõjad). Uuritud ca 175-aastase perioodi jooksul jäi rahvastiku arengu ja heaolu seisukohalt kõikuvaim osa esimese saja aasta sisse.
Oluline on ka see, kuidas asetuvad sakraalhoonetes olevad pärusmatusepaigad maarahva matusekultuuri üldisesse konteksti. Kindlasti ei saa nende kasutamist pidada isoleeritud nähtuseks. Kitsamale sugulaste ringile mõeldud pärusmatusepaikade kõrval esines sakraalhooneteski hulgaliselt maarahva üksikmatuseid. Paralleelselt sellega levis matmine perekondlikele hauaplatsidele kirikuaias. Kuigi kirikusse matmist tuleb pidada kirikuaeda matmisest prestiižsemaks, esines juhtumeid, kus kirikuaeda eelistati kirikule. Põhjuseks võis olla varasema perekondliku matusepaiga olemasolu, mida eelistati.[124]
Hüpoteesina väärib kaalumist kirikuaedades olevate 17. sajandi hauatähiste ja sakraalhoonetes asunud pärusmatusepaikade arvukuse vaheline näiv seos – mida rohkem oli pärusmatusepaiku sakraalhoones, seda vähem on säilinud sama perioodi hauatähiseid samas kirikuaias. Seda mõtet illustreerivaks näiteks on Kadrina ja Keila kihelkond. Neist esimeses oli kirikus vähemalt üheksa pärusmatusepaika, kuid kirikuaiast on seevastu teada vaid kahe sama perioodi hauatähise olemasolu. Sama tendentsi näib kinnitavat Ambla, kus kirikus oli kümme talurahva pärusplatsi, ent kirikuaiast ei leia me ühtki samaaegset hauatähist. Täiesti vastupidine situatsioon on näiteks Raplas (0/8), Märjamaal (0/9), Viru-Nigulas (0/12) ja mujal, kus kalmistul on säilinud üsna suur talupojaristide hulk, kuid kirikus teadaolevalt matusekohad puudusid. Pärusmatusepaiku sakraalhoones võib samavõrd suure ristide hulgaga kihelkondadest oletada vaid Keilas, kus kirikuaias oli veel 1924. aastal teada vähemalt kümne ratasristi olemasolu. Kirjeldatud äärmuste kõrval on kihelkondi, kus leidub enam-vähem võrdsel hulgal nii pärusmatusepaiku kirikus kui ka hauatähiseid kalmistul. Seejuures ei ole kummagi matusepaiga arvukus suur. Niisuguste hulka kuulub näiteks Jüri ([2]/2) ja Jõelähtme (6/5) kihelkond. Möönan, et eeltoodud arvud on vaid ligikaudsed, baseerudes üksnes teadaolevate objektide andmetel. Siiski näib siin välja joonistuvat seoseline muster. Esitatud mõtet toetab ka fakt, et mõlemad nähtused – kivist hauatähistega perekondlikud platsid kirikuaias ja pärusmatusepaigad sakraalhoonetes – eksisteerisid samaaegselt. Tõsi on seegi, et praeguseks teadaolevate hauatähiste dateeringud paigutavad ristide püstitamise alguse kirikuaeda paarkümmend aastat varasemaks võrreldes kirikus olevate hauakohtade rajamisega.
Omal kombel toetab artiklis kirjeldatud eestlaste matusekultuuri tahk koosmõjus talupojakaubanduse mahu, avastatud 17. sajandi peitleidude hulga, maarahva poolt kirikutele tehtud esemeliste annetuste ja üksikute dokumentaalsete viidetega vajadust seni siiski veel sageli kasutatavat narratiivi talupoegade rõhutud seisundist ning kihistumise puudumisest 17. sajandil märgatavalt täiendada. Olen arvamusel, et hauakoha asupaikade hierarhiline süsteem kajastas üsna objektiivselt inimeste staatust nende eluajal või vähemasti elupäevade lõpul. Seetõttu on põhjust tõdemuseks, et maaühiskond oli 17. sajandil üsna värvikas, koosnedes nii vaesematest kihtidest kui ka varanduslikult jõukamast, samuti sotsiaalselt staatuselt kõrgemast osast. Uurimistöö käigus ilmnenud andmete põhjal võib järeldada, et keskmisest kõrgema sotsiaalse staatusega eestlaste hulk oli 17. sajandi talupojaühiskonnas tähelepanuväärselt suur, ehk suuremgi, kui seda pelgalt agraarajalooliste andmete põhjal võiks arvata.
Selgitused lisa juurde (veerud): 1. kirjapilt esmaomaniku nimega; 2. rajamisaja dateering (tavakirjas: lähtuvalt kirjalikest allikatest; rõhutatult: lähtuvalt hauatähisele kantust); 3. kasutamisperiood kirjalike allikate põhjal; 4. hilisema omaniku nimi; 5. maetute arv kirjalike allikate põhjal; 6. majapidamise asukoht (kihelkond – mõis – küla) või amet ja asukoht; 7. majapidamise suurus adramaades.
Vaata tabelit pdf-ist.
Veikko Varik (1967), MA, doktorant, Tartu ülikool, veikko@brodal.ee
[1] A. W. Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bnd II. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1777, lk. 84.
[2] Kasutan siinkohal Märt Väljataga essees esitatud ajaloonarratiivide liigitust. (M. Väljataga. Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel. – Keel ja Kirjandus 2013, nr. 8–9 , lk. 680–697.)
[3] L. Naber. Rootsi aeg Eesti ajalooõpikus: historiograafiline diskursuse analüüs. Magistritöö. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu: käsikiri, 2015, lk. 53–55.
[4] Seda tõdemust illustreeritakse sageli viitega Ilmar Talve sedastusele, nagu oleks Rõuge kihelkonnas aastail 1661–1696 kiriklikult maetud vaid 30% inimestest (vt. näiteks: H. Palli. Rõuge rahvas XVII sajandi teisel poolel. – R. Pullat (toim.). Ajaloolise demograafia probleeme Eestis. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1973). Sama loogikat on arutlustes kasutanud ka Johan Kõpp (J. Kõpp. Kirik ja rahvas. Sugemeid Eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1959, lk. 136).
[5] W[illem] R[eiman]. Haridusloolised pildid. I. – Postimees, nr. 206, 15.09.1897, lk. 2. Seda arvatavasti 1640. aastatest pärinevat juhtumit on ajastut iseloomustavana kasutatud korduvalt järgmise enam kui sajandi jooksul, ilma et sellele oleks leitud ühtki analoogi. (Vt. näiteks: H. Reiman. Eestlaste matusekombed. – Eesti Kultura IV, 1915, lk. 131; M. J. Eisen. Inimeseohver. – Eesti Kirjandus 1917, 12. ak., nr. 4, lk. 185; M. J. Eisen. Esivanemate ohverdamised. Tallinn: Varrak, 1920, lk. 23; J. Kõpp. Kirik ja rahvas, lk. 131, 132; J. Selirand, E. Tõnisson. Läbi aastatuhandete. Tallinn: Valgus, 1974, lk. 233 jne.)
[6] P. Arnek. Tekstid 16. ja 17. sajandi ratas- ja Malta ristidel. Ristid ja kirjad. – Mäetagused. Hüperajakiri, nr. 57 Tartu, 2014, lk. 33, 37.
[7] Vt. näiteks: P. Kama. Arheoloogiline vaatepunkt matuseteemalistele regilaulutüüpidele. Magistritöö. Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond. Ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu: käsikiri, 2012, lk. 69; K. Kodres. Memoriaalkunst. – Eesti kunsti ajalugu, kd. 2, K. Kodres (peatoim.). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk. 396; A. Mänd. Oleviste kiriku keskaegsest sisustusest ja annetajate ringist. – Acta Historica Tallinensia, nr. 20, [Tallinn]: 2014, lk. 38.
[8] H. Valk. Kirikuaiad ja külakalmistud. – Horisont 1994, nr. 7, lk. 29.
[9] EELK Harju-Jaani koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika (1689–1710): RA, EAA.1211.2.1: 8, 88; EELK Harju-Jaani koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika (1711–1767): RA, EAA.1210.2.2: 11–12.
[10] Surnud Kadrina kiriku all. Häbipost kiriku ees. Mida jutustas Kadrina koguduse õpetaja. – Virulane, nr. 112, 3.10.1933, lk. 5.
[11] J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu- ja Wiljandi maakonnast. Tartu: A. Grenzsteini trükk, 1898 ning J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. – Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused, neljas osa, Tallinn: A. Buschi raamatukaupluse kirjastus Tallinnas, 1910.
[12] J. Naha. [1930–1943]. Harjumaa I. Muinsuskaitseameti arhiiv, ERA.5025.2.12243: 52 (1) [48].
[13] L. Odres. Eesti rõngasristid. Kd. I – uurimistöö kokkuvõte. 1983. Muinsuskaitseameti arhiiv, f. T-76, n. 1, s. 11383.
[14] P. Arnek. Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel. Tallinna ülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 54. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2019, lk. 34, 37 ja 38.
[15] O. Sild. Tallinna linna ja tema ümbruskonna vanust hauakivest. – Usuteadusline Ajakiri. Tartu Ülikooli usuteaduskonna väljaanne, nr. 1, IV aastakäik, 11.1929, lk. 51.
[16] J. Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu. Torma: Tormalaste Kodupaigaühendus, 2014 ([Põltsamaa]: Vali Press), lk. 51.
[17] Hargla kalmistul haruldased muumiad. Mumifitseeritud laibad kuuluwad end. Laanemetsa mõisa omanikule ja ta perekonnale. – Laibad tahetakse asetada klaaswitriinidesse turistidele waatamiseks. – Päewaleht, nr. 257, 17.09.1935, lk. 1.
[18] E. Küng, M. Laidre, I. Leimus. A. Põldvee, A. Selart, M. Seppel, K. Tafenau, Ü. Tarkiainen, E. Tarvel. Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Koost. ja peatoim. E. Küng. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013, lk. 388.
[19] M. Kurisoo, A. Põldvee. The Appearance of Hans and Jaan. A 17th Century Epitaph Painting Donated by Estonian Peasants. (117−128) – Baltic Journal of Art History, 14, 2017, lk. 125: Sometimes, they were even buried in the church.
[20] Kõnealune plaat on kunstimälestisena arvele võetud 1984. aastal ning kannab KmRR-is nimetust „Hauaplaat, 1689 (paas)“. Sellegi seisundit on 2018. aasta septembris toimunud inspekteerimise aruandes nimetatud avariiliseks. (KmRR: 23060 – 2008: kirjeldus, inspekteerimised; Aaso-Zahradnikova 2018: [2]) Kunstiajaloolane Küllike Erikson on 2007. aastal koostanud mälestise kohta kirjelduse, ent selles jaotises, kuhu kantakse andmed mälestise esialgse otstarbe kohta, märkmeid tehtud pole (KmRR: 23060 – 2008: kirjeldus). Kadrina kiriku kui kultuurimälestise koosseisu kuuluvate vallasmälestiste nimekirjas see kultuurimälestiseks loetava Lodede perekonna liikmele valmistatud hauaplaadi kõrval puudub (vt. KmRR: 15661 – koosseisulised vallasmälestised). Sellest järeldub, et kunstiajaloolased ei pea Muike perekonnale kuulunud hauakivi kirikuruumi elemendiks.
[21] EKSS ja ESYS annavad saksakeelsest täiendist erb– tuletatud eestikeelsele täiendile „pärus“ eksitavalt kitsendava tõlgenduse. Nimelt on mõlemas sõnaraamatus võetud seisukoht, et täiend „pärus-“ tähendab pärandina saadut. Seejuures ei seletata, mida niisuguse tõlgenduse puhul võiks tähendada sõna „pärushärra“ (Erbherr). Seda sõna tegelikult kummaski sõnaraamatus ei esinegi. Selle asemel kasutatakse konstruktsiooni „pärishärra“, mida sõnaraamatud tõlgendavad kui omanikku. See tõlgendus, ehkki grammatiliselt väär, on tõele oluliselt lähemal. Täiendsõna „pärus-“ on sümbolväärtusega termin, mis näitab, kas täielikku omandiõiguse omaja staatust („pärushärra“) või piiramatut omandiõigust asja suhtes („pärusmõis“, „pärusmatusepaik“ jne.). See, mille alusel omand tekkis (pärimisakt, ostu-müügi- või kinkeleping) või ära anti (testament, ostu-müügi- või kinkeleping) täiendis „pärus-“ ei väljendu.
[22] Eesti Piibliseltsi väljaanne, 1997.
[23] Christophorus Froschoweri väljaanne, 1530.
[24] Samas.
[25] Samas.
[26] Samas.
[27] Johan Ecki väljaanne, 1558.
[28] Sigmund Feyerabendi väljaanne, 1561.
[29] Endterni väljaanne, 1662.
[30] Samas.
[31] Selle formuleeringu saksakeelne vaste on diese Stein gehöret või diese Erbbegräbniss gehöret.
[32] P. Arnek. Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel, lk. 35.
[33] Vt. näiteks Frederik Budde hauaplaat (1634) Tallinnas Niguliste kirikus, Jürgen v. Maydelli hauaplaat (1637) Kullamaa ja Wrangellide hauakambri katteplaat (1730) Lüganuse kirikus.
[34] Vt. näiteks Michel Pawelseni (1597), Marcus Toecki (1658), Hans Stampe jne. hauaplaati Tallinnas Niguliste kirikus.
[35] Vt. näiteks Adam Pampe (hiljemalt 1646) hauakivi Niguliste kirikus ning Herman Rahri (1696) ja Johann Matthias Gragi (1700) hauakivi Tallinna toomkirikus.
[36] Teadaolevalt on seda verbi kasutatud ka vähemalt kahel ratasristil.
[37] Kirchenbegräbniss-Revision zu S. Johann in Dorpat 1636 gehalten: RA, EAA.995.2.5120: 4.
[38] J. Köleri väljaanne, 1739.
[39] K. Alttoa. Eesti kirikud III. Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2011, lk. 57.
[40] EELK Kadrina koguduse kiriku konvendi protokollid ja kassaraamat (1734–1794): RA, EAA.1227.3.113: 114 [47].
[41] EELK Ambla koguduse meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta (1711–1740): RA, EAA.1248.1.7: 450–452 [216p–217p].
[42] EELK Kullamaa koguduse konvendi protokolliraamat (1712–1822): RA, EAA.1243.1.108: [13].
[43] Matusega seotud, sh. matusepaikade maksumuse käsitlemisel lähtusin vanema perioodi puhul võrreldava tulemuse saamiseks Enn Küngi kirjeldatud taalri väärtuse muutumisest 17. sajandil (E. Küng. Riigitaalrite kasutusest Rootsi Läänemereprovintsides 17. sajandil. – Ajalooline Ajakiri 2013, nr. 2 (144), lk. 186–187, 196). Hilisemal perioodil konverteeriti riigitaaler hõbedasisalduse alusel rubladesse järgmise kursiga: 1 riigitaaler võrdus 64 hõbeööri või 80 kopikaga. (EELK Keila koguduse kirikuraamat (1632–1807): RA, EAA.1214.2.4: 2.)
[44] RA, EAA.1214.2.4: [26p].
[45] EELK Haljala koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1730–1763): RA, EAA.1224.3.3: 14–15 [7p ja 8].
[46] A. Köögardal. Keila kihelkonnaloost. Tallinn: Eesti Kirjastus-Ühisus, 1924, lk. 49.
[47] EELK Keila koguduse kirikuraamat (1734–1821): RA, EAA.1214.2.6: 383 [14].
[48] RA, EAA.1227.3.113: 67 [26p].
[49] Vilmre esitatud loetelus (EKLA. 8/10 (I-1a).55.199) on ühe Kadrina kirikus asuva matusepaiga omanik Hulja mölder Jaan, kes ongi suure tõenäosusega eespool nimetatud Jaen.
[50] RA, EAA.1227.3.113: 107 [43p]. Mõlemad lühtrid läksid kaduma 1702. aastal toimunud kiriku rüüstamise ajal. (A. Randla. Kadrina kiriku seinamaalingud. Uuringute aruanne. Tallinn: käsikiri, 2013, lk. 3.)
[51] Mõnda Ambla kiriku ja kihelkonna ajaloost. – Maaleht, nr. 9 (1079), 23.1.1934, lk. 4.
[52] EELK Pärnu-Jakobi koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1683–1759): RA, EAA.1280.2.1: 11.
[53] RA, EAA.1214.2.6: 383 [14].
[54] EELK Kadrina koguduse kiriku kroonika (1651–1874): RA, EAA.1227.1.30: [176p]. Tallinna toomkoguduses kasutati selle väljendi lühivarianti Erd-begräbniß. (Tallinna toomkoguduse Kirchenbuch (1724–1758): TLA.237.1.23: 340, 351, 352 jne.)
[55] TLA.237.1.23: 362.
[56] EELK Jüri koguduse sünni-, abielumeetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1657–1682): RA, EAA.1213.2.1: 15.
[57] Näiteks Simuna kirikus loetleti nii 1691. ja 1741. aastal, s. o. 50 aasta kestel kaks aadliperekondadele kuuluvat hauakambrit, millel olid katteks vaid palgid või lauad. See olukord kestis vähemalt Tammiku hauakambri puhul veelgi pikemalt, kuivõrd vanade hauakohtade inventeerimine 1885. aasta 1. aprillil näitas, et kui 1691. aastal palkidega kaetud Avanduse hauakamber oli vahemikus 1741–1773 katteplaadi saanud, siis Tammiku varem vaid laudadega kaetud hauakambrit 1885. aastal puuduva kivi tõttu enam ei leitud (H. Ross (koostaja). Simuna. Kihelkonna keskus. Tõrva: Väike-Viru, 2009, lk. 51, 96 ja 200–202).
[58] O. Liiv. Eesti ohvitserid Põhja sõjas. – Sõdur, nr. 3, XX aastakäik, 22.1.1938, lk. 70.
[59] EELK Järva-Madise koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1736–1801): RA, EAA.1234.2.1: [385].
[60] 1725. aasta adramaarevisjoni ajal oli Kiigumõisa möldriks endine vangilangenud sõdur Jaan (Möller Jahn), kes perekonnanime puudumise ja eesnime järgi otsustades oli rahvuselt eestlane. Samas on tema leske nimetatud prouaks (frau), mis eestlase puhul olnuks üliharuldane. Siiski oleks see võimalik, kui mölder olnuks pärisorjusest vabastatud talupoeg (vt. Eestimaa 1725.–1726. a. adramaarevisjon. [IV. köide.] Järvamaa. Allikpublikatsioon. Tallinn, 1989, lk. 73; RA, EAA.1234.2.1: [385]; Järvamaa adramaarevisjon (1686–1689): RA, EAA.1.2.942: 340p).
[61] Originaaltekst: „[– – –] nach ihre tode an die Kirche wieder Verfallen ist.“ RA, EAA.1234.2.1: [385].
[62] Originaaltekst: „[– – –] nachdem aber die familie dessen, der den LeichenStein gegeben, ausgestorben, gehöret das begräbniss der Kirchen.“ RA, EAA.1210.2.2: 12.
[63] RA, EAA.1227.3.113: 67 [26p].
[64] Tekst plaadil: CVTE VND SINEN / ERVEN ANNO 1631. EELK Jõelähtme koguduse sünni, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1714–1767): RA, EAA.1212.2.1: 8.
[65] Cute ei näi olevat perekonnanimi ning teksti paigutus ja liigendus ei jäta võimalust oletada, et selle nime ette võinuks veel mõni nimi (või sõna) mahtuda. Perekonnanime puudumisele 17. sajandi hauatähisel kui talupojale kuulumise tunnusele viitab oma doktoridissertatsioonis ka P. Arnek. Vt. P. Arnek. Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel, lk. 34.
[66] RA, EAA.1210.2.2: 11, 12.
[67] Jõelähtme kirikus eksponeeritud plaat paikneb arvatavasti oma algses asukohas.
[68] RA, EAA.1212.2.1: 8.
[69] Pastor H. Chr. Wrede üleskirjutus erineb mõneti originaalist: „Pallase Hans Sahhalt ∙ Prosa Hans. 1651“ (RA, EAA.1212.2.1: 88).
[70] RA, EAA.1212.2.1: 88. Olaf Silla andmetel oli selle kivi originaaltekst eestikeelne ning kõlas järgmiselt: KERMO MART/ JA TEMMA PERRI/JATELE 1678 A./ 3. MÄRTSIL. (O. Sild. Tallinna linna ja tema ümbruskonna vanust hauakivest, lk. 51).
[71] Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel: pastor Heinrich Christopher Wrede ja tema ametijärglaste kroonikamärkmed = Kirche und Gemeinde von Jegelecht in der ersten Hälfte des 18. Jahrhunderts: Chronikalische Nachrichten von Pastor Heinrich Christopher Wrede und seinen Amtsnachfolgern. T. Kala (transkribeerija, tõlkija ja kommenteerija). Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2006, lk. 48. On tõenäoline, et kabelis oli hauaplaate kokku neli, kuna kabeli interjöörist perioodil 1928–1940 tehtud fotodel on näha kolme tervet seina äärde paigutatud hauaplaati. Ühelgi neist ei ole märgatavaid lõhkumistunnuseid. Fotodel nähtav asend ei võimaldaks lõhutud plaati sel viisil paigutada (Bildarchiv Marburg: [Otto Kletzl] (1940)Aufnahme-Nr.: 152.362; M. Luukas, S. Oot. Saha kabel. Ajalooline ülevaade. Talinn: käsikiri, 2017, lk. 42, 46, 49). Wrede loetelust võis üks hauaplaat välja jääda kirjade puudumise tõttu.
[72] O. Sild. Tallinna linna ja tema ümbruskonna vanust hauakivest, lk. 47–49. Magistritöös esitasin ekslikult aasta 1621.
[73] O. Sild. Tallinna linna ja tema ümbruskonna vanust hauakivest, lk. 48.
[74] J. Naha kirjelduse kohaselt olevat 1936. aastal võinud sellelt kulunud tähtedest välja lugeda nime KAPTE MART. Sealsamas annab Naha neile tähtedele ka teise tõlgendamisvõimaluse – Karba Mart, kinnitades, et Karba-nimeline talu olevat asunud kohe kiriku taga (Mapp 25. Harjumaa I, A-3547: MKA, ERA.5025.2.12243: 52(1) [48]).
[75] RA, EAA.1214.2.4: [133p], 710, 71.
[76] Jaan Jungi ajal olid kaks hauaplaati tõstetud kiriku torni (ehitatud 1881) põranda katteks. Vt. J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. III. Tallinn, 1910, lk. 42.
[77] J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. III, lk. 42.
[78] EELK Järva-Jaani koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika ja andmed koguduse tegevuse kohta (1708–1734): RA, EAA.1233.2.1: [114].
[79] RA, EAA.1233.2.1: [117p].
[80] Asjalisi mälestusi. Kirikud ja kirikuis leiduvaid esemeid. Kadrina kirik: EKLA. 8/10 (I-1a).55.199.
[81] Ainsana säilinud ja ka Vilmre nimekirjas sisalduv Muike hauaplaat on dateeritud aastaga 1699. Samas ei sisaldu selles nimekirjas Liivi teate kohaselt Lokso Jüri 1701. aastal soetatud hauakohta.
[82] KmRR: 23060.
[83] J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. III, lk. 149.
[84] EELK Kadrina koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika (1711–1734): RA, EAA.1227.3.1: 393.
[85] Liiv ei viita nimetatud artiklis oma informatsiooni algallikale. (70 Eesti ohvitseri Raudpea lipu all. (5) – Uudisleht, nr. 13, 25.01.1938, lk. 5; O. Liiv. Eesti ohvitserid Põhja sõjas, lk. 70.)
[86] RA, EAA.1227.3.1: 422; RA, EAA.1227.1.30: [30p]. Tiit Rosenberg esitleb Thomas Jöristi ja tema venda eesti soost tõusikute näitena (T. Rosenberg. Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.–20. sajandi agraarajaloost. – Õpetatud Eesti Seltsi kirjad IX. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk. 93).
[87] RA, EAA.995.2.5120: 4.
[88] Tabelle der Grabstätten in der St. Johanniskirche (1764): RA, EAA.1253.2.10.
[89] Ainsa leitud mõisasundija (kubjas) arvan talurahva hulka kuuluvaks (vt. lisa 1 pos. 10).
[90] Siiski leidus ka juhtum, kus Albu mõisa pärushärrale krahv Douglasele kuulus kirikus kaks hauakambrit: üks oma perekonna liikmete (Alpshe begräbniß) ning teine mõisateenijate tarbeks (Alpshe hofs bediente begrabniß). Viimasesse maeti nii palgatud mõisaametnikke kui arvatavasti ka maarahva hulgast pärit teenijaid, sõltumata nende pihtkondlikust kuuluvusest (RA, EAA.1234.2.1: [350, 363, 384, 386, 394]).
[91] Teist korda on sama staatust kajastatud pärusmatusepaiga kirjelduse juures – Wabbadikschen begräbnis – 1743. aastal (EELK Ambla koguduse meetrikaraamat ja andmed koguduse tegevuse kohta (1725–1744): RA, EAA.1248.1.8: 472, 623).
[92] Inna Põltsam-Jürjo on avaldanud mõtte, et vähemalt 16. sajandil tähistati lisanimetusega „vabadik“ sageli vabatalupoegi. I. Põltsam-Jürjo. Sissevaateid Liivimaa külaühiskonda 15.–16. sajandil. – Tuna 2011, nr. 1, lk. 25.
[93] Nimeliselt on Reineverest teada läänikirjaga vabatalupoeg Janus Kuyaver (1526). (Eesti talurahva ajalugu. Toimetuse kolleegium: J. Kahk, E. Tarvel, H. Ligi, E. Tõnisso, A. Vassar, A. Viires. Tallinn: Olion, 1992, lk. 165.)
[94] RA, EAA.1248.1.8: 623.
[95] Reinevere vakus läänistati 1615. aastal Adam Schrapferile, kuid ta vahetas selle 8.7.1618 varem Albu mõisa alla kuulunud külade vastu tagasi riigile. (Restitutionsakten. Jerwen. Band IV (1720): RA.EAA.854.2.2322.)
[96] Järvamaa adramaarevisjon (1686–1689): RA, EAA.1.2.942: 224p–225.
[97] Eesti talurahva ajalugu, lk. 446.
[98] RA, EAA.1.2.942: 248p–249.
[99] Akte betreffend die Güter Estlands im Jahre 1712: RA, EAA.3.1.448: 96.
[100] Järvamaa, lk. 85.
[101] RA, EAA.1233.2.1: [117p].
[102] RA, EAA.1233.2.1: [118].
[103] H. Ross. Simuna. Kihelkonna keskus, lk. 101.
[104] O. Liiv. Maakaubandusest ja ülesostust Eestis rootsi aja lõpul. – Ajalooline Ajakiri 1934, nr. 1, XIII aastakäik, lk. 10.
[105] Bauerschuldbuch von Benedix von Schoten (1640–1695): TLA.230.1.Af94.
[106] TLA.230.1.Af94: 21.
[107] Ratasristil on tekst: ODRESE ADRƐS ANDRESE MART.
[108] TLA.230.1.Af94: [4p].
[109] Vt. näiteks Cladtbuch. Schuldbuch Benedix von Schoten Thomson (1670–1678): TLA.230.1.Af97: [4p], [5], [18p] jne.
[110] Kirchen-Revision de Ao. 1695. 1 Heft mit 26 Blättern. Nebst einliegenden ad No. 16. Der Verzicht der Söne des Pastors Wittstock auf ihr Erbbegräbnis in der St. Johanniskirche zu Gunsten des Christopher Kurper von 22.08.1715 nebst Extrakt aus dem Ratsprotokoll von 18.09.1741 (1695–1741): RA, EAA.995.2.3450: [20].
[111] RA, EAA995.2.5120: [4].
[112] J. Kõpp. Kirik ja rahvas, lk. 20, 21.
[113] Wackenbuüher, Spezifikationen und Anzeige des Gutes Kawelecht (Kavilda) (1751, 1758, 1795): RA, EAA.567.3.204: 4p, 5, 22–23.
[114] Näib, et Mats omandas hauakoha 3. juulil 1638. RA, EAA.995.2.3450: [20].
[115] RA, EAA.995.2.3450: [20].
[116] RA, EAA.995.2.5120: [4].
[117] Samas.
[118] Tartu Jaani kiriku haudade plaanid 17. ja 18. sajandist. Hauad, kirstud, hauakambrid, mälestussambad: RA, EAA.5386.1.73: [20].
[119] Samas.
[120] V. Varik. Mittesaksa pihtkondade eestlastest liikmete matmine sakraalhoonetesse ja nn. kirikukabelitesse aastatel 1621–1833. Praktika kasutamine Mandri-Eesti luterlike maakoguduste näitel. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, usuteaduskond. Tartu: käsikiri, 2019, lisa 6.
[121] EELK Ambla koguduse meetrikaraamat (1759–1775): RA, EAA.1248.1.10: 527 [257].
[122] H. Ross. Simuna. Kihelkonna keskus, lk. 77.
[123] V. Varik. Mittesaksa pihtkondade eestlastest liikmete matmine sakraalhoonetesse ja nn. kirikukabelitesse aastatel 1621–1833.
[124] Üks niisuguseid juhtumeid on dokumenteeritud Hanilas. EELK Hanila koguduse sünni-, abielu-, surmameetrika 1690–1749: RA, EAA.1240.2.1: 528.