Vabadussõjast iseseisvuse taastamiseni. Uurimusi 20. sajandi Eesti ajaloost. Koost. T. Tannberg ja A. Rahi-Tamm. Rahvusarhiivi toimetised 5 (36). Rahvusarhiiv, 2024, 454 lk.
Rahvusarhiivi toimetiste sarja uusim väljaanne – järjekorras juba kolmekümne kuues – koondab kümmet pealtnäha küllaltki eripalgelist artiklit Vabadussõjast iseseisvuse taastamiseni, st ajalise fookusega aastatel 1918–1991. Käsitletava ainese paigutamine nii pikale aegreale on 20. sajandi puhul eeskätt katkestustele ja pöördepunktidele keskenduvas Eesti ajalookirjutustraditsioonis pigem ebatavaline, kuid nagu kogumiku koostajad Tõnu Tannberg ja Aigi RahiTamm on saatesõnas (lk 5) rõhutanud, ei puudu kaastöödel seetõttu veel ühised nimetajad. Õieti aitab eri ajastute koos käsitlemisel tekkiv võrdlusmoment tänuväärselt esile tõsta paralleele ja järjepidevusi, mis muidu võiksid märkamatuks jääda.
Artiklikogumiku olulisim temaatiline dominant on poliitilise võimu katsed teostada kontrolli ühiskondlike meeleolude ja avalikkusele kättesaadava info üle ning püüded erinevate meetmete abil takistada (kas siis õigustatult või õigustamatult) probleemseteks peetavate nähtuste süvenemist. Selles mõttes võib välja tuua Toivo Kikkase artikli Vabadussõjaaegses Eesti armees toiminud meelsuskontrolli ja tsensuuriaparaadist, Peeter Kaasiku käsitluse legaliseerimisest kui banditismivastase võitluse vahendist Teisele maailmasõjale vahetult järgnenud aastatel ning Eli Pilve ülevaate stalinistlikust kaadripuhastusest Eesti üldhariduskoolides aastatel 1944–1953. Sama teemaga seostuvad ka kolm kaastööd külma sõja aegsetest nõukogulikest kontrollimehhanismidest: Ott Koori käsitlus erifondidest Nõukogude arhiivisüsteemis, Ermo Karpovi artikkel seltsimehelikest kohtutest ja Kaia Ivaski artikkel Eesti NSV rahvakontrollist. Teise nurga alt on meelsuse kujundamise problemaatikaga seotud Mann Loperi käsitlus rahvusliku kasvatuse küsimusest ajaloo õppekavade arengus sõdadevahelise aja Eestis.
Ülejäänud kolm artiklit tegelevad kõik välispoliitiliste ja piiriüleste küsimustega. Olev Liivik annab ülevaate 1941. aastal Saksamaale asunud järelümberasujate mälestustest ning Katariina Sofia Pätsi artikkel räägib Kanada väliseestlaste poliitilisest rollist Eesti iseseisvuse taastamisel. Eraldi püüab pilku Silver Loidi mahukas, peaaegu lühimonograafia mõõtu käsitlus EestiPoola suhetest Teise maailmasõja eelõhtul ja algusjärgus, mis annab väärtuslikku lisateavet selle olulise dimensiooni kohta tolleaegses Eesti välispoliitikas.
On rõõmustav, et kogumiku koostajatel on õnnestunud kaasata märkimisväärne arv nooremaid kolleege, kellest ilmselt mitme jaoks on siinne artikkel esimeste põhjalikumate teaduspublikatsioonide seas. Selles mõttes võiks seda raamatut pidada osalt ka sissevaateks Eesti ajaloolaste uue põlvkonna uurimishuvidesse, milles tunduvad olulisel kohal olevat võimu ja selle teostamise küsimused (seda eriti seoses avaliku arvamuse ja ühiskondliku lojaalsusega), samuti erinevad rahvusvahelised ja rahvusülesed nähtused (välissuhted, emigratsioon) ning senisest suurem tähelepanu hilisnõukogude ajale ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisperioodile.