Nüüdsama, esimesel detsembril sai Tuna ilmumahakkamisest kakskümmend aastat. Põhjust oleks tõmmata hinge ja tunda rõõmu, et elame edasi. Aga rõõm on paraku varjutatud, sest ajakirja esimese numbri tegijatest on elus veel vaid pooled. Veelgi lohutum on pidulikuna mõeldud number lõpetada järelehüüdega ühele meist ehk Velly Rootsile (15.06.1930–29.08.2018). Alustasime esimese numbri tegemist tollase Riigiarhiivi maja neljanda korruse kitsukeses toas, kus lisaks temale oli veel puudega inimeste programmi alusel arhiivis elukutset omandav Madis Ots. Vellyl oli vaid laud ja tool, mul õieti ei ühte ega teist, rääkimata arvutitest. Õnneks jagus meil mõlemal energiat, et ilma enamiku töövahenditeta esimene number trükki toimetada ja 1. detsembril 1998 seda avalikkusele esitleda. Tagantjärele selgus, et Velly oli juba mõnda aega kandnud oma mõtteis uue ajakirja loomist. Milline see pidanuks olema, seda ma päriselt kunagi teada ei saanud. Küll tuli Velly Tuna tegemisega õhinal kaasa. Mitte miski ei jäänud tema taha toppama, pigem tuli mõnikord tema hoogu hoopis pidurdada, et tehtav põhjalikumalt läbi mõelda.

Velly Roots oli inimene, kellele aastad justkui ei mõjunudki. Need paarkümmend aastat, mil teda tundsin, oli ta ikka särav ja nooruslik daam, kes pea kunagi ei jäänud eemale seltskondlikest ega ühiskondlikest üritustest. Kui Ameerika Ühendriikidest Eestisse saabunud Viido Polikarpus hakkas Maneeži tänava arhiivimaja esimesel korrusel ette valmistama Eestit tutvustava ingliskeelse ajakirja Global Estonian väljaandmist, organiseeris Velly sellele ajakirjale kaastööd ja tõlkijaid. Ja tänu Vellyle sai Tuna endale töökõlblikuma ruumi ning võimaluse kasutada Global Estoniani arvutit ja printerit. Nii jõudsimegi oma tegevuse teisel aastal anda raskuste kiuste välja kaheksa kuu jooksul neli ajakirjanumbrit. Kaunimad hetked olidki, kui ühes ja samas toas pandi kokku kahe eri ajakirja verivärsket numbrit.

Just nende esimeste aastate eest, mil Tuna sai tuule tiibadesse, olen tagantjärele Velly Rootsile tänulik. Jääb loota, et tulevikuski leidub inimesi, kes sama hingestatult jätkavad Tuna tegemist nii kahekümne viienda kui viiekümnenda sünnipäevani ja senini, kuni paberväljaandeid üldse veel välja antakse.

Kindlasti rõõmustaksid sa, Velly, täna meiega koos!

Aga praegu suurt rahu, mis rahutus maailmas on omaette väärtus, ehk igavikuski!

Hüvasti, Velly!

Toimetuse nimel Ott Raun