Tšeljabinsk,1Eesti kõrgemate partei- ja haldusorganite asukohaks oli esialgu Tšeljabinsk, 1942. aasta märtsis koliti Moskvasse (vt. T. Karjahärm. Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953). – Acta Historica Tallinnensia 2006, nr. 10, lk. 154). 13/XI. 41.

Armas Asm!2Johannes Semperi hüüdnimi sõprade hulgas läbi aastakümnete. Tuletatud Otto Ernsti Semperi-romaanide järgi, kus oli peategelaseks Asmus Semper. Kontakt kipub vägisi kaduma. Ei ole kirjale, ei Sulle saadetud telegrammile vastust saanud. Võib-olla olete raadio kaudu meile midagi rääkinud, aga siin on raske neid „hääletorusid“ saada, kuigi sooviavalduse kohe esitasime. Saatsin 9/X O. Lauristini nimele (Raadiokomiteesse)3Olga Lauristin töötas 1941–1944 Üleliidulises Raadios, mille üks osakond oli raadiokomitee, kus töötas ka Semper. kõneteksti ja mõned värsid. Küsitav on, kas nad Moskva jõudsid, või olite varem ära sõitnud? Veidi hiljem (umbes 12/X) saatsime Sulle kirja ja telegrammi. Kõik on kadunud ruumi, nagu osa meie seltsimehi. Alle,4August Alle (1890–1952), luuletaja ja publitsist. Hiir,5Erni Hiir (1900–1989), luuletaja, tõlkija. Kärner6Jaan Kärner (1891–1958), kirjanik. pole veel nähtavale-kuuldavale tulnud. Nähtavasti takerdusid nad teel ja ootavad vee liikumist või jää tekkimist. Sain Tellingult7Voldemar Telling (1903–1969), ENSV riigitegelane, ENSV I, II ja III Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär. telegrammi Babaevost,8Babajevo – linn Venemaal Vologda oblastis. ent teistest polnud selles juttu. RK-id9Rahvakomissarid, tolleaegses tähenduses ministrid. Kuivõrd neil reaalset võimu (eriti Nõukogude tagalas) nagunii ei olnud, siis on tegu pigem sümboolse tiitliga. (mitte endises tähenduses!) on siin, ka Kruus10Hans Kruus (1891–1976), ajaloolane ja poliitik, sh. Varese valitsuse minister. saabus. Sain ta veel suure vaevaga siinse linna kodanikuks lüüa, aga nüüd on linn suletud ja Hiire pere tuli kolhoosi saata, kuhu viimasena vastu võeti ja sedagi ametliku nõudmise järeldusena. Meie valitsusliikmetel on veel kuidagi lootusi sissekirjutamiseks, kuigi kord kogu „RKN“11Rahvakomissaride nõukogu, NSVL valitsusorgan 1922–1946, sisuliselt valitsus. Siin konkreetselt jutuks Barbaruse n.-ö. nukuvalitsus. taheti Kurgani12Kurgan – tööstuslinn Uuralites, Tšeljabinskist paarsada km ida poole. (kole pesa, kus eluruumi üldse ei ole!) saata. Läkitasin Veimeri13Arnold Veimer (1903–1977), majandusteadlane ja riigitegelane. ENSV ja NSVL mitmete koosseisude saadik. Kirja kirjutamise ajal oli ENSV kergetööstuse rahvakomissar (1940–1942). nimele telegrammi, kus seletasin, et siin juba ankrus oleme ja kolimine laostaks hullemini kui Šlüsselburgi seiklus,14Vihje Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile, kes koostas keiser Aleksander I-le Venemaa esimese konstitutsiooniprojekti, saadeti selle eest 9 aastaks Schlüsselburgi kindlusse. Sellest räägib Jaan Krossi romaan „Keisri hull“. kuna paljudel on tulnud osta mööblit, kõigil hankida kütet (kivisüsi – tonnide viisi ja puid palkide näol), toiduaineid jne., mis kõik visata tuleks. Ka on Kurganis sedavõrd viletsad väljavaated, et see sobiks veel represseerituile, mitte aga Tallinna kaitsjaile, eriti nii „vahvaile“ nagu Jürna,15Mihkel Jürna (1899–1972), kirjanik, tõlkija ja poliitik. Oli ENSV I Ülemnõukogu 2. abiesimees 1940 ja Ülemnõukogu juhataja 2. asetäitja (1940–1947). Nõukogude Liidu tagalas oli eestikeelsete raadiosaadete vastutav toimetaja (1942–1943) Leningradis ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu volinik (1943–1944). kes rassib siin funktsionäärina majandusalal. Jakobson16August Jakobson (1904–1963), kirjanik ja poliitikategelane, hilisem ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. on mures Hiire käes olevate summade (Kirj. Liidu omad!) pärast,17Jakobson oli ilmselt asunud tagalas eesti kirjanduselu korraldama. kuna tal jooksvateks kuludeks ei ole kopikutki. Palub Sind samme astuda, et Lit.-fondi18Kirjanduse ja kirjanike toetamiseks mõeldud fond Nõukogude Liidus. Osalt võrreldav meie kultuurkapitaliga. summadest saaks minimaalse tegevuskapitali, kuna ka siinsel eesti osakonnal ei ole raha. Ometi tuleb sõnaga sõdida ja tõerelvaga võidelda. On teoksil koguteos,191943.–1944. aastal ilmus kolm korda aastas kirjanduse, kunsti ja poliitika koguteos „Sõjasarv“, mille toimetuskolleegiumi Vares-Barbarus kuulus. kus on tõlkimisel meie värsid (ka Sinu värskeim luuletus!) ja proosa. On avaldatud tõlkeid „Челяб. Рабочий“-s.20Kohalik ajaleht. Minu ees on töökava 10/XI–10/XII, kus on esinemisi meie poolt ja üksikute autorite õhtud (ka minu loomingust 1/XII) jne. Täna saabus kauaaegse seiklemise järele siia ka Liidia Toom,21Liidia Toom (1890–1976), tõlkija ja toimetaja. kes tahab katsuda siin tööle rakenduda, ent vaevalt see tal õnnestub, sest mis tööd siin leiab kirjanduse alal, kui mõned üksikud tõlked poolaastas tehakse. Sellega keegi ära elada ei saa. Ta on teid (O. L-ga22Olga Lauristin.) Moskva džunglis kaotanud ja ei tea, kas sõita Raadiokomitee teenistusse, või jääda siia väljavaateid ootama. Ja väljavaateid ei ole, kuna Kirj. Liidu siinne osakond nurub meilt laenu tegevuskapitaliks, et väike koguteos kirjutada jne. Meil ei ole aga isegi postikuludeks muid summasid, kui isiklikud, sest teised rahad on kõik kindlaks otstarbeks ja aruandmise korras määratud. Praegu oleme kitsikuses isegi Stalini kõne tõlkimisega ja selle brošeerimisega – ei ole ladina šrifti, ei ole kirjastamiseks ettenähtud kapitali, ei ole ka muud kirjapaberit, kui ajalehe oma „Сов. Эстония“23Nõukogude Eesti, Eestis (1940–1941 ja 1944–1991) ilmunud venekeelne ajaleht, sisuliselt eestikeelse Rahva Hääle venekeelne variant. käest saadud. Siin on parem paber tundmatu asi, isegi tapeedid on otsas ja kirjadeks kasutatud. Ajalehed rändavad aga plotskiks ja muuks otstarbeks.

Nüüd raputa ennast ja vasta kuidas Sinu kavatsused ja plaanimajandus on? Kas jätkad „Raadiokomitees“ tööd24Semper lõpetas töö Raadiokomitees ja kui 22. märtsil 1943 asutati ENSV Riiklikud Kunstiansamblid, sai temast selle organisatsiooni juhataja. ja kas selleks võimalusi on? Kas vajatakse siinsetelt seltsimeestelt kaastööd? Kruus, Andresen ja teised võiksid midagi teha. Minu saadetis nähtavasti rändab ringi ja ajab teid taga. Liidia Toom unistab siinsest raadiokorrespondendi tööst, aga see tundub ülinaiivsena, sest praegustes oludes on teksti küsimus väga piiratud ja meie evakueeritute elust-olust ei saa palju pajatada. Näeme, kuidas suudame ületalve kiskuda!…

Kavasid on, aga teostada raske (nagu Karotammi25Nikolai Karotamm (1901–1969), parteitöötaja ja majandustegelane. Viibis Teise maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus tegutses EKP Keskkomitee II sekretärina, tegelikult faktilise EK(b)P juhina (EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos Nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi ülem aastail 1942–1944. Pärast sõda oli EKP KK I sekretär (1944–1950). käsk – tõlkida paar suurteost, aga kust selleks paberit saada?). Võib-olla siirdud ise ka siia – Tšeljabinskisse, siis näed kuidas nagu „kalad kuival“26Lisaks väljendi tavapärasele tähendusele on siin Barbaruselt ka väike irooniline vihje oma luulekogu pealkirjale – vt. J. Barbarus. Kalad kuival: kümnes kogu värsse. Tartu: Noor-Eesti, 1937. oleme ja kuidagi elutseme. Sind – kui RKN.-koosseisu kuuluvat loodetavasti Kurgani ei suunata, aga eks kitsas ole siingi.

Kõigilt tervitusi, – eriti Siutsilt!

JVB.

ILLUSTRATSIOONID:
Johannes Vares-Barbaruse initsiaalidega signeering
Barbaruse kiri Semperile 28. XI 1941 – EKM EKLA, f. 188, m. 16: 15, l. 2/2

***

Tšeljabinsk, 28/XI. 41.

Armas Asm!

Kirjavahetus käib risti-rästi, ega jõua adressaadile järele. Moskva saadetud post ja kaastöö tuli tagasi ja sms. Kummiga27Boris Kumm (1897–1958), ENSV riigitegelane ja julgeolekutöötaja. 1940. aastal määrati ta Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissariks ning 26. märtsil 1941. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissariks. Nõukogude tagalas tegeles NKVD 4. valitsuses diversioonitöö organiseerimisega Saksamaa poolt okupeeritud Eestis. Sõja järel oli ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juht ja 1949. aasta märtsiküüditamise üldjuht. Kuibõševi28Linn Venemaal Novosibirski oblastis. läkitatud kiri ei leidnud Sind jälle sääl. Praegu on üldse miski antagonism kirja ja adressaadi vahel. Läkitan käesolevad read sms. Veimeriga29Arnold Veimer (1903–1977), ENSV riigitegelane ja majandusteadlane. 25.08.1940–17.06.1942 oli ENSV kergetööstuse rahvakomissar, 1942–1944 ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. õhuteel ja kui Sind enam Kuibõševis ei ole, läkitab ta kirja kuidagi edasi. Ega pole selged veel sms. Veimeri liiklemise võimalusedki, sest praegu on tähtsam erivedu, kui juhuvedu. Üldse pole siit nii kerge kuhugi pääseda, nagu Sa arvad.

L. Toom istus siin ligi 2 näd. aja- ja ruumi pantvangina ja alles eile lootis ta rongile pääseda. Siinsed kirjandusliku töö väljavaated polnud suured ja asutused ei annud temale ei eluruumi, ei toitlustamise võimalusi, ei midagi. Lubati küll, aga midagi ei täidetud. Muide see „usus“30Usus = uusus, ʻkomme, tava’. on siin üldine. Nii meie siis sms. Jakobsoniga jagasime ülalpidamise kohustusi – ulualuse ja öömaja, kui ka söögi muretsemisega. Viimane ülesanne polnud Siutsil31Johannes Vares-Barbaruse abikaasa Emilie Vares (snd. Roode, 1897–1947). kerge, sest ise järjest kodus valmistada – see on praegu eriline mustkunst. Eriti oli sms. Toomil sarnane arvamine, et tema eest hoolitseda ja ka rahaga toetada peaks meie püha kohus olema. Siin kerkis paralleelse[l]t pinnale suur eneseväärtuse + alaväärsuse-tunde kompleks: a) et tema on eesti kirjanduse suurim ja andekam vahendaja, & b) et teda ei hinnata küllalt, ega mõisteta noid suuri teeneid, mis tema on meie kirjanduse alal osutanud. Suure vaevaga ja lõpuks kurja tooniga suutsin teda veenda, et meie võimalustel on kitsad raamid ja piirid, eriti Liidu evakueeritute suhtes. Mis suutsime, seda tegime isiklikkudest ressurssidest. Nüüd tuli ta Kuibõševi, et Raadiokomitee tööle rakenduda. Ma ei tea ju ka, kui tarvilik ta sellel alal on. Nüüd olen küll veidi klačinud, aga jäägu see meie teada! Nüüdsest pääle katsun asjalikum olla ja ajamõõtjaga käsitada vahemaad Narvast – Tšeljabinskini. 15/VII varjendis ja hiljem korteris oli viimane kohtamine. 16/VII hommikul väljusime L.32Leningradi. suunas, kus sai askeldatud kõiksugu probleemidega kuni 22/VIII. See oli alaline rahvarännak ja rünnak, alaline ešelonide vastuvõtmine ja saatmine, alaline ametiasutustes jooksmine ja meie evakueeritava varanduse realiseerimine. Et see kõik oleks otstarbekohaselt korraldatud, seda ei saa ütelda. Optimismi oli liig palju, kaugele pilgu heitmist vähe. Kõik suunati aadressil, kus meil vähe ütlemist oli, kus kõik kippus sõjasaagiks muutuma. – Praegu oleks meie evakueeritutel kõike seda hädasti vaja, ent kuidagi peab talve üle elama, kui varem fašismi kaelaluu ei murdu. Näib, et otsustav moment pole kaugel, et kahevõitlus on kõrguspunktini jõudnud, kus vastane peaks tümaks tehtama. On siin juba kihlvedusi olnud tähtpäeva suhtes, millal aaria röövrass kokku variseb ja millal meie tagasi Tallinna sõidame. Stalini kõne33Arvatavasti on jutt Jossif Stalini kõnest 1941. aasta oktoobripühade puhul: Riikliku Kaitsekomitee esimehe seltsimees J. V. Stalini kõne Moskva Töörahva Nõukogu saadikute ja Moskva linna parteiliste ning ühiskondlike organisatsioonide ühisel pidulikul istungil 6. novembril 1941. aastal, mis on ilmunud ka eesti keeles [Venemaa: s.n., 1941]. oli raskekaaluline ja lõi vaenlast – otse rabas jalust. Tõlkisime kõne ja kirjastame siin evakueeritute tarvis. Samuti katsume informbürooteateid34Nõukogude Informbüroo, edastas peamiselt rindeteateid jm. olulist infot. levitada.

Üldse katsume siin töötada igas suunas. On korraldus tõlkida „Leninismi küsimused“35J. Stalini „Leninismi küsimused“ oli tõlgitud ja ilmunud juba 1935. aastal: Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1935 (Leningrad: Külvaja), Moskva; Leningrad. Et seda tagalas uuesti oleks tõlgitud ja avaldatud, ei ole teada. ja Lenini teoste 2-köiteline valik, millise tööga Eestis oldi juba redigeerimise ajajärgus.36Lenini valitud teosed ilmusid siiski alles 1945. aastal Eestis. Sõja ajal tagalas ilmusid: V. I. Lenin. Mis teha? Meie liikumise valusaid küsimusi. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1944 (Moskva: Iskra revoljucii) ja Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1944 (Moskva: Iskra revoljucii). Nüüd tuleb kõik otsast alata. Kui ma septembris siia jõudsin, siis ei olnud siin ühtegi esindajat (Arsenjeva37Hilda Arsenjeva (1896–?) oli 1941–1943 Tšeljabinskis ja 1943–1944 Kirovis ENSV RKN evakueeritute täievoliline esindaja, hiljem partei- ja omavalitsustegelane Pärnus. oli takerdund Uljanovskis, Tuur aga raioonides), ja üle kuu tuli mul siin organiseerida algelist baasi evakueeritute abistamiseks ja nende paigutamiseks. Algas jälle tuttav inimeste rännak ja rünnak, kus väikses toaurkas tuli vastu võtta 50–100 inimest päevas. Ei saanud hoolitseda oma asumise ja toitlustamise eest, vaid kogu aeg kulus evak.-punkti huvides. Nii olime kaua ilma toidukaardideta, ilma kütteta, jne. RKN. siia jõudes jaotasime töö ära ja nüüd agarast töötab, kuigi palju aega ja energiat kulub pisiasjadele. Suure vaevaga sai see grupp kuidagi ära mahutatud, aga nüüd on linn suletud ja kedagi enam sisse ei kirjutata, kellegile eluruumi ei anta. Ma ei tea, kuhu panna ja suunata meie luulesellid (Alle, Hiir, Kärner, Raud38Mart Raud (1903–1980), kirjanik.), kui nad kord siia jõuavad. Praegu pole nendest andmeid ja küllap nad istuvad veel Leningradis.39Leningrad oli selleks ajaks juba üle kahe kuu blokaadis olnud, kust polnud kellelgi võimalik välja pääseda. Siit nähtub, kui vähe oli Vares-Barbarus hoolimata oma suhteliselt kõrgest positsioonist siiski informeeritud või kui kaootiline see infolevik üldse oli. Kõik nimetatud tegelased jõudsid ka Nõukogude Liidu tagalasse. Kes nendest võiks Moskvas, või Kuibõševis Sulle abiks olla, seda peaksid ise paremini teadma, kui mina. Kui nobedad nad raadiotöös on, seda on raske ütelda. Siin nad leiaks tõlketööd „Lenin. küsim.“ & kaheköitelise „Lenini“ kallal, kui neile ainult elamisruumi ja sissekirjutamise võimalusi leitakse. Võib veel juhtuda, et neil tuleb siirduda raioonidesse. Hiire abikaasa lapsega saime suure vaevaga siinsesse eesti kolhoosi „Slava“ paigutada.

Ei tea ma siin ühtegi ajakirjanikku ka, kes sobiks raadiotööle. Enamik lehemehi on Birski ([ЧАСЕД]) raioonis ja ka linnas40Praeguse Baškortostani territooriumil. (Sokolov). – On tõesti halb, et meie nii laiali paisatud oleme, aga rohkem ühte koondada pole kerge. Eks Sind oleks siin ka hädasti tarvis, kui Sul sääl ei oleks tähtsat ülesannet. Sina – kui RKN. koosseisu kuuluv,41S.t. hariduse rahvakomissar (haridusminister). leiaksid vastuvõttu ja eluruumi ehk ka. Avansina siin muidugi midagi ei saa, ja ma istusin saabumisel 6 päeva vagunis, enne kui toa sain. Kruus’i sain tutvuse poolest eraviisil perekonda paigutada pääle 10 päevalist ootamist, samuti sitsisid RK-id evakpunktis ligi 10 päeva ja praegu saabunud Kressil42Arnold Kress (1897–1974), laevaehitaja ja ENSV riigitegelane. ENSV RKN/MN esimehe asetäitja 1941–1947 ja 1947–1949. on tegemist, et ulualust leida. Toitlustamisega saab kuidagi hakkama, eriti sms. Jürna seapeki harrastuse tõttu. Tema rassimine majandusmehena on tagatiseks, et teisedki nälga ei jää.

Näib vahel, et kõhuhuvid on paljudel praegu esiplaanil ja vahel on amokijooks mitmel plaanil, mis veidi muigama paneb. Muidugi, Sinul oleks parem ja kergem, kui abilisi saaksid ja sääl rohkem inimesi koos oleks. Eelistaksin isegi rohkem keskuses töötada, aga evakueeritute kurb saatus on mulle sedavõrd südamel, et 2–3 kuuga juuksed praegu valgeks on muutunud. Olukord (suviriietuses inimestel) on küllalt tõsine ja ähvardav, ja tuleb teha kõik, mis iganes võimalik meie kaadrite säilitamiseks, et oleks veel kaasvõitlejaid, kui fašistlikkude mõrvarite mõõt täis ja aaria-laul (või aaria) lauldud. Loodame, et eesti jonn, visadus ja sitkus peavad vastu. Kindlasti oleks Moskvas ja Kuibõševis parem, kui siin hommikust õhtuni hädakisa ja kaebekirju kuulata, aga oleme pidanud siin talve vastu varustuma kivisöega (mitu tonni) ja küttepuuga, ka toiduainetega, mida raske vedada ja kaasa võtta. Tuleks kõik jälle visata, nagu seda juba mitu korda teinud oleme. Siin anti meile tühi urgas, kuhu tuli hankida isegi mööblit – laudu, toole, voodi, kööginõusid (viimased savist) jne, jne. Mõned muretsesid riidekappe ja muud kraami, mis vaja, kui ainult neli seina antakse, ilma ühegi esemeta, ja needki pinnad + lagi ja põrand kollektiivile. Ainult Kruus sai perekondliku pansiooni pisitoa näol, kus Sinagi hädakorral ulualuse leiaksid, kui saatus Sind kunagi siia toob. See varuruum oligi mul nii kavatsetud, et kumb teist enne siia jõuab, see saab sisse pugeda. Võib-olla ei saanud Sa Kummiga saadetud ridu kätte, siis lisan veel, et minu raadiotekstid (üleskutseline kõne + 7 värssi) uuesti sinna läkitasin (Sinu & O. L.43Olga Lauristin. aadressil) ja kui see osa realiseeritud, katsun uuesti lisa saata. Veimer toob Kruusilt, Andresenilt, vist ka Jakobsonilt materjali. Siin oleme esinenud mitmel korral ja varsi seisab ees minu loomingu arutamine44Barbarus jätkas luuletamist ka sõja ajal, temalt ilmus luulekogu „Relvastatud värsid: 1941–1943“ Paul Luhteina kujunduses. Moskva: Iskra revoljucii, 1943. (2/XII) siinses kirjanduse sektoris. –

Sagedasti oleks vaja rohkem kirjanikke, et kõiki soove rahuldada, aga koondamine pole kerge. Ka reisimine on talveriietuse puudusel raske, peagu võimatu, eriti lennukil – stratosfääris, kus peab olema nahkkasukas, mis kuidagi külma vastu kaitseb. Siin tuleb sageli veoautoga liikuda, et raioonidesse pääseda, mis nõuab vastavat riietust. Ei saa Sinu esemeid saata, kuna Kärner on tulemata. Küllap said Sinagi lennukil nohu, kui Moskva lendasid, aga mul on aimus, et veel Kuibõševis oled. Olin Moskva sõitmas augusti lõpul, aga siis oli Siuts pikemat aega haiglane ja palavikus, ei saanud teda saatuse hooleks jätta. Hiljem kujunes aga seisukord sarnaseks, et Sinagi pidid Gorki45Põline Vene linn Nižni Novgorod, mis aastatel 1932–1990 kandis Gorki nime. Asub kohal, kus Oka jõgi Volgasse suubub. suunas taanduma. Loodame, et hiljem kevadel (aprillis) laseme „в верх по матушке по Волге“46„Вниз по матушке по Волге“ („Alla mööda emakest-Volgat“, vene rahvalaul), mis räägib Volga burlakkide raskest tööst. Siin B. parafraas sellele „в верх по матушке по Волге“ (üles mööda emakest-Volgat). oma rinde lähedusse, või koguni Tallinnasse, kus sakslased kindlasti märatsevad ja sigadusi teevad, kõike meie kaela veeretades – laimu ja keelepeksu. Sain Leedu ametivennalt47Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees oli aastail 1940–1967 Justas Paleckis (1899–1980). telegrammi – üleskutse ja ümberlükkamise teksti allakirjutamiseks, millega muidugi nõustusin, kuigi meil on mõningad „miinused“, mida raske plussiks muuta. Sakslaste laimu ja valeteateid tuleb aga kõvasti pareerida, eriti veel soomlaste „puhumisi“. Nende ülbus on kuulmatu. Neid vassimisi ja jampsimisi tead Sa kindlasti paremini, kui meie siin, kus meil vastavaid abinõusid ei ole kõige lori kuulamiseks, mis vastased levitavad. Loodan Sind siiski näha, kas siin, või kunagi Moskvas, et kõiki üksikasju ja lünki täiendada, mis rutuga vahele jäänud. Paberossid ja tubak, mis Moskvas kunagi minu aadressilt Sulle üle kantud, hoia aga varus, et Berliini võtmise puhul ja Saksamaa purustamise täheks piipu tõmmata.

Tervitame!

B + S.

***

Moskva, 31/III. 42.

Armas Asm!

Esmajoones veel kord tugev käepigistus Sinu juubeli puhul!48Semper sai 22.03.1942 viiekümneaastaseks. Meie kollektiivne tervitustelegramm jäi päevavõrra hiljaks just selle kirja tooja – pigemini tema professorliku hajameelsuse tõttu: oli teksti 21/III-l saatmata „unustanud“, ja nii ma siis korrigeerisin seda viga 22/III – pääle miitingu. Lootsin isiklikult, et Sa miitingule tuled, et siis koos ka Sinu sünnipäeva pühitseda ja pudel veini ära juua. Soovin Sulle suurt loomingulist edu ja peamine – veel 50 aastasena Eestisse oma mudilaste ja armsama juurde jõuda!49Semperi pere jäi Semperi Venemaale evakueerumisel Eestisse. Arvan, et see oleks suurim õnn, mis Sinu uus aasta tuua võiks.50Oma pere juurde jõudis Semper siiski alles pea kaks ja pool aastat hiljem, septembris 1944.

Miitingu asjad läksid veidi sassi: Kruus, Jakobson (ka Siuts, kui klaköör!) jäid hiljaks. Panin nende nimed avansina Su telegrammile, aga sindrid-mehed on ju kohmetud, eriti Jakobson, ega saa kähku tulema. Tuli siis nad asetada Urgartiga51Oskar Urgart (1900–1953), bibliograaf, kirjandusteadlane, kriitik ja tõlkija. Sõja järel oli ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja. ja Andreseniga.52Nigol Andresen (1899–1985), kirjandusteadlane ja poliitik. Oli Varese valitsuse välisminister, seejärel (ka sõja ajal Nõukogude Liidu tagalas) ENSV hariduse rahvakomissar (1940–1944), ENSV RKN/MN esimehe II asetäitja (1940–1946) ja Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja (1946–1949). Muidu õnnestus miiting hästi ja kõik oli tipp-topp, et saime kiita. Sai ka ligi kuu aega lavastust korraldatud ja see ei olnud kergem Vieneri „Traviata“ eksperimendist Tallinnas.53Aleksandr Viner (1896–1984) lavastas Giuseppe Verdi ooperi „Traviata“ Estonias 1941. aastal. Ega kestvuski polnud palju lühem (13/4 tundi!). Ma ei tea, kas Polikarpov sai hakkama miitingu eestikeelse saate sisselülitamisega Jaroslavli jaoks, või mitte. Õieti pidi ta kõik meie evak.-raioonid võrku võtma. Väga meeldiv oli ansambli tervitus54Jaroslavli kunstiansamblid moodustati märtsis 1942, et teenindada rindeüksusi ja Nõukogude Liidu tagalat. Sinna koondati suur osa tollal tagalas viibinud kunstiinimestest. (sms. Karotamme kaudu), mille eest palju tänu! Soovitasin K-le seda ajalehtedes avaldada, aga vist ei olnud ta nobe. Mõni päev hiljem jõudsid siis Jakobson, Kruus (ja Siuts55Vares-Barbaruse abikaasa, kes oli ilmselt seni Moskvas olnud. + Klaasen56Klasen? – vt. Semperi „Päevaraamatud“, lk. 320.) pärale ja nende näod venisid pikaks, ent nagu Sa isegi tead, polnud avansseeritud miitingut võimalik edasi lükata. Eks nad esine nüüd individuaalkorras ja tee oma süü heaks. – Kutsed saatsin neile orienteeruvalt juba Sinu ärasõidu järele ja 4 märtsil andsin kategoorilise kutse väljasõiduks. Olid 10 päeva teel ja jõudsid siia 25/III hommikuks. Nad pidasid oma diviisi uurimistööd tähtsamaks, kui miitingut ja olid bona fide57Heas usus (pr. k.). 15/III välja sõitnud. Siin sattusid nad kohe õhuhäirete ja pommituste keerisesse, ja tänane öö oli lakkamatu rünnak meie linnale. Ehrenburg58Ilja Ehrenburg (1891–1967), vene kirjanik. õrritas oma artikliga saksad vihale. Eile õhtul olime Šostakovitši VII sümfoonia59Šostakovitši VII sümfoonia oli loodud 1941. aastal ja esimest korda ette kantud Saksa vägede poolt blokeeritud Leningradis. See on tuntud ka Leningradi (Šostakovitši kodulinn) sümfoonia nime all. etendusel, mis oli võimsam alanud häirest ja pommitamisest, mis kestis edasi kuni poole ööni ja siis iga 2 tunni järele lainetades kuni hommikuni. Sümfoonia on huvitav, eriti 1ne osa (siin on tunda Ravel’i60Maurice Ravel (1875–1937), prantsuse helilooja. mõjutust), küllalt lüürikat, küllalt heroismi. See on omamoodi „Eroica“.61Mõeldud on ilmselt Ludvig van Beethoveni sümfooniat nr. 3 („Eroica“). –

Muid erilisi elamusi mainida ei ole. Ei saa ka väga pikalt kirjutada, kuna käsipost ei oota kauem, kui ainult rongi minekuni.62Tundub, et võimaluse korral kasutati alati käsiposti, ühelt poolt kiiruse huvides, kuid teisalt kindlasti ka tsensuurist hoidumiseks. Katsun vastata Su küsimustele ja soovidele. Saadan Nigoliga ühe meie venekeelse kogu,63Barbaruselt ilmus sõja ajal venekeelne luulekogu: Stixotvorenija: 1941–1943/ Iogannes Barbarus; perevod s èstonskogo [L. Šiffersa i dr.; predislovie: N. Andresen] Moskva: Gospolitizdat, 1943 (Moskva: Gudok). Kas siin on juttu nimetatud kogu käsikirjast või mõnest teisest kogust, pole täpselt teada. mida palun hoida kui silma tera, sest see on minu ainus eks. Loodan, et ka tooja seda kuhugi ei „unusta“. –

Eks selleski valikus tuleb veel „valik“ teha, kuna nii mõnigi koht värssides ei ole praegu sobiv (näiteks „pol. tulipunkt“, kus sõda & diplomaate puudutav osa tuleks vahele jätta!).

Uusi tõlkeid tehakse juba üle kuu, aga praegu tagajärgi näha ei ole. Olen mõned uued värsid teinud ja luulemiitinguks takistusi ei ole. Kodumaa & Tartu asjust kuuled Nigolilt.64Nigol Andresen. Tuhat tervitusi

Barb + Siuts

P.S. A propos65Muuseas, muide (pr. k.).! „Põkspõrnikas“66Pole selge, keda siin silmas peetakse. 1930. aastate kirjavahetuses nimetavad Barbarus ja Semper põkspõrnikaks Evald Voitki (nimi tulenes arvatavasti Voitki luulekogu „Mardika tee“ pealkirjast), kuid Voitk emigreerus 1944. aastal Kanadasse ega saanud kuidagi olla tollal Nõukogude tagalas. on ka siia Liitu jõudnud. Aga vaevalt meie Юрочка’t kasutada saame. Või arvad Sa teisiti?

JB.

***

Moskvas, 12/VI. 42.

Armas Asm! Tahame Sind koormata idamaiste – 1001 öö esemetega, sest mõnusat juttu puhudes, kui mitte Šeherezaadega,67Tegelane „1001 öö“ muinasjuttudest. siis vähemalt Nigoliga, pole kena, kui pole riistapuud kuhu veini valada. Tarbekorral võid sest kaadervärgist ka õnne valada. On ju küll raskekaalu kuuluv komplekt, aga eks ole ju 50 aastat alles kerge koorem ja seega võib kaalu julgesti veel lisada. Ära aga arva, et see mingisugune vendetta on, vaid üsna lihtne sõjaaegne nali. Muide olen töös kui härg (Šveiki stiili tarvitades), mida soovin ka Sulle. Sooji tervitusi Siutsilt ja minult!~

Nägemiseni!

Sinu Barbarus.

P.S.

Siuts saadab Sinu korraldusse võid, veidi vorsti ja saia. Jaga oma äranägemise järele kõik ära, sest või, mille alles äsja saime, kipub kuivama. Peaksid Sa ise võid vajama, siis muidugi võta nii palju kui vaja omale, kuna ülejääv osa jaota Alumäe,68Vladimir Alumäe (1917–1979), viiuldaja, hiljem Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor ja rektor. Lepnurme,69Hugo Lepnurm (1914–1999), organist, helilooja ja pedagoog, hiljem Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor. Lukk’i,70Bruno Lukk (1909–1991), pianist ja muusikaõpetaja, hilisem Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor. ENSV Riiklikes Kunstiansamblites sai alguse menukas klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk. Burmanni,71Karl Burman (noorem, 1914–2001), akvarellist ja arhitekt. Kuulus Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi, mis koondas tagalas viibivaid eesti kunstnikke sarnaselt kunstiansamblitega. Õpetas Jaroslavli kunstikoolis ja täiendas end Moskva Kunstiinstituudis. võib olla veel mõne nõrgema ja põdeja vahel. Mul näib, et Alumäe ja Burmann eriti vajavad puputamist.

Muidugi see „ahvike“72Rahvapärane nimetus (toidu)abipakikese kohta. on tilgake merre, aga siiski veidi rasvaolluseid see sisaldab. Võta siis vaevaks jagajaks olla, sest meie ei tea, kellele eriti vaja oleks. –

Tervitusi!

JVB + S.

***

Moskvas, 22/VII. 42

Kallis Asm! Sinu Hiiobi lugude73Semperi päevaraamatust võib lugeda, et 1942. aasta juuni lõpust juuli lõpuni vaevles ta raske gripi, palaviku, kõhutõve jm. hädade küüsis. (Vt. J. Semper. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 266–269). Küllap kirjutas ta sellest ka Barbarusele. puhul kaastundlik tervitus! Loodan ja soovin, et varsi paraned! Salve74Tervist (ld. k.).! Viskan rutuga mõne rea. Siinse harjumuse kohaselt paisati meie kontserdi asi viimasel minutil segi ja otsustati ühendada – приятное с полезным75Meeldiv kasulikuga (vn. k.). ja anda kontsert-miiting, pigemini à rebours76Vastupidi (pr. k.). – miiting-kontsert.

Võid kujutella millist pingutust see nõudis 5–6 päevaga kõik ümber korraldada, terve rida tekste koostada ja kõik korraldada – juba kahes suunas. Muidugi, oli kartus, et ei saa ei esimest ega teist osa väärikalt esitada. Nüüd, kus kõik selja taga, võib ütelda, et üritus õnnestus rahuloldavalt, isegi küllalt libedasti.

Nagu lehest ehk juba leidsid, tuli minul kõik see madin avada. Kahjuks kannatas kontserdi osa, eriti meie solistide (A. & L.77Arvatavasti Aleksander Arder ja Olga Lund.) oma, kuna meeskoor78Jaroslavli kunstiansamblite meeskoor, mis oli asutatud 1942. sai siiski peagu oma kava esile tuua, kuigi kärpimise oht ähvardas siingi. Naabrid tahtsid muidugi, kui mitte kvaliteediga, siis kvantiteediga endid maksma panna, eriti piirimehed, kes isegi Behrsinši79Bērziņš, Läti parteitegelane. tahtsid laulma panna. Õnneks ei jõudnud ta pärale.

Et meie solistidele võimalust anda omi võimeid näidata, selleks tuleb kindlasti katsuda augustis ansambli etendus siin läbi viia ja ühtlasi ka solistidele luua erikontsertide võimalus, et nad tõesti tuule tiibade alla saaksid.

Muide ootasin Sind seekord erilise sooviga – Kirjanike Liidu põhikirja viimistlemise ja meie büroos vastuvõtmise suunas. Praegu ei saa kahjuks ma Urgartiga kuidagi kvoorumi kokku, sest Andresen seikleb jälle Čeljbas,80Tšeljabinskis. ja sms. Keerdost81Paul Keerdo (1891–1950), poliitik ja kirjanik, tollal ENSV rahanduse rahvakomissar. üksi on vähe.

Loodan, et sms. Ernesaks,82Gustav Ernesaks (1908–1993), koorijuht ja helilooja, hilisem legendaarne laulutaat. 1944. aastal asutas ta Jaroslavlis ENSV Riikliku Filharmoonia Meeskoori (hiljem Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor RAM). Mainitud kontserdil oli tegemist siiski veel selle kuulsa koori eellasega. Alumäe & Lukk + teised täiendavad mu ridu, sest on juba kesköö ja sms. Ernesaksal ööpääsme83Luba komandanditunni ajal linnas liikuda. sarnast vist ei ole.

Palju tervitusi minult ja Siutsilt!

Sinu B–s.

P.S. Sms. Gantmanni84Gantman, kunstiansamblite juhataja asetäitja. ja sms. Goldschmidti85Nikolai Goldschmidt (1900–1964), dirigent, muusikategelane ja helilooja. Kuulus 1942–1944 ENSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse. asjus on seisukohad selged.86Mainitud isikute puhul on olnud probleemiks intriigid ja kaebekirjad Semperi kui kunstiansamblite juhi vastu (vt. nt. J. Semper. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 262, 276, 282). Juba meie prestiiži pärast peab kõik lahenema nii, nagu siin otsustasime.

J. B.

[– – –]

***

Võru,87Tagalast jõudsid evakueerunud Eestisse tagasi pöördudes kõigepealt Võrru, kuna Punaarmee polnud Tallinnasse veel jõudnud. 2.–24. okt. 1944 oli Võru ka ENSV valitsuse asukohaks. Samaaegselt oli Tallinnas võimul Otto Tiefi valitsus, mis jätkas Rootsis ja mille eesmärgiks oli Eesti Vabariigi võimuorganite järjepidevuse tagamine. 15/IX. 44.

Katariina 8a.

Kallis Asm ja teised!

Arvatavasti oled saanud aega toibuda ja ka koduseid lohutada.88Semperil jäid Nõukogude Liidu tagalasse evakueerumisel Eestisse maha abikaasa Aurora Semper (1899–1982) koos tütarde Siiri (1930–1944) ja Lilianiga (1933–2007). Semper jõudis pere juurde arvatavasti 5. septembril 1944, nagu võib oletada tema päevaraamatute põhjal. Vt. J. Semper. Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk. 326. Lisan ka omalt poolt trööstivaid tervitusi kogu Su perele ja Sulle endale! Praegu on vaja, et saabuksid siia, kuna Sul homseks on ette nähtud lühisõnavõtt kahe värske komissariaadi moodustamise puhul & Sepre89Oskar Sepre oli 1944. aastal ENSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kohusetäitja. esinemise täienduseks. Kui tuled annan Sulle kasutamiseks minu samateemalise kõne K.K.90EK(b)P Keskkomitee. pleenumil, mis Sul hõlbustab teksti koostamist.

Minu kõne homseks on valmis, mis kestab arvatavasti 1–1 1/4–1 1/2 tundi, nagu see vajalikuks loeti ja vastav koorem mulle kaela laoti.

Kõva pinge, mis kogu aeg on olnud, on südametegevuse veidi vaost välja viinud, et tuleb varsti Cardiazoli või Pandigali91Ravimid. otsima hakata. Ent tahtejõuga tuleb südamerütmgi vaos hoida, nagu tuleb kõigis küsimusis anda prioriteet mõistusele, mitte tunnetele.

Kõige kodumaa vabastuserõõmu sekka poeb nii mõnigi masendav nähe, mis ei tundu küllap normaalne.

Tervitan veelkord mahajääjaid, aga ise asu teele kiires korras. Kuidas võib Komsi92Semperite suvekodu, kus ka Barbarus koos oma abikaasaga olid olnud sagedased külalised. kuulus õunaaed nüüd küll välja näha?

Kahju, et praegune töökoorem on ränk ja ei lase mind liikuda.

Nägemiseni!

Sinu
JV–B.–s.

***

Kadriorg, 21 aprillil, 1946 a.

Kallis Asm!

Kahjuks ei saanud ma laupäeval 20 aprillil EN Kirjanike Liidu liikmete nõupidamisest jooksvate loominguliste ja organisatsiooniliste küsimuste üle osa võtta, kuna mul samal ajal oli istung.

Sinu ja Viidingu93Paul Viiding (1904–1962), Arbujate rühmitusse kuulunud luuletaja. Oli 1946. aastal ENSV Kirjanike Liidu sekretär. allkirjadega saadud ankeetleht küsimustega: a) milliseid suuremaid loomingulisi ülesandeid kavatsen teostada eelseisva viisaastaku jooksul, ja b) mil viisil loodan oma loominguga agiteerivalt osa võtta üldrahvalikust tööst käesoleva viisaastaku plaani täitmisel, asetab mind raskesse olukorda ning luba, et ma sellele ametlikult ei vasta, vaid Sinule eraviisil teatan, et kui tööpinge sarnasena püsib nagu viimase jooksva aasta kestes, siis ei saa parima tahtmise juures plaanikindlale luuletööle mõteldagi, kuna see eeldab mediteerimist.

Nagu Sa tead, olen ma varem teise professionaalse töö94Arstiameti. kõrval suutnud midagi paberile panna, aga praegu ei saa ei hommikutunde ega ka puhkepäevi muuks kasutada kui argipäeva võlgade ja kõrvalülesannete täitmiseks. Ja puhkepäevi, kus saaks kohustusist vaba olla, neid leidub aastas vaevalt mõni üksik. Samuti on seni puhkusega äpardunud ning vaevalt siingi olukord paraneb, kuigi mul on lootus saada asetäitja.951940–1947 oli ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitjaks Olga Lauristin, kuid kuna ta oli samal ajal (1944–1947) juba ka ENSV sotsiaalkindlustuse minister, siis ilmselt ei jätkunud tal aega Varese aitamiseks. 1947. aastal määrati Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimeesteks Nigol Andresen ja Arnold Treiberg, kuid Vares oli selleks ajaks juba surnud. Ent ees seisavad mitmesugused suuremad üritused ja ametialalised kohustused, mis nõuavad tähelpanu koondamist muule ja mujale, kui luulele.

Arvan, et Sinu enda olukord palju parem ei ole? Nii mõnele meie luuletajist võib „nekroloogi“ juba nüüd valmis kirjutada, kui ei leita abinõusid üleliigseist argipäeva kohustusist väljalülitamiseks. Seni on vastupidist märgata, et tuleb tegeleda mitmel rindel asjadega, mida väga hästi võiksid teised – mittekirjanikud teha.

Arvan, et ma isiklikult ei oskagi enam luulevallas ja loomingu alal liikuda. Ka luulest võib võõrduda, kui mõttelend selles suunas üldse tuult tiibade alla ei saa. Olen ikka optimist olnud kõige kiuste ning ka praegu ei tahaks veel ennast loovate inimeste hulgast välja passivasse kanda, ent märkida missugused teosed mul praegu teoksil on, see tähendaks anda lunastamata veksel, mida ma kunagi ei ole pooldand. Kui õnnestub, kirjutan midagi, et ka luulebilanssi minult midagi kanda võiks. Läinud sügisel asusin ühe poeemi kirjutamisele, milline praegu seisab poolel real, poolel sõnal. Praegu valmis asju ei ole ja vaevalt see poolik teema mind veel suudab kaasa kiskuda, kuna ainestik haihtub, kui seda kohe realiseerida ei saa.

Lisan Sulle haiguse päevil tekkind avaldamiseks mittekõlbuliku visandi, mis oleks illustratsiooniks mu kirjale meie luuletajate saatuse kohta, kus keegi pegasusel rännata ei saa muu töö tõttu, mis kindlasti on vajalik ja tähtis.

Üldse palun minu read vaid Sinu isiklikuks informatsiooniks jätta. Ma ei taha enese loomingut nii tähtsaks pidada, et selle puudumise üle maksaks viriseda, aga kes luulehaigust põeb, see vajab luulet ja loomisvõimalusi, ilma milleta ta ei ole täisväärtuslik – vähemalt enese arvates. Kindlasti tunned seda ka Sina mõnel määral.

Sõbralikult tervitades

J. V.-Barbarus.

ILLUSTRATSIOON:
Johannes Vares-Barbarus Moskvas Informbüroo näitusel 1946. EKM EKLA, fk. A-30: 49, EKM EKLA, fk. A-30: 37,
EKM EKLA, fk. A-30: 48

Nekroloog-järelhüüd.96See luuletus pole ilmunud ei Loomingus ega ka Barbaruse kogutud teoste väljaandes, märget sellest ei leidu ka tema „Personaalnimestikus“ (Tallinn, 1986, koost. Maire Liivamaets). Seega on siinne publikatsioon ühtlasi ka ühe Barbaruse seni veel käsikirjas olnud luuletuse esmatrükk.

Noh, nüüd on vaibunud su õilsad unelmad,
on muutund tuhkjaks luule roosad taevad,
kus kõik su maine mina puhkab süütus urnis,
me vaimusilmi ette võlul tulevad

kõik sinu kujundid ja loova vaimu vaevad,
kus uute kõrgusteni mõte pürgiv turnis,
ning millest osasaamaks kõigil meil nüüd õigus,
sind luba tänada ses esimeses lõigus!

Nüüd sulle kuhtunule hoopis imelik,
et alles peale surma sul on jõudeaega,
sa mida eluajal kunagi ei pälvind,

ning kui vast maine elu oli videvik,
siis praegu kaalume sind hoopis uue vaega,
mis meie taip nüüd hilinedes välmind.
See kõigile vist ammu tuntum tuntust:
posthuumselt algab luuletaja kultus.

Siis lahkelt omistakse sulle voorused,
sa mida kunagi ei ole elus evind,
ka siis, kui saatjaks olnud edevuse tujud,

nii nagu omane see meile nooruses,
ei kulutulena su nimi iial levind,
ei marmorisse jäädvustand sind kujur.
Nüüd kahjatsedes peame järel hüüdma,
et luuleta tuul puhus eluküünla.

***

Kadriorg, 12/V. 46

Kallis Asm!

Saadan Sinu kaudu „Looming”ule paar „opus“t, millest telefonil juttu oli. „Nekroloog“i97Semperile eelmises kirjas saadetud luuletus. kiuste vaja siiski enesest veidi elumärki anda, s.o. luulevärki aktivasse kanda. Kuivõrd mu asjad on õnnestund, see on iselaadi küsimus.

Sain täna Keila-Joal98Partei ja valitsuse suvilapiirkond. sm. Päll-Angervaksaga99Eduard Päll (pseud. Hugo Angervaks, 1903–1989), keeleteadlane, kirjanik ja poliitik. 1941–1943 oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, 1943–1947 EK(b)P KK sekretär, hiljem Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja Ülemnõukogu saadik. luuleteemadel vestelda. Kurtis meie üldist luuletragöödiat ja loomingu mattumist argipäeva alla ka enese suhtes. Pidin siis „curriculum vitae“ esile tooma ja ka lisatud asju tutvustama.

Ta sattus hoogu ja ajas vägisi peale – lasku ma kõik trükki („Loomingusse“).100Loomingu juuninumbris ilmus kaks Barbaruse luuletust: „Meelisklusi“ ja „Ühe luuletaja elukulg (Curriculum vitae)“ – Looming 1946, nr. 6, lk. 679–684. Ma vaidlesin esimese suhtes vastu ja arvan ka praegu, et isegi kahe „meeliskluse“ sabas (kolmandal kohal!) ta siiski tunduks veidi isiklikku laadi, mis küll ka paljudele teistele omane ja neile kindlasti kasulik moraalses lõigus, kui värss ilmuks. Eks need läbielamused ole meile ühised, kuigi värss minu allkirja kannab.

Mingit lubamatut selles ju ei ole, aga enesekriitika pidurdab seda avaldamast, kuigi Päll tahtis, et koguksime kõikide teiste „traagik“ute allkirjad ja viiksime asja büroosse. See on muidugi nali, kui tahetakse kollektiivse „riisiko“ teel asjast üle saada.

Saadan Sulle eile ilmunud teise valimiku mu mineviku varamust.1011946. aastal ilmus kaks Barbaruse valikkogu: J. Barbarus. Vastu voolu: valik varemilmunud luulekogudest aastaist 1920–1940. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946 ja Samm-sammult võidule. 2: valimik luuletusi 1939–1945; [illustreerinud E. Kollom] Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946 (Tallinn: Punane Täht).

Tervitan ja tänan avansina vahemeheks olemise eest minu ja „Looming“u vahel. Minu poole pole enam pöördutud, arvates, et ega meist ikka asja ei saa. Näeme, kuidas uus luud (või uus raud!)102Mart Raud (1903–1980) oli 1946. aastal lühikest aega Loomingu toimetaja. pühib? Võib olla on kaastööd saata hilja?

                                               Tervitusi kodustele.

J. V.-B.

ÜHE LUULETAJA ELUKULG
(Curriculum vitae)

1

Ta suri ammu enne, kui tend tabas gripp,
ta suri korduvalt, kui saabus sünge sügis,
kuldkollendades kaskede kui kadalipp
ta meeltenarmaid suges – mure hinge trügis,

kõik värviline reas siis talveunne mattus,
ent rõõmsalt kevadel poeet taas ellu ärkas,
kui hoogsalt päiksetules lõõmas taevakatus,
kui roheluseidu mullast mustast tärkas,
kui haljendama puhkes tiine põld ja kesa,
kus laulsid lõokesed kohal oma pesa.

Siis mitmekordistus ta oodiline rõõm,
kus iga puu ja põõsas kutsuvalt tend hõikas,
kui silmipimestavalt lille värv ja lõõm
maailma maalilisteks lõuenditeks lõikas, –

kõik tundus puhkavat idüllilises rahus,
kui peale kokkusaama armsamaga vestes,
me kellest võrratumalt kaua olnud lahus
nii õudselt pika veoga ajajärgu kestes,
kus minut ruttamatult igavikku teenis,
päev kivikoormana meist endist üle veeris.

Ta südant vapustavalt tabas ükskord kramp,
ta kuhtus tunduvalt, kui esmakordselt jahtus
õrn poolehoid ja arm, – ei kustund elulamp,
vaid ainult kujutluste sära viivuks lahtus,

ning kõik ei õnnestund nii, kuidas kord ja kohus.
Ei see veel pidurdada suutnud värsihoogu,
loov inimene siis veel polnud hädaohus,
pöörkaari mõttelend veel niitis, võttis loogu,
rütm veres endiselt kui koorijuht lõi takti,
ning mitte midagi ei olnud elus katki.

2

Ei suutnud lämmatada teda surve, rõhk,
kui meelimasendavalt vägivald tend jälgis,
kui vahest hingamiseks raske oli õhk
ning uute horisonde kihmas hing tal nälgis,

kui peksis raevund süda nagu kala kuival,
siis jälle luule lahkelt läbi elu aitas,
taas haljas-värske sisu tekkis vormil tuimal,
suur lootus lohutuseks laupa, oime paitas,
ning kandsid uuesti tend kandle kaunid kõlad
kui lainetaval merel sõudes kindlad mõlad.

Ei surmav lahingutes taband tend kuul,
ta hoolsalt kasutada oskas jõudetundi,
kui puhus leegitsedes hinges vihatuul,
ta relvaks kohandas siis luuletaja sundi,

loov sõna rahvahulki võidule siis tüüris,
et kuuldus mõõga kõlin, automaadi tärin,
muus vahest lennuki ta mõttelennuks üüris,
ning raevund südames kui mootorite värin
sai eluks tuksuvaks ta enda kuumas veres,
siis tundis kodus end ka võitlejate peres.

Ning uhkelt pärast võitu, tellingutel, märg,
ta tuules, vihmas seisis ehitusetöödel,
kui sarikatel lehvis heisat sinna pärg,
ta rõõmuluuest ilust unistas siis öödel,

mis meil on juunis-juulis lõpmatud ja valged,
kus Koit ja Hämarik taas saavad viivuks kokku,
veel armust õhetavad nende rusked palged,
kui juba argipäev lööb askeldusteks lokku,
kui jälle ametis on kõigil käed ja jalad
ning tõusmas tellinguile uued rasked talad.

3

Ta suri ammu enne, kui tend tabas gripp,
ta suri äkki siis, kui pidi jätma lüüra,
kui alles paistma hakkas võimiste loov tipp,
kus elu sirgeks ajas sajandite küüru,

kui avar voli tekkis värskematel tuultel,
neil elupuhanguil, ta mida oodand hurmas…
Mees suri rahulikult, õnnis muie huultel,
ei ühtki süüdistand ta enda järsus surmas,
kui mattev argipäev meist võimsalt üle uhas,
sulg puhkas laual särav, tindist täitsa puhas.

Mai, 1946

Publikatsiooni valmimist on toetanud: Riiklik programm: “Eesti keel ja kultuur digiajastul” projekt EKKD65, “Tippkeskused” projekt TK145 ja Eesti Kirjandusmuuseumi baasfinantseerimisprojekt 8-2/20/1.