Tõuke tutvustada kahe kirja vahendusel Vaino Vahingu (1940–2008) ja psühhoterapeut Milvi Seimi (1933–2016) kirjavahetust andis siinkirjutajale töö Vahingu isikuarhiivi korrastamisel 2023. aasta sügistalvel. Kõnealuses arhiivis säilitatavad kirjad, käsikirjad, märkmed ja teised paberid toodi Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi (edaspidi: EKLA) 2012. aastal; lisaks leidub EKLA-s Vaino Vahingu korrastatud fotoarhiiv. Kuigi avaldamata kirjandustekstide käsikirju leiab arhiivist vähe, seavad järelejäänud kirjavahetused ja muud dokumendid Vahingu tekstikorpuse siiski mõnevõrra uude valgusesse. Algatuseks annangi siinkohal põgusa ülevaate kõnealuse arhiivi struktuurist, rõhuga selles leiduvale mahukamale kirjavahetusele. Viimase hulka kuuluvad ka kirjad Milvi Seimilt, mis võiksid huvi pakkuda mitte üksnes kirjandus- ja teatriteadlastele, vaid ka laiemale kultuuriloohuviliste ringile. Lõpetan oma kommentaari aga lühikese refleksiooniga Vahingu isikut ümbritseva isikumüüdi üle, mis mõjutab jätkuvalt tema loomingu uurimist ja seab sellele eesti kirjandusruumis üsnagi iseäralikud tingimused.
Ülevaatlikult võib Vahingu isikuarhiivis sisalduvad materjalid jagada kuude kategooriasse. 1) Kirjavahetused. Kirju leidub ca 100 eraisikult, Vahingu enda kirju 16 eraisikule. Neile lisandub suhtlus ametkondadega. 2) Käsikirjad, mida võib jaotada omakorda viide kategooriasse: jutud, näidendid, arvustused, arstiteaduslikud tööd ja erinevad ettekanded-kommentaarid-sõnavõtud. Juttude hulgas leidub ka paar seni avaldamata, aga kõrge kirjandusliku väärtusega teksti. 3) Vahingu tehtud uurimismärkmed erinevate autorite või kultuurilooliste isikute kohta, mille hulgast kerkib mahukuse poolest esile Jaan Oksa kohta kirjutatu. 4) Teiste isikute poolt Vahingu loomingu, eriti tema lavastuste kohta kirjutatu. Selles kategoorias pole materjale palju, kuid teatriloolastele pakuvad kindlasti huvi „Vaeste patuste alevi“ instseneeringu kohta kirjutatud kolm siseretsensiooni (neile lisandub Ingo Normeti kommentaar). 5) Eluloolised dokumendid, sh ka nt suuremate Vene raamatukogude laenutussedeleid, mille kaudu saab aimu Vahingu lugemusest ja 6) n-ö eriküsimuslik või võõras materjal: mõned Vahingu endisele abikaasale Maimu Bergile saadetud ametlikud teated, aga ka paar 20. sajandi alguskümnendist pärinevat Juhan Luigat puudutavat kirja.
Kõige mahukam kirjavahetus on Vahingul olnud kahe pikaaegse sõbraga: kunstnik Jüri Arrakult (1936–2022) on kirju 1973. aastast kuni Vahingu viimaste eluaastateni, Läti psühhiaatri Imants Eglitisega (1938–1997), kellega Vahing tutvus Tartu Ülikoolis psühhiaatriaõpingute ajal, algas venekeelne kirjavahetus juba 1960. aastate keskel ja vältas kuni Eglitise viimaste eluaastateni. Mõlema puhul on Vahingu kirjad adressaatide pärijate valduses. Samuti moodustavad mahukad korpused Ingo Normeti, Mati Undi, Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummo kirjad, millest Normeti ja Undi valitud kirju Vahingule on juba avaldatud mälestuste kogumikus „Vahing“[1] ja Vahingu enda koostatud „Noores Undis“[2].
Üks huvitavamaid ja tulevikus pikemalgi kujul avaldamist väärivaid kirjavahetusi oli Vahingul Eestis sündinud ja hiljem Rootsi siirdunud sotsiaaltöötaja ja terapeudi Milvi Seimiga (1933–2016). Milvi Seim, neiupõlvenimega Säinas, kasvas üles Viimsis asunikutalus, mis oli antud tema vanaisale Jüri Aasale osalemise eest Vabadussõjas. Septembris 1944 põgenes perekond Rootsi. Alguses elasid Säinad tööstuslinnas Eskilstunas. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1954. aastal siirdus Milvi Seim Stockholmi, kus asus õppima tollal uudsel sotsioloogia [orig sotsionoomia] erialal. Stockholmis osales Milvi Seim aktiivselt kultuurielus: laulis Eesti kirikukooris, oli aktiivne kohalikus kirjandusringis ja korrastas pikki aastaid pagulaskonna arhiivi.[3] Vahinguga arutab Milvi Seim uuemaid suundumusi psühhoteraapias, Rootsi ja nõukogude Eesti ühiskondade erinevusi ning muidugi uuemaid arenguid kirjanduselus. Ühendus Seimiga oli Vahingule ilmselt tähtis kanal läänes levinud uuemate ravimeetodite ja teraapiavormidega kursisolemiseks. Üks markantne detail, mis Vahingu kirjast esile tuleb, on igapäevane altkäemaksuandmine arstidele, millest Vahing küll kategooriliselt keeldub, kuid mis pidi omaaegse elatustaseme juures kindlasti ahvatlev olema. Kirjast nähtub, et Vahing teab hästi, kuivõrd nõukogude Eestis ollakse vaimse tervisega tegelemisel maha jäänud Rootsist, kus juba 1970. aastatel olid ravipraktikas laialt levinud erinevad teraapiad, nagu ka spetsiaalsed rehabiliteerivad ja vaimuhaigeid ühiskonda lõimivad programmid.
Kirjad Milvi Seimile on väärtuslikud, sest annavad võrdselt teavet nii Vahingu psühhiaatri- ja kirjanikutöö kui ka tema igapäevaelu kohta. Kui Vahingu suhtlus Mati Undi ning teiste kultuurieliiti kuulunud isikutega omaaegses Nõva tänava salongis oli tähtsaks kirjutatud ja isegi mütologiseeritud juba asjaosaliste eluajal, on Vahingu töised suhted oma erialakaaslastega pälvinud tänini märksa vähem tähelepanu.
Vaino Vahingu loomingu staatus eesti nüüdiskultuuris on võrreldes tema tuntud põlvkonnakaaslastega – näiteks Jaan Kaplinski, Mati Undi, Ene Mihkelsoni või Hando Runneliga – mõneti iseäralik. Vahingu pärisnimi ei too meelde niivõrd mõnd Vahingu kõige olemuslikumate tekstide kogumit, kuivõrd mingi üldise imperatiivi, talle omase subjektiivse hoiaku, mis ilmunud tekste omalaadse aurana ümbritseb. Selle tõdemusega võiks muidugi vaielda ja tuua Vahingu krestomaatiliste tekstidena välja näiteks näidendid „Suvekool“ või „Mees, kes ei mahu kivile“. Proosas on esindustekste ehk raskem valida, Peeter Sauteri koostatud Vahingu juttude valikkogu „Meeter riiet tüdrukule“[4] pakub ühe võimaluse. Ometi, rohkem kui teiste kuuekümnendate põlvkonna autorite puhul, suunab Vahingu loomingu tähendust ennekõike tema mõjukas ja karismaatiline isik, millega paljud Vahingu retseptsiooni panustanud inimesed kokku puutusid. Sellest annavad tunnistust mitmed Külli Trummali koostatud „Vahingusse“ kogutud mälestused. Jaak Rähesoo on võtnud Vahingu elu ja loomingu suhte selles kokku järgmiselt:
Vahing oli värvikas isiksus, kes liiati tõi oma eraelu siinmail harjumatul määral kirjandustekstidesse. Teda tundnutel on raske inimest ja loomingut lahutada.[5]
Tõnis Arro lisab sellele olulise nüansi:
Lugusid, mida räägiti Vahingust, oli palju rohkem kui ta enda kirjutatud jutte.[6]
Just persooni ümbritseva aura või müüdi üleküllus ja salapära on olnud see, mis on muutnud paljude lugejate jaoks liiga krüptilised Vahingu tekstid nõnda menukaks. Vahing püüdis kogu aeg välja selgitada, proovile panna ja erinevatel viisidel kultiveerida oma isiku ja loomingu vahelisi vastastikku motiveerivaid seoseid. Aare Pilv on Vahingu hoiaku oma loomingu suhtes kokku võtnud nõnda:
Vahingu kirjutamistest kumab läbi teatav soovimatus toimida „pärast midagi“, „pärast ennast“, „endast lahus“, vaid ikkagi alati kuidagi „praeguselt“… See tähendab, et Vahingu kirjutised pole n-ö kirjad tundmatule lugejale kuskil ja kunagi, vaid konkreetsed teated kellelegi, kes on siinsamas ja võiks kujuteldavalt ka vastata, või kes vähemasti peaks olema võimeline tajuma nende kirjutiste autori juuresolu kirjutatus.[7]
Tekstide tähendust suunaval isikulool või imperatiivil on veel üks oluline nüanss, mida retseptsioon on aina korranud[8]: Vahing ei mahu ühessegi enda võetud sotsiaalsesse rolli, ta pole ühegagi neist samastatav. See võib olla üks põhjusi, miks Vahingu loomingu vastuvõttu on ümbritsenud teatav hämming: keegi ei tea, missuguse „võtme“ (meditsiinilise, eksistentsialistliku, psühhoanalüütilise?) või Vahingu „mina“ kaudu tema tekste lugeda.
Kuid ka seesama mahtumatus ühtegi rolli on miski, mille Vahing on ise kujundanud ja ette dikteerinud. Ka Rainer Sarneti film „Vaino Vahingu päevaraamat“ ei pääse Vahingu isikumüüdi kinnistamisest. Filmi kunstilised valikud – Vahingut mängib selles kolm näitlejat – rõhutavad taas Vahingu mitmeid rolle, aga ka nendest pidevat lahtiütlemist ja kannatava, kangelasliku kirjaniku positsiooni omaksvõtmist.
Aeg, mil Vahingu tekstide tõlgendamist juhib tema personaalne autoriteet, saab aga paratamatult ümber, kui pildilt kaovad temaga lävinud kaasteelised. Vahingu omamüüdi tugev kehtestumine võib uuemaid lugejaid õigupoolest sama hästi tema loomingust eemale peletada kui ligi tõmmata. On arusaadav, et nn z-generatsioon ja nooremad lugejate põlvkonnad on tundlikumad selliste asjaolude suhtes nagu Vahingu vägivaldne käitumine oma teise abikaasa Maimu Bergi suhtes[9] või sadade katseloomade tapmine Vahingu aspirantuuriuuringute vältel.[10] Uuemad lugejad hakkavad nende faktide ja episoodidega suhestuma ilmselt vähem Vahingu isikliku autoriteedi ja rohkem erinevate kirjalike allikate ning iseenda moraalse kompassi võrdlemise kaudu.[11]
Soovingi viimaks tähelepanu juhtida Vahingu loomingu retseptsiooni ühele psühhoanalüütilisele aspektile, mis võiks olla tähelepanuväärne, sest Vahing ise on eesti kultuuriruumis oluline psühhoanalüüsi teooria ja praktika tutvustaja (mitteametlikul kujul algas see tutvustamistöö Vahingu korterisalongis ja suvesümpoosionidel, paarkümmend aastat enne Alo Jürilooga kirjutatud artiklite ilmumist ajakirjas Vikerkaar[12]). Vahingu retseptsiooni lugemisel tasub nimelt alati silmas pidada psühhoanalüüsist tuntud ülekande (sks Übertragung, ingl transference) dünaamikat. Mõiste pärineb algselt Freudi varastest kirjutistest ja märgib protsessi, mille käigus patsient kannab oma afektiivselt laetud ihad, hirmud ja ootused üle terapeudi isikule. Vastuülekande käigus teeb seda omakorda terapeut.
Ameerika intellektuaalajaloolase Dominick LaCapra järgi on kasulik panna ülekande fenomeni toimimist tähele mitte üksnes kliinilises situatsioonis ja peresuhete analüüsimisel, vaid ka märksa laiemal, ühiskondlikul ja ajaloo uurimise tasandil.[13] Ülekande mõiste on tugevalt üldistatuna aluseks igasugusele sisukale inimtunnetusele, aga muutub minu arvates eriti relevantseks karismaatiliste isikute[14] nagu Vahing puhul, kes erinevatest rollidest pidevalt lahti öeldes võivad tekitada ümbritsevates inimestes eriliselt tugeva iha kanda neile üle mõni kindel seisukoht või inimlik omadus. Autonoomia ja mässumeel on korraga ligitõmbav, aga ka häiriv. Kirjavahetus Milvi Seimiga näitab Vahingut vahelduseks suuremalt distantsilt. Ülekandeprotsessid on selles kirjavahetuses[15] kontrolli all ja lugejale avaneb Vahingu argipäev selle erinevates dimensioonides.
Tänan abi eest Irma Pilti ja Kristi Metstet.
[Milvi Seim Vaino Vahingule]
Stockholmis, 6/1 1969.
Hääd uut aastat!
Tore oli saada P-E. Rummo ja Viivi Luige raamatuid, suur aitäh! Olen definitiivselt Rummo austaja, sellest peale kui „Loomingus“ mõned aastad tagasi nägin tema laule, ja arvan et tema on praegu vist see kellel eesti keeles on kõige olulisemaid asju ütelda. Käesolevat kogu lehitsedes tuli meelde „Hamleti laulude“ ettekanne Tallinna meeskoori poolt Stockholmis ülemöödunud sügisel, see ettekanne oli täiesti haarav. Viivi Luike on ka hea lugeda. Tema üllatavad assotsiatsioonid ja veidi sürrealistlikud meeleolud tuletavad natuke meelde Ilmar Laabani värsse. Neid on küll päris vähe publitseeritud.
Kui natuke lokaalseid uudiseid rääkida, siis on Rootsis seekord püütud pidada „teistmoodi jõule“, see tähendab et hulk inimesi, eriti nooremad, on reageerinud liialdatud jõulupühitsemiste vastu, mõeldes sellele, et 2/3 maailma inimkonnast kannatab nälga. Need mõttekäigud on viimastel nädalatel olnud ajakirjanduses domineerivad, on reageeritud traditsioonilise jõuluidülli vastu, ära tundes, kui võlts või vähemalt piiratud see idüll tegelikult on.
Konkreetse sammuna on Stockholmi kunstikooli õpilased avanud oma kooli uksed linna kodututele. Need kodutud, keda ajakirjandus hellitlevalt nimetab „vanamehed“, on vanemad mehed, kel elus on halvasti läinud, ja kes pikemat aega, paljud juba aastaid, elavad n.ö. väljaspool ühiskonda. Umbkaudselt arvatakse neid siin linnas olevat 500. Kommunaalsed asutused teevad muidugi rehabiliteerimiskatseid, ja on ka olemas kommunaalsed ühiselamud, kuid nendes elades on vaevalt mõeldav tavaline töölkäimine. Probleemile ei ole siiani lahendust leitud.
Arvan et üks põhjustest on selle – ja arvatavasti kõikide teiste üleorganiseeritud ühiskondade – alalised nõuded inimestele, nõuded olla efektiivne, produktiivne, olla maksumaksja, olla konsument jne. On möödapääsmatu et leidub hulk inimesi kes lihtsalt ei suuda vastata kõikidele neile nõudmistele, ilma et nad veel seepärast pruugiksid mingil viisil olla patoloogilised või defektsed. Arvan et tuleks leida vabamaid vorme inimestele elamiseks, ja peale selle üldse saavutada suuremat tolerantsi kogu ühiskonna juures.
Kirjeldan nüüd veidi kohtupsühhiaatri tegevust siin. Kohus võib saata süüaluse psühhiaatrilisele uurimisele, kui „on põhjust arvata, et psühh. uurimine võib mõjutada karistuse määra või muul viisil olla tähtis asja otsustamisel“. Süü küsimus peab olema klaar, enne kui süüalune-patsient saadetakse kohtupsühh. kliinikusse.
Neis kliinikuis, mis asuvad vanglate juures, töötavad inimesed kolmest kutse-
grupist, arstid, psühholoogid ja kuraatorid, nagu teisteski psühh. kliinikutes. Testide osas kasutatakse, peale n.n. intelligentsitestide, ka projektiivseid teste, näiteks Rorsach, millega, lihtsustatult öeldes, püütakse saada pilti patsiendi ebateadlikest konfliktidest ja iseloomujoontest. Uurimisel püütakse leida või identifitseerida kriminaalsuse põhjusi süüaluse juures ja teha prognoos, s.t. millist käitumist võiks temalt tulevikus oodata, kas ta võib olla „ohtlik“, ja missugune karistus või ravi on talle adekvaatne.
Ekspertiis sisaldab väga üksikasjalisi kirjeldusi süüaluse isiksusest, tema intiimsetest ja emotsionaalsetest perekonnasuhetest, ühiskondlikust tagapõhjast ja käitumisest jne. Ekspertiis peab andma vastuse kahele küsimusele: kas süüalune vajab psühhiaatrilist ravi, ja kuidas oli ta vaimne olukord kuriteo sooritamisel. Peale selle oodatakse ka arsti arvamist selle üle, millist karistusvormi või ravi süüalune vajab, näiteks tingimisi karistus, järelvalve, noorsoovangla, ravi alkoholismi vastu jne.
Kui ekspertiis on kohtusse jõudnud, teeb kohus oma otsuse küll iseseisvalt, kuid praktikas jälgib enamasti arsti ettepanekut. Kohus võib ekspertiisi ka edasi saata sotsiaalvalitsusele hindamiseks, enne kui oma otsuse teeb.
Nagu ülaltoodust nähtub, võib kohus määrata inimesele ravi, psühhiaatrilise või muu. Selles küsimuses on lahkuminevaid arvamusi, leitakse et „ravi“ peaks siiski olema midagi vabatahtlikku, ja kui see sulle määratakse, eriti kohtust, siis on tulemused küsitavad.
Uus, eelmisest mitmeti liberaalsem kriminaalseadustik hakkas siin kehtima 1965. Klassikaline dilemma individuaalpreventiivsete ja ühiskonnapreventiivsete aspektide vahel on ikka alles. Möödunud aastal avaldas üks mees, nimega Börjesson, väitekirja, milles näitas, et tingimisi karistuse saajatel on paremad väljavaated rehabiliteerumiseks kui neil, kes vanglakaristuse olid saanud. Börjesson võrdles võimalikult sarnaseid, s.t. sama tagapõhjaga (sama kuritegu jne.) gruppe, ja leidis, et vanglakaristus iseenesest suunab inimest edaspidisele kriminaalsusele, kuna tingimisi karistus võimaldab tal n.ö. ühiskonnas edasi elada.
Olen kaalunud, missugust kirjavara teile saata, ja tahaksin heameelega teada, missugust ainevalda Te eelistate. Panen seekord posti väikse köite S. Freudi hilisematest loengutest. Osa neist tõdedest, mis ta seal ütleb, on leidnud ümberhindamist, näiteks see mis ta ütleb naisest. Suurem osa peab aga ikka veel paika, tähendab, on kasutatav n.ö. töömudelina inimese ebateadliku maailma suhtes, ja seega tema käitumise suhtes üldse. Isiklikult leian et neil loengutel peale selle on veel ilukirjanduslik väärtus. Kui te olete huvitatud, võiksin saata mõne asja kus neid teooriaid on kirjeldatud rohkem käsiraamatu vormis. Leidsin ühe niisuguse raamatu Anna Freudilt, saadan ka selle. Anna F. on suure meistri tütar, nüüd juba kõrges eas, töötab lastepsühhiaatrina ja analüütikuna Londonis.
Oluline või „uus“ psühhoanalüütilises teoorias on ju see, et vahe „terve“ ja „haige“ hingeelu vahel ei ole kvalitatiivne vaid kvantitatiivne, mis tähendab et psüühilised konfliktid on oma põhilaadilt samad haige ja terve inimese juures. Haigeks muutuvad nad siis, kui isik ei suuda neid lahendada, või leiab halvad lahendused. See on arvatavasti üks põhjusi, miks need teooriad võivad nii tohutut vastupanu leida, nimelt et ei ole mingit põhilist vahet terve ja haige inimese vahel. Ja ometi on see samaaegselt nii ääretult vabastav, võiks öelda isegi optimistlik.
Need teooriad ei lahenda ju siiski kõiki inimlikke probleeme, vaid peamiselt ikka neid, kus on tegemist hingeelu ebateadlike konfliktidega. Kuigi sedalaadi konfliktid on sagedamad kui tahetakse arvata, on hulk probleeme hoopis teist laadi: puudulikud ressursid, nii majanduslikud kui vaimsed, ja kõiksugu muud piiratud võimalused. Ja nende lahendamiseks on ju ikka täiesti konkreetseid abinõusid tarvis.
Teie kirjas lugesin huviga lastepsühhiaatria tööst Eestis. Mõtlesin kirjutada veel ka oma tegevusest, aga arvan et jätan selle järgmiseks korraks.
Soovin kõike head!
[Vaino Vahing Milvi Seimile]
Tartus, 7. jaanuaril
1972.a.
Niiet jälle head uut aastat !
Aitäh raamatute eest! Sain mõlemad päevase vahega kätte. Jungi raamat on tõeline kink. Nii hea meel oli, et terve päeva rääkisin Maimule kui hea on ikka raamatut saata, ja suurest heameelest saatsin Sulle ka terve paki viimasel ajal ilmunud raamatuid. Sellest Jungi sarjast on mul 16/s köide – psühhoteraapia, milles on ka palju juttu vaimsest normist ja psühhiaatrilisest diagnoosist, diagnostikast üldse. Lugesin läbi ka Ilona Laamani luulevihiku. Päris hea mulje jättis. Minu hinnangud sealsete kirjameeste suhtes lähtuvad ikka sellest skaalast või etaloonist, kuivõrd nad on üle isoleeritusest, kuivõrd neile on tähtsamad üldinimlikud probleemid ja selles suhtes oli see raamatuke pretensioonitu. Üldiselt olen ma vähe lugenud, mõnda Manat, mõnda Ristikivi teost. Paar luuletust olid väga head…väga täpsed mõne koha pealt ja ikka pretensioonitud, mis on hea tunnus. Just eile lugesin Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ ja ka selle panin posti. Loomingu Raamatukogust meeldis mulle Faulkner Jaak Rähesoo tõlkes, meeldisid ja mõjusid kummaliselt mõned pikad laused, meie praegusele eesti keelele veidi ebaharilikud, nõuavad pingsat jälgimist. Enne kui psühhiaatria juurde lähen ehk veel paar sõna isiklikust elust. Kaunases käisin ära, kaitsmine läks ladusalt, olen nüüd meditsiinikandidaat ja kui Moskva kinnitab, siis hakkan kümme rubla rohkem palka saama. Viimane fakt mind vähe huvitab, kuna palgast ei tasu rääkidagi, eriti minul, kes suurest psühhiaatriast nagunii eemale on jäänud. Vastuolud minu, psühhiaatria ja praktiseeriva arsti vahel hakkavad jõudma kuhugi väga kriitilisse punkti, kus paljugi mõtte kaotab. Ma ei suuda kohaneda sellega, et peab pooleteist kohaga töötama, et peab altkäemaksu võtma, aga muidu pole ma mingi mees…Kaunases läks hästi, kui aga tagasi jõudsin, avastati röntgenis 12/sõrmiksoole haavand ja kannatan selle all tänaseni, olen juba kuu aega töövõimetuslehel ja nüüd kavatsen veel osa puhkusest välja võtta. Haavand on vist ikka ja ainult psühhosomaatiline haigus, niiet igavene kaaslane…Nii me siis oleme kaks invaliidi omamoodi, on millesse põgeneda. Aga nagu Sa kirjutasid, et olid operatsioonil, siis pole haige inimene Sulle uudiseks.
Uut aastast võtsime vastu minu vanematekodus. Maimu sõitis pärast seda kohe Moskvasse ja mina olen siis siin ja kirjutan Sulle kirja. Tuleb Maimu Moskvast tagasi sõidan mina sinna, raamatukokku. See noor norra arst, keda Sa mulle refereerisid kuulub vist ka Laingi ja Co kampa. See on demokraatlik liikumine, kuid mõnes mõttes kindlasti „vana hea“ ja nn. „suure psühhiaatria“ (Skisofreenia jne) suhtes ülekohtune. Kui ma kümme aastat tagasi noore ja kogenematu psühhiaatrina alustasin, siis olin ma skisofreenia diagnostikast vaimustatud. Eriti aga pärast seda, kui ma kolm kuud Moskvas psühhiaatria instituudis ainult skisofreeniat õppisin/täiendasin. Ja esimestel aastatel ma skisofreeniat ainult otsisingi, ikka seda „protsessi“, aga milline see protsess oma olemuselt on, ei tea me ikka. Tunneme ainult fenomenoloogiat. Ja nüüd on tekkinud mingi uus laine nosoloogilise printsiibi vastu psühhiaatrias ning osalt on see laine riivanud ka meie psühhiaatriat. Palju tehakse juttu poliitilisest psühhiaatriast ja Sa oled selle kampaaniaga kindlasti paremini kursis, kui mina. Olen selle üle päris pikka aega mõelnud, eriti aga nüüd, kus venelasi süüdistatakse poliitiliste teisitimõtlejate vaimuhaiglasse paigutamises, nähakse selles mingit repressiivset vahendit. Meil oli sellest ja anti-psühhiaatriast vist ka suvel juttu. Psühhiaatria on alati olnud ja vist jääb ka ühiskonna enamuse käes olevaks repressiivseks vahendiks, ebameeldivate teisitimõtlejate isoleerijaks instantsiks, ükskõik siis millises valdkonnas need teisitimõtlejad ei tegutseks. Psühhiaatria ajalugu ja mitte ainult psühhiaatria ajalugu kubiseb sellistest faktidest. Ma ei näe selles, et mõni teisitimõtleja kas meil või mujal vaimuhaiglasse pannakse mingit määravat takistavat faktorit demokraatlikus liikumises. Osa dekabriste oli vaimuhaiglas, paljud Lenini kaasvõitlejad surid vaimuhaiglas ja nii on see paljudes maades olnud. Kõiki ei saa ju ometi vaimuhaiglasse panna. Pahameelt teeb muidugi see, et ühiskonna, avaliku arvamuse poolt loodud vaimse normi kriteerium on ikka sagedamini alla keskmise, andetute ja inertsete inimeste kasuks.
Hea mõte on sel norra arstil see, et diagnoosimine üksi on juba midagi ravitaolist, või tekitab arstis mingi rahulolutunde, et midagi oleks juba haige heaks nagu tehtud. Jah, nii see on. Olen märganud, kuidas mõned vanemad kolleegid lausa heameelt tunnevad, kui skisofreenia diagnoos lõpuks siiski välja pandud sai, või hiljem (kahtlasel juhul) katamnestiliselt kinnitust leidis. Selles on jah midagi, mis ametiga kaasas käib, mingi moraalne tasu…vaat kui mitte sadistlike juurtega, mõne psühhiaatri juures kindlasti. Kui diagnoos pandud, siis ravi tuleb nagu iseenesest, kas insuliinravi, elekterkramp või psühhofarmakonid…psühhoteraapial on meil praegu veel üpris väike osa. Vaimuhaige rehabiliteerimisest ainult räägime.
Mainid seoses Vastseliina erikooliga mõne meie arsti Rootsi sõidu võimalusest. Minu arvates ei ole see praegu reaalne. Esialgu reisivad küll ainult ülikooli õppejõud ja neistki mõned üksikud. Mõtled jah vahest, et võiks või tahaks sõita kasvõi mõnda saksa või rootsi haiglasse ennast täiendama, kuid nii mõtled ikka siis, kui enda peale pahane oled, ennast üles kruttida ja ärritada tahad. Ma ei ole küll proovinud, taotlenud, kuid seda on teised teinud. Nagu ma kuulsin, pidi üksnes välispass nelisada (!) rubla maksma, see on siis minu kolme ja poole kuu palk. Rahast saaks üle, kui ainult lastaks. Praegu pole ma isegi mingeid plaane teinud, juba dokumentide vormistamise ees on mingi kartus. Millegipärast on tekkinud arvamus, et tahaks enda kallal veel nagu tööd teha (!). Ei tea, on see tunne petlik, mingi abiventiil?
Eile leidsin ühe bibliograafilise viite: Cooper, D. „Psychiatry and Anti-Psychiatry“ London, Travistock, 1967. Ehk oled lugenud? Selle raamatu vastu tunneksin küll huvi.
Saatsid mulle Laingi „Phänomenologie der Erfahrung“, raamat nagu ma sulle vist kirjutasin on ka meil kitsamas ringkonnas populaarseks saanud. Võid sa öelda, on ka tema (Laingi) teisi teoseid saksa keelde tõlgitud, ma ise ei ole viiteid leidnud. Nüüd, kus ma eksperimentaalse psühhofarmakoloogiaga ja agressiooni probleemidega (viimasega neurofüsioloogilisel tasapinnal) lõpu olen teinud, hakkasin huvi tundma „Ise“ (selbst, self) probleemi vastu, individuatsiooni ja selletaoliste küsimuste vastu.
Viimsel kirjal olid väga ilusad margid, ka need jõudsid tervelt kohale. Korjame nüüd Maimuga mõlemad kunstimarke. Maimu palus tervitada nii sind kui ka Jüri.
[1] Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust. Koost. K. Trummal. Tartu: Hermes, 2011, lk 291–311.
[2] V. Vahing. Noor Unt. Päevik ja kirjad. Tallinn: Perioodika, 2004. Valiku Vahingult saadud kirju avaldas Mati Unt Vahingu 50 aasta juubeli puhul, vt M. Unt. Vahing: Keskpäev. Vaino Vahingu kirju. – Looming 1990, 2, lk 260–263.
[3] Tänan Milvi Seimi õde Helve Tsaid erakirjas edastatud elulooliste andmete eest.
[4] V. Vahing. Meeter riiet tüdrukule. Koost. P. Sauter. Tallinn: Tänapäev, 2023.
[5] Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust, lk 67.
[6] Samas, lk 197.
[7] A. Pilv. Vahingust arvustajana. – Sirp, 3.03.2006.
[8] See tõdemus leidub näiteks Vahingu 2002. aastal ilmunud näidendikogumiku „Mängud ja kõnelused“ kaanel, aga on huvitavalt lahti kirjutatud ka Madis Kõivu essees „Mees, kes ei mahu iseendasse“ (Looming 2000, 2, lk 290–309). Kõiv käsitleb Vahingut omamoodi psühhoanalüütikuna väljaspool kliinikut, kelle praktiline teraapia toimub psühhodraama ja kirjanduse vormides, samal ajal kui teadlasena keskendus ta vaimuhaiguste psühhofarmakoloogilistele ravivõimalustele.
[9] Vt Sarneti filmi esimest intervjuud Maimu Bergiga, samuti M. Berg. Meie hingede võlad. Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 122–123 ning Vahingu tütre Julia Laffranque’i mälestusi raamatust „Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust“, eriti lk 228. Samas on tähtis silmas pidada ka Maimu Bergi reservatsioone ja ajas muutuvat vaatepunkti, nagu see väljendub osaliselt leinatööna võetavas raamatus „Meie hingede võlad“ (vt nt lk 127–128).
[10] Kasside tapmisest psühhofarmakonide mõju uurimise käigus on Vahing rääkinud intervjuus Astrid Reinlale, vt Vestlevad Vaino Vahing ja Astrid Reinla. – V. Vahing. Mängud ja kõnelused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 494. Üks versioon Vahingu hoiakust loomkatsete suhtes leidub ka eespool viidatud Kõivu essees esitatud mälestuses, milles kassi laiba tänavalt koristamine saab Kõivu sõnul osaks järjekordsest Vahingu mängust. Raske on lugeda neist kohtadest välja kahetsust. Pigem tundub, et Vahing võttis loomkatseid teatava paratamatusena. Vahingu kahetsusele viitab aga teda väga lähedalt tundnud M. Berg oma raamatus „Meie hingede võlad“ (lk 64). Intervjuu Astrid Reinlale on tähenduslik sellegi tõttu, et Vahing arutleb seal Spieli kui alatasa Vahingu isikuga seotud praktika eetiliste vastuolude üle (lk 498).
[11] Viimastel aastatel on Vahingu loomingu, eriti tema draamatekstide ja tema isiku vaheliste iseäralike suhete kohta kaitstud kaks põhjalikku magistritööd: D. Tuppits. Vaino Vahingu subjektsus näidendite „Potteri lõpp“, „Suvekool“, „Testament“ ja „Mees, kes ei mahu kivile“ kui autobiograafiliste draamanarratiivide näitel. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2015; ning T. Laur. Vaino Vahingu looming kui fenomen. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2016. Tööd on loetavad Tartu Ülikooli failirepositooriumis DSpace.
[12] A. Jüriloo, V. Vahing. Psühhoanalüüsi loeng. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi õpetus. – Vikerkaar 1990, 2, lk 86–91; 1990, 5, lk 87–92; 1990, 7, lk 82–85; 1990, 9, lk 75–78; 1990, 11, lk 73–81 ning samade autorite Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia. – Vikerkaar 1992, 1, lk 68; 1993, 1, lk 72–81.
[13] D. LaCapra. History and Psychoanalysis. – Critical Inquiry 1987, 13 (2); The Trial(s) of Psychoanalysis. Ed. by F. Meltzer. University of Chicago Press, 1988, lk 222–251; D. LaCapra. History and Criticism. Ithaca, London: Cornell University Press, 1985, eriti lk 71–95.
[14] LaCapra üks õnnestunud ülekandealaseid juhtumiuuringuid on kirjutatud skandaalse mainega ameerika kirjandusteadlasest Paul de Manist, kes oli Vahinguga sarnaselt karismaatiline isik ja tekitas inimestes väga tugevaid positiivseid või negatiivseid tundeid. See muutis omakorda keeruliseks pärast de Mani surma päevavalgele tulnud väidetavalt natslike kirjutiste distantseeritud arutamise. Vt The Personal, the Political and the Textual: Paul de Man as Object of Transference. – History and Memory 1992, 4 (1), lk 5–38.
[15] Erinevalt näiteks Vahingu suhtlusest Mati Undiga, milles ülekanne on alati küsimuseks. Vt V. Vahing. Noor Unt.
Vaino Vahing’s correspondence with Milvi Seim
This publication consists of two letters from the correspondence between the social worker and therapist Milvi Seim (1933–2016) and the well-known Estonian psychiatrist and writer Vaino Vahing (1940–2008). It is supplemented by a commentary on Vahing’s personal archive and the current state of research, and on controversies regarding Vahing’s works.
Vahing’s extensive correspondents in his personal archive include the bulk of the cultural elite of the late Soviet-Estonian theatre and literary scene. Vahing’s longest correspondences in duration were with his two close friends: the artist Jüri Arrak (1936–2022) and the Latvian psychiatrist Imants Eglitis (1938–1997). One of the most interesting correspondences for wider audiences, however, could be with the Estonian social worker and therapist Milvi Seim. Milvi Seim, born Milvi Säinas, grew up in Viimsi, near Tallinn. In September of 1944, her family fled to Sweden. Initially, the Säinas family lived in the industrial city of Eskilstuna. Milvi Seim graduated from high school and moved to Stockholm in 1954, where she began studying socionomy, a new and progressive field at the time. In Stockholm, Milvi Seim actively participated in cultural activities, sang in the Estonian church choir, was active in a local literary circle, and was involved for a long time in organising the archives of the Estonians in exile. In his correspondence with Seim, Vahing learned about newer trends in psychotherapy and the differences between Swedish and Soviet Estonian societies. They also exchanged many books and publications. Another important topic in their correspondence is recent developments in literature. His direct connection with Seim was probably an important channel for Vahing to stay informed about newer Western therapeutic methods and forms of therapy.
Vaino Vahing’s status in Estonian literature is peculiar compared to his well-known contemporaries. More than with other authors of the 1960s generation, the significance of Vahing’s work has been primarily directed by his larger-than-life personality. As those who have personally known Vahing grow old and pass away, the authority of Vahing’s person over the meaning of his texts is inevitably passing. The strong establishment of something like Vahing’s self-myth may actually deter newer readers from his work as much as it attracts them. The psychoanalytic phenomenon of transference becomes especially pertinent in the reception of works of charismatic personalities like Vahing. Vahing refused to fully identify with various roles as a physician, a forensic specialist, and a writer. I suggest that his way of living in society made him especially susceptible to transference of others (both negative and positive affects).