Ühes mustandis olen ma veel olemata ajakirjanime kohale kirjutanud kolm varianti: Toona, Tunavu ja lõpuks Tuna. Tuna sündi toetas ilmselt kõlaline sarnasus Manale. Aga erinevalt Välis-Eesti ajakirja nimest ei kasutata eesti keeles tuna päris omaette sõnana, vaid see on liitsõna esimene pool, mis vihjab kaugemal või üle olemisele.

Kõigi raskuste kiuste oli 1. detsember 1998 see päev, mil esitlesime Riigiarhiivi Maneeži tänava saalis uut tuhandes eksemplaris ilmunud väljaannet, kuhu peale otseste asjaosaliste oli kutsutud nii arhivaare kui ka ajaloolasi, ajakirjanikke ja teisi kultuuriinimesi. Kohal olid ka mu pereliikmed, kellel kõigil on oma osa esimese numbri ilmumises. See oli ilus hetk.
Vt. lk. 2–10.