Aadu Must. Eesti ja eestlaste ajaloo allikad Vene arhiivis: Venemaa ajalooarhiiv (1801–1917). Toim. Kadri Tooming ja Anu Lepp. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023, 843 lk.

Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must sai veel enne manalateele lahkumist valmis mahuka teose Eesti ajaloo allikatest Venemaa keskses ajalooarhiivis Peterburis, mida me poliitilise olukorra tõttu võib-olla veel pikka aega ei näe. Väike lohutus on, et nii nagu meil, on ka Venemaal päris palju dokumente digiteeritud.

Raamatu kandev idee on autori kirg allikate vastu, millega on kokku puutunud ilmselt kõik, kes Aadu Musta tundsid. Teos jaguneb kaheks osaks. Mahult väiksem esimene osa annab Venemaa arhiivides orienteerumiseks vajalikke taustateadmisi, sealhulgas ülevaate tähtsamate Vene impeeriumi keskasutuste struktuurist ja ülesannetest ning arhiivi kujunemisloost. Kasuks tulevad ka teadmised asjaajamisreeglitest.

Eelteadmised on vajalikud iga arhiivi puhul enne sinna sukeldumist, seda enam siis sellise suure impeeriumi keskse valitsusarhiivi puhul nagu Venemaa Ajaloo-arhiiv, mis hoiab valdavalt dokumente aastaist 1801–1917, kuid vahel on sekka sattu-nud muudki. Miks see arhiiv meile oluline on? Alates 1710. aastast oli ka Eesti ala osa impeeriumist, mille pealinn oli Peterburi, kuhu läks aruandlus, mis üldjuhul oli korralikult vormistatud. Kui sama sisuga dokumendid ongi meie arhiivides olemas (mõnikord tõesti on), siis enamasti on need mustandid ja alati pole neid säilinudki. Kuid kõrgema tasandi otsustusprotsessist saab aimu ainult keskarhiivi abiga.

Raamatu põhiosa on pühendatud konkreetsetele arhiivifondidele ja sellele, mida neist leida võib. Ka siin algab iga asutuse arhiivifondi tutvustus ülevaatega sellest, millega vastav asutus üleüldse tegeles, vajaduse korral täpsemate struktuurosade kaupa. Nii kujuneb raamatut lugedes päris hea ülevaade Vene riigiaparaadist, selle allasutustest ja nende funktsioonidest. Aga põhirõhk on muidugi sellel, mida nende tegevuse jälgedest eestlaste ja Eesti kohta leida võib. Allikate hulk, millele Must on jõudnud sisse vaadata, on tõepoolest aukartustäratav: suurem osa raamatu 3771 viitest osutab konkreetsetele toimikutele või toimikute rühmadele, mis mõnda lugu või teemat kajastavad. Kõik need tuhanded toimikud on tõesti tema laualt läbi käinud. Autor jagab oma arhiivileide lapseliku rõõmuga. Vaimustav on autori huvi lokaalse ja isikulise vastu, mis on üles leitud ka keskasutuste materjalidest, kust võib-olla eeldaks leida rohkem üldisema sisuga dokumente. Autori kirglik huvi kodukandi (Pärnumaa) vastu tekitab huvi ja lootuse, et ehk on ka muude Eesti piirkondade kohta sama rikkalik materjal saadaval.

Raamat pakub teadmisi, mida ei mõtleks välja asjadele peale vaatamata. Näiteks siseministeeriumi majandusdepartemang (lk 203 jj) pakub materjale Eesti linnade ja linnamajanduse  kohta, aga siseministeeriumi maaosakond külade ja valdade kohta. Ja kuna eestlased olid kirjaoskajad ja kõvad protestijad, siis on materjali üsna rohkesti. Aastail 1888–1889 toimunud õigusreformi käigus sisse seatud talurahvaasjade komissari amet oli mõeldud järelevalveks valdade üle, seepärast on vallas pooleli jäänud asjad liigutatud edasi Peterburi (lk 229) ja sageli on kogu Eesti pinnal sündinud toimik samuti sinna saadetud. Lokaalsed lood polegi lõpeks nii lokaalsed, vaid lubavad jälgida, kuidas talurahvas ja tema omavalitsused 19. sajandi lõpul balti mõisnike kontrolli alt Vene riigi kontrolli alla tõmmati (lk 244).

Palju ruumi on pühendatud maksundusele ja ajaloolase suhetele matemaatikaga –
fiskaaldokumentide kasutamine nõuab teatavaid (raamatupidamis)oskusi, aga need võivad pakkuda unikaalset teavet, mida mujalt ei saa. Näiteks riigile oluline maksualuste arvestus pakub võimalusi inimeste liikumise uurimiseks nii geograafiliselt kui ka sotsiaalsel redelil, sest alati tuli inimene ühest maksukogukonnast teise kanda. Maksuvaidluste käigus pidi kirjeldama tehiolusid, mis annab majandusajaloole inimliku näo (lk 254). Väikese huumoriga võib öelda, et ajalooliste maksudokumentide sirvimine annaks kindlasti ideid uute maksude kehtestajatele – kõik need aurukatla-, koera-, pärmi-, suhkru- ja lambiõlimaksud, aga ka erakorralised sõjamaksud jmt (lk 250 jm).

Must on alati tähtsaks pidanud kroonumõisaid, mis paljude varasemate eesti ajaloolaste arvates olid marginaalsed, ja Eestimaa kubermangus, kus neid oli vähe, võis see nii ehk ollagi, kuid mitte Liivimaal. Seepärast on raamatus näidatud kroonumõisate paiknemist Lõuna-Eesti (endise Liivimaa) maakondades (kaardid lk-l 298, 299, 300, 302 on teinud Kadri Tooming). Tähelepanu saavad valitsuse mitmesugused katsed teha kroonumõisatest eeskuju andvad majandid ja selleks rakendatud tüüpprojektid. Ka neis mõisates ei saadud läbi kruntiajamise, päriseksmüümise ja muu taoliseta, mis käis eramõisates, kuid protsessil olid oma eripärad.

Palju juttu on erinevatest karidest, mis uurijat võivad oodata, alates nimede õigekirjast (nt Arema – Ääremaa, lk 288, Vezo – Võsu, lk 696), ajalooliste mõõtude-kaalude rohkusest või teada-tuntud faktist (mis vahel ikka meelest läheb), et allikais kipub kajastuma negatiivne – tavaline, normaalne ja korralik lihtsalt ei ületa uudiskünnist ning ei satu ei kohtu ega kontrollivate ametnike vaatevälja. Nii on see ka tänapäeval.

On isegi eraldi peatükk arhiivipedagoogikast (9.2, lk 290–291), kuid samalaadseid märkusi-õpetusi-juhiseid leiab raamatust läbivalt. Ja õige ta on, et allikad ei räägi kriitikata suurt midagi või võivad hooletul ümberkäimisel hoopis rappa viia. Puudulik teatmestu, mis impeeriumi keskasutuste arhiivifondide puhul on paraku üsna sagedane, lisab raskusi ja ajakulu teabekillu leidmiseks võib osutuda ebamõistlikuks. Väga kompaktne allikas isikuloost ülevaate saamiseks on teenistusleht, aga kui seda pole, võib üht-teist leida ka mujalt. Iseasi, kas alati tasub arhiiviteekonda ette võtta.

Muidugi kordub aeg-ajalt hoiatus: enne tutvugem sellega, mis on olemas Tartu või Riia arhiivides, alles siis vaadakem impeeriumi pealinna arhiivi poole. Kuna varasemas asjaajamises oli kombeks vahepealseid otsuseid refereerida, võivad ka kõrgemad otsused tegelikult olla kohapeal kättesaadavad, ehkki alati see nii ei ole. Refereeritud materjal võib olla teejuht teemade juurde, mis muidu ehk meeldegi ei tuleks. Arhiivifondide originaalnimistud võivad olla sama kõnekad allikad kui toimikud. Ametkondlikud trükised võivad aidata arhiivitöö aega kokku hoida, sest olulisemad dokumendid on tihtipeale täies mahus ära trükitud (näide rahvahariduse ministeeriumist, lk 535–536).

Tsensuurile pühendatud peatükist saab muu hulgas teada, et alates 1832. aastast saadeti Vene impeeriumis trükistest sundeksemplare lisaks tsensuuri peavalitsusele ja Avalikule Raamatukogule Peterburis ka Helsingi Ülikooli raamatukogule (lk 597), mistõttu seal on väga rikkalik Vene impeeriumis ilmunud ja selle kohta käiva kirjanduse kogu, mis pealegi tänastes poliitilistes oludes on palju hõlpsamini kasutatav kui mistahes Venemaa raamatukogu.

Teoses on käsitletud veel mitmeid teemasid, mis Venemaa Riiklikust Keskarhiivist võivad saada olulist täiendust. Näiteks kutseharidus, mis jagunes eri ametkondade vahel, sest just nii oli korraldatud ka kogu Vene impeeriumi kutsehariduse süsteem; seltsiliikumine; kirikuasjad, sealhulgas nt protsessid luteri pastorite üle, kes õigeusust tagasipöördunud rekonvertiite matsid ja laulatasid (lk 649); Venemaale läinud eestlased ja nende haridus-, usu- ning majanduselu; Eesti alal elavate sakslaste ja venelaste asjad; raudteede ehitamine, mis esialgu kulges Balti rüütelkondade initsiatiivil, kuid hiljem riigistati (lk 483 jj) jne.

Omaette lugu räägivad raamatu illustratsioonid. Kui võiks arvata, et arhiivi-allikatest rääkivas teoses polegi piltide järele erilist vajadust, siis selles raamatus on pilte päris tihedalt: osa neist on leitud arhivaalidest, osa pärineb autori isiklikust postkaardi-kogust, mõned ka mujalt – aga iga oskuslikult valitud pilt täiendab tõhusalt juttu, mida räägitakse.

Ülevaade pole kaugeltki täielik, aga eks pea raamatu kasutajale ka avastamisruumi jääma. Nii mahukat ülevaadet Vene riigiaparaadist ja ametiasutuste tegevuse tulemusel tekkinud Eestit puudutavatest arhiivifondidest vaevalt keegi lähiajal veel kokku paneb, kui üldse kunagi. Olgem tänulikud rajale, mis ette tehtud.

Aadu Must rõhutab, et Eesti ajalooteadus edeneb siis, kui me ühtegi olulist osa oma ajaloo allikmaterjalidest kõrvale ei jäta (lk 17). Erinevad allikad loovad üheskoos sünergiat. Oma ajalugu peame meie ise kirjutama, ja kui me seda ei tee, on võõrad mõtted kerged sisse tulema. Teisalt pole ka impeeriumi ajalugu õige, kui laseme väikerahvad sellest välja kirjutada (lk 19).

Raamat on vormistatud nii, et võiks oodata järge – autori arhiiviekspeditsioonid ulatusid ju paljudesse Venemaa arhiividesse, selles teoses on aga vaatluse all vaid impeeriumi keskarhiiv Peterburis. Igal juhul on see arhiivinduse professori väärikas ja kaalukas testament järgmistele uurijapõlvkondadele. Kuniks vähegi jätkub ajaloolasi, kes ei põlga vaeva, mida allikatega töötamiseks tuleb ette võtta – kogu see keele ja kirja õppimine ja allikate eripäradega tutvumine, ajaloolase 10 000 tundi tööd, et olla professionaalselt tasemel –, ja kes peavad vajalikuks oma seisukohtade fundeerimist kirjalike allikatega (mida tehisintellekt seni kuigi hästi lugeda ega interpreteerida ei oska).

Lea Leppik, PhD, õiguse ajaloo kaasprofessor, õigusteaduskond, Tartu Ülikool, Ülikooli 18, Tartu 50900, lea.leppik@ut.ee