Ilmar Laaban on eesti kultuuriloos justkui jäänud kaanoni nurga taha, kuid ometi kõlab tema hääl meie kaasajal siiani värskelt ka nõudlikeimate arvustajate jaoks. Ta olevat olnud „eelkõige sürrealist, iselaadne kirjanduslik protopunkar: frakk seljas, roos rinnas, irvitus näol“.[1] Ehk on tegu hoopis ühe mõjukama eesti luuletaja, arvustaja ja tõlkijaga nii eesti pagulasühiskonnas kui ka kirjanduses? Laabani eluloost pole aga kuigi palju teada. Mitmetes kirjutistes on tema biograafiast rääkides kasutatud pigem poeetilist „Autoportreed“: „ma olen suur segadus rongkäigus / ma olen nõgi ma olen voorus ma olen tuul // Ma olen tigude müstiline selgroog.“[2] Ent Laabani erakordne isiksus, loominguline energia ja haare on siiani jätnud tagaplaanile huvi tema kui sõjapõgeniku elulooliste andmete vastu, mida nüüd püüame täita arhiivileiuga Laabani käsikirjalisest pärandist.
Ilmar Laabani (11.12.1921 Tallinn – 29.11.2000 Stockholm) tegevust kirjanduse, kunsti ja muusika põllul on mitme nurga alt tutvustatud piisavalt, seda eriti seoses tema 100. sünniaastapäevaga 2021. aasta detsembris. Eesti Kirjandusmuuseumis tähistati Laabani tähtpäeva rahvusvahelise konverentsiga „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100“.[3] Tema tegevuse rahvusvahelist mastaapi literaadi ja kultuuritegelasena demonstreerib mahukas mitmekeelne personaalbibliograafia „Ankruketi lõpp on bibliograafia algus: Ilmar Laabani tegude loend“.[4] Laabani elukaaslase Aino Tamjärve alustatud tööd bibliograafiaga jätkas Jaan Malin, kes on raamatu sünnilugu ja kontakte Laabaniga valgustanud saatesõnas „Mänguri tegudest“.[5]
Ilmar Mikiver, Laabani koolivend Tallinna Reaalkooli päevilt ning lähim mõttekaaslane paguluses, on Kanada Kotkajärve Metsaülikoolis 1975. aastal peetud loengus „Mahasalatud Laaban: pagulasluule areng peale sõda“ oletanud, et Laabani uus, vabastatud metafooriga luulekeel kogudes „Ankruketi lõpp on laulu algus“ ja „Rroosi Selaviste“ on avaldanud suurt mõju eesti luulele nii paguluses kui ka Kodu-Eestis.[6] Ka meie varasemates uurimustes on tõestust leidnud, et suhtlus kahe eesti kirjanduse vahel, Eestis ja paguluses, toimis juba alates 1950. aastate lõpust: kuigi ametlikud suhted olid keelatud, jõudis parim osa väliseesti kirjandusest kodumaale just erakanalite kaudu.[7] Kui tekkisid esimesed otsekontaktid Kodu-Eestis ja Läänes elavate eesti kirjanike ja akadeemiliste inimeste vahel, ilmnes, et Eesti NSV-s tunti eesti pagulaskirjandust isegi paremini kui sealpool raudset eesriiet.[8] Laabani tekstid kogudest „Ankruketi lõpp“ ja „Rroosi Selaviste“ levisid Eestis kirjandusringkondades, isegi koolinoorte seas paljundustena, neid õpiti pähe ja levitati sõprade kaudu. Alust on oletada, et need avaldasid oma mõju ka 1959. aastal alanud vabavärsiliikumisele ja eesti 1960. aastate luuleuuendusele,[9] teiste seas Andres Ehini kujunemisele sürrealistlikuks luuletajaks. Seetõttu ongi paradoksaalne, et Laabani enda looming on jäänud arvatavasti kirjanduskriitilise retseptsiooni vähesuse tõttu praeguseni pigem eesti kirjanduse äärealale ning samavõrd katkendlikuks on jäänud ka tema isikulugu. Siiani läbi töötamata käsikirjaline pärand tõotab täita mõnedki lüngad nii Laabani loome- kui eluloos.
Luuletuste ja esseistikaga debüteeris Ilmar Laaban Tallinna Reaaalkooli ajakirjas Realist, olles noorte kultuurilise rühmituse Elbumus asutajaid.[10] Laabanilt on ilmunud kaks originaalset luulekogu: „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946)[11] ning eesti-, aga ka inglis-, saksa-, prantsus- ja rootsikeelseid tekste sisaldav „Rroosi Selaviste“ (1957).[12] Vähem on teada, et Laaban kirjutas ja avaldas luulet ka saksa keeles ja on esindatud näiteks saksa luule antoloogias „Transit“ (1956). Kuigi Laabani arhiivist näeme, et ta on eri vormides tekste ja luulet kirjutanud pidevalt, avaldaski Laaban originaalluulet pärast 1957. aastat ainult ajakirjanduses. Kolmanda luuleraamatu, valikkogu „Oma luulet ja võõrast“ väljaandmiseni jõudis Laaban alles 1990. aastal.[13] Autori eluajal, 1997. aastal jõudis ilmuda veel ka esseistikakogumik „Marsyase nahk“,[14] postuumselt avaldati tõlkevalimik „Magneetiline jõgi“.[15]
Laabani luule kõige esinduslikumaks väljaandeks on jäänud Jaan Malini koostatud „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“ Leonhard Lapini kujunduses 2004. aastal.[16] Ilmar Laaban sai Eesti Kirjanike Liidu (välis)liikmeks 1990. aastal ja „Marsyase nahka“ tunnustati 1998. aastal Kultuurkapitali esseistikapreemiaga, tema elutööd 1999. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinnaga.
Isiksusena oli Laaban erandlik, isegi konfliktne, interdistsiplinaarne ja -natsionaalne, liikudes kirjandus-, kunsti- ja muusikainimeste ringkondades. Kaasaegsed mäletavad teda karismaatilise, särava isiksuse ja originaalse mõtlejana, kelle teadlikult epateeriva välise vormi taga oli aga varjus entsüklopeediliste teadmistega erudiit.[17] Ilmar Laabanit on nimetatud ka keelegeeniuseks, kes valdas täiuslikult mitme maa kirjanduslikku keelt ja stiili. Ta on avaldanud tõlkeid ja esseistikat paljudes keeltes ning žanrites erinevatelt kunstialadelt. Trükis avaldatud, veelgi enam aga käsikirjaline pärand tõendab Laabani avarat produktsiooni tõlkijana.
Siin on üheks olulisimaks peetud koostöös Erik Lindgreniga valminud prantsuse moodsa luule rootsikeelset antoloogiat „19 moderna franska poeter“ (1948), mis avaldas tugevat mõju hilisemale rootsi luulele. Eesti luulest on Laaban tõlkinud kümneid autoreid ning peamiselt rootsi, prantsuse ja saksa keelde,[18] olulisimaks võiks pidada koos Ivar Grünthaliga tõlgitud Marie Underi rootsikeelset tõlkevalimikku „Vigilia“ (1963). Grünthali enda luulet on Laabani tõlkes ilmunud prantsuse, saksa ja rootsi keeles kogumikus „Poéms. Gedichte. Dikter“ (1964). Laaban on tõlkinud ka Juhan Liivi, Gustav Suitsu, Betti Alveri, Andres Ehini, Viivi Luige, Raimond Kolga, Juhan Viidingu ja paljude teiste pagulas- ja kodueesti autorite luuletusi, nagu tema käsikirjalise arhiivi korrastamisel on selgunud.[19]
Prantsuse keelest on Laaban tõlkinud eesti ja rootsi keelde Guillaume Apollinaire’i, Charles Baudelaire’i, Jean Cocteau ja Paul Éluard’i luulet; rootsi keelest Gunnar Ekelöfi, Elsa Grave, Erik Lindegreni, Bertil Malmbergi ja Ragnar Thoursie; saksa keelest Gottfried Benni, Paul Celani, Rainer Maria Rilke ja Kurt Schwittersi; inglise keelest William Blake’i, Lewis Carrolli ja Dylan Thomase; hispaania keelest Federico García Lorca ja Octavio Pazi; itaalia keelest Giacomo Oreglia ja vene keelest Mihhail Lermontovi luulet.[20] Laabani tõlked eesti luulest, selle ulatus ja valikud pakuvad kahtlemata veelgi üllatusi, nagu ka tema tõlketegevus tervikuna, mis vääriks eesti tõlkeajaloo raamatus lausa eraldi peatükki.[21]
Tutvustades Laabani tegevust ingliskeelsele auditooriumile Ameerikas, on Ivar Ivask 1964. aastal rõhutanud ka Laabani mitmekülgsust ja rahvusvahelisust: ta on avaldanud kaastöid (esseistikat, luulet, luuletõlkeid) rootsi (Bonniers Litterära Magasin, 40-tal, Prisma, Palettern jpt.), saksa (Aktion, Meta) ja prantsuse (Phases, Les hommes sans épaules) ajakirjades. Ta oli Rootsi luule- ja kunstiajakirja Salamander toimetuse liige; alates 1957. aastast eesti noorema pagulasgeneratsiooni kultuuri ja kirjanduse ajakirja Mana asutaja ja toimetuse liige ning alates 1959 ajakirja Vaba Eesti toimetuskolleegiumi liige. „Peale loendamatute eestikeelsete artiklite eelkõige eelnimetatud ajakirjades nii kirjanduslikul kui ühiskondlikul teemal on avaldanud ca 20 artiklit ühiskondlik-poliitilistel teemadel Rootsi päevalehtedes „Dagens Nyheter“, „Expressen“ ja „Arbetaren“ 1950–1963.“[22]
Ilmar Laabani teoste kogu rootsi keeles on ilmunud viies köites: „Poesi“, „Om Litteratur“, „Om Konst“ ja „Om Musik“ autori eluajal 1988. aastal, viies köide „Själv“ 2018. aastal, kõik Lundis tegutsenud eksklusiivseid trükiseid avaldavas kirjastuses Kalejdoskop.[23]
Ilmar Laabani eluloost, nagu eespool öeldud, on teada suhteliselt vähe. Laaban sündis 11. detsembril 1921 Tallinnas. Kindel on, et isa Eduard Laaban töötas 1920.–1930. aastatel Tallinnas telefoni-telegraafi keskuses välisosakonna juhatajana. Ema oli lätlanna, kuid pere koduseks keeleks oli saksa keel. Ema suri, kui Ilmar oli 8-aastane, tema aset hakkas kodus täitma koduabiline Minna. Olev Mikiveri sõnul pole ime, et kodust, kus ristlesid nii maailma- kui Balti piirkonna keeled, sai pojale eluteele kaasa polüglotlik keelteoskus.[24] Ilmar Laaban õppis Tallinna Reaalkoolis (Tallinna I Poeglaste Gümnaasiumis) aastatel 1934–1940, kooliajal mõned aastad paralleelselt Tallinna Konservatooriumi juures muusikakoolis, seejärel Tartu Ülikoolis romaani keeli. 1943. aasta kevadel siirdus ta Soome, sealt edasi Rootsi; ülikoolistuudiumi jätkas ta 1949. aastani Stockholmis, kuhu jäigi elama. Ilmar Laaban suri 29. novembril 2000 Stockholmis, veetnud elu lõpul viis aastat halvatuna elukaaslase Aino Tamjärve kõrval.
ILLUSTRATSIOON:
Ilmar Laaban koos isa ja emaga umbes 1926. aastal. EKM EKLA fotokogu
Küsimärkidele Laabani biograafias on osutanud Triinu Ojamaa, kes oma konverentsiettekandes vaatles lähemalt Laabani rolli ja kuvandit kaaspagulaste seas Rootsis, võttes aluseks tema käsikirjalises pärandis leiduvad kirjad. Kirjade analüüs on välja toonud, et juba esimestel pagulasaastatel kujunes Laaban oma rootsi keele oskuse tõttu kaasmaalastele uuel asukohamaal hinnatud abiliseks.[25] Nagu Ojamaa uurimus on välja toonud, oli Laaban paljudele eestlastele esimene kaasmaalane, keda nad Rootsi pinnal kohtasid – seni teadmata põhjustel oli Laabanist saanud Rootsi piirivalvet tõlkimisel abistav vahendaja, vastu võtmas paatidega saabuvaid eestlasi Rootsi rannas.
Biograafilist täiendust Laabani esimeste pagulasaastate kohta leiame Martin Viirandi 1992. aastal Eesti Raadios salvestatud saatest „Maailmapilt“. Tartu Ülikooli romaani filoloogia tudengina töötas Laaban Saksa okupatsiooni alguses 1942. aastal mõni kuu tõlgina Saksa [Omakaitse] välikomandatuuris ülikooli rekvireeritud peahoones. Sattudes seal vastuollu, lahkus ta Tallinnasse ja asus õppima Tallinna Konservatooriumis kompositsiooni Heino Elleri juures. Õpingud lõpetas nn. töökohustuse seadus, mis tähendas varjatud mobilisatsiooni. Laaban andis avalduse Saksa armee abiteenistusse astumiseks ja talle võimaldati paar kuud ajapikendust eksamite sooritamiseks konservatooriumis. Seda aega kasutas ta aga ettekavatsetult põgenemiseks Soome – intervjuust selgub, et tal polnud mingit kavatsust astuda Saksa armee abiteenistusse. Paadikoha oli Laabanile leidnud lapsepõlvesõber Hillar Viirand, kellega ta juhuslikult kohtus 1943. aasta aprillis KuKu klubis. Purjepaat põgenikega väljus öösel Kolga lahe rannast, randuti vahepeatuseks Eesti ranniku lähedal Väike-Malusil. Järgmisel õhtul tuli purjekale järele mootorpaat. Varahommikul jõuti mootorpaadi slepis Soome rannavetesse, kus Soome piirivalve Eesti põgenikke juba ootas.
Tänu headele suhetele kaasüliõpilasega – tema nime Laaban ei nimeta –, kes oli õppinud Tartus rootsi keele lektori juures, õnnestus Laabanil saada Helsingis Rootsi viisa. Sellest hoolimata oli Laaban sunnitud lahkuma illegaalselt – vastu oli võetud uus eriseadus, mis ei lubanud sõjaväedesertööridel Läände edasi liikuda. Nüüd püüdis Laaban koos nelja teise Eesti põgenikuga lahkuda Helsingist laeva söepunkris „üüritud“ kohtadel. Laaban olla pääsenud tolliametnike käest vaid juhuse läbi: kaks meest neljast jäid vahele ja anti üle Soome Kaitsepolitseile; kaht ülejäänut ja Laabanit peeti aga salakaubavedajateks. Oma põgenemisloos rõhutas Laaban noorusaegseid illusioone stalinismi kokkuvarisemise suhtes. Kuigi tõde stalinismi kohta oli 1945. aastal olemas, ei soovitud Laabani veendumuse kohaselt seda näha.[26]
Ilmar Laabani käsikirjaline pärand ja raamatukogu jõudsid Stockholmist Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumisse alates 2000. aastast Aino Tamjärve, seejärel Jaan Malini kaudu.[27] Kasutajatele on kättesaadavaks tehtud kirjad ja käsikirjad, mis moodustavad umbes pool personaalkogu mahust.[28] Laabani personaalarhiiv kuulub EKLA mahukaimate kogude hulka, kuid see on erandlik veel ka käsikirjade mitmekeelsuse poolest: neid leidub eesti, saksa, prantsuse, rootsi, itaalia, inglise, soome ja hispaania keeles.
Käsikirjalise pärandi väärtuslikuma osa moodustab ilukirjanduslik looming: luuletused, palindroomid, häälutused, limerikud, ulmad. Teine käsikirjade alaosa koosneb artiklite, esseede, loengute, ettekannete jms. käsikirjadest ja konspektidest: eesti keeles (116 sü.), rootsi keeles (152 sü.), prantsuse keeles (19 sü.), saksa keeles (12 sü.) ja teistes keeltes (8 sü.). Mahuka osa arhiivist moodustavad ka loomingulised „plokk-märkmikud“ (129 sü.) – need sisaldavad läbisegi katkeid, konspekte ja visandeid kõikides eelnimetatud žanrites ning võimaldavad lähedalt kogeda kirjalike tekstide sünniprotsessi. Selliseid plokkmärkmikke on säilinud alates 1940. aastate lõpust kuni 1990. aastateni ning nende läbitöötamine pakuks olulist, kindlasti ka üllatuslikku lisa Laabani loomingulisele biograafiale.
Ilmar Laabani isikuarhiivi kirjavahetuse kogu jaguneb kaheks: Laabani enese saadetud kirjad, mis on säilinud tavaliselt mustandi kujul, ning temale saadetud kirjad. Kokku leidub Laabani arhiivis luuletaja kirju 104 adressaadile ning 717 isiku (või organisatsiooni) kirja Laabanile. Lisaks kirjad tundmatutele, tühjad ümbrikud, õnnitluskaardid. Laabani saadetud tuvastatud adressaadiga kirju on 261, talle saadetud tuvastatud saatjaga kirjade arv on 2740. Kõige varasemad säilinud kirjad on pärit juba Teise maailmasõja päevilt, aastaist 1940–1945. Kõige hilisemad kirjad on kirjutatud 1990. aastate lõpul ja need on enamasti adresseeritud Laabani elukaaslasele Aino Tamjärvele. Kõige rohkem on kirju säilinud 1970.–1990. aastatest, varasemad on suuremas osas tõenäoliselt kaduma läinud.
Äärmiselt keeleandeka inimesena oli Laaban võimeline suhtlema väga paljudes keeltes, mida ilmestab ka tema kirjavahetus: kirju leidub eesti, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, inglise, hispaania ja soome keeles, üksikud saabunud kirjad on ka hollandi ja vene keeles. Kõige rohkem inimesi või organisatsioone kirjutas Laabanile Rootsist, Eestist, Prantsusmaalt, USA-st ja Saksamaalt. Kirjutati ka väga eksootilistest kohtadest, nagu Sri Lanka, Keenia ja Mehhiko – neil puhkudel on enamasti tegemist reisikirjadega. Mõned Lõuna-Ameerikast saadetud kirjad on ka päriselt seal elanud inimestelt. Linnadest oli kõige rohkem kirjasaatjaid Stockholmist, kus kirjanik ka ise elas.
Kõige rohkem on Ilmar Laabanile saadetud kirju säilinud Franco Leidilt (93 kirja), Dorothee Eberleinilt (80 kirja) ja Aino Tamjärvelt (69 kirja). Kirju on säilinud ka paljudelt teistelt eesti pagulaskirjanikelt, näiteks Gustav Suitsult, Marie Underilt, Bernard Kangrolt, Ivar Ivaskilt, Helga ja Enn Nõult, Kalju Lepikult, Ivar Grünthalilt, Ivo Ilistelt, Hellar Grabbilt jt. Laabani saadud kirjade hulgas on läkitusi ka väliseesti organisatsioonidelt, näiteks Eesti Kultuuri Koondiselt, Eesti Teaduslikult Instituudilt, Metroolt jne. Palju toimus kirjavahetust ka väliseesti perioodika toimetajatega, kes Laabanilt alati tekste ootasid. Kodu-Eestist tulnud kirju on pigem üksikuid, rohkem kui 10 kirja on saatnud näiteks Andres Ehin ja Ly Seppel, kuigi kõnekad on ka kirjad perekondlike lähikondlastega, ei ole neid palju säilinud.[30] Laabani väliskirjavahetustest leidub konspekte saksakeelsetest kirjadest Paul Celanile ja Nelly Sachsile, kelle luulet oli Laaban vahendanud rootsi keelde – kirjad valgustavad Laabani hingelähedasi kontakte mõlema autoriga.[31]
ILLUSTRATSIOON:
Ilmar Laaban Reaalkooli õpilasena. Tagaküljele on kirjutatud pühendus „Der lieben Tante vom Neffen Ilmar. Tallinn, 18. V. 1935.”. EKM EKLA fotokogu
Alljärgnevalt avaldatud üheksaleheline mälestuslik visand 1944. aastast on üks väheseid Ilmar Laabani omaelulookirjutuslikke tekste. Peale selle käsikirja leidub arhiivis veel vaid mälestusi Tallinna Reaalkooli päevilt.[32] Reaalkooli mälestused olid mõeldud Heino Taremäe toimetatud mälestusteosesse „Reaali teine raamat“,[33] ent jäid 1991. aastal siiski avaldamata.
Siinses omaeluloolises visandis leidub üks oluline kirjanduslooline fakt. Nimelt dokumenteerib see kirjutis, et Laabani kuulsaim luuletus „Elada vabana või surra“ (kogus „Ankruketi lõpp on laulu algus“, 1946, lk. 122) on poeetiline parafraas Paul Éluardi luuletusele „Liberté“. Esimestel sõjapaguluse aastatel Rootsis näeme Laabanit kaasa elamas Euroopa saatusele ja tõlkimas vahetus kaasajas põrandaaluses väljaandes ilmunud luuletust, mille tuhanded eksemplarid visati Saksa okupatsiooni ajal Prantsusmaa kohal lennukitelt alla. Võime järeldada, et Laabani „Elada vabana“ valmis samaaegselt Paul Éluardi „Vabaduse“ tõlkega Teise maailmasõja ajal. Siin avaldatud käsikiri luuletuse „Elada vabana“ sünniloost paelus Laabani arhiivi läbitöötamisel ka Jaan Malini tähelepanu, kes avaldas sellest Laabani juubelikonverentsi puhul katkendi koos luuletuse käsikirjalise, trükis avaldatust kahe stroofi võrra pikema variandiga kakskeelses suveniirväljaandes „Elada vabana või surra = To live free or to die“.[34]
Võrreldes käsikirja teiste arhiivis leiduvate dokumentidega, võib arvata, et see pärineb tõenäoliselt 1980. aastatest. Tolleaegsed kirjutised on sarnasel paberil, osutavad küll põhjalikule tööle sõnastuse viimistlemisel, kuid jäävad lõpliku vormistuseta, puhtandita. Arvatavasti puudus Laabanil tugevam motivatsioon neid kuskil avaldada, kuigi kirjutamise algpõhjuseks võis ka selline plaan olla: tegemist on ju lausa novellilaadse, kirjanduslikult väljapeetud tekstiga. Ülirohked ja kohati peaaegu loetamatud parandused tekstis teevad selle dešifreerimise aga äärmiselt raskeks. Eriti tõsist peavalu valmistas väljalugemisel 8. leht koos selle pöördele kirjutatud osaga ning võrreldes Jaan Malini tõlgendusega on siin avaldatud variandis tehtud korrektiive: lehekülg on vahekriipsudega jagatud kolmeks, esimese „joonealuse“ tekst on eelmise, 7. lehe järg, teise joone alla kirjutatud „oli veel kaugel Kungsträdgårdeni metamorfoos …“ on üksnes teksti loogika põhjal ühendatav lehe keskele kirjutatud algusega „niisamuti nagu“.
Käesolevas publikatsioonis otsustasime omavoliliselt säilitada mõned Laabani mahatõmmatud sõnad-laused. Kohati tundusid need sisuliselt huvitavad, peegeldades autori mõttekäike; kohati jäi aga mulje, et „valmis“ teksti ei peaks tegelikult kuuluma ka osa mahatõmbamata sõnu, mõttetervik ei tule kokku: jääb lugeja otsustada, kuidas tõlgendada 5. lehelt 6-ndale jätkuvat lauset. Täpsema tekstiloomestrateegia uurimuse saab teha loomulikult üksnes originaaldokumenti ennast uurides.
Täname abi eest Laabani käsikirja litereerimisel ja kommenteerimisel oma häid kolleege Jaan Malinit, Triinu Ojamaad ja Karmen Maati.
ILLUSTRATSIOONID:
Ilmar Laaban koos sõpradega: vasakult kirjanduskriitik ja ajakirjanik Ilmar Mikiver, Laaban, amatöörfotograaf
Endel Vesk, insener Eugen Juštšuk. EKM EKLA fotokogu
Ilmar Laaban koos sõpradega: vasakult insener Eugen Juštšuk, Laaban, kirjanduskriitik ja ajakirjanik Ilmar Mikiver. EKM EKLA fotokogu
ILLUSTRATSIOON:
Ilmar Laaban [1950. aastatel]. EKM EKLA fotokogu
1944. aasta sügis – paljude kaasmaalaste esimene, minu teine sügis võõrsil. Purssisin juba niivõrd rootsi keelt, et olin aegajalt tõlgiks rootsi riigipolitseile ülekuulamistel põgenikulaagrites. Üks väljasõit viis meid Häverödali Roslagenis.[36] „Mu kodu on Roslagen, Rootsimaa rand“[37] – neil helidel keerutati Eestis valssi juba enne sõda – sõnade ümberpanijal oli rohkem õigus kui ise arvas: „Roslagen“ ja „Rootsi“ arvatakse olevat samast tüvest.[38] Ja saigi ajapikku – mõte on paigal ruumis, uidab aga ajas – Roslagenist vastne kodurand nii mõnelegi eestlasele. Mängisin tubli tosin aastat hiljem sealsamas uuesti tõlki seadusesilmale, sedapuhku tüliasjas kahe eesti kaluri vahel: olid paadis merel teineteisele küüsitsi näkku karanud. Kohtunik küsis esimeselt küünistajalt, kas ta nüüd tagantjärele ei leidvat, et käitus tookord rumalasti. Mille peale kõnetatu langetas – poolhääli, karedalt – ühe neist unustamatuist repliikidest, mida kuulevad taoti kohtusaalide seinad: „Rumalasti tegin jah, et niisukese musta mehega paadis üldse merele läksin.“
Seekordki oli tegu kaasmaalaste tüliga, ent säherdusega, mis kuulus poliitilise politsei valdkonda. Asjalugu oli järgmine. Laagri raadioaparaadi ümber kogunedes oli kuulatud ühiselt Hitleri kõnet. (Vastuofensiiv Ardennides seisis veel ees ja V-2-le asetati lootusi.) Üks kuulajaist oli dr. Mäe põllutöödirektor Saar,[39] kes kasutas juhust oma vankumatu truuduse kinnitamiseks sellele kelle hääl kriiskas kastist. Kaaskuulajatel kops üle maksa – niivõrd, et laagriülem pidas targemaks riigipolitsei kohale kutsuda. Kuulatigi üle – mitte Saart, vaid reageerijate esindajat. Selleks oli advokaat Teemant.[40] Järsult ja resoluutselt, nagu võis oodata „vana äkilise“ pojalt, laskis see kuuldavale oma indikatsiooni. („Õutust“, soovitab Saareste öelda;[41] ütleksin siin pigemini „püha viha“.) Vaikides kuulasid rootslased hapude nägudega tema jutu ära ja lasksid tal minna. „Temperamenti sel mehel on, nagu tema isalgi,“ poetasin muheldes pärast paari selgitavat sõna Teemandi nime kandjate kohta. „Olgu ta advokaat või mistahes, aga niisugust rahurikkumist me ei saa lubada!“ prahvatas peaülekuulaja välja. Jäin keeletuks. Oli tahtmine naerma turtsatada. Oli see teatav rootsilik „ikka-vagusi-ja-viisakalt“-kommang,[42] mis nii prosoodiliselt sõnastus? Või oli see hoopis miski mida need – muidu sõbralikud ja pealtnäha mõistlikud – politseihärrad jätkuvalt oma sisimas mõtlesid, ehkki seda nüüd, aastat kaks pärast El Alameini,[43]„rahurikkujale“ endale näkku enam ei söandatud paisata?
Järgnesid vist paar rutiin-ülekuulamist, sest päev oli vahepeal õhtule jõudnud; järgnes õhtusöök muidujutu ja alkoholipruukimisega kohalikus hotellis ja sellele magamaminek. Jagasin tuba politseinike autojuhiga. Tal olid jalas säärikud, nii palju on mul meeles, ja kauges mälestuses seguneb tema kuju säärikuis härrasmehe-sohvrite omadega vanadest tummfilmidest. Viinauimases peas töötas edasi ennistine peadraputamapanev jahmatus, kuni uinusin.
*
Jälle põikab mu mõte – minu praegune mõte, mitte toonane – ajas: veidi tagasi sedapuhku, mitte edasi. Eelnenud hilissuvel olin veetnud paar nädalat Lundåsi[44] mõisas, jällegi siinsamas lähedal. Seal oli korraldatud väike rahvusvaheline suvelaager. Olime ennelõunati abiks heina- ja lõikustööl, pärastlõunati arutasime maailma asju, õppisime natuke üksteise keeli, vaidlesime, lauldi, tegime pidu. Pärismaalaste kõrval oli meie hulgas skandinaavlasi, baltlasi, poolakaid, maalt maale pagenud juute. Ootasime igaüks hitlerlike okupantide taganemist oma maalt, kes veidi, kes väga erinevate ootuste-lootuste-kartustega järgneva suhtes. Paul Éluardi[45] põrandaaluse kogu „Poésie et vérité 1942“ Šveitsi väljaanne lebas mu öölaual ja selle avaluuletus „Vabadus“ kumises mu peakolju tagakambris.[46] (Selle spetsiifilisemast poliitilisest alltekstist – ega asjaolust, et sõna „liberté“ asendas algul seal seisnud naisenime – polnud mul tollal õrna aimu – ja veel mõni hea aasta edasi, kuni hakkas Prantsusmaalt saabuma otsesemat teavet kui okupatsiooniaastate põrandapealsete kirjandusajakirjade ümberütlemised.) Vabaduse teema ja kordusrefrääniga neliku vorm – mõte täita seda valuvormi oma sisuga paelus mind. Éluard salitseb[47] nimisõnadest helmekeed:[48]
Oma koolivihikuile
Pingile klassis ja puile
Liivale ja lumele …[49]
asemel dünaamiliste infinitiivlausete jada, tema aja vanusega aga klassikuse liste värsimõõtude juurde tagu taltunud (paraku kriitilise meele koos sürrealismi leegiga ka. Éluardi luuletus voolas vagusalt klassilise seitsesilbiku – isevärki kokkusattumisena meie regivärsi lähim vaste – sirgekaldalises jõenõvas; mina valisin puhtvaistuliselt täishõngulise, hingamisrütmile enesele vastava diktsiooni. Et tulemuseks oli teistmoodi korrapära, avastasin alles hoopis hiljem:
Káaluda päikest léhtedest káalul
túnnistada tõtt igale túulehóole[50]
Neli laineharja igas reas, laineorg tuigates laienev ja ahenev. Need kaks algrida olid ühtlasi omamoodi poeetiliseks programmiks. Kujutlesin esimese kaalukaussi ülesalla õõtsuvana, vibreerivana, nii ka minu värssi ennast; ja võinuks olla järgneva rea alltekstiks (Luules on alltekstid alati pikemad tekstist): „olla täiesti jäägitult lahti, nii et iga vähimgi tuuleõhk toob kõik minust välja“. Niisiis midagi taostide „wu-wei“-printsiibi taolist, kui mul olnuks tollal üldse aimu taosmist.[51]
See intuitiivselt tajutu-tahetu sai mulle endale päris selgeks alles aastaid hiljem, kui lugesin Ants Orase tõlget:
To weigh the sun on scales of leaves
to shout the truth to every wind …[52]
Mitmus „scales“ oli hea, liibus tihedamaltki mu nägemuse ligi kui „kaalul“, aga kaljulepiklik „to shout“ ja „wind“iks paisuted „tuulehoog“ tegid oma romantilis-retoorilise deklaratiivsusega mulle lõplikult selgeks, midagi minu luuletus ei olnud. Nagu trompeti täral atakeeriva ratsaväe kabjamüdinat sugereeriv värsimõõtki.
Panin esimesed stroofid kirja mõisahäärberi ülaltkorruse aknast välja vaadates pool varjus, pool päikeses murule. Lehtede ja raadio rindeteadetesse oli hakanud siginema eesti kohanimesid. Vabadust polnud kummalgipool rinnet, surm kummal tahes poolel ilmes mulle – ja ilmneb jätkuvalt – õudse absurdsusena, see oli küll viimane, millele võinuks viidata minu refrääni viimane sõna.[53] Selle refrääni kohta ja ümber on hiljem küll ühes, küll teises suunas sõna võetud. Võtan vabaduse (vabandan sõnamängu) meele tuletada, et on tegu ajaloolise, vägagi umbisikulise loosungiga; mida mina olen sellega öelda tahtnud, ilmneb refräänile igakord eelnevast kolmest reast, – igast reast ja igast stroofist omaette ja kõigist neist kokku – ega vaja muud kommentaari.
Vahepeal oli suvelaager lõppenud, olin leidnud seal mõnegi eluaegse sõbra, istusin nüüd Kungsträdgården[il][54] (sealsamas kus Gustav Suits üsna täpselt veerandsajandit varem oli maha saanud luuletusega „Stockholmis“, mis paelus mind teismelisena) ja vaatasin välja Mälariga kohtuva Läänemere poole, mida polnud veel inetult kammitsenud Strömsbro silla „jäädav provisoorium“,[55] niisamuti nagu oli veel kaugel Kungsträgårdeni metamorfoos tänapäeva Stokholmi linnanooruse tuikavate[?] väristärkude[?] energiaplahvatuste paigaks (ning uutlaadi toorluule lätteks). See oli avar, mitmekesine, vahelduv panoraama, mis vastas luuletuse sisemisele maastikule „inscape“ile (Gerald Manley Hopkins’i tabava sõnaga)[56] paremini kui mõisaõue oma. „Elada avastamaks lainete südant…“[57] Nagu otsinuks luuletus endale – mitte „kodu“, vaid paiga.
Mõni tund pärast keskööd ärkasin. Leidsin enda viibivat faasis, kus joobe uimastav, nüristav toime on lahtunud, aga pohmelus veel mitte oma halli sõba laotama hakanud. Olin täpselt ses „ülevas meeleolus“, mida keelepruuk kasutab joobe eufemismina, kuid mis on alles siin oma päris õigel kohal. Maailm võttis mu ees inimliku ning kosmilise jandi kuju, „comédie humaine“ ja „cosmocomica“ ühtaegu, poeetilisi pilte (kus leidub omajagu tõtt ja tõsidustki – kuidas oleks luule muidu võimalik?) seovad naerukihinad, -turtsatused, -pahvatused. Too ülemeelik, kibestuseta nihilism, milleks noorus on võimeline. Siingi refrään, kuid „ma suren“ seisab nüüd refrääni alguses; järgneb paroodiline taassünd variatsioonidega – paroodiline ses mõttes, et eelnev sureminegi oli vaid komejant. „Nii ülendavalt loll on kõik see värk, et võiksin naeru kätte surra.“
Kõrvalvoodis magav sohver oli kirjutuslaua lambi valgusest hetkeks poolärganud, aga norskas varsti uuesti. Luuletus oli valmis. Üksainus tõusev ja mõõnav naerulagin, seal kus „Elada vabana …“ oli olnud sügavate sisse- ja väljahingamiste jada. (Aastakümneid hiljem õpetas mind New Yorgis jaapani preester taoliselt – tahtmatu sõnamäng? – hingama sõna-sõnalises mõttes.)
Saart ma kunagi ei kohanud, Teemanti ka enam mitte.[58] Kuhu nad jäid? Aga viimase (piltlikult öeldes) rusikaraksatus võngub ehk omal viisil edasi mu luuletuses.
Artikli valmimist on EL Regionaalarengu Fondi kaudu toetanud Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145).
Marin Laak (1964), PhD, vanemteadur, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, marin.laak@kirmus.ee; Kanni Labi, toimetaja, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, kanni.labi@folklore.ee; Laura Nemvalts, üliõpilane, Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Jakobi 2, 51005 Tartu, laura.nemvalts@ut.ee
[1] A. Loog. Irvitus läbi pisarate. – Postimees Nädal, 11.12.2021, lk. 26.
[2] I. Laaban. Autoportree. – Ankruketi lõpp on laulu algus. Luuletusi 1943–1945. Ill. O. Mikiver. Stockholm, 1946, lk. 27.
[3] Konverents toimus Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsina „Dialoogid Eestiga“ 9. ja 10. detsembril 2021, korraldas Eesti Kirjandusmuuseum koostöös Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega, vt. https://www.kirmus.ee/laaban-100/
[4] A. Tamjärv, J. Malin (koost.). Ankruketi lõpp on bibliograafia algus: Ilmar Laabani tegude loend / The end of the anchor chain is the beginning of the bibliography: list of Ilmar Laaban’s works. Toim. A. Sepp. [Tartu]: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021. http://dspace.ut.ee/handle/10062/76057
[5] J. Malin. Mänguri tegudest. Ilmar Laaban piiridest põgenemas. – Ankruketi lõpp on bibliograafia algus: Ilmar Laabani tegude loend / The end of the anchor chain is the beginning of the bibliography: list of Ilmar Laaban’s works. Koost. A. Tamjärv, J. Malin. Toim. A. Sepp. [Tartu]: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk. 19–24. http://dspace.ut.ee/handle/10062/76057
[6] I. Mikiver. Mahasalatud Laaban: pagulasluule areng peale sõda. Loeng Metsaülikoolis 1975. – I. Mikiver. Ankruketi lõpp. 9 esseed eesti luulest. Koost. T. Hennoste. – Loomingu Raamatukogu 2010, nr. 36/37. Tallinn: Kultuurileht, lk. 105–135.
[7] K. Tüür. Raamatutega läbi raudse eesriide. Raissa Kõvamehe kirjad Artur Keskülale. – Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Koost. L. Kurvet-Käosaar, M. Laak. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk. 202–224.
[8] M. Laak. Kirjanduslikest kontaktidest läbi raudse eesriide. – Methis. Studia humaniora Estonica 2014, nr. 13, lk. 148–172. https://doi.org/10.7592/methis.v10i13.1308.
[9] M. Laak. Laulu algus eesti kirjanduse sillal. Veel kord luuleuuendusest 1960. aastatel. – Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad. Koost. L. Kurvet-Käosaar, M. Laak, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk. 290–308.
[10] E. Jansen, I. Laaban. Mälestuskilde „Elbumusest“. – Vikerkaar 1991, nr. 10, lk. 75–79.
[11] I. Laaban. Ankruketi lõpp on laulu algus: luuletusi 1943–1945. Ill. O. Mikiver. Stockholm: S. n., 1946, 123 lk.
[12] I. Laaban. Rroosi Selaviste: luuletused. Kaas ja ill. Ö. Fahlström. Stockholm: Vaba Eesti, 1957, 40 lk
[13] I. Laaban. Oma luulet ja võõrast. Toim. A. Tamjärv, I. Iliste. Ill. O. Mikiver, V. Vinn. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 301 lk.
[14] I. Laaban. Marsyase nahk. Tekste tekstidest. Tekste piltidest. Järelsõna I. Laaban, A. Tamjärv. Ill. A. Flocon, M. Henry, V. Hugo, M. Janco, O. Mikiver, M. Ray, H. Talvik. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, 283 lk.
[15] I. Laaban. Magneetiline jõgi: värsitõlkeid prantsuse ja rootsi luulest. Koost. ja järelsn. J. Malin. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 287 lk.
[16] I. Laaban. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost. J. Malin. Ill. L. Lapin. Tartu: Ilmamaa, 2004, 405 lk.
[17] Vt. M. Laak. Eurooplane Ilmar Laaban. Eessõna bibliograafiale. – Ankruketi lõpp on bibliograafia algus: Ilmar Laabani tegude loend / The end of the anchor chain is the beginning of the bibliography: list of Ilmar Laaban’s works. Koost. A. Tamjärv, J. Malin. Toim. A. Sepp. [Tartu]: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk. 7–10. http://dspace.ut.ee/handle/10062/76057
[18] M. Laak. Laabani avangard ja eesti luule kese: käsikirja jäänud tõlked. – Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100. 9.–10. detsember 2021, Eesti Kirjandusmuuseum. Kava ja teesid. Koost. T. Ojamaa ja A. Pilv. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk. 33. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf
[19] Kodu-Eesti luule tõlgetest annab põgusa ülevaate Marin Jänese ja Marin Laagi koostöös Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega valminud virtuaalnäitus „Nii kauneid lossivad sääl koerakoone! Ilmar Laaban eesti luule tõlkijana“, vt. https://www.utkk.ee/naitused/ilmar-laaban-100/
[20] J. Malin. Laabani maatu ilm. – I. Laaban. Sõnade sülemid, sülemite süsteemid. Koost. J. Malin. Ill. L. Lapin. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 382.
[21] M. Laak. Laabani avangard ja eesti luule kese: käsikirja jäänud tõlked. – Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100. 9.–10. detsember 2021, Eesti Kirjandusmuuseum. Kava ja teesid. Koost. T. Ojamaa ja A. Pilv. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk. 33. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf
[22] I. Ivask. Biograafilist andmestikku Ilmar Laabanist. – Armsad kaasmaalased [Avakõne kohtumisõhtul Ilmar Laabaniga] + Biograafilist andmestikku Ilmar Laabanist [1964]. EKM EKLA, f. 409, m. 21: 1, l. 1.
[23] Vt. J. Malin. Mänguri tegudest, lk. 19.
[24] O. Mikiver. Jutt on Ilmar Laabanist. – Teataja, 6.06.1992, nr. 10, lk. 5.
[25] T. Ojamaa. Ilmar Laaban kui pagulane pagulaste seas: rollid ja imago. – Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100. 9.–10. detsember 2021, Eesti Kirjandusmuuseum. Kava ja teesid. Koost. T. Ojamaa ja A. Pilv. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2021, lk. 55. https://www.kirmus.ee/laaban-100/CEES2021teesid.pdf
Ettekanne on KirmusTV-s järelkuulatav Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehel https://www.kirmus.ee/sites/default/files/2022-02/laaban_8.mp4.
[26] Maailmapilt. Ilmar Laaban. Toim. M. Viirand. – ERR Audioarhiiv, RMARH-33842, 1992. http://arhiiv.err.ee/vaata/29915
[27] Materjalide laekumise järjekorras: EKM EKLA reg. 2000/106 (A. Tamjärv), reg. 2003/2 (A. Tamjärv), reg. 2004/40 (J. Malin), reg. 2005/125 (J. Malin), reg. 2005/136 (J. Malin).
[28] Laabani personaalkogu on alates 2001. aastast provisoorselt korraldanud suurte vaheaegadega Tartu Ülikooli arhiivipraktika tudengid. Seoses Laabani 100. sünniaastapäevaga algas Rahvuskaaslaste programmi toel kogu korrastamine: kirjad I. Laabanilt ja kirjad I. Laabanile süstematiseerisid ja andmebaasistasid abilistena Laura Nemvalts ja Petrik Saks, käsikirju ja plokkmärkmikke korrastas Karmen Maat, tema abilisena Paul Rhett Pukk.
[29] Info on võetud Ilmar Laabani kirjavahetuse korrastamise käigus loodud andmebaasist, mille koostas Laura Nemvalts.
[30] T. Ojamaa. Pagulase suhtlusvõrgustiku kujunemisest lähikondsetega. Ilmar Laabani juhtum. – Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr. 29, kirjanduse ja avatuse erinumber. [Ilmumas.]
[31] A. Sakova. Vähemtuntud uksed Ilmar Laabani kirjanduslikku pärandisse. – Postimees Nädal, 11.12.2021, lk. 26–27; A. Sakova, T. A. Kirss. Ilmar Laabani (luule)dialoog Paul Celani ja Nelly Sachsiga. – Methis. Studia humaniora Estonica 2022, nr. 29, kirjanduse ja avatuse erinumber. [Ilmumas.]
[32] I. Laaban. Kooli vaimust ja Kollist. Mälupilte, mõtisklusi. [Mälestusi Tallinna Reaalkoolist], d-ta. – EKM EKLA, f. 352, m. 34: 4. Sama käsikirja variante vt. ka Laabani plokk-märkmikest f. 352, m. 84: 4 ja m. 85: 4.
[33] H. Taremäe (toim.). Reaali teine raamat. Tallinna Reaalkooli kunagiste õpilaste poolt koostatud mälestusteos meie lugupeetud kooli 110-nda aastapäeva tähistamiseks. New York-Toronto, 1991.
[34] I. Laaban. Elada vabana või surra = To live free or to die. Tlk. A. Oras, G. Dillon, I. Anvelt; I. Laabani joonistused]. [Tartu]: [Luul], [2021].
[35] I. Laaban. [Mälestused 1944. aastast], d-ta. EKM EKLA, F 352, M 36: 7.
[36] Asula Stockholmi lääni põhjaosas.
[37] Evert Taube laulule „Calle Schewens vals“ kirjutas eestikeelsed sõnad 1930. aastatel John (Johannes) Pori. Originaaltekstiga ühendab neid üksnes Roslageni piirkonna nimetamine.
[38] „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ andmetel esineb vanarootsi tüvi rōþs– liitsõnades rōþsland ʻUplandi rannik, Roslageni maakond’ ja rōþskarl ʻselle ranniku elanik’.
[39] Saksa okupatsioonivägede poolt Eestis tsiviilvalitsemise teostamiseks moodustatud Eesti Omavalitsuse (19411944) juht oli Hjalmar Mäe (19011978), põllutöödirektor Hans Saar (18931983). Saar oli töötanud Eesti Kunstsarvetehaste vabrikujuhatajana, osalenud vabadussõjalaste liikumises Õisu osakonna juhina ja Viljandimaa komitee liikmena, arreteeritud 1934; vabanes amnestiaga 1938.
[40] Arvatavasti Ilo Teemant, snd. 1906, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud 1937, riigivanem Jaan Teemanti poeg. Jaan Teemant (1872–1941) oli Eesti advokaat, poliitik ja riigimees. Maapäeva, Asutava Kogu ja II–V Riigikogu liige, esimene Eesti Vabariigi prokurör, neljakordne Eesti riigivanem.
[41] Andrus Saareste (1892–1964), eesti keeleteadlane ja murdeuurija, 1925–1928 Tartu Ülikooli eesti keele erakorraline ja 1928–1941 professor, 1940–1941 kateedri juhataja ja aastast 1942 teaduslik stipendiaat; 1924–1931 ajakirja Eesti Keel peatoimetaja, aastast 1925 (vaheaegadega) Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, sealt siirdus 1945. aastal Rootsi, kus oli 1945–1947 arhiiviassistent ning 1947–1964 riiklik stipendiaat Uppsala Ülikooli juures. Saareste „Eesti keele mõisteline sõnaraamat“ sisaldab märksõna õutama e. õoma – ʻhäbistama, hurjutama’ (I kd, veerg 558). Sõnaraamat ilmus Rootsis 1958–1963; Laaban oli lugenud selle korrektuurpoognaid (Jaan Malini e-kiri Kanni Labile).
[42] Vanemad eestlased Rootsis kasutasid sõna kommang tava, hoiaku, käitumisviisi vms. tähenduses (Jaan Malini e-kiri Kanni Labile).
[43] Egiptuses 23. oktoobrist 11. novembrini kestnud teises El Alameini lahingus Aleksandriast sadakond kilomeetrit läänes õnnestus liitlastel kindralleitnant Erwin Rommel ja tema väed taganema sundida, misjärel kogu Egiptus oli taas inglaste käes.
[44] Küla Häverödali naabruses Rootsis.
[45] Paul Éluard (kodanikunimega Eugène Émile Paul Grinde, 1895–1952), prantsuse luuletaja, sürrealismi üks rajajaid 1920. aastatel koos André Bretoni, Louis Aragoni ja Max Ernstiga.
[46] Saksa okupatsiooni ajal Pariisis kirjutas Éluard luuletuse „Liberté“ („Vabadus“), mis avaldati esmakordselt aprillis 1942 põrandaaluses luulekogus „Poésie et vérité 1942“ (Paris: Editions de la Main à Plume, 28 lk.) ning seejärel Alžeerias vastupanuliikumise ajakirjas „Fontaine“ ja Londonis ajakirjas „La France libre“ – viimase tuhandeid koopiaid viskasid okupeeritud Prantsusmaa kohal lennukitelt alla Briti langevarjurid. Teine trükk luulekogust ilmus Šveitsis järgmisel aastal: P. Éluard. Poésie et vérité 1942. Neuchâtel: La Baconnière [1943], 108 lk.
[47] salitsema – ʻlükkima’.
[48] „Éluard salitseb nimisõnadest helmekeed“ on kirjutatud algse „Éluardi nimisõnade litruciate[?]“ peale; värssidele järgnev mahatõmbamata (unustatud) rida oli ilmselt esialgse mõttearenduse järg.
[49] Paul Éluard oli Laabani üks enim tõlgitud autoreid, keda ta tutvustas juba ajakirja Eesti Looming 4. numbris 1944. aastal. Tsiteeritud Éluard’i luuletus „Vabadus“ („Liberté“) on ilmunud raamatus „Magneetiline jõgi. Värsitõlkeid“ (Tallinn: EKSA, 2001, lk. 89). Laabani käsikirjalises pärandis leidub tõlkevalimiku käsikiri 1948. aastast, milles selle 35 stroofist koosneva poeemi kolm esimest värsirida on: „Oma koolivihikuile / Oma puldile ja puile / Liivale ja lumele / Kirjutan su nime“ (Sur mes cahiers d’écolier / Sur mon pupitre et les arbres / Sur le sable sur la neige / J’écris ton nom). 21 sama/sarnase lõpuvärsiga stroofile järgneb sõna „Vabadus“.
[50] Algusread Laabani luuletusest „Elada vabana või surra“, mille esmatrükk ilmus kogus „Ankruketi lõpp on laulu algus“ 1946. aastal (lk. 122). Laaban dokumenteerib siin otsesõnu, et tema enda luuletus oli poeetiline parafraas Éluard’i luuletusele „Liberté“. Võime järeldada, et mõlema loomisajaks oli Teise maailmasõja lõpuaastate vahetu kaasaeg 1943–1945.
[51] Toimimatus on taoismi keskseid mõisteid ning tähendab kõige üldisemalt seda, et inimene ei sekku oma tegevusega universumi ja selle nähtuste loomulikku kulgu ega püüa seda muuta. Toimimatus ei tähenda tegevusetust, vaid toimimist kooskõlas kulgemisega. „Daodejingis“ kasutatakse selle mõtte edasiandmiseks sageli väljendit „toimi toimimata“ (hiina keeles wei wuwei). (Ida mõtteloo leksikon, https://sonaveeb.ee/ds/ida)
[52] Ants Orase tõlke käsikiri leidub Ilmar Laabani arhiivi veel korraldamisel olevas tõlgete käsikirjade seas. Luuletus on inglise keeles avaldatud Richard Adangu ja Andres Ehini tõlkes „To Live Free or to Die“ ajakirjas ELM: Estonian Literary Magazine 1999, nr. 8, lk. 8–9 (http://earlyelm.estinst.ee/issue/8/poetry-ilmar-laaban).
[53] Luuletuse kompositsioonis on rõhuline sõna surra – see kordub n.-ö. refräänina „elada vabana või surra“ kokku 11 stroofi viimases värsireas.
[54] Park Stockholmi kesklinnas, otsetõlkes Kuninga Rohuaed. 1970. aastatel tekitas palju poleemikat sinna metroojaama ehitamine, mis nõudis vanade jalakate maharaiumist; protesteerivad inimesed aheldasid end jalakate külge ning metroojaama plaani muudeti, et puud alles jääks. 1980. aastatel seostus park noorte mässude, prostitutsiooni ja narkoäriga.
[55] Strömsbro on Stockholmi kesklinnas asuv 140 m pikkune autosild, mis ühendab Norrmalmi linnaosa kesklinnaga. Sild valmis novembris 1946 ja kuna see oli mõeldud ajutisena, on see ülimalt lihtsa välimusega ja mitte eriti esteetiline.
[56] Gerard Manley Hopkins (1844–1889), inglise luuletaja, Dublini ülikooli kreeka ja ladina keele professor.
[57] Eelviimane rida Laabani luuletusest „Elada vabana või surra“ kogus „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (lk. 123).
[58] Hans Saar läks Rootsist 1950. aastal Iirimaale ja sealt 1952. aastal Kanadasse, kus töötas 1952–1959 teadlasena piimanduse alal Ontario põllumajanduskolledžis, seejärel elas pensionärina Torontos.