Mainekas baltisaksa ajaloolane Ernst Seraphim on 17. sajandi Liivimaa aadli ajalugu kokkuvõtvalt kirjeldanud kui „von Mengdenite perioodi“.1E. Seraphim. Livländische Geschichte von der „Aufsegelung“ der Lande bis zur Einverleibung in das russische Reich, Bd. 2: Die Provinzialgeschichte bis zur Unterwerfung unter Russland. Reval, 1904, lk. 319. Sellega on soovitud rõhutada nimetatud aadliperekonna rolli Liivimaa aadliomavalitsuse (sks. Landesstaat’i) ülesehitamise juures 17. sajandi teisel kolmandikul ja kaitsmisel Rootsi keskvõimu absolutistlike reformide eest 17. sajandi lõpus. Üks keskseid elemente nii Seraphimi kui ka mitmete teiste baltisaksa ajaloolaste käsitlustes on Liivimaa aadli võitlus enda eriseisundi ja privileegide säilitamise nimel, mis tähendas paratamatut konflikti ja vastandumist riikliku keskvõimuga.2Vast kõige paremini avaldub kirjeldatud suundumus arvukates Johann Reinhold von Patkuli elule ja tegevusele pühendatud käsitlustes. Vt. nt. R. Wittram. Patkul und der Ausbruch des Nordischen Krieges. Göttingen, 1952; H. von Bruiningk. Patkuliana aus dem Livländischen Hofgerichts-Archiv. – Mitteilungen aus der Livländischen Geschichte, Bd.14, Riga, 1890; G. Mettich. J. R. von Patkul. – Nordische Rundschau, Bd. 3, Reval, 1885, lk. 34–55; C. Schirren. Patkul und Leibnitz, Riga, 1884; O. A. Wernich. Der Livländer Joh. Reinh. von Patkul und seine Zeitgenossen. Berlin, 1849.
Rootsi võimu perioodi Liivimaal on lähtuvalt riiklikust provintsipoliitikast tavaks jaotada kolme faasi: aastatel 1600–1634 oli riigi eesmärgiks Liivimaa tihedam liitmine emamaaga, vahemikus 1634–1680 sellised ambitsioonid soikusid, kuid vaid selleks, et alates 1680. aastast uuesti ja varasemaga võrreldes oluliselt jõulisemalt taas päevakorrale tõusta.3Rootsi emamaa ja Liivimaa provintsi riigiõigusliku suhte kohta vt. A. Loit. Die baltischen Länder im schwedischen Ostseereich. – Die schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 16.–18. Jahrhundert. Hrsg. von A. Loit, H. Piirimäe. (Studia Baltica Stockholmiensia, 11.) Uppsala, 1993, lk. 63–81; Läänemere provintside riigiõiguslik asend Rootsi suurriigis 1561–1710 (1721). – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil. Koost. E. Küng. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 8 (15).) Tartu, 2002, lk. 7–26. Konfliktid aadli ja keskvõimu vahel leidsid eelkõige aset sajandi alguses ja lõpus ehk aegadel, mil riik oli huvitatud provintsi elukorralduse muutmisest. Neile perioodidele on keskendunud ka suurem osa uurimustest, mis Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu vahelisi suhteid käsitlevad.4Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu omavahelisi suhteid on enamasti uuritud osana laiematest käsitlustest, kuid eelkõige seoses reduktsiooniga leidub ka uurimusi, mis on võtnud nimetatud osapoolte suhted fookusesse. Vt. nt.: A. Isberg. Karl XI och den livländska adeln 1684-1695: studier rörande det karolinska enväldets införande i Livland, Lund, 1953; J. Vasar. Die Grosse Livländische Güterreduktion: die Entstehung des Konflikts zwischen Karl XI. und der livländischen Ritter- und Landschaft 1678–1684. Tartu, 1931; Jürgen Heyde on käsitlenud Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhteid 17. sajandi esimesel poolel: J. Heyde. Zwischen Kooperation und Konfrontation. Die Adelspolitik Polen-Litauens und Schwedens in der Provinz Livland 1561–1650. – Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung 47, H. 4. Marburg, 1998, lk. 544–567.
Käesolev artikkel käsitleb Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhteid „rahulikumal“ perioodil – 1630. ja 1640. aastatel, mil tulenevalt Rootsi riigi sisepoliitilistest arengutest puudus otseseks konfliktiks põhjus. Liivimaa aadli seisukohast olid nimetatud aastakümned murrangulised – olles 16. sajandi lõpus kaotanud õiguse rüütelkondlikesse institutsioonidesse kuuluda,5Liivimaa rüütelkond tekkis esmakordselt juba Poola võimu perioodil, kuid saadeti 1599. aastal kuningas Sigismund III käsul laiali: E. Tarvel. Livlands statsrättliga ställning före uppgången i svenska väldet 1625. – Stat – kyrka – samhälle: den stormaktstida samhällsordningen i Sverige och Östersjöprovinserna. Stockholm, 2000, lk. 324. formeerus kõigest 14 aastaga (1634–1648) piirkondlikest väheorganiseeritud aadligrupeeringutest Liivimaa-ülene institutsionaliseerunud rüütelkond, mis võimaldas Liivimaa aadlil oma huve varasemaga võrreldes märksa efektiivsemalt kaitsta.6Liivimaa rüütelkonna taasloomise kohta Rootsi ajal vt.: F. G. Bienemann jun. Die Begründung des livländischen Landrathscollegiums: ein Gedenkblatt zum 4. Juli 1893, Riga, 1893; G. von Krusenstjern. Die Landmarschälle und Landräte der Livländischen und der Öselschen Ritterschaft in Bildnissen. Hamburg, 1963, lk. 11–46. Võttes vaatluse alla von Mengdenite aadliperekonna kahe nimeka liikme – kolmanda astme nõbude7Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Bd. 2: Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft, hrsg. vom Verband des livländischen Stammadels. Görlitz, 1943, lk. 1182. Otto (1596–1681)8Osad allikad pakuvad Otto von Mengdeni sünniajaks ka 1600. aastat: E. Seraphim. Livländische Geschichte, Bd. 2, lk. 319. Käesolevas uurimuses on lähtutud genealoogilise käsiraamatu (vt. viide nr. 7) andmetest. ja Engelbrechti (1587–1648) tegevuse, pakub artikkel näite sellest, kuidas riigivõim ja kohalik aadel olid võimelised mitte üksnes koos eksisteerima, vaid teatud tingimustel ka koostööd tegema. Olgugi, et aadliomavalitsuse tekkimine ja ulatus Liivimaal ei ole käesolevas uurimuses tähelepanu keskmes, võimaldab Otto ja Engelbrecht von Mengdeni riigiteenistusliku tegevuse jälgimine siiski paremini mõista ka Liivimaa rüütelkonna taasloomise tagamaid.
ILLUSTRATSIOON:
Mengdenite vapp. Baltisches Wappenbuch: Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechten, hrsg. von Carl Arvid von Klingspor, Stockholm, 1882, lk. 70.
Liivimaa aadli suhteid Rootsi keskvõimuga on jälgitud eelkõige mõlema osapoole kirjavahetuse põhjal. Liivimaa aadel pöördus nii kollektiivsete kui ka harvematel juhtudel eraviisiliste palvekirjade ja kaebustega otse kuninga poole.9Maanõukogu ja rüütelkond Liivimaal 1598–1693. Rootsi Riigiarhiiv (Svenska Riksarkivet, edaspidi SRA). Livonica II (edaspidi Liv II), vol. 148. Samuti leidub Rootsi riigiarhiivis Liivimaa aadlike kirjavahetust Rootsi kõrgaadli esindajatega, mille üheks mahukamaks näiteks on Engelbrecht von Mengdeni kirjad riigikantsler Axel Oxenstiernale.10SRA, Oxenstierna kogumik (Oxenstiernska samlingen, edaspidi OS), vol. E659. Suurem osa aadli ja riigivõimu suhtlusest jäi kohalikule tasandile. Käesolevas uurimuses on toetutud Otto ja Engelbrecht von Mengdeni kirjavahetusele Liivi- ja Ingerimaa kindralkuberneri Bengt Oxenstiernaga.11Schreiben von Otto, Ernst und Engelbrecht von Mengden an den Generalgouverneur, RA, EAA.278.1.XVIII-6; Saksa register, Läti Rahvusarhiiv (edaspidi LVVA).7349.1.27–32. Riigivõimu suhetest Liivimaa aadliga annavad ülevaadet ka kindralkuberneri kirjad kuningale,12Bengt Oxenstierna kirjad kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele: SRA, Liv II, vol. 67–69. viimase vastused13Riigiregistratuur sisaldab kõiki kuningliku majesteedi nimel välja läinud kirjade koopiaid: SRA, riigiregistratuur (Riksregistraturet, edaspidi RR). ning Rootsi riiginõukogu protokollid.14Rootsi riiginõukogu protokollid (Svenska riksrådets protokoll), hrsg. von Schwedisches Reichsarchiv. Stockholm, 1885–1920.
„Üle kõige on üks mees, kelle tegevus ja mõjutused kõikjal selgelt tuntavad on, kelle nimega on seotud kõik ettevõtmised, kelleni on jälitatavad kõikide pingutuste alged.“ Selliselt kirjeldab Otto von Mengdeni tegevust Liivimaa rüütelkonna taasloomise juures Friedrich Gustav Bienemann noorem.15F. G. Bienemann jun. Die Begründung des livländischen Landrathscollegiums, lk. 13. Samas on Otto von Mengdeni tegevust Liivimaa aadli huvide edendamisel raske üle hinnata. Aastatel 1629–1648 oli ta eestkõnelejaks kõigile viiele Liivimaa aadli poolt Stockholmi lähetatud delegatsioonile ning 1643. aasta 5. jaanuaril toimunud maapäeval valiti ta esimeseks taasloodud rüütelkonna maamarssaliks.16E. Seraphim. Livländische Geschichte, Bd. 2, lk. 319–322. Samast aastast kuni oma surmani 1681 oli ta ühtlasi Liivimaa maanõunik.17G. von Krusenstjern. Die Landmarschälle und Landräte der Livländischen und der Öselschen Ritterschaft in Bildnissen, lk. 49. Kui Otto von Mengdeni töö Liivimaa aadliomavalitsuse ülesehitamisel on baltisaksa ajalookirjutuses võrdlemisi suurt tähelepanu pälvinud, siis vähe on teada tema suhetest ja koostööst Rootsi riigivõimu erinevate institutsioonidega.
Otto von Mengdeni enda tunnistuste kohaselt teenis ta Rootsi krooni alates 1621. aastast,18Andmed pärinevad Otto von Mengdeni mõisatega seotud revisjoniprotokollidest: E. Dunsdorfs. Actus Revisionis Livoniae 1638: Pars Latviae, Bd. II, Riga, 1938. võimalik, et ta võttis osa samal aastal loodud komissariaalkohtu tööst.19On teada, et Otto von Mengden oli hilisemal ajal komissariaalkohtu tegevusega seotud: R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634. Uppsala, 1933, lk. 287. Lisaks teenis ta 1620. aastatel Saksamaal viibivate Rootsi vägede juures.20Kõnealusele seigale on Otto von Mengden põgusalt viidanud kirjas Bengt Oxenstiernale: O. von Mengden Bengt Oxenstiernale 24.10.1641: RA, EAA.278.1.XVIII-6. On teada, et alates 1631. aastast juhtis Otto von Mengden Pärnu kreisi ratsateenistuskohuslaste põhjal moodustatud ratsaväeüksust21[R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634, lk. 362. ning hiljemalt 1633. aastal alustas ta tööd Koknese maakohtunikuna.22RA, EAA.278.1.XXII-2. Alates 1630. aastate keskpaigast on Otto von Mengden teinud mitmeid katseid, et veenda keskvõimu institutsioone vajaduses ümber korraldada Liivimaa sõjaväelist korraldust.
Teadaolevalt esimest korda pöördus Otto von Mengden vastavasisuliste ettepanekutega kindralkuberner Bengt Oxenstierna poole 1635. aasta kevadel, vahetult enne Poolaga 1629. aastal sõlmitud Altmarki relvarahu aegumist. Mengdeni ettepanekud edastas kindralkuberner oma ettekandes 24. maist 1635 Stockholmi eestkostevalitsusele, taotledes Rootsi riigi rahalisel toel liivimaalastest koosneva ratsaüksuse loomist von Mengdeni juhtimisel, kellele tulnuks ühtlasi omistada esimese leitnandi auaste. Moodustatav üksus tulnuks liita teiste kindralkuberneri otsealluvuses olevate üksustega, millest kokku moodustunuks rügement.23Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 24.05.1635: SRA, Liv II, vol. 67. Asjaolu, et kõnealune üksus oleks moodustatud riiklike vahendite toel ning kuulunud suurema Rootsi armee üksuse koosseisu ja alluvusse, oleks tähendanud, et tegemist oleks olnud aadlilipkonnast selgelt erinevatel põhimõtetel toimiva üksusega.24Liivimaa aadlilipkonna ja ratsateenistuskohustuse kohta seni eraldi uurimused puuduvad. Üldiseks põhimõtteks, mis kehtis nii Rootsis, Soomes kui ka Läänemere provintsides, oli et aadlilipkonna pidid välja panema, varustama ning kõikvõimalike kaasnevate kulutuste eest tasuma kõik, kellele oli maad läänistatud. Moodustatud üksuse ohvitserkonna panid paika maaomanikud ise ning aadlilipkond ei kuulunud ühegi teise armee alalise üksuse koosseisu. Margus Laidre annab ülevaate Liivimaal 17. sajandi teises pooles ratsateenistuskohustuse osas kehtinud korralduse kohta: M. Laidre. Üks hä tru ja öige sullane. Elust Rootsi sõjaväes Eesti- ja Liivimaal 1654–1700. Tartu, 1999, lk. 130–142. Rootsis ja Soomes kehtinud korralduse kohta vt.: P. Sörensson. Adelns rusttjänst och adelsfanans organisation. – Historisk tidskrift. Utg. av Svenska historiska föreningen, 42. Stockholm, 1922, lk. 105–151, 214–244. Eestkostevalitsus ettepanekuid siiski heaks ei kiitnud. Leiti, et sellise üksuse värbamine läheks vastuollu seni kehtiva tavaga, mille kohaselt komplekteeriti provintsis paiknevad sõjaväeüksused provintsist väljaspool. Ettekäändeks toodi ka moona puudus, mida värbamine võinuks kaasa tuua. Liivimaa aadli provintsi kaitsele rakendamise küsimuses nähti lahendust selles, et aadel võiks lihtsalt hoolsamini täita neile seatud ratsateenistuskohustust.25Kuninganna Kristiina eestkostevalitsus Bengt Oxenstiernale 04.06.1635: SRA, RR, vol. 185.
Lisaks soovile saada Rootsi armee koosseisu kuuluva sõjaväeüksuse ülemaks on teada, et Otto von Mengden pürgis 1635. aasta kevadel ka Riia lossipealiku ametisse. Säilinud on tema dateerimata pöördumine kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse poole, kus ta avaldas pettumust, et nimetatud ametikohale määrati tema asemel hoopiski Otto von Sack.26Otto von Mengden kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele, dateerimata: SRA, Liv II, vol. 148. Otto von Sack määrati Riia lossipealiku ametisse 30.04.1635: SRA, RR, vol. 185.
Paralleelselt tulevikuvisioonide arutamisega toimus aga loomulikult ka ettevalmistuste tegemine võimaliku poolakate sissetungi takistamiseks, mille üheks osaks oli aadlilipkonna munsterdamine ja lahinguvalmidusse seadmine. Kõnealust küsimust arutasid kindralkuberner ja Otto von Mengden esmalt eraviisiliselt ning säilinud on ka rittmeistri kirjalikud ettepanekud kindralkubernerile. Nendes on välja toodud munsterdamise toimumise soovitatav aeg, koht ning munsterdamisest teavitamise viis.27Otto von Mengden Bengt Oxenstiernale 19.05.1635: LVVA.7349.1.28. Olgugi, et sugugi mitte kõik von Mengdeni ettepanekud ei leidnud kindralkuberneri heakskiitu (näiteks oleks ettepaneku kohaselt munsterdamine pidanud aset leidma Riia läheduses, kuid viidi tegelikult läbi hoopiski Võnnus28Otto von Mengden ja Fabian Plater Bengt Oxenstiernale 25.06.1635: LVVA.7349.1.28.), on juba sedasorti läbirääkimiste toimumine kõnekas. Nimelt ei olnud kindralkuberneril kohustust munsterdamise väljakuulutamise asjus kohaliku aadliga konsulteerida.29Bengt Oxenstierna ametiinstruktsioon nägi ette vaid kohustust aadlilipkonna munsterdamine kõigile võrdsetel alustel läbi viia: Instruktsioon Bengt Bengtsson Oxenstiernale 16.10.1634: SRA, OS, vol. E516. Johan Skytte kindralkuberneriks olemise ajal, mil suhted Liivimaa aadli ja kindralkuberneri vahel olid halvad, ebaõnnestusid aadlilipkonna munsterdamised täielikult: R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634, lk. 362–364. 1635. aasta kevadel kardetu sai teoks sama aasta augustis, mil leidis aset Leedu vägede sissetung Liivimaale.30Leedu vägesid juhtis hetman Krzysztof II Radziwill: E. Seraphim. Livländische Geschichte, Bd. 2, lk. 335. Vaenutegevus lõppes aga juba sama aasta septembris status quo taastamisega.31M. Laidre. Domus belli: Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661. Tallinn, 2015, lk 769. Paraku ei ole allikate nappuse tõttu teada, kas aadlilipkonna näol oli kirjeldatud sündmuste toimumise ajal tegemist arvestatava jõuga, mis sorti ülesandeid neile määrati ning kas tegutseti iseseisvalt või mõne teise üksuse koosseisus.32Friedrich Gustav Bienemann noorema sõnul vallutas Liivimaa aadlilipkond Otto von Mengdeni juhtimisel 1635. aasta suvel Sunzeli kindluse, mille poolakad olid eelnevalt rootslastelt hõivanud: F. G. Bienemann jun. Die Begründung des livländischen Landrathscollegiums, lk. 15–16. Bienemann on siinkohal viidanud Bengt Oxenstierna Rootsi väejuhatusele saadetud ettekandele, kus on kirjeldatud Sunzeli kindluse tagasivallutamist. Ühtegi viidet aadlilipkonnale ega Otto von Mengdenile kirjas aga ei leidu: Bengt Oxenstierna Rootsi väejuhatusele 20.09.1635: LVVA.7349.1.29.
Uuesti langes Liivimaa lõunaosa lühiajalise agressiooni ohvriks juba 1639. aasta suvel.33Kõnealuse sõjalise aktsiooni kohta vt.: A. Seraphim. Des Obersten Both Anschlag auf Livland (1639) und sein Zusammenhang mit der allgemeinen Politik der Zeit: ein Beitrag zur Geschichte Kurfürst Georg Wilhelms von Brandenburg. Königsberg, 1895. Oluline erinevus võrreldes 1635. aastaga oli asjaolu, et sedakorda tuli kallaletung nii kohalikele võimudele kui ka eestkostevalitsusele täieliku ootamatusena.34Bengt Oxenstiernani jõudis informatsioon ootamatust kallaletungist ajal, mil ta ise Ingerimaal ringreisil viibis: Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 04.07.1639: SRA, Liv II, vol. 68. Sellega on selgitatav ka asjaolu, et ainukesed provintsis viibivad ratsaväeüksused olid kaks Liivimaa aadlilipkonna kompaniid. Hoolimata sellest, et vaenulikud väed lahkusid Liivimaalt juba mõned nädalad pärast sissetungi, käskis kindralkuberner Otto von Mengdeni ja Fabian Plateri kompaniidel võimalikult kiiresti võitlusvalmidus saavutada ning Väina jõe kaitsele liikuda.35Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 18.07.1639: SRA, Liv II, vol. 68. Liivimaa kubermanguvalitsuse arveraamatutest ilmneb, et Otto von Mengdeni aadlilipkonna kompaniile väljastati 9. oktoobril Bengt Oxenstierna korraldusel suurel hulgal varustust, millest suurema osa moodustasid vormiriietuse erinevad elemendid. Varustuse koguväärtuseks kujunes 1106 riigitaalrit.36Otto von Mengdeni aadlilipkonna kompaniile on väljastatud muu hulgas 105 peakatet, 108 küünart tavalist ja 57 küünart halli riiet, nööpe, värvilisi paelu ja palju muud: RA, EAA.278.1.XXII-61.973. Pärast otsese hädaohu möödumist lubas kindralkuberner küll von Mengdeni ja Plateri üksustel kodudesse naasta, kuid 1642. aastal kohustas kuninganna Kristiina eestkostevalitsus aadlilipkonna üksusi uuesti Väina jõe kaitsele asuma. Tähelepanuväärseks teeb korralduse asjaolu, et Liivimaale puudus reaalne sõjaline oht. Asjaolu, et aadlilipkonna üksusi rakendati rahuaja tingimustes ning varustati riiklikest vahenditest, oli kahtlemata kõrvalekalle üldistest normidest,37Vt. viidet nr. 24. mis hägustas piiri Rootsi sõjaväe alalise üksuse ning aadlilipkonna vahel. Olgugi, et Rootsi armee ressursid olid vaadeldaval ajajärgul suunatud eelkõige Saksa aladele ning igasugune abi Liivimaa julgeoleku tagamiseks oli teretulnud, ei oleks ometi riigivõimu vaatenurgast olnud mõeldav lähetada provintsi piiri kaitseks üksust, keda ei oleks usaldatud.
Võib eeldada, et paljuski 1639. aasta sündmustest ajendatuna tegi Otto von Mengden 1640. aastal uuesti Bengt Oxenstiernale ettepaneku värbamise läbiviimiseks Liivimaal. Ettepaneku sisu sarnanes paljuski 1635. aasta omale. 18. märtsil 1640 küsis kindralkuberner kirjas kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele luba von Mengdeni plaani realiseerimiseks. Kohalike liivimaalaste värbamise peamiseks eeliseks olnuks Bengt Oxenstierna sõnul oluliselt madalamad ülalpidamiskulud võrreldes provintsis viibivate Soome üksustega. Von Mengden oli kindralkubernerile lubanud, et suudaks värvata 300 ratsameest, kes oleksid 60 riigitaalri eest aastas valmis hea hobuse ja relvastusega teenistusse astuma. Kuigi seda ei ole kirjas mainitud, võib eeldada, et sarnaselt varasemale samasisulisele ettepanekule käis värbamise läbiviimisega kaasas nõudmine, et Otto von Mengdenist saaks uue üksuse juht. Eestkostevalitsus andis sama aasta 5. augustil Bengt Oxenstiernale teada, et ettepanek võetakse arutamisele. Lõplik otsus langetati alles 1642. aasta oktoobris. Selle järgi võis kõnealuseid värbamisi läbi viia ainult sel juhul, kui aadli ratsateenistuskohustusest ei piisanud kolme aadlilipkonna kompanii komplekteerimiseks.38Kuninganna Kristiina eestkostevalitsus Bengt Oxenstiernale 10.10.1642: SRA, RR, vol. 214. Seega leidis taas kord aset olukord, kus kohaliku aadli ja kõrgeima Liivimaal kohapeal resideeruva keskvõimu esindaja plaanidele teha provintsi kaitse tagamiseks koostööd tõmmati riigi valitsuse tasandil pidurit. Sedakorda oli tegemist Otto von Mengdeni teadaolevalt viimase katsega moodustada liivimaalastest koosnev aadlilipkonnast sõltumatu sõjaväeüksus.
Siiski hoolimata ebaedust aadlilipkonnast sõltumatu üksuse moodustamisel näeme, et riik asus hiljemalt 1635. aastast aadlilipkonna kompaniisid enda vahendeist toetama.391632. ja 1633. aasta Liivimaa kubermanguvalitsuse arveraamatutes ei ole aadlilipkonda kui eraldi kuluartiklit välja toodud: RA, EAA.278.1.XXII-1-2. Vahemikus 1635–1642 kasvasid aadlilipkonnale tehtavad riiklikud kulutused märkimisväärselt, mis väljendus selgelt rittmeistrite palkade kasvus. Kui 1635. aastal oli Otto von Mengdeni tasu rittmeistri ametikohustuste täitmise eest 88 riigitaalrit aastas, siis järgmisel aastal oli see 300,40RA, EAA.278.1.XXII-5. 1639. aastal 70241RA, EAA.278.1.XXII-8. ning 1642. aastal 792 riigitaalrit aastas,42RA, EAA.278.1.XXII-12. mis tähendab 9-kordset palgakasvu 8 aasta jooksul. Sellega jõuti Liivimaal rittmeistri tasustamisel samale tasemele, mis oli käibel Rootsis ja Soomes.43Rootsis ja Soomes oli alates 1618. aastast aadlilipkonna rittmeistri palgaks 702 riigitaalrit aastas: P. Sörensson. Adelns rusttjänst och adelsfanans organisation, lk. 240. Äramärkimist väärib asjaolu, et hüppeliselt tõusid Otto von Mengdenile makstavad summad 1636. ja 1639. aastal. Esimene neist järgnes vahetult Liivimaal toimunud sõjategevusele 1635. aasta suvel ning teine langes ajaliselt kokku 1639. aasta suve sündmustega.
Hüppeliselt ei kasvanud aga mitte ainult rittmeistrite palgad, vaid ka aadlilipkonna kompaniidele tehtavad kogukulutused. Kui 1636. aastal kulus riigil kahe aadlilipkonna kompanii peale kokku 432 riigitaalrit (300 riigitaalrit Otto von Mengdenile ja 132 Fabian Platerile), siis alates 1638. aastast on palka hakatud maksma ka ülejäänud ohvitseridele ja allohvitseridele, mis kasvatas palgakulu kahe kompanii peale kokku 4600 riigitaalrini.44RA, EAA.278.1.XXII-7. Võrdluseks võib tuua näiteks Otto Wellingu tragunikompanii, mille ülalpidamine maksis aastas 2260 riigitaalrit, seega samas suurusjärgus ühe aadlilipkonna kompaniiga.45RA, EAA.278.1.XXII-8. Kulutuste kõrgpunkt saavutati aga 1639. aastal, mil riiklikest vahenditest kulus aadlilipkonna kahe kompanii ülalpidamiseks koguni 11 615 riigitaalrit.46RA, EAA.278.1.XXII-8. Seega võib öelda, et kuigi Otto von Mengdenil ei õnnestunud luua liivimaalastest koosnevat Rootsi armee üksust, asus riik alates 1635. aastast aadlilipkonna kompaniisid rahaliselt toetama ning alates 1638. aastast jõudis riigi osutatav tugi Rootsi sõjaväe üksustele osutatavaga samale tasemele. Teisest küljest võtsid Otto von Mengdeni ja Fabian Plateri kompaniid enda kanda selliseid ülesandeid, mis varasemalt olid kuulunud provintsis viibivate Rootsi sõjaväeüksuste pädevusse.
Otto von Mengdeni koostöö keskvõimu esindajatega ei piirdunud aga ainult sõjalise tegevusega. Vaadeldava perioodi üheks oluliseks sündmuseks oli 1638. aasta maarevisjon,471638. aasta maarevisjoni Läti ala osas pakub põhjaliku ülevaate Edgars Dunsdorfsi uurimus: E. Dunsdorfs. Actus Revisionis Livoniae 1638 (vt. viide nr. 18). mille tulemused jäid Liivimaal maksustamise alusena kehtima kuni 1690. aastani. Üheks 1638. aasta revisjoni eripäraks võrreldes varasematega oli asjaolu, et revidentideks olid valdavas enamikus kohalikku päritolu sakslased.48Ü. Tarkiainen. Maarevisjonid Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimuperioodi alguseks. – Ajalooline Ajakiri 2 (144). Tartu, 2013, lk. 170–176. Revisjonikomisjonide eesotsas olid kõik maakohtunikud, nende hulgas Otto von Mengden,49Nagu eespool mainitud, oli Otto von Mengden seotud 1621. aastal loodud komissariaalkohtuga, pärast viimase laialisaatmist ja maakohtute sisseseadmist määrati ta maakohtuniku ametisse: R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634, lk. 287. aga ka mitmeid teisi silmapaistvaid liivimaalasi. Otto von Mengdeni vastutusalasse jäid linnusepiirkonnad Nabe (Nabben), Liepupe (Pernigel), Limbaži (Lemsal), Vainiži (Wainsel), Augstroze (Hochrosen) ja Straupe (Roop). Kõnealusesse piirkonda jäi ka üks von Mengdenile endale kuuluv mõis, mis ei takistanud kuidagi revisjoni läbiviimist ega selle protseduuri. Edgars Dunsdorfs on Otto von Mengdeni juhtimisel tegutsenud komisjoni tööle andnud kahetise hinnangu: ühest küljest küsitleti erinevalt mitmest teisest komisjonist põhjalikult talupoegi ning koguti seeläbi võrdlemisi põhjalikke andmeid, teisest küljest ei käidud kõikides revideeritud mõisates kohapeal ning esitatud adramaade hulk erines suuresti pärast revisjoni lõppu kindralkuberneri poolt kinnitatud adramaade hulgast.50E. Dunsdorfs. Actus Revisionis Livoniae 1638, Bd. II, lk. 111–129. On põhjust arvata, et pärast revisjoni toimunud adramaade arvu lõplik kinnitamine ei sündinud kindralkuberneri või tema ametnike ainuotsusena, vaid koostöös revidentide ehk kohaliku aadliga. Nimelt andis Bengt Oxenstierna 1638. aasta septembris eestkostevalitsusele teada, et asub adramaadega seotud segadust arutama „maa eeskujulikemate majapidajatega“.51Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 23.09.1638: SRA, Liv II, vol. 67. Järgmise aasta talvel avaldas ta veel kord veendumust, et revisjoni viisid läbi „kvalifitseerituimad inimesed“.52Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 10.03.1639: SRA, Liv II, vol. 68. Taaskord oldi Stockholmis kohaliku aadli rakendamise osas skeptilised. Juba 1636. aastal paluti Oxenstiernal revisjoni läbiviimisega nii kaua oodata, kuni Liivimaale saabunuks keegi Riiginõukogu liige, kes oleks kohapeal tegevust koordineerinud.53Kuninganna Kristiina eestkostevalitsus Bengt Oxenstiernale 24.02.1636: SRA, RR, vol. 187. Kindralkubernerile heideti veel hiljemgi ette tema rutakust revisjoni läbiviimisel.54Kuninganna Kristiina eestkostevalitsus Bengt Oxenstiernale 03.08.1640: SRA, RR, vol. 203. Liivimaa rüütelkonna ja eestkostevalitsuse 1643. aasta suhtlusest ilmneb, et maarevisjoni kehvades tulemustes nähti peamist süüd siiski kohalike aadlike hulgast pärit revidentide erapoolikus tegevuses.55Rüütelkond tõi enda 1643. aastal esitatud petitsioonis välja, et nad olid teadlikud Stockholmis valitsevast arvamusest, mille kohaselt mõjutas aadli erapoolik hoiak negatiivselt revisjoni tulemusi: Liivimaa rüütelkond kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 12.05.1643: SRA, Liv II, vol. 148.
Nii Otto von Mengdeni katsetes kujundada ümber Liivimaa kaitse alast korraldust kui ka tema teistes kokkupuutepunktides riigivõimudega on eristatav teatav muster. Ühelt poolt on ilmne, et aadlilipkonna rittmeister oli võitnud kindralkuberneri täieliku usalduse, mis väljendus mitmesuguste vastutusrikaste ülesannete delegeerimises von Mengdenile. Teiselt poolt on aga selgelt näha, et hoolimata kõigist pingutustest ei suutnud Otto von Mengden võita kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse usaldust, kes tõkestas pääsu kõrgematele ametipostidele, nõustus kaitsealase koostööga eelkõige hädavajadusest tingituna ning oleks palju parema meelega võtnud vastu rootslaste koostatud revisjoniandmeid.
Võrreldes Otto von Mengdeniga on Engelbrecht von Mengdeni riigiteenistuslik tegevus kindlasti pälvinud ajaloolaste suurema tähelepanu. Tema 1643. aastaks valminud Liivimaa maaõiguse kava ning tegevus aastatel 1638–1648 esmalt Liivi- ja Ingerimaa komissari ning hiljem Tartu õuekohtu asepresidendina on võrdlemisi hästi tuntud. Suures osas põhinevad need teadmised küll vaid ühel Friedrich Gustav Bienemann noorema uurimusel.56F. G. Bienemann jun. Zur Geschichte Engelbrecht v. Mengdens und seines Landrechtentwurfs. – Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1900. Riga, 1901, lk. 57–71.
Kuramaal üles kasvanud ja seejärel mitmes Saksamaa ülikoolis õppinud Engelbrecht von Mengden naasis 1617. aastal Kuramaale ning asus tööle Aizputes (Hasenpoth) Piltene kreisi maanotarina. 1628. aastal pani ta teadmata põhjustel ameti maha ning suundus Liivimaale, lootuses leida teenistust Rootsi riigis. 1631. aasta kevadel reisis ta Kamień’i (Kammen), et kohtuda Gustav II Adolfiga ja paluda temalt Rootsi-Poola sõja ajal krooni valdusesse läinud Altenwoga mõisa tagastamist. Von Mengdenil oli kuningale esitada ka Johan Skytte soovituskiri, milles viimane nimetas teda koguni „Liivimaa aadli kauneimaks õieks“ (flos et decus totius nobilitatis Livonicae).57Samas, lk. 58–60. Seega näib, et Engelbrecht von Mengdenil õnnestus võrdlemisi lühikese ajaga seada sisse head suhted mehega, kes oli tuntud oma Liivimaa aadli suunal tehtud teravate väljaütlemiste poolest.58R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634, lk. 535. Liivimaa aadlike 1634. aastal Stockholmis kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele üle antud palvekirjast selgub, et Johan Skytte olevat 1632. aastal liivimaalasi karmide sõnadega ähvardanud. Nimelt olevat kindralkuberner öelnud, et kuna liivimaalased olid sõjalisel teel Rootsi riigi koosseisu läinud, ei olnud neil ka õigust pidevalt riiklike maksude üle nuriseda. Kui kuningas nõnda soovinuks, võinuks ta lasta neil kõigil pead maha raiuda: Liivimaa rüütelkond kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele, dateerimata: SRA, Liv II, vol. 148. Gustav II Adolfi 1631. aasta aprillis Johan Skyttele saadetud kirjast ilmneb, et Engelbrecht von Mengdeni tegevust saatis edu – kuningas andis korralduse kõnealune mõis von Mengdenile tagastada ning ühtlasi võimaldada tal Rootsi riigi teenistusse astuda.59Gustav II Adolf Johan Skyttele 14.04.1631: SRA, RR, vol. 172. Liivimaa kubermanguvalitsuse 1632. aasta arveraamatust ilmneb, et Engelbrecht von Mengden oli arvestatud maakohtute personali hulka ning talle oli ette nähtud 550 riigitaalri suurune aastateenistus.60Samas ei ole Engelbrecht von Mengdenit välja toodud ühegi konkreetse maakohtu koosseisus, samuti ei ole eraldi nimetatud, mis ametikohta ta täitis: RA, EAA.278.1.XXII-1. Sama kordub 1633. aasta arveraamatu61RA, EAA.278.1.XXII-2. puhul, kuid ajavahemikus 1634–1637 ei ole Engelbrecht von Mengdenit mainitud ei arveraamatutes ega kindralkuberneri ettekannetes eestkostevalitsusele.
Uuesti on Engelbrecht von Mengdeni nimi esile kerkinud 1638. aastal, mil ta määrati kuningliku resolutsiooniga Liivi- ja Ingerimaa komissariks.62Kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse resolutsioon 10.01.1638: SRA, RR, vol. 193. Värske ametikoha instruktsioon kinnitati kaks aastat hiljem, 1640. aastal. See sätestas, et komissar pidi kindralkuberneri nõustama nii vaimulikes, õiguslikes, välispoliitilistes, majanduslikes kui ka sõjaväealastes küsimustes, kusjuures viimane neist toodi esile kõige olulisema valdkonnana. Lisaks kuulus komissari ülesannete hulka kindralkuberneri palvel provintsis ringi liikumine ning selle käigus kindlustuste ja garnisonide seisukorra kontrollimine, samuti kohapeal erinevate tüliküsimuste lahendamine. Sellist sorti lähetusel viibides olid komissaril kõik riigivõimu esindamise ja täidesaatmise volitused. Instruktsiooni viimases punktis määratakse kindlaks ametikohtade hierarhia Liivi- ja Ingerimaa kubermangus – olulisim ametnik oli kindralkuberner, temast järgmine Riia kuberner, seejärel Narva kuberner ning neljandana Liivi- ja Ingerimaa komissar.63Ametiinstruktsioon Liivi- ja Ingerimaa komissarile Engelbrecht von Mengdenile 18.09.1640: SRA, RR, vol. 204 Komissariks määramisega samaaegselt nimetati Engelbrecht von Mengden ka Rootsi sõjanõukogu liikmeks.64F. G. Bienemann jun. Zur Geschichte Engelbrecht v. Mengdens und seines Landrechtentwurfs, lk. 62.
Üldiselt võib öelda, et Engelbrecht von Mengdenit rakendati uues ametis vastavalt vajadusele vägagi erinevate ülesannete lahendamisel. Nii viibis ta näiteks 1638. aasta septembris Tallinnas, et sõlmida viljaostu lepingut Bogislaus von Roseniga,65Engelbrecht von Mengden Bengt Oxenstiernale 07. ja 17.09.1638: EAA.278.1.XVIII-6. 1639. aasta sügisel Riias kindralkuberneri juures nõuandvas rollis,66Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 28.09.1639: SRA, Liv II, vol. 68. 1640. aasta suvel Stockholmis, kus taotles eestkostevalitsuse otsust mitmes Liivimaad puudutavas küsimuses,67Engelbrecht von Mengdeni 24 punkti kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 11.07.1640: SRA, Liv II, vol. 68. ning 1643. aastal Liivimaa lõunapiiril, et Poola saadikutega läbi rääkida Aiviekste (Ewest) jõe ääres asuva vaidlusaluse kindluse kuulumise küsimuses68Herman Wrangel kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 1643: SRA, Liv II, vol. 70. – kui nimetada vaid mõned näited. Engelbrecht von Mengdeni ja Bengt Oxenstierna napist säilinud kirjavahetusest ilmneb, et komissari üheks oluliseks ülesandeks oli lisaks eelnimetatule olla ka vahendaja kohaliku aadli ja riigivõimu vahel. Näiteks kohtus Engelbrecht von Mengden 1638. aasta augustis maarevisjoni revidentidega,69Engelbrecht von Mengden nimetab enda kirjas kindralkubernerile maarevidente nimetusega maakohtunikud. Mäletatavasti olid kõik maakohtunikud ühtlasi ka mõne revisjonikomisjoni eesotsas, kuid oli ka selliseid revisjonikomisjone, kus maakohtunikke ei olnud. Üks võimalik selgitus on, et just maakohtunikest revidendid olid aktiivsemad kui ülejäänud ning üritasid ühtlasi revisjoni kavandamisel kaasa lüüa. kuulas ära nende seisukohad ning edastas need kindralkubernerile.70Engelbrecht von Mengden Bengt Oxenstiernale 03.08.1638: RA, EAA.278.1.XVIII-8. 1639. aasta suve ärevas olukorras määras kindralkuberner Engelbrecht von Mengdeni suhtlema Eestimaa aadlilipkonnaga, kellele oli antud käsk võimalikult kiiresti valmisolek saavutada ning Liivimaale liikuda.71Bengt Oxenstierna Engelbrecht von Mengdenile 14.07.1639: LVVA.7349.1.29. Uuesti puutus Liivi- ja Ingerimaa komissar eestimaalastega kokku 1640. aasta suvel Stockholmis viibides. Olgugi, et tema lähetuse eesmärk oli esindada kindralkuberneri eestkostevalitsuse ees ning saada vastus olulistele Liivimaad puudutavatele küsimustele, leidis eestkostevalitsus vajalik olevat rakendada Engelbrecht von Mengdenit Stockholmis viibivate Tallinna bürgermeistri Friedrich Willebrandti ja Tallinna raeSvenska riksrådets protokoll VIII, 1640-1641, utgifvet af Kongl. Riks-Arkivet genom Severin Bergh. Stockholm, 1898, 21.07.1640. ning Tallinna rae ja Eestimaa rüütelkonna73Samas, 11.08.1640. vaheliste tüliasjade lahendamisel. Samuti oli Engelbrecht von Mengden alates 1640. aastast vastutav Liivimaa aadlilipkonna kompaniide munsterdamiste läbiviimise eest.74Bengt Oxenstierna Engelbrecht von Mengdenile 09.01.1640: LVVA.7349.1.30.
ILLUSTRATSIOON:
Esimene lehekülg Engelbrecht von Mengdeni ametiinstruktsioonist kuupäevaga 18.9.1640. Svenska riksarkivet, Livonica II, vol. 628 (Instruktioner för ämbetsmän, brev och förordningar).
Engelbrecht von Mengdeni tegemistest aastatel 1640–1643 annavad hea ülevaate tema nimetatud ajavahemikust pärinevad 27 kirja riigikantsler Axel Oxenstiernale.75SRA, OS, vol. E659. Peamiselt on tegemist ettekannetega, mis puudutavad rohkemal või vähemal määral kõiki neid valdkondi, mida oli esile toodud Liivi- ja Ingerimaa komissari ametiinstruktsioonis.76Näiteks annab Engelbrecht von Mengden enda 28. detsembril 1640 riigikantslerile saadetud kirjas ülevaate nii Liivimaa aadli ratsateenistuskohustuse seisukorrast, probleemidest seoses Ingerimaa superintendendi Heinrich Stahliga kui ka olulisematest sündmustest Liivimaa naaberriikides: Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 28.12.1640: SRA, OS, vol. E659. Olgugi et enamasti on kirjade eesmärk riigikantsleri informeerimine nii komissari tegevusest kui ka Liivimaa üldisematest arengutest, esineb ka selliseid näiteid, kus Engelbrecht von Mengden palub Axel Oxenstierna nõusolekut või juhiseid mingite konkreetsete ülesannete täitmisel.77Näiteks palus Engelbrecht von Mengden Tallinnas viibides riigikantsleri luba korraldada ümber Eestimaa rüütelkonna ratsateenistuskohustus ja aadlilipkond: Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 10.01.1642: SRA, OS, vol. E659. Seega näib, et hoolimata komissari ametiinstruktsioonist, mis nägi ette vaid Liivi- ja Ingerimaa kindralkuberneri assisteerimist, oli tal võimalik ka kindralkubernerist sõltumatult tegutseda. Engelbrecht von Mengdeni ettekannetest riigikantslerile ilmneb, et Liivi- ja Ingerimaa komissar toimis muu hulgas jätkuvalt vahelülina riigivõimu ja Liivimaa aadli vahel. Juba oma esimeses ettekandes esitas ta ettepaneku korraldada Liivimaa aadli ratsateenistuskohustus Rootsis kehtiva korralduse järgi ümber, mis oleks tähendanud ratsateenistuskohustuse suuruse sidumist lääniomaniku aastase sissetulekuga. Sealjuures ilmneb von Mengdeni kirjast, et ta on kõnealust küsimust ka ülejäänud aadliga arutanud.78Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 28.12.1640: SRA, OS, vol. E659. Veelgi selgemalt edastas Liivi- ja Ingerimaa komissar Axel Oxenstiernale Liivimaa aadli meelsust 1643. aastal, mil küsimused seoses Liivimaa aadliomavalitsuse laiendamise ning Liivimaa aadli võimaliku inkorporeerimisega79Liivimaa aadli püüdlustest saavutada 1643. aastal Rootsi riigiaadli staatust vt. nt.: H. Thomson. Schweden und seine Provinzen Estland und Livland in ihrem gegenseitigen Verhältnis 1561–1710. Materialien und Betrachtungen, Schliersee, 1969, lk. 155–160; N. Ahnlund. Die Ostseeprovinzen und der Reichstag Schwedens. – Conventus primus historicorum balticorum: acta et relata. Riga, 1938, lk. 420–426. Rootsi riiki olid muutunud aktuaalseks. Viimatinimetatuga seoses kirjutas Engelbrecht von Mengden enda ja kogu Liivimaa aadli nimel järgmist: „Sest minu mõtetesse pole iial tulnud, ning ma loodan, et ka minu kaasvendadele mitte, soovida enamat kui seda, mis on antud Rootsi riigi alamatele. Seetõttu oleksime me õnnelikud inimesed, kui (Rootsi) seisused meile endi vabadused, õigused ja privileegid kinnitaksid.“80Dan in meinen Gedanken ist niemahln kommen, hoffe auch dass von meinen Mittbrüdern keiner sein wird, der ihm treumen lest im mehres zu suchen und zubegehren, als die Cronen Kinder haben, und halten davor, dass wir glücksehlige Leute sein würden, wan die Stände uns ihrer Freyheitten, Rechten und Privilegien theilhaftig machen thette: Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 22.01.1643: SRA, OS, vol. E659.
Lisaks Liivimaa aadli soovide vahendamisele nõustas Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernat mitmetel Liivimaa aadliga seotud teemadel, millest olulisimana kerkib esile riiklike maksude ning eriti ratsateenistuskohustuse küsimus. Enim soovis riigikantsler jõuda selgusele küsimuses, kui suures ulatuses nõuti ratsateenistuskohustuse täitmist Poola võimu perioodil, mistõttu ta andis komissarile ülesande poolaaegsed aadlilipkonna munsterrollid Stockholmi saata. Kuna neist ilmnes, et poolaaegne Liivimaa aadlilipkond oli enam kui kaks korda suurem sellest, mis ta oli kirjutamise hetkel,811599. aasta munsterrolli kohaselt oli Liivimaa aadlilipkonna suuruseks 714 ratsameest, 1640. aasta suvel oli Liivimaa aadlilipkonna suuruseks 296 ratsameest: Engelbrecht von Mengdeni 24 punkti kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 11.07.1640: SRA, Liv II, vol. 68. pidas von Mengden vajalikuks olukorda selgitada. Ta oli seisukohal, et kirjeldatud ebavõrdsuse oli põhjustanud Rootsi läänistuspoliitika, mille tulemusel oli enamik Liivimaa maavaldusest läinud Rootsi aadlile, kellest omakorda suur osa oli seisukohal, et ratsateenistuskohustus neile ei laienenud.82Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 01.02.1641: SRA, OS, vol. E659. Riiklike maksude ja ratsateenistuskohustuse sissenõudmine Liivimaal maid omavatelt Rootsi aadlikelt oli teema, mis valmistas pidevat pahameelt nii kohalikule aadlile kui ka kindralkubernerile endale. Vt. nt. Bengt Oxenstierna kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele 18.07.1639: SRA, Liv II, vol. 68; Otto von Mengden ja Fabian Plater Bengt Oxenstiernale 25.06.1635: LVVA.7349.1.28.
Kui võib öelda, et kuni 1643. aastani oli Engelbrecht von Mengden Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu institutsioonide vahendajaks vastavalt vajadusele ja nii-öelda mitteametlikult (sellist kohustust ei olnud komissari ametiinstruktsioonis mainitud), siis 1643. aastal Võnnus toimunud maapäeval Liivimaa rüütelkonna maamarssaliks nimetamisega sai Engelbrecht von Mengdenist ametlikult olulisim vahelüli kahe nimetatud osapoole vahel. Olgugi et maamarssali ametikohustused fikseeriti alles hiljem, 1647. aastal, võib eeldada, et sarnastest põhimõtetest lähtuti ka juba 1643. aastal. Nimelt olid vastavalt 1647. aasta maapäevakorraldusele maamarssali kaks olulisimat ülesannet esindada rüütelkonda ja Liivimaad suhtluses Rootsi monarhi ja kõrgemate riigiametnikega ning jälgida seda, et maapäeva otsuseid täidetaks.83G. v. Krusenstjern. Die Landmarschälle und Landräte der Livländischen und der Öselschen Ritterschaft in Bildnissen, lk. 26. Kinnitust asjaolule, et Engelbrecht von Mengdeni senise tegevusega olid rahul nii Liivimaa aadlikud kui ka Rootsi keskvõimu esindajad, annab maamarssali valimise protseduur. Nimelt esitasid rüütelkonna kolm kreisi (Tartu, Pärnu ja Võnnu) igaüks ühe kandidaadi, kellest kindralkuberner nimetas endale sobivaima kandidaadi ametisse.84Engelbrecht von Mengdeni kandidatuur seati üles Pärnu kreisi aadlike poolt: Herman Wrangel kuninganna Kristiina eestkostevalitsusele, oktoober 1643: SRA, Liv II, vol. 70.
1643. aastal valmis Engelbrecht von Mengdenil Liivimaa maaõiguse kava (Corpus Juris Livonici).85Kui David Hilcheni 1599. aasta maaõiguse kava kohta ilmus 2007. aastal põhjalik käsitlus, siis Engelbrecht von Mengdeni analoogse töö kohta põhjalik ja süsteemne ülevaade veel puudub: T. Hoffmann. Der Landrechtsentwurf David Hilchens von 1599 : ein livländisches Rechtszeugnis polnischer Herrschaft. Frankfurt am Main, 2007. Tegemist oli katsega kodifitseerida Liivimaal kehtivad õigusnormid ning saada neile ühtlasi kuninglik kinnitus. Liivimaa komissari koostatud maaõiguse kava baseerus peamiselt vanadel Liivimaa rüütliõigustel (ritterrechten), mida oli täiendatud saksa üldõigusega (gemeines Recht).86O. Schmidt. Zur Geschichte der Ritter und Landschaft in Livalnd. – Dorpater juristische Studien, hrsg. von Johannes Engelmann, Carl Eduard Erdmann, Woldemar von Rohland, Bd. 3. Dorpat, 1894, lk. 249. Von Mengdeni enda sõnul oli ta maaõiguse kava koostamisel silmas pidanud ja austanud ka Rootsi krooni õiguseid Liivimaal (jura Majestatis).87Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 22.01.1643: SRA, OS, vol. E659. Kõnealuse ettevõtmise teeb aga eriti huvitavaks asjaolu, et Engelbrecht von Mengden ei asunud maaõiguse kava mitte enda initsiatiivil koostama, vaid tegi seda Axel Oxenstierna ettepanekul.88Samas. Kirjas Axel Oxenstiernale mainib von Mengden, et sai riigikantslerilt ülesande Liivimaa maaõiguse kava koostada 1640. aasta suvel, mil ta seoses ametialaste kohustustega Stockholmis viibis. Jääb selgusetuks, kas riigikantsler soovis lihtsalt saada paremat ülevaadet Liivimaal kasutusel olevatest õigusnormidest või oli selle taga siiras kavatsus anda võimalusel keskvalitsuse heakskiit Liivimaa eripärasele õiguskorraldusele. Ehkki maaõiguse kava ei kinnitatud kunagi, leidis see Liivimaa erinevates kohtuastmetes kogu ülejäänud sajandi vältel kasutust.89A. C. Meurling. Svensk domstolsförvaltning i Livland 1634–1700. Lund, 1967, lk. 241.
Oma elu viimasel viiel aastal (1643–1648) oli Engelbrecht von Mengden tegev Tartu õuekohtus, kus ta täitis asepresidendi ülesandeid. Liivi- ja Ingerimaa komissari jaoks ei olnud õuekohtusse üleviimine aga kaugeltki mitte ametikõrgendus. Asepresidendi ametikoht vabanes 1642. aasta juunis, misjärel Engelbrecht von Mengden teavitas riigikantslerit vajadusest leida vabanenud kohale keegi pädev isik.90Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 05.06.1642: SRA, OS, vol. E659. Aasta hiljem, kui Liivimaa uueks kindralkuberneriks määrati Hermann Wrangel, nimetati ametisse uus Liivimaa komissar, rootslane Johan Månsson Silferstierna. See tähendas Englebrecht von Mengdenile ametikoha kaotust. Kirjades Axel Oxenstiernale väljendas ta kahetsust, et tema teeneid enam kindralkuberneri nõustamisel ei vajatud, ning tegi ettepaneku, et ta määrataks Ingerimaa komissariks.91Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 28.06.1643: SRA, OS, vol. E659. Kuigi Tartu õuekohtu asepresidendi ametikoht oli olnud juba aasta aega vakantne, ei avaldanud Engelbrecht von Mengden kordagi soovi saada nimetatud ametikohale määratud. Hoolimata asjaolust, et von Mengden nimetati juba 1643. aasta 15. augustil Tartu õuekohtu asepresidendiks, viibis ta veel sama aasta detsembris Riias, kus ta üritas vastavalt oma endistele ametikohustustele munsterdamisi läbi viia. See viis konfliktini Riia kuberneri ja komissar Silferstiernaga, kes mõlemad andsid von Mengdenile märku, et tal oleks aeg Riiast lahkuda.92Engelbrecht von Mengden Axel Oxenstiernale 13.12.1643: SRA, OS, vol. E659. Võimalikke põhjuseid Engelbrecht von Mengdeni Liivimaa kubermanguvalitsusest väljatõrjumisele on mitmeid – oli see siis kartus Liivimaa aadli mõjuvõimu liigse kasvu ees, uue kindralkuberneri isiklikud eelistused nõuandjate puhul või asjaolu, et von Mengden oli omandatud hariduse ja pika kogemuse poolest riigiteenistuses tõepoolest suurepärane kandidaat Tartu õuekohtu asepresidendi ametikohale. Allikmaterjalide nappuse tõttu jääb nimetatud küsimus lahtiseks. Küll aga võib üpris kindlalt väita, et Engelbrecht von Mengdeni isiklik eelistus oleks olnud senisel ametikohal jätkamine.
Otto ja Engelbrecht von Mengdeni riigiteenistuslik tegevus 1630.–1640. aastatel on huvitav näide sellest, kuidas ühes Rootsi suurriigi provintsis riigivõim ja kohaliku aadli kõige mõjukamad esindajad võisid ühise keele leida. Otto von Mengdeni puhul väärib kindlasti äramärkimist asjaolu, et tema ja Bengt Oxenstierna koostöö tulemusel mobiliseeriti Liivimaa aadel endisest märksa efektiivsemalt Liivimaa piiride kaitsele. Kuigi kaitse tagamist nähti ühe riigi peamise ülesandena, oli aadel olukorras, kus riik ei olnud võimeline oma ülesannet täitma, valmis abikäe ulatama. Kindlasti ei toimunud see ainuüksi riiklike sunnimeetodite rakendamise tulemusel, mille ebaefektiivsuse näideteks on Johan Skytte aegsed ebaõnnestunud aadlilipkonna munsterdamised. Olgugi et riik oli Liivimaa aadli suhtes jõupositsioonil, oli dialoog teatud tingimustes tulemuslikum kui pelk ülevalt alla käskude jagamine. Bengt Oxenstierna ja Otto von Mengdeni usalduslikud suhted riigivõimuga avaldusid ka teistes valdkondades. Siiski ei suutnud Otto von Mengden võita kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse usaldust, kes jäi tema suhtes kogu vaadeldava perioodi vältel skeptiliseks. Võimalik, et Otto von Mengdeni puhul kardeti tema huvide ja ambitsioonide liigset kaldumist Liivimaa aadli kasuks. Seevastu Engelbrecht von Mengden suutis võita nii provintsi kui ka riigi kõrgeimate võimukandjate usalduse, mis andis talle võimaluse esitada Liivimaad puudutavaid ideid otse Rootsi riigi valitsemisringkondadele ning komissarina tegutsedes ka ise Liivimaa paremale käekäigule kaasa aidata.
Mõlema isiku puhul võib nõustuda Ralph Tuchtenhageni väitega, mille kohaselt täitsid seisuste esindajad Rootsi riigi provintsides kaksikrolli – ühelt poolt olid nad riigiteenistujad ning teiselt poolt seisusliku omavalitsuse elluviijad.93R. Tuchtenhagen. Zentralstaat und Provinz im frühneuzeitlichen Nordosteuropa. Wiesbaden, 2008, lk. 54. Samas väidab Tuchtenhagen, et seisuslike omavalitsuste juhtfiguurid täitsid üldjuhul madalamaid ametikohti ning olid seega keskvõimu suhtes selges alluvussuhtes. Otto ning eriti Engelbrecht von Mengdeni näide seda väidet pigem ei toeta. Riigi seisukohast olid käesoleva artikli peategelased kahtlemata kasulikud isikud. Otto von Mengdeni juhtimisel panustas Liivimaa aadel aktiivselt Liivimaa piiride kaitsesse ning Engelbrecht von Mengden sobis kõrgemasse riigiteenistusse juba ainuüksi võimeka ja haritud isikuna. Lisaks oli tal ka kohaliku aadli usaldus, mistõttu tema rakendamine erinevates Liivimaa institutsioonides on igati mõistetav.
Seega näitab Otto ja Engelbrecht von Mengdeni tegevus 1630. ja 1640. aastatel, et „Liivimaa asja ajamine“ ei pidanud sugugi riiklike huvidega vastasseisus olema. Kohalikust aadlist kujunes vaadeldaval perioodil Liivimaa haldamisel riigivõimule koostööpartner ning mitte (veel) rivaal. Selles valguses on ka igati loomulik, et paralleelselt toimus järkjärguline Liivimaa rüütelkonna institutsionaliseerumine ning Liivimaa aadli üha jõulisem esileastumine Liivimaa ühiskondlikus elus. Ka selles protsessis oli Liivimaa aadli eestkõnelejatel Otto ja Engelbrecht von Mengdenil määrav roll – olles enda riigiteenistusliku tegevusega Liivimaa aadli koostöövalmidust ja truudust Rootsi kroonile demonstreerinud, oli neil märksa lihtsam saada kuninglikku kinnitust aadliomavalitsuse laiendamisele. Liivimaa rüütelkonna taasloomine ja tegevus Rootsi võimu perioodil on aga juba aines uuteks uurimusteks.