Eesti Vabariigi valitsust eksiilis ei tunnustanud kogu tema tegevuse vältel ametlikult ükski riik, lääneriikides oma tegevust jätkanud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad hoidsid sellega väga selget distantsi ja pagulaskonnastki ei toetanud eksiilvalitsust kaugeltki mitte kõik. Siiski võib tänase päeva ajaliselt distantsilt hinnata valitsuse eksiilis tegevust Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana oluliseks. Seda silmas pidades otsustasidki Eesti Vabariigi riigikantselei, välisministeerium, Eesti suursaatkond Oslos ja Eesti Muinsuskaitse Selts koostöös Norra suursaatkonnaga Tallinnas, Norra-Eesti Ühingu (Norsk-Estisk forening) ja Comfort Hotel Xpress Youngstorget´iga tähistada Oslos Møllergata 26 asuv hoone, kus 12. jaanuaril 1953 nimetati ametisse Eesti Vabariigi valitsus eksiilis.

Nõukogude võimud arreteerisid okupeeritud Eestis suure osa poliitilisest eliidist, nad lasti kas maha või saadeti Siberi vangilaagritesse surema. Ka president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga Venemaale, kus ta vangistati, ja oli kinnipeetav kuni oma surmani 18. jaanuaril 1956. Iseseisvas Eestis olnud üheteistkümnest riigipeast hukkasid Nõukogude okupatsioonivõimud neli: Jaan Tõnisson, Friedrich Karl Akel, Jüri Jaakson ja Jaan Teemant; vangistuses suri viis: Konstantin Päts, Ants Piip, Juhan Kukk, Kaarel Eenpalu ja Ado Birk, neist viimane oli enne surma mõistetud; Otto Strandman sooritas arreteerimist ennetades enesetapu ja vaid üks riigipeadest — August Rei — pääses eluga, põgenedes Rootsi.1Vt. lähemalt nende saatuse kohta näituse kataloogist „Eesti riigipead 1918–1992“. Eesti Muinsuskaitse Selts, 2015.

Rootsi valitsus, erinevalt mitmetest teistest lääneriikidest, tunnustas Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu ja Eesti Vabariigi saatkond Stockholmis pidi 16. augustil 1940 tegevuse lõpetama. Enne seda oli saadik Heinrich Laretei avaldanud Rootsi välisministeeriumile protesti Eesti okupeerimise ja annekteerimise vastu, samuti keeldus ta saatkonda Nõukogude diplomaatidele loovutamast ja andis saatkonna võtmed üle Rootsi välisministeeriumi esindajale. Samas jäid saadik Laretei ja teisedki diplomaadid Rootsi riiki. Heinrich Laretei, endine Eesti Vabariigi saadik Helsingis Aleksander Warma ja endine Eesti Vabariigi saadik Moskvas August Rei moodustasid 1940. aasta 2. septembril Stockholmis välisdelegatsiooni, mille eesmärgiks oli Eesti Vabariigi okupeerimise ja Nõukogude Liitu inkorporeerimise mittetunnustamise saavutamine lääneriikide poolt.

Kui suvel 1941 okupeeris Saksamaa Eesti, siis keeldus Hitleri juhitav natsiriik Eesti iseseisvust tunnustamast. Vastava ettepanekuga oli esinenud Eesti Vabariigi viimane seadusliku valitsuse peaminister Jüri Uluots. Tal oli õnnestunud end NSVL okupatsiooni ajal varjata ja nii pääseda arreteerimisest. Saksa okupatsiooni ajal põranda all tegutsedes alustas Jüri Uluots vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §46 toimimist peaministrina vabariigi presidendi ülesandeis, kuna Nõukogude Liidus vangistuses viibival presidendil ei olnud võimalik oma ametikohustusi täita. Ta nimetas vahetult enne uut NSVL okupatsiooni, 18. septembril 1944 ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga. Kümnest ametisse nimetatud valitsuse liikmest viibisid kaks — August Rei ja Rudolf Penno — Rootsis. Ka Uluotsal, kes oli raskelt haige, õnnestus enne Nõukogude vägede Tallinnasse jõudmist koos pere ja Tiefi valitsuse kohtuministri Johannes Klesmentiga põgeneda mootorpaadil Rootsi, kus ta aga 9. jaanuaril 1945 Stockholmis haiglas maksavähki suri. Uluotsa poolt ametisse nimetatud ja Eestisse jäänud valitsuse liikmed eesotsas peaminister Otto Tiefiga langesid Nõukogude okupatsioonivõimude kätte ja nad kas hukati või siis viibisid pikemat aega vangistuses.2Vt. lähemalt: Otto Tief ja 1944. a. vahevalitsus. Toimetaja A. Parmas. Tallinn, 2006.

Sõja käigus, eriti aga enne Eesti vallutamist Punaarmee poolt septembris 1944 põgenes Eestist Rootsi ligikaudu 25 000 inimest. Järgnevail aastail organiseerusid Eesti pagulased Rootsis, et oma kodumaal sunnitult katkestatud tegevusi siin jätkata. Kui Jüri Uluots suri, siis oleks pidanud peaministriks presidendi ülesannetes saama peaministri asetäitja Otto Tief, kes oli aga nüüd, nagu president Pätski, Venemaal vangistuses. Sellisel juhul pidi vastavalt põhiseaduse §52 ametisse astuma valitsuse vanim liige. Selleks oli August Rei, senine välisminister. August Rei tegi järgnevalt ka uusi ametissenimetamisi, kuid üritas enne teada saada Tiefi valitsuse liikmete saatust. Rootsis viibivate eesti pagulaste hulgas ilmnesid valitsuse loomisel lõhestavad juriidilised ja poliitilised erimeelsused, samuti isiklikud vastuolud.3Vt. selle kohta lähemalt: Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Koostanud ja toimetanud M. Orav ja E. Nõu. Tartu, 2004, lk. 103 jj. Valimiskogu liini pooldajad tulid kokku veel sama aasta 1.–4. märtsini Saksamaal Detmoldi lähedal Augustdorfis. Seal valisid valimiskogu liikmed Johan Holberg, Johannes Soodla ja Timotheus Grünthal 3. märtsil vabariigi presidendi asetäitjaks Alfred Maureri, kes aga suri 20.09.1954. Seejärel nn. Augustdorfi valitsuse tegevus mõne aja möödudes vaibus (vt. Tõotan ustavaks jääda… lk. 1380–1389. Sellega ei kadunud aga kaugeltki pagulaste hulgas erimeelsused nn. Oslo valitsuse toetamise või mittetoetamise küsimuses. Et tekkinud poliitilisest kriisist välja tulla, otsustas August Rei pärast mitmeid ebaõnnestunud läbirääkimisi oponentidega nimetada ametisse teovõimelise valitsuse. Kuna Rootsis oli pagulaste poliitiline tegevus keelatud, siis tehti seda 12. jaanuaril 1953 Oslos Møllergata 26 asuvas misjonihotellis Ansgar (Ansgar Misjonhotell). Sealset kokkutulekut aitas ette valmistada kauaaegne Eesti Vabariigi aupeakonsul Oslos Richard Bjercke.4Aupeakonsul Richard Bjerke (06.06.1885 Oslo – 24.02.1966 Oslo) esindas Eesti Vabariiki juba 1920. aastatest alates. Talle oli annetatud 19.12.1927 Punase Risti II järgu I astme mälestusmärk (Eesti tänab 1919–2001. Tallinn, 2001, lk. 236), 22.02.1932 III kl. (samas, lk. 152) ja 21.02.1933 II klassi (samas, lk. 156) Kotkaristi teenetemärk. Nüüd anti talle Oslos üle peaministri Vabariigi presidendi ülesandeis 1. jaanuaril 1950 välja antud käskkirjaga nr. 1 Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest Valgetähe II klassi teenetemärk (ERA, f. 4969, n. 1, s. 55). 1. juulil 1960 annetas Norra kuningas peakonsul Bjerckele Kuningliku Kuldteenetemedali / Kongens Fortjenstmedalje i guld (Vt. http://www.royalcourt.no/tildelinger.html?tid=28028&sek=27995&q=b-jercke&type=&aarstall=).

Peaminister vabariigi presidendi ülesandeis August Rei nimetas eriõiguse alusel Oslos ametisse viieliikmelise valitsuse,5ERA, f. 4969, n. 1, s. 3, l. 19. kus iga minister täitis kaht ametikohta:

Johannes Sikkar — peaministri asetäitja ja siseminister;
Gustav Suits — haridusminister ja sotsiaalministri kohusetäitja;6Gustav Suits ei olnud Oslos kohal, ei saanud ka pühalikku tõotust anda ning seetõttu pandi haridus- ja sotsiaalministri kohused 14.01.1953 Aleksander Warmale. Gustav Suits suri 23.05.1956, osalemata vabariigi valitsuse eksiilis tegevuses.
Mihkel Truusööt — majandusminister ja teedeministri kohusetäitja;
Tõnis Kint — põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja;
Aleksander Warma — välisminister ja kohtuministri kohusetäitja.7Aleksander Warmale jäid ka haridus- ja sotsiaalministri kohused, vt. eelmist viidet (ERA, f. 4969. n. 1, s. 5, l. 2).

Riigisekretäriks nimetati peaministri asetäitja Johannes Sikkari ettepaneku alusel 12.01.1953 Heinrich Mark.8ERA, f. 4969, n. 1, s. 5, l. 1. Johannes Sikkar ja Aleksander Warma andsid pühaliku tõotuse 12. jaanuaril kell 10.15, Tõnis Kint ja Mihkel Truusööt 14. jaanuaril kell 9.00.9ERA, f. 4969, n. 1, s. 6, l. 4. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis ametisse astumise koha järgi hakati seda nimetama ka Oslo valitsuseks.

ILLUSTRATSIOONID:
Vabariigi Valitsuse ministrite ametisse nimetamine. ERA, f. 4969, n. 1, s. 3, l. 19
Oslo valitsuse liikmete vandetõotus. ERA, f. 4969, n. 1, s. 6, l. 6
Eesti Vabariigi Valitsuse liikmed Oslos hotellis Ansgar, 13. või 14. jaan. 1953. Ees vaskult: Johannes Sikkar, August Rei, Aleksander Warma. Taga: Mihkel Truusööt, Tõnis Kint, Heinrich Mark. ERA, f. 4962, n. 1, s. 48, l. 80

August Rei suri 1963. aastal ja seejärel jätkas peaministrina vabariigi presidendi ülesandeis Aleksander Warma, kes nimetas ametisse uue kaheksaliikmelise valitsuse. Voldemar Kures annab eksiilvalitsusele karmi hinnangu: „Kümme või rohkem aastaid tagasi moodustati meil korraga kaks eksiilvalitsust, kuid varsti selgus, et need moodustised süvendavad vabas maailmas asuva eesti ühiskonna sisemist lõhestust ja et väljapoole, meie kodumaa õiguste taastamise tegevuse seisukohalt eksiilvalitsustel ei ole mingit tähendust. Meie naabrid lätlased ei ole sama asjaga eksperimenteerinud, sest maailma suurvõimud, kes meie probleemile sümpatiseerivad, ei ole tänaseni avaldanud kalduvust selliseid pagulasvalitsusi tunnistada. Teine asi, kui neid eksiilkabinette oleks nö. moepärast, oma lõbuks või mingiks sisemise propaganda abinõuks tehtud, kuid nn. Oslo-valitsus on algusest peale seganud Eesti diplomaatilise esinduse tegevust USA-s. Oslo-valitsuse isa, kadunud A. Rei ristis sellise viljatu poliitilise tegevuse liivakastimänguks, kuid ei loobunud kuni surmani ise sellest. Ka pärast tema surma on tema mõtteosalised jätkanud liivakastimängu. Mingi kahtlase kontinuiteedi-leiutise põhjal on A. Rei järeltulijaks hakanud Aleksander Varma ja moodustanud uue eksiilvalitsuse. See on sündinud häbelikult kuskil nurga taga, ilma, et siinne eesti avalikkus sellest midagi teaks.“10V. Kures. Eksiilvalitsus ja reaalsus. – Rahvuslik kontakt 1 (31), 1965, lk. 15.

Aleksander Warma surma järel 1970. aastal võttis peaministri vabariigi presidendi ülesandeis ameti üle Tõnis Kint. 1970. aastate alguses muutus Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis tegevus aktiivsemaks.11Mõnedki Tõnis Kinti algatatud tegevused või tegevuskavad tekitasid vastakaid arvamusi ja teravat kriitikat nii Eesti pagulaste hulgas kui ka tema juhitud valitsuse siseselt. Nimetati uusi riigiametnikke, osaleti nagu varemgi Ida-Euroopa pagulaste korraldatud ja kommunismivastastel üritustel, koostati memorandumeid, mis saadeti lääneriikide valitsustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Valitsuse eksiilis tegevust veerand sajandi vältel hindas siseminister Aksel Mark 1978. aasta jaanuaris: „Kahjatsetavalt on ka teostunud Valitsuse ja ERN-i12Eesti Rahvusnõukogu (ERN) asutati Rootsis 1947. aastal ja see toetas Eesti Vabariigi valitsust eksiilis. August Rei, Aleksander Warma olid ERN esimeesteks kuni oma surmani, Tõnis Kint 1975. aastani. vahekorras oluline eraldumine, mille asjaolu on tulnud kahjuks mõlemale poolele. ERN on muutunud üheks paljudest poliitikaga tegelevatest organisatsioonidest, kus erakondlik koalitsiooniiseloom on rohkem ja rohkem asendunud isiklikul alusel poliitikaga tegelevate liikmetega. Valitsusel omakorda on hõrenenud kontakt poliitiliste erakondadega ja eestlaste organisatsioonidega ning seega ka eesti rahva poliitilise tahtega okupeeritud kodumaal. Valitsuse personaaluniooni katkemine ERN-ga13Aastatel 1976–1979 oli ERN-i esimees Johannes Mihkelson, 1979. aastal valiti ERN-i esimeheks Aksel Mark. võiks olla soodustav kontaktide leidmisel teiste eesti poliitiliste organisatsioonidega ja asutustega nii USA-s, Kanadas kui mujal. Koostöö saamine eesti pagulaskonna organisatsioonidega on hädavajalik, kui valitsus tahab säilitada demokraatlikku rahva tahte esindamise põhimõtet, ja peaks olema tegevuskavas esimesel kohal.“14Aksel Mark. 25 aastat Oslost. Käsikiri: ERA, f. 4969. n. 1, s. 61,l. 72–73.

1970. aastate lõpus vaibunud tegevus aktiviseerus taas 1980. aastatel,1516. juulist 1978 kuni 5. juunini 1985 ei toimunud ühtegi Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis koosolekut. eriti aga aastakümne teisel poolel, mil Eesti ühiskonnas hakkasid toimuma suured muudatused ja käivitus iseseisvuse taastamise protsess. 1990. aastal astus kõrges eas Tõnis Kint tervislikel põhjustel oma kohalt tagasi ja peaministriks presidendi ülesandeis sai Heinrich Mark, kes nimetas eriõiguse alusel 20. juunil 1990 ametisse uue valitsuse: Enno Penno — peaministri asetäitja; Peeter Luksep — finantsminister; Johan Ungerson — haridusminister; Aino Lepik von Wirén — kohtuminister; Mihkel Mathiesen — majandusminister; Helmut Talts — põllutööminister; Aksel Mark — siseminister; Ivar Paljak — sotsiaalminister; Jüri Toomepuu — sõjaminister; Jaan Timusk — teedeminister; Olev Olesk — välisminister; Arvo Horm — portfellita minister; Ants Pallop — portfellita minister.16ERA, f. 4969, n. 1, s. 3, l. 89. Katrin Nyman-Metcalf nimetati riigisekretäriks.

Kui 20. augustil 1991 taastati iseseisev Eesti Vabariik ja rahvahääletusel võeti vastu uus põhiseadus, siis tunnustas seda ka Eesti Vabariigi valitsus eksiilis.17Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis deklaratsioon tegevuse lõpetamise kohta 16. juulist 1992 (ERA, f. 4969, n. 1, s. 2, l. 93). Vabariigi valitsus eksiilis lõpetas oma tegevuse 7. oktoobril 1992 pärast seaduslikult valitud Riigikogu esimest istungit Tallinnas Toompeal. 8. oktoobril andis vabariigi valitsuse eksiilis peaminister presidendi ülesandeis Heinrich Mark Toompeal Riigikogus oma ameti üle vastavalt uuele põhiseadusele Eestis valitud president Lennart Merile.18Vabariigi valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamist ei pidanud aga mitte kõik õigustatuks olukorras, kus Eesti territooriumil olid veel okupatsiooniväed, samuti 1938. aasta põhiseaduse jätkuvad toetajad, ja 15. septembril 1992 nimetas Vabariigi Valitsuses eksiilis majandusministrina tegutsenud Mihkel Mathiesen ametisse 1938. aasta konstitutsioonile tugineva Eesti Vabariigi valitsuse ehk nn. Nõmme valitsuse. Üritades kümmekonna aasta vältel edutult toetajaskonda leida, hääbus Nõmme valitsuse tegevus.

Mitmed viimase vabariigi valitsuse eksiilis liikmed ja peaministri presidendi ülesandeis poolt ametisse nimetatud riigiametnikud osalesid või osalevad tänaseni aktiivselt Eesti poliitikas, riigiametites ja avalikus elus, samuti eestlaskonna tegevuses Rootsis ning teistes riikides.

Oslosse 2. oktoobri keskpäeval tahvli avamise tseremooniale kogunenud ligikaudu pooltsadat inimest tervitas Møllergata 26 hoones praegu tegutseva Comfort Hotel Xpress Youngstorget`i esindaja. Kõnedega esinesid Eesti Vabariigi riigisekretär Heiki Loot ja Norra Euroopa-minister Vidar Helgesen.19Vt. tema kõne teksti: https://www.regjeringen.no/en/aktuelt/avduking-minneplakett/id2456481/. Seejärel võttis sõna Eesti suursaadik Oslos Simmu Tiik, kes luges ka ette viimase valitsuse eksiilis välisministri Olev Oleski tervituse USA-st. Sõna said Eesti välisministeeriumi Euroopa ja Atlandi-ülese koostöö osakonna peadirektor Aino Lepik von Wirén, kes kuulus Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis viimasesse koosseisu justiitsministrina, ning Rootsis elav eksiilvalitsuse sotsiaalminister Ivar Paljak. Samuti kõneles Hege Boman Grundekjøn Norra-Eesti ühingust, tänu kelle sihikindlale tegevusele tahvli ülespaneku mõte suuresti üldse teoks sai. Kohal viibisid kaks endist Norra suursaadikut Eestis ja teisi Tallinnas Norra saatkonnas töötanud inimesi, Norra-Eesti Ühingu ja Eesti Seltsi Norras juhatuse ja teised liikmed, aupeakonsul Richard Bjercke pojapoeg jt. Pärast mälestustahvli avamist mindi Vår Frelsers kalmistule, et asetada tänu märgiks lilled ja süüdata küünlad aupeakonsul Richard Bjercke haual.20Haua nr. Oslo Vår Frelsers kalmistul 01.022.04.017. Kalmistul pidas tänukõne aupeakonsuli pojapoeg Leif Bjercke. Mälestusplaadi avamise puhul toimus õhtul Eesti suursaadiku Simmu Tiigi, Hege ja Arvid Grundekjøni21Arvid Grundekjøn on ärimees ja konservatiivne poliitik, aastast 2014 Kristiansandi linnapea, Läti aukonsul Norras. poolt Villa Grundebos korraldatud vastuvõtt ja kontsert.

ILLUSTRATSIOON:
Riigisekretär Heiki Loot ja Norra Euroopa-minister Vidar Helgesen eemaldavad tahvlilt katte. Paremal viimase valitsuse eksiilis ministrid Aino Lepik von Wirén ja Ivar Paljak. Foto P. Pillak

Autor tänab Katrin Nyman-Metcalfi ja Enn Nõud tehtud tähelepanekute ja täpsustuste eest.