Eestikeelse raamatu 500 aasta juubelit tähistades tuleb rääkida ka lugejatest. Oli ju luterliku usu-uuenduse üks sihte teha puhas jumalasõna emakeelsete trükitud raamatute abil kättesaadavaks kõigile rahvastele. Ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks tuli täita mitu eeltingimust, mis muutsid ka sellele teele sattunud maid ja rahvaid. Pühakiri oli vaja tõlkida rahvakeeltesse, millest paljudel puudus kirjakeel ja polnud emakeelseid tõlkijaidki. Tõlgitud tekst pidi jõudma kantslist kuulajateni. Lihtrahvas tuli alles lugejaks koolitada. Niisiis oli vaja ka koole. Üks vajadus kasvas välja teisest ja kõik see võttis aega, nii et paljusid raskusi ületades kulus esimesest eestikeelsest trükisest täispiibli ilmumiseni 1739. aastal üle kahe sajandi.[1]

Esimene eestikeelse tekstiga trükis 1525. aastast oli kahtlemata mõeldud ettelugemiseks. Kümme aastat hiljem seisis Wanradti ja Koelli katekismuses eestikeelne tõlge veeruna saksakeelse teksti kõrval, ja sellised paralleeltekstiga raamatud ilmusid veel sada aastat hiljemgi. Usu-uuendajate optimism oli nii suur, et 1535. aastal, kui lugemisoskus eestlaste seas sama hästi kui puudus, telliti Wittenbergist katekismus 1500 eksemplaris. Kirikutes ja mõisates ettelugemiseks oleks piisanud kolm korda väiksemast tiraažist, kui sedagi. Balthasar Russow kirjutas 1584. aastal oma kroonikas, et maakirikus oli pastoriks tavaliselt võõramaalane, kes ei mõistnud mittesaksa keelt. Seepärast püsis ebajumalateenistus ning mõne tuhande talupoja seas leidus vaevalt üks, kes Issameiet, veel vähem aga katekismuse viit peatükki tundis. Ometigi pidasid mõned aadlimehed kostil ja palgal jutlustajaid, kes pühapäeviti talupoegadele ja mõisateenijaile katekismust õpetasid, ning leidus ka vooruslikke aadlidaame, kes ei häbenenud kirikuõpetaja puudusel ise oma mõisates viit katekismuse peatükki ette lugeda.[2]

Soome trükisõna ajalugu algab 1543. aastal Stockholmis trükitud Mikael Agricola aabitsaga. Agricola tõlgitud Uus Testament ilmus 1548. aastal. Arvatavasti rootsi-soome kakskeelses peres üles kasvanud Agricolat, kellest sai Turu piiskop, austatakse kui soome kirjakeele isa. Tema surma-aastapäeval, 9. aprillil heisatakse lipud ja tähistatakse soome keele päeva, nii nagu meil emakeelepäeva Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval. Eesti kirjakeele algusajast pärinevad napid teated Tallinna linnakoolis õppinud Hans Susist, kes tõlkis perikoope (pühakirjalõike) ja kirikulaule, aga suri noorelt (1549). Nii võime üksnes oletada, kas eesti noormehe tõlked oleks andnud kirjakeelele teise kuju ja suuna, nii nagu me ei tea, kuidas võinuks meie kirikulugu mõjutada Christian (Mikaeli poeg) Agricola Turust, kes määrati 1583. aastal Tallinna piiskopiks, aga sai siin varase surma tõttu ametit pidada vaid poolteist aastat. Soome kirjaviis kerkis siinmail eeskujuna esile 17. sajandi lõpu keelevaidlustes, aga kasutusele võeti see alles 19. sajandi teisel poolel pärast Eduard Ahrensi algatusi.

Siit paistab eesti raamatuloo alguse kolm põhijoont: tekstid olid vaimulikud, tõlgitud ja mõeldud ettelugemiseks. Tõlgiti peamiselt saksa keelest ning tõlkijateks ja ettelugejateks olid enamasti sakslased. Nii osutus sobivaimaks saksapärane eesti kirjaviis, mille ühtlustas Heinrich Stahl. Juba 1632. aastal lisas Stahl katekismuse eessõnale „Lühikesed manitsused“, mida järgides pidanuks etteloetu kõlama sakslase suus nagu eesti keel, isegi kui ettelugeja loetust aru ei saanud. Manitsuste viimane, viies punkt ütles: „Muidu on harjutamine parim häälduse õpetaja.“[3]

Sellises kirjaviisis tekstiga saadigi enam-vähem hakkama, kuniks pool sajandit hiljem algas maal koolide asutamine ja muutus sihtrühm. Nüüd tuli lugemist õpetada talulastele, kelle pea ei võtnud, miks on tähestikus tähed, mida tuleb hääldada mitut moodi või pole üldse vaja hääldada. Kõige hullem oli h-täht, mis kord oli „h“, kord vokaali pikendus, aga e-tähe kõrval hoopis nagu „kreeklaste eeta“, s.o maakeeli „ä“. Lugemismaterjal ise jäi vaimulikuks. Muutus saabus pikkamisi alles valgustusajal, kui tänase eesti raamatu 500-aastasest ajaloost oli esimene pool möödas.

Lugejaks kasvatamine käis käsikäes lauljaks kasvatamisega. Lauluraamat oli katekismuse kõrval levikult teine raamat. Regivärsilise rahvalauluga võrreldes kõlasid luterlikus kirikus hoopis teised värsimõõdud. Esimesel rohkem kui sajal aastal polnud õigupoolest isegi värsimõõtu, sest laulud olid kohmakas proosatõlkes, ja nii kestis see kuni 1656. aastani, kui ilmus värsistatud lauluraamat. See silmapaistev saavutus toetus humanistlikus hariduskavas tähtsale poeetikaõpetusele ja võttis eeskuju Martin Opitzi „Saksa luulekunstist“ (1624). Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor Reiner Brockmann avaldas 1637. aastal teadaolevalt esimese eestikeelse juhuluuletuse ja saksakeelse eesti keele ülistuse (mõlemad aleksandriinides). Brockmann ütleb, et teised tehku teisiti, aga tema tahab kirjutada eesti keeles, „sest Jumal ise õpetab eesti keeli“.[4] 1656. aasta lauluraamatu saksakeelses pühendusluuletuses lausus Põltsamaa pastor Johann Sebastian Markard: „Eestlane [- – -] Sa saad nüüd palvetades ja lauldes / samamoodi nagu sakslane end sirutada / maa pealt taevasse.“[5] Kõlab nagu enneaegne vastus Kristjan Jaak Petersoni küsimusele „Kas siis selle maa keel?“. Eestimaa konsistooriumi kirjas piiskopile mainiti 1689. aastal, et „mõne kiriku juures lauldakse hästi ja sündsalt“ rohkem kui sadat laulu.[6]

Esimene teadaolev eesti aabits trükiti Tallinnas arvatavasti 1641. aastal. Aabitsat jagas piiskop Joachim Jhering visitatsioonidel ja suviti kihelkondades annetusi koguvad toomkooli õpilased pidid seda taludes ette lugema. Kirjalikest alli-katest on teada, et ABC-raamatu lugemisosaks oli Stahli kirikukäsiraamatu katekismus, aga dokumendid kõnelevad ka sellest, et aabitsast kasvas vähe kasu, kuna polnud ei koole ega koolmeistreid. Teiseks probleemiks oli kirjaviis, mis valmistas eesti lastele veerimisel raskusi. Seda pani isiklikult tähele Bengt Gottfried Forselius, kui ta 1683/84. aasta talvel Arul Risti kirikumõisas eesti ja rootsi lastele lugemist õpetas. Seal kriipsutati eesti aabitsast maha h-tähed, mida polnud vaja hääldada, siis edenes lugemaõppimine paremini. Kaashäälikutele anti uued nimed: ke, le, me, ne jne, mis võimaldasid tähti (tumma e-ga) häälduspäraselt kokku lugeda. Sedasama kogemust rakendas Forselius järgmisel talvel Tartu lähedal Piiskopimõisas talurahvakoolis, nn seminaris. 1685. aasta septembris oli Forseliusel koos lühendatud tähestikuga, uuendatud kirjaviisiga ja silbitatud tekstiga aabitsa käsikiri, mida ta soovis trükkida Tallinnas. Eestimaa konsistooriumi mõjukamad liikmed ei kiitnud aga uuendusi heaks, Keila pastor Anton Heidrich ironiseeris lisaks aabitsa „veidra eessõna“ üle (hilisemates säilinud eksemplarides eessõna pole).[7]

Forseliuse aabits, mis trükiti Riias, osutus õppetöös sedavõrd tõhusaks, et tundus mõistlik selle kirjaviisi kasutada ka teistes raamatutes. Riias ilmus 1686. aastal tartukeelne Uus (Wastne) Testament. Samal ajal kogunesid parimad eesti keele tundjad Eestimaalt, Liivimaalt ja Saaremaalt Liepasse Liivimaa ülemsuperintendendi Johann Fischeri mõisa, et ühtlustada tallinna- ehk põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlge. Seda kokkusaamist on nimetatud piiblikonverentsiks, aga sama hästi oli see esimene eesti keele konverents. Siin esitas Forselius Fischeri heakskiidul oma ettepanekud, mille seas muudetud tähestiku ja topeltvokaalide kõrval oli soovitus loobuda suurtähtedest. Fraktuurkirja suurtähed on keerulised, aga hääldus ju sama mis väiketähtedel – milleks siis tekitada lugejale topeltvaeva. Keeleküsimustes puhkes kauakestev tüli, mida Fischer nimetas „tähesõjaks“ (sks Buchstabenkrieg), ja tallinnakeelne Uus Testament ilmus trükist alles 1715. aastal.

Tähesõda oli esmajoones võitlus lugejate pärast. Fischer kirjutas Eestimaa konsistooriumile 29. augustil 1687. aastal pika kirja, milles selgitas, et parim kirjutamisviis olgu selline, mille järgi on „kõige ladusamini võimalik õpilane lugema panna“. Seetõttu ei kuulu tähed, mida kohalik elanik pole võimeline hääldama, selle keele tähestikku. Nii on see kõigi keeltega.[8] Senised talurahva harimise katsed olid jäänud aeganõudva õpetamismeetodi ja keerulise kirjaviisi tõttu soiku. Uue aabitsa abil õpetasid eesti talupoistest koolmeistrid oma õpilased mõne kuuga lugema, varem kulus selleks kaks talve või rohkemgi. Sellest sai hästi aru isegi Eestimaa aadel, kes 1691. aasta maapäeval otsustas taotleda kuningalt Forseliuse õppeviisi kehtestamist kogu maal, „kuna uus meetod teeb lugemise maanoortele lühema ajaga selgeks“.[9] Eestimaa konsistoorium püüdis siiski vanast kinni hoida ja leidis, et tallinnakeelsed raamatud tuleb trükkida üksnes väheste muudatustega, aga saksapärane pikendus-h tuleb säilitada, ehkki läbikriipsutatud kujul. Selline kirjapilt püsis küll vaid mõne aasta, aga oleks võinud jääda püsima ei tea kui kauaks, kui poleks olnud uuendajate survet.

See, mis toimus 17. sajandi kahel viimasel kümnendil eesti (ja läti) talurahva harimises, kasvas välja luteri kiriku üldisematest taotlustest, kuid mööda ei saa isikutest, kelle tegevuseks avanes soodne ajaaken ning kes ise muutustele kaasa aitasid. Kuningas Karl XI heakskiidul võeti 1686. aastal Rootsis vastu uus kirikuseadus, mis mõne aasta pärast kehtestati ka siinmail. Samal ajal viidi läbi reduktsioon, mille tulemusena läks riigile suur osa mõisatest, nii et Liivimaal said koolmeistrid palgamaa ja kroonu metsadest raiuti palgid koolimajade ehitamiseks. Liivimaal oli hariduse asjad liikuma lükanud ülemsuperintendent Fischer, kes koondas enda ümber kiriku-, keele- ja kooliasjus tegusaid noori mehi nagu Adrian Virginius, Bengt Gottfried Forselius, Johann Hornung jt või Läti poolelt Johann Ernst Glück. Nemad omakorda tõmbasid kaasa andekaid talupoisse, kellest said koolmeistrid ja köstrid, tulevase eesti haritlaskonna eelkäijad ja ettevalmistajad. Neist paljude koolitajaks oli Forselius, aga mentoritena andsid oma panuse ka paljud teised, näiteks Virginius, kelle koolmeistriks Puhjas oli Käsu Hans ja Otepääl Ignatsi Jaak.

Fischeri ja Forseliuse koolitööd asus innukalt toetama Sangaste pastor Chilian Rauschert, kellest 1685. aastal sai Lõuna-Tartumaa praost. Liivimaa ülemkonsistooriumi presidendi Friedrich von Plateri soovil palus Rauschert Forseliusel Sangastesse saata tollase parima noore koolmeistri Bengt Adamsoni (Uustalu Bengti). Risti köstri poeg Bengt oli tegutsenud Forseliuse abiõpetajana Tartus, hiljem sai temast eesti ja rootsi koolmeister Harju-Madisel. Rauschert kirjutas Forseliusele (20.05.1687, 15.05.1688), et poiss on „vaevalt üle 15 aasta vana“, kuid pastor ei tarvitsenud koolitööd kontrollida rohkem kui korra kahe-kolme nädala jooksul. Ja ehkki talupojad avaldanud esialgu asja suhtes umbusku, imestanud nad varsti, et selle poisikese õpilased („olgugi mõned neist üle 20-aastased ja habemikud, teised aga enamikus sama vanad või mitte nooremad kui ülalmainitud Bengt”) ilma vitsahirmuta nagu kord ja kohus lugemist õpivad. Õpilaste hulgas olnud koguni üks üle 30 aasta vana kilter, kes hoopistükkis ise koolimineku tõttu nuhtlemispiitsa kõrvale pani. Suurem jagu Bengti õpilasi sai tähed selgeks tunni ajaga, viie nädala pärast polnud neil enam aabitsat vaja ja kümne nädalaga oskasid nad üsna hästi lugeda.[10]

Rauschert pidi praostina hoolitsema ka teiste oma praostkonna kirikute ja koolide eest, seetõttu käis tema kaudu vajalike raamatute tellimine ja laialijagamine. Sangaste härra, Liivimaa maamarssal ja Riia komandant ooberst Gotthard Wilhelm Budberg ostis pastori „pisukese eestkostmise peale“ oma mõisa koolilastele katekismuse- ja lauluraamatud. Rauschert kirjutas Forseliusele (15.05.1688):

Kes oleks võinud arvata, et eestlane seda vaevaks võtab? Kes oleks võinud arvata, et nii lühikese ajaga võiks katekismust, laulu- ja palveraamatut koos U[ue] T[estamendiga] hakata mõnes talumajas topelt leiduma? Kes oleks võinud arvata, et vaene eestlane midagi raamatute peale kulutab?[11]

Neid ridu võiks võtta kui tunnistust esimeste eesti taluraamatukogude sünnist. Rauschert jätkab aga veel värvikamalt:

Eestlane ütleb: jumalasõna on nüüd küllalt välja antud, kes tahab saab seda küll õppida. Karjased käivad ju lojuste juureski ringi ja loevad raamatuid. Mõned panevad kodus oma vendasid lugema, mõned õpetavad omakseid palvetama ja lugema.[12]

Rauschert arvab seda jumala armutööks, aga lisab, et siiski aitab palju, „et inimestel on uutes raamatutes nende õige emakeel“. Eestlased on aga „nagu võssakasvanud maa, mis head vilja kannab, kui see on ära juuritud“.[13]

Forselius ise oli veelgi optimistlikum, tema unistas täielikust lugemisoskusest. Pool aastat pärast seda, kui Forselius koos Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga Stockholmis kuninga ette oli astunud, kirjutas ta Eestimaa piiskopile (28.06.1687):

Et siis, kui kõik ülearused raskused kõrvaldatud, ei võiks iganes, nagu mõtlen, ühtki inimest leiduda, kes lugeda ei oskaks, ja ma tahaks kindlasti loota, et nõnda siin Eesti- ja Liivimaal võiks asi paremini minna, kui Rootsis ja Soomemaal senini olnud, sest et seal enamjagu inimesi lugeda ei oska, nagu ma seda oma läbisõidul kuulsin.[14]

Kui Karl XI 1697. aastal 41-aastaselt suri, lauldi Liivimaal mälestusjumalateenistustel tema auks ka eestikeelseid matuselaule.[15] Tundmatu autori lõunaeestimurdelistes lauludes on meie-vormis read, mis meenutavad lahkunud kuninga ajal trükitud jumalasõna, kehtestatud koolikohustust ja siinsele rahvale avanenud teed tarkuse juurde: 

Lugejaks kasva(ta)mise puhul tuleb pedagoogiliste ja keeleliste küsimuste kõrval küsida ka lugemisvara ja motivatsiooni kohta. 17. sajandi lõpul toimus eestikeelse trükisõna arvukuse ja kättesaadavuse osas hüppeline areng. Kui algusaegadest kuni 1680. aastani, s.o poolteise sajandi jooksul oli ilmunud eestikeelseid raamatuid umbes 40 nimetust, siis 17. sajandi kahe viimase kümnendiga lisandus umbes 50 nimetust. Suurenesid ka trükiarvud, aga nende kohta ei ole piisavalt täpseid andmeid. Wastset Testamenti (1686) trükiti 500 eksemplari, aga aabitsaid, katekismusi ja lauluraamatuid vastavalt vajadusele tuhandeid.[16] Ilmaliku sisuga raamatute aega tuli oodata veel sajandi jagu, nii et lugejat tõukasid ja tõmbasid peamiselt usulised motiivid, millega segunes nii ühiskondlik prestiiž kui ka mõned praktilisemad motivaatorid. Osa lugejaist õppis ära kirjutamise, mis pakkus võimalust kirjalikuks kommunikatsiooniks ja isegi kirjalikuks loominguks, ‒ kui mõtleme Käsu Hansu peale.[17] Haridus andis esmakordselt eestlasele ameti, millega kaasnes vaba mehe staatus. Koolmeistrite ja köstrite vabaduse tagas Karl XI korraldus 31. juulist 1687. Selles täpsustati Liivimaa kroonumõisate talupoegade õiguslikku seisundit, kinnitades, et nendele talumeeste poegadele, kellel on huvi ja eeldusi raamatutarkuseks (bokelige konster) või kes tahavad sõjaväeteenistusse astuda, ei tohi takistusi teha.[18]

Uues ametis kogetud sotsiaalne staatus pani koolmeistri võtma vaba mehe nime, nii sai näiteks Uustalu Bengtist Bengt Adamson ja Käsu Hansust Hans Kes. Aga vabadus oli esialgu habras, seda püüdsid mõisnikud tagasi pöörata, kui rasked ajad talupoegade seas harvendust tegid. Nõo köster Mihkel Kilk ühes oma koolmeistrist venna Juhan Kilgiga esitlevad end Põhjasõja-aegses kaebekirjas vabade meestena, mainivad oma teenistust ja taotlevad, et „meid, nii nagu ka kõiki teisi sarnaseid köstreid, koolmeistreid ja muid Kuningliku Majesteedi alamaid ametnikke (flere ringare Kongl:e May:ts betiente) võiks pidada vabaks rahvaks (fritt folk)“.[19]

Suuremas pildis toimus kirjeldatud ajajärgul eestlaste üleminek keskaegselt kultuuritüübilt uusaegsele, ühtlasi algas koos lugemis- ja kirjaoskuse levimisega üleminek suuliselt ja pärimuslikult kultuuritüübilt kirjalikule. See kõik ei toimunud valutult, tõrkumise ja vastutöötamiseta ühelt ja teiselt poolt, millele siinses essees ei ole ruumi tähelepanu pöörata. Mitmepalgelisemalt on lähenenud Otto Liiv, Elina Öpik ja Inna Põltsam-Jürjo, rikkalikumat allikmaterjali võib leida Johan Kõpu monograafiast.[20] Siiski võiks lisada Otepää pastori Johann Martin Hehni sõnad 1779. aastast:

Eestlaste eneste seas on juba häbiasi, kui keegi lugeda ei oska ning see aeg ei ole kindlasti kaugel, kui täiskasvanute hulgas on vaid mõni üksik, võib-olla aga ei ühtki, kes soravalt lugeda ei oskaks.[21]

Selleks, et tegelikke olusid objektiivsemalt hinnata ja laiemalt võrrelda, tuleks lugemisoskuse ja lugemise ajalugu sihipäraselt uurida. Cornelius Hasselblatt püüdis 2010. aastal algatada suuremat lugemisloo projekti, aga see ei leidnud rahastamist. Midagi sarnast ei sündinud ka eesti raamatu 500 aasta juubeli ühe väljundina, kuigi lugemisloo ülevaadet oleks väga vaja, niisamuti kui uut soliidset eesti raamatulugu. Sest lugeja kasvatamine on taas muutumas üha pakilisemaks ülesandeks.

Artikli valmimist on toetanud Tallinna Ülikooli teadusprojekt TF424.

Aivar Põldvee, PhD, vanemteadur, ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, humanitaarteaduste instituut, Tallinna Ülikool, Narva mnt 25, 10120 Tallinn, aivar.poldvee@tlu.ee

^[1]     A. Põldvee. Die langsame Reformation: Luthertum, Schrifttum und die estnischen Bauern im 16.–17. Jahrhundert. – Nordost-Archiv: Zeitschrift für Regionalgeschichte 2014, XXII, lk 56–88. Püüdes raamatuaasta kontekstis visandada arenguloo põhijooni, on autor pidanud viitama mitmele oma varasemale tööle, millest lugeja võib leida lähemaid vaatlusi ja lähtematerjale.

^[2]    B. Russow. Liivimaa provintsi kroonika. Tlk. ja komm. J. Kivimäe. Tallinn: Tänapäev, 2022, lk 25, 118. Vt ka J. Kivimäe. Kes lugesid ja kasutasid eestikeelset trükitud raamatut XVI sajandil.–Raamat on … Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo almanahh I. Koost. E. Teder. Tallinn: Tallinna Bibliofiilide Klubi, 2000, lk 59–67.

^[3]    See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732. Koost. K. Tafenau, K. Ross ja A. Põldvee. Tallinn: EKSA, 2023, lk 57.

^[4]    R. Brockmann. Teosed [- – -]. Koost. ja toim. E. Priidel. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk  92–97.

^[5]    Eesti keelemõte 1632–1732, lk 77.

^[6]    Samas, lk 226.

^[7]    Vt lähemalt: A. Põldvee. Esimene eestikeelne aabits. – Keel ja Kirjandus 2011, 8–9, lk 588–599; A. Põldvee. Viis aabitsat ja Forseliuse õppeviis. – Lugemise kunst. (Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 13.) Koost. P. Lotman. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2011, lk 60–122.

^[8]    Eesti keelemõte 1632–1732, lk 19, 184–185.

^[9]    A. Põldvee. Viis aabitsat, lk 104–106.

^[10]  S. Vahtre. Chilian Rauscherti elutee ja elutöö. – Keel ja Kirjandus 1995, 1–2, lk 29–40, 103–110; A. Põldvee. Lisandusi koolmeister Bengt Adamsoni eluloole. – Haridus 2010, 2, lk 41–45.

^[11]  Tsitaat: L. Andresen. Kirjamees ja rahvavalgustaja B. G. Forselius. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 69–71.

^[12]  Samas, lk 71.

^[13]  Samas, lk 73.

^[14]  Samas, lk 53.

^[15]  Meie armuliku ning õndsa kuninga Karl XI matuse laulud (1697). – Akadeemia 2012, 5, lk 880–886; K. Kroon. Tartumurdelised matuselaulud Rootsi aja lõpust 1697. a kui Rootsi kuninga Karl XI reformide rahvapärane peegeldus. – Akadeemia 2012, 5, lk 886–889.

^[16]  A. Põldvee. Mittesaksakeelsed Piiblid mittesakslaste jaoks. – Kroonikast epitaafini. Eesti- ja Liivimaa varauusaegsest haridus- ja kultuurielust. Koost. K. Kaju. Tartu: Rahvusarhiiv, 2017, lk 349–375.

^[17]  A. Põldvee. Käsu Hansu kirjad. – Tuna 2018, 4, lk 85–103.

^[18]  Vt [E. Küng, A. Loit, K. Kroon, A. Põldvee, M. Seppel.] Eesti- ja Liivimaa talurahva olukorrast Rootsi aja lõpus. – Ajalooline Ajakiri 2013, 3 (145), lk 375–403, siin lk 387, 392.

^[19]  A. Põldvee. Vennad Kilgid ja kadunud Kungla. – Kultuur ja rahvas. Mälestusteos Ea Jansenile. Koost. I. Põltsam-Jürjo ja J. Kivimäe. Rahvusarhiiv: Tartu, 2021, lk 259–294, siin lk 264.

^[20]  O. Liiv. Rootsi aja kirjaoskuse kaudne mõju rahva elus, eriti suhtumises kirikusse. – Raamatu osa Eesti arengus. Toim. D. Palgi. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935; E. Öpik. Eestlane Rootsi alamana. – Keel ja Kirjandus 1992, 7, lk 385–393; I. Põltsam-Jürjo. Eesti keel ja kirikuvisitatsioonid 17. sajandil. – Tuna 2019, 4, lk 10–25; J. Kõpp. Kirik ja rahvas. Sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. [Stockholm]: Eesti Vaimulik Raamat, 1959.

^[21]  T. Reimo. Raamatukultuur Tallinnas 18. sajandi teisel poolel. TPÜ Kirjastus, 2001, lk 288.