Alingsås on linn Lääne-Rootsis, paarkümmend kilomeetrit Göteborgist kirdes, kus elab praegu veidi alla 30 000 inimese. Pole liialdus öelda, et tegemist on Eesti kultuurimälus vähetuntud paigaga. Spordihuvilised võivad ehk teada tugevat käsipallimeeskonda Alingsås HK ning mõne mälumänguri teadmiste varamus on võib-olla fakt, et legendi kohaselt pani teadusemees Jonas Alströmer 18. sajandi algupoolel just selle linna lähistel kasvama esimese kartuli Rootsis. Vähem mäletatakse praeguseks tõika, et sellest väikelinnast kujunes Teise maailmasõja järel mõneks ajaks üks Eesti pagulaste silmapaistvamaid keskusi Lääne-Rootsis.[1] Ja – mis siinse artikli kontekstis eriti tähelepanu väärib – sealse kohaliku ajalehe veergudel ilmus sõjapõgenikest uute asukate heaks mitme aasta vältel eestikeelne rubriik!
Kuidas sattus hulk Eestist põgenenud inimesi Rootsi lääneservas asuvasse väikelinna ja mis neid seal ees ootas, sellest on andnud 1945. aasta septembris ülevaatliku pildi põgenikud ise:
Eesti koloniile Alingsåsis pandi alus läinud aasta novembri keskel, mil tööametite poolt saadeti karantiinidest siinseisse tekstiil- ja rõivaõmblemise vabrikuisse tööle eestlasi, peamiselt naisperet. Mehi töötas Alingsåsis läinud aastal ainult paar inimest. Suurenema hakkas Alingsåsi eestlaste pere pidevalt k.a. kevadel, mil siia hakkas saabuma eestlasi küll tööametite kirjadega ja ka omal algatusel. Eestlasi elab praegu Alingsåsis kaugelt üle paari saja. Neile lisanduvad veel linna ümbruses töötajad. Peamiseks eestlaste tööalaks vabrikuis on kudumise ja rõivaõmblemise töö, kuid ka teistel aladel töötajaid leidub. Meesperest töötab terve rida linna ligidal metsatöödel.[2]
Ka rootsieesti ajalehtedes tuuakse sõjajärgsetel aastatel Alingsåsist ilmunud lugudes leitmotiividena esile väikelinna idüllilist keskkonda, tööstusele (peamiselt tekstiili töötlemisele) orienteeritud majandust, naiste ülekaalu rahvastikus ning mitmesajapealist eestlaskonda.[3] Silmapaistvalt aktiivseks muutus kohalik „Eesti kolonii“ 1945. aasta veebruaris, mil rohkearvuliselt tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva. Kuu hiljem pandi alus Alingsåsi Eesti Seltsile ja aprillis hakkas kohaliku rootsikeelse ajalehe veergudel ilmuma eestikeelne rubriik.
Kuigi tegemist ei olnud esmakordse sündmusega eesti ajakirjandusloos – eelnenud sügisel oli ilmunud eestikeelsete teadete rubriik Gotlandi ajalehtedes, misjärel olid Rootsis tegevust alustanud juba ka eestikeelsed ajalehed[4] –, teeb Alingsåsi juhtumi eriliseks eesti rubriigi pikk ilmumisperiood (üle kaheksa aasta) ja küllaltki väike sihtgrupp (mõnisada inimest). Viimane asjaolu seletab ilmselt ka Alingsåsi eestikeelse ajakirjanduse vähest tuntust.[5]
Esimene eestikeelne rubriik pealkirjaga „Eestlastele“ nägi ajalehe Alingsås Tidning veergudel trükivalgust 20. aprillil 1945. Väljaandel oli seljataga pikk ajalugu: asutatud 1864. aastal, oli käsil juba 81. aastakäik.[6] Ajaleht ilmus toona kolm korda nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Lehenumbri maht varieerus, jäädes enamasti kaheksa lehekülje juurde. Varieerus ka eesti veeru paigutus, kuid enamasti oli see lehe lõpuosas meelelahutuslike lühivormide juures: kas eelviimasel leheküljel koos anekdootide, koomiksite, filmiteadete ja muu sellisega või viimasel leheküljel lühiteadete, reklaamide ja järjejutu seltsis.
Rubriik „Eestlastele“ ilmus algselt kord nädalas, ajalehe reedeses numbris, kuid 1951. aasta lõpus langes selle ilmumissagedus kahele korrale kuus, muutudes seejärel juhuslikuks. Viimast korda ilmus rubriik 12. juunil 1953. aastal, mis tähendab, et kokku toodi see lugejate ette rohkem kui 300 korral. Kaheksa aasta sisse paigutus ka kaks mõnekuist ilmumispausi, mis olid seotud rubriigi toimetaja vahetumisega. 1947. aasta aprillis teatas esimene toimetaja Martin Pommer[7], et eesti veerg on tähistamas oma teist aastapäeva ja lõpetab sellega ühtlasi ilmumise. Pärast neljakuulist pausi võttis töö siiski üle Julie Paljak[8], kelle juhatusel ilmus rubriik järgmise kevadeni. Järgmine paus kestis 1948. aasta juunist septembrini, misjärel teatati lugejaile, et „toimetus on nüüd säetud laiemale alusele, kuna kaastööd on lubanud kõik meie seltskonnategelased“. Järgnevalt ilmuski rubriik signatuuri all „Toimetus“ (viimased kümmekond numbrit ka „Toimetaja“).
Kõige huvitavam küsimus on mõistagi see, millest eesti rubriigis kirjutati. Kuna eestikeelne sisu pidi mahtuma küllaltki väikesele lehepinnale (reeglina mõnisada sõna ehk mõni tuhat tähemärki), on seda raske määratleda ajakirjanduse põhižanride alusel. Teatud peamised tekstitüübid on siiski selgelt nähtavad.
Hoolimata rubriigi mikroskoopilisest mahust, on eristatav juhtkiri, kuigi seda otsesõnu nõnda ei nimetatud. Üldjuhul oli see rubriigi esimene tekst, teemalt päevakajalistest sündmustest tõukuv mõtteavaldus. See võis olla ka väljastpoolt toimetust laekunud materjal, nagu näiteks August Rei pöördumine Eesti Vabariigi aastapäeva puhul või kohaliku eesti koolipoisi Uno Ongi kirjand emadepäevaks.
Juhtkirjaga sarnanesid mõneti üleskutsed rahvuslikuks ühistegevuseks (mõne seltsi või ringiga liitumiseks, abipakkide saatmiseks Saksamaal põgenikelaagrites viibivatele eestlastele vms), milles ettevõtmise tähtsust samuti pikemalt põhjendati ja selle tausta avati.
Mahukamatest žanridest kerkib esile ajalooline ülevaade – mõne tähtpäeva, sündmuse või paiga ajaloolist tausta või mõne isiku elulugu avav kirjeldus. Need võisid olla seotud mahajäänud kodumaaga (esimene üldlaulupidu, Tartu rahu, Lydia Koidula jne) või siis juba uue asupaigaga (Jonas Alströmer, kuningas Gustav V, järjelugu „Mõnda Alingsåsi minevikust“ jne). Laadilt sarnane, kuid hetkeolukorda käsitlev oli situatsiooni ülevaade erinevatest Rootsi elu aspektidest (Älvsborgi läänist, liikluskorraldusest, USA-sse ümberasumise võimalustest jne).
Kõige omanäolisem nii käsitluslaadilt kui ka keelekasutuselt oli rubriik „Nipet-näpet“, mis kujutas päevakajalist satiiri, märklauaks sageli kohalike eestlaste elukombed. Näiteks kirjutas leht 1946. aastal:
Aprilli saabudes Alingsåsi eesti õrnemsugu muutus senisest veelgi tagasihoidlikumaks ja ka – vagamaks. Kus varem mõnikord mõned orgiad korraldati, on need nüüd moest läinud. Selleasemel olevat sääl aga nüüd piiblite järele väga elav nõudmine.[9]
Kirjeldatu täpset tausta võime tagantjärele üksnes oletada.
Vahel avaldati rubriigis ka eesti poeetide luuletusi – nii klassikuid (Juhan Liiv) kui ka tõusvaid tähti (Kalju Lepik).
Uudiste rubriigis kajastati peamiselt kohalike eestlaste elu puudutavat (Alingsåsis toimunud aktused, spordivõistlused, seltside-ringide koosolekud jne), vahel ka laiemalt eestlaste elu Rootsis (Eesti või eestlaste mainimisi kohalikus rootsikeelses ajakirjanduses, sh poliitilises debatis; ilmunud eestikeelseid trükiseid jne). Hulgaliselt oli lühiteateid eelseisvatest sündmustest (pidu, kooriproov, teatrietendus) ja vahel ka toimunust. Mõni napp teade („Üks Alingsåsi eestlane ostis omale mootorratta“[10]) tundub praegu vahest ebainformatiivne ja koomilinegi, kuid võis tollasele lugejale anda oluliselt rohkem teavet kui tänasele.
Lühivormide seas oli oma koht ka aeg-ajalt ilmuval „rahvuslike kaupade“ reklaamil. See avaldati rubriigi lõpus, kuid ülejäänust kujunduslikult ja tekstiliselt eristamata, nii et seda võib nimetada ka „sisuturunduseks“. Peamiselt pakuti „vastavalt eestlaste maitsele“ valmistatud toitu (verivorst, hapukapsas). Samas oli korduv reklaamija ka rätsepaäri, mis sai tänu seal töötavale eestlasele teenindada kliente ka eesti keeles.
Loetletud žanride paljusus kehtib küll peamiselt Alingsås Tidningi eestikeelse veeru esimese, toimetaja Pommeri perioodi kohta (1945–1947). Tema lahkumisega kaovad eripärasemad rubriigid nagu juhtkiri, ülevaated, satiirinurk jne. Edaspidi muutub eestikeelne osa lühemaks ja üksluisemaks, sisaldades lõpuks valdavalt lühiteateid eelseisvatest üritustest ja seltside-ühingute aastakoosolekute faktilisi tulemusi (juhatuste ümbervalimised jne). Kohaliku eesti elu sündmuste kohta ajakirjanduslikku kajastust napib. Tundub, et toimetus enam järjepidevalt uudiseid ei kogunud, vaid avaldas eelkõige seda, mida asjast huvitatud (seltsid ja ringid) ise neile tõid – peamiselt kuulutusi.
Alingsås Tidningi eestikeelne veerg keskendus peamiselt kohalikule eesti miniühiskonnale ja selles ei kajastatud maailmapoliitikat ega Rootsi siseelu, mis polnud eestlastega otseselt seotud. Ka üldisemaid Alingsåsi linnaelu puudutavaid uudiseid (uue raekoja kavandamine, rändtivoli tulek jne) avaldati vaid paaril korral. Suhtumine Nõukogude Liitu oli äärmiselt vaoshoitud. Suure põgenemise esimese aastapäeva paiku kirjutati juhtkirjas Eestisse tagasipöördumise kohta malbelt, et see „saab toimuda aga ainult siis, kui kaovad need takistavad asjaolud, millede tõttu me praegu siin viibime“.[11] Huvi Kodu-Eesti vastu oli samas väga suur: üsnagi neutraalses toonis kirjeldati ka Eesti NSV repatrieerimispropaganda ponnistusi.
Nagu teada, oli eesti põgenikel Rootsis keelatud „tegeleda poliitikaga“. Mida see täpsemalt tähendas, sõltus aga paljuski inimesest endast ja kohapealseist võimuesindajaist. Oludes, kus eesti skautidel oli keelatud isegi vormil sinimustvalget embleemi kanda,[12] valis Alingsås Tidning ilmselgelt võimalikult ettevaatliku tee. Eestlaste poliitilisi vaateid puudutavaid seisukohavõtte leiab vaid mõnel korral rubriigi Pommeri-perioodist, kus manitsetakse olema üksmeelne. Eesti lähimineviku osas seisis Pommer ise kindlalt „suure demokraadi“ Konstantin Pätsi selja taga, kelle kaitseks diktatuuri-süüdistuste eest ta mitmel korral välja astus.[13]
Eestikeelse rubriigi valmimise „köögipoole“ kohta saame leheveergudelt teada väga vähe. Mõnel korral leiame meeldetuletuse, et kaastöö tuleb toimetajale üle anda kolmapäeva õhtuks; leidub vabandusi trükivigade pärast, mida „on raske vältida, kuna trükiladujad ei valda laotavat keelt“. Oma tööd lõpetades kiidab ja tänab Martin Pommer nii eesti kaastöölisi kui ka rootsi toimetust, kellega „kahe aasta jooksul ei juhtunud ainustki arusaamatust“.[14] Huvipakkuv on märkus neljanda ilmunud eesti rubriigi lõpus:
Peatoimetaja poolt juhiti eestlaste osa kirjapanija tähelepanu sellele, et eestikeelne tekst venib juba liiga pikaks, ületades mitmekordselt esialgselt lubatud ruumi kontingendi. Kui ikka nii edasi, võivat rootsikeelne leht muutuda lõpuks päriselt eestikeelseks.[15]
Tegelikkuses ilmus eestikeelne osa enam-vähem samas mahus veel mitu järgnevat aastat. Kuna märkus ilmus satiirirubriigi „Nipet-näpet“ lõpus, võis tegemist olla lihtsalt naljaga.
Alingsåsi eestlaste elust sõjajärgsetel aastatel saame eestikeelse rubriigi kaudu teada üsnagi palju. Kohaliku eestluse keskus Alingsåsi Eesti Selts asutati 52 eestlase osavõtul 25. märtsil 1945. Järgmise aasta jaanuaris tehti kokkuvõtteid senisest tööst ja loeti üles, et selts oli selle aja jooksul korraldanud üheksa omavahelist koosviibimist, viis väljasõitu, kaks teatrietendust ja kaks kontserti, hoolitsenud võrkpalli mängimise võimaluse eest, korraldanud rahvatantsuharjutusi ja keelekursusi, korjanduse Saksamaal põgenikelaagrites viibivate eestlaste toetuseks jne. Rahaline käive oli sel perioodil 3767,67 Rootsi krooni, liikmemaksuks määrati üks kroon. Seltsi juures tegutses spordiring ja „male-bridgering“.[16] Suurt tähelepanu pöörati kooli küsimusele. Eesti algkool pidi lõpetama tegevuse 1945. aasta suvel, kuid jätkas täienduskoolina, kus õppetöö toimus koolipäevadel nädala sees pärast rootsi kooli tundide lõppu. Lisaks leiab rubriigist teateid rahvatantsurühma, eesti segakoori, eesti pihtkonna, „Eesti Abi“ toimkonna, skautide ja gaidide jt tegevuse kohta.
Alingsåsi eesti kooli puudutavaid materjale on jõudnud Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi, teiste kohalike organisatsioonidega seotud dokumente Rahvusarhiivi. Alingsåsi Eesti Seltsi arhiivi kohta paraku teated puuduvad. Seega sisaldub Alingsås Tidningi eesti rubriigis hulgaliselt infot, mida ei saa suure tõenäosusega enam kusagilt mujalt. Kaheksa aasta jooksul mainitakse rubriigis ligi 150 eesti põgeniku nime, mis lisab sellele allikale suurt isikuloolist väärtust. Samuti võib tänane lugeja leheveergudel sisalduvatele faktidele (mida on palju) lisaks leida huvitavat infot n-ö ridade vahelt või eri tekste võrreldes.1946. aasta aprillis kirjutati ajalehes Eesti Teataja:
Kultuurilise ja seltskondliku tegevuse poolest kuulub Alingsåsi eesti koloonia ühe ärksamana Borås-Göteborg-Alingsås kolmnurka, mis omavahel peavad tihedat sidet vastastikuste külaskäikude näol.[17]
Kaks teist mainitud Lääne-Rootsi linna Borås ja Göteborg olid Alingsåsist rahvaarvult vastavalt viis ja 30 korda suuremad,[18] samavõrra leidus seal enam võimalusi tööks ja elamiseks. Võib arvata, et aktiivsematele inimestele jäi väike ja peamiselt tekstiilivabrikus tööd pakkuv Alingsåsi linnake peagi kitsaks. Igatahes leiame eesti rubriigi veergudelt pidevalt teateid, et ühe või teise ühingu või ringi juht on asunud elama Boråsi või Göteborgi. Äraminejate positsioonid võtsid üle uued inimesed kohapealsete eestlaste seast ning mõningal määral saabus Alingsåsi eestlasi ka mujalt juurde.[19] Kohaliku eesti seltsi esimesel aastapäeval möödunust tagasivaadet tehes kirjutati rubriigis „Eestlastele“:
Kuigi kohapääl puuduvad võimalused eriti suurte saavutuste läbiviimiseks, arvestades siinsete eestlaste igapäevaste tööülesannetega, erioskustega jõudude puudumisega jne., pole jäetud tegemata midagi, milleks jõud ja võimalused on ulatanud.[20]
Tõepoolest, teadaolevalt puudus ka mõlemal eesti rubriigi toimetajal varasem ajakirjanduslik kogemus, rääkimata vastavast haridusest. Ilmselt kehtib sama enamiku kohapealse eesti seltsitegevuse edendajate kohta. Seda tähelepanuväärsem on eesti rubriigi ilmumine läbi kaheksa aasta ning kohaliku eesti seltsitegevuse jätkumine Alingsåsi linnakeses veel mitukümmend aastat.
Kui kunagi võetakse Eesti diasporaa ajalugu põhjalikuma käsitluse alla, on sääraste väikeste kohtade lood vähemalt sama huvitavad kui suurte keskuste omad. Pealegi – selliseid paiku on ju Rootsiski peale Alingsåsi veel.
Artikli valmimist on toetanud väliseesti kultuuripärandi säilitamise programm. Ühtlasi tänab autor Jüri Helbergi väärtuslike kommentaaride eest.
Hiljar Tammela, teadur, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 8, 10119 Tallinn, hiljar.tammela@mnemosyne.ee
[1] Vt B. Kangro. Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976, lk 228–242; uuematest käsitlustest sealse piirkonna eestlaste koht vt nt A. Rebas. Eestlased Lääne-Rootsis 1945–2020. Göteborg: Kompendiet, 2021.
[2] Eesti kolonii Alingsåsis. – Alingsås Tidning (AT), 28.09.1945, lk 11. Ühe ajaleheteate kohaselt mängis eestlaste sattumisel Alingsåsi olulist rolli sellest väikelinnast pärit „proua Ånberg“, kes puutus eesti põgenikega kokku Stockholmis Södra Latini gümnaasiumis paiknenud karantiinilaagri juhatajana. Vt Vabrikuneiud Alingsåsis. – Teataja, 10.01.1945, lk 4.
[3] Vt nt Eestlased idüllilises Alingsåsis. – Eesti Teataja, 6.04.1946, lk 4. Linna elanike arv oli tollal umbkaudu 10 000, st eestlaste osakaal tõusis kiiresti mitme protsendini.
[4] Vt Gotlandi kohta: M. Talts. Gotlandi lehtede eestikeelsed veerud 1944. aasta sügisest – täiendus eesti ajakirjanduse ajaloole ja rahvusbibliograafiale. – Tuna 2017, 2, lk 146–153; näitena uuematest rootsieesti ajakirjandust puudutavatest käsitlustest: M.-A. Mägi. Eestlaste põgenikelaagrid Rootsis rootsieesti pagulasajakirjanduse andmetel. – Põgenemine Eestist Rootsi Teise maailmasõja ajal. Eesti Mälu Instituudi toimetised 2024, 4, lk 203–235.
[5] Eestikeelses kirjasõnas on piirdutud eeskätt lühimainimisega, vt nt B. Kangro. Eesti Rootsis,
lk 115, 234; Välis-Eesti perioodika 1944–1975. Koost. H. Salasoo ja V. Salo. Rooma: Maarjamaa, 1976, lk 75. Küll ilmus mõne aasta eest Rootsi Eestlaste Liidu veebilehel Alingsås Tidningis ilmunud materjalide alusel koostatud rootsikeelne ülevaade Alingsåsi eestlaskonna tegevusest sõjajärgsel kümnendil, vt J. Helberg. Alingsås estländare, invandring och integration, https://sverigeesterna.se/2020/02/22/alingsas-estlandare-invandring-och-integration/ (27.06.2025).
[6] Ajaleht Alingsås Tidning ilmub senini, vt https://www.alingsastidning.se
[7] Martin Pommer (1910–1970) oli Eestis talupidaja, Rootsis õppis hiljem ümber elektriinseneriks. Lisaks aktiivsele tööle Alingsåsi Eesti Seltsis ja ajalehes (1945–1947) mäletatakse teda Lääne-Rootsi eestlaste seas senini Göteborgi Eesti Seltsi energilise juhina (1950.–1960. aastatel).
[8] Julie (ka Juuli) Paljak (hiljem Herma, 1910–1999) oli hariduselt raamatupidaja, tegeles aktiivselt mitmes pagulasühingus algul Rootsis, 1950. aastate keskpaigast Kanadas. Alingsås Tidningi eesti rubriigis kajastati mh ka tema poja Ivar Paljaku (1931–2021) tegevust, kes oli poisina aktiivne skaut, hiljem tehnikateadlane (standardiseerimisekspert) ja väliseesti aktivist. Aastatel 1985–1992 kuulus Ivar Paljak ka Eesti Vabariigi Valitsuse (eksiilis) koosseisu.
[9] Knep. Aprillijuttu. – AT, 5.04.1946, lk 11.
[10] AT, 14.02.1947, lk 7.
[11] Mida toob meile teine pagulasaasta? – AT, 5.10.1945, lk 7.
[12] Alingsåsi skautide tööst. – AT, 24.05.1946, lk 8.
[13] Vt nt K. Päts. – AT, 20.07.1945, lk 7; Uusi tuuli pagulaskonnas. – AT, 8.03.1946, lk 7.
[14] Ilmumist lõpetades. – AT, 25.04.1947, lk 7.
[15] Nipet-näpet. – AT, 11.05.1945, lk 7.
[16] Kolmveerand aastat seltskonna teenistuses. – AT, 18.01.1946, lk 7.
[17] Eestlased idüllilises Alingsåsis. – Eesti Teataja, 6.04.1946, lk 4.
[18] Vt nt Befolkningsrörelsen år 1945 av Statistiska Centralbyrån. Stockholm, 1948.
[19] Alingsåsi vabrikud tegid eestikeelse tööjõu ligitõmbamiseks mh rootsieesti ajakirjanduses reklaami, nt „Üksikud naised 16–35 eluaastani, kes soovivad õppida kudumist, leiavad tööd meie vabrikus. Ühises pansionaadis on veel kolm vaba kohta…“. – Eesti Teataja, 12.09.1945, lk 6.
[20] Üks aasta eestlaste organiseerimist Alingsåsis. – AT, 29.03.1946, lk 7.