Sissejuhatus

Teise maailmasõja aegsed rahvastikku puudutavad käsitlused vaatlevad peamiselt erinevatel põhjustel represseeritute, mobiliseeritute või ümberasunute (ümberasustatute) saatust. Enamik neist käsitlustest on ühel või teisel määral poliitilise või ideoloogilise taustaga, mis ajaloolises kontekstis võib olla mõistetav. Teiselt poolt ei ole aga peaaegu üldse uuritud sõjaaegse rahvastiku arvestust ja arenguid. Ennekõike puudutab see Eesti Statistika Valitsuse tegevust, kuid mitte ainult.

Käesolev artikkel püüab heita põgusa pilgu Eesti rahvastiku loosse Teise maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni tingimustes. Sealjuures tuleb arvestada, et tegemist on vaid sissejuhatusega teemasse, mis nõuaks edasist põhjalikumat uurimist.

Peamiseks sündmuseks sõjaaegse Eesti rahvastiku ülesmärkimisel oli kahtlemata rahvastiku registreerimine 1. detsembril 1941. Tegemist oli sõna otseses mõttes rahva loendusega, mille andmeid kasutati nii kogu sõja vältel kui pärast sõdagi. Pikemalt on sellest registreerimisest juttu kahes ülevaateartiklis ajakirjas Tuna.1Vt. M. Maiste, V. Berendsen. Rahvastiku registreerimine Eestis 1. detsembril 1941: taust, korraldus, allikad. – Tuna 2017, nr. 1, lk. 37–57; M. Maiste, A. Puur. Rahvastiku registreerimine Eestis 1. detsembril 1941: tulemuste analüüs. – Tuna 2018, nr. 1, lk. 39–59.

Alljärgnevalt on vaatluse all Eesti rahvastiku registreerimised, mis toimusid aastatel 1942–1944, ning seda ajavahemikku iseloomustanud rahvastiku arengud Eesti pinnal.

Rahvastiku registreerimine 1. veebruaril 1943

ILLUSTRATSIOON:
1. veebruari 1943. aasta rahvastiku registreerimise vorm nr. 1. TLA, 1361.5.832

1942. ja 1943. aastal oli rahvastiku arvestuse osas kahtlemata üks olulisemaid sündmusi Eesti ala rahvastiku registreerimine seisuga 1. veebruar 1943.

21. jaanuaril 1943 saatis Statistika Valitsus vallavalitsustele ringkirja nr. 722, milles paluti 1. veebruariks 1943 kindlaks teha valdade elanike arv ja saata see koondtabelina Statistika­ametile. Tabelis nõuti nii vallaelanike kui ka sõjapõgenike koondarvu sugude kaupa. Abimaterjalina soovitati kasutada maksuametile samaks tähtajaks koostatavaid elanike nimekirju.2Vt. nt. Tallinna Linnaarhiiv, TLA, 393.1.15.

Kirjale oli lisatud juhend, mis sätestas isikute ringi, kelle kohta andmeid nõuti.

Arvesse tuli võtta:

1. kõik elanikud, kelle elukoht on vallas, s. t. inimesed, kes ei ole registreeritud linnade aadresslaudades;
2. vallas asuvate kesk- ja kutsekoolide internaatides elavad õpilased;
3. lastekodudes, vanadekodudes jne. elavad hoolealused;
4. kasarmutes elavad Eesti Omakaitse meeskonnad;
5. taludes jm. elavad töödele paigutatud sõjapõgenikud (eraldi).

Arvestusest tuli välja jätta:

1. vallas viibivad Saksa sõjaväelased, samuti eestlased Saksa sõjaväes ja Eesti Leegionis;
2. vallast linna koolis käivad ja linnas korteris olevad õpilased;
3. laagreis elavad sõjapõgenikud;
4. vangid nii vanglais kui väljaspool (nt. töödel);
5. sõjavangid nii laagreis kui ka taludes jm. töödel.

Märkuse vormis on rõhutatud: „Käesolevaga kogutavad elanike arvud koos linnade aadress laudade andmetega peavad võimaldama Eesti elanike üldarvu 1. veebruari peale kindlaks teha…“3Samas. Sellest võib jääda mulje, et linnades võeti arvestuse aluseks aadresslaudade andmed (mis ei saa olla tõsi).

Tegelikult oli mainitud juhul tegemist nähtavasti eelarvestusega, kuivõrd tabelid tuli esitada juba 1. veebruariks. Ilmselt kehtisid samad reeglid aga ka registreerimispäeval. 1. veebruaril registreeriti ühtemoodi nii linnade kui ka valdade elanikud. Näiteks on meie käsutuses registreerimise vorm nr. 1 Tallinn-Nõmme linna Jannseni tänav 22 kohta.4TLA, 1361.5.832. Tegemist on standardse registreerimislehega, mis koosneb lühikesest juhendist ja tabelist, kuhu tuli kanda registreeritavate andmed.

Registreerimine võis olla seotud isikute maksustamisega, kuivõrd sissejuhatavas juhendis on öeldud, et täidetud registreerimisleht tuleb esitada maksuametile. Linnades, kus maksuamet puudub, ning valdades vastavalt linna- või vallavalitsusele. Maksustamisele viitavad ka mõned kinnisvara ja isikuid puudutavad küsimused, samuti Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Maksude Valitsuse korraldus, mis ilmneb 27. jaanuaril 1943 dateeritud kirjast nr. 4/5290-40.5Vt. nt. TLA, 393.1.15. Samas võidi maksuametit kasutada ka kui „töötavat asutust, mis ei vajanud lisaressurssi“.

Nagu öeldud, oli registreerimise kriitiline moment fikseeritud 1. veebruariga 1943. Seega on seda registreerimist põhjust kõrvutada teiste rahvaloendustega. Nimekiri tuli koostada „… maja või talundi omaniku või asemiku (rentnik, valdaja, hooldaja, kasutaja, valitseja, volinik jne.) poolt kõigi elanikkude kohta, kes 1. veebruaril 1943. a. alaliselt majas või talundis elasid, arvestades seejuures ka majast või talundist ajutiselt lahkunuid. Võõrastemajades ja möbleeritud tubades elutsevatest isikutest tuleb võtta nimekirja kõik need, kes seal elasid vähemalt kaks nädalat enne ja üks nädal pärast 1. veebruari 1943.“6TLA, 1361.5.832. Siinkohal tuleb märkida, et eraldi loendajaid/registreerijaid polnud teadaolevalt ette nähtud.

Linnamajades tuli nimekiri koostada korterite, taludes perekondade kaupa, kusjuures esimesena tuli kirja panna perekonnapea. Nimekiri tuli esitada hiljemalt 15. veebruariks 1943, selle esitamata jätmise puhul oli ette nähtud rahatrahv.

Kokku oli registreerimislehel 12 küsimust: 7 kinnisvara ja 8 elanike andmete kohta.

Kinnisvara kohta: 1) kinnisvara omaniku nimi ja perekonnanimi; 2) kinnisvara omaniku elukoht; 3) kinnisvara kasutaja, hooldaja või rentniku nimi ja perekonnanimi; 4) kinnisvara kasutaja, hooldaja või rentniku elukoht; 5) kinnisvara asukoht ja nimetus, mis sisaldas järgmisi andmeid: linna/valla nimi, tänava/küla nimi, politsei number, kinnistu number, tüüp (elumaja, krunt, talund jne).

Lisaks tuli lehele kanda kinnisvara hindepunktide arv (6), renditud kinnisvara puhul rendisumma (7).

Elanike kohta (korterite kaupa): 1) nimed; 2) sugu; 3) sünniaeg (päev, kuu, aasta); 4) sugulus- või muu vahekord perekonnapeaga (naine, laps, isa, ema, vend, õde, teenija, allüürnik jne.); 5) praegune amet, elukutse või mis alal töötab; 6) iseseisev või palgaline või palgata perekonnaliige; töö- ja teenistuskohad; 7) korteri üürisumma 1942. aastal ilma keskkütte ja veerahata. Üürisumma sisse ei tulnud arvestada üüri väärtust aja eest, mil korter oli tühi; 8) märkused.

Registreerimisküsimuste täpsustatud definitsioone, samuti lähemaid andmeid registreerimise korralduse kohta siiani leida ei ole õnnestunud.

Teised registreerimised 1942–1944 suvi

Mõned kuud hiljem, 21. aprillil 1943 saatis Harju maavanem maakonna vallavanematele ja linnapeadele välja ringkirja, milles teatati, et „vastavalt Okupeeritud Ida maa-alade Riigiministri määrusele 7. jaan. 1943 Saksa riikkondsusega isikute registreerimiskohustuste kohta Ida maa-aladel on Tallinna Linnakomissar oma korraldusega 13.04.1943 pannud määruses ettenähtud registreerimisasutuste ülesanded oma piirkonna vallavanematele ja linnapeadele“.7TLA, 206.1.44.

Nimetatud määrusest selgub, et igale linnapeale ja vallavanemale, välja arvatud saarte vallad, saadeti viis komplekti registreerimislehti (Anmeldung) ja kaks komplekti väljaregistreerimislehti (Abmeldung). Igas komplektis olid registreerimislehed kolmes eksemplaris.

Registreerimislehed enese ja oma leibkonda kuuluvate Saksa kodakondsusega isikute kohta pidi täitma registreerimiskohuslane, kinnitades andmete õigsust oma allkirjaga.

Valla- või linnavalitsus (registreerimisasutus) pidi kontrollima andmete tõepärasust võrreldes esitatud dokumentidega, märkima registreerimislehe paremale ülemisele nurgale registreerimise aja ja kinnitama registreerimislehe ametipitseriga. Kinnitatud registreerimislehtedest anti üks eksemplar registreerimiskohuslasele, ülejäänud kaks eksemplari tuli kolme päeva jooksul saata maavalitsusse, kust need omakorda saadeti edasi Tallinna linnakomissarile.

Ringkiri sisaldab ka korraldust pidada Saksa riigi kodanike kohta erinimekirja, mille sissekanded tuli teha registreerimislehtede alusel.

Rahvastiku kohta koguti andmeid ka spetsiifilistel eesmärkidel tehtud arvestuste kaudu. Eesti Statistika Valitsuse arhiivist võib näiteks tuua toimiku „Tabelid Eesti rahvastiku koosseisu kohta tööalade järgi 1943. a.“.8RA, R-241.1.620. Tegemist ei ole ametliku väljaandega, vaid töökaustaga, mis sisaldab nii formulare kui ka käsikirjalisi märkmeid. Toimikus leidub tabeleid nii ettevõtete kui ka töötajate kohta. Kokkuvõtted (ja toimik) on dateeritud 1943. aastaga, kuid enamik andmeid pärineb 1942. aastast ja osa tagasiulatuvalt kuni 1936. aastasse. Sellistes toimikutes sisalduvad andmed on üldiselt väga juhuslikku laadi ja sageli puudub neil omavaheline seos. Osa eelnimetatud toimiku materjalidest puudutab andmeid „rasketöötegijate“ kohta Eestis seisuga mai 1941. Toimiku andmetel oli Eestis 1941. aasta mais  tööstustöölisi kokku 74 633 (ilma metallitöölisteta), kellest 15. mai 1941 seisuga u. 69 000 olid „rasketöötegijad“. Nendest u. 28 800 töötasid kaevandustes, osa olid tegevad mineraalide töötlemise alal, keemiatööstuses ja peentööstuses. „Rasketöötegijate“ hulka kuulus ka suurem osa metalli- ja ehitustööstuses hõivatutest, samuti osa mitmesuguste muude tööstusharude lihttöölistest. Metsatööstuses arvestati rasketööliste arvuks 23 600, transpordis 1900, sidevalitsuses ja kaubanduses 1200. Kaks viimast arvu olid tuletatud, kuna otseseid andmeid ei olnud. Kokku seega 55 500 kategoriseeritud rasketöölist. Lõppnending on, et „andmed olid esitatud kogu sotsialistliku tööstuse 92% tööliste kohta“ (tegelikult tuleb kokku veidi üle 80%).

Täitmist vajavates formularides tuli tööharuti välja tuua tööliste arv, sellest eraldi „rasketöötegijad“.

Ettevõtete seisukorra kohta käivate küsimuste seas sisaldus ka küsimus meeste ja naiste üldarvu kohta „enne täitmist“ (vor der Besetzung) ja seisuga 30. juuni 1942.

1. detsembri 1941 ja 31. detsembri 1942 seisuga (1941. aasta registreerimise andmeid on kasutatud ilmselgelt 1942. aasta andmete puudumise tõttu) on toimikus ära toodud töötavate naiste arv tööharude kaupa – kokku 58 311 isikut. Andmetes ei kajastu „sõjaliselt tähtsate“ käitiste naistöötajate andmed. Samuti on puudu käsitööndusega hõivatud naiste andmed, mistõttu ei ole võimalik neid andmeid samas tabelis toodud 1936. (1934.) aasta andmetega täielikult võrrelda. Küll aga on huvitav vaadelda võrreldavaid tööharusid. Tööstustööliste ja kaubanduses hõivatute arv 1942. (1941.) aastal võrreldes 1936. aastaga väga oluliselt ei muutunud (tööstuses 1936. aastal 15 602 ja 1942. aasta detsembris 14 879, kaubanduses vastavalt 15 250 ja 13 323 naist). Oluliselt muutus aga transpordi ja side, ühiskondliku tegevuse ning maja- ja isikuteenistuse vallas töötanute arv. Nimetatud arvud käivad 1934. ja 1941. aasta kohta. Transpordi ja side alal kasvas hõivatud naiste arv 1733-lt 3971 isikuni, ühiskondlikus tegevuses 10 976-lt 17 026 isikuni, seevastu maja- ja isikuteenistuses langes see 14 660-lt 9112 isikuni.

Toodud toimik lõpeb Eesti Kutsekogude Keskliidu palvega Eesti Statistika Valitsusele. Palve on dateeritud 7. aprillil 1943 ja selles soovitakse kutseväljaõppe osakonna jaoks andmeid Eesti rahvastiku koosseisu kohta tööalade järgi.

Statistika Valitsuse tegevus, sealhulgas rahvastiku arvestus, jätkus Saksa okupatsiooni ajal vähemalt 1944. aasta suveni. 1944. aasta juunis teostati maakasutuse arvestus, loomade vaheloendus ja põllumajandusega seotud töötajate arvestus.9Vt. nt. RA, 69.1.7. Tegemist oli üldregistreerimisega individuaallehtedele, millest kokkuvõtted tehti vallas. Kokkuvõtted tuli saata Statistika Valitsusele hiljemalt 3. juulil 1944.

Põllumajandusega seotud töötajad jaotati kokkuvõtetes kahte rühma:
A. Majapidaja perekonda kuuluvad põllumajandustöötajad (kaasa arvatud perekonnapea);
B. Võõrad töötajad.

Esimesse rühma kuulusid nii alaliselt kui ka ajutiselt töötavad perekonnaliikmed –  kaasa arvatud perekonnapea – , kes esitati vanuseti (vt. allpool). Eraldi real olid karjastena töötavad perekonnaliikmed, kelle puhul vanust välja ei toodud.

Teise rühma moodustasid aasta-, suve- ja kuutöölised, kes esitati samuti vanuse järgi ja ilma deputantideta (s. t. omal söögil olnud töölisteta). Vanuseti toodi välja ka evakueeritud ja põgenikud.

Deputantide, karjaste, päevatööliste, abitöötajate ja sõjavangide arv toodi ära summaarselt. Kõik andmed toodi meeste ja naiste kohta eraldi.

Vanuserühmad moodustati järgmiselt:

1) kuni 15 aasta vanused;
2) 15–18 aasta vanused;
3) 18–65 aasta vanused;
4) 65 aasta vanused ja vanemad.

1942. ja 1943. aasta rahvastiku kajastamine statistikaväljaannetes

Sõja-aastate ametlikud arvandmed on ära toodud Eesti Statistika Kuukirjas (1943. aastast Eesti Statistika) ja hõlmavad andmeid ajavahemikust 1942. aasta jaanuar kuni 1943. aasta esimene poolaasta, tagasiulatuvalt 1941. aasta 1. detsembri loendusse.10Statistische Monatshefte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Gene­ralkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1942, nr. 1/2, 1942, nr. 3/4, 1942, nr. 5, 1942, nr. 6–8, 1942, nr. 9/10;  Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1943, nr. 11 (1), 1943, nr. 12 (2), 1943, nr. 13 (3), 1943, nr. 14/15 (4/5). Kokku suudeti seda väljaannet alates 1942. aasta algusest publitseerida viisteist numbrit üheksas vihikus. See tähendab, et nelja vihikusse oli köidetud kaks numbrit (numbrid 1 ja 2, 3 ja 4, 9 ja 10 ning 14 ja 15) ja ühte kolm numbrit (6–8). Viimane number (1943, 14/15 (4/5)) sisaldab 1943. aasta II kvartali andmeid ning ilmus nähtavasti 1943. aasta juuli lõpus või augustis, kuivõrd ära on toodud ka andmed linnarahvastiku kohta seisuga 1. juuli 1943.

Nagu ennist kirjeldatud, kajastab küllaltki suur osa väljaannetest 1. detsembri 1941 loenduse tulemusi (numbrid 1/2, 3/4, 5, 9–10). 1942. aasta andmed on leitavad numbrites 3/4, 5, 6–8, 9/10, 11 (1) ja 13 (3), 1943. aasta andmed numbrites 12 (2) ja 14/15 (4/5).

1942. ja 1943. aasta kohta on väljaannetes andmeid ainult rahvaarvu, soolise koostise, abielude, sündide, surmade ja mehaanilise liikumise kohta. Peale selle on eriülevaade alevikkude rahvastiku kohta 1942. aastal, ent võib arvata, et need andmed on esitatud seisuga 1. detsember 1941.11Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1943, nr. 12 (2). Andmeid vanusstruktuuri, tööalade, rahvuste, leibkondade jne. kohta ametlikes kokkuvõtetes ei leidu.

Esitatud andmete koosseisu on lähemalt kirjeldatud allpool, kuid üldjoontes tuleb nentida, et väljaannetes kasutatud andmete esitusprogramm võimaldab Eesti rahvastiku kohta anda vaid väga üldise pildi, kusjuures linnadega võrreldes on valdade kohta esitatud andmeid oluliselt vähem. Tervikülevaate saamist raskendab veelgi andmete allikaline erinevus ning asjaolu, et senini pole käepärast andmete saamise konteksti kirjeldavad materjalid.

Muutused Eesti rahvastikus 1941–1943

Koguarvestuslikku rahvaarvu selle perioodi kohta (välja arvatud 1. detsember 1941) sõjaaegsetes statistika väljaannetes toodud ei ole.

Linnade rahvaarv on aadressbüroodes registreeritute andmete põhjal summaarselt kogu Eesti kohta esitatud igakuiselt. Üksikute linnade kohta on andmed rahvaarvu kohta igakuiselt kaetud 1942. aasta jaanuarist kuni aprillini, seejärel leidub andmeid juuni-juuli, septembri-oktoobri ja detsembri kohta. 1943. aasta kohta on üksikute linnade rahvaarv toodud seisuga 1. jaanuar, märts-aprill ja juuni-juuli.

Valdade rahvaarvu kohta on publitseeritud andmed ainult kahes punktis:

1. jaanuar 1942 tabelis „Maarahvastiku jaotus toiduloleku järgi jaanuaris“;12Statistische Monatshefte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Gene­ralkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1942, nr. 3/4 März-April, lk. 70–71.
2. tabelis „Valdade rahvastik 1. II 1943“, mis baseerub sel ajal toimunud rahvastiku registreerimisel saadud andmetel.13Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1943, nr. 12 (2), lk. 78–79.

1942. aasta valdade rahvaarv on toodud sugusid eristamata ainult summaarselt sissetulekunäitaja alusel. Eristatud on „talupidajate toidul olev rahvastik“ ja „toidul väljaspool põllumajandust olev rahvastik“. Valdade elanikest oli talupidajate toidul 528 474 isikut ehk 76,21% rahvastikust ja väljaspool põllumajandust 164 955 isikut ehk 23,79% rahvastikust. Osaliselt on väljaspool põllumajandust hõivatud maarahvastiku suhteliselt suur osakaal avatav 1942. aastal alevike kohta koostatud ülevaate kaudu.14Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn. 1943, nr. 12 (2), lk. 70–72.

Tabel 1. Vallasiseste alevike elanike tegevuse jaotus (%)

Tööstuse suurt osakaalu maapiirkondades ilmestab alljärgnev tabel mõningate vallasiseste alevike andmetega 1942. aastast.

Tabel 2. Rahvastiku jaotus alevikes  majandusharuti 1942. aastal (%)

Andmed 1943. aasta 1. veebruari rahvaarvu kohta on esitatud sugude kaupa. Muid tunnuseid välja toodud ei ole.

Jaanuaris 1942 loeti valdades kokku 693 429 inimest, 1. veebruari 1943 seisuga elas valdades 313 879 meest ja 382 117 naist – kokku seega 695 996 inimest. 1943. aasta kohta tuleb arvestada, et tegemist on vallavalitsuste esitatud andmetega

Võttes aluseks aadressbüroodes registreeritud linnaelanike arvu seisuga 1. jaanuar 1942 (312 098) ja 1. veebruar 1943 (130 745 meest ja 189 182 naist, kokku 319 927 isikut), võib jaanuaris 1942 arvestada Eesti rahvaarvuks 1 005 527 ja 1943. aasta veebruaris 1 015 923 inimest, neist 444 624 meest ja 571 299 naist. On tähelepanuväärne, et 1942. aasta jaanuari arvestuslik rahvaarv on väiksem 1941. aasta 1. detsembril registreeritud rahvaarvust.

Siinkohal võib ära tuua Voldemar Kaufmanni kandidaadiväitekirjas esitatud andmed.[15] Väärib märkimist, et töös esitatud andmed linnarahvastiku kohta on varustatud viidetega – andmed pärinevad kas statistilistest väljaannetest või arhiiviallikatest –, valdade rahvaarvu kohta viited suuresti puuduvad.

Tabel 3. Rahvaarv 1942–1944 algus V. Kaufmanni järgi

Märkus: 1942. aasta lõpu rahvaarv sisaldab tegelikult 1943. aasta veebruari-märtsi andmeid. 1941. aasta lõpu rahvaarv on toodud, tuginedes 1.12.1941 rahvastiku registreerimise andmetele.

Toodud tabel vajab kommenteerimist. Perioodnäitajad 1.12.1941–1.01.1942 ja 1.02.1943–1.03.1943 on arvutatud järgmiselt. Kaufmanni käsutuses olnud allikates on toodud valdade rahvastik seisuga 1.12.1941 ja 1.02.1943 soolist koosseisu eristamata ning linnarahvastik seisuga 1.01.1942 ja 1.03.1943 soolise koosseisu järgi. Summa on saadud mõlema seisu liitmisel, eeldades, et kuu aja jooksul ei toimunud rahvastikus olulisi nihkeid.

1.01.1944 rahvaarv on arvatavasti saadud järgmise arvutuskäigu tulemusena. V. Kaufmann võttis aluseks nende valdade ja linnade elanike arvu, mis esitasid jaanuarikuu elanike liikumise aruande seisuga 1.01.1944 – kokku 413 830 mehe ja 565 080 naise, kokku 978 910 isiku kohta. Lisatud on hüpoteetilised andmed valdade kohta, mis jäid sel ajal juba lahingutegevuse piirkonda ja kust aruandeid polnud võimalik saada. Sellised vallad olid: esiteks, Kagu-Eestis Võru vald 1244 meest ja 1386 naist, kokku 2630 isikut; teiseks, Naissaar ja sõjategevuse tsoonis olevad Virumaa vallad ning Narva linn – 13 588 meest ja 19 505 naist, kokku 33 093 isikut. Tõsi, ka siin on kuuajaline nihe. Algne arv on dateeritud 1. jaanuariga, millele on juurde liidetud andmed seisuga 1. veebruar 1943.

Vähemalt 1944. aasta seisu arvestades tuleb silmas pidada, et hulk valdu olid n.-ö. eriarvestuspiirkonnad, s. t. piirkonnad, mis olid vahetult seotud aktiivse sõjategevusega. Selliste valdade hulka kuulusid Naissaare, Riguldi, Holstre, Karksi, Äksi, Võru, Varstu, Alutaguse, Narva, Piiri, Raja, Vaivara, Vasknarva ja Jõhvi.

Arvatavasti oli aruannete liikumine ka varasematel aastatel küllaltki raskendatud. Pealekauba võib arvata, et üsna suur osa Eesti tsiviilelanikkonnast ei kajastunud neis aruannetes üldse. Sõja lõpuaastatel 1943 ja eriti 1944 moodustasid mitteregistreeritud isikutest tõenäoliselt väga suure osa sisemaised sõjapõgenikud, eeskätt pommitamiste ja lahingutegevuse eest linnast maale suundunud inimesed. Tõsiasi on aga see, et 1942. ja 1943. aastal jäi Eesti tsiviilelanike arv stabiilseks või isegi kasvas mõnevõrra, mis on sõjaaja kohta üsna märkimisväärne.

Andmed rahvastiku loomuliku liikumise kohta 1942. ja 1943. aastal on Statistika Kuukirjas esitatud kolme allika põhjal:

1. perekonnaseisuametilt saadud andmed, mis hõlmavad linnu linnade kaupa ja valdu maakondade kaupa summaarselt;
2. linnade aadressbüroodelt saadud andmed, mis käsitlevad linnadesse sisse- ja väljaregistreeritud inimesi;
3. 1942. aasta kohta eelkokkuvõtted, mis hõlmavad linnu linnade kaupa ja valdu maakondade kaupa summaarselt.

Selline jaotus võib olla seotud teadmisega kohapealse andmekogumise ja -arvestuse ebaühtlusest või – mis  veelgi olulisem – just sellest andmekogumise ja -arvestuse ebaühtlusest tingituna. Kuid kindlasti kajastusid esitatud tabelite programmis teatud poliitilised kaalutlused.

Ühteaegu oluline ning tunnetuslikult õpetlik on vaadelda andmeid, mis on saadud erinevates ametkondades registreerimiste tulemusel ja mida on võimalik võrrelda linnarahvastiku puhul.

Tabel 4. Eesti linnarahvastiku loomulik liikumine perekonnaseisuametilt saadud teadete ning aadressbüroodes sisse- ja väljaregistreerimise andmetel16Statistische Monatshefte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1942; Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn, 1943.

vt tabelit pdf-ist

Nagu näha, on vahed perekonnaseisuametilt ja aadressbüroodest saadud andmetes kuude lõikes üsna kõikuvad, ulatudes (sündide puhul) mõnest inimesest (1942 jaanuar ja august) rohkem kui saja isikuni. Eriti silmatorkavad erinevused on 1942. aasta veebruari ja märtsi ning 1942. aasta detsembri ja 1943. aasta jaanuari andmetes, kui vahed ületavad 100 isikut.

Üldiselt võib täheldada, et perekonnaseisuametilt saadud arvud enamasti ületavad aadressbüroode arve (surmade puhul lausa 100%) ning summaarselt on sündide andmetes vahed väiksemad kui surmaandmetes.

Andmete ja nende erinevuste hindamisel tuleb arvestada õige mitme asjaoluga, mis praegu pole veel sugugi selged. Oleks vaja teada, kas toodud andmed baseeruvad tegelikel sünni- ja surmadaatumitel või perekonnaseisuametis/aadressbüroos arvele võtmise/arvelt mahavõtmise daatumitel. Esimesel juhul võiks andmete lahknevust interpreteerida sünni/surmakoha ja registreerimiskoha erinevuste kaudu. See tähendab, et perekonnaseisuametis kajastusid sünnid-surmad ka nende isikute puhul, kes ei olnud samasse administratiivüksusse kirja pandud. Teisel juhul tuleb arvestada ka ajalist nihet, mis tuleneb isiku sünni/surma reaalse toimumise ning selle erinevates instantsides registreerimise vahel. On võimalik ja tõenäoline ka mõlema asjaolu kombinatsioon.

Perekonnaseisuametilt laekunud andmeid ja Statistika Valitsuse tehtud eelkokkuvõtteid saab vaadelda nii linna- kui ka maarahvastiku lõikes, kuid ainult 1942. aasta ulatuses. 1943. aasta kuude kohta on esitatud vaid üks arv. Selle aasta tabelite päises on kirjas, et tegemist on perekonnaseisuametilt laekunud andmetega, allmärkuses aga, et eelkokkuvõtetega.

Tabel 5. Rahvastiku loomulik liikumine Eestis jaanuar 1942 – juuni 1943 perekonnaseisuametilt laekunud andmete ja Eesti Statistika Valitsuse 1943. aasta algul esitatud eelkokkuvõtete järgi

vt tabelit pdf-ist

Nende andmete lahknevust on uurimise praeguses staadiumis praktiliselt võimatu sisuliselt kommenteerida, sest pole ülevaadet metoodikast, millele tuginedes eelkokkuvõtted tehti. Võib vaid nentida, et sündide puhul on väga suured erinevused aasta alguse ja lõpu näitajates. Surmade puhul on vahed väiksemad. 1942. aasta jaanuari näitajates on suured kõikumised ka mõistetavad, arvestades üldist tausta.

1942. aasta peale kokku võetuna on erinevused linnaelanike arvestuses oluliselt väiksemad kui maaelanikkonna arvestuses.

Siinkohal olgu ära toodud kirjanduses publitseeritud andmed rahvastiku loomuliku liikumise kohta alates 1941. aasta algusest kuni 1944. aasta keskpaigani. Need andmed põhinevad nii Statistika kuukirjas toodud andmetel kui ka erinevatel lisatud allikatel.

Tabel 6. Rahvastiku loomulik liikumine Eestis 1941–194417V. Kaufmann. Rahvastiku dünaamika ja seda mõjutanud seaduspärasused Eestis XX sajandi esimesel poolel (1897–1959), lk. 91, 93, 95, 98–100, 103–104, 322–333 345–347; M. Maiste, A. Puur. Rahvastiku registreerimine Eestis 1. detsembril 1941: tulemuste analüüs, lk. 40.

vt tabelit pdf-ist

Ülaltoodud andmetele tuginedes on mõnevõrra võimalik vaadelda sõjaaegse tsiviilelanikkonna iibe küsimust. 1942.–1943. aasta rahvastiku kogujuurdekasv oli oodatavalt negatiivne, kuid kuude lõikes üsna erinev (joonis 1).

Joonis 1. Rahvastiku iive Eesti linnades ja valdades 1942 jaanuar – 1943 juuni eelkokkuvõtete andmetel

vt joonist pdf-ist

Silma torkab rahvastiku positiivne iive 1942. aasta juulis, augustis ja septembris, kusjuures eriti märkimisväärne oli see valdades. Pärast seda langes juurdekasv miinusesse. Samuti on näha, et valdades oli sündide-surmade vahekorra kõikumine kuude lõikes oluliselt suurem kui linnades.

Erinevaid allikaid ja arvutusi kombineerides on võimalik vaadelda ka sündimuse ja suremuse üldkordajaid. Alljärgnevalt on esitatud Eesti rahvastiku loomuliku liikumise suhtarvud. Näitajate varieeruvus tuleneb eeskätt arvestusliku rahvaarvu erinevustest eri allikates ja isegi ühe allika erinevates tabelites. Toodud tabel illustreerib kujukalt andmete kasutamisega seotud probleeme.

Tabel 7. Eesti rahvastiku sündimuse ja suremuse üldkordajad 1938–1943 (‰)18Statistische Monatshefte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Gene­ralkommisar in Reval. Reval-Tallinn; Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn; V. Kaufmann. Rahvastiku dünaamika ja seda mõjutanud seaduspärasused Eestis XX sajandi esimesel poolel (1897–1959), lk. 91, 93, 95, 98–100, 103–104, 322–333 345–347; M. Maiste, A. Puur. Rahvastiku registreerimine Eestis 1. detsembril 1941: tulemuste analüüs, lk 40.

vt tabelit pdf-ist

Hoolimata näitajate erinevusest, võib toodud tabeli põhjal teha mõningaid tähelepanekuid:

1. Sõjaeelseid aastaid (1938–1940) iseloomustas suremuse kasv, samal ajal kui sündimus jäi stabiilseks.
2. Sõja algul (1941. aastal) toimus sündimuse ja suremuse hüppeline tõus, mis taandus 1943. aastaks.

Rahvastiku mehaanilise liikumise kohta on statistikaväljaannetes andmed üksnes linnade kohta, tuginedes aadressbüroode teadetele. Andmed linnade mehaanilise liikumise kohta on statistikaväljaannetes toodud erinevalt. Vaadeldavatest vihikutest esimeses kolmes (numbrid 3–8) on linnadesse sisse- ja linnadest väljaregistreeritud isikud toodud summaarselt. Numbris 3/4 on küll eraldi välja toodud ka korteritest välja- ja korteritesse sissekirjutatud, kuid teistes väljaannetes sellist kategooriat ei leidu. Esitatud on vahed, mis tulenevad liikumise andmestikus seoses korterivahetusega. Alates numbrist 9/10 on mehaanilise liikumise andmetes eristatud kolm kategooriat:

1) Eesti-siseselt sisse- ja väljaregistreerunud maalt/maale;
2) sisse- ja väljaregistreerunud teistest linnadest/teistesse linnadesse;
3) sisse- ja väljaregistreerunud väljastpoolt Eestit/väljapoole Eestit.

Need andmed sisaldavad ainult n.-ö. ordinaarset tsiviil-, resp. eraliikumist, kuid tuleb arvestada, et siingi sisalduvad kahtlemata sõja mõjud. Seega on seda jaotust võimalik jälgida 1942. aasta teisest poolest 1943. aasta esimese pooleni.

Tabel 8. Eesti linnad. Välismaalt sissesõitnud ja välismaale väljasõitnud 1942 juuli – 1943 juuni19Statistische Monatshefte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika Kuukiri. Herausgegeben vom Gene­ralkommisar in Reval. Reval-Tallinn. 1942, nr. 9–10, lk. 224, Statistische Berichte für den Generalbezirk Estland. Eesti Statistika. Herausgegeben vom Generalkommisar in Reval. Reval-Tallinn 1943, nr. 11 (1), lk. 18, 1943, nr. 12 (2), lk. 76, 1943, nr. 14/15 (4/5), lk. 188.

vt tabelit pdf-ist

Sõja käigu muutumise mõju on ilmne. Kui 1942. aasta teisel poolel ja 1943. aasta jaanuaris on välisliikumise bilanss positiivne, kuigi püsivalt langevas trendis, siis 1943 kevadel tõuseb väljarännanute arv hüppeliselt.

Geograafiliselt vaadates on Tallinn ja Tartu iseenesestmõistetavalt olulisemad sihtpunktid, kuid märkimisväärne osa väljastpoolt Eestit pärit rahvastiku liikumisest langeb Narvale, mille arvuline suurus ületas kohati Tartu.

Kokkuvõtteks

Teise maailmasõja aegse Eesti rahvastiku areng illustreerib kogu selle perioodi vastuolulist iseloomu. Ühelt poolt sõja vahetu mõju protsessidele, teiselt poolt aga pikaajaliste, juba ammu enne sõda alanud arengute jätkumine.

Ülevaade muutustest Eesti rahvastikus vaatleb vaid tegureid, mis iseloomustavad ka rahuaja ühiskonda. Kuigi sõjast põhjustatud ekstraordinaarsed nähtused, mida ei saa varasematesse ja hilisematesse arengutesse paigutada, on käesolevas artiklis kõrvale jäetud, ei saa ometi öelda, kas ja kui suurel määral kajastuvad surmastatistikas näiteks surmad, mis olid põhjustatud pommitamistest ja sõjaaja haigustest. Omaette küsimuseks on laagrisurmad.

Küll aga tuleb mainida ühte erakordset sündmust, mis avaldas neil aastal Eesti rahvastikule erilist mõju. Nimelt Peipsi-taguse ala mittevene elanikkonna evakueerimist, sh. eestlaste ja ingerlaste ümberasustamist Eestisse 1942. ja 1943. aastal, millele eelnes nimetatud elanikkonna registreerimine.20Vt. T. Noormets. Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. – Tuna 2001, nr. 2, lk. 39–59. Operatsioon oli osalejatele vabatahtlik, kuivõrd Peipsi taga elavatele mittevene rahvastikurühmadele anti võimalus eemalduda sõja perimeetrist. Ettevõtmine tugines peamiselt Tartu Ülikooli ja Eesti Omavalitsuse jõududele ning tõenäoliselt just selle ümberasustamise tulemus kajastus Eesti rahvaarvu stabiilsuses 1942. ja 1943. aastal.

Kuigi „vajadus hoida riigil silma peal“ iseloomustab mistahes riigikorda ka kõige sügavamal rahuajal, muutub see eriti aktuaalseks kriiside ja sõdade ajal. Kui siia lisada totalitaarse riigi ideaal kontrollida absoluutselt kõiki eluavaldusi, on ka arusaadav, miks igasugune, sealhulgas statistiline andmekogumistegevus vaadeldavatel aastatel nii intensiivne oli. Samas on nende andmete kasutamine uurimistegevuses olnud üsna komplitseeritud, sest kogutud andmed olid algusest peale (ja ka Saksa okupatsioonile järgnenud nõukogude ajal) salastatud ning ametlikes väljaannetes, mis on samuti varustatud märkega nur für den Dienstgebrauch  (ainult ametialaseks kasutamiseks), on esitatud kogutud andmetest vaid üksikud, põhiliselt summaarsed väljavõtted, ja needki formaadis, mis nõuab andmete omavaheliste seoste märkamiseks vähemalt tähelepanelikkust. Suur, võib-olla isegi suurem osa sõjaaja andmetest asub endiselt arhiivides kasutamata. Silmas pidades edasist uurimistegevust, oleks väga oluline jätkata seni publitseeritud ning siiani üsna kriitikavabalt ringluses olnud arvude metodoloogilise konteksti avamist, kuivõrd see üldse veel võimalikuks osutub.

Margus Maiste (1966), MA, rahvastikuloolane, MTÜ Arhiiviinfo, Tallinn, Peterburi tee 34/5, 11415, katrin.maiste@digiarc.ee