22. septembri hommikul 2021 lahkus meie hulgast Enn Tarvel. Tema muldasängitamine toimus kolm päeva hiljem väikeses ringis Haljala kalmistul. Suurim ja erudeeritum Eesti ajaloolane on saanud ajalooks, millega on raske leppida.

Enn Tarvel (1939. aasta lõpuni Treiberg) oli sündinud Haljala kihelkonnas Metsiku külas Uustalu talus 31. juulil 1932. Tema lapsepõlvekodus väärtustati väga haridust ja raamatuid, kuid isa põlgas kirikut. Tarvel sai hea koolihariduse esmalt Annikvere külakoolis ja edasi Rakvere I keskkoolis. Aastatel 1950–1955 läbitud ajaloo stuudiumit Tartu ülikoolis pidas Tarvel aga täielikult poliitpropagandaks, mille raames ei toimunud mingisugust sisulist ettevalmistust erialaseks uurimistööks, mistõttu pidas ta ennast elu lõpuni täiel määral iseõppijaks.

1957. aastast pääses Enn Tarvel aspirantuuri Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juurde Tallinnas. Kandidaaditöö Poola võimuperioodist Liivimaal oli aluseks kahele Tarveli esimesele monograafiale. Nendes kirjutas ta lahti riigimõisate (folvarkide) majandamise ja talurahva olukorraga seotud küsimused Poola ajal ning laiemalt Liivimaa poliitilise, haldusliku, sotsiaalse ja majandusliku korra 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandi alguses. Veel hiljuti avaldas ta kahetsust, et omal ajal jäi monograafiatesse Liivimaa Läti osa sisse võtmata, mis tollal oleks olnud „ainult veidike lisatööd“. Paraku oli Nõukogude ajal normiks uurida Liivimaa ajalugu ranges vastavuses tollaste liiduvabariikide Eesti ja Läti piiridega. Seetõttu jäi oluline Läti osa välja ka Tarveli viimasest Poola aega puudutavast raamatukäsikirjast, mille kallal ta töötas viimased paar aastat enne oma haigestumist ja lahkumist.

Tarveli karjäär Ajaloo Instituudi juures tipnes 1978. aastal feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja kohaga. 1983. aasta kevadsemestrist kutsuti Tarvel Tallinna Polütehnilise Instituudi juurde majandusajalugu lugema, 1988. aastal sai ta professoriks. TPI-ga (hilisema TTÜ-ga) jäi ta seotuks osalise koormusega 1993. aastani. Juba 1991. aastal sai selgeks, et järgmisel aastal kuulutatakse vabaks professori ja Balti Uurimiskeskuse direktorikoht Stockholmi ülikooli juures, mida alates 1980. aastate algusest oli pidanud Aleksander Loit. Kokku esitas kandideerimispaberid 12 inimest. Valituks osutus Tarvel, aga kuna Loidil võimaldati emeriteerumisega venitada, kolis Enn koos abikaasaga Stockholmi alles 1993. aastal. Elu Stockholmis liitis juba 1965. aastast headeks tuttavateks saanud Aleksander Loiti ja Enn Tarvelit veelgi. Enn on öelnud, et esimestel aastatel Rootsis „Aleksander talutas mind käekõrval nagu kolmeaastast“. Nad olid iga päev ninapidi koos, sest Aleksander käis vanast harjumusest või igavusest linnas tööl edasi, aitas ja nõustas. Kuigi uurimiskeskus polnud suur, oli bürokraatiat ja raamatupidamist palju, mille juures oli Aleksandri abi, sh. keeleline, hindamatu.

Stockholmist naasmise järel 1998. aastal kutsuti Enn Tarvel tegelema hoopis 20. sajandi ajaloo uurimisega. Viimase paarikümne aasta jooksul panustaski ta aktiivselt S-Keskuse, ORURK-i, Okupatsioonide muuseumi ja Mälu Instituudi tegemistesse. Tarvel oli algselt kümneköitelisena planeeritud koguteose „Sõja ja rahu vahel“ (1. kd. 2004, 2. kd. 2010) peatoimetaja; see oluline ettevõtmine jäi aga paraku lõpule viimata.

Kokku on Enn Tarveli sulest ilmunud üheksa monograafiat ja sadu artikleid. Vähem tähtis pole tema koostamisel või toimetamisel ilmunud paarkümmend kogumikku ja allikapublikatsiooni. Enn Tarvel ise pidas ennast ennekõike agraarajaloolaseks. Tema doktoritöö (1971) ja sellest välja kasvanud monograafia (eesti ja saksa keeles) analüüsis adramaad kui peamist maakasutuse ja maksustuse alust Eesti- ja Liivimaal. 13.–19. sajandi allikates leiduva võtmesõna „adramaa“ olemust mõistmata polnud võimalik hinnata talude suurust, nende kandevõimet, talurahval lasuvaid koormisi, külade ja mõisate suurust, mõisate tulusid ja riigimaksude ulatust. Samuti oli adramaa lahtimõtestamine vajalik ajaloolise demograafia uuringutele. Märkimist väärib ka Enn Tarveli analüüsiv ülevaade Eestis kasutusel olnud õõnes- ja pikkusmõõdu ühikutest (külimit, vakk, tünder, pund, säilitis, küünar, jalg), mis oli esimene nii põhjalik sellekohane käsitlus eesti keeles.

Lisaks adramaale puudutasid Enn Tarveli arvukad artiklid eesti, saksa, inglise, vene, poola, ungari ja soome keeles Eesti asustusolude arengut, keskaegsete linnade teket, mõisate teket, mõisa ja talurahva vahelisi suhteid, küla institutsiooni, talu põllumajanduslikku tegevust jne. Enn Tarvel oli koguteose „Eesti talurahva ajalugu I“ (1992) tegevtoimetaja ja üks selle põhiautoreid. On avalik saladus, et raamatus on oluliselt rohkem Tarveli kätt ja sulge, kui sisukorrast välja paistab. Näiteks tuli kogu Artur Vassara kirjutatud materjal täielikult ümber kirjutada, kuna toimetuskolleegium polnud esitatud tekstidega sugugi rahul.  Samuti tuli kohendada paljusid teisi kaastöid ja kirjutada ise lubatud, kuid laekumata peatükke. Seevastu köite sissejuhatus ja selle kuulsaks saanud esimene deklaratiivne lause – „Eesti ajaloolaste peaülesanne on kirjutada eesti rahva ajalugu“ – pärineb tõepoolest peatoimetaja Juhan Kahki sulest.

Kahtlemata tundis Enn Tarvel suurt huvi Liivimaa keskaegse ajalookirjutuse,  iseäranis aga Henriku Liivimaa kroonika vastu. Tarveli panus „Henriku Liivimaa kroonika“ (välja antud 1982, 1993, 2005) toimetaja ja kommenteerijana on hindamatu. Ennu teiseks suureks huviks jäi Wartberge Hermanni 14. sajandi kroonika tõlkimine, mida pole akadeemiliselt korralikult tehtud ja mida Enn pidas väga oluliseks tekstiks. Paraku pole teada, kui kaugele ta sellega jõudis.

Väga kirglikult tegeles Enn Tarvel kohaajaloo ja toponüümika probleemidega. Lisaks monograafiale „Lahemaa ajalugu“ (1983, 2. tr. 1993) oli ta koguteoste „Tartu ajalugu“ (1980), „Virumaa“ (1996), „Järvamaa 1“ (2007), „Saaremaa 2“ ning raamatu „Altja“ (1981, 1994, 1996) üks autoreid. Lisaks avaldas ta üle paarikümne artikli kohaajalooga seotud üksikküsimustest. Ta oli esimene, kes juba 1986. aastal esitas oma põhiväited, et 1154. aastat ei saa lugeda Tallinna esmamainimise daatumiks. Hiljem leidsid tema väited aktsepteerimist. Viimane raamat, mille suurt edu Enn Tarvel veel ka ise nautida sai, oli „Eesti rahva lugu“ (2018). Paljuski võib seda pidada Ennu historiograafiliseks testamendiks. Tema headele sõpradele oli selle raamatu lugemine suureks äratundmiseks, sest paljusid raamatus tõstatatud historiograafilisi probleeme oli Enn aastate jooksul korduvalt arutanud. Küsimused alates viikingiajast kuni Pätsi ja Nõukogude perioodi tõlgendamiseni olid tal vägagi hingel ning on hea, et need said lõpuks kirja, südamelt ära ning osalt ka seeläbi lahendatud.

„Eesti rahva loo“ pealkirjaks võinuks niisama hästi olla „Ajalookimbatused“, kuid selle sõna kasutas Enn juba mõned aastad varem ära oma „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud kogumiku pealkirjas. Torkab kindlasti silma, et Enn Tarveli „Ajalookimbatused“ (2013) on vägagi keskajakeskne. See ei olnud sellisena planeeritud, aga kui olime koos Ennuga peale teinud esimese ringi tema parimatest paladest, mis raamatusse sobiksid, siis koorus väga selgelt välja, et Ennu võib pidada suuresti medievistiks – tema loomingu tummisem osa tegeleb just 11.–14. sajandiga. Kuna mõtteloo raamat saanuks ülemäära paks, tuli Ilmamaa palvel terve rida juba töösse võetud lugusid välja jätta. Ennul oli iseäranis kahju kõrvale tõsta oma retsensiooni lätikeelsele Wartberge kroonikale, mida ta pidas väga sisukaks.

Keskseks ajaloofilosoofiliseks probleemiks, mida Enn Tarvel nii palju kordi puudutas, oli kahtlemata mure ajaloouurimise subjektiivsuse ja objektiivsuse üle. Ta vastandus kõige ägedamalt nendele ajaloolastele, keda niivõrd ei huvita viimase võimaluseni allikalise tõe poole püüdlemine, vaid loosungid, konstruktsioonid, sildistamised või laenatud ajalookäsitused. Tarvelile oli ajaloouurimise juures kõige tähtsam alati allikakriitika, verifitseeritavus ning autori omakasupüüdmatu eesmärk jõuda tõele nii lähedale kui võimalik, isegi kui see käib vastu autori enda subjektiivsele hoiakule. Seetõttu pidas Tarvel laiemalt teaduse suureks probleemiks igasugu mõttevälgatusi, mis võivad küll mõnikord olla väga viljakad ja edasiviivad, kuid paraku kiindutakse sellistesse „ilmutustesse“ enamasti enese- ja allikakriitikata, mistõttu pannakse kergelt pähe karanud mõtted ja järeldused sageli suure kella külge. Enn Tarvel ise oli viljakas müütide purustaja Eesti ajalookirjanduses, olgu selleks siis Olaf Tryggvasoni orjapõlve seostamine Eestiga või Järvamaa ja vere-lõpuliste kohanimede päritolu. Just seda pidas Tarvel ajalookirjutuse suurimaks naudinguks, kui uurija suudab juba peaaegu fakti staatuseni jõudnud asju näidata uues valguses. Enn Tarvel rääkis, et Juhan Kahk oli talle kord otsesõnu ette heitnud, et ta tegelevat rohkem teiste kritiseerimisega kui enda millegi uue loomisega.

Kuid ennekõike oli Enn Tarvel suur isiksus, hea seltsiline ja alati galantne džentelmen, vestluspartneri ja kaaslaste suhtes harukordselt tähelepanelik. Hea ajaloolase tunneb ära tema empaatiavõimest. Ennul oli suurepärane empaatiavõime ja oskus inimesi mõista ja nende tegemisi selgitada. Tal puudus vajadus ennast iga hinna eest esile upitada. Ühtlasi oli Ennul suurepärane mälu: ta mäletas sageli talle räägitud detaile paremini, kui need rääkijal endal meeles olid püsinud. Heale mälule lisandus pika elu jooksul saavutatud suur lugemus, mis võimaldaski tal alati varrukast võtta oma jutu toetuseks näiteid antiikajaloost kuni Ameerika põliselanikeni. Seejuures valdas Enn täiesti probleemideta lisaks emakeelele vene, saksa, rootsi, poola, soome, inglise, prantsuse, ladina ja läti keelt. Juhendaja ja kolleegina oli ta alati abivalmis ja kaasamõtlev, temaga vestelda ei olnud kunagi igav. Aeg koos temaga kulus märkamatult. Ennul endal tundus olevat alati aega. Ta tegi kõike aegamööda ja rahulikult ning ütles ikka, et on kogu aeg vaba: uurimistöö oli talle rõhutatult parim vabaaja veetmise moodus, mitte raske töö.

Enn Tarveli suurust ja tähtsust Eesti ajalookirjutuses on raske üle hinnata. Paljud tema tööd jäävad kahtlemata kuuluma Eesti historiograafia kullafondi. Teade Ennu surmast polnud midagi etteaimatavat – vastupidi, lisaks mitmele pooleliolevale tööle oli meil lootus pidada tuleval aastal Ennu 90 aasta juubelit, mida ta ise oli nii suurejooneliselt lubanud. Ühes oma 1984. aastal antud intervjuus rõhutas Tarvel, et surmast rääkimine ei saa olla tabu. Ta jagas lahkujad kahte lehte ja väitis, et „paljud on surma saabudes juba ammu oma elutöö lõpetanud, aga on ka neid, kes on veel teel“. Neil leinapäevil meenus mulle üks tema lõbusalt räägitud väga ennulik jutt, kuidas ta oli olnud 1990. aasta novembris Juhan Kahki kabinetis, kui tuli kauakardetud teade Herbert Ligi surmast. Kahk vajunud näost ära, kuid Enn patsutanud talle õlale ja öelnud: „Pole midagi, Juhan, varsti on ka meie kord minna.“ Kahk vastanud: „Sina leiad alati lohutusi!“