1. VIII 1958 – 25. II 2025

Erakordne ja pühakojas tavatult sünnis oli see kestev aplaus, millega rahvas 28. veebruaril saatis Pauluse kirikus viimsele teele museoloogi ja kultuuriloolase, äsjase Tartu linna aukodaniku Krista Aru. Kui ma kirjutan rahvas, siis pole see liialdus, vaid nii ma mõtlengi. Nii oli ja nii on Krista puhul kohane. 

Vist eelmisel talvel, ühel ilusal lumisel ja külmal õhtul seisin Vanemuise tänava ääres Mati Karmini loodud Juri Lotmani kuju juures ja märkasin midagi kummalist. Ma nägin korraga Hannes Varblast ja Kurt Vonnegutti, neist esimene Tartu vaimu paleust kandnud poeet ja teine New Yorgis elanud maailmakirjanik. Ei, see polnud mingi ilmutus, nägemus ega ilmsiuni. Nende meeste selgesti äratuntavad, Ilmar Kruusamäe maalitud portreed olid raamatukogu direktori valgustatud kabineti seinal ja paistsid Lotmani juurde kenasti kätte. See oli üks sellistest hetkedest, mil võis tunda, et Tartu on ühtviisi nii maailmalinn kui ka meie rahvuslik kants, kus asub meie tähtsaim ja vanim ülikool ning kus on meie ühendusi maailmaga hoidev teadusraamatukogu ning rahvuslikku kultuuri – nii vaimset, pärimuslikku kui esemelist – talletavad ja elavdavad mäluasutused: Eesti Kirjandusmuuseum samal tänaval raamatukogu lähedal ja Eesti Rahva Muuseum Raadil. Ehk siis need kolm olulist ja keskset mäluasutust, mille juhiks on olnud Krista Aru: Eesti Kirjandusmuuseumi direktor 1995–2005, Eesti Rahva Muuseumi direktor eriti keerulistel majanduslikku ja projekteerivat mõtlemist nõudnud aastail 2006–2012 ja Tartu Ülikooli teadusraamatukogu direktor 2019–2024.     

Korralduslikku oli juhiomadustega Krista Aru elus rohkesti, tema otsustavat häält jagus nii Eesti Rahvusringhäälingu ja kultuuriasutuste nõukogudesse, teaduse rahastamisega tegelevatesse programmidesse ja agentuuri kui Riigikogusse, mille koosseisu kuulus ta 2015–2019.

Püüdkem seda elu ja tööd ajas põgusalt kaardistada alates sellest, kui Ida-Virumaalt Pagarist pärit Krista Muldma tuli 1973. aastal noore tütarlapsena Tartusse ja astus Johannes Semperi nimelisse Tartu 8. Keskkooli, kus õpetajaks oli legendaarne Vello Saage. Edasi viis tee Tartu Riiklikku Ülikooli, mille Krista lõpetas 1981. aastal ajakirjanduse erialal cum laude. 1992. aastal sai ta teadusmagistri kraadi eesti kirjanduse alal, töö teemaks oli „Eesti ajakirjandus ja selle kirjandusosa sajandivahetusel (1896–1907)“, juhendajaks Krista elus olulisim õpetaja professor Juhan Peegel. Aastatel 1981–1993 töötas Krista Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna ajakirjandusajaloo assistendi ja lektorina ning aastatel 1993–1995 oli ta Q Raadio peatoimetaja. Need ametid nõudsid lisaks teadmistele ka selget ja veenvat kõneoskust ning seda kõike Kristal jagus kõrgeimal määral.

Kui Eesti Kirjandusmuuseumi direktor aastail 1990–1993 Peeter Olesk kutsuti valitsusse rahvastikuministriks ja tema järel direktori ajutine kohusetäitja Rutt Hinrikus ei soovinud administratiivsel tööl jätkata, asuti otsima sellele ametikohale järglast. Kirjandusmuuseumi teadussekretärina töötanud, praegune Loomingu toimetaja Katrin Raid käis ühes seltskonnas välja mõtte, et direktoriks võiks saada Krista Aru, ja Mart Orav veeniski ta 1995. aasta alguses ära. Kümme aastat hiljem juhtus sama minuga, kuid siis oli nõudlikuks ja veenvaks kõnelejaks Krista. Sealtpeale tunnengi end tema ees võlglasena. Eneselegi aru andmata, jagamata suuremat teaduspoliitikast ning teadmata eriti sellest, kuidas suure teadusasutuse administreerimine käib, lasin ma Kristal 2005. aasta kevadel enda ära rääkida. Sest Krista üks isikuomadusi oli võime esineda nõudlikult ja veenvalt. Sa pead edasi liikuma, rääkis ta, aga vahest veelgi enam oli seda liikumist vaja temal. Kristast võinuks ju saada ka haridus- ja teadus- või kultuuriminister. Aga ehk seadis siin tõkke tema kuulumatus parteidesse. Ametijärglasena kogesin Kristat kui elavat legendi, kuuldes tihti kõneldavat eelmisest direktorist, keda seati eeskujuks ja kelle hilisemad käigud muuseumi olid alati sündmused. Sest tal jätkus igale töötajale, igale endisele kolleegile ja koridoris vastutulijale hea sõna. Mitte niisama suusoojaks, vaid ikka isiklikult ja isikupäraselt. Krista tundis inimesi ja teadis, milleks keegi on võimeline ja mida igaüks peab tegema, et Eesti kultuur, ajakirjandus ja kirjandus just oma ajaloolisuses rohkem silma paistaks ja kuidas kasvaks meie rahva elujõud. Ta oskas korraldada, vajadusel manitseda ja julgustada ning jagada ülesandeid, kuid suutis seejuures ka ise teha.

Krista tähelepanu ja pühendumine nii inimesele kui oma uurimisteemale ka kirjatöödes oli jäägitu. Olles ise algataja ja innustaja, aga ka oma tööde keskendunud lõpuleviija, paistab tema raamatuis ja artiklites silma austus eelkäijate ja õpetajate, valgustajate ja rahvaharijate vastu. Esimese raamatuna ilmus tema sulest 1989. aastal „Professor Juhan Peegli trükitööde nimestik“, viimasena 2022. aastal koos Airi Liimetsa ja Kertu Uriga koostatud pühendusteos „Õpetaja elav sõna“ Vello Saage 100. sünniaastapäevaks. Juhan Peegli juhendamisel valmis 1992. aastal ka Krista magistritöö, millest järgnevate tööde taustal paistab silma tema pilgu fokuseeritus. 1994. aastal ilmus koostöös Juhan Peegli, Sergei Issakovi, Ea Janseni ja Epp Lauguga monograafiline käsitlus „Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed: Eesti ajakirjanduse arengust (XVII sajandist XX sajandini)“, 1998. aastal oli ta koguteose „Oskar Kallas: artikleid Oskar Kallase elust ja tööst“ koostaja ja üks autoreid. Koos Aavo Kokaga koostatud „„Päevaleht“ ja tema ajastu“ (2005) sisaldab Krista mahuka ajaloolise ülevaate
„„Päevaleht“ 1905–1941. Mälestusi, artikleid ja kommentaare“. Eesti Kirjandusmuuseumi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost“ 6. köitena ilmunud monograafia „Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom“ (2008) sai aluseks Krista doktoritööle „Eesti toimetajakeskne ajakirjandus kodanikuühiskonna kujundaja ja omakultuuri kandjana ajalehe Postimees (1886–1935) näitel“, mis valmis Rein Veidemanni juhendamisel ja kaitsti 2010. aastal Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudis.

Kuna raamatu pealkirjas esineb sõna „kirg“ ja ka Kristat on peetud kirglikuks inimeseks, siis milline kirg ühendas neid kolme mõõdet esindanud Karl August Hermanni, Jaan Tõnissoni ja Kusta Toomi? Krista vastab:

Hoolimata kõikidest hariduslikest, sotsiaalsetest jm erinevustest ühendab neid kolme üks ühine kirg (soov, armastus, nõrkus?): tahtmine omada ajakirjanduslikku väljaannet. Kõik kolm said oma tahtmise ja olid pikka aega ajalehe või ajakirja toimetajad ning väljaandjad.[1]

Kiusatus on tsiteerida veel raamatu möödunud aegade kaduvust möönvaid ning mõneti õpetlikult kõlama jäävaid lõppsõnu:

Tänase Eesti ajakirjanduses ei tuleks neist kolmest ükski toime. Mitte ainult seepärast, et nad ei oskaks ega suudaks teha ajakirjandust kui äri. Või et nad oleksid liialt vanamoodsad. Eelkõige seetõttu, et Karl August Hermann, Jaan Tõnisson ja Kusta Toom olid oma tegevuses ja kirjutistes siirad ja inimlikud. Nad ei unustanud kunagi, et kirjutasid inimestele. Enamgi veel: nad elasid ka ise seda elu, millest kirjutasid. Täielik eluavaldus koos lihtsa inimlikkusega – see oli Karl August Hermanni, Jaan Tõnissoni ja Kusta Toomi ajalehtedes ja ajakirjades. Kusagile on see kadumas meie ajast ja seda kajastavast ajakirjandusest. Kumb on siis vaesemaks jäänud – aeg või seda kajastav ajakirjandus?[2]    

Krista Aru kirjatööde krooniks sai aga 2019. aastal Riigikantselei stipendiumi toel valminud kaheköiteline, kokku ligi 1000-leheküljeline monograafia „Jaan Tõnisson –
rahvajuht ja riigivanem“, mis ilmus Rahvusarhiivi asutatud riigimeeste elulugude sarjas. Raamatu esitlus toimus Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas 18. novembril ehk siis samal päeval, mil sada aastat varem oli Jaan Tõnisson astunud oma tähtsaimasse poliitilisse ametisse, kui temast sai Eesti Vabariigi peaminister ja riigipea.

Kõik suur ja oluline ei pruugi kohe välja paista, seetõttu toogem varjatusest esile veel paar Krista rolli. Esiteks, 19. sajandi Postimehest alguse saanud kiindumus ja kontakt säilis kuni lõpuni, Krista oli Postimehe raamatugrante jagava nõukogu liige ning selleski suhtes olen tema ees võlglane. Meie viimasel kohtumisel mõistis ta mu ebakindlust ja kimbatust ning andis jõudu jätkamiseks. Ja teiseks, kui ajakirja Tuna esimeses numbris ütleb peatoimetaja Ott Raun, et selle sünnile on kaasa elanud Eesti Kirjandusmuuseum, siis oli Krista panuseks tema ettepanekul algatatud rubriik „Kultuuriloolisest arhiivist“, mida Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadurid on täitnud erinevate allikapublikatsioonidega, mis on nüüdseks enam kui veerandsajandi jooksul pakkunud nii harivat lugemist kui ka andnud rohkesti rahastusele kaasa aitavaid siisikesi autoritele ja asutusele.  

Käimasolevale Eesti Raamatu Aastale elas Krista nõu ja jõuga kaasa. Seda, kuidas tänapäevane eesti rahvas on raamatust, trükisõnast alguse saanud, näitab tema viimaseks jäänud kaastöö siinses Tuna numbris. Essee alustuseks tsiteerib Krista Aino Kallase sõnu 4. detsembril 1938. aastal peetud kõnest: „Austagem, armastagem raamatut! Raamatus on inimkonna elav sõna.“ Ja lõpetab omapoolse palvega: „Andkem raamatule aega!“

Kristale ei olnud antud rohkem aega, kuid see üleskutse jääb kestma.

Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis 19. veebruaril 2021 Jaan Krossi auhinda vastu võttes kõneles Krista vaimukalt sellest, kuidas ta väikest kasvu naisena üritab kahe suure Jaani vahel seista kikivarvule, et vähegi ulatuks neile otsa vaatama. Ent asjata – suurvaimude mõtte edasikandjana oli Krista Aru ka ise suur.

Kirst jäi kirikus suletuks. Ent seal vaatas viimsele hüvastijätule kogunenud rahva poole Ilmar Kruusamäe maalitud Krista Aru portree – sellisena, nagu me teda teadsime ja tundsime: tark ja selge pilk, inimlikult soe, tahtejõuline, nõudlik ja veenev kogu oma olemuses.

Ja veelgi suurem kui elus. 

^[1]    K. Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom. – Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2008, lk 31–32.

^[2]    Samas, lk 353.