Suursugune, kaunis, tundlik ja tugev – need on ehk esimesed väljendid, mis hobuse peale mõeldes pähe tulevad. Eesti hobusest keskajal räägib Ivar Leimuse artikkel ning silme ette tulid kohe Tallinnfilmi filmid „Viimne reliikvia“ ja „Hundiseaduse aegu“. /– – –/ Eestlastele kui maarahvale oli hobune ikkagi väga oluline tööloom kui mitte lausa pereliige. /– – –/ Hobuse väärtust väljendab ka äraspidine näide. Kui ülikooli ajal vallakohtute toimikuid sirvisin, ilmnes, et 19. sajandi teisel poolel oli eestlaste jaoks üks kangemaid sõimusõnu, mille peale kedagi kohtusse kaevati – „hobusevaras“! Seda vähemalt Tori vallas, kus asus ka kuulus Tori hobusekasvandus.