16. sajandi viimastest aastakümnetest, s.o. Poola ajast pärineb põnev Uus-Pärnu linnaelu kajastav allikas — rae protokolliraamat.1Eesti Ajalooarhiiv (lüh. EAA), f. 1000, n. 1, s. 711: Protokolle 1583–1602. Vanimate säilinud linnaraamatutega võrreldes teevad kõnealuse allika eriliseks selles sisalduvad arvukad kohtuasjad.2Uus-Pärnu vanimate linnaraamatute kohta vt. I. Põltsam-Jürjo. Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi teisel poolel. Tallinn, 2009, lk. 151–162. Uus-Pärnu rae protokolliraamat seati sisse 1. veebruaril 1583. Paraku juba paari kuu pärast, aprillis sissekanded lõpevad ning tekib nelja-aastane paus, mille põhjuseks on ilmselt raesekretäri ametist lahkumine ja koha pikaks ajaks vakantseks jäämine. Sissekanded algavad taas 1587. aastal ning kestavad 1602. aastani. Järgmine säilinud protokolliraamat seati sisse alles 1615. aastal,3Vt. EAA, f. 1000, n. 1, s. 712: Protokolle 1615–1625. sest vahepeal katkestas linna normaalse elurütmi Rootsi ja Poola vahel puhkenud sõjategevus.
Hoolimata kohatisest ebajärjekindlusest protokollide vormistamisel, pakuvad need väärtuslikku informatsiooni nii Uus-Pärnus sooritatud kuritegude kui ka kohtupraktika, -protseduuride ja -menetluse kohta. Nagu juba keskajal, oli linnas kõrgeim kohtuorgan raad. Tallinnas kujunes keskaja lõpul foogtist, tema abist alamfoogtist ja sekretärist uus kohtuinstants — alamkohus.4Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni, koost. R. Pullat. Tallinn, 1976, lk. 87. Alamkohtu tegutsemisele Uus-Pärnus hiljemalt 16. sajandi lõpul osutab nii kohtu- kui ka alamfoogti valimine raeliikmete hulgast.5EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 62p. Uus-Pärnu protokolliraamatu põhjal menetleti kohtuasju üldjuhul järgmiselt: registreeriti kaebaja kaebus, koostati süüdistuspunktid, seejärel kutsuti kohtu ette tunnistajad ning võeti igalt tunnistajalt kindlate punktide kohta ütlused. Tunnistus võeti ka kaebealuselt. Lõpuks langetati kohtuotsus. Kohtupidamise juures olid tähtsad rituaalid. Igalt tunnistajalt võeti valevande (meineid) vältimiseks nn. kehaline vanne (corperlicher eid), selleks tuli anda vanne väljasirutatud käsivarre ja ülestõstetud sõrmedega.6EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 202. Tallinna Linnaarhiivis on säilinud u. aastast 1600 pärinev eestikeelne kohtuvanne, mis annab aimu, mida tolleaegne vanne endast kujutas: „Minna N. N. wannun münno Jummala ees, eht minna se asja sees, me perrast münnul nüht sahp küßitut sahma, se selgke n(inck) puchta tößidusse kellekil hehx eck kahjux, welja reckima tahhan ninck kahjolickul kombel keddakit sallaja piddama tahhan, ni wißist kudt Jummal ninck temma kallis Evangelium mind peap awwitama!“ Vt. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Koost. E. Ehasalu, K. Habicht jt. Tartu, 1997, lk. 96. Mitte kõiki kohtuprotsesse ei ole Uus-Pärnus ühtviisi põhjalikult protokollitud ning kõigi juhtumite puhul ei tule ka ilmsiks, millise otsuse kohus langetas. See näib osutavat, et nähtavasti oli veel üks raamat, kuhu kohtupidamise materjalid kanti sisse täies ulatuses.
Kõnealuse protokolliraamatu põhjal oli tähelepanuväärne osa rae- ja foogtikohtu ette jõudnud juhtumitest Uus-Pärnus seotud auküsimusega, täpsemalt ajendatud isiku au haavamisest. Oma au ja hea maine hoidmine oli selle aja inimestele üks kõige põletavamaid probleeme, et mitte öelda painavamaid kinnismõtteid. Andmete puudusel pole paraku võimalik võrrelda, kas auküsimus oli Uus-Pärnu kohtupraktikas sama tugevalt esil ka varasematel sajanditel. Kahtlemata oli au linnakodanike ja -elanike jaoks oluline juba keskajal, see peegeldub mitmesugustes kirjalikes allikates: linnaõiguses, kodanikumäärustes, skraades jm. Kodanikumäärustes oli praktiliselt kohustuslik punkt, mis nõudis austavat ja lugupidavat suhtumist, eriti kõrgest soost ja seisusest isikutesse.7Vt. nt. Riia (1510) ja Tartu (u. 1500. a.) Bursprake’t: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (lüh. LUB), Zweite Abteilung, Bd. 3: 1505–1510. Koost. L. Arbusow. Riga, Moskau, 1914, nr. 742 §1; LUB Zweite Abteilung, Bd. 1: 1494 Ende–1500. Koost. L. Arbusow. Riga, Moskau, 1900, nr. 837, §1. Uus-Pärnu 15. sajandi Bursprake kohe esimene punkt sätestab: „Me nõuame ja käsime, et igaüks oleks viisaka suuga isandate ja vürstide, raadide ja linnade, rüütlite ja kannupoiste, prouade ja neitsite, kõigi ausate inimeste vastu, nii et tal oma ihu ja varaga ei tuleks karistust kanda.“8Pärnu linna ajaloo allikad 13.–16. sajandini. Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau 13.–16. Jahrhundert. Koost. I. Põltsam, A. Vunk. Pärnu, 2001, lk. 343, §1. Sama nõudmine seisab Pärnu 17. sajandi kodanikumääruses.9Bursprake’s nõutakse viisakat suupruukimist kuningate, vürstide ja härrade, rüütlite ja kannupoiste, linnade ja raadide, naiste ja neitsite ja kõigi ausate inimeste vastu (auff alle ehrliche leuthe), vt. Vana-Pärnu kinnisturaamat 1451–1599, toim. P. Nurmekund, L. Tiik, A. Martin. Tartu, 1984, lk. 228. Sellesisulised punktid jõudsid ka gildide-tsunftide põhikirjadesse. Uus-Pärnu Suurgildi vanimas säilinud skraas aastast 1588 sätestatakse, et kes ei pruugi viisakalt suud, seda trahvitakse ühe laevanaela vahaga.10EAA, f. 5100, n.1, s. 92: Altes Bruderbuch, l. 6 §25. Kaupmeeste gildi põhikirjast leiab teisigi auteemalisi paragrahve, mis nõudsid austavat suhtumist oldermanni ja kaasistujatesse, enese viisakat ülevalpidamist tantsu ajal jms.11 Vt. EAA, f. 5100, n. 1, s. 92, §7: „Sollen der alterman und beisitzer von der gilde oder gesellschaft brüdren in allen ehren und wirden gehalten und geachtet werden, [– – –]“; §20: „[– – –] ihm dantze sol sich ein ider ehrbar und zuchtich verhalten [– – –].“ Kuigi keskajast ei ole säilinud Pärnu gildide ja tsunftide põhikirju, pole kahtlust, et auküsimus oli nendeski tähtsal kohal, nii nagu oli näiteks Tallinna Suurgildi vanimas säilinud, 14. sajandi lõpust pärit skraas. Selles nõuti muu hulgas, et kui „keegi meie gildivendadest oma gildivenna kohta midagi ütleb, mis käib tolle au pihta, aga ei suuda seda tõendada, siis pidi teise au kahjustanud vend gildist eemale jääma.“12Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Toim. L. Kõiv. Tallinn, 2014, lk. 50, §9. Au tähtsusest ja väärtusest kõneleb seegi, et normidest üleastujale nägi keskaja õigus ühe võimaliku karistusena ette au kaotuse. Näiteks Uus-Pärnu 15. sajandi Bursprake’s keelati kauba ja au kaotuse ähvardusel (by vorlust des gudes und der ehre) linaseemneid maalt välja vedada.13Pärnu linna ajaloo allikad, lk. 344, §19.
Au, auväärsus ning aus sünnipära, s. o. pärinemine kristlikust abielust ja „plekitust abieluvoodist“ oli eeldus gildi ja tsunfti vastuvõtmiseks. Eriti keskaja lõpul, varauusajal hakati hoolega nõudma sünnikirju, mis tõendaks ametissesoovija sobilikkust ja väärilisust.14Näiteks Tallinna tislerite tsunfti 17. sajandi põhikiri põhjendab sünnikirja vajadust järgmiselt: „… sünnikirja peab ta tsunfti ette tooma, et oleks näha, et ta põlvneb ausatest vanematest ja et meie auväärne amet ei jääks tema pärast häbisse“, vt. K. Kaplinski. Tallinn — meistrite linn. Tallinn, 1995, lk. 90. Sõltus ju tsunfti või gildi au iga üksiku liikme auväärsusest. Väärib rõhutamist, et käsitöötsunftide spetsiifiline kasvatusel ja väärikusel rajanev moraal eeldas oma liikmetelt mitte ainult laitmatut päritolu, ausat sünnipära pühitsetud abielust, vaid see spetsiifiline moraal kujundas ka väga tundliku aukoodeksi, mis nõudis väärikat eluviisi ning keelas läbikäimise aututega.15Vt. P. Münch. Lebensformen in der Frühen Neuzeit. Berlin, 1998, lk. 243. Vrd. T. Veispak. Autud elukutsed Tallinnas Rootsi aja lõpul. – Vana Tallinn I (V), Tallinn, 1991, lk. 33–38. Eestist on mitmeid tsunftidele mõeldud sünnikirju ka säilinud.161586. aastast pärinevas sünnikirja formularis seisab, et ausa sünnipäraga inimene ei saa olla sündinud tölneritest, möldritest, linakangrutest, juutidest, vendidest, mittesakslastest või soomlastest: P. Johansen. Eestlane Tallinna Linnaarhiivi allikate kajastuses. – Kaugete aegade sära. Koost. J. Kivimäe. Tartu, 2005, lk. 133. Näiteks 1547. aastal väljastas Saare-Lääne piiskop Tallinna raele ning kalevišäärijate ja rätsepate ametile kinnituse Blasius Schmidti ausa päritolu kohta.17Taani Riigiarhiiv (lüh. DRA), Kopenhagen, Fremmed proviniens, Lifland, Øsel Stift, Registrant 4B, l. 157–159, 158: … van Ambrosius Schmidt sinen vader, und Elisabet siner moder, de ein lange tiedt under uns in ehelichen stande, und gudem geruchte, tho huese, und have gesethen, uth einem rechten ehebette hergekamen, und gebaren. Selles seoses väärib tähelepanu Kuressaare Suurgildi põhikiri 1647. aastast, kus au ja auväärsus vähemasti teoorias avab ukse ka eestlastele, nimelt sätestab skraa, et mittesakslasi ühingusse vastu ei võeta, välja arvatud juhul, „kui neil on ausa sünnipära kohta kirjad, nad on nooruses auväärt inimesi teeninud ja ennast hästi üleval pidanud“.18Suurgildi skraa, tlk. I. Leimus. – Kuressaare vanem ajalugu. Koost. K. Kesküla. Kuressaare, 2015, lk. 146, IV §6. Ausat päritolu oli vaja tõendada mitte ainult ametisse või ühingu liikmeks saamiseks, vaid ka kinnitamaks oma seaduslikku õigust pärandile. 1600. aastal andsid Uus-Pärnus Margaretha Nortorp, raehärra Reinholt Schroederi lesk, leskproua Klantsche ja Hans Dubberchti abikaasa rae ees tunnistusi üle 60 aasta tagasi surnud raehärra Melcher Bomgardeni ning temast maha jäänud pärijate ja pärandi kohta, täpsemalt kinnitasid Bomgardeni laste sündimist „ausast ja plekitust abieluvoodist“ (aus einem ehrlichenn und unbefleckdtenn ehbedte gezeüget unnd gebohren).19EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 354p.
Igal juhul ei eksisteerinud au ainult ühes kindlas ajahetkes, vaid see oli ka lähema ja kaugema möödaniku produkt, talletunud ühiskondlikus mälus. Nõudmised ja ootused isiku auväärsusele laienesid tema lähedastele, eelkäijatele, sageli mitmeid põlvkondi tagasi. Näiteks aadlikud pidid mõnikord tundma oma eellasi paarkümmend põlvkonda tagasi, et enda seisuse au eksklusiivsust tõendada, ning isegi käsitööliste puhul esines mõnel pool nõuet tõestada oma ausat päritolu kuni vanavanemateni.20P. Münch. Lebensformen, lk. 246.
Auküsimuse vaieldamatu tähtsus kajab vastu kesk- ja varase uusaja normatiivsetest allikatest, kohtuprotokollid samal ajal toovad ilmsiks inimeste vahetut suhtumist nii ausse kui ka sellega seotud reeglitesse ja ettekirjutustesse. Järgnevas kirjatöös on lähema vaatluse all auküsimust puudutavad kohtuasjad Uus-Pärnus 16. sajandi lõpukümnenditel. Peamiseks küsimuseks on, millised oli tüüpilised auhaavamise juhtumid, ehk kuidas isiku au haavati ning kuidas tekkinud konfliktid lahendati. Kuid mitte vähem ei paku huvi see, mida Uus-Pärnu kohtuasjad kõnelevad au ja autuse tähendusest ja tähtsusest linnaühiskonnas laiemalt.
Rae protokolliraamatu põhjal moodustasid märkimisväärse osa Uus-Pärnus kohtu ees esitatud süüdistustest, osadel juhtudel ka algatatud kriminaalasjadest au haavamisega seotud juhtumid. Niisuguste asjade jõudmine rae- või foogtikohtu ette on auküsimuse tähtsust arvestades täiesti loomulik, aga teisalt ka tähelepanu vääriv. Nimelt oli nii kesk- kui ka varasel uusajal põhimõtteks klaarida tülid ennekõike organisatsiooni- või kollektiivisiseselt, alles siis, kui see ei andnud tulemusi või oli tegu eriti raske pahateoga, jõudis asi foogti- või raekohtusse. Kui üldine see põhimõte oli, sellest annavad tunnistust paljude Eesti linnades tegutsenud gildide-tsunftide põhikirjad nii kesk- kui ka varauusajast.21Nt. Tallinna Suurgildi skraa, vt. Tallinna ajaloo lugemik, lk. 50 §6–10; Pärnu Suurgildi skraa järgi pidid rae- kohtusse jõudma rasked kuriteod ja auhaavamised, muu tuli ühingus klaarida: vt. EAA, f. 5100, n. 1, s. 92, l. 6–6p §27; vrd. Pärnu kangrute skraa (1672), Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.–20. sajandil). Koost. K. Lust jt. Tartu, 2011, lk. 471 §31: „Kõik sõimusõnad, mis ametis ette tulevad, tuleb võimalikult ametiseinte vahel rahatrahvidega heastada või kui ameti liikmed ei suuda lepitada ja tegu on raskete solvangutega, antakse need edasi foogtikohtule.“; vrd. Suurgildi skraa. Tlk. I. Leimus, lk. 148 §27 (1647): „Kui peaks juhtuma, et kompaniis on mingi lahkheli, tuleb seesinane gilditoas ära lepitada.“ Seega pidi kohtusse jõudma üksnes väike osa kõigist auhaavamistega seotud juhtumitest.
Isiku au oli võimalik haavata mitmel moel, kõige tavalisem oli solvamine, sõimamine või laimamine. Meeste puhul kasutati enamasti solvavaid sõnu, nagu kelm, varas, kurjategija; naiste puhul: hoor, nõid.22P. Münch. Lebensformen, lk. 247. Raskeks solvanguks oli kristlaste hulgast väljaarvamine ja viitamine suhetele Kuradiga, s. o. sõimamine paharetiks, kurivaimuks, nõiaks. Põnev näide pärineb Saare-Lääne piiskopkonna 1549. aasta vasallikohtu protokollidest, nimelt oli üks kohalik aadlimees sõimanud teist „kelmiks ja Juudaks“ (einen schelm unnd Judas).23DRA, Registrant 4B, l. 261. Viimast on peetud vajalikuks dokumendis „tõlkida“, lisades juurde, et Juuda all on mõeldud reeturit (das auf teutsch ein vorreder heist).24DRA, Registrant 4B, l. 261. Halvustav ja solvav oli isiku ausa päritolu kahtluse alla seadmine, teisisõnu nimetamine vargaks, nõiaks või hoorapojaks. 1583. aastal Tartus end salaja ühe luterliku pastori jutlust kuulama poetanud jesuiidid pidid enda kohta kuulma, et nad on „[– – –] sohilapsed, hoorajäägrid, kes on väärt kõige alatumat kohtlemist“.25 J. Kivimäe. Jesuiitide koolitegevusest Tartus. – Tartu ülikooli ajaloo küsimusi. 1. kd. Koost. K. Siilivask. Tartu, 1975, lk. 7. Vrd. V. Helk. Jesuiidid Tartus. Tartu, 2003, lk. 26.
Uus-Pärnu rae protokolliraamatus esinevad auhaavavad juhtumid on valdavalt seotud just sõimu- ja pilkesõnade kasutamisega. 1590. aastal kaebas vasksepp Heinrich Schluter kohtus, et kingsepp Jost on teda nii Vana- kui ka Uus-Pärnus tänaval avalikult sõimanud humalavargaks (hoppendieb).26EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 56–56p. 1593. aastal puhkes tüli kingsepp Josti ja rätsep Hansu vahel. Selle konflikti olemust ja arengut vahendavad raeprotokollid üksikasjalikult, nimelt ütelnud Hans tema majja sisenenud Jostile: „Ausad inimesed ei seisa ukse juures ega kuula salaja pealt, oled sa aus vennas (ein ehrlich kerll), siis tuled sisse.“27EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 98p. Kingsepp vastas: „Mis, sa tahad öelda, et mina olen kelm!“ Järgnesid mõlemapoolsed solvangud ning lõpuks oli tüli võimatu lahendada muul moel kui raekohtu abil. Olgu vahemärkuse korras lisatud, et ukse taga pealtkuulamise määratlemise autuks teoks on Kuressaare Suurgild pidanud vajalikuks lausa oma skraas fikseerida.28Vt. Suurgildi skraa, lk. 148, IV §35 (1647): „Ka ei tohi keegi pealtkuulamiseks ukse taga seista, 2 marga trahvi ähvardusel.“
Kuigi „kelm“ näib olevat kujunenud saksa kultuuriruumis omamoodi universaalseks, unifitseeritud sõimusõnaks,2913.–14. sajandi Liivimaa normatiivsetes tekstides esitatakse veel suhteliselt mitmekesine valik sõimusõnu, hilisemal ajal räägitakse pigem ebaviisakatest ja solvavatest sõnadest ja/või piirdutakse sõna „kelm“ kasutamisega. Nt. Tallinna linnaõiguse järgi on karistusväärne teise nimetamine vargaks, röövliks, mõrvariks, kurjategijaks (Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Der Revaler Kodex des Lübeischen Rechts, toim. T. Kala, Tallinn, 1998, §34), Kanuti Gildi skraas seisab, et trahvitakse venda, kes nimetab kaaslast vargaks, hoorapojaks või lurjuseks. (Kanuti Gildi arhiiv. Koost. A. Margus. Tallinna Linnaarhiivi kataloog IV. Tallinn, 1938, lk. LXXIII §20). 17. sajandist pärit Kuressaare Suurgildi skraa aga sätestab: „Kui keegi on vihameeles teisele kurje sõnu ütelnud ja teda kelmiks ja sellesarnaseks sõimanud [– – –].“ Suurgildi skraa, IV §30 (1647). ei piirdunud Pärnu elanike sõimusõnade arsenal ainult sellega. 1594. aastal sõimas Harmen Wilmsen Jurgen Wilckenit, kasutades ohtralt solvavaid sõnu: „Tule sina, auvaras, kelm ja kurjategija (ehrendieb, schelm und bosewicht), kutsu tunnistajad, ma tahan seda tõestada.“30EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 119p. 1595. aastal kaebas Jost Hoyer, et Andres Topffer oli teda avalikult sõimanud kelmiks ja vargaks (für einen schelm unnd dieb). Kohtuliku küsitlemise järel oli süüdistatav Andres lõpuks nõus tunnistama, et sõimas Hoyerit lurjuseks (für einenn bubenn).31EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 156p. 1595. aastal kasutas kingsepp Jost Hoyer tavapärasest erilisemat sõimusõna, nimetades kahte kaaslinlast spülback´iks, mida võib tõlgitseda kui „lakekaussi“.32EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 175.
Siinkohal väärib veidi pikemat selgitust, miks tolle aja inimesed kelmiks nimetamist nii valuliselt üle elasid. Tänaseks päevaks on sõna „kelm“ peaaegu täielikult minetanud oma kunagise tugevalt ja teravalt negatiivse tähenduse, nüüd on see üsnagi neutraalne, kaugeltki mitte parandamatuid hingehaavu põhjustav sõna. Kuid umbes pool tuhat aastat tagasi oli „kelm“ tõeliselt auhaavav sõimusõna, mille kasutamine andis põhjuse solvaja ilma pikemata kohtusse kaevata. Saksa keeles koondas kesk- ja varauusajal „kelm“ endas mitmeid halvustavaid tähendusi, etümoloogiliselt oli see lähedalt seotud rüvedust väljendavate mõistetega raibe, korjus ja nülgimine, lisaks sellele tähendas „kelm“ autust, valelikkust ja salalikkust.33P. Münch. Lebensformen, lk. 247. See kõik kokku andis sõnale eriliselt solvava, auhaavava tähenduse.34Omaette huvitav teema võiks olla auhaavavate sõimu- ja pilkesõnade kasutamine liig- või lisanimena. Niisuguseid kohtab eesti talupoegadel eriti 16. sajandi teisest poolest alates (vt. H. Palli. Eesti isikunimede kasutamisest meie rahva vanema ajaloo (XII–XVI saj.) uurimisel. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. X kd. 1969, nr. 2, lk 132–142), kuid neid esines ka varasemal ajal, samuti eesti soost linnaelanikel. Uus-Pärnu rae protokolliraamat sel teemal aga infot ei vahenda.
Kui tugevaid tundeid ja üleelamisi kelmiks sõimamine varauusaja inimeses võis põhjustada, selle kohta leidub Tallinna raearhiivis üks erakordne vahetu tunnistus kannatajalt. Nimelt kirjeldab Tallinna pastor Panike 1695. aasta algul koostatud selgituses kohtule värve säästmata, millised tunded teda valdasid, kui ta kuulis end kelmiks nimetatavat. Panikel tekkis 1694. aasta lõpul sõnavahetus ja kerge füüsiline kokkupõrge (tõuklemine) oma teenijatüdrukuga, mispeale viimane sõimas pastorit kelmiks. Oma selgituses kohtule kirjutab Panike: „[– – –] kui olin seda sõna kuulnud, ärritusin, sest midagi sellist polnud oma elupäevade jooksul veel üheltki ausalt mehelt kuulnud, ma ei saa selleks ega ka sure sellena. „Kelmi“ sõna peale tahtsin talle kõrvakiilu anda, nagu ta oli ära teeninud [– – –].“35Tallinna ajaloo lugemik, lk. 257–258. Relvitukstegeva asjalikkuse ja detailitäpsusega kirjeldab ta oma äkilisest vihast ja raevupuhangust sündinud ning teenija surmaga lõppenud kuritööd: „Mispeale mina, Panike, võtsin kirve paremasse kätte ja lõin teenijatüdrukule Sophiale, kes läidetud tule ees põlvili oli, neetud raevust vastu pead, nii et nägin varsti verd ajust välja purskumas. Pärast seda lööki ei kuulnud ma teenijatüdruku suust enam sõnagi. Ja kuna ma nägin, et see löök oli surmav ja pealuu puruks, niihästi mater dura kui ka mater pia vigastatud [– – –].“36Tallinna ajaloo lugemik, lk. 258. Kuritöö eest hukati Panike raekoja platsil, seda paika tähistab tänaseni tänavasillutises poolik graniitkivist rist. Panike juhtum näitab kujukalt, et auküsimus polnud 17. sajandi lõpul oma tundlikkusest kübetki kaotanud.
Auhaavamisena võis mõjuda või solvangut veelgi suurendada sobimatul viisil isiku poole pöördumine, peamiselt sinatamine teietamise asemel, harva ka vastupidi.37G. Signori. „Sprachspiele“. Anredekonflikte im Spannungsfeld von Rang und Wert. – Zeitschrift für historische Forschung, nr. 32 (2005), lk. 14–15. 1596. aastal kaebas Harmann Widtenbergk Uus-Pärnu rae ees, et mittesaksa mölder Matz solvas teda auhaavaval viisil avalikult, nimetades teda vargaks. Kohtuprotokolli jaoks vahendatud ütlusest nähtub, et lisaks autus teos süüdistamisele mölder sinatas saksa linnakodanikku, et oma solvangut veelgi mõjusamaks teha: „Sellest on juba küllalt, et sa, varas, minu koti rukist ära vahetasid [– – –].“38EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 179–179p: „Es ist schon genugk, dass du, dieb, meinen sack midt rogkenn vorwechselt hast unnd soll ich der noch dasselbige, was ich an stelle desselbigen auff meinen schadenn empfangen gebenn, so werde ich ja vollens nichdts behaldtenn.“ Üldiselt peeti sobivaks, et üksteist sinatavad ainult seisuse-, grupivõi ühingukaaslased, 16. sajandil hakkas ka isiku enda sisemine väärtusskaala, tema prestiižitunnetus ja eneseteadlikkus õige kõnetamisviisi eelistusi mõjutama.39G. Signori. „Sprachspiele“, lk. 14–15. Mõistagi ei saanud eestlasest möldri Matzi ja saksa linnakodaniku Harmen Widtenbergki puhul juttugi olla seisusekaaslusest, samuti polnud võrreldavad nende mõjukus ja maine. Samasugune tüli pöördumise ümber tekkis 1594. aastal aadli soost Heinrich Schenkingi ja Uus-Pärnu raesuguvõsast Hans Mattfeldt jun. vahel. Kui Schenking oli Mattfeldti poole sinatades pöördunud, teatas viimane selle peale: „Ma ei ole sinu siga, et sa mind sinatad, mina olen oma au poolest sama hea kui sina.“40EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 101: „Ich habe noch die deine sweine nicht gehor, daß du mich dutzesth, ich bin meiner ehren so guth alß du.“
Avalikku pilkamist, solvamist sai kasutada tõhusa mõjutus- ja survevahendina, nagu tegi Uus-Pärnu pastor. 1588. aasta sissekanne protokolliraamatus vahendab, et pastor Simon Blankenhagen oli kantslist rae suhtes väga pilkavalt (ghar spottisch) väljendunud ja, mis eriti taunimisväärne, ta oli teinud seda paljude võõraste juuresolekul (in beiwesende vieler frembden).41EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 35–35p. Põhjust selleks andis tema vilets materiaalne olukord. Raad ja suurgild lubasid teha kõik, et õpetaja nõudmisi võimalikult hästi täita, manitsedes oma hingekarjast kogukonna ja linnavalitsusega armastuses ja sõpruses elama ning mitte kantslist seesuguseid jutte kordama.42EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 35p: „[– – –] und begeheret ein erbar rath und gemeine nicht anders, mit ihrem hern pastorn und seelsorger alß in aller liebe und fruntschafft zusein und zu leben, sein auch nicht anders hinwieder von dem hern pastorn begerende und erwarten, achten auch derowegen gantz unnotig, die und dergleichen sachen auff der cantzell zu repetierenoder zu vermelden.“
Sõimusõnu saatsid ja võimendasid solvavad žestid. Relva tõmbamine ja relvaga vehkimine oli üheselt ähvardav žest. Mõnikord piisas teravast pilgust, sõrmede nipsutamisest vastase näo ees, et verbaalne solvang lõpeks füüsilise arveteklaarimisega.43P. Münch. Lebensformen, lk. 247. Kuid solvanguna mõjus ka pilkav naermine (spöttich zu belachen) või irvitamine.44Suurgildi skraa, lk. 148, IV §24. Uus-Pärnu materjalides ei ilmne üldiselt solvavate žestide kasutamist. Küll aga läks sõnaline solvamine kergesti üle füüsiliseks ähvarduseks, isegi kallaletungiks. Nagu näiteks 1595. aastal, kui kingsepp Jost Hoyer lisaks solvamisele ründas ühte teist käsitöölist, torgates teda kääridega mitu korda vasakusse käsivarde.45EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 175p. Siiski ei olnud tegu veel elu kallale kippumisega, mida samuti esines.
Piir verbaalse solvangu ja füüsilise vägivalla vahel oli sageli õhkõrn, sõim võis hetkega minna üle traagiliseks kokkupõrkeks ning kellegi kelmiks sõimamine lõppeda koguni mõrvaga. Selle kohta leidub Uus-Pärnu rae protokolliraamatus lausa mitu näidet. 1590. aastal jõi Lubberth Rentze juures õlletoas Wilhelm Prumeren koos kaaslasega õlut; tema noor sulane tahtis ühel hetkel joomingult lahkuda ja ütles Wilhelmile: „Ah, onu, lähme minema!“ See vihastas Wilhelmi nii, et ta lõi sulasele puust kannuga vastu pead. Majaperemees Lubberth Rentze ütles toimunu peale: „Hei, sa lööd noort junkrut nagu kelm.“ Wilhelm Prumeren teatas vastu, et kuna tegu on tema sulasega, on tal kõigiti õigus teda lüüa. Lubberth Rentze vastas: „Sa lõid teda nagu kelm.“ Wilhelm Prumeren omakorda vastas: „Ma ei ole mingi kelm, mina olen oma au poolest sama korralik kui teie.“ Selle sõnavahetuse peale haaras Lubberth Rentze päsmeri ehk margapuu ning andis Prumerenile tugeva hoobi vastu pead, kolm tundi hiljem oli mees surnud.46Vt. lähemalt EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 55–56.
Veel üks näide, kuidas auhaavamine ja solvangud läksid üle füüsiliseks kokkupõrkeks, pärineb 1595. aastast. Uus-Pärnu kingsepasell Sebastian alias Bosch Osthoff, kes oli pärit Münsteri lähedalt, läks raskelt tülli oma meistri Jacob Wittkoffiga. Nimelt istusid kingsepasellid nimetatud meistri juures õllelauas, kui nendega ühines Bosch Osthoff. Talle sai aga osaks jahe vastuvõtt. Meistriemand ütles sellile tervituseks: „Kuhu tuled, kergemeelne mees (leichtfertiger kerll)?“ Jacob Wittkoff lisas: „Sa tuled ausate vendade juurde, kuid pole muud kui üks kelm!“ Sebastian küsis: „Mis kelm ma olen?“ Wittkoff vastu: „Seda ei ütle mina, sa ise tegid ennast kelmiks, kui kohustusid oma au ja hea nime kaotuse ähvardusel (bey verlust deiner ehren und guetenn nahmen) mitte töötama kingsepp Jost Hoyeri juures.“ Meister ajas Sebastiani toast välja, lüües teda ja visates talle sõnnikut ja prahti (kott und dreck) järele. Sebastian tuli aga uuesti majja tagasi ning uuesti hakkas meister teda toast välja ajama, teda tõugates. Rüseluse käigus võttis Sebastian vöölt pistoda ja lõi sellega meistrit mitu korda. Sell jälitas Wittkoffi kuni viimase magamistoa ukseni ning selle lävel tappis mehe lõplikult.47EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 154p, 155.
Auhaavamine ei piirdunud ainult suulise sõimuga, kirjutati ka laimu- ja solvavaid kirju. Sageli ei piirdunud asi lihtalt kirjapandud solvangute saatmisega solvatavale, mõju suurendamiseks püüti need enamasti avalikuks teha. Niisugune auhaavamine oli muidugi juba palju läbimõeldum, planeeritum ja sellest tulenevalt õelam. Näiteks Tallinna kriminaalkroonikast on aastast 1490 teada juhtum, kuidas ühe laeva madrused nimetasid koeraks oma kaptenit laimukirjades, mida nad panid avalikult välja gildimajadele, kirikuustele. Kohtufoogt leidis aga kapteni ausa mehe olevat. Kohtufoogti juures sõlmitud kokkuleppe järgi pidid madrused süü heastamiseks linnas avalikult välja panema teated, et nad mustasid kaptenit ülekohtuselt.48E. von Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884, lk. 61–62. Erilise mastaabi andis kirjasõnas laimu, pilke ja solvangute levitamisele trükikunsti leiutamine. Näiteks reformatsiooni ajal levisid nii Martin Lutherit kui ka paavsti pilkavad ja solvavad lendlehed, mis ühendasid endas pilti ja sõna. Lugemisoskus ei olnud kesk- ja varasel uusajal kaugeltki üldine, kuid kirjaoskaja vahendusel levis loetud info juba suuliselt edasi. Igal juhul oli selliste auhaavamiste puhul mõju avalikkusele tunduvalt suurem kui mõne spontaanselt tekkinud sõnavahetuse puhul.
Uus-Pärnu rae protokolliraamatust saab tuua ainult ühe näite kirjalikus vormis solvamisest. Nimelt nähtub 1594. aasta sissekandest, et Uus-Pärnu raehärra samanimelise poja Hans Mattfeldt jun. ja auväärse härra Heinrich Schenkingi vahel oli puhkenud tüli mõningate sõimusõnade ja laimukirjade pärast (scheltworte betreffende unnd etzlicher schmeschrifftenn). Laimukirjade kohta paraku midagi täpsemat protokollist ei selgu, pole teada, kas need olid saadetud ainult Schenkingile või suunatud ka avalikkusele. Igatahes jõuti auväärsete meeste vahendusel ja kaasabil kohtus mõlemapoolsele kokkuleppele, et Mattfeldt maksab 20 taalrit kirikule ja 10 vaestele ning palub raekohtu ees Schenkingilt andeks.49EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l.109. Solvavaid väljendeid kellegi kolmanda, s. o. mitte kirja saaja aadressil leidus küllap päris palju erakirjavahetuses, kuid need olid privaatsed väljaütlemised, mis polnud mõeldud avalikkusele. Poola ajal Uus-Pärnus ametis olnud katoliku preester Fabianus Quadrantinus nimetab ühes kirjas sõbrale kohalikku evangeeliumiusu õpetajat suure meelepahaga „kuradi pojaks“ (filius diaboli).50T. Czernay. Fabianus Quadrantinus und die Gegenreformation in Pernau. Fünfzehn Briefe des Fabianus Quadrantinus an den Bischof von Ermeland. – Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau, 1901, Bd. 2, lk. 138, IX. See erakirjas väljendatud solvang ei olnud mõeldud avalikkusele ega õpetaja enda kõrvu ulatuma, samas oli varjatud auhaavav mõju paratamatult ka sellistel solvangutel.
Au haavasid ja vähendasid mitmesugused teod ja tegevused, millest paljude kohta Uus-Pärnu kohtuprotokollidest pole näiteid tuua. Näiteks käis au pihta suhtlemine autute isikutega, nagu prostituudid, kriminaalid, tsunftijänesed, timukas jne. Paljud karistused olid auhaavavad, aurööviv võis olla abiellumine allapoole oma seisust. Viimases osas annab hea ettekujutuse valitsenud hoiakutest 16. sajandi keskpaigast pärinev Saare-Lääne piiskopi mandaat, millega sätestatakse, et allapoole enda seisust abiellunud naised kaotavad kõik oma naiselikud õigused ja peavad ausate naiste seltskonnast eemale jääma; juhul kui madalast soost mees põhjustas aadli päritolu neitsi au kaotuse, pidi neid mõlemaid tabama igavene vangistus (ewige gefengknuß).51DRA Regsitrant 3B (pagineerimata): „[– – –] die soll allenn ihrenn freulichenn gerechtigkeit verlustig sein und ahnn negst ahngekome freunde vorfallen.“ Mitteseisusekohane abielu ei olnud kõrvaline teema ka linnas,52Varauusaja Tallinna kohta kirjutab nt. Hans Moritz Ayrmann 1672. aastal oma reisikirjas: „[– – –] nõnda et Suurgild peaaegu häbeneb Väikegildi omaga läbi käia, veel vähem temaga sõbrutseda, näiteks vaderiks kutsuda või käsitöölise tütart naiseks võtta. Ja kuigi seda sündinud on ja selliseid haruldasi erandeid leidub, on olukord pärast igal juhul raske ja on palju õiendamist, enne kui niisugune Suurgildi võetakse ja sisse kirjutatakse.“ – Tallinna ajaloo lugemik, lk. 218. aga vaatlusalustes Uus-Pärnu kohtuprotokollides ühtki sellist juhtumit ette ei tule. Valevande andmine kohtus oli samuti aurööviv. See põhimõte on sõnaselgelt fikseeritud juba linnaõigustes. Valevanduja kaotas oma au ja usaldusväärsuse ning ta ei saanud enam kunagi olla kohtus tunnistajaks.53Vt. Die Quellen des Rigischen Stadtrechts bis zum Jahr 1673 (lüh. QRS). Koost. J. G. L. Napiersky. Riga, 1876, lk. 162, nr. 7: „Unde dartho sal he uppe nenen man mer tughen, unde he es sal nicht mer also gut man wesen, also he thovoren was.“ Vrd. Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Der Revaler Kodex des Lübeischen Rechts. Toim. T. Kala. Tallinn, 1998, nr. 48. Sellegipoolest niisuguseid juhtumeid esines. Ka Uus-Pärnu protokolliraamatus leidub kohtuasi, mille puhul ühte tunnistajat süüdistati valevande andmises. Süüdistatu, mittesaksa müürsepp Thomas aga väitis, et kuna kohtus puudus tõlk, siis ta ütles küll kolm-neli sõna ja tõstis kaks sõrme püsti, aga ei saanud aru, mida ta vandus või mida see vande andmine õieti tähendas.54EAA, f. 1000, n. 1, s.711, l. 217 p: „Ja, ich habe woll ein wordt drey oder vier geredet, unnd meine zwey finger aufgehalten, aber das habe ich [nicht] gewüst, was es inn sich gehabt hat, dann es ist kein dolmatz darbey gewesenn.“ Ometi tuleb tunnistajate ütlustest välja, et Thomas oli teadlik teda valevandumise eest tabada võivast igavesest hukatusest, s. o. hinge andmisest Kuradile.55EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 217: „[– – –] er hedte schonn zwey eide gethan, unnd wann er noch zuem driedtenn mahll schweren würde, müste er ja seine sehle dem teüffell zueschworenn, [– – –].“
Omaette teema on naise au haavamine, mida samuti ette tuli. Näiteks kaebas 1588. aastal Uus-Pärnu rätsep Hans Jacobi kohtusse Kersten Schwetzi, kes oli käsitööliste gildi koosolekul rääkinud, et Hansu naine olevat kunagi varem Saaremaal lapse sünnitanud. Seda olevat ta omakorda kuulnud kahe klaassepaselli käest, kes Saaremaalt Pärnusse käimas olid. Tunnistuste andmisel väitis kaebealuse hõimlane, et ta oli hoiatanud meest seda kuulujuttu edasi rääkimast. Kersten väitis lõpuks, et ta ei olnud öelnud, et kaebaja, s. o. Hans Jacobi naine sai lapse, vaid et kui see oleks nii olnud, poleks naine gildi vääriline (so wehre sie ihrer gilde nicht wert).56EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 23p–24p.
Ilmekalt tuleb välja, kuidas au kaotamine ei puudutanud tollastes arusaamades mitte ainult isikut ennast, vaid ka tema perekonda või kollektiivi, ühingut, kuhu ta kuulus.
Pikaajalise ja laastava Liivimaa sõja tagajärjel äärmuslikult kahanenud Uus-Pärnu elanikkond taastus Poola võimu all mujalt Euroopast, peamiselt Saksa aladelt tulnud sisserändajate arvel. Tõenäoliselt oli saabujate hulgas neidki, kes teatud üksikasju oma varasemast elust meelsasti oleksid varjanud. Kas see ka järgneva juhtumi puhul nii oli, on võimatu öelda. Protokolliraamatu andmetel tuli 1593. aastal Uus-Pärnu rae ette Vana-Pärnust Hans Mulleri naine. Ta süüdistas Uus-Pärnu habemeajajat Michelli selles, et too oli tema kohta levitanud õelaid kuulujutte.57EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 97, 97p. Michell olevat rääkinud, et naine oli Hamburgis kaagis peksukaristust kandnud. Mees väitis, et oli sellest kuulnud laevareisil Lübeckist Pärnusse. Lõpuks lepitati asi auväärsete meeste vahendusel ja eestkostel. Kesk- ja varasel uusajal olid paljud karistused auhaavavad, piitsutamine oli seda lausa niivõrd, et aadlikud pidid end sellest igal juhul raha eest välja lunastama. 1598. aastal anti Uus-Pärnu raehärrale võimalus osta või lunastada oma armuke avalikust häbistamisest, s. o. piitsutamisest (staubschlege unnd sonst andere straffe) 25 taalri eest välja.58EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 263 p.
Oma au kaotanud naisel polnud linnavõimudelt ega kogukonnalt armu loota, tema autus pidi kõigile nähtav olema. Protokolliraamatu 1589. aasta sissekande järgi tabati Bulderingesche õde avalikul hooramisel (auf offentlicher hurerey), kuid rae nördimuseks käis ta sellegipoolest linnas katmata peaga ringi.59EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 45p. Asja parandamiseks saadeti raeteener Clawes Hiddeniga Bulderingeschele sõna, et too peab sundima hoora peakatet kandma (döcken).60Doken tähendab alamsaksa keeles „pearätti ümber panema“. Nähtavasti pidid ka Uus-Pärnus avalikud naised kandma tunnusmärgina mingit spetsiaalset peakatet, näiteks Tallinnas kandsid prostituudid valget tanu.61Tallinna prostituutide kohta vt. Tallinna Linnaarhiiv, f. 230, n.1, s. Bs 7: Kleider-, Hochzeits-, Begräbnis- u.s.w. Ordnungen 1497–1738, l. 79.
Õelate kuulujuttude levitamise kõrval tuli ette naiste otsest sõimamist või nende aadressil solvangute lausumist. See oli muu hulgas üks viis mehe au haavamiseks — solvata tema pereliikmeid, eriti naist, ema või õde. Uus-Pärnu raeprotokollides võib leida mitu sellist juhtumit. 1592. aastal tekkis linnakodanik Claus Barenfeldtil sõnavahetus sepaga, kelle tööd ta kritiseeris ja keda ta nimetas soperdajaks (hudler), pahane sepp väljendus solvavalt Barenfeldti ema aadressil.62EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 77p–78: [Ich hab dir deine mutter die hure abgehudelt.] 1593. aastal kaebas Heinrich Kloss kohtu ees, et lihunik Michell Zippeen on tapnud tema sea ja sõimanud naist hooraks.63EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 98p.
Mitte ainult mehed ei sõimanud, vaid ka teised naised. 1594. aastal sõimas Peter Warnersi tublisti purjus abikaasa ühte Vana-Pärnu kodanikuprouat abielurikkujast hooraks (für eine ehebrechersche hur), sest too olevat Gossen von Linteniga mehe mõisa sõitnud, naise kaks eelmist meest aga lõpetanud võllas, mis olevat talle endalegi paras palk.64EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 133p. Nagu näitab seegi juhtum, käisid sõim ja laim sageli koos, ehk nende vahele oli raske piiri tõmmata.
Tõsisem juhtum pärineb 1597. aastast, kui ühe auväärse linnaelaniku ema, aadli päritolu Elisabeth Polli, Odthomar Ellenbachi leske nimetati nõiaks ja süüdistati nõidumises. Sissekande järgi protokolliraamatus ütles Hans Potthoff Elisabethi tütrele, et ta võib oma ema, vana nõia, lasta rentslisse ja siis tulle visata, nagu too on täielikult ära teeninud.65EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 219: „[– – –] magk ihre mudter, die aldte zeüberinne in rensteinn unnd darnach auffs fewr werffen, wie sie woll verdienet hadt.“ Arvestades, et Euroopas ja ka Liivimaal oli kätte jõudmas nõiajahi kõrgaeg, võinuks sellisel süüdistusel olla vägagi tõsised tagajärjed. Asja uuriti Uus-Pärnus päris pikka aega ning kuulati üle mitmeid tunnistajaid, lõpuks aga lepitas raad mõlemad pooled, kuna süüd ei õnnestunud tõestada.66EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 308p–309.
Kuigi Uus-Pärnu rae protokolliraamatus on au haavamine tavaline teema ning sageli on protsess hästi ja üksikasjalikult dokumenteeritud, jääb siiski mitmel juhul ebaselgeks, millega juhtum lõppes, kas ja mis karistus määrati. Täiesti selge on asi nende puhul, kes läksid oma au kaitsmise nimel välja mõrvani — neid ootas surmanuhtlus. Muude kergemate juhtumite korral on protokolli tavaliselt märgitud, et asi leidis lahenduse, s. t. mõlemad pooled said lepitatud auväärsete inimeste vahendusel ja eestkostel (durch ehrlicher leute vorbitte).67EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 57.
Kesk- ja varauusaja ühiskonnas eksisteeris au avalikkuses ja avalikkuse jaoks, seepärast kujunesid kindlad reeglid, kuidas oma au hoida, tõsta, kuidas teise au kahjustada ning kuidas kahjustatud au taastada. Uus-Pärnu protokolliraamatus on säilinud mõned täpsemad kirjeldused, kuidas auhaavamised lõpuks ära klaariti. Näiteks 1590. aastal leppisid kingsepp Jost ja vasksepp Heinrich Schluter „auväärsete inimeste eestkostel“ kohtu ees ära, kaebealune palus kaebajalt oma teo eest andeks ja too andestas kristlikul meelel, selle kinnituseks anti teineteisele kätt. Leppimine ja kohtulik lepitamine olid allutatud kindlatele rituaalidele, mille hulka kuulusid avalik, s. o. kohtu ees andekspalumine ja sümboolne kätlemine: „nimelt kuna kingsepp Jost vasksepp Heinrichit avalikult solvas ja ei võinud seda talle mitte teha, siis peab ta temaga kokku saama avaliku kohtu ees ja teda paluma, et ta selle talle andestada võiks. Seepeale on kingsepp vasksepp Heinrichi juurde astunud, talle kätt pakkunud ja andnud ja seejuures palunud, et too võiks talle andestada, mida ta tema kohta ägedal meelel rääkis, ta küll ei tea tema kohta midagi muud kõnelda kui ainult au mõõtu ja ausale mehele täiesti sobivat, ei soovi ka kogu oma elu jooksul mitte midagi muud temast rääkida. Selle peale andis kaebaja, vasksepp Heinrich, talle selle kristliku armastuse pärast ja nimel andeks ja andestas, siiski sel viisil, et kingsepp Jost siin Pärnus või teistes kohtades salaja või avalikult, ei selle asja kohta ega muidu jätkuvalt sõimu- või mõnitavaid või laimujutte ei korda, nii peaks see leping siis kohemaid ja re ipsa tühiseks muutuma ja lõpetatama [– – –].“68EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 57, 57p.
Uus-Pärnu kohtuasjadest nähtub, et auhaavamised püüti ära lepitada n.-ö. võimalikult väheste kahjudega mõlemale poolele. Kuigi eelkõige vooruslikkusel rajanenud naiseau oli palju tundlikum, kergemini haavatav ning raskemini taastatav, ei ole Uus-Pärnu kohtuprotokollide põhjal märgata olulist vahet meeste ja naiste auhaavamisjuhtumite menetlemisel. Võimalik, et naiseau haavajaid karistati karmimalt. Näiteks 1593. aastal Hans Mulleri naist laimanud meestele määrati, et nad peavad avalikult kohtu ees tunnistama, et nad Mulleri naise kohta ei tea muud kui kõike ausat ja head, teistele hoiatuseks pidid nad kirikule maksma 5 taalrit ning kohtukuludeks mõnevõrra väiksema summa.69EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 97–97p.
16. sajandi lõpust pärinevad Uus-Pärnu raeprotokollid kajastavad märkimisväärsel hulgal auhaavamisega seotud juhtumeid. Nendest mõned on kohati tragikoomilised, teised jälle üdini traagilised. Igal juhul ei jää vähimatki kahtlust, et aul oli igapäevases kommunikatsioonis keskne tähendus, see seletab, miks juba sõimamisele reageerimine polnud inimese jaoks kaugeltki mitte kõrvalise, vaid oli lausa eksistentsiaalse tähendusega. Kuivõrd isiku või ka mingi sotsiaalse grupi väärtust hinnati just väliste tunnuste alusel, nagu kuulsus ja maine, siis jälgiti seda väga hoolega ja reageeriti valuliselt auhaavamisele, s. o. igasuguse tegevuse peale, mis võis kellegi au vähendada. Inimeste ülim tundlikkus auküsimuses väljendub selgelt ka Uus-Pärnu raeprotokollides, linnaelanike reageeringud auhaavamisele olid teravad, kohati vägagi valulised. Kergesti tekitasid auhaavamised olukorra, kus inimesed kaotasid kontrolli oma emotsioonide üle. Juhtumid Uus-Pärnu kohtupraktikast näitavad au suurt tähendust ja tähtsust inimestele, seda hoolimata isiku seisusest, soost, päritolust või jõukusest. Nagu ka ajalookirjanduses osutatakse, ei pidanud sotsiaalsed alamkihid, kel polnud n.-ö. midagi kaotada, oma au puutumatust ja laitmatust sugugi vähem silmas kui näiteks aadlikud — vahest isegi rohkem, sest au oli veel viimane vara, mis neile oli jäänud.70P. Münch. Lebensformen, lk. 245.
Soovimata hakata siinkohal defineerima au mõistet,71Selle tegevuse tänamatust ja lootusetust on nentinud mitmed uurijad, vt. selle kohta resümeerivalt: B. Aschmann. Preußens Ruhm und Deutschlands Ehre. München, 2013, lk. 13 jj. saab ometi Uus-Pärnu kohtumaterjalide põhjal kujunenud pildi alusel tõdeda, et kesk- ja varauusaja ühiskonnas oli au inimeste keskne käitumis- ja tegutsemismotiiv ning seda võib vaadelda kui teatavat sotsiaalsete reeglite kogumit, millele inimene pidi vastama. Au oli määratud erinevalt, kas seisuslikult, kogukondlikult, grupi- või soospetsiifiliselt, s. t. igale seisusele või sotsiaalsele grupile olid iseloomulikud oma ettekujutused aust. Valitsenud arusaama järgi oli au midagi, mida said isikule anda ainult teised, kõrvalseisvad inimesed, see ei olnud tema enda sisetunde küsimus.72Vt. lähemalt W. Reinhard. Lebensformen Europas. Eine historische Kulturanthropologie. München, 2004, lk. 522–523. Au oli kesk- ja varauusajal ühiskonna kõikidel tasanditel, kõikides ühiskonnakihtides kõige tähtsam avalik asi, mida tuli demonstreerida, kontrollida ja vajadusel kaitsta. Just sel põhjusel reageeriti igale auhaavamisele kohe ja püüti oma hea maine kiiresti taastada. Au oli ühiskonnas hädavajalik kapital, selleta oli raske ja muutus aja jooksul üha raskemaks, pea võimatuks saada soovitud ametisse, leida äraelamist võimaldavat tööd või luua rahuldavaid sotsiaalseid suhteid.