Eesti saadik Moskvas Karl Tofer tegi 1936. aastal Eesti välisministrile saadetud memorandumis ulja ettepaneku likvideerida Tartu rahulepingu opteerimise artikkel. Tema põhjendus oli prohvetlik: kui seda ei tehta, võib ka aastakümnete pärast välja ilmuda optante või nende järeltulijaid, kes nõuavad seaduslikus korras Eesti kodakondsust.1RA, ERA.957.14.353, l. 5. Nagu täna teame, jäi Tartu rahulepingu opteerimise artikkel kehtima ja Toferi ennustus läks täppi. Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) vägikaikavedu sünnijärgset Eesti Vabariigi kodakondsust taotlevate isikutega on sada aastat pärast Tartu rahulepingu sõlmimist taas meedia terava tähelepanu all. Tõstatatud on mitmesuguseid selgeks rääkimist vajavaid küsimusi. Missugused on idadiasporaa eestlaste õigused Eesti kodakondsusele? Kas need õigused tulenevad üksnes Tartu rahulepingust? Kas isikute kodakondsuse määratlemisel saab lähtuda üksnes Eesti seadustest või tuleb lähtuda ka mõne muu riigi õigusaktidest? Ja lõpuks küsimus puhtinimlikul tasandil: missuguseid probleeme on üldse võimalik isikute kodakondsuse määratlemisel lahendada ja missuguseid mitte?
Käesolevas artiklis on vaatluse all tänased vaidlused Eesti idadiasporaas – eelkõige Abhaasias – elavate eestlaste kodakondsuse küsimuse teemal, mis on keerelnud peamiselt Tartu rahulepingu optsiooniklauslite ümber. Mitmesuguste kodakondsust puudutavate seaduste, asjakohaste arhiividokumentide ja kirjanduse põhjal analüüsitakse selle diskussiooni ajaloolist tausta ning erinevate seisukohtade õiguslikku põhjendatust. Veel tuleb juttu Moskva rahulepingust, mis sõlmiti 7. mail 1920 Gruusia ja Nõukogude Venemaa vahel ja mis samuti mõjutab tänaseni Abhaasia eestlaste kodakondsusküsimuste arutelu. Käsitletakse ka Nõukogude Liitu jäänud eestlaste kodakondsuse küsimusi 1920.–1930. aastatel, mida, nagu võime veenduda, tõlgendasid Eesti ja Nõukogude pool väga erinevalt.
Eesti kodakondsuspoliitika algus asetub Esimese maailmasõja ja selle tagajärjel tekkinud Euroopa uue poliitilise kaardi värvikirevasse konteksti. Sõda tõi kaasa miljonite inimeste lahkumise oma senisest elupaigast. Väga suures ulatuses oli tegemist nn. tagasirändega – sõja käigus sattus võõrsile põgenikke, küüditatuid, evakueerituid, sunnitöölisi, sõjavange. Paljud tollastest rännetest olid tingitud uute riikide tekkimisest. Peaaegu iga piiride nihutamine tõi Euroopas kaasa põgenemisi ja ümberasumisi. Ainuüksi Saksamaa, Austria ja Ungari olid vahetult pärast sõja lõppu sunnitud kaotatud territooriumidelt vastu võtma kaks miljonit inimest. 1920. aastate lõpus oli Austria elanikest üle 10% sündinud väljaspool Austria uusi piire teistes Habsburgide impeeriumi osades. Ungari võttis vastu 200 000 inimest Tšehhoslovakkiast, 200 000 Rumeeniast ja 100 000 Jugoslaaviast. Vene tsaaririigi kokkuvarisemise järel lahkuti massiliselt ka selle piiridest. Kui vahetult pärast 1917. aasta revolutsiooni oli lahkujaid veel vähe, siis kodusõja käigus muutus lahkumine massiliseks. Ajavahemikus 1917–1922 lahkus endise tsaaririigi territooriumilt kuni 2 miljonit inimest.2J. Oltmer. Globale Migration. München, 2012, lk. 83–85. 1917. aasta revolutsiooni ja sellele järgnenud kodusõja tingimustes tekkis endise tsaaririigi aladel ridamisi nn. piiririike. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist (24. veebruaril 1918) kuulutasid meid huvitavatest riikidest iseseisvuse välja Abhaasia (11. mail 1918) ja Gruusia (26. mail 1918). Mõned nädalad hiljem, suvel 1918 annekteeris Gruusia Demokraatlik Vabariik oma naaberriigi Abhaasia, kus asusid eesti külad Salme, Sulevi, Ülem- ja Alam-Linda ning Estonia. Eesti Vabariigiga sõlmis Nõukogude Venemaa rahulepingu teatavasti 1920. aasta 2. veebruaril Tartus ja Gruusia Demokraatliku Vabariigiga sama aasta 7. mail Moskvas. Mõlemad lepingud sisaldasid ka optsiooniartikleid.
Opteerimine tähendab isikute võimalust valida kodakondsust, kui mõni territoorium läheb üle ühelt riigilt teisele või kui tekivad uued riigid. Optsioonireeglid sätestavad, millal ja missugustel tingimustel on võimalik kodakondsust opteerida. Tavaliselt sisalduvad optsiooniklauslid riikidevahelistes rahulepingutes. Kuna optsiooni puhul kaotab isik tavaliselt teise riigi kodakondsuse, sätestavad optsioonireeglid nimetatud territooriumide elanikele nn. beneficium emigrandi, s. t. võimaluse senisest elukohariigist lahkuda. Nii on see olnud alates 19. sajandist, kui optsiooniklauslid on lisatud erinevatesse riikidevahelistesse lepingutesse: esmalt Belgia-Hollandi leping (1839), mis viis Belgia eraldumiseni Madalmaade ühendatud kuningriigist, seejärel Zürichi (1859) ja Viini rahuleping (1864), mis nägid ette optsiooniõiguse Taanis ja Põhja-Schleswigis elavatele vähemustele, ning Frankfurdi rahuleping (1871), mis tagas optsiooniõiguse Elsass-Lotringi elanikele. Hulgaliselt vastavaid lepinguid (Pariisi rahuleping ja sellele järgnenud rahulepingud) sõlmiti aga just pärast Esimest maailmasõda – isikutele, kes elasid teisele riigile minevatel territooriumidel, tagati võimalus opteerida ühe või teise riigi kodakondsust.3D. Blumenwitz. Einführung. – Flucht und Vertreibung (koost. D. Blumenwitz). Köln, Berlin, Bonn, München, 1987, lk. 30–32.
Optsiooniklauslid kohustavad vastavasse kontingenti kuuluvaid isikuid teatud aja jooksul otsustama ühe või teise riigi kodakondsuse kasuks, samas kohustab see otsus enamasti ka teise riigi territooriumilt lahkuma. Lahkumise kohustus on sageli lepingutesse sisse kirjutatud optsiooni tingimusena. Senisest elukohariigist lahkumise kohustus jääb ära vaid juhtudel, kui see on konkreetselt lepingus sõnastatud. Seega, praktikas tähendab isiku otsus opteerida ühe või teise riigi kodakondsus kas õigust senisesse kodupaika jääda või kohustust sealt lahkuda. Optsiooni erijuhtumiks loetakse nn. etnilist optsiooni, millega on tavaliselt tegu teatud rahvusterritooriumide eraldumise puhul. Otsustavaks on siis rahvusprintsiip – isikud saavad valida võimaluse opteerida oma titulaarriigi kodakondsust. Seda printsiipi rakendati esimest korda just pärast Esimest maailmasõda sõlmitud lepingutes. Näiteks said poolakad ja tšehhid-slovakid, kes elasid seni Saksa keisririigis või kolmandates riikides, õiguse opteerida Poola või Tšehhoslovakkia kodakondsust. Samasuguse õiguse said Austria-Ungari keisririigi lagunemisel isikud, kelle rahvus „asus“ mõnes vastavas piiririigis.4S. Krülle. Options- und Umsiedlungsverträge. – Flucht und Vertreibung (koost. D. Blumenwitz). Köln, Berlin, Bonn, München, 1987, lk. 132–142.
Ka Nõukogude Venemaa ja tema piiririikide vahel sõlmitud rahulepingutes sisaldusid optsiooniklauslid. 1920. aastal sõlmis Nõukogude Venemaa optsiooniklausleid sisaldavad lepingud Eesti, Läti, Leedu, Gruusia ja Soomega ning märtsis 1921 Poola ja Osmanite impeeriumiga. 2. veebruaril 1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping oli esimene, luues järgmistele eeskuju.5E. Lohr. Russina Citizenship: From Empire to Soviet Union. Cambridge, Massachusetts, London, 2012, lk. 141. Selle alusel said 1920. aastal Eesti kodakondsuse valimise õiguse varem Venemaale rännanud või sõjakeerises sinna sattunud Eestist pärit elanikud. Lepingu IV artiklis seisab: „Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. Selle ja teise poole Valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast. Märkus: Kahtluse tekkimise korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.“6Riigi Teataja 1920, nr. 24/25, lk. 185.
Niisiis sätestab leping varasemale rahvusvahelisele optsioonipraktikale tuginedes Eesti territooriumil elavate mitte-eesti soost isikute õiguse opteerida Venemaa kodakondsust ja Venemaal elavate eesti soost isikute õiguse opteerida Eesti või Vene kodakondsust. Vastava otsuse teinud isikutel lasus kohustus ühe aasta jooksul oma senisest elukohariigist lahkuda. Lepingu tekstis viitavad terminid „mitte Eesti soost“ ja „Eesti soost isikud“ etnilisele optsioonile, kuigi artikli lõpumärkus selle ühemõttelisusest distantseerub, andes võimaluse etnilise kuuluvuse asemel kohaldada ka territoriaalset. Olemuselt jääb optsiooniartikkel Tartu rahulepingus siiski etnilise optsiooni variandiks.
Eesti kodakondsuse opteerimise taotlusi said sooviavaldajad esitada Eesti Kontroll-opteerimiskomisjonile (edaspidi KOK), mis tegutses Moskvas alates 1920. aasta maist (lisaks sellele oli osakond Petrogradis ja alates novembrist ka Omskis). Nõukogude Venemaal viibivad Eesti päritolu isikud said võimaluse ühe aasta jooksul alates lepingu ratifitseerimisest, seega kuni 14. jaanuarini 1921 sisse anda avaldusi Eesti kodakondsuse opteerimise kohta ja võimude nõusoleku korral ühe aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuda. Opteerimistähtaega hiljem küll pikendati aasta võrra (1. jaanuarini 1922 Nõukogude Venemaa Euroopa-osas, 14. veebruarini 1922 Siberis ja Põhja-Kaukaasias). Lisaks Tartu rahulepingule sisaldusid eesti päritolu isikute opteerimistingimusi käsitlenud sätted ka Eesti ja Läti piirilepingus (1920) ning Ukrainaga sõlmitud kodakondsuse opteerimist käsitlenud kokkuleppes (1921),7H. Rohtmets-Aasa. Eesti Vabariigi sisserändepoliitika aastatel 1920–1923. Tartu, 2014, lk. 13. kuid neil pole käesolevas artiklis põhjust pikemalt peatuda.
Eesti meedias on viimasel paaril aastal arutatud Tartu rahulepingu alusel opteerunute õiguste üle Eesti seadusandluse kontekstis. Kuidas käsitada nende õiguslikku staatust, kes jäid võõrriigi kodanikena elama Nõukogude Venemaale? Kaugeltki mitte kõik Eesti kodakondsust opteerinud isikud ei lahkunud nõutud aja jooksul Nõukogude Venemaalt Eestisse. Teame, et kui avaldusi Eesti kodakondsusesse astumiseks laekus peaaegu 106 000, siis Eesti riigi nõusoleku sai ligi 81 000 isikut. Reaalselt jõudis neist Eestisse aga alla poole – ligikaudu 40 000. Kas ülejäänud kaotasid Eesti kodakondsuse? Kui mitte, siis mida see teadmine endaga tänasel päeval kaasa tuua võib? Ajakirjandus on vahendanud Venemaa eestlaste ajalugu uurinud ajaloolase ja poliitiku Aadu Musta sõnu, kelle hinnangul võiks sellisel juhul õigus kodakondsusele olla kuni 170 000 Venemaale väljarännanu järglasel.8T. Kaukvere. Sadadel võib olla õigus kodakondsusele. – Postimees, 30.05.2017, lk. 6. Hinnang on täiesti realistlik ja pole siis imestada, et sellega seoses on riigiametnikud vihjanud julgeolekuohtudele.9T. Kaukvere. Eksituse tõttu Eesti kodanik. – Postimees, 10.03.2018, lk. 8–9. Saadik Toferi kartused aastast 1936 olid igatahes põhjendatud, kui ta ennustas, et aastakümnete pärast tuleb Eesti võimudel hakata tegelema optantide järglaste kodakondsustaotlustega. Kuid vaevalt temagi oskas ette aimata massilist tagasipöördumist hoopis uutes tingimustes – vahepeale jäänud Nõukogude okupatsiooni aastatel (1940–1991) saabus Nõukogude Liidu teistest piirkondadest esivanemate maale kümneid tuhandeid eestlasi. Tollal sai seda formaalselt käsitada sisemigratsioonina, mis ei toonud kaasa vajadust lahendada kodakondsusküsimusi. Küll aga kerkisid need küsimused üles pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu 1991. aastal.
Taasiseseisvunud Eesti kodakondsuspoliitikas otsustati järgida restitutsioonimudelit, s. t. kodanikkonda defineeriti vabariigi sõjaeelse kodanikkonna põhjal. See tähendas, et kodakondsuse said automaatselt vaid need, kes olid enne 17. juunit 1940 Eesti Vabariigi kodanikud, ja nende järglased. Ülejäänud elanikud määratleti välismaalastena. Sellist mudelit kasutas endise Nõukogude Liidu territooriumil vabanenud riikidest lisaks Eestile veel üksnes Läti. 1991. aasta novembris otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu võtta 1938. aasta kodakondsusseaduse (jõustus veebruaris 1992). Sätestati, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja peab oskama eesti keelt, andma lojaalsusvande, kehtima jäi kaheaastane paiksustsensus (kehtestatud märtsis 1990).10T. Saarts. Eesti ja Läti kodakondsuspoliitika võrdlus taasiseseisvusajal. – Acta Politica 2009, nr. 3, lk. 134–135.
Praktikas tähendas restitutsioonimudeli rakendamine ida- ja läänediasporaa eestlaste sattumise õiguslikult erinevatesse kategooriatesse. Õigus sünnijärgsele kodakondsusele oli Eesti Vabariigi kodanike järglastel, seega valdavalt läänediasporaa eestlastel, kes ise või kelle vanemad sattusid 1944. aasta põgenemise käigus läände ja moodustasid seal järgnenud aastakümnetel suurema osa eesti läänepoolsest hajalast. Sama kehtib ka nende umbes 16 000 inimese kohta, kes lahkusid Eestist kahe maailmasõja vahel. Kuid mitte nende kohta, kelle esivanemad olid Eesti territooriumilt välja rännanud enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal. Seega eelkõige idadiasporaa eestlased ja vaid vähesel määral läänediasporaa eestlased – näiteks need, kelle esivanemad rändasid USA-sse, Kanadasse või Brasiiliasse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui tuldi Eestist või mõnest mujal Vene tsaaririigis paiknevast eesti asundusest.
Kuigi kodakondsusele on erinevate eesti diasporaakogukondade liikmetel erinev juurdepääs, ei takista see Eestisse elama asumist. Nimelt ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 36, et igal eestlasel on õigus asuda Eestisse.11Riigi Teataja 1992, nr. 26, lk. 349. Selleks ei pea olema Eesti Vabariigi kodanik ega kodaniku järglane. Kui aga mittekodanikust eestlane soovib saada kodanikuks ja tal puudub selleks sünnijärgne õigus, tuleb kodakondsust taotleda naturalisatsiooni korras. Nii on Eesti Vabariigis alates 1990. aastatest reguleeritud kõikide eestlaste kodakondsuse küsimusi, kelle esivanemad ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud, kuid kes on soovinud Eestisse pöörduda või olid juba saabunud Eestisse nõukogude ajal. Ka näiteks Abhaasiast 1992. aastal sõja jalust evakueeritud eestlased said Eesti kodakondsuse 1993. aastal naturalisatsiooni korras.12H. Mihelson. Kümnetel Abhaasia eestlastel võib olla õigus kodakondsusele. – Postimees, 9.05.2019, lk. 6. 1990. aastatel ilmus eesti ajakirjanduses emotsionaalseid näiteid idadiasporaa eestlastest, kes leidsid, et neile esitatavad nõuded kodakondsuse taotlemisel on liigsed. Näiteks tundis üks naine end solvatuna, kui tal tuli anda allkiri kodakondsuse tõendile, millega ta kinnitas lojaalsust Eesti riigile. Pealegi ei taganud tema kodakondsus kodakondsust ta lapsele, mistõttu tuli lapsele taotleda elamisluba.13A. Taal. Välismaalaste kadalipp. Eestlastel ja eestlastel on vahe. – Kuller, 27.10.1997, lk. 7. Sarnaseid juhtumeid valgustati ajakirjanduses teisigi.14A. Jõesaar. Idaeestlased tõestavad kodakondsust. – Eesti Päevaleht, 29.09.1997, lk. 3.
Kuni 31. märtsini 1995 kehtinud kodakondsuse seaduse alusel said kõik eesti soost inimesed, s. t. need, kellel oli dokumentides rahvusena märgitud eestlane, Eesti kodakondsuse taotleda lihtsustatud korras, s. t. eksamiteta ning pikaajalise elamisloa nõudeta.15T. Kaukvere. Eestlane, aga taskus on ikka hall pass. – Postimees, 28.08.2017, lk. 6. Olukord muutus aga alates 1. aprillist 1995, kui jõustus uus kodakondsuse seadus, mille järgi sooduskord eesti soost isikutele Eesti kodakondsuse saamiseks enam ei kehtinud. Lisaks tõsteti paiksustsensust kahelt aastalt viiele, mis eelnevat arvestades kohaldus ka etnilistele eestlastele. Samuti nõuti neilt nüüd keeleeksami ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamite sooritamist. Nüüdki valgustati idadiasporaa eestlaste, sh. Abhaasia eestlaste olukorda ajakirjanduses.16T. Mattson. Ametkonnad kaaluvad eksperdi Abhaasiasse saatmist. – Postimees, 9.06.1997; T. Kaukvere. Eestlane, aga taskus on ikka hall pass. – Postimees, 28.08.2017, lk. 6. Uue seaduse järgi on eestlaste ainus eelis muulaste ees vaid see, et neile antakse elamisluba ka siis, kui välismaalaste sisserände aastane piirarv on täis.17A. Taal. Välismaalaste kadalipp. Eestlastel ja eestlastel on vahe. – Kuller, 27.10.1997, lk. 7.
Nagu eelnevast nähtub, puudutasid uued piirangud 1995. aasta kodakondsusseaduses praktikas eelkõige idadiasporaa eestlasi. Sünnijärgne kodakondsus annab aga veel ühe eelise, mida naturalisatsiooni korras saadud kodakondsusel pole. Nimelt ütleb kodakondsusseaduse § 1 lõige 2, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Sama seaduse § 3 näeb ette, et isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest.18Riigi Teataja 1995, nr. 12, lk. 122. Samas ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 lõige 3, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.19Riigi Teataja 1992, nr. 26, lk. 349. See tähendab olukorda, kus sünnijärgsetel Eesti kodanikel saab lisaks Eesti kodakondsusele olla ka mõne muu riigi kodakondsus, kuigi kodakondsusseadus seda keelab. Seega, suuremal osal läänediasporaa eestlastel tohib olla topeltkodakondsus, enamikul idadiasporaa eestlastel mitte.
Paljudele idadiasporaa eestlastele on niisugune olukord tundunud ebaõiglane. Aktiivsemad neist on erinevatest tõlgendustest lähtuvalt süüvinud nüanssidesse Eesti Vabariigi kodakondsuspoliitika ajaloos. Tasub rõhutada, et just nende ja mitte professionaalsete õigusajaloolaste initsiatiivil toodi juba 1990. aastatel arhiivist avalikkuse ette dokumentatsioon, mis annaks ka idadiasporaa eestlastele õiguse sünnijärgsele kodakondsusele. See dokumentatsioon puudutab optante ja nende järglasi – nimelt on paljude idadiasporaa eestlaste esivanemad astunud Eesti kodakondsusse ilma Eesti Vabariiki siirdumata.
Eesti praegusaegses halduspraktikas on Tartu rahulepingust tulenevaid optantide õigusi ja kohustusi tõlgendatud siiski erinevalt. Nagu eespool nägime, pidi Tartu rahulepingu IV artikli kohaselt opteeruja Eesti kodakondsuse saamisel ühe aasta jooksul Venemaalt lahkuma. Kuni 2003. aastani tõlgendati seda klauslit nii, et opteerunu pidi Eestisse elama asuma. Aastatel 2003–2015 seda tingimust aga ei seatud, mis oli ka korrektne, kuna Tartu rahuleping seda nõuet ei seadnud. 2016. aastal asuti aga uuesti kuni 2003. aastani kehtinud tõlgenduse juurde. Seetõttu on PPA viimastel aastatel keeldunud optantide järglastele passe väljastamast. Mitmed juhtumid on jõudnud kohtusse. Hagejad väidavad, et Tartu rahulepingus pole sätestatud, et ühe aasta jooksul senisest elukohariigist lahkumise kohustuse mittetäitmine tooks kaasa kodakondsusest ilmajäämise.20T. Kaukvere. Riigiarhiivis peitunud üllatus võttis sõnatuks. – Postimees, 27.05.2017, lk. 8–9. Riik on aga keeldunud optantide järglastele Eesti passe väljastamast. Ja vähe sellest – eksituseks tunnistati ka varasem (2003–2015) halduspraktika, mis seda võimaldas, ja asuti tagantjärele tühistama seni välja antud passe. Isikud, kes pidasid end sünnijärgseteks kodanikeks, avastavad passi pikendamise käigus end „ekslike kodanike“21H. Mihelson. Riik parandab lõpuks „ekslike kodanike“ vea. – Postimees, 25.10.2019, lk. 6. kategooriast. Nende sünnijärgne kodakondsus loeti õigustühiseks koos kõikide sellest tulenevate hüvedega. Üks sellistest hüvedest on aga võimalus topeltkodakondsusele.
Järgnevast juhtumianalüüsist ilmneb, kui keerulisse olukorda võib muutunud õiguslik staatus inimese seada. Ühtlasi nähtub, kui oluliseks võib teatud olukordades muutuda erinevus naturalisatsiooni teel saadud Eesti kodakondsuse ja sünnijärgse kodakondsuse vahel.
Juhtum Salme küla elaniku Ilma Krenstremiga
Ilma Krenstrem, kes on sündinud Abhaasias Eesti kodakondsusse opteerunud Joosep Krenstremi lapselapsena 1940. aastal, elas alates 1958. aastast Eestis ja töötas Tallinnas õpetajana. Eesti võimude tõlgenduse kohaselt omandas ta Eesti kodakondsuse abiellumisel Eesti kodanikuga 1963. aastal.22Politsei- ja Piirivalveameti kiri Ilma Krenstremile 17.01.2019, nr. 15.2-6/12-1. Kui 1990. aastatel tekkis tema kodukandis Abhaasias vajadus uue eesti keele õpetaja järele, esitasid sealsed eestlased palvekirja Eesti Haridusministeeriumile. Ministeerium tegi ettepaneku Ilma Krenstremile, kes 1997. aastal siirduski tagasi kodukülla ja õpetas seal eesti keelt üle 20 aasta, kasutades selleks Eestist saadud õpikuid ja muid õppevahendeid. Korra aastas käis ta Eestis Haridus- ja Teadusministeeriumile (viimastel aastatel Eesti Instituudile, kellega tal oli käsundusleping) tööaruannet esitamas ja omastega kohtumas. Järjekordsel aruandereisil 2016. aastal algasid aga ootamatult probleemid. Nimelt oli aegumas pr. Krenstremi Eesti Vabariigi kodaniku pass. Passi uuendamise käigus ilmnes, et Ilma Krenstremil on lisaks Eesti Vabariigi kodaniku passile ka Vene Föderatsiooni välispass. Kuna Eesti seadusandlus ei võimalda topeltkodakondsust, seati Ilma Krenstrem valiku ette: ta kas loobub Vene või Eesti kodakondsusest. Vastavasisuline teade saadeti talle tema Eesti omaste postiaadressile ajal, kui ta oli juba sõitnud tagasi Abhaasiasse. PPA kirjas seisis, et kui Ilma Krenstrem ei loobu Vene kodakondsusest, „… loeb PPA Teid pärast 29.08.2016 Eesti kodakondsuse kaotanuks ning tunnistab kehtetuks Teile välja antud Eesti kodaniku dokumendid“23Politsei- ja Piirivalveameti kiri Ilma Krenstremile 09.06.2016, nr.15.2-6/168-1.
Arusaadavalt mõjus see teade adressaadile rusuvalt – Abhaasias töötas ta ju Eesti Haridusministeeriumi lähetatuna, edendades seal eesti haridust ja kultuuri. Kuid Eesti kodakondsusest loobuma sundimine ei olnud pelgalt emotsionaalne löök, vaid see oleks muutnud keeruliseks ka edaspidise suhtlemise Eesti Haridusministeeriumiga, sest kui Ilma Krenstrem oleks loobunud Eesti kodakondsusest, siis Venemaa kodakondsena oleks ta pidanud Eesti külastamiseks taotlema igaks aruandlusreisiks Eesti viisa. Kuid Abhaasias, mida Eesti peab Gruusia okupeeritud territooriumiks, puudub teadupärast Eesti esindus. Sellega haakuks järgmine probleem: Abhaasia eestlaste Vene passid on välja antud mitte Venemaal, vaid Abhaasias. Eesti ametivõimude jaoks tuleb sellega seoses taas mängu mõiste „okupeeritud territoorium“ – seal välja antud Vene passidesse ei soostu Eesti võimud viisat panema.
Niisiis oleks Eesti kodakondsusest loobumine raskendanud Ilma Krenstremi tööd eesti keele õpetajana Abhaasias ja seda ta teha ei soovinud. Järelikult oleks ta pidanud loobuma Vene passist. See aga tähendanuks, et Eesti kodanikuna tulnuks tal läbi Venemaa Eestisse reisimiseks taotleda Vene viisa. Eesti Vabariigi kodanikuna saanuks seda taotleda aga vaid Venemaa saatkonnast Tallinnast. Jah, see oli võimalus ja esimestel aastatel, kui Ilma Krenstremil oli vaid Eesti kodakondsus, tuligi tal nii talitada – saata oma Eesti Vabariigi pass tuttavatega Venemaa saatkonda Tallinnas ja oodata juhust passi tagasisaamiseks Abhaasias. Kuid asjal on veel üks tahk. Salme küla asub Abhaasias Psou jõe kaldal, mis on piiriks Venemaaga. Kohalikud elanikud käivad sisseoste tegemas ja oma aiasaadusi turustamas seal. Seega tähendanuks Vene kodakondsusest loobumine ka olmelisi probleeme.
Kolmas võimalus oleks Abhaasia välispass, mis võimaldaks küll Abhaasia-Venemaa piiri ületust, sest alates 2008. aastast tunnustab Venemaa Abhaasiat de jure iseseisva riigina, kuid sellega poleks võimalik reisida Eestisse, sest Eesti pole Abhaasiat tunnustanud. Seda, kas Eesti PPA oleks mõnele Abhaasia passi omanikule Eesti kodakondsuse alles jätnud, pole teadaolevalt keegi järele proovinud. Kuigi juriidiliselt oleks see ehk huvitav…
Neljas võimalus oleks Gruusia kodakondsus, mida Eesti pool aktsepteeriks, sest Abhaasiat peavad Eesti võimud ametlikult Gruusia territooriumiks. Kuid de facto on Abhaasia alates 1993. aastast iseseisev riik ja Gruusia passi Abhaasias ei väljastata. Ükskõik kas Eesti ametnikud seda ei tea või lihtsalt ignoreerivad fakti, igatahes on ette tulnud päris kummalisi olukordi. Näiteks kui üks vanapaar 2001. aastal Salme külast Eestisse kolis ja neilt siin Gruusia passi nõuti. Seda Abhaasia elanikel mõistagi polnud ega saanudki olla.24T. Kaukvere. Kuidas eestlastest Elgast ja Osvaldist välismaalased said. – Postimees, 10.06.2017, lk. 9.
Eesti võimud on pakkunud Abhaasia eestlastele, kellel puudub Eesti kodakondsus, võimaluse taotleda Eesti külastamiseks viisat Eesti saatkonnast Tbilisis. Kuid see pole nii lihtne, nagu näivad ette kujutavat Eesti võimud. Sest Abhaasia ja Gruusia suhete jäisuse tõttu võib reisimine Abhaasiast Gruusiasse ja tagasi heita kohalikele elanikele halba varju. Ühe mu informandi, Suhhumis elava eesti naise sõnul: „… et sõita Eesti, siis me peame sõitma Gruusiasse, et Gruusia [Eesti saatkond] teeb meile siis need paberid. A kuidas meie saame sõita Gruusiasse? Kui meie sõidame Gruusiasse, abhaasid ajavad meid välja – mikspärast sa läksid Gruusiasse? Ja vot mis me nüüd peame tegema?“
Eelnevast nähtub, et Abhaasias elavatel eestlastel, kes soovivad olla võimudele lojaalsed, ei ole rahvusvaheliselt kehtivat sõidudokumenti ega ka silmapiiril ühtki mõistlikku võimalust selletaolist dokumenti saada. Olukorra lahendaks Vene ja Eesti topeltkodakondsuse võimaldamine, kuid seda Eesti seadused naturalisatsiooni teel kodakondsuse omandanutele ette ei näe. Küll aga on see võimalus, nagu eelnevalt nägime, sünnijärgsetel kodanikel.
Kuna Ilma Krenstremi kui Abhaasias sündinud eestlast ei käsitanud PPA sünnijärgse kodanikuna, oligi võimalik temalt nõuda Venemaa passist loobumist. 2016. aastal jõuti kokkuleppele tema Eesti kodakondsust ajutiselt pikendada üheks aastaks tingimusel, et ta määratleb selle aja jooksul oma (Eesti või Vene) kodakondsuse.
Eelkõige tänu Ilma Krenstremi Eestis elavatele lähedastele jõudis teema meediasse ja leidis ulatuslikku valgustamist nii ajalehtedes kui ka televisioonis. Avalikkuse ette jõudsid dokumendid, millest nähtub, et Ilma Krenstremi vanaisa Joosep Krenstrem koos perekonnaliikmetega olid esitanud opteerimistaotluse 26. augustil 1920 ja saanud 18. aprillil 1921 Eesti Vabariigi Välisministeeriumilt kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse nr. 16693. Mõlema dokumendi koopiad avaldati 26. mail 2017 ajalehes Postimees. Nimetatud arhiividokumentide avalikkuse ette toomise käigus sai ajakirjanduse vahendusel üldsusele teatavaks, et lisaks Ilma vanaisale said tollal sarnase õigusliku staatuse veel paljud teised – mitte kümned, vaid sajad Abhaasia eestlased, kes astusid küll Eesti kodakondsusse, kuid ei sõitnud Eestisse. Nii oli potentsiaalselt PPA ametnike laual ühtäkki ulatuslikum kohort juhtumeid inimestest, kelle kodakondsuse suhtes tuli võtta seisukoht. Ja kui võtta seisukoht nende suhtes, siis võib see laieneda hiljem ka Venemaal elavatele võimalikele Eesti kodanikele – seega mitte sadadele, vaid kümnetele tuhandetele isikutele ja nende järglastele.
Ilmselt ettevaatusest, et olukord võib riigi jaoks kontrolli alt väljuda ja hakatakse saama kümneid tuhandeid kodakondsustaotlusi Venemaalt, tellis Siseministeerium Tartu Ülikooli ajaloolastelt ja õigusajaloolastelt optantide kodakondsust käsitleva analüüsi, mis valmis detsembriks 2018. Selles jõutakse järeldusele, et KOK-i antud kodakondsuse tunnistus ei taganud isikule vahetut võimalust asuda Eestisse ja saada Eesti kodaniku isikutunnistus. Analüüsis väidetakse, et üksnes Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse väljaandmist saab lugeda ajaks, mil isik sai hakata oma kodanikuõigusi realiseerima.25M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Aastatel 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs. Lõpparuanne Tartu Ülikooli ja Siseministeeriumi vahelisele töövõtulepingule. Tartu Ülikool, 2018, lk. 54. Niisiis väideti, et isikuid, kes kodakondsuse tunnistusega Eestisse ei siirdunud, ei saa lugeda Eesti Vabariigi kodanikeks. Pisut varem, 2. märtsil 2018 oli ka Riigikohus arutanud ühe optandi järglase sünnijärgse kodakondsuse taotlust ja otsustanud, et optandid, kes ei sõitnud Eestisse, ei viinud Eesti kodakondsuse omandamist lõpule, mistõttu pole nende järglased Eesti kodanikud.26Teade ajalehes Postimees, 3.03.2018, lk. 6; T. Kaukvere. Eksituse tõttu Eesti kodanik. – Postimees, 10.03. 2018, lk. 8–9.
Nii Tartu Ülikooli ekspertgrupi hinnangule kui ka Riigikohtu otsusele said tugineda PPA ametnikud ka Ilma Krenstremi juhtumi arutamisel ja jätkata varasemal jäigal kursil. Seega teatas PPA ametnik Ilma Krenstremile 17. jaanuaril 2019 saadetud kirjas, et opteerida sooviv isik „pidi lahkuma Venemaa territooriumilt ja naasma Eesti Vabariiki“.27PPA kiri Ilma Krenstremile 17.01.2019, nr. 15.2-6/12/1.
Väide ei ole korrektne mitmel põhjusel. Tartu rahulepingu artiklis IV on küll sätestatud optandi kohustus ühe aasta jooksul lähteriigist lahkuda, kuid pole sõnagi öeldud sihtriiki siirdumise kohta. Järelikult polnud PPA ametnikul alust väita, et optandil oleks olnud kohustus „naasta Eesti Vabariiki“. Ei tasu mainidagi, et verb „naasma“ on kontekstis, kui inimesed olid mitu põlvkonda elanud võõrsil, igas mõttes kohatu. Kuid Tartu rahulepingu IV artikli sõnastusele tuginedes pole korrektne ka Riigikohtu väide. Võime küll arutleda selle üle, kas rahulepingu koostajad oleksid võinud teksti täpsemalt sõnastada, ent kui seda ei tehtud, ei saa optantidele kohaldada nõuet kolida aasta jooksul Eestisse.
Ametniku väide, justkui pidanuks Ilma Krenstremi vanaisa lahkuma „Venemaa territooriumilt ja naasma Eesti Vabariiki“, on ebakorrektne ka teisel põhjusel. Nimelt ei asunud Abhaasia eesti külad Tartu rahulepingu sõlmimise ajal mitte Venemaa, vaid Gruusia Demokraatliku Vabariigi territooriumil. Sellest allpool.
Pidevas närvipinges Ilma Krenstremi tervis oli vahepeal halvenenud. 2017. aasta lõpus elas ta üle tõsise terviserikke. Sellest hoolimata jätkas ta Abhaasias Salme külas eesti keele õpetamist nii koolis kui ka oma kodus pühapäevakooli vormis. Tema Eesti kodaniku passi järjekordseks kehtivuse lõppemise tähtajaks oli 29. mai 2019. Kuid siis teatati talle, et ta peab juba 18. veebruariks esitama PPA-le dokumendid tema vanaisa naasmise kohta Eesti Vabariiki pärast opteerumist või tõendi selle kohta, et Ilma Krenstrem on asunud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuma, muidu loetakse ta Eesti kodakondsuse kaotanuks pärast 18. veebruari 2019.28PPA kiri Ilma Krenstremile 17.01.2019, nr. 15.2-6/12/1. Tekkis küsimus, kuidas peaks ta kevadel koolitöö lõppedes tagasi Eestisse saama, et oma kodakondsusküsimustega tegeleda.
Samal ajal suhtles Ilma Krenstremi esindaja Eestis Ülo Sinisalu pidevalt eesti pressiga. Lisaks PPA ametnikele saatis ta kirju ka tippametnikele, selgitades olukorra keerukust. 5. veebruaril 2019 sai hr. Sinisalu õiguskantsler Ülle Madiselt kirja, milles on öeldud: „Teie esindatav on omandanud Eesti kodakondsuse, kuid seni ei ole selge, kas ta on sünnijärgne Eesti kodanik. Riik ei tohi halvendada inimese õiguslikku seisundit seni, kuni optantide järeltulijate õiguslik staatus pole saanud selget õiguslikku lahendust. Seetõttu peab PPA väljastama Ilma Krenstremile uued Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid.“29Eesti Vabariigi õiguskantsleri kiri nr. 7-4/190123/1900633 Ülo Sinisalule.
Teema aktuaalsuse tõttu ajakirjanduses ja tänu õiguskantsleri sekkumisele pikendasid PPA ametnikud Ilma Krenstremi õigust Eesti kodakondsusele veel kaheks aastaks, seega kuni aastani 2021 – siis juba kolmas kord 2016. aastal alanud passisaaga jooksul.
Ilma Krenstremi juhtum on vaid üks näide pikas reas. Samal ajal ilmus Eesti ajakirjanduses lugusid ka teistest analoogses olukorras olevatest eestlastest Abhaasias.30Näiteks: T. Kaukvere. Eksituse tõttu Eesti kodanik. – Postimees, 10.03.2018, lk. 8–9; H. Mihelson. Alli Rutto jäi passita. – Postimees, 23.11.2018, lk. 5. Naturalisatsiooni teel kodakondsuse taotlemise kohustus ja samas piirangud, mis eristavad seda sünnijärgsest kodakondsusest, on idadiasporaa eestlastes tekitanud meelepaha. Abhaasiast pärit eestlane Arnold Rutto, kes elab Eestis alates aastast 2005, avaldas 2017. aastal artikli, mis kandis intrigeerivat pealkirja „Ärgem surugem Abhaasia eestlasi Venemaa kodanikeks“.31A. Rutto. Ärgem surugem Abhaasia eestlasi Venemaa kodanikeks. – Postimees, 28.11.2017, lk. 14. Arnold Rutto kõrval on sõna võtnud teinegi Sulevi külast pärit ja Eestis elav eestlane Leeni Langebraun artiklis, millel on kõnekas pealkiri „Me oleme sündinud Eesti kodanikena“.32L. Langebraun. Me oleme sündinud Eesti kodanikena. – Postimees, 19.03.2018, lk. 17.
Eelkõige just tänu kodanikuinitsiatiivile ja selles kõlavale põhjendatud argumentatsioonile on jää Abhaasia eestlaste kodakondsuse küsimuses pisut liikuma hakanud. Üksteise järel on nende inimeste kasuks hakanud sõna võtma juhtivad poliitikud ja riigiametnikud. Näiteks kõlas justiitsminister Urmas Reinsalu seisukoht Abhaasias Eesti kodakondsusse astunud eestlaste järglaste kodakondsuse küsimuses 12. detsembril 2018 intervjuus Postimehele: „Need inimesed on sünnijärgsed Eesti kodanikud.“ Nii president Kersti Kaljulaid kui ka õiguskantsler Ülle Madise on Abhaasia eestlaste kodakondsuse teemal avalikult toonitanud, et kui riik ja ametnikud on eksinud, ei tohi vigade parandamise käigus inimesed kannatada.33H. Mihelson. Riik parandab lõpuks „ekslike kodanike“ vea. – Postimees, 25.10.2019, lk. 6; H. Mihelson. Õiguskantsler: Alli Ruttole tuleb uus pass anda. – Postimees, 8.12.2017, lk. 4.
Abhaasia eestlaste kodakondsuse teema kõlapinda näitab see, et kui 2019. aasta kevadel toimusid Eestis parlamendivalimised ja astus ametisse uus valitsus, lisati uue valitsuse tegevuskavasse ja koalitsioonileppesse ka õigusliku segaduse lahendamine Abhaasia eestlaste kodakondsuse asjus.34H. Mihelson. Helme ei taha Abhaasia eestlastele erandit. – Postimees, 6.06.2019, lk. 6. Kui 24. augustil 2019 tähistasid Salme ja Sulevi küla eestlased Sulevi rahvamajas 135 aasta möödumist külade asutamisest, saatis vahepeal Eesti välisministriks saanud Urmas Reinsalu neile õnnitlusavalduse: „Kogu Eesti rahva nimel: õitsegu ja kasvagu eesti sugu Kaukaasia orgude vahel. Me mõtleme teile, me hoolime.“35J. Piirsalu. Reinsalu Abhaasia eestlastele: Eesti hoolib teist. – Postimees, 26.08.2019, lk. 3. Kõnekas on seegi, et 2020. aastal andis Eesti Vabariigi president Ilma Krenstremile kui eesti keele hoidjale Abhaasias Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Oktoobris 2019 jõuti seaduseelnõuni, mille kohaselt loeb riik sünnijärgseteks kodanikeks need optantide järglased, kelle riik on juba kord selleks tunnistanud. Ühtlasi tähendab see, et nad saavad endale alles jätta ka Vene kodakondsuse. PPA arvestuse järgi oli sel hetkel 59 isikut, kelle riik on sünnijärgseks kodanikuks määratlenud. Eelnõus on aga ajaline piirang ja see näitab, et õigusest sünnijärgsele kodakondsusele tahetakse lõplikult ilma jätta teised optantide järglased, kellel seni pole Eesti passi.36H. Mihkelson. Riik parandab lõpuks „ekslike kodanike“ vea. – Postimees, 25.10.2019, lk. 6.
Nagu eelnevast nähtub, on Abhaasia eestlased olnud viimastel aastatel kõnekas etalon, mille näitel arutleda Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu opteerimisklauslite tõlgendusvõimaluste üle. Paradoks on aga selles, et tegelikult ei saanud Tartu rahuleping Abhaasia eestlaste opteerumist käsitleda, sest lepingu sõlmimise ajal ei kuulunud Abhaasia Venemaa koosseisu ja kolmandate riikide isikute opteerumisküsimusi Tartu rahuleping ei sätestanud. Abhaasia eestlaste võimalik sünnijärgne kodakondsus saab tuleneda teistelt alustelt ja nendel järgnevalt peatumegi.
Kui Eesti Vabariik 1918. aastal loodi, tunnistati Eesti aladelt pärit endise Vene tsaaririigi alamad uue riigi kodanikeks, kuid kodakondsusseaduse vastuvõtmise ajal Eestist eemalviibinud isikutele ei laienenud kodakondsusõigused automaatselt – kodakondsustunnistust ja tagasipöördumisluba tuli eraldi taotleda Eesti välisesinduste kaudu.37H. Rohtmets-Aasa. Eesti Vabariigi sisserändepoliitika aastatel 1920–1923. Tartu, 2014, lk. 13. Abhaasia eestlastel oli võimalus taotleda Eesti kodakondsust Tiflisi38Tbilisi tollane nimekuju. Eesti konsulaadi vahendusel. Nagu artikli alguses mainitud, kuulutas Gruusia end iseseisvaks 26. mail 1918 ja annekteeris järgmisel kuul suurema osa Abhaasiast, mis oli end iseseisvaks kuulutanud sama aasta 11. mail. 1919. aasta algul toimusid Abhaasias Abhaasi Rahva Nõukogu valimised, mis Gruusia võimude silmis pidi legitimeerima Abhaasia annektsiooni. Nende valimiste demokraatlikkuse ja seega valitud rahvaesindusorgani legitiimsuse osas pole ajaloolaste silmis tänaseni üksmeelt,39S. Lakoba. Ob issledovanii nemeckix učenyx i nekotoryx aspektax poilitičeskoj istorii Abxazii 20-x gg. XX v. – Vestnik Akademii Nauk Abxazii, nr, 7, 2017, lk. 167–168; J. Gamakharia. Abkhazia/Georgia: Historical and Political Problems. – J. Gamakharia; L. Akhaladze. Problems on History, Politics and Culture of Abkhazia, Georgia. Tbilisi, 2016, lk. 43. kuid de facto jäi Abhaasia Gruusia koosseisu kuni Nõukogude annektsioonini 1921. aastal.
Gruusia pealinnas Tiflisis tegutses alates 17. veebruarist 1918 Eesti Täidesaatev Komitee, mis oli kohalike eestlaste esindusorgan ja mõnedel andmetel täitis ka Eesti konsulaadi funktsioone.40Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline arhiiv (edaspidi EKLA, f. 235, m. 29: 24, lk. 1; EKLA, f. 235, m. 29: 26, lk. 2. 22. detsembrist 1918 Tiflisis tegutsenud Tiflisi Eesti Rahva Nõukogu seadis endale ülesandeks kaitsta kohalike eestlaste huve ja esindas kuni 25. septembrini 1920 ka Eesti riiki.41RA, ERA.957.11.896.182. Nõukogu andis välja Eesti passe, kuigi selleks tegelikult Eesti Välisministeeriumi volitus ja seega juriidiline õigus Eesti Vabariigi nimel Eesti välispasse välja anda puudus, nagu tunnistas hiljem ka nõukogu esimees Johannes Kirkmann.42RA, ERA.957.11.896.58. Kuid isegi sellised dokumendid võisid kohalikele ametnikele ette näidates mõju avaldada, kui „ametlikumaid“ passe veel polnud – ja nagu teame muudest allikatest, kasutasid kohalikud eesti mehed neid dokumente sõja tingimustes mobilisatsioonist pääsemiseks. 2. augustil 1919 otsustas Eesti valitsus asutada Tiflisis Eesti Vabariigi konsulaadi Kaukaasias elavate Eesti asunike huvide kaitsmiseks. Konsuli määramine aga venis ja seni täitis konsulaadi funktsioone endiselt Tiflisi Eesti Rahva Nõukogu. 28. juulil 1920 määrati Eesti konsulaaragendiks Kaukaasias Johannes Kirkmann, senine Tiflisi Eesti Rahva Nõukogu esimees. 25. septembril andis Tiflisi Eesti Rahva Nõukogu Eesti esindamise funktsioonid üle uuele konsulaadile, samuti senise passide väljaandmise kohta käiva arhiivi. Konsul hakkas välja andma uusi passe, kuid kohati tunnistati kehtivaks ka senised Eesti Rahva Nõukogu välja antud passid.43EKLA, f. 235, m. 29: 24, lk. 1.
Isikuid, kes said Eesti kodakondsuse Gruusias tegutsenud Eesti konsuli vahendusel (aga sarnane oli ka olukord näiteks Aserbaidžaani Demokraatlikus Vabariigis, Kaug-Ida Vabariigis jm.), pole põhjust seostada Tartu rahulepingu optantidele kohaldunud tingimustega – neid ei sidunud Tartu rahulepingu IV artikli tingimus aasta jooksul oma asukohariigist lahkuda, nagu on nõudnud PPA ametnikud Abhaasia eestlastelt. Eelkõige just Tartu rahulepingu siduvuse ekslik laiendamine piiririikide elanikele takistas kuni viimase ajani PPA ametnikke tunnistamast Tiflisi Eesti konsulaadis välja antud isikutunnistusi sünnijärgse kodakondsuse alusdokumendina. 2019. aastal seda menetluspraktikat siiski muudeti ja Tiflisi konsulaadis väljastatud isikutunnistusi loetakse nüüd legaalseks aluseks sünnijärgsele kodakondsusele.
See põhimõtteline otsus on seni puudutanud aga vaid üht osa Abhaasia eestlasi, peamiselt neid, kelle esivanemad elasid tsaaririigi Kutaisi kubermangu Suhhumi ringkonnas. On oluline märkida, et ajal, mil eesti külad Abhaasias rajati, ei olnud Abhaasiat administratiivse üksusena maakaardil – Abhaasia vürstiriigi likvideerisid tsaarivõimud pärast Kaukaasia sõja lõppu 1864. aastal ning jaotasid selle territooriumi tsaaririigi kahe kubermangu vahel. Abhaasia lõunaosa kuulus Kutaisi, põhjaosa Musta mere kubermangu koosseisu. Kahe kubermangu piir jooksis mööda Bzõbi jõge ja jaotas seega ajaloolise Abhaasia kaheks. Salme ja Sulevi küla Abhaasia loodeosas jäid Musta mere kubermangu Sotši ringkonda, Alam- ja Ülem-Linda ning Estonia aga Kutaisi kubermangu Suhhumi ringkonda. Ka pöördelistel kodusõja aastatel, mil Abhaasia territooriumil olid esialgu vastakuti Gruusia ja Vene enamlaste, hiljem Gruusia ja Vene valgekaartlaste väed, jooksis rindejoon suurema osa ajast mööda Bzõbi jõge, lühemat aega pisut põhja pool mööda Mehhadõri jõge – igatahes mõlemal juhul jäid põhjapoolsed eesti külad Salme ja Sulevi ühele poole rindejoont, lõunapoolsed Linda külad ja Estonia teisele poole. Kuigi Gruusia pretendeeris ka territooriumile põhja pool rindejoont, jäi see kodusõja ajal Gruusia võimude haardeulatusest välja, kui mitte arvestada mõne kuu pikkust Gruusia okupatsiooni 1918. aastal.
Kuna tsaariajal ei eksisteerinud ametlikult Abhaasia-nimelist administratiivset üksust ja suure osa abhaasidest olid tsaarivõimud juba enne eesti asunike saabumist Abhaasiast minema ajanud, ei saanud uusasunikel tekkida mentaalset kaarti nimega „Abhaasia“. Salme ja Sulevi eestlastel toimus ametlik suhtlemine riigivõimuga nii tsaariajal kui ka kodusõja aastatel eelkõige ringkonna keskuses Sotšis. Olukord muutus, kui 1920. aasta 7. mail sõlmiti Gruusia ja Nõukogude Venemaa vahel Moskva rahuleping, mille III artikli kohaselt sätestati Gruusia ja Nõukogude Venemaa piir Mustast merest mööda Psou jõge põhja suunda. See tähendas Salme ja Sulevi küla ametlikku allutamist Gruusiale. Moskva lepingu kohaselt markeeriti Nõukogude Venemaa ja Gruusia piirile maha neutraalriba, mis ulatus viis versta mõlemale poole piiri ja hõlmas ka olulised mäekurud. Neutraaltsoon, kuhu jäid ka Salme ja Sulevi, pidi püsima kuni 1. jaanuarini 1922 ja seda ei tohtinud hõivata kummagi lepingupoole väed ega rajada sinna oma kindlustusi.44Sbornik dejstvujuščix dogovorov, soglašenii i kovencii, zaključennyx R. S. F. S. R. s inostrannymi gosudarstvami. Võpusk I. Dejstvujuščie dogovory, soglašenija i konvencii, vstupivšie v silu I-go janvarja 1921 goda. Izdanie vtoroe. Peterburg, Gosudarstvennoe Izdalel´stvo, 1922, lk 27–28. https://ida.aule.ee/juriidika/Moskva_rahuleping.pdf; vt. ka D. Nikolaishvili, R. Tolordava, D. Sartania, L. Kutateladze. Problems with the Drawing a State Border along the River Psou Section. – Earth Sciences 2015, nr. 4, lk. 63. Kohalike eestlaste mälestuste järgi tekitas neutraaltsooni loomine ja seal erikorra kehtestamine elanikes segadust ja teadmatust, kellele see maa õieti kuulub. Sulevi küla elanik Villem Ludvik kirjutab, et tema koduküla piirkonnas pidid Nõukogude Vene väed taanduma Psou jõe taha, Gruusia menševike väed Mehhadõri jõe taha.45EKLA, f. 235, m. 29: 18, lk. 221. Ludvik nimetab neutraaltsooni alasid eikellegimaaks,46Eesti Ajaloomuuseum (edaspidi EAM) 284.1.39, lk. 6. millest võib järeldada, et kohalike elanike jaoks ei olnud piirkonna kuulumine Gruusiale üheselt mõistetav.
Nii nagu Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping, sisaldas ka Gruusia ja Venemaa vaheline Moskva leping optsiooniklausleid. Lepingu IX artikkel sätestas, et mittegruusia kodanikel, kes elavad Gruusia territooriumil, on õigus opteerida Venemaa kodakondsust. See oleks võinud puudutada ka kohalikke eestlasi, kuid teadaolevalt eestlased seda võimalust ei kasutanud. Küll olid nad huvitatud Eesti kodakondsusest.
Võib mõista kohalike eestlaste valikuid, kui neil tuli otsustada, kelle poole pöörduda Eesti kodakondsuse saamiseks. Kuna tsaariajal oli piirkond kuulunud ühemõtteliselt Venemaa koosseisu ja Gruusia suunal (Kutaisi kubermang) ei toimunud administratiivset asjaajamist, kirjutasid paljud kohalikud eestlased oma avaldused Eesti kodakondsuse opteerimiseks Moskva KOK-ile. Pealegi, nagu varasemast teame, polnud Eesti konsulaat Gruusias (ega selle esindus Suhhumis) kevadel ja suvel 1920 veel tegevust alustanud. Küll aga korraldas suvel ja sügisel ümbruskonnas paiknevate eestlaste opteerimisasju Sotšis tegutsenud Eesti Komitee esindaja Peeter Litter, vahendades Moskvas resideeruvale KOK-ile mitte üksnes Psou jõe paremkaldal, seega Nõukogude Venemaal elanud eestlaste (nt Punase Lageda asunike) teadaandeid, vaid andis 1920. aasta septembri lõpul üle ka paki Psou jõe vasakkaldal, s. t. Moskva lepingu järgselt Gruusia Demokraatliku Vabariigi piirides elanud eestlaste opteerimisavaldusi.47M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Aastatel 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs. Tartu, 2018, lk. 52. Suure osa Salme ja Sulevi eestlaste otsust just Peeter Litteri poole pöörduda võis mõjutada asjaolu, et ta ise oli end käsitanud kogu „Sotschi maakonnas Mustamere kubermangus asuvate Eestlaste volinikuna“.48ERA.36.1.23.446. Siiski oli ka neid, kes esitasid avalduse ja said kodakondsuse nii Tiflisi konsulaati kui ka Moskva KOK-ile esitatud avalduste alusel.49M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Op. cit., lk. 48.
Eesti ajakirjanduses ilmus 1920. aastal teateid, et kuigi sealsed eestlased soovivad opteeruda, on see maariba neutraalsuse tõttu keeruline.50Eesti asunikkudest. – Hommikune Postimees 1920, nr. 191, lk. 1. Kuna neutraalriba staatus oli esialgu Eesti ametikandjate jaoks segane, ei võtnud nad sealt saabunud opteerimisavaldusi kohe menetlusse. 1921. aasta alguseks oli Eesti pool jõudnud siiski põhimõttelise otsuseni ning 11. jaanuaril 1921 saadeti Eestist Moskva KOK-ile neutraaltsoonis elavate eestlaste legitimeerimiseks passid ja paluti nende väljajagamiseks ametnik määrata.51ERA.957.11.896, l 139. 1921. aasta aprillis, kui enamlased olid Gruusia Demokraatliku Vabariigi juba annekteerinud, väljastas KOK napilt nädala jooksul kodakondsustunnistused paarisajale endises neutraalribas elanud eestlasele.52M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Op. cit., lk. 53; vt. täpsemalt RA, ERA.36.1.23, l 446-446p, 453-453p. Salmest ja Sulevist Moskva KOK-ile esitatud kodakondsuse saamise avalduste servale on punase pliiatsiga kirjutatud „Neutraalribast. Vene valitsusele mitte sisse anda“, mis on kõnekas – saame siit välja lugeda, et Eesti pool ei käsitanud kõne all olevat piirkonda Venemaa territooriumina. Sellest järeldub, et neutraalriba elanikele ei saanud kohalduda ka Tartu rahulepingu järgne opteerumiskord, nii nagu see oli kohaldatud Nõukogude Venemaa piires elavatele eestlastele, mille kohaselt tuli kodakondsuse saanutel ühe aasta jooksul Venemaalt lahkuda. Eesti ametnikud olid asjast õigesti aru saanud: kuigi Salme ja Sulevi eestlased elasid ajutises neutraaltsoonis, jäid nende külad ühemõtteliselt Gruusia Demokraatliku Vabariigi poolele, nii nagu oli selle sätestanud Moskva rahuleping.
Tiflisi Eesti konsulaadi kirjavahetusest selgub, et ajavahemikus 26. august 1920 kuni 26. august 1921 võeti seal Eesti kodakondsusse 688 isikut ja väljastati neile (koos pereliikmetega) 366 passi. 26. augusti seisuga 1921 oli neist 129 isikut lahkunud Eestisse. 387 kodanikku elas aga veel Abhaasias.53RA, ERA.44.1.22, l 46; EKLA f 235, m 29: 23, lk. 1.
On teada, et esialgu võimaldas Nõukogude Venemaa ka piiririikides Eesti kodakondsuse omandanud isikutel ilma oluliste piiranguteta reisimist läbi Venemaa Eestisse. Kuid juba oktoobris 1921 tekkisid esimesed tõrked: kui Moskva KOK saatis Tiflisi Eesti esinduses välja antud 14 passi viseerimiseks Vene Välisasjade Rahvakomissariaadile, tuli sealt keeldumine ja neilt isikuilt nõuti opteerimistunnistusi.54RA, ERA.36.1.124, l. 608. Apelleeriti sellele, et puuduvad kokkulepped, mis reguleeriksid nii Gruusia kui Aserbaidžaani NSV territooriumilt pärit eestlaste läbisõitu Venemaalt, mistõttu ei laiene neile optantidele tehtud soodustused. Sellest tulenevalt lubati neil kaasa võtta vaid vähene hädapärane vara.55RA, ERA.36.1.113, l. 104. Nagu nähtub Nõukogude Venemaa Välisasjade Rahvakomissariaadi noodist, mis esitati 22. veebruaril 1922 Eesti saatkonnale Moskvas, rõhutas Vene pool üle, et loeb isikuteks, kellel on õigus opteerida Eesti kodakondsust Tartu rahulepingu põhjal, üksnes Vene RSFSR territooriumil elavad isikud, mis on ka igati loogiline. See õigus ei laienenud iseseisvate Aserbaidžaani, Armeenia ja Gruusia nõukogude vabariikide territooriumidel elavatele isikutele.56RA, ERA.36.1.113, l. 103. Seda viimast on oluline rõhutada ka tänaste vaidluste kontekstis, mida peetakse sünnijärgse Eesti kodakondsuse teemal – optante ei võrdsustanud piiririikides Eesti kodakondsusse astunutega ei Eesti ega Vene pool.
Sergei Paul, kes oli olnud Eesti konsul Gruusia Demokraatlikus Vabariigis, jäi Tiflisi ka pärast Nõukogude vägede sissetungi ja alates 2. juunist 1921 tegutses ta Eesti diplomaatilise esindajana kõikides Taga-Kaukaasia nõukogude vabariikides. Gruusia NSV valitsus akrediteeris ta 25. juulil ja Aserbaidžaani NSV valitsus 8. augustil.57EKLA, f., 235, m. 29: 24, lk 2. Siis aga suhted Nõukogude võimudega Kaukaasias teravnesid ja kevadel 1922 kutsuti Paul tagasi Eestisse, kuhu ta pärast mõningaid sekeldusi Tšekaaga58RA, ERA.957.11.896, l. 83. ja nädalatepikkusi vintsutusi lõpuks 26. mail 1922 jõudis.59https://ida.aule.ee/muu/inimesed.html
Ametkondlikust kirjavahetusest nähtub, et Nõukogude pool nägi algusest peale probleemi nendes, kes riigi territooriumilt ei lahkunud, kuid pidasid end Eesti Vabariigi kodanikeks. Moskva Eesti saatkonnast laekunud info kohaselt teatas Eesti siseminister 28. augustil 1923 saadetud kirjas Eesti välisministrile, et Nõukogude valitsus ei tunnusta välispasse, mille on Venemaal elavatele Eesti kodanikele välja andnud Eesti Vabariigi saatkonnad, samuti mitte neid välispasse, mille on Nõukogude Liidus elavatele Eesti kodanikele nende palvel väljastanud Siseministeerium ja mis on neile saadetud Eesti esindustesse, kuid millel puudub Tallinna Venemaa esinduse väljastatud viisa ja Jamburgi piirivalve märge.60RA, ERA.957.12.482, l. 3. Eesti pool nõudis küsimuses pariteetsust ja reageeris siseministri korraldusega, mille kohaselt keeldub ka Eesti tunnustamast Nõukogude Venemaa saatkondades Nõukogude kodanikele välja antud välispasse ja Venemaal Vene võimude välja antud passe, kui neil puudub Eestisse sissesõidu viisa ja piiripolitsei märge.61RA, ERA.957.12.482, l. 7. Selle peale Vene saatkond Eestis protesteeris ja palus määruse peatada, kuni küsimuses on peetud läbirääkimised.62RA, ERA.957.12.482, l. 10. Igatahes puudus Nõukogude Venemaal ja Eestil välispasside tunnustamise osas selge kokkulepe.63RA, ERA.957.12.482, l. 12.
Seetõttu pidas Vene pool probleemseks ka Tiflisi Eesti konsulaadis välja antud välispasse. Need passid olid kahes erinevas vormis ja tähtajalised – mõlemad välja antud üheks aastaks, mis tähendas, et tähtaja lõppedes tuli neid pikendada. Taga-Kaukaasias Eesti konsulaati alates 1922. aasta kevadest enam ei olnud, mistõttu olnuks loogiline, et passide pikendamine läinuks Eesti Moskva saatkonna haldusalasse. Nagu nähtub Eesti Siseministeeriumist septembris 1923 saadetud kirjast Eesti saadikule Moskvas, asuti otsima võimalust nende passide (samuti nagu Bakuus ja Kaug-Idas välja antud Eesti passide) tunnustamiseks Nõukogude võimude poolt.64RA, ERA.957.12.482, l. 10p. Läbirääkimiste tulemusena sai Eesti Moskva saatkond 8. detsembril 1923 Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadilt vastuse, milles kodakondsust ja selle tunnustamist käsitlevate klauslite hulgas on muu hulgas öeldud, et Nõukogude pool on valmis tunnustama Taga-Kaukaasias Robert Puuri (Eesti konsul Bakuus 1920. aastate algul) ja Sergei Pauli (konsul Tiflisis) välja antud passe.65RA, ERA.957.12.482, l. 25. 1924. aasta kevadeks olid Eesti ja Nõukogude läbirääkimised kodakondsuse vastastikuse tunnustamise osas jõudnud lõpusirgele ja lepingu punktides üksmeelele. Siis aga ilmnes Taga-Kaukaasias välja antud Eesti välispasside küsimuses tõrge. Nimelt teatas Nõukogude pool, et tahab veel koguda andmeid ja välja selgitada Taga-Kaukaasias välja antud Eesti passide arvu ja väljaandmise tingimused. Sellega seoses oli Nõukogude pool valmis välispasside väljaandmise ja tunnustamise korda kinnitama tingimusel, et Taga-Kaukaasias (kuid täpsustatakse, et Aserbaidžaanis) ja ka Krimmis välja antud Eesti passide teema lepingust välja jäetaks. Eesti pool nõustus sellega.66RA, ERA.957.12.482, l.74-75p, 78. Gruusiat välja jäetud maade hulgas ei mainita, millest võiks järeldada, et Tiflisi Eesti saatkonnas välja antud passe oli Nõukogude pool nõus tunnustama. Siiski jäi nende passide tunnustamise kord lõplikult välja töötamata ja juba detsembris 1925 oli teema taas aktuaalne, kui Vene Välisasjade Rahva-
komissariaadilt laekus Eesti Moskva saatkonnale Nõukogude Liidu sooviavaldus lõplikult reguleerida eesti soost isikute kodakondsuse küsimus Kaukaasias, mis on väidetavalt põhjustanud palju arusaamatusi. Taas kinnitab Nõukogude pool, et Taga-Kaukaasias opteerimist ei toimunud. Samuti väidetakse, et Eesti konsulite Pauli ja Puuri välja antud Eesti välispasse ega ka Pauli ja Puuri endid kohalikud võimud ei tunnustanud.67RA, ERA.957.12.723, l. 188. Viimane väide ei vasta aga tõele, sest nagu eelnevalt nägime, akrediteerisid Pauli nii Gruusia NSV kui Aserbaidžaani NSV võimud Eesti konsulina õige pea pärast Nõukogude võimu kehtestamist.68RA, ERA.44.1.22, l. 4p. Ent Nõukogude pool väitis, et kuna konsuleid ega nende väljastatud passe ei tunnustatud, on nende passide omanikud nüüd raskes seisus – ise peavad nad end Eesti kodanikeks, kohalikud võimud aga Nõukogude Liidu kodanikeks. Välisasjade Rahvakomissariaat nägi olukorrast väljapääsuna nende isikute seadmist valiku ette: nad kas on Eesti kodanikud ja peavad teatud aja jooksul Eestisse sõitma või kui nad end Eestisse sõiduks ei registreeri, loetakse nad lõplikult Nõukogude Liidu kodanikeks ja neilt korjatakse ära konsulite Pauli ja Puuri väljastatud passid ning saadetakse annulleeritult saatkonnale.69RA, ERA.957.12.723, l. 188.
Vahemärkusena olgu öeldud, et seda tüliküsimust ei tule vaadelda spetsiifiliselt Eesti ja Venemaa vahelise konfliktina. 1920. aastatel valmistas Nõukogude Liidu võimudele sageli peavalu probleem, et isikud, kellel oli Nõukogude kodakondsus, polnud loobunud mõne muu riigi kodakondsusest. Nõukogude pool otsis variante, kuidas topeltkodakondsuse juhtumeid vähendada, et reguleerida sellest tulenevaid rohkeid rahvusvahelisi vaidlusi.70E. Lohr. Russian Citizenship, lk. 156.
Igatahes nähtub diplomaatilisest kirjavahetusest, et Eesti pidas Pauli ja Puuri väljastatud passide omanikke vastuvaidlematult Eesti kodanikeks. Samas polnud Eesti Moskva saatkonnal 1925. aastal täit selgust, kui palju võis tollal Taga-Kaukaasias Eesti Vabariigi kodanikke olla. Vene Välisasjade Rahvakomissariaadi andmeil käis jutt umbes 200 isikust. Eesti saatkonna andmeil andis konsul Paul ühtekokku välja 749 Eesti passi, konsul Puur 119. Kuna Eestisse jõudis neist isikutest vaid väike osa, võis Gruusias ja Aserbaidžaanis elada saatkonna arvates veel 400–600 Eesti passiga inimest. Samas märgitakse, et tõenäoliselt on paljud neist ka juba Nõukogude Liidu kodakondsusse astunud.71RA, ERA.957.12.723, l. 188–189.
Abhaasia elanike puhul – abhaasid, venelased, ukrainlased, armeenlased jt., aga ka eestlased, kes ei olnud võtnud Eesti kodakondsust – oli kodakondsuse teema lahendatud lihtsalt. Neist said Nõukogude võimu kehtestamise järel automaatselt Nõukogude kodanikud, nad ei pidanud selleks spetsiaalselt soovi avaldama. Kuid Abhaasias elas 1920. aastate algul lisaks Eesti kodanikele hulgaliselt ka näiteks Türgi, Iraani, Saksa ja Kreeka kodanikke. Tsaariaja lõpus vabalinna staatuses Suhhumi oli paljurahvuseline linn. 1920. aastatel ei suudetud pikka aega võõrriikide kodanike õiguslikku olukorda reguleerida. On teada, et 1920. aastate lõpus saadeti Abhaasiast välja Iraani kodanikke. Näiteks tuntud abhaasi kirjaniku Fazil Iskanderi pärslasest isa, kellel oli abhaasitarist naine ja kolm last, kuid kes keeldus loobumast Iraani kodakondsusest. Sama skeemi järgi saadeti välja paljud kreeklased Kreekasse ja laasid Türki. Olgu öeldud, et 1920. aastatel tegutses Suhhumis kaks konsulaati – Iraani ja Kreeka oma.72Nende andmete eest tänan Abhaasia ajaloolast Stanislav Lakobat. Eesti konsulaaresindus Suhhumis oli teadupärast suletud 1922. aastal, niisamuti nagu konsulaat Tiflisis. Seega said Eesti kodakondsusega eestlased konsulaarküsimustes suhelda vaid Eesti saatkonnaga Moskvas.
On kahetsusväärne, et Eesti saatkonnal puudusid andmed nii Eesti kodanike arvu kui ka kodakondsust vahetanute ja Nõukogude kodakondsusse astunute kohta. Kaudsetest andmetest teame, et Nõukogude kodakondsusse astumine oli Abhaasia eesti külades 1920. aastate esimesel poolel ulatuslik, kuigi täpseid andmeid pole õnnestunud leida. Sulevi elanik Villem Ludvik, kellelt pärineb mitmeid kirjutisi neist pöördelistest aastatest, nimetab opteerumist Eesti alamaks arusaamatuseks ja eksimuseks, mille all pärastpoole paljud kannatasid ja kulu kandsid, kuni jälle tagasi opteeruda said.73EAM, 284, 1, 39, l. 18. Siit võib välja lugeda, et Nõukogude võimud hakkasid Eesti kodakondsusse astunuid taga kiusama ja sundisid neid kodakondsust vahetama. „Tagasi opteerumise“ all saab tollases kontekstis mõista üksnes Nõukogude kodakondsusse astumist. Kahjuks pole Ludvik nimetatud protsesse dateerinud, kuid kontekstist ilmneb, et see pidi toimuma 1923. aastal või pisut varem. Sama nähtub ka Abhaasia eestlase Johannes Mihkelsoni Eestisse jõudnud abikaasa Niina kirjast Eesti võimudele, kui ta teatab soovist ennistada tema Eesti kodakondsus, mille tema ja ta abikaasa omandasid 1921. aastal Tiflisi Eesti konsulaadi kaudu. Naine tunnistab, et ajal, mil ta mees Johannes oli arreteeritud ja ta ise viibis Suhhumis, tühistas Taga-Kaukaasia Nõukogude valitsus7412. märtsil 1922 Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia nõukogude vabariikide baasil moodustatud Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit, alates 13. detsembrist 1922 Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik. kõik Eesti konsulaadis välja antud passid ja luges kõik passide omanikud Taga-Kaukaasia Nõukogude Vabariigi kodanikeks. Eestisse sõitmiseks oli ta sunnitud võtma Taga-Kaukaasia valitsuse väljastatud välispassi.75RA, ERA.14.14.1990 (ilma leheküljenumbrita). Teame, et 5. aprillil 1923. aastal anti Taga-Kaukaasia SFNV-s välja dekreet, mille kohaselt võisid endise Vene impeeriumi territooriumile tekkinud mitte-sotsialistlike riikide kodanikeks pidada end vaid isikud, kellele oli pass väljastatud nende kodakondsusjärgses riigis kohapeal. Seega loeti kehtetuks ka Eesti konsulite väljastatud passid.76M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Op. cit., lk. 50.
Niina Mihkelsoni väide, millest saame välja lugeda, et kodakondsusküsimusi lahendas kohapeal Taga-Kaukaasia Nõukogude valitsus, on kooskõlas esialgse Nõukogude kodakondsuspoliitikaga. Kontroll kodakondsuse üle oli vähemalt teoreetiliselt vabariikide kesktäitevkomiteede käes. See oli nõukogude föderalismi üks aspekt ja revolutsiooniline ideaal Nõukogude vabariikide konsolideerimise teel. Sellest lähtuvalt eksisteerisid mitmetel Nõukogude vabariikidel omaenda kodakondsusseadused, teiste seas ka Taga-Kaukaasia Föderatsioonil. Samas on teada, et ajal, millest pärineb Niina Mihkelsoni juhtum, hakkas keskvõim seda detsentraliseeritust piirama. Oktoobris 1922 võttis OGPU (küll salajaselt) vabariikides kontrolli igat liiki repatrieerimisprotsesside üle enda kätte. Vabariikide otsustusõigus kodakondsuse küsimustes kadus oktoobris 1924, kui Nõukogude kodakondsus muudeti ühtseks Nõukogude Liidu kodakondsuseks (sojuznoje graždanstvo).77E. Lohr. Russian Citizenship, lk. 154–155.
Sellest, et Eesti kodakondsusest loobumiseks avaldati Abhaasia eestlastele survet, tunnistab 1924. aastal üks Suhhumi lähedal asuvast Estonia külast Eestisse jõudnud asunik ajalehele Päevaleht. Ta annab teada, et kohalikelt on Eesti passid ära korjatud. Neid, kes passist loobuda ei tahtnud, ähvardati varanduse rekvireerimise ja väljasaatmisega.78Eesti asundused Venemaal. – Päevaleht, 17.07.1924, lk. 3. Kaudseid andmeid eestlaste Nõukogude kodakondsusse astumise kohta Abhaasias saame ka hilisemast, aastatel 1937–1938 toimunud massirepressioonide ajast. Tollastes troika protokollides on mõne represseeritava puhul rõhutatud astumist Nõukogude kodakondsusse a l l e s 1927. aastal.79Gruusia Siseministeeriumi Arhiiv (edaspidi GSA), 6.29205.37, l 6. Siit järeldub, et paljudest teistest olid saanud Nõukogude kodanikud juba varem. Muide, 1927. aasta on siinkohal kõnekas. Nimelt oli NKVD 1926. aastal alustanud kampaaniat inimeste „tegeliku kodakondsuse paljastamiseks“. Komisjonid kontrollisid isikute dokumente, kui tekkis kahtlus nende kodakondsuse osas. Tuhandeid inimesi, kelle puhul ilmnes, et nad olid alles jätnud mõne võõrriigi kodakondsuse, sunniti sellest loobuma ja astuma Nõukogude kodakondsusse või siis maalt lahkuma. Järjest keerulisem oli säilitada mõne muu riigi kodakondsust.80E. Lohr. Russian Citizenship, lk. 154.
Kas eestlased, kellest said Abhaasias Nõukogude kodanikud, kaotasid automaatselt Eesti kodakondsuse? Nõukogude võimude silmis sisuliselt küll, nagu nähtub kaudselt kas või neistsamadest troika protokollidest. Selgemalt, kuigi mitte päris ühemõtteliselt, võib seda järeldada Nõukogude kodakondsust puudutavast seadusandlusest. 1924. aastal vastu võetud seadus ütles, et isikul, kes on saanud Nõukogude Liidu kodanikuks, puuduvad teiste riikide kodakondsusest tulenevad õigused ja kohustused. Kuigi sõnastus pole üheselt mõistetav, korrati seda ka 1930. ja 1931. aasta redaktsioonides. Tõlgendatud on seadust nii, et topeltkodakondsusega isikute puhul tunnustas Nõukogude võim üksnes Nõukogude kodakondsust.81G. Ginsburgs. The Citizenship Law of the USSR. Boston, 1984, lk. 71. Optantide puhul lähtus Nõukogude võim praktikas põhimõttest, et kui sätestatud tähtajaks polnud optandid riigist lahkunud, siis ei käsitatud neid võõrriigi kodanikena.82E. Lohr. Russian Citizenship, lk. 141.
Ka Eestis ei olnud topeltkodakondsus seaduslik – nii 1918. aasta Eesti kodakondsuse määrus (§ 3)83Riigi Teataja 1918, nr. 4, lk. 5. kui ka 1922. aasta Eesti kodakondsuse seadus (§ 6)84Riigi Teataja 1922, nr. 136, lk. 661. keelasid topeltkodakondsuse. Samas ei võimaldanud kodakondsuse seadus automaatset kodakondsusest vabastamist. Seaduse § 20 kohaselt pidid Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkuda soovijad saatma vastavasisulise avalduse siseministrile. Avalduses pidi olema öeldud, missuguse riigi alamaks soovitakse astuda, samuti tuli esitada tõend, et sihtriik on vastuvõtmisega nõus. Automaatne kodakondsusest vabastamine oli võimalik vaid välismaalasega abielluvatel naiskodanikel (§ 19).85Riigi Teataja 1922, nr. 136, lk. 661; A. Aule, O.-J. Luik. Eesti optantide saatus ja staatus. – Postimees, 15.12., 2017, lk. 13; vt. ka RA, ERA.14.1.812, l. 91. Avaldusi Eesti kodakondsusest loobumiseks Abhaasiast teadaolevalt Eesti esindustesse ega Siseministeeriumisse laekunud ei ole, mistõttu Eesti seaduste kohaselt olid need isikud jätkuvalt Eesti Vabariigi kodanikud. Seda kinnitab ka siseminister K. Einbundi 8. septembril 1922 Eesti Vabariigi välisministrile ja Moskva Eesti saatkonnale saadetud kiri, mille kohaselt luges Siseministeerium Venemaalt mitte lahkunud optandid Eesti kodanikeks.86RA, ERA.14.1.812, l. 91 Eesti pool tunnistas välja sõitmata jäänud optante Eesti kodanikeks veel 1930. aastatelgi, kuigi teati, et Nõukogude pool peab neid oma kodanikeks.87RA, ERA.957.14.353, l. 3. Samuti teadsid Eesti võimud juba 1923. aastal, et Nõukogude kodakondsusest väljaastumine polnud Nõukogude Liidus kehtivate seaduste järgi ette nähtud.88RA, ERA.957.12.482, l. 11.
Niisiis luges Eesti pool Nõukogude Liitu jäänud Eesti kodakondsusse astunud isikud Eesti kodanikeks ka juhul, kui nad Eestisse ei pöördnud, Nõukogude pool pidas neid aga Nõukogude kodanikeks. See puudutas optante, aga nagu nägime, ka endiste piiririikide, sh. Gruusia ja Abhaasia elanikke. Nõukogude Liidu 1938. aasta kodakondsusseadus ei käsitlenud topeltkodakondsuse teemat üldse, millest järeldub, et topeltkodakondsusega isik, kes on ühtaegu Nõukogude kodanik, ei ole Nõukogude seaduse kohaselt välismaalane.89G. Ginsburgs. The Citizenship Law of the USSR, lk. 72.
Niikaua kui Nõukogude Liidus kehtis uus majanduspoliitika (NEP), ei olnud omal ajal Nõukogude Liitu jäänud eestlaste tung Eestisse siirduda kuigi suur. Oli lubatud kaubelda põllumajandustoodete ülejääkidega ja arendada väikeettevõtlust. Olukord muutus aga kollektiviseerimise ajal, kui algas jõuka maaelanikkonna represseerimine. Kuid nüüd ei lasknud Nõukogude pool inimesi enam maalt välja, pidades neid oma kodanikeks. Üks kummaline juhtum 1932. aastast näitab aga, et ka Nõukogude pool polnud kodakondsuse küsimuses lõpuni järjekindel. Nimelt soovis Venemaa lahti saada ühest kriminaalse minevikuga optandist ja nõudis talle kunagise opteerumistunnistuse alusel Eesti passi väljaandmist ja tema vastuvõtmist Eestisse. Eesti pool nägi selles head võimalust väita, et mitte ainult kriminaalidel, vaid ka teistel isikutel peaks olema õigus Eesti kodakondsusele ja Eestisse sõitmisele. Edaspidi soostuski Nõukogude pool andma väljasõiduloa isikutele, kellel olid säilinud mõlemapoolsed opteerumistunnistused ja kes olid saanud Moskva Eesti saatkonnast või Leningradi peakonsulaadist Eesti passi. Samas oli Moskva Eesti saatkond valmis välja andma ja andiski Eesti passe ka kodanikele, kellel olid kodakondsust tõendavad dokumendid küll kaduma läinud, kuid saatkonnal või Riigiarhiivil olid olemas andmed isiku opteerumise kohta.90RA, ERA.957.14.353, l. 3.
See halduspraktika veenab, et Eesti pool käsitas optante ja piiririikides Eesti kodakondsusse astunud isikuid Eesti kodanikena. Tõsi, 1930. aastate teisel poolel oli valitsusringkondades jutuks optantide küsimus lõplikult lahendada, kuid teadaolevalt selleni ei jõutud. Meenutagem artikli algusest Moskva Eesti saadiku Karl Toferi 1936. aastal esitatud ettepanekut likvideerida Tartu rahulepingu opteerimise artikkel. Ta nägi ette, et kümnete aastate pärast võib välja ilmuda optantide järglasi, kes nõuavad seaduslikus korras Eesti kodakondsust. See aga kujutas endast Toferi silmis julgeolekuohtu, kuna noorsugu olevat Nõukogude Liidus üles kasvanud sovetliku propaganda mõjuväljas. Toferi ettepanek oli lisada Tartu rahulepingu IV artikli juurde mitteavalik protokoll, mis võimaldaks optantidel vastavate dokumentide olemasolu korral teatud aja (näiteks ühe aasta) jooksul veel Eestisse sõita, seejärel loetaks optantide väljasõidu küsimus Nõukogude Liidust lõpetatuks ja tunnistataks repatrieerumisest loobunud optandid Nõukogude kodanikeks.91RA, ERA.957.14.353, l. 5. Toferi ettepanek leidis siseminister Eenpalult põhimõttelise heakskiidu ja uuele saadikule Moskvas (Tofer oli vahepeal määratud saadikuks Saksamaale ja Hollandisse) tehti 8. septembril 1936 ettepanek alustada Nõukogude poolega vastavaid läbirääkimisi.92RA, ERA.957.14.353, l. 21, 22. Ei ole näinud tõendeid selle kohta, et Nõukogude poolega vastava lepinguni oleks jõutud.93Vt. ka M. Luts-Sootak, E. Medijainen, H. Rohtmets-Aasa, K. Visnapuu, K. Aule. Op. cit., lk. 27–28 Küll aga võimaldas Eesti Vabariigi 1938. aastal vastu võetud kodakondsusseadus Eesti kodakondsusest väljaheitmise isikute puhul, kes olid astunud välisriigi kodakondsusse, ilma et nad seaduse § 20 korras oleksid vabastatud Eesti kodakondsusest.94Riigi Teataja 1938, nr. 39, lk. 1339. Selle paragrahvi alusel oli valitsusel põhimõtteliselt õigus Eesti kodakondsusest välja heita ka Eesti kodakondsust opteerinud või piiririikides Eesti kodakondsuse omandanud, kuid hiljem Nõukogude kodakondsusse astunud isikud, kui nad ei olnud esitanud Siseministeeriumi kaudu Eesti valitsusele sooviavaldust Eesti kodakondsusest loobuda. Ei ole aga kohanud dokumente, millest võiks järeldada, et seda paragrahvi Nõukogude Liidus elavate eestlaste puhul oleks rakendatud. Mõne aasta pärast, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud ja Eesti elanikest olid saanud samasugused Nõukogude kodanikud nagu idadiasporaa eestlased, kaotas teema nagunii aktuaalsuse – vähemalt Nõukogude võimude jaoks.
Kuigi PPA on olnud pikka aega seisukohal, et Tartu rahulepingu opteerumisklauslid nõudsid optantide Eestisse siirdumist, ei vasta see tõele. Samuti pole olnud põhjendatud PPA järjekindlus siduda Tartu rahulepinguga ka piiririikides elanud eestlased. Kohati on PPA tegevust kritiseerinud ajakirjanikud justkui lahtisest uksest sisse murdes väitnud, et eestlased Abhaasias, elades Gruusia territooriumil, olid sellega täitnud Tartu rahulepingu nõude Venemaalt lahkumiseks.95T. Kaukvere. Andres Anvelt tahab kodakondsusseadust muuta. – Postimees, 25.10.2018, lk. 5. Tegelikult puudus neil kolmanda riigi elanikena igasugune vajadus seda Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud lepingu nõuet täita. Ajakirjanduses kohati kasutatud mõiste „Abhaasia optandid“ on sisuliselt vale. Abhaasia eestlaste Eesti kodakondsust puudutavas arutelus võib Tartu rahulepingu rahulikult kõrvale jätta.
Meenutame, et Suhhumi ümbruse külad olid aastatel 1918–1921 Gruusia Demokraatliku Vabariigi piires. Seda, et PPA on otsustanud sealt pärit eestlaste sünnijärgset Eesti kodakondsust tunnistada, tõendab PPA kiri ühele sealt pärit naisele 2019. aasta juunis. Tema vanavanaisa oli nende seas, kes 1920–1921 Tiflisi Eesti konsulaadi vahendusel Eesti kodakondsusse astus. Naise kodakondsuse kohta tehti registrisse ka vastav muudatus selle kohta, et ta on sünnijärgne Eesti kodanik. See sündmus loob kahtlemata pretsedendi: PPA on lõpuks mõistnud, et Abhaasia eestlastele ei tule kohandada Tartu rahulepingu optsiooniklausleid ja nende sünnijärgse kodakondsuse aluseks on Tiflisi Eesti konsulaadi vahendusel saadud kodakondsustunnistused. Samadel alustel on nüüd võimalik sünnijärgset kodakondsust tõendada teistelgi sealt pärit eestlaste järglastel, kelle esivanemad astusid Eesti kodakondsusse 1920. aastate algul. Samas ei aita see pretsedent aga endiselt Salme ja Sulevi küla eestlaste järglasi, s. t. neid, kelle esivanemad said kodakondsustunnistused Moskva KOK-i vahendusel.96H. Mihelson. Osa Abhaasia eestlastest on enese teadmata sünnijärgsed Eesti kodanikud. – Postimees, 21.06. 2019, lk. 6. Nende ridade kirjutamise ajaks pole PPA endiselt möönnud, et ka Abhaasia põhjapoolsed eesti külad Salme ja Sulevi kuulusid Moskva rahulepingu järgi Gruusia koosseisu, kuigi jäid ajutise neutraaltsooni piiresse. Rõhutagem veel kord, et see neutraaltsoon kuulus lepingu kohaselt koos Abhaasiaga Gruusia koosseisu. Eelnevalt nägime, mis põhjustel esitasid Salme ja Sulevi eestlased oma kodakondsustaotlused Moskva KOK-ile. Samuti nägime, et KOK ei käsitlenud nende taotluste esitajaid Venemaa elanikena, mistõttu pole põhjust kohaldada neile Tartu rahulepingu optsiooniklauslites sätestatud tingimusi.
Et sünnijärgse kodakondsuse küsimus puudutab Eesti migratsioonipoliitikat üldisemalt, siis on sõna võtnud ka poliitikud. Kui arvestada sellega, et opteerumise teel kodakondsuse omandanud eestlaste järglased elavad täna valdavalt Vene Föderatsioonis ja selle riigiga on Eesti suhted keerulised, ei ole oldud varmad seadusi nende kasuks tõlgendama või muutma. Teine lugu on aga piiririikidega, sh. Gruusiaga, kus Eesti kodakondsusesse astunud eestlaste järglasi võib olla mõnisada. Reformierakondlane Eerik-Niiles Kross, kunagine Gruusia valitsuse nõustaja, üritab lahus hoida optantide ja piiririikide eestlaste järglaste õigusi. Rõhutatult nimetab ta Abhaasia eestlasi „Gruusia eestlasteks“ ja leiab, et õigluse huvides peaks Eesti tunnistama Gruusia ja Krimmi eestlaste sünnijärgset Eesti kodakondsust. Kross väidab: „Ma ei näe mingit muud arukat poliitikat kui lubada vähemasti Euroopa Liidus ja muudes sõbralikes lääneriikides elavatele sünnijärgsetele Eesti kodanikele topeltkodakondsus. Põhiseaduse järgi on sünnijärgne Eesti kodakondsus niikuinii võõrandamatu. Venemaa eestlased peavad siin kahjuks ootama paremaid aegu, kui need üldse saabuvad.“97E.-N. Kross. Globaalne Eesti rahvusriik. – Postimees, 27.06.2017, lk. 20. Missuguse „õigluse huvides“ väärivad „Gruusia eestlased“ rohkem kodakondsust kui näiteks Venemaa eestlased, tekstist ei selgu. Pealegi on Krossi kasutatud väljend „Gruusia eestlased“ pädev ehk Tblisis elanud eestlaste puhul, Abhaasia eestlaste tähistamiseks on see väljend tänapäeval, arvestades Gruusia ja Abhaasia suhete verist ajalugu, kindlasti kohatu ja tekitab Abhaasia eestlastes vaid tõrget, nagu olen oma välitöödel korduvalt veenduda võinud. Teine reformierakondlane Hanno Pevkur on andnud teada soovist sätestada, et inimesed ja nende järeltulijad, kelle suhtes on tehtud optsiooni teel Eesti kodakondsuse andmise otsus, kuid kes ei asunud Eestisse elama, loetakse Eesti kodakondsuse saanuks tagasiulatuvalt juhul, kui territoorium, kus isik elas, ei kuulu Venemaa Föderatsiooni koosseisu.98H. Pevkur. Kodakondsus on kodaniku ja riigi lojaalsussuhe. – Postimees, 15.05.2018, lk. 15. Need Pevkuri esitatud piirangud jätaksid kõnesolevate isikute ringi aga vaid Ukraina ja Läti aladel elanud eestlased, sest vaid nende riikidega sõlmiti optsiooniklausleid sisaldavad lepingud. Gruusiaga vastavat lepingut Eesti ei sõlminud.
Abhaasia eestlaste kodakondsust arutades on Eestis lähtutud vaid küsimustest, mis puudutavad nende isikute potentsiaalset Eesti kodakondsust. See on kahtlemata oluline Eestisse repatrieerunud Abhaasia eestlaste seisukohast, samuti nende puhul, kes kavatsevad Abhaasiast Eestisse kolida. Ent arvestama peab ka nendega, kes on jäänud Abhaasiasse ega kavatse sealt lahkuda.
Abhaasia Vabariigi esimene kodakondsusseadus võeti vastu 1993. aastal. Praegu kehtib kodakondsusseadus aastast 2005,99http://www.emb-abkhazia.ru/konsulskie_voprosy/zakon_j/ mis sisaldab nii jus sanguinis kui jus soli printsiibi rakendusi. Jus sanguinis printsiibist lähtub seaduse artikkel 5 lõige a, mille kohaselt saavad etnilised abhaasid kodakondsuse sõltumata elukohast või teisest kodakondsusest. See artikkel võimaldab etnilistel abhaasidel erinevalt teistest omada ka topeltkodakondsust, mis muidu on kodakondsusseaduse artikkel 6 kohaselt keelatud. Jus soli printsiibist lähtub seaduse artikkel 5 lõige b, mille kohaselt isikud, kes on elanud Abhaasias alaliselt vähemalt viis aastat enne 12. oktoobrit 1999, kui võeti vastu Abhaasia Vabariigi riikliku iseseisvuse akt, loetakse Abhaasia kodanikeks, kui nad pole kirjalikult Abhaasia kodakondsusest loobunud.100Ajaline määrang „1999“ kirjutati sisse eelkõige grusiinide pärast, kes pärast sõda põgenesid ja kellele ei soovita kodakondsust anda. Niisiis ei võimalda alates 2005. aastast kehtiv Abhaasia kodakondsusseadus topeltkodakondsust mitte-abhaasidele. Topeltkodakondsus on aga lubatud, kui teiseks kodakondsuseks on Vene Föderatsiooni oma. Kui 1993. aasta kodakondsusseaduse järgi võis isik säilitada nii Abhaasia kui Gruusia kodakondsuse, siis uus seadus seda ei võimalda.101Vt. ka R. Ganohariti. Dual Citizenships. – De Facto States: Comparative Case Study of Abkhazia and Transnistria. – Nationalities Papers 2019, lk. 7. Teoreetiliselt on see võimalik vaid etnilistel abhaasidel tulenevalt seaduse artikkel 5 lõikest a.
Nagu eespool öeldud, on suurel osal Abhaasia eestlastel tänaseks lisaks Abhaasia kodakondsusele ka Vene Föderatsiooni oma – kuni 2002. aastani võimaldas Venemaa valitsus Abhaasia (ja Lõuna-Osseetia) elanikele taotleda Venemaa kodakondsust lihtsustatud korras. Venemaa põhjendas seda humanitaarsete kaalutlustega, sest liiva olid jooksnud kõik rahvusvahelised katsed Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanike isolatsioonist väljatoomiseks. Juriidiliselt lähtuti Vene Föderatsiooni seadusandlusest, mis võimaldas endise Nõukogude Liidu aladel elavatel kodakondsuseta isikutel taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust lihtsustatud korras (nii nagu ka näiteks Eestis ja Lätis elavatele kodakondsuseta isikutele). Uus Vene Föderatsiooni kodakondsusseadus, mis rakendus 2003. aastal, muutis Vene kodakondsuse saamise keerulisemaks, mistõttu hakkasid inimesed ka Abhaasias ja Lõuna-Osseetias 2002. aastal kiirustama Vene passide väljavõtmisega. Ei saa märkimata jätta, et Vene võimud soosisid seda igati. Abhaasias oli vahendajaks Abhaasia Vene Kogukondade Kongress, mis korjas alates juunist 2002 kokku sooviavaldajate Nõukogude passe ja edastas need Venemaale Sotši linna Vene Föderatsiooni passide vastu ümbervahetamiseks. Abhaasia valitsus julgustas samuti Vene kodakondsust võtma, sest selles nähti julgeolekugarantiid Gruusia sõjalise rünnaku puhuks. 2003. aastaks oli umbes 80% regiooni (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia) elanikest võtnud endale Vene passi.102A. Manutscharjan. Die Haltung Abchasiens im Konflikt mit Georgien. – Die Sezessionskonflikte in Georgien (koost. E. Reiter). Wien, Köln, Weimar, 2009, lk. 142; S. Littlefield. Citizenship, Identity and Foreign Policy: The Contradictions and Consequences of Russia’s Passport Distribution in the Separatist Regions of Georgia. – Europe-Asia Studies, Vol. 61, nr. 8, 2009, lk. 1473; R. Ganohariti. Dual Citizenships, lk. 10. See võimalus kadus 2008. aastal, kui Venemaa tunnustas Abhaasia riiklikku suveräänsust, kuid nagu nägime, oli selleks ajaks suurem osa Abhaasia elanikkonnast, sh. kohalikest eestlastest, juba võtnud endale Vene passi.103E. Jahn. Optionen für die Politik der EU gegenüber Georgien, Abchasien und Südossetien nach dem august 2008. – Die Sezessionskonflikte in Georgien (koost. E. Reiter). Wien, Köln, Weimar, 2009, lk. 302. Seda tehti pragmaatilistel põhjustel, sest reisidokumendina on Vene välispassil Abhaasia elanike jaoks praktiline väärtus, kuna Abhaasia passi ei tunnusta enamik maailma riike. Samuti tagas Vene kodakondsusse astumine ligipääsu Venemaa sotsiaalsüsteemi pakutavatele hüvedele. Tähtsuseta pole ka tõik, et Venemaa seaduste järgi ei taga ainuüksi Vene Föderatsiooni välispassi omamine ligipääsu Venemaa sotsiaalsüsteemi pakutavatele hüvedele (lisaks on vajalik sisepass ja sisseregistreerimine Vene Föderatsioonis). Kuid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias tegid Vene võimud erandi, mistõttu Vene välispassi omanikud, sh. eestlased, saavad Abhaasias pensionit, mis, muide, on kõrgem kui Abhaasias või Gruusias makstav pension. Lisaks ei too ligipääs Venemaa sotsiaalsüsteemile Abhaasias ja Lõuna-Osseetias kaasa üldisi kohustusi, näiteks sõjaväeteenistuse kohustust. Selliseid privileege ei saaks Gruusia passi omanikud Abhaasias nautida.104F. Mühlfried. Citizenship at war: Passports and nationality in the 2008 Russian-Georgian conflict. – Anthropology Today, Vol. 26, nr. 2, 2010, lk. 9. Vähem tähtis pole asjaolu, et Vene pass annab Abhaasia elanikele juurdepääsu Venemaa arstiabile ja haridussüsteemile.105E. Askin. Ein Menschenrecht auf Staatsangehörigkeit? Aktuelle Fragen zur extraterritorialen Einbürgerungspraxis der mittel- und osteuropäischen Staaten. – MenschenRechtsMagazin Heft 2/ 2012, lk. 194.
Gruusia, kes käsitab Abhaasiat oma okupeeritud territooriumina, nägi Vene passide jagamises sekkumist oma riigi siseasjadesse ja protesteeris.106Report by the government of Georgia on the Aggression by the Russian Federation against Georgia. Tbilisi, 2010, lk. 258. Samas rõhutab Gruusia, et 1993. aastal anti Abhaasia elanikele aega kuus kuud Gruusia kodakondsusest loobumiseks. Kui seda ei tehtud, registreeriti isikud Gruusia Vabariigi kodanikena.107E. Lohr. Russina Citizenship, lk. 187; E. Askin. Ein Menschenrecht auf Staatsangehörigkeit? Aktuelle Fragen zur extraterritorialen Einbürgerungspraxis der mittel- und osteuropäischen Staaten, lk. 186. Pärast sõja lõppu 1993. aastal polnud Gruusia võimudel erilisi väljavaateid Abhaasia elanikke sellest võimalusest laialdaselt teavitada ja vastavaid avaldusi koguda. Võimalik, et Abhaasia võimud tegid pärast sõja lõppu Abhaasias ka takistusi Gruusia passide jagamisele.108F. Mühlfried. Citizenship at war: Passports and nationality in the 2008 Russian-Georgian conflict, lk. 9. Kuid isegi takistuste puudumise korral poleks Gruusia passidel Abhaasias erilist menu olnud, kui arvestada verist Abhaasia-vastast sõda, mis just oli lõppenud. Meenutagem, et sõjas langes umbes 10 000 inimest, neist kaks kolmandikku tsiviilisikud.109S. Fischer. Die Konflikte um Abchasien und Südossetien im Lichte der Krise um die Ukraine. – Nicht eingefroren! Die ungelösten Konflikte um Transnistrien, Abchasien, Südossetien und Berg-Karabach im Lichte der Krise um die Ukraine (koost. S. Fischer). Berlin, 2016, lk. 50. On rõhutatud, et Gruusia väide, nagu Abhaasia (ja Lõuna-Osseetia) elanikud on de jure Gruusia kodanikud, mõjub suuremale osale kohalikele elanikele ähvardusena.110F. Mühlfried. Citizenship at war: Passports and nationality in the 2008 Russian-Georgian conflict, lk. 10. Samuti on kirjutatud, et see Gruusia väide on olnud kõige muu kõrval üks ajend Abhaasias Vene passide võtmiseks: Vene pass sümboliseerib Abhaasia elanikele mittekuulumist Gruusia koosseisu. Selles ei tasu automaatselt näha Abhaasia elanike soovi ühineda Venemaaga – hiljutiste küsitluste põhjal üle 60% Abhaasia elanikest ühinemist ei soovi.111R. Ganohariti. Dual Citizenships in De Facto States: Comparative Case Study of Abkhazia and Transnistria. – Nationalities Papers 2019, lk. 10. Seega, Vene passide võtmises tuleb näha eelkõige pragmaatilist ja sümboolset käiku.
Rahvusvaheline üldsus on olukorra lahendamiseks ja Abhaasia elanike rahvusvahelisest isolatsioonist väljatoomiseks teinud ettepaneku jagada Abhaasia elanikele nn. Nanseni passid. Need kuulsa polaaruurija Fridtjof Nanseni järgi nime saanud ja 1922. aastal käibele võetud dokumendid olid algselt mõeldud endise Vene keisririigi elanikele, kes põgenesid Venemaalt kodusõja ajal ja järel ning keeldusid naasmast Nõukogude Venemaale ning astumast selle kodakondsusse.112Vt. selle kohta E. Lohr. Russian Citizenship, lk. 149. Eesmärk oli anda kodakondsuseta põgenikele legaalsed rahvusvahelised reisidokumendid. Kuid Abhaasia elanikud ei ole põgenikud, kellel tekiks eluline vajadus piire ületada, vaid, nagu rõhutas Gruusia, rahvusvaheliselt tunnustatud Gruusia Vabariigi elanikud, kes keelduvad viimase kodakondsusest. Seetõttu ilmutas Gruusia sellisele lahendusele vastuseisu. Teise variandina on Abhaasia endine parlamendisaadik Tsiza Gumba välja pakkunud idee jagada Abhaasia elanikele reisimiseks ÜRO reisidokumente, nagu tehti Kosovos enne selle rahvusvahelist tunnustamist. ÜRO-s resideerunud ÜRO missioon andis teatavasti Kosovo albaanlastele välja spetsiaalsed „passid“, et nad saaksid reisida ilma Jugoslaavia või Serbia dokumentideta. Kosovo dokumendid toimisid samamoodi kui Nanseni passid, kuid ei olnud mõeldud põgenikele. Gumba ettepanek ei leidnud aga rahvusvahelist tunnustust – Lääne eksperdid soovitasid Abhaasia elanikel võtta Gruusia pass,113S. Littlefield. Citizenship, Identity and Foreign Policy: The Contradictions and Consequences of Russia’s Passport Distribution in the Separatist Regions of Georgia. – Europe-Asia Studies, Vol. 61, nr. 8, 2009, lk. 1472; F. Mühlfried. Citizenship at war: Passports and nationality in the 2008 Russian-Georgian conflict, lk. 9. mida, nagu nägime, on olukorra keerukusse süüvimata pakkunud Abhaasia eestlastele välja ka Eesti ametnikud. Niisiis peab Gruusia võim Abhaasia elanikke jätkuvalt enda kodanikeks, kaasa arvatud sealseid eestlasi.
Abhaasia pool aga sellist automaatset kodakondsuse saamist ei tunnista ega luba oma kodanikele Abhaasia ja Gruusia topeltkodakondsust.114È. Èšba. K voprosu o demografičeskoj situacii v R. A. Analiz ètničeskogo i religioznogo sostava. – Abxazovedenie VII. Suxum, 2012, lk. 256. Varnast on võtta värvikas juhtum aastast 2013, kui tuli avalikuks, et Abhaasias oli suurel hulgal välja antud Abhaasia passe isikutele (peamiselt etnilised grusiinid), kellel oli Gruusia kodakondsus. See põhjustas poliitilise kriisi, mis päädis tollase Abhaasia presidendi Aleksandr Ankvabi tagasiastumisega kevadel 2014.115O. Bgažba, S. Lakoba. Istorija Abxazii s drevnejšix vremen do našix dnej Suxum, 2015, lk. 421; S. Fischer. Die Konflikte um Abchasien und Südossetien im Lichte der Krise um die Ukraine. – Nicht eingefroren! Die ungelösten Konflikte um Transnistrien, Abchasien, Südossetien und Berg-Karabach im Lichte der Krise um die Ukraine (koost. S. Fischer). Berlin, 2016, lk 60. Nagu nägime, on Abhaasia kodakondsuse seaduse järgi Abhaasias lubatud Abhaasia ja Venemaa topeltkodakondsus. Seega, eestlastel, kes soovivad jätkuvalt elada Abhaasias, ei tohi Abhaasia ja Vene kodakondsuse kõrval olla ei Eesti, Gruusia ega mõne muu riigi kodakondsust. Veebruaris 2016 võeti Abhaasias vastu seadus „Välismaalaste õiguslikust seisundist Abhaasia Vabariigis“, mis eespool nimetatud eranditega klassifitseeris võõrriigi kodakondsusega isikud „välismaalasteks“.116S. Fischer. Die Konflikte um Abchasien und Südossetien im Lichte der Krise um die Ukraine, lk. 61. Eesti kodakondsusega isikud nende erandite alla ei mahu. Niisiis, kui rääkida Abhaasia eestlaste võimalikust Eesti passide jagamisest, tuleb arvestada ka probleemidega, mida see võib kaasa tuua Abhaasias elades.
Arvestama peab eelkõige inimeste konkreetsete vajadustega. Näiteks on paljud eestlased Abhaasias välitöödel rääkinud, et eelkõige ei vaja nad mitte Eesti kodakondsust, vaid võimalust Eesti külastamiseks lihtsustatud korras. Paljudel on Eestis sugulased, keda soovitakse külastada. Mõned sõidavad Eesti ja Abhaasia vahet mitu korda aastas. Venemaa passidesse Eesti viisa saamine on aga keeruline – selleks tuleb sõita Moskvasse. Viimasel ajal pakuvad viisateenust ka mõned lähemal asuvad viisakeskused Venemaal, kuid seda kommertshindadega. Abhaasias elavatele eestlastele, kes ei soovi Eesti kodakondsust, kuid tahavad tihti külastada Eestit, oleks lahenduseks pikaajalised (3–5 aastat) viisad Eesti külastamiseks või ajutised Eesti elamisload, mille puhul jääks ära viisa taotlemise vajadus. Küll aga tasuks lähtuda sünnijärgsest Eesti kodakondsusest ja selle alusel Eesti passid väljastada neile, kes on Abhaasiast Eestisse kolinud – neid on täna rohkem kui Abhaasiasse jäänuid. Nagu eelnevast nähtub, pole põhjust sellest keelduda ei nende puhul, kes said kodakondsuse Tiflisi Eesti konsulaadi vahendusel, ega nende puhul, kelle kodakondsusdokumente vahendas Moskva KOK. Kummalgi juhul polnud tegemist Venemaa elanikega, seega puudus vajadus kohaldada neile Tartu rahulepingu opteerimisklauslitest tulenevaid tingimusi.
Viimasel paaril aastal Eesti meedias kajastatud Abhaasia ja laiemalt idadiasporaa eestlaste kodakondsusküsimusi on käsitletud peamiselt Tartu rahulepingu optsiooniklauslite kontekstis. Tartu rahulepingu artikkel IV sätestas Venemaal elavate eestlaste võimaluse Eesti kodakondsuse saamiseks ja sellega seotud kohustuse teatud aja jooksul Venemaalt lahkuda. Eestis viimastel aastatel menetletud juhtumite puhul on Politsei- ja Piirivalveamet tõlgendanud lepingut loominguliselt ja seadnud tingimuseks ka opteerunute Eestisse siirdumise, mida leping tegelikult ei nõua.
Artiklis vaadeldi selle diskussiooni arengut ja näidati, kuidas valdavalt kodanikualgatuse survel on PPA oma seisukohti muutma hakanud. „Ekslikult“ kodanikeks tunnistatud isikutelt enam nende sünnijärgset kodakondsust ei võõrandata, samuti on saanud sünnijärgse kodakondsuse isikud, kelle esivanemad elasid 1920. aastate algul Abhaasias Suhhumi-lähedastes eesti külades, kuna need kuulusid nimetatud perioodil Gruusia Demokraatliku Vabariigi koosseisu. Abhaasia põhjaosas asuvate Salme ja Sulevi küla eestlaste kodakondsusdokumentatsiooni keeldutakse aga tänaseni tunnistamast sünnijärgse kodakondsuse tõendusalusena, kuna need külad kuulusid nn. neutraaltsooni. Artiklis näidati, et ka neutraaltsoon oli Gruusia ja Venemaa vahel sõlmitud Moskva rahulepingu kohaselt Gruusia territoorium – nii tõlgendasid seda lõpuks ka Eesti võimud 1921. aastal. Samuti näidati artiklis, kuidas käsitlesid Abhaasia jt. Nõukogude Liitu jäänud Eesti kodakondsusse astunud eestlaste kodakondsuse teemat Eesti ja Vene võimud: esimeste silmis jäid nad jätkuvalt Eesti Vabariigi kodanikeks, viimaste silmis olid nad aga Nõukogude kodanikud. Mõlemal juhul välistati topeltkodakondsus.
Sarnases erinevate tõlgenduste pingeväljas viibivad Abhaasia elanikud tänapäevalgi, kui Gruusia peab neid enda kodanikeks, Abhaasia ning Venemaa aga enda omadeks. Ka nüüd välistavad mõlemad pooled topeltkodakondsuse, antud juhul Gruusia ja Abhaasia oma. Vene Föderatsiooni passide jagamine Abhaasia elanikele annab Venemaale võimaluse rääkida oma kodanike kaitsmisest, teisalt peab Gruusia neid alasid oma territooriumideks, mida tuleb kaitsta võõrriigi agressiooni eest. Mõlemal juhul saab rääkida imperiaalse mõjuala taastamise katsest: Venemaa üritus taastada Nõukogude-aegset, Gruusia üritus taastada 1918. aasta vallutuste järgset mõjuruumi. Näeme, et tegemist on kodakondsuse instrumentaliseerimisega selleks, et õigustada territoriaalseid nõudmisi. Abhaasias elavate eestlaste olukorda see kergeks ei tee – Gruusia seaduste järgi on nad Gruusia kodanikud, Abhaasia seaduste järgi Abhaasia ja Vene seaduste järgi Vene kodanikud ning osa ka Eesti seaduste järgi Eesti kodanikud. Eriti keeruliseks teeb olukorra tõik, et piirangute tõttu mitmikkodakondsusele puudub asjaosaliste riikide vahel konsensus enamiku võimalike kodakondsuste kombinatsioonide legaalsuse osas.
Artikkel on valminud projekti IUT31-6 raames.
Aivar Jürgenson (1969), PhD, Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituut, Narva mnt. 25, 10120 Tallinn, aivarj@tlu.ee