I B 1 – 80.75/69
Saatkonna sekretär v. Wistinghausen1Aruande koostaja Henning von Wistinghausen (s. 1936) oli alates 1965. aastast Saksamaa Liitvabariigi välisteenistuses. Aastail 1967–1969 oli ta välisministeeriumis kolmas sekretär (Legationssekretär), kellena lähetati 1968. aastal Tallinnas ÜRO algatusel korraldatud rahvusvahelisele põlevkiviteemalisele sümpoosionile.
Bonn, 14. veebruar 1969
Aruanne
Teema: osalemine 26. augustist kuni 4. septembrini 1969 Tallinnas (Revalis) / NSV Liidus toimunud ÜRO sümpoosionil põlevkivimaardlate kasutamisest
Lisad: 6 tk.
Eelmärkus:
Tehnilis-teaduslikus osas rajaneb aruanne delegatsioonijuhi prof. Kroepelini aruandel 10. veebruarist 1969. Selles toodud fakte üritatakse paigutada ÜRO kaudu osutatava tehnilise arenguabi raamistikku.
Muus osas on aruande eesmärgiks kirjeldada Nõukogude võimu all oleva ala poliitilist õhustikku vahetult pärast vägede viimist Tšehhoslovakkia SFV-sse ja anda edasi muljet oludest tänases Eestis.
I Eellugu
1) 28.08–04.09.1968 toimus Tallinnas2Wistinghausen on siin ja allpool kasutanud Tallinna kohta järjepidevalt nime „Reval“. Tõlkes on neis kohtades „Tallinn“. esimene ÜRO sümpoosion põlevkiviressursside arendamisest ja kasutamisest. Selle valmistasid ette ÜRO sekretariaat (majandus- ja sotsiaalosakond, energeetikasektsioon) koostöös NSV Liidu valitsusega (NSV Liidu Keemia- ja Naftatöötlemistööstuse Ministeerium) ning Eesti NSV valitsusega. Sümpoosioni eesmärgiks oli ärgitada arengumaid, kus leidub põlevkivi, kasutama selle tooraine varusid tulevikus energiaallikana.
2) Vastavalt seatud eesmärgile kutsus ÜRO sekretariaat üles nende riikide valitsusi, mis tulid antud vaatepunktidest lähtuvalt kõne alla ja mis olid ÜRO arenguprogrammi (UNDP) raames õigustatud saama tehnilist abi, saatma sümpoosionile osalejaid. Samaaegselt paluti mõnede selliste riikide valitsusi, millel on tehnilisi kogemusi põlevkivi kasutamise alal, saata eksperte, kes oma sellekohaseid kogemusi kirjeldaksid. Viimati nimetatud palve esitas ÜRO sekretariaat ÜRO Saksa vaatlejale saadetud kirja 25.09.1967 TE 326/1 (113-9) vahendusel ka SLV valitsusele.
3) Sümpoosioni kulud kaeti UNDP vahenditest, sh. ka arengumaade osalejate NSV Liidus viibimisel tekkinud kulud. Eksperdid osalesid kas oma või nende valitsuste kulul.
4) Saksamaa nimetas ÜRO sekretariaadile sümpoosionil osalejateks Braunschweigi Tehnikakõrgkooli Keemiatehnoloogia Instituudi direktori prof. dr. H. Kroepelini; härrad dr. Rammleri ja dr. Schmalenbachi Maini-äärse Frankfurdi Lurgi-ühingust; härra Rohrbachi Balingeni juures asuva Dotternhauseni Portlandi tsemendi usaldusühingust, samuti saatkonna sekretäri Henning v. Wistinghauseni välisteenistusest (referaat I B 1). Prof. Kroepelin on teaduslikult tegelenud Saksa põlevkivi (Poseidonia põlevkivi) keemia ja keemiatehnoloogiaga; Lurgi-ühingud ehitavad põlevkivitöötlemise seadmeid ja härra Rohrbach kasutab Poseidonia põlevkivi tsemendi tootmiseks.
Välisteenistuse ametniku lähetamist sümpoosionile peeti soovitatavaks ÜRO idabloki riikides toimunud üritustel saadud kogemuste põhjal („SDV“ 3Vastavalt SFV-s kehtinud eeskirjadele tuli „Saksa Demokraatlik Vabariik“ ja selle lühend „SDV“ ametlikes dokumentides anda jutumärkides. võimaliku osalemise ohjeldamine).
5) Koha valik tulenes kahtlemata Nõukogude Liidu erilisest huvist antud teema vastu ja Nõukogude poole vastavast pakkumisest. Tõenäoliselt loodab Nõukogude Liit seoses oma kogemustega põlevkivi töötlemise alal – Eestis on tal suur põlevkivimaardla, kus kaevandatakse juba aastakümneid –, et tal avanevad erilised võimalused seda uut tehnilise abi valdkonda mõjutada. See väljendub panuses, mille andis sümpoosioni toimumisse ÜRO sekretariaadi energiareferaadi tehnikanõunik G. Oserov/NSVL. Nimelt just härra Oserovi põlevkivi kasutamist käsitleva uurimuse alusel viitas ÜRO teaduse ja tehnika arengukomisjon (United Nations Commission on Science and Technology for Development) oma 3. aruandes ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogule (ECOSOC) põlevkivi tähtsusele energiaallikana. Komisjoni seda teemat käsitlevad kirjeldused said seepeale osaks ettepanekutest, mis puudutavad ÜRO poolt läbi viidava rahvuslike tootmisjõudude inventeerimise viieaastast programmi (Five Year National Ressources Survey Programme). Muide, tõenäoliselt on härra Oserov pärit Põhja-Eestist Kohtla-Järve tööstuspiirkonnast või on vähemalt seal töötanud.4Vt. Georgi Oserovi kohta Enno Reinsalu kommentaarist. Igatahes võisime ekskursioonidel sellesse Eesti peamisesse põlevkivi kaevandamise piirkonda märgata, et ta tundis väga hästi sealseid kohalikke olusid ja isikuid.
II. Konverentsi käik
1) Korraldus
Sümpoosioni valmistas ette Nõukogude-poolne korralduskomitee, mille juhatajaks oli NSV Liidu Naftatöötluse- ja Naftakeemiatööstuse Ministeeriumi aseminister G. F. Ivanovski. Komiteesse kuulus peale tema veel 18 vastavate tootmisettevõtete juhtivametnikku ja teadlast (keemikuid, geolooge) Vene SFNV-st ja Eesti NSV-st, sealhulgas TPI rektor ning Tallinna linnavolikogu5Tollal Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu. esimees.
Sümpoosioni juhatas viieliikmeline „management“, mis koosnes kolmest ÜRO ametnikust ja kahest NSV Liidu esindajast. ÜRO esindajateks olid majandus- ja sotsiaalosakonna energeetikasektsiooni juhataja, jugoslaavlane V. Baum sümpoosioni direktorina, keda assisteerisid tema New Yorgi kaastöölised G. Oserov/NSVL tehnilise nõunikuna ja C. Konstantinou/Küpros sekretärina.
2) Tööprogramm
a) Avamine:
Kui kõik välismaised osalejad olid 24/25. augusti nädalavahetusel – kõik Moskva kaudu – kohale reisinud, avas härra Baum 26. augusti ennelõunal „Polütehnilise Instituudi“ (tehnikakõrgkooli) suures auditooriumis Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe juuresolekul sümpoosioni. Nagu meile öeldi, said selle linna servas asuva tehnikakõrgkooli hoonete kompleksi ehitustööd just sümpoosioni alguseks õigeaegselt valmis.
Oma avakõnes viitas härra Baum muu hulgas sellele tohutule mahule, mille ulatuses energiatarvidus maailmas pidevalt tõuseb, ja, arvestades nafta- ja gaasimaardlate piiratust, põlevkivi kasutamise olulisusele seni suuresti kasutamata energiaallikana (hinnang: teadaolevate põlevkivimaardlate energiasisaldus = teadaolevate nafta- ja gaasimaardlate energiasisaldus). Erinevates arengumaades tehtud uurimused olevat näidanud, et paljudel juhtudel on põlevkivivarud riigi ainsad energiaallikad, mille hõlvamata jätmine seadvat igasugusele majanduslikule arengule väga ahtad piirid (vrd. lisa 2).
b) Osalejad:
29 riiki olid esindatud kokku 266 osalejaga. Lisaks osales neli ÜRO ametnikku ja üks ametnik Rahvusvahelisest Aatomienergia Agentuurist (IAEA) – venelane (vt. lisa 3).
Pilt muutub, kui võtta arvesse, et üksnes NSV Liidust oli 221 osalejat, sealhulgas peamiselt eestlased Tallinna tehnikakõrgkoolist, Eesti NSV Teaduste Akadeemiast ja põlevkivitööstusest.
Ülejäänud 45 osalejat jagunesid järgmiste riikide vahel:
Brasiilia (2), Boliivia (1), Bulgaaria, Birma, Costa Rica, Kuuba, Equador, Prantsusmaa, Jordaania (2), Madagaskar, Mali, Maroko, Uus-Meremaa, Pakistan, Panama, Rumeenia (3), Somaalia, Hispaania, Rootsi (2), Süüria, Taimaa, Türgi (2), Ühinenud Araabia Vabariik, Inglismaa, USA (11), Jugoslaavia (2) ja Saksamaa Liitvabariik (2).
Saksamaa poolt osalesid ainult prof. Kroepelin ja allakirjutanu. Samuti registreeritud härrad dr. Rammler ja dr. Schmalenbach andsid prof. Kroepelini Tallinnast telegraafi teel edastatud järelepärimise peale teada, et kuna nad ei saanud õigeaegselt Nõukogude viisat, pidid nad teisiti otsustama; härra Rohrbachi takistas tulemast haigus.
Programmis välja kuulutatud osalejad Hollandist, Austriast, Inglismaalt, Austraaliast ja USA-st jäid samuti tulemata.
Vastu ootustele ei olnud osalejaid „SDV“-st.
c) Tööistungid:
Seitsmel päeval (26.–30.08., 2. ja 3.09.) toimusid – enamasti ennelõunal ja pealelõunal – tööistungid, kus peeti kokku 89 ettekannet, millele järgnesid arutelud.
Ettekanded jaotusid neljale paralleelselt toimuvale sektsioonile:
I Põlevkivi geoloogia, mineraloogia ja kaevandamine
II Kerogeeni (s. t. põlevkivi mittemineraalsed osad) geokeemia
III Utmine, rafineerimine, põletamine ja kõrvalsaaduste kasutamine
IV Majanduslikud aspektid
Prof. Kroepelin nimetati kolmanda sektsiooni aseesimeheks ja ta pidas mitte üksnes omalt poolt ette valmistatud ettekande, vaid kandis sümpoosioni juhtkonna sõnaselge soovi kohaselt ette ka härrade Rammleri ja Rohrbachi seisukohad, mis oli võimalik tänu sellele, et kõik ettekanded olid eeltrükina olemas.
Ameerika osalejad pidasid terve rea ettekandeid, samuti kõnelesid rootslased (põlevkivist uraani eraldamine), brasiillane ja uusmeremaalane.
Kõige rohkem oli siiski eesti ja vene ekspertide ettekandeid Eesti põlevkivi („kukersiidi“) peamiste töötlemismeetodite kohta:
aa) utmine õlirežiimil (saadus: tõrv)
bb) utmine gaasirežiimil (saadus: majapidamisgaas)
cc) põletamine (ühte suurt Narva lähedal asuvat elektrijaama köetakse kukersiidiga, vt. allpool)
dd) utmissaaduste keemiline kasutamine
Majanduslike aspektide käsitlemisel (sektsioon IV) kõnelesid enamasti nooremasse põlvkonda kuuluvad eesti ja vene esinejad prof. Kroepelini tähelepanekute kohaselt üllatavalt objektiivselt ja avameelselt. Nad väljendasid üksmeelset arvamust, et ka Eestis ei ole põlevkivi kasutamine majanduslikult kasulik, olgugi et Eesti kukersiit on võrreldes Ameerika „green river shale’i“ ja Saksamaa Poseidonia põlevkiviga palju suurema kütteväärtusega. (Saksamaal on põlevkivi utmist kasutatud üksnes sõdade ajal ja pärast 1918. ja 1945. aastat varsti jälle lõpetatud, sest see ei olnud majanduslikult kasumlik). Ka III sektsioonis mainiti, et majapidamisgaasi saamine kukersiidist on kaks korda kallim kui selle transportimine juhtmete kaudu, isegi kui seda tuleb teha sadade kilomeetrite kauguselt.
d) Ekskursioonid:
Lisaks teema teoreetilisele käsitlemisele tööistungitel oli osalejatel kahel päeval (31. augustil / 5. septembril) võimalik tutvuda: 1. põlevkivi kaevandamisega nii allmaakaevandustes kui ka karjääris, 2. utmisega nii õli- kui ka gaasirežiimil ja kõrvalsaaduste ärakasutamisega, ning ka 3. ühe elektrijaamaga, mis kõik asuvad Kohtla-Järve tööstuspiirkonnas, mis algab umbes 150 km kaugusel Tallinnast ida suunas ja ulatub peaaegu Narvani.
Sellel alal – kus juba enne 1940. aastat moodustasid venelased ühe osa rahvastikust – tundus, et eesti ja vene rahvastiku osad on enam-vähem tasakaalus, vähemalt selles osas, mis puudutab neid, kes töötasidtööstuses. Ettevõtetes torkas partei teadetetahvlitel silma ohtralt vene nimesid. Kohtla-Järve linnas, Eesti põlevkivi peamise kaevandusala keskuses, asub Tallinna tehnikakõrgkooli alla kuuluv põlevkivi teadusliku uurimise instituut, mis pakub selles tööstusharus töötajatele vabal ajal täiendkoolitust.
Konkreetselt külastati:
aa) Põlevkivikaevandus
maardla ulatus on mitmeid ruutkilomeetreid, paksus umbes 3 m.
bb) Suur Balti elektrijaam Narvas
Varustab suurt osa Eestist ja üht osa Narva ja Leningradi vahel paiknevast alast. Toodang moodustavat mitu protsenti Nõukogude Liidu koguelektritoodangust (1 612 MW).
cc) V. I. Lenini nimeline Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat (vrd. lisa 4)
Poolkoksistamine, utmine gaasirežiimil, koksistamine ja kõrvalsaaduste keemiline töötlemine. Saadud majapidamisgaasi kasutatakse osaliselt varustamiseks kuni Leningradini välja.
Seadmed on suuremas osas vanemad ja Saksa päritolu. Uued gaaside väävlitustamise ja raskeõli töötlemise seadmed on osalt ise konstrueeritud.
Selles kombinaadis töötavate isikute kohta saime teada järgmist: 2700 töölist (naisi ja mehi pooleks, 50% eestlased, 50% venelased), 150 tehnikut, 100 inseneri (peamiselt eestlased), 40 teenistujat. Keskmine palk 125 rubla, miinimumpalk 60 rubla, maksimumpalk üle 200 rubla. 600 töölist käib täienduskursustel, üle 100 Tallinna tehnikakõrgkooli instituudis Kohtla-Järvel.
Külastatud ettevõtete juhid andsid esmalt ülevaate oma ettevõttest ja kutsusid seejärel üles küsimusi esitama. Lääne ekspertidel tekkis korduvalt kahtlusi, kas nimetatud tehnilised andmed on ikka õiged või mitte. Küsimustele kulude ja majandusliku kasumlikkuse kohta esitati enamasti hämaraid ja puiklevaid vastuseid; jäi ka mulje, et nendele ei omistata või ei peagi omistama erilist tähtsust.
Ettevõtete juhtkondadel, kelle jaoks külalised „kapitalistlikust maailmast“ – enamuse erialastest küsimustest esitasid ameeriklastest osalejad – olid ainulaadne kogemus, oli oma ettevõtete tutvustamisel ilmselt raske leida keskteed kindlasti käsu korras määratud „suuremeelsuse“ ja oluliste tehniliste andmete esitamisel välismaalaste suhtes ilmsesti nõutava tagasihoidlikkuse vahel. See väljendus mitmetes üksikasjades. Varjamise tendents torkas mulle eriti silma Narva elektrijaama direktori – venelase – puhul, kes muidu tundus olevat äärmiselt kompetentne ekspert. Nii näiteks olid tema nimetatud andmed põlevkivikoguse kohta, mida on vaja ühe kWh tootmiseks, prof. Kroepelini arvutuste kohasel kaugelt väiksemad kui tõenäoline tegelik vajadus, mis on ilmselt kolm kuni neli korda suurem. Vene keelt valdavad kohalviibijad märkasid, et direktor andis küsimustele tehniliste andmete kohta vastuolulisi vastuseid, ja kui tõlgid küsisid, millise arvu nad peavad tõlkima, vastas ta tõredalt: tõlgi midagi.
Ekskursioonidel leidis kinnitust tööistungite kõrval peetud vestlustel saadud mulje, et tehnokraatide noorem põlvkond on valmis rohkem suhtlema, on küsimustele rohkem avatud ja vastab neile asjatu salatsemiseta.
e) Tulemuste kokkuvõte lõppistungil 4. septembril
Lähtudes veendumusest, et ülemaailmsete põlevkivivarude hõlvamine on terve rea riikide majandusliku edenemise seisukohalt väga oluline, tervitatakse ÜRO peasekretäri initsiatiivi rahvuslike tootmisjõudude, sh. põlevkivi inventeerimise viie aasta programmi koostamiseks ja antakse järgmised konkreetsed soovitused:
Härra Gvosdev NSV Liidu ministrite nõukogu välismajandussuhete riiklikust komiteest ja sümpoosioni asedirektor A. M. Kotov, NSV Liidu Naftatöötluse- ja Naftakeemiatööstuse Ministeeriumi põlevkivitööstuse peaosakonna juhataja. Kui härra Gvosdev kõneles vaid üldiselt, et ÜRO võiks võtta ette praktilisi samme arengumaades põlevkivitööstuse ülesehitamiseks, võimaldades nende maade ekspertidele täiendkoolitust riikides, kus on kogemus põlevkivi tööstusliku kasutamise alal (loe: NSV Liidus), ja vastupidi, saates arengumaadesse nendest riikidest eksperte, siis härra Kotov oli konkreetsem. Avaldades oma ministeeriumi valmisolekut anda igasugust vajalikuks peetavat multilateraalset abi ÜRO raames, nagu ka iga soovitud kahepoolset abi, väljendas ta Vene poole püüdlust sel viisil tulevase tehnilise abi ühes spetsiifilises valdkonnas kaasa lüüa, nagu seda sümpoosioni kuluaarides oli korduvalt väljendatud. Esiteks sai meile teatavaks Vene initsiatiivil arengumaade osalejatega toimunud kogunemine, kuhu olid kaasatud ka ameeriklased ja prantslane, samuti venelaste poolt kokku kutsutud istung prantsuse keelt kõnelevate arengumaade esindajatega, kuhu viimaste soovil olid palutud ka Prantsusmaa osalejad. Kui esimesena nimetatud kokkusaamisel kõnelesid venelased üldiselt vajadusest hõlvata põlevkivimaardlaid ja pakkusid selleks oma abi, siis teisel, väikses ringis toimunud istungil, väljendasid nad varjamatult ambitsiooni etendada Nõukogude ekspertide saatmisega selles valdkonnas tehnilise abi osutamisel olulist rolli, ja püüdsid saavutada, et arengumaade esindajad oma koduriikides selle kasuks tegutseksid. Prantslane, kes mulle mõlemast kokkusaamisest teada andis, paljastas selle läbinähtava manöövri oma sõnutsi ühemõttelise viitega sümpoosioni deklareeritud eesmärgile, mis seisnevat selles, et arutada mitmepoolse abi osutamise ja mitte kahepoolse mõjutamise võimalusi. Ka teistel juhtudel üritasid Moskvast kohale tulnud ametnikud (Gvosdjev, Kotov jt.) ilmsesti tuua mängu Vene huvisid. Ühe Lõuna-Ameerika riigi (millel puuduvad diplomaatilised suhted NSV Liiduga) osaleja jutustas mulle näiteks, et Gvosdjev (kes enda sõnul oli varem tegev NSV Liidu välisteenistuses) on talle korduvalt öelnud, et Nõukogude Liit annaks tema maale küll hea meelega arenguabi, aga enne seda tuleks luua normaalsed suhted, mida nad peaksid oma kodumaa mõjukatele isikutele soovitama.
3. Raamprogramm
a) Tallinn
Võõrustava maa korraldajad olid tööistungite täienduseks ette valmistanud mahuka ja vaheldusrikka seltskondliku programmi, samuti „daamide programmi“, mis mõlemad ületasid suuresti võrreldavatel konverentsidel tavapäraselt pakutava, ja mille läbiviimine oli täielikult Eesti kätes.
Ilmne oli taotlus näidata välisosalejatele nii palju kui võimalik tänast Eesti elu. Ühelt poolt väljendus see asjaolus, et õhtused üritused olid korraldatud nii, et alati oli tegemist ühe ja sama piiratud osalejate ringiga. Selle tulemusena tekkis kiiresti pisut isiklikum õhkkond, kuivõrd kohtuti ju terve nädala jooksul iga päev, ja ka Vene osalejad olid („ruumipuudusel“) peaaegu välistatud. Praktikas jaotusid 45 välisosalejat – eeskätt keelte järgi – kaheks rühmaks, kes said kokku igal õhtul. Eestlaste ja välismaalaste intensiivne suhtlus andis võimaluse nii mõnekski vestluseks, mis väljus puhtakujulise „small talk’i“ raamidest.
Nende ürituste hulka, kus said kokku kõik osalejad, kuulus avapäeva õhtul Tallinna Linnanõukogu esimehe vastuvõtt Tallinna keskaegses raekojas. Alamsaksakeelsete kirjadega vana raesaali genius loci ei teadvustanud mitte üksnes välismaalastest osalejatele, vaid ka nii mõnelegi Vene osalejale esimest korda, et siin Tallinnas viibivad nad väga erilistel ajaloolistel tingimustel kujunenud keskkonnas. Mitte üksnes päris välismaalased, vaid ka Leningradist ja Moskvast tulnud venelased tundsid ennast „külalistena“ keskkonnas, mis erineb tänagi veel selgelt ülejäänud Nõukogude Liidust. See mulje muutus järgneva pooleteise nädala jooksul ilmselgelt tugevamaks ja seda mitte üksnes vana Tallinna arhitektuurilise kulissi tõttu, mille eest eestlased otse armastusega hoolt on kandnud, vaid ka Eesti muust NSV Liidust silmatorkavalt erineva elukorralduse pärast. – Viimaseks päevaks välja kuulutatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastuvõtt jäi ära; seda ei põhjendatud. Mitteametlikult oli kuulda, et Eesti poliitiline juhtkond oli sellel päeval (4. septembril) seotud Uruguay Kommunistliku Partei ootamatu delegatsiooni vastuvõtmisega.
Kogu raamprogrammi iseloomustamiseks olgu muude ürituste seast (igal õhtul oli enamasti valida mitme vahel) nimetatud vaid need, millel osales allakirjutanu:
Eesti muusikute kontsert Kadrioru lossis; umbes 40 km Tallinnast lõuna pool asuva Kurtna linnukasvatusfarmi külastus koos sellele järgnenud vastuvõtuga; „Kirovi“ kalurikolhoosi külastus koos sellele järgnenud dineega; saunakülastus umbes 50 km Tallinnast lõuna pool maal; ringsõit mootorlaevaga Tallinna lahel; piknik maal koos eesti rahvatantsurühma ja laulukooride esinemisega (TPI üliõpilased) Tallinna lähedal Rocca al Mare rannas; Eesti ooperi külastamine („Trubaduur“); lõpubankett kõigile osalejatele vastvalminud restoranis („Lillepaviljon“) linna servas, kus intervjueeriti esinduslikku osa välisdelegaatidest (mh. prof. Kroepelini), mida kanti Eesti televisioonis osaliselt „otse“ üle.
b) Leningrad – Moskva
Tagasitee 5. septembril – mille katkestas Kohtla-Järve külastus (vt. eelnevalt 2. d) – viis bussidega Leningradini. Sõidu kohta piki kogu Põhja-Eestit läbivat maanteed on märkida, et silma torkavad kollased viidad, mis blokeerivad kõiki mere suunas ja osalt ka maa suunas viivaid kõrvalteid. Need märgistavad vene, eesti ja inglise keeles kirjaga fronteer zone („piiritsoon“) rannikuala, kuhu reisil kaasas olnud eestlaste sõnul on NSV Liidu kodanikelgi lubatud minna vaid eriloaga.
Leningradis oli 6/7. septembriks valmistatud ette „sightseeing“ programm (linnaekskursioon, Ermitaaž, ekskursioon Peterhofi). 7. septembri ööl vastu 8. sõideti tagasi Moskvasse, kus oli 8. septembriks korraldatud linnaekskursioon, mille järel said osalejad koduteele asuda. Prof. Kroepelin ja allakirjutanu kasutasid sellel päeval võimalust anda saadikule parun von Stempelile üle esmane aruanne sümpoosionist ja Tallinna-muljetest.
III Kokkuvõte ja hinnang
Muljete suurest hulgast tuleks talletada järgmist:
Just Idabloki riikidest tulnud osalejate puhul oli märgata muret tuleviku pärast; osalt olid nad viimase minutini kahelnud, kas võtta reis ette või mitte. Seda, et terve rida Lääne välismaalasi jäigi tulemata, seostati loomulikult poliitilise olukorraga; ameeriklased andsid teada, et nende valitsus oli soovitanud neil mitte osaleda. Ent seda nõuannet järgisid nendest vaid vähesed. Eestlased ise teadsid tegelikke seoseid üpris täpselt ning nimetasid allikana BBC saateid ja Rootsi raadiojaamu (mida aga sageli segatavat). Mõned neist olid olnud 1940. aastal tunnistajaks vabariigi annekteerimisele Venemaa poolt ning olid veetnud aastaid Siberis – viide, mis välistas igasuguse edasise arutelu.
Alla kirjutanud
Henning von Wistinghausen
Tõlkinud
Mari Tarvas,
toimetanud
Lea Kõiv