Harzi mäestiku lõunaserval asub UNESCO maailmapärandisse kuuluv Walkenriedi kunagine tsistertslasklooster, mille asutas 1127. aastal krahvinna Adelheid von Klettenberg. Romaani stiilis kirik pühitseti sisse 1137. aastal, kuid asendati 1290. aastaks tollal moodsa gooti pühakojaga.[1] Nagu keskajal tavaks, sängitasid kohalikud tähtsamad suguvõsad oma kadunukesi kloostrikirikusse. Kirik ise seisab juba 1525. aastast peale Saksa talurahvasõja tagajärjel varemeis, kuid see, mis on säilinud seal kunagi paiknenud hauakividest, on nüüd vaatamiseks toodud uhkesse kahelöövilisse ristikäiku, mis valmis 1291. aasta paiku või veidi hiljem.
Muude hauakivide ja nende tükkide kõrval seisab Walkenriedi ristikäigus peaaegu terviklikult säilinud hauaplaat rõngasrüüd, vapikilpi ja mantlit kandva rüütli kujutisega, keda ümbritseb pealiskiri: [- – -] / [- – – ][+] · MORTVUS · I(N) · (CHRIST)O · MILES · TUMVLO · IACET · / ISTO ·+ · LETH/GAST · WERNHERVS · CUI · NO(N) · SIS · (CHRIST)E [- – -]. Maakeelde ümber pandult: [- – -] Kristuses koolnuna lebab selles hauas rüütel Werner Letgast. Ära ole tema vastu [karm], Kristus![2]
ILLUSTRATSIOON:
Werner Letgasti hauakivi Walkenriedis. Niedersächsische Akademie der Wissenschaften zu Göttingen, Inschriftenkommission. Foto: Jörg H. Lampe
Mille poolest võiks see keskaegne sõjamees meile huvi pakkuda, võib kannatamatu lugeja mõelda. Sestap vaatame lähemalt isand Werneri elukäiku või pigem seda vähest, mis sellest teada on. Letgastide soost ministeriaalid[3] toimetasid 1230. ja 1366. aasta vahel Osterode, Gieboldehauseni ja Northeimi vahelises kolmnurgas Loode-Harzis, Scharzfeld-Lauterbergi krahvide, Plesse ja Meinerseni aadlihärrade, Pöhlde, Katlenburgi, Osterode Püha Jakobi, Gandersheimi ja Walkenriedi kloostri, aga ka Welfi hertsogite suhtluskonnas. Suguvõsa vanimaks esindajaks peetakse praeguste andmete kohaselt Detmar Vana (Detmarus antiquus dicto Letgast), keda allikais kohtab esimest korda aastal 1230. Veel üks samanimeline Letgast, kes on allikaliselt tõendatav 1250. aastatel, suri arvatavasti 1260. Pole siiski selge, kas nimetatute puhul oli tegemist ühe või kahe isikuga.
Järgmine Letgast on juba meie tuttav Werner, kes astub ajaloo näitelavale aastal 1269, müües Katlenburgi kloostrile oma kümnise kogumise õiguse Brunteshusenis, mille ta oli saanud lääniks aadlimees Heinrich von Homburgilt. Seda tehingut kinnitati korduvalt, nii 1271., 1273. kui viimati veel ka 1291. aastal.[4] Just viimati nimetatud dokument pakub meile erilist huvi. Nimelt loobuvad Wernherus de Revalia Letgasti abikaasa ja pärijad teatud rahasumma eest lõplikult oma nõuetest kõnealusele kümnisele. Niisiis on isand Werner hiljemalt 1291. aastaks omandanud lisanime de Revalia, mis kõigi eelduste kohaselt peaks viitama tema mingitele sidemetele Tallinnaga. Werner lahkus siitilmast nähtavasti 1291. aasta lõpus või varsti pärast seda, aga tema suguvõsaliin kasutas Tallinnale viitavat lisanime 1366. aastani, mil arvatavasti välja suri.[5]
Mis võis olla niisuguse Harzi oludes ainulaadse lisanime põhjuseks? Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ürikutekogust selgub, et mingil täpsustamata ajal ratsutas Saaremaa piiskop Hermann koos Tallinna Taani asevalitseja Letgastiga (cum Capitaneo Letgast) läbi piiskopkonna ja Taani kuninga valduste vahelise piiri, seda kontrollides ja täpsustades.[6] Dokument on koostatud tagantjärele, jäetud dateerimata ja säilinud 16. sajandi alguspoole koopiatena nii ladina kui ka alamsaksa keeles.[7] See on ainus ürik, milles mainitakse asevalitseja Letgasti.
Jätame siinkohal kõrvale piiri äärmiselt huvitava kulgemistee ja kirjelduse, mida on põhjalikult vaadelnud Paul Johansen,[8] ning püüame kõigepealt kindlaks teha piiskop Hermanni isiku. Juba Friedrich Georg Bunge, kes analüüsis ja kommenteeris piiriürikut 19. sajandi keskpaiku, tegi kindlaks, et selleks meheks sai olla ainult Hermann de Bekeshoevede, kes istus piiskopitoolil aastail 1262–1285.[9] Niisugune määratlus tuleneb kõige selgemini asjaolust, et ürikus nimetatakse ka uppunud Odwardus de Lodet, kes hukkus 1270. aastal Karuse lähedal jääl leedulastega toimunud lahingus.[10]
Niisiis hõlmavad aastad 1270–1285 ühtlasi isand Letgasti võimalikke tegutsemisaastaid Eestimaal, ehkki need ei piiritle seda. Kas võime seda ajaraami ka pisut täpsustada, ehk koguni koomale tõmmata? Tallinna 13. sajandi asevalitsejaid kajastav allikabaas on äärmiselt napp, siiski mahub nimetatud ajavahemikku mitu nimeliselt teada meest: 1270. aastal Siverit de Brakel, 1275–1279 Eylardus de Hoberg ja 1280–1281 (tõenäoliselt ka 1283)[11] taas üks Odwardus de Lode. Järgmine asehaldur Frethericus Moltiko (Moltke) oli teadaolevalt ametis 1287. aastal.[12] Sellest järeldas Bunge, et dokumendis käsitletavad sündmused võisid olla toimunud kas 1275. aastal või ajavahemikus 1282–1285, sest viimati mainitud aastal piiskop Hermann suri.
Paul Johansen nõustus Bunge seisukohaga, kuid välistas 1275. aasta ja piiritles ühtlasi Letgasti võimaliku ametiaja aastatega 1281–1287. Seda tehes toetus ta ühelt poolt üriku ladina keele nüanssidele, osutades, et väljend mortuo dicto episcopo peaks viitama piirilkäigu toimumisele pisut enne piiskopi surma, umbes 1284. aastal.[13] Teisalt arvestas ta ilmselt Letgastile eelnenud Odwardus de Lode ja järgnenud Frethericus Moltiko ametiaegu.
ILLUSTRATSIOON:
Saare-Lääne piiskopkonna ja Eestimaa hertsogkonna piiriürik, u 1284. Taani Riigiarhiiv.
Tõepoolest, nagu seni avaldatud dokumendid reedavad, jõudis Werner Letgast (Wernherus miles dictus Leytgast) Eestimaalt koju tagasi hiljemalt 1288. aasta alguseks.[14] Siiski esineb Werner Letgast (wernheri dicti letgast) tunnistajana juba ühes toomapäevaga (21. detsembriga) 1285 dateeritud ürikus, millega rüütel Basilius von Waltershausen loobub teatavatest valdustest Gandersheimi stiftis.[15] Meie õnneks on seniajani säilinud ka dokumenti kinnitanud Letgasti pitser.[16] See on küll kannatada saanud, kuid horisontaalselt kahe damastseeritud ja kõrgemale tõstetud vöö (palgiga) vapikilp on siiski nähtav. Sama pitseri avaldas vaselõikena Saksa teoloog ja ajaloolane Johann Christoph Harenberg juba 1734. aastal, lisades sellele aga ebatäpse dateeringu 1280.[17] Ka muidu näib ta alusmaterjali olevat üsna vabalt interpreteerinud, lisades pitseri illustratsioonile sel praegu puuduvad pealiskirjad. Kuid ei saa välistada, et ligi kolmsada vahepeal möödunud aastat on võinud pitserit ka omajagu kahjustada.
ILLUSTRATSIOON:
Werner Letgasti pitser. J. C. Harenberg. Historia Ecclesiae Gandershemensis, 1734, tahvel XXXII, nr XVIII
Nii või teisiti on ilmne, et nii pitseril kui ka hauakivil nähtav vapp kuulub ühele ja samale isikule, ehkki hauaplaadi kilbi palkidel näeme ristviirutust. Samasugust vappi kasutas hiljem ka Werner noorem (1320. aastal).[18] Tol ajal polnud heraldika reeglid veel kivisse raiutud (praegused tinktuurid[19] võeti kasutusele alles 17. sajandil) ja nõnda ei oska me oletada viirutuse ja damastseeringu omaaegset tähendust. Üldiselt arvatakse, et tegemist oli puhtkaunistusliku elemendiga, mis ei kuulunud vapipildi juurde.[20] Kuid võimalik ka, et ornamenteeringu või viirutusega väljendati mingit värvierisust.[21]
Seega pidi isand Werner Eestimaalt lahkuma hiljemalt 1285. aastal, mis tähendab, et asevalitsejaks võis ta siin olla aastail 1283–1285. Samas, hoolimata Paul Johanseni eespool mainitud kaalutlustest, ei saa täielikult välistada ka aastaid 1273–1275, mis mahuvad Werner Letgasti viimase dokumenteeritud Saksamaal viibimise ja Tallinna asevalitseja Eylardus de Hobergi võimuperioodi vahele.
Omaette küsimus on, mis tõi Harzi ministeriaali kaugele Eestimaale. Oli tal ehk Taani kuningakojas või mujal Liivimaal mingeid sidemeid? Võib–olla pole tähtsusetu, et talle lähedast vapipilti näeme mitmete samaaegsete Taani ülikute pitsereil.[22] Neist üks, küll ainult ühe horisontaalse damastseeritud palgiga, kuulub muide Munki suguvõsale, kes andis Eestimaale koguni kaks asevalitsejat: Saxo Ageseni (ametis 1254–1257) ja tema poja Ago Saxisoni (ametis 1304–1314).[23] Teise damastseeritud, kuid kolmepalgilise pitseri omanik oli Lundi prefekt Joon Joonson (Litlae) ja kolmanda, täpselt samasuguse vapi kandja kuulsast Hvidede soost Andreas Erlandsen (srn ajavahemikus 1283–1297).[24] Paraku pole vappide kauge sarnasuse põhjal vähemalt esialgu võimalik teha mingeidki järeldusi Letgastide ja juhtivate Taani aadlisuguvõsade sidemete kohta.
ILLUSTRATSIOON:
Ago Saxisoni pitsat. Eesti Ajaloomuuseum, AM 6519:1/1 P 3731
Küll väärivad märkimist Letgastide lähedased suhted Lauterbergide krahvisooga. Nii pantis krahv Burchard Struvo von Lauterberg 1241. aastal neli adramaad Harzis asunud Pöhlde kloostrile. Tehinguga seoses lasi ta kloostri eestseisjale maksta 10 marka, mille oli saanud vana Detmar Letgasti käest ja millega ostis endale 4 marka tulu Hattorpi mõisalt (autem assignavit praeposito 10 marcas, quas contraxerat a domino Detmaro antiquo, dicto Letgast, persolvendas, pro qua pecunia ipsi oppigneraverat reditus marcarum super 4 mansus in Hattorpe).[25] Detmariga näib krahv Burchard Strovo olevat tuttav juba varem. Nii esineb Tetmarus Letgast 1230. aastal tunnistajate seas, kui krahv andis 18 hõbemarga eest Hildesheimi piiskopile ja tema toomkapiitli kasuks üle foogtiõigused Borsumi mõisale.[26]
Aga Lauterbergid (kutsutud ka Scharzfeldiks) oli seesama suguvõsa mis Lutterbergid, kelle seast omakorda oli võrsunud 1270. aastal leedulaste vastu Karuse lahingus langenud Saksa ordu Liivimaa meister Otto von Lutterberg. Tolle isa võis olla krahv Burchard Struvo von Lauterberg, ehkki see pole täiesti kindel.[27] Siiski võiks ettevaatlikult küsida: kas võisid need olla vanad perekondlikud (või pigem sõltuvuslikud) sidemed, mis Werner Letgasti Eestisse või laiemalt Liivimaale tõid? Tõsi küll, sel ajal kui ordumeister Lutterberg Karuse lahingus langes, viibis meie isand Werner veel kindlasti kodumaal (allikate põhjal aastail 1271 ja 1273), kuid pind Liivimaale tulekuks võis olla ette valmistatud juba varem.
Küsimusele, mil kombel aga tõusis Werner Letgast Taani asevalitsejaks Tallinnas, jääb allikate nappusel esialgu vastamata. Kuid uurijad on viidanud Taani kuningameeste ja Liivimaa ordurüütlite tihedale koostööle 13. sajandil.[28] Pole sugugi võimatu, et oma tõenäolise läänihärra kaudu Eesti- või Liivimaale sattunud saksa alamaadlik paistis taanlaste silmis välja ja sai mingite teenete eest viimaks asehalduri tiitli ning volitused.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Taani Tallinna asevalitsejaid kajastav allikabaas on äärmiselt hõre. Tänu Saksa uurijate Jörg H. Lampe ja Barbara Klössel-Luckhardti uurimistööle on meie teadmised rikastunud Werner Letgasti kohta, kellest varem polnud teada midagi peale pooliku nime. Nüüd on meile teada tema toimimisruum ja matmiskoht, kujutis hauakivil, ligikaudne surmaaeg, perekonna- või suguvõsalugu, pitsat ja rida dokumente, mis piiritlevad Letgasti võimaliku ametiaja Tallinnas aastatega 1283–1285 või (vähem tõenäoliselt) 1273–1275. Hämaraks jääb, kuidas sattus Harzi ministeriaal Liivimaale ja tõusis Eestimaa asevalitsejaks. Teatavaid vihjeid pakuvad siin esiteks Letgasti vapi kaudne sarnasus mõningate juhtivate Taani aadlisuguvõsade vappidega ja teiseks Letgastide sidemed Lauterbergi ehk Lutterbergi krahvidega, mis võivad viia Liivimaa ordumeistri Otto von Lutterbergini.
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri projekt PRG 1276.
Ivar Leimus (1953), PhD, Eesti Ajaloomuuseum, teadur-kuraator; Tallinna Ülikool, Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, vanemteadur, ivar.leimus@ajaloomuuseum.ee; ivar.leimus@tlu.ee.
[1] Põhiandmed Walkenriedi kloostri ajaloost: Zisterziensermuseum Kloster Walkenried – Geschichte, https://www.kloster-walkenried.de/de/kloster/geschichte (vaadatud 26.10.2023); Kloster Walkenried – Wikipedia, https://de.wikipedia.org/wiki/Kloster_Walkenried (vaadatud 26.10.2023); J. Dolle, W. Baumann (Hrsg.). Urkundenbuch des Klosters Walkenried. Band 1, Von den Anfängen bis 1300. Hannover: Verlag Hahnsche Buchhandlung, 2002; J. Dolle, W. Baumann (Hrsg.). Urkundenbuch des Klosters Walkenried. Band 2, Von 1301 bis 1500. Hannover: Verlag Hahnsche Buchhandlung, 2008.
[2] Deutsche Inschriften Online, DI 105, Osterode, Nr. 3 (Jörg H. Lampe), www.inschriften.net, urn:nbn:de:0238-di105g021k0000305 (vaadatud 26.10.2023). Tänan dr Erki Russowit teabe jagamise eest.
[3] Kõrgaadlike mittevabad teenistujad, kellest suurem osa sulas hiljem ühte alamaadliga, väiksem osa ka linnaeliidiga.
[4] DI 105, Osterode, Nr. 3.
[5] Samas.
[6] F. G. von Bunge (hg. v.). Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (LECUB) nebst Regesten. Bd. 3. Reval, 1857, veerud 71–74, nr 439b.
[7] Taani Riigiarhiiv (Rigsarkivet), Øsel Stift, Registrant vedr. gejstlige sager m.m. (Alte Kirchen Statuten, Latinsche Mandaten an die geistlichen, Ordenung die Kirchen zu visitiren, Verzeichnus der Cleinoden und Vermogens der Kirchen vf Osell, Vertrege vnd etliche Funtation Brieffe vnd Landscheidungen vnd der gleichen (1499–1523), 1A), fol. 139r–140v. Autor tänab Per Seesko-Tønnesenit ürikute ülesotsimise ja fotokoopiate eest.
[8] P. Johansen. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhagen: H. Hagerup, Reval: F. Wassermann, 1933, lk 170–172.
[9] LECUB, Bd. 3, Regesten, S. 29–30, nr 498b.
[10] P. Johansen. Die Estlandliste, lk 170.
[11] 1283. aastal mainis Taani kuningas teda kui advocatus noster Odwardus (meie foogt Odwardust; LECUB, Bd. 3, nr 486a), mis tõenäoliselt tähendas asehalduri ametis olemist.
[12] Asehaldurite kohta vt T. Kala (koost ja peatoim), T. Tamla (toim). Tallinna ajalugu 1561. aastani. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv, 2019, lk 366; M. Mäesalu. The King of Denmark in the eyes of his vassals and subjects in Danish Estonia. – Danish-Estonian Relations in the Middle Ages. Hillerød: The Museum of National History at Frederiksborg, 2022, lk 161–201, siin lk 181.
[13] P. Johansen. Die Estlandliste, lk 170.
[14] DI 105, Osterode, Nr 3 (Jörg H. Lampe).
[15] Kirjeldus leitav: Niedersächsisches Landesarchiv, Abt. Wolfenbüttel, NLA WO 6 Urk. Nr. 90. Autor tänab andmete eest dr Barbara Klössel-Luckhardti.
[16] B. Klössel-Luckhardt. Die Siegel des Urkundenfonds Reichsstift Gandersheim (Veröffentlichungen der Historischen Kommission für Niedersachsen und Bremen. Corpus sigillorum von Beständen des Niedersächsischen Landesarchivs Wolfenbüttel 3). Göttingen: Wallstein Verlag (ilmub kevadel 2024), Werner Letgast, A 216.
[17] J. C. Harenberg. Historia Ecclesiae Gandershemensis. Hannover, 1734, Tafel XXXII, Nr XVIII.
[18] B. Klössel-Luckhardt. Mittelalterliche Siegel des Urkundenfonds Walkenried bis zum Ende der Klosterzeit (um 1578). Corpus sigillorum von Beständen des Staatsarchivs Wolfenbüttel, Bd. 2 (= Veröffentlichungen der Historischen Kommission für Niedersachsen und Bremen. Band 288). Göttingen: Wallstein Verlag, 2017, lk 683–684, A 401.
[19] Tinktuur tähendab heraldikas mingi värvi mustvalget kindla viirutusega edasiandmist.
[20] Vt nt Heraldik – Mittelalter-Lexikon, https://www.mittelalter–lexikon.de/wiki/Heraldik (vaadatud 26.10.2023).
[21] P. Urbanek. Die Kennzeichnung von Wappenfarben auf Siegeln Regensburger Bürger im Mittelalter. – Verhandlungen des Historischen Vereins für Oberpfalz und Regensburg 130 (1990). Regensburg, 1990, lk 171–184, siin lk 173–174.
[22] H. Petersen. Adelige Sigiller fra Det XIII. og XIV. Aarhundrede, Kjøbenhavn: C. A. Reitzel, 1897, nr 16, 24, 33.
[23] Suguvõsa ja tema esindajate tegevuse kohta Eestis vt P. Johansen. Die Estlandliste, lk 883–884. Seal on korrigeeritud ka Arild Huitfeldilt pärinev ekslik väide, nagu oleks 1304. aastal olnud Tallinna asevalitsejaks Johannes Saxeson. Pitserite kohta vt R. v. Toll & J. Sachssendahl (hrsg.). Est- und livländische Brieflade IV. Siegel und Münzen der weltlichen und geistlichen Gebietiger über Liv-, Est- und Curland bis zum Jahre 1561 nebst Siegeln einheimischer Geschlechter. Reval: Kluge & Ströhm, 1887, Taf. B: d; P. Johansen. Ein Siegelstempel aus der Dänenzeit. – Beiträge zur Kunde Estlands, Bd. 20. Reval, 1935, lk 63–64; I. Leimus. Fragment of the seal stamp of Thorkill, bishop of Tallinn, discovered in Virumaa. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2017, lk 113–114.
[24] Andreas Erlandsen (Hvide) – Skeel, Schaffalitzky og Ahlefeldt,
https://finnholbek.dk/getperson.php?personID=I5034&tree=2 (vaadatud 26.10.2023).
[25] J. G. Leuckfeld. Antiqvitates Poeldenses … Wolffenbüttel: Freytag, 1707, lk 50.
[26] Quellen und Darstellungen zur Geschichte Niedersachsens, Bd. 6, Urkundenbuch des Hochstifts Hildesheim 2 von H. Hoogeweg. Hannover & Leipzig, 1901, lk 126–127, nr 283, 284.
[27] L. Fenske, K. Milizer. Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln etc: Böhlau, 1993, nr 537.
[28] Nt S. Vahtre. Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. – Vikerkaar 1993, nr 4, lk 56–57.