Minu ader tehti mõõgast.
Isa ütles: „Nii on parem.
Poiss, õpi kündma.“
Kündsin pikka ja sirget vagu.
Aga minu vaole
kasvasid tiivad selga nagu hanele.
Ja minu adrast sai sulg,
hane sulg, millega ronisin valgel paberil
kõrgemale ja kaugemale,
selga kasvatades kana nahka.
Arved Viirlaid, „Adra laulud“ I
(„Hõllalaulud“, 1967)
Arved Viirlaiu sajanda sünniaastapäeva paiku mõjub suur osa tema võitlusvaimust kantud loomingust rabavalt päevakajalisena. Olgugi omaaegsed tiblad tänapäevastes sõjateadetes asendunud orkidega, on käsuahel ja vahest sümboolikagi sama, nagu need olid toona. Luuleread „Olete teie olnud / põleva maja keldris, / kust leegid imevad / viimase õhu“ toovad uuesti silme ette droonikaadrid Mariupoli-Azovstali suitsevast tehasekompleksist ning keldritest ja katakombidest turva otsivad inimesed. Võitlejahingega luuletaja, soomepoisi ja proosakirjaniku varasemad värsid kõnelevad võimetusest astuda relvaga vaenlase vastu ja pettumisest Lääne demokraatiates. Veel hiljem kui pärast 30 maapaos veedetud aastat kirjeldab Viirlaid luulekogus „Igaviku silmapilgutus“ (1982) unenägu, milles Lääne püksata juhid ronivad tõugeldes musta karu söögilauale, aga päikesevalguses keegi seda ei märka. Kas ikka veel või enam mitte? Maailm on nüüdseks ehk siiski muutunud, naiivsed juhid püksid jalga saanud, ent oli selleks siis vaja vapustust? Kas saanuks seda vältida, kui vaimujõudu varem kuulda võetuks?! Paguluses, nagu kodumaalgi, tähistati 1975. aastal esimese teadaoleva eesti raamatu 450. sünnipäeva ja selleks puhuks on Viirlaid kirja pannud luuletuse „Raamaturiiuli ees“:
Olgu me raamaturiiulid
nagu märtrite tuleriidad
selles Läänemaailma reetmise öös!
(„Igaviku silmapilgutus“, lk. 48)
Selle reedetud generatsiooni, nagu Viirlaiuga sarnase aastakäiguga sõjamehi on nimetatud, jõuetus ja võimetus jätkata võitlust relvaga vaenlase vastu kanaliseerus sõnasse – kõigepealt luulesse ja proosasse. Arved Viirlaid kujunes paguluses üheks eesti tõlgitumaks kirjanikuks, kelle häält peale emakeele kuuldi veel erinevates keeltes Euroopast ja Ameerikast Aasiani. Ent samas, milline ajalooline paralleel ja paradoks – ma võin eksida, aga kättesaadavail andmeil on näiteks hiina keeles ilmunud kaks eesti romaani. Hans Leberechti „Valgus Koordis“ – muidugi, kui seda pidada eesti kirjanduseks – on avaldatud koguni kahes trükis (1953, 1956). Aga teine, päris eesti romaan hiina keeles on Viirlaiu „Ristideta hauad“ (1981). Esimene ilmus mandri puna-Hiinas, aga teine mõistagi Taipeis. Oma kirjades mainib Viirlaid tänutundega Kaug-Ida sõpru, kelle leidmisele aitas kõvasti kaasa osalemine Eesti PEN-klubi tegevuses pikaaegse esimehena. Kanadas elanud eesti luuletaja Urve Karuks rääkis ühel meie kohtumisel, et kui ta käis Lõuna-Koreas, tervitati teda seal kui juba tuntud eesti kirjanduse saadikut, ja tuntuks oli eesti kirjanduse sealmaal teinud just Arved Viirlaid. Eks see olnud midagi muud kui kampaania korras massitiraažides vennasrahvaste teoste tulevaseks makulatuuriks trükkimine. Muuseas, Eesti Hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru teatel saadeti mõne aasta eest just Hiina pabermassiks ümbertöötamisele siinmail kasutuks muutunud raamatuvara.
Lisaks oma panusele vabadusvõitlust ja metsavendlust kujutavasse ilukirjanduslikku loomingusse kujunes Arved Viirlaid vaba kirjasõna eest seisjaks ka muu tegevusega. Ta osales 1951 asutatud Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu poolt 1955. aastal algatatud „Sõnasildades kodumaale“, mida Ameerika Hääle kaudu saadeti eetrisse 15 korral kuni 1969. aastani. Väärib tähelepanu, et need kirjanduslik-muusikalised salvestused keskendusid kirjandusele peamiselt kuni aastani 1964, mil nende korraldaja oli Kanadas elanud kirjanik, ajakirjanik ja bibliofiil Kaarel Eerme (1905–1975). Hiljem, kui rahvuskultuuri komisjoni esimeheks sai muusik ja koorijuht Roman Toi, rõhuasetused mõneti muutusid.[1] Viirlaid oli ka juba Saksamaal Henrik Visnapuu algatusel asutatud Ülemaailmse Eesti Seltsi Kanada osakonna abisekretär alates 1959. aastast, mil osakond Kanadas asutati. Viirlaiu teoste tõlgete abil on Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tutvustanud Eesti saatust ka asukohamaal. 21. veebruaril 1973 toimunud Balti õhtu kokkutuleku raames korraldati „Ristideta haudade“ ingliskeelse tõlke üleandmine Kanada valitsuse ja parlamendi liikmetele ning senaatoritele, levitati umbes 2000 eksemplari: „Seega viidi eesti probleem ajaloolises perspektiivis juhtivate poliitikategelaste ja ka laiemas ulatuses üldsuse teadvusse.“[2] Juba mainitud eesti raamatu aastaga seoses algatas Viirlaid 1976. aastal eesti kirjanduse tutvustamiseks globaalses ulatuses Eesti Tõlkefondi, annetades selle algkapitaliks „Ristideta haudade“ ingliskeelse tõlke (1972) honorari 2000 dollarit.
Eesti kirjasõna levitamise eest seistes oli Arved Viirlaid pikka aega ka ajakirja Tulimuld ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) kirjastuse esindaja Kanadas. Ühtlasi oli ta EKK aktsionär ja üks püsiautoreid, kelle sulest kirjastuse tegevuse vältel ilmus ühtekokku 15 teost, sealhulgas ka kirjastuse viimane raamat, jutukogu „Saatuse sõlmed“ (1993), mis trükiti autori hoolel küll juba Kanadas. Seetõttu tundis Viirlaid hästi eesti pagulasraamatu turgu ja lugejat ning vajadust hoida lugejatega kontakti ja alates 1960. aastate keskpaigast leida uuest generatsioonist järelkasvu paratamatult kahanema hakkavale lugejaskonnale. Seda eesmärki täidavadki mõned Viirlaiu loomingu kõrval seni varjule jäänud kõned ja ettekanded või osalemine vestlusringides, mille võitlev paatos on suunatud eelkõige emakeelse kirjasõna säilimisele ja paremale käekäigule. Kirjanikuna teadis ja tunnetas Viirlaid teravalt, et emakeelse rahvuskultuuri alus, nii-öelda ema-asi, on kirjasõna, ning kuidas seda tuleb sihikindlalt hoida ja arendada tuleviku perspektiivi silmas pidades. 24. veebruaril 1965 on ta kirjutanud EKK Teadete jaoks juhtkirja, milles muu hulgas loeme: „Ka sundpagulase õigused ta röövitud kodumaale püsivad ainult seni, kuni meie keskel kõlab eesti keel ja elab vaba eesti kirjasõna. Ainult seni. Kirjandus on see vara, mida praegu raamat raamatult liidame oma rahva ühisesse veimevakka tuleviku päeviks. Kirjanduse taseme ja lehekülgede arvuga mõõdetakse meie kõigi pikkust ja küpsust. Sõna on ka üha relv meie tõelises vabadusvõitluses – tõlgete kaudu kasutatav igaühele kogu vaba maailma ulatuses hoiatuseks, kaitseks ja rünnakuks.“[3]
Paraku kipub olema nii, et mida suuremalt mingi rahvuslik üritus ette võetakse, seda rohkem taandub tagaplaanile ja kannatab just see peamine ehk enesestmõistetavus – emakeelsus rahvuskultuuri alusena. Kui Torontos tehti ettevalmistusi 1972. aastal toimunud Ülemaailmseteks Eesti Päevadeks, millest sai alguse ESTO traditsioon, oli selle kavas ka eesti raamatu valiknäitus ja eesti eksliibrise 1944–1972 näitus ning kataloogi koostaja Kaarel Eerme palus kirja teel näituse auvanemaks Marie Underi, märkas Artur Adson, et esialgses kavas polnud ühtki kirjandusele pühendatud üritust. Kirjavahetuses või ka ajakirjandusse jõudnud pahameele tulemusena toimusid siiski ka mitmed kirjanduslikud ülesastumised. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu väiketrükiste hulgas[4] leiduvas Ülemaailmsete Eesti Päevade 1972 esimehe Robert Kreemi eessõnaga kavas on 10. juulil kirjas „Sõna on vaba. Kultuurikogu vestlusfoorum kirjandusest ja loomingust üldse“ Toronto Town Hall´is, kuid ilma esinejate nimedeta. Ilmselt veidi hiljem trükki antud ESTO „Juhise“ nime kandvas väiketrükises on samal päeval nimetatud ka muid omaloomingu ja kirjanduslikke üritusi, sealhulgas Karin Saarseni loeng Betti Alveri looduslüürikast, kuid üksikasjalikumalt on nimetatud kl. 20.30 alanud vestlusfoorumi „Sõna on vaba. Omalooming ja ühiskond. Võimalusi ja kitsaskohti“ osavõtjad: „Risttules on kostjad: Asta Willmann, Mardi Valgemäe, Feliks Oinas, Arved Viirlaid. Küsijad: Karin Saarsen, Helmi Mäelo, Urve Karuks, Heino Susi, Hillar Liitoja, Harri Kiisk, Andres Jüriado, Gert Helbemäe.“
Siin avaldatud ettekande teksti on Arved Viirlaid tänutäheks tähelepanu juhtimise eest kirjanduse unarusse jätmise ohule suurürituse raamides saatnud Artur Adsonile ja see leidub Eesti Kirjandusmuuseumis muu kirjavahetuse hulgas (EKM EKLA F 180: m 128: 4, A. Viirlaiu 32 kirja A. Adsonile ja M. Underile, 31.05.1948–03.02.1977). Kommentaariks võiks lisada, et kirjastamine paguluses kestis veel paarkümmend aastat üha kahaneva mahu ja nimetuste hulgaga, ent Viirlaiu viimaste teoste „Ajal on mitu nägu“ (2005) ja „Põhjatähe pojad“ (2010) esmatrükid said ilmuda veel autori eluajal vabal kodumaal. Pisikese kurioosumina on siin kiusatus osutada „näpukale“ Robert Kreemi Tallinnas ilmunud raamatus „ESTO tee Torontost Tallinna“, milles romaani „Ristideta hauad“ autorina on nimetatud kedagi A. Ristikivi, mida pole märganud parandada ka toimetaja.[5] (lk. 57)
Ent andkem lõpetuseks veel sõna Arved Viirlaiule. Usutlejale Ivar Grünthalile on ta 1962. aastal muu hulgas öelnud järgmised tänapäevaselt ja õpetlikult kõlavad sõnad:
„Ma usun sellesse noorusesse, sest see seal on meie praegune – vabaduse varjutuses hingitsev – ja meie tulevane Eesti. Tulevane Eesti – mitte enam selline nagu mälestusekuldne kodu mu lapsepõlves, vaid üks üllas väike vabariik Ühendatud Euroopast. Hoidkem oma vaim puhas! Eesti ema piim on nii elujõuline, et oma vere pärast ei ole meil põhjust karta isegi mustanahalistega koos elades.“[6]
Janika Kronberg (1963), kirjandusteadlane ja kriitik, janika@looming.ee
[1] Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos I. Toronto: Kanada Eestlaste Ajalookomisjon, 1975, lk. 454.
[2] Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos II. Toronto: Kanada Eestlaste Ajalookomisjon, 1985, lk. 95.
[3] A. Viirlaid. Hoiatuseks, kaitseks, rünnakuks. – Eesti Kirjanike Kooperatiivi Teated, nr. 15, 1965, lk. 2.
[4] Ülemaailmsed Eesti Päevad [Pisitrükised]: Toronto, 1972. EKM AR Pt. V-E 32.
[5] R. Kreem. ESTO tee Torontost Tallinna. Eestlaste elujõu ja vabadusaate aastad 1972–1996. Tallinn: Eesti Entsüklopeedakirjastus, 1998, lk. 57.
[6] I. Grünthal. Usutlus Arved Viirlaiuga. – Mana 1962, nr. 2, lk. 108.