Raimo Pullat, Risto Pullat. Viinameri. Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel. Täiendatud väljaanne. Tallinn: Estopol, 2021. 575 lk.

Alustuseks küsimus mälumängureile. Mida tähendab numbrikombinatsioon 543210 ja miks teab seda iga soomlane? Vastus: 5. aprillil 1932 kell 10 tegid Soome riigi viinapoed pärast ligi 13 aastat kestnud kuivamist taas oma uksed lahti.[1]

See ei ole müks põhjanaabrite suunas ega kivi nende kapsaaeda. Üllatuseks tavaarvajale – enne Esimese maailmasõja puhkemist oli Soome (vähemalt statistika andmeil) maailma karskeim riik. Kuid 1. juunil 1919 võeti siin vastu keeluseadus, mis oli Euroopas Islandi kõrval rangeim, ehkki nendest ei jäänud palju maha ka teised Skandinaavia maad. Ja alguses ka Eesti, kus Asutava Kogu karskusliikmed (Tõnisson, Ernits jt.) suutsid alkoholikeeldu hoida 1920. aastani. Õigemini oli nii siin kui ka mujal tegemist Esimese maailmasõja aegse keeluseaduse jätkuga. Meil võitis karskuse siiski kaine mõistus ja 1. juulil 1920 viidi Eestis sisse tšekisüsteem, 1926. aastal aga lasti viin vabamüügile.

Seevastu Soomes jäi keeluseadus püsima veel kauaks ja suurendas hüppeliselt alkoholi­tarbimist ning sellega seotud kuritegevust. Ja seda mitte üksnes ja isegi mitte niivõrd Soomes, kuivõrd laiemalt kogu Läänemerel. Reguleeritud turu asemele trügis viivitamatult salakaubandus. Läänemere vabasadamatest, eriti Danzigist, aga ka Gdyniast, Kielist jm. laaditi piirituslaevadele igal aastal miljoneid liitreid piiritust, mille ettevõtlikud mehed ja naisedki Eestist, Soomest ja mujalt januse tarbija kätte toimetasid.

Ja juues kasvas janu. Kui 1919. aastal oli illegaalne alkoholikaubandus veel tagasihoidlik, siis 1920. aastate algust, eriti aga kümnendi lõppu iseloomustab selle käibe kiire kasv, mis kestis 1930. aastate alguseni. Loomulikult pole salakaubanduse mahtude kohta võimalik esitada mingitki paikapidavat statistikat, kuid suhtarvud näitavad, et pärast Soome keeluseaduse lõpetamist vaibus massiline piirituseäri mõne aasta jooksul n.-ö. kuritegeliku normaalsuse piiresse.

Kes siis olid need kurikaelad, kes naaberrahvast viinalibedale teele ahvatlesid? Enamasti tavalised rannaelanikud nii Eestist kui ka Soomest, kes juba aastasadu olid omavahel läbi käinud. See väide kehtib eriti Põhja-Eesti rannikurahva kohta, kes oli naabrimeestega juba keskajast, aga tõenäoliselt koguni muinasajast peale harrastanud nn. sõbrakaubandust. Vanad sidemed õlitati nüüd sisse alkoholiga. Selle najal libises salamärjuke läbi Soome Lapimaa ja Põhja-Jäämereni välja.

Mõlemal pool kujunesid ootamatult kiiresti välja kohalikud piiritusekuningad. Algus oli neil kõikidel tagasihoidlik: mõni kanistritäis kangemat, vähenõudlik paat. Ent väikesegi juhutehinguga saadud tulu ei lasknud niisugusest ärist enam loobuda. Mõne ööga võis ju teenida aastase sissetuleku. Targemad investeerisid üha kiirematesse mootorpaatidesse ja suurematesse laevadesse, nii et näiteks „Kolga krahv“ Eduard Krönström käsutas varsti tervet laevastikku. Ei põlatud ära talvist saanivedu ega lennukeidki! Suuremad tegijad jagasid omavahel turgu ja ühinesid trusti, mille haarmed ulatusid seaduslikku ärisse ja riigiaparaatigi.

Seejuures oli suur piirituseäri täiesti legaalne. Lääne vabasadamais peale lastitud märjuke toodi emalaevadega rahvusvahelistesse vetesse, kus nagu jaotussõlmes jäädi ülesostjaid ootama. Pimeduse varjus vedasid siis väiksemad, aga enamasti ikka veel professionaalsed vennad hinnalise lasti randa.

Just siit algas salakaubandus, just siin astus lahe mõlemal kaldal mängu piirivalve. Ent märjukese teekond ei lõppenud ju peidikutes rannakivide vahel või -mändide all. Nobedasti toimetas järgmine, juba hoopis juhuslikum ja käpardlikum seltskond joodava edasi kas otse lõpptarbijale või mõnda salakõrtsi ja -poodi.

Loomulikult kaasnes iga liigutusega riisiko, mis omakorda tõstis napsi hinda. Ent ometi oli see isegi odava viina poolest tuntud Eestis mõjusalt odavam kui riigiviin. Niisiis, ühelt poolt ahvatles salakaubandusega tegelema kiire võimalus rikastuda. Raske uskuda, kuid vaadeldaval ajal edendasid just piiritusemüüjad karskusliikumist ja politsei taotles viinapoodide avamist! Teisalt olid ka karistused algul üsnagi leebed – mõni kuu türmi või rahatrahv, mille tasumine ei valmistanud sularahasse uppuvatele piiritusehaidele mingit vaeva.

Veelgi hullem oli olukord Soomes, kus riigiviina, nagu märgitud, polnud sel ajal olemaski. Oleks vale väita, et eestlaste piirituseäri Soome lahel poleks vennasrahva poliitikuile korda läinud. Korduvalt peeti läbirääkimisi ja püüti jõuda kokkuleppele salakaubanduse ohjeldamiseks. Kuid Eesti riigieelarve jaoks oli piirituse müük väga oluline koostisosa ja nõnda põrkasid soomlaste püüdlused enamasti vastu eestlaste ükskõiksust.

Kõik see sünnitas omajagu vinga, mistõttu eestlasi süüdistati Soomes kõikvõimalikes pattudes, vennasrahva jootmisest kommunismi importimiseni välja. Ametlikud andmed kõnelevad siiski teist keelt – hoopis suurem osa illegaalses piirituseäris oli tegelikult Saksamaal, aga ka Ungaril, Poolal, Tšehhoslovakkial jt. Väidetakse, et merepiirita Tšehhoslovakkia laevastik koosnes kahe maailmasõja vahel eranditult piirituselaevadest! Tegelikult kandsid joogialused kõikvõimalike maade lippe Pärsiast Boliiviani ja Tšiilist Türgini, kuid meeskonnad neil koosnesid enamasti ikka eestlastest, sekka mõni muust rahvusest laevamees.

Eriti agaralt levitasid oma piiritust sakslased. Nende salajoogi levik ei piirdunud Soomega, vaid see liikus ka teistesse Põhjala riikidesse ning jõudis välja koguni Ameerika Ühendriikide idarannikule. Selgelt joonistus välja transatlantiline kuritegelik telg Läänemere maade ja keeluaegse Ameerika Ühendriikide vahel.

Niisugune äri oli mõistagi rahvusvaheline ja nõudis olude head tundmist niihästi Danzigis ja Viinistul, Äransgrundil ja ehk sealpool ookeanigi. Üks pahatihti harimatu rannamees poleks suutnud sellega hakkama saada. Siin läks vaja kuritegelikke sidemeid ja riikideülest kriminaalvõrgustikku. Seega võime mainitud juhul kõnelda organiseeritud rahvusvahelisest kuritegevusest. Pole niisiis üllatav, et Euroopa riigid püüdsid pahele ühiselt vastu astuda. 1920.–1930. aastatel korraldati mitmeid konverentse ja sõlmiti kokkuleppeid illegaalse piirituseäri tõkestamiseks. Kuid nagu ikka, ei lasknud riikide erihuvid leida neil ühist keelt. Konventsioonid jäid enamasti ratifitseerimata, lepingud sageli täitmata. Kui mõnes asjas suudetigi kokku leppida, võisid sel olla loodetule hoopis vastupidised tagajärjed.

Nii ei osanud Soome poliitikud ette näha, et 1925. aasta Helsingi konventsioon, mis tõrjus küll turult üksiküritajad, soodustab piirituse-emalaevade ilmumist Läänemerele ja sellega ühtlasi salakaubaveo professionaliseerumist. Vähe sellest, alkoholitulude vähenedes, aga ka piirituseveoga paralleelselt asusid emalaevade omanikud smugeldama kokaiini. Nõnda sai viinamerest mare narcoticum juba enne Teist maailmasõda. Pole midagi uut siin päikese all …

Ülaltoodud paar lehekülge püüavad anda väga lühida kokkuvõtte siin tutvustatava teose sisust. Mõistagi mahub sadadele raamatulehekülgedele mõõtmatult rohkem – niihästi arvukaid inimsaatusi, kriminaalromaani väärivaid kelmilugusid, kuivkõnekaid arvtabeleid kui ka temaatika mitmekülgset analüüsi. Nähtavasti just see on tinginud teose suure populaarsuse erinevate lugejarühmade seas. Kes otsib siit oma sugulasi, et muheldes nende „vägitegusid“ nautida, kes tahab mõista kuritegeliku maailma modus operandi’t, kes kahe maailmasõja vahelist poliitikat. Jedem das Seine.

On tegelikult kummaline, et Eesti ajalooväljaanded pole Pullatite suurteose kohta seni ühtki tutvustust avaldanud (küll on seda teinud ajalehed), ehkki raamatu 2010. aastal ilmunud esmatrükk[2] on vahepeal juba tõlgitud soome,[3] läti[4] ja poola[5] keelde. Nende maade erialases perioodikas on avaldatud ka rida akadeemilist laadi arvustusi. Nüüd trükimusta näinud köide on oma nooremast vennast märksa tüsedam. Lisatud on mälestusi, uusi andmeid mitmete isikute kohta, kogu Lätit puudutav peatükk, arvukalt fotosid jne. Olgu käesolev tutvustus siis lugupidamise märgiks tehtud suure töö eest, mille mahust annavad tunnistust mitte üksnes sajad teabetihedad leheküljed, vaid ka rohkem kui tuhat arhiivi- ja kirjandusviidet, muljetavaldav kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu ning nimede register.

Ja lõpetuseks üks vana nali nendele, kes ikka veel usuvad oma suutlikusse muuta inimloomust. Mis vahe on piiritusel ja keeluseadusel? Piiritus on 96-protsendiline hullus, aga keeluseadus on 100-protsendiline.[6]

Ivar Leimus (1953), PhD, Eesti Ajaloomuuseum, teadur-kuraator, Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste instituut, Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskus, vanemteadur, ivar@ajaloomuuseum.ee; ivar.leimus@tlu.ee

[1] R. Pullat, R. Pullat. Viinameri. Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel. Tallinn: Estopol, 2010, lk. 56–58.

[2] R. Pullat, R. Pullat. Viinameri, 446 lk.

[3] R. Pullat, R. Pullat. Viinameri. Pirtusotaa Itämerellä 1920- ja 1930-luvulla. Helsinki: Tammi, 2012, 455 lk.

[4] R. Pullat, R. Pullat. Spirta Jūra. Kontrabanda Baltijas jūrā starp diviem kariem. Kaasautor Aigars Urtans. Riga: Zinatne, 2012.

[5] R. Pullat, R. Pullat. Morze Wódki. Przemyt spiritusu na Bałtyku w okresie międzywojennym. Polska Akademia Umiętności. Kraków, 2013.

[6] R. Pullat, R. Pullat. Viinameri, lk. 58.