Mõlemat märgukirja on korduvalt publitseeritud ja nad kuuluvad ärkamisaja ideeajaloo tuntud dokumentide hulka. Siiski on tegemist ajaloolasi jätkuvalt kõnetavate tekstidega. Möödaniku uurijad, eeskätt Hans Kruus ja Ea Jansen, on märgukirjade saamislugu ja tähendust omas ajas üsna põhjalikult valgustanud.1H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. – Rmt.: H. Kruus. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel. 60–80-ndad aastad. Lühiuurimusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, lk. 9–87; E. Jansen. Eesti seltside saadikute audients Vene keisri juures 1881. aastal ja nende märgukiri kui katse osaleda „suures poliitikas“. – Acta Historica Tallinnensia 1997, 1, lk. 93–116. Ometi on nende konspiratiivselt koostatud pöördumiste autorite eesmärkide, lootuste ja kartuste osas veel palju ebaselget. Süvendamist vajab ka märgukirjade võrdlev vaatlus. Käesolev kirjutis püüab anda mõningat lisa märgukirjades kooliharidust käsitlevate nappide ridade tõlgendamisele.

Omavalitsuslikud ja hariduslikud taotlused hakkasid eestlaste avalikku tegevust mõjutama üsna üheaegselt. See on mõistetav, sest valla administratsioon ja vallakool olid kesksed avaliku sfääri elemendid kogukondlikus elus.

August Traadi järgi pärinesid esimesed eesti talupoegade nõudmised kommunaalse iseseisvuse järele 1850.–1860. aastate vahetuselt.2A. Traat. Vallareform Eestis 1866. aastal. – Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused 1968, nr. 1, lk. 15. Eesti Aleksandrikooli mõte on aga kindlalt dokumenteeritav oktoobrist 1862. Jaanuaris 1863 saatsid kooli asutajad vastava palvekirja Liivimaa kubernerile, mida võib hinnata kui eestlaste esimest hariduspoliitilist sammu kõrge riigiesindaja ees.3H. Kruus. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939, lk. 15, 18. Liikumise algatajad, maaharitlased (Jaan Adamson, Hans Wühner jt.) ning ärksamad talumehed taotlesid algul vaid kohaliku aadli ja pastorite juhitud talurahvahariduse süsteemi täiendamist ühe kihelkonnakoolist kõrgema eesti kooliga. Ehkki mööndi selle aja maakooli ajanõuetele mittevastavust, puudus järsult eitav toon ja domineeris rahupüüdlik konstruktiivne lähenemine. Katseist arendada koostööd Pärnu-Viljandi kreisi maakoolivalitsusega tegid asutajad järelduse, et andes kooli selle asutuse alluvusse, ei saaks nad oma rahvuslikke eesmärke järgida.

Mitmed haritlaseliidi esindajad soovitasid loodav kool avada Venemaa haridusministeeriumi (Ministerstvo narodnogo prosveščenija) süsteemis. Loodeti, et selle ministeeriumi alluvus „koolile enesele [– – –] kui ka kooliõpetajatele enam õigusi ja vabadusi pakub“.4J. Hurt J. Kölerile 7.01.1864. – Eesti Kirjandus 1910, nr. 11, lk. 452. H. Kruusi järgi kerkis kavatsus allutada Aleksandrikool „otseselt haridusministeeriumile“ Tartus H. Wühneri, Jakob Hurda ja Gustav Blumbergi vahelisel nõupidamisel 1863. aasta novembris.5H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, lk. 75. Ideed võib pidada eestlaste ja sakslaste võrdsust taotlevaks (ka saksakeelsed koolid allusid haridusministeeriumile). Tegemist oli kohaliku elukorralduse suhtes väljakutsuva sammuga, kuid nõuet provintside talurahvahariduse põhialuseid muuta ometi ei olnud.

Eesti radikaliseeruva hariduspoliitika peagi järgnenud murranguline passus oli kindlasti seotud Peterburi eesti ja läti soost kaasmaalastega ja impeeriumi hariduspoliitika kuvandiga. 9. novembril 1864 Tsarskoje Selos 24 Lõuna-Eesti kogukonna nimel keisrile esitatud palvekirjas (III osa, punkt 12) seisab: „Et külla kolide parrandamisseks ja kossutamisseks Rigivalitsus neid koggoni kolide Ministri-kohto omma hole alla võttaks, ka soviksime vägga et nende kolides saaks ka vennekeelt õppetud, sest et se läbbi meil Eestlastel olleks kergem Venne kubernemangudega kaupa aiada ja muud asjad toimetada ja nekrudidel kergem väetenistust õppida ni kui tallopojal tööd ehk kohta otsida, kui sedda ommal maal ei leia.“6Märgukirja on korduvalt avaldatud tõlgituna selle venekeelsest tekstist (Položenie èstov v 1860-x godax. Soobšč. S. Zykov. – Russkaja Starina. God XXX-j. Dekabr´ 1899 god, lk. 655–665). Siin on viidatud selle teksti eestikeelset lõplikku redaktsiooni: H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, lk. 85.

Tekstis ei ole sõnaselgelt öeldud, et hariduse olukord oli halb, on kõneldud koolide „paremast edendamisest ja nende arvu suurendamisest“.7Nii on venekeelsest variandist tehtud tõlkes: Eesti NSV ajaloo lugemik. II köide. Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost XIX sajandi keskpaigast kuni 1917. aasta märtsini. Toim. E. Laul ja A. Traat. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964, lk. 46. Võimalik, et siin väljendus talupoegade pikaajaline õiguse otsimise kogemus, mille kohaselt baltisaksa võimukandjate peale kaebamine tõi ikka kaasa karistuse. Igal juhul oli tegemist rünnakuga Läänemere provintside põhikorra vastu. Pöördumise pedagoogiline sisu oli pealiskaudne, põhiprobleeme polnud osatud või tahetud esile tuua. Ei olnud vihjetki vajadusele juurutada loodusloo ja geograafia õpetamist talurahvakoolis. Palve alustada vene keele õpetamist oli ühtaegu nii eluvajadusest lähtuv ja rahvapärane kui ka taktikaliselt vajalik. Emakeelest oli koolialaseid taotlusi käsitlevas punktis täiesti mööda mindud. Ometi oli eesti keele õiguslik olukord märgukirja kultuuripoliitilises ideestikus keskne. Seal rõhutati eesti keele orjastatust sakslaste poolt (poraboščen nemcami), kuid nõudmisi esitati ka valitsuse pädevusse kuuluvates küsimustes (ametiasutuste töökeel, tsensuuripoliitika).

1864. aasta suurmärgukirja administratiivne sisu hõlmas nõuet valdade ja vallakohtute vabastamiseks mõisnike järelevalve alt, s. o. talurahva õiguste laiendamist. Viimatinimetatud aspekt ilmnes ka seoses eesti keele ja kiriku probleemidega. Soovis anda koolid riigi „hoole alla“ väljendus positiivsete muutuste ootus, ent puudus püüe enesekehtestamisele võimuskaalal. Usaldati riiki ja kooli juhtimine jäeti eestlaste emantsipatsiooni probleemistikust välja. Eriti väärib märkimist, et selgelt nõuti rahvale kaasarääkimisvõimalusi luteri kiriku asjus, kuid mitte kooliküsimuses.

Haridust puudutavale punktile eelnevas (III osa. punkt 11) on pastoreid nimetatud rahva eestkostjateks, kaitsjateks ja nõustajateks kõigis asjus, millele vahetult järgnev sisuline umbusaldusavaldus haridustööd suunanud vaimulike vastu mõjub dissonantselt. See vasturääkivus iseloomustab varase ärkamisaja laiema aktiivi suhtumist luteriusu kirikusse, ilmselt aga sedagi, et viimast ei peetud enam ainsaks rahvavalgustajaks.8Vrd.: R. Saard. Eestlane ja luterlus. – Akadeemia 2007, nr. 6, lk. 1257.

On raske öelda, kuivõrd tuntud oli suurmärgukirjas tõstatatud rahvakooli alluvuse, s. t. riigi ja rahvakooli vahekorra probleem ärksama talurahva hulgas. Koolide ülalpidamiseks valitsuselt toetuse saamise üle arutleti ka eestlaste seas.9F. Kreutzwaldi järgi ootasid „arukad eestlased 1860. aastate algul ses asjas abi nii „kõrgelt kroonult“ kui ka mõisnikelt“: F. Kreutzwald H. Wühnerile 16.10.1863. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI. Kirjad J. Hurdale, J. Kölerile, C. R. Jakobsonile ja teistele 1862–1882. Koost. E. Aaver, H. Laanekask ja A. Nagelmaa. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, lk. 320. Võimalik, et pärale oli jõudnud lääneliku pedagoogilise ajavaimu kajastusi: asus ju 1850. aastatel Eestis tööle 12 Valga kihelkonnakooli õpetajate (Cimze) seminari kasvandikku ja 1862. aastal lõpetas veel kuus eestlast.10T. Karjahärm ja V. Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1997, lk. 70–71. Ent enamgi tuleb arvesse talurahva meelelaad, kus elas psühholoogiline tarve võimsa toetaja järele.

ILLUSTRATSIOON:
Adam Peterson (1838–1918) — luuletaja ja 1860. aastate palvekirjaliikumise juhte.

H. Kruusi järgi olid „nõuded keele, kiriku ja rahvakooli alal 9. novembri suurmärgukirja ja kogu liikumisse toodud haritlaste poolt“.11H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, lk. 73. Palvekirja ideestiku kujundamisel pidas Kruus keskseks tegelaseks Adam Petersoni, kes nagu ka tema üliõpilasest vend Peeter, esindas — ühena esimestest eesti maaharitlaskonna hulgas — radikaalset, isegi mässumeelset haritlase tüüpi. Adam Petersonil oli vähemalt 1862. aastast sidemeid läti rahvuslastega.12L. Kulbin. Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine. – Eesti Kirjandus 1936, nr. 8, lk. 368–369. Viimastest oli Krišjānis Valdemārs saanud haridusministrilt ülesande koostada Läänemere provintside rahvakooli korralduse kirjeldus13K. Valdemārs Wilhelm von Lievenile 26.06.1864. – Rmt.: K. Valdemārs. Lietiškā un privātā sarakste. Primais sējums Krišjāna Valdemāra vēstules. Latvijas Valsts Arhīvs. Riga, 1997, lk. 108. ja seega kaasatud siinsete talurahvakoolide valitsuse kontrolli alla võtmise eeltöödesse. Nii oli probleem 1864. aastaks vendadele Petersonidele kindlasti varakult tuntud ja nende meelestatusega sobiv. A. Petersoni koostatud märgukirja saksakeelses kavandis ei ole haridusministeeriumi nimetatud. Talupoeglikus vaimus kõneldakse koolide allutamisest kroonule (resp. tsaarile).14„…unter der Aufsicht der Krone“: H. Kruus. Eesti talupoegade saatkonna märgukirjast keisrile 1864. – Ajalooline Ajakiri 1933, nr. 3, lk. 159.

Kultuuriliste taotluste küpsemisest maaharitlaste hulgas annab tunnistust J. Adamsoni käsikiri 22. aprillist 1864.15„Lissa-kirri. Eesti keel“. – Publitseeritud: H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, lk. 73–75. Muu hulgas osutas autor selles eesti keele õpetamise vajalikkusele gümnaasiumis ja ülikoolis, mis edasiarendatuna kuulus hiljem J. Hurda haridusprogrammi. Talurahvakooli haridusministeeriumile allutamisest aga käsikirjas juttu ei olnud. 1864. aasta suurmärgukirjale Adamson alla ei kirjutanud, nagu ei teinud seda ka ükski teine koolmeister.

Arvestades tolleaegse infolevi võimalusi, ei jõudnud suurmärgukirjade haridusalane nõue väga kiiresti isegi kõigi juhtivate eesti tegelasteni. Näiteks detsembris 1864 ei teadnud F. Kreutzwald veel midagi Tsarskoje Selos üle antud märgukirja sisust ega selle aktsiooni tagajärgedest.16F. Kreutzwald A. Schiefnerile 11.12.1864. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI, lk. 572. Ent vastavalt sellekohase teabe levimisele süvenes eesti tippharitlaste erimeelsus. Dilemma: kohalik koolivalitsus või haridusministeerium ei saanud 1860. aastatel siiski veel ühiskonda lõhestavaks arutlusaineks. F. Kreutzwaldi järgi polnud 1867. aastal märke sellest, et eestlased ja lätlased ihaldaksid „parem täna kui homme saksa köidikuist vabaneda, et veneluses filantroopilise universaalhariduse osalisteks saada!“.17F. Kreutzwald A. Schiefnerile 17.10.1867. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Fr. R. Kreutzwaldi ja F. A. Schiefneri kirjavahetus 1853–1879. Toim. M. Lepik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1953, lk. 404.

Koolmeistrid jt. ärksamad taluinimesed ei pruukinud kooli alluvussuhte muutumise taga veel näha rahvuslikke ohte ega tsivilisatsioonilisi probleeme. Pealegi oli märgukirja eestikeelne sõnastus, milles paluti koolide „kosutamist“ ja „hoole alla“ võtmist teise tähendusvarjundiga kui venekeelne Peterburi võimudele esitatud variant, kus taotleti vallakoolide haridusministeeriumi „otsese valitsemise alla“ võtmist (pod neposredstvennoe vedenie ministerstva).18Položenie èstov, lk. 664. Eestikeelses tekstis on tajutav lootus riigi ainelisele abile (idee, mis oli juba rahva hulgas liikvel), venekeelses aga lisandus — tõenäoliselt aktsiooni juhtisikute mõjul või tõlkimisel — halduslik, valitsuslik aspekt. Keskuse — ääremaa skaalal olid siinsed saksakeelsed koolid rohkem haridusministeeriumi „hoole“ kui „otsese valitsemise“ all. Sellist seisundit soovisid eesti tegelased ka Aleksandrikoolile ning mitmed neist talurahvakoolilegi. Samas tuleb tähele panna, et haridusministeeriumi kõrgeim ametnik Baltikumis oli aastail 1862–1869 Balti aadlik krahv Alexander Keyserling ja ministeeriumi kohalik haldusaparaat koosnes sel ajal siin valdavalt sakslastest. Allumine viimastele ei oleks olnud ei eestlaste ega ka riiklikult seisukohalt ootuspärane lahendus. Valitsuse vaatevinklist oli keskvõimu laiendamist taotlev sooviavaldus põhimõtteliselt positiivne, kuid täitmiseks veel enneaegne.19Eeltööd Balti talurahvakooli valitsuse kontrolli alla võtmiseks muidugi jätkusid, mida Aleksander II veel tagant õhutas: Vt. lähemalt: K. Valdemārs Ivan Deljanovile. 2.6.1866. – Rmt.: Krišjānis Valdemārs lietiškā, lk. 124.

Talupoegade palvekirjade-aktsiooni kui massilise kollektiivürituse (H. Kruus) taustaks olid ühiskonna suured uuenemisprotsessid kodumaal (raharendi juurutamine ja talude müümine, kunagiste usuvahetajate püüe naasta taas luterliku kiriku rüppe) ja reformid Venemaal, eeskätt pärisorjuse kaotamine (1861), millest eesti talurahva hulgas levisid mütologiseeritud kuuldused.

Liivimaa kindralsuperintendendi Carl Ferdinand Maximilian Walteri poolt 9. märtsil 1864 Riias maapäeva avamisel peetud jutlusele, kus ta kõneles baltisakslaste ja põlisrahvaste integreerimisest ja keelelisest ühtesulamisest, järgnes äge vastasseis baltisakslaste ja vene slavofiilide vahel, nn. Balti ajakirjandussõda. Vene perioodika süüdistas luteriusu vaimulikkonda riiki ohustavas tegevuses.20A. v. Tobien. Die livländische Ritterschaft in ihrem Verhältnis zum Zarismus und russischen Nationalismus. Verlag der Buchhandlung G. Löffler, Riga, 1925, lk. 180. Peterburis aktiviseerusid läti ja eesti haritlasringid, kelle tegevust õhutas „kõrgelseisvate venelaste“ julgustav hoiak.21Vt. lähemalt: J. Köler J. Hurdale 3.4.1864. – Eesti Kirjandus 1911, nr. 1, lk. 30.

1860. aastaid hindas vene edumeelne intelligents kui suurte lootuste aega. Ka 1864. aasta tõi palju uut vene rahva elukorraldusse. 1. jaanuaril seadustati semstvo, s. o. sisekubermangude maaomavalitsus. Liberaalset bürokraatiat esindava haridusministri Aleksandr Golovnini (1861–1866) juhtimisel töötati välja ja 14. juulil kinnitati tsaari poolt „Rahvakoolide põhimäärus“,22Vysočayše utverždennoe Položenie o načal´nyx narodnyx učiliščax. Ijulja 14. 1864. Nr. 41 068. – Polnoe Sobranie Zakonov Rossijskoj Imperii. Sobranie vtoroe. XXXIX. Otdelenie pervoe. 1864. Sanktpeterburg, 1867, lk. 613–618. mis lõi esmakordselt eeldused koolihariduse andmiseks vene talurahvamassile. Algkoolid allutati maakondade ja kubermangude koolinõukogudele (učiliščnye sovety), kus tooni andsid küll riigiametnikud ja vaimulikud, ent kuhu kuulusid ka semstvote ning linnade esindajad.23Očerki istorii školy i pedagogičeskoj mysli narodov SSSR. Vtoraja polovina XIX v. Otv. red. A. I. Piskunov. Moskva, 1976, lk. 23. Põhimäärus avas tee semstvokoolide asutamiseks, mis tõi kaasa haridusalase ühiskondliku algatuse virgumise. Pjotr Kapterev pidas semstvokooli rahvalik-ühiskondliku loomingu tulemuseks.24P. Kapterev. Istorija russkoj pedagogikii. (Bilioteka Russkoj Pedagogiki.) Altejja, Sankt-Peterburg, 2004, lk. 333.

Kindlasti olid mõnedki eesti tegelased, eeskätt Peterburi patriootide hulgast, rahvakoolide põhimääruse sisust teadlikud, kas või kaudselt, näiteks ajakirjanduse vahendusel.25Et J. Köler impeeriumi hariduspoliitikat jälgis, eriti seoses Poola jt. ääremaadega, selgub tema ja Kreutzwaldi kirjavahetusest: F. Kreutzwald J. Kölerile 18.9.1864. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI, lk. 117. Tõenäoliselt nad teadsid sedagi, et nõue allutada kõik üldhariduskoolid haridusministeeriumile — muidugi koos ühiskonna kaasarääkimisõigusega — oli 1860. aastatel vene haritlaskonnas populaarne ja pedagoogilises liikumises olulisel kohal. Eestlastel aga pedagoogiline liikumine alles puudus ja rahvusühiskond oli tekkimas. Suurmärgukirja koostamise ajal oli valdki veel mõisa tugeva kontrolli all. Üsna raske olnuks eestlastel oma napisõnalisele avaldusele midagi lisada. Liberaalsed haridusuuendused, mis avasid vene rahva arengus uue etapi, sisendasid aga eesti tegelastele kindlasti lootust, et lähenemine riigile tõotab palju head. Vene riigis nähti eelkõige seda, mida taheti näha. Paljud arvasid, et tsaar ebaõiglust ei luba ja vene ametnik või aadlik on kindlasti parem kui vastav baltisakslane. Eestlased, kel ei olnud veel ühtki üldtunnustatud poliitilist juhti, ei võinudki mõista Vene sisepoliitika üldsuunda, mille järgi ääremaade eliitide järelevalve alt vabastatud mittevene rahvad tuli „lähendada“ Venemaale ning allutada venestamisele.

Me ei tea, kas üldse pandi tähele, et 1864. aasta algkoolide põhimäärus andis õppetöö ja kõlbelise kasvatuse korraldamisel olulise koha vaimulikule ametkonnale ning seadustas vene õppekeele õpilaste rahvuslikust koosseisust olenemata.26V. Židkov, K. Sokolov. Kul´turnaja politika Rossii. Teorija i istorija. Akademičeskij Proekt. Moskva, 2001, lk. 400. Kas mõeldi sellele, et põhimäärus võimaldas õppemaksu kehtestamist maakoolides, samas eesti talurahvas ei olnud veel valmis vastutama oma kooli kestmise ja arengu eest?27Eestimaal oli 1868. aastal ainult valdade ülalpidamisel kõigest 12% talurahvakoolidest, mõisate ülalpidamisel aga 43% ja valdade-mõisate ühisel majandamisel 43%. – Rmt.: A. Elango, E. Laul, A. Liim, V. Sirk. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost. ja toim. E. Laul, toim. V. Varik. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn, 2010, lk. 186. Vene valitsus tavatses aga tollal talurahvakooli panustada vaid tema jaoks „kuumades kohtades“, näiteks Poolas. Läti rahvuslased rõhutasid mõtet, et valitsus peaks andma rahalist toetust hariduse edendamiseks provintside kõigile rahvastele. Peeti ebaõiglaseks, et riik kulutab 150 000 sakslase haridusele sadu tuhandeid rublasid, 800 000 lätlase haridus on aga toetusest ilma jäetud.28K. Valdemārs Ivan Deljanovile 2.6.1866. – Rmt.: Krišjānis Valdemārs lietiškā, lk. 124. Eesti haritlasedki pidasid suurmärgukirja haridusalaseid nõudmisi formuleerides silmas poliitiliste eesmärkide (vabanemine baltisakslastest mõisnike ja pastorite sunni alt, vene keele õpetamine) kõrval ka valitsuse ainelist abi („kosutamist“).29Märgukirja preambulas väljendati kindlat lootust, et valitsus osutab tähelepanu eesti külakoolidele, ei keeldu rahalisest toetusest koolide asutamiseks ja õpetajate ülalpidamiseks, k u n i  t a l u r a h v a  o l u k o r d  e i p a r a n e [Minu sõrendus — V. S.]: Položenie èstov, lk. 661.

1864. aasta septembris informeeris Jannseni Eesti Postimees oma lugejaid keiserlikust korraldusest Vene riigile alluva külakoolide võrgu väljakujundamiseks Poolas. Tegemist oli Poola oludes moderniseeriva meetmega, samas osaga venestamispoliitikast ning poola rahvuse nõrgestamise ja lõhestamise strateegiast. Ajaleht kutsus eestlasi üles kooli asjus keisri poole pöörduma: „Kule ka meie Eesti tallorahwas sedda omma armolisse K e i s r i  healt ja rõmusta ennast, agga murretse selle eest, et Te m m a kõrw ka m e i t e s t wõiks kuulda, et meie isse jubba p a r r e m a t  k o l i õ p p e t u s t  t a g g a  n õ u a m e.“30Polamaalt. Pola kolidest. – Eesti Postimees, 16.09.1864. Jannseni üleskutse ilmus just selleks ajaks, mil suurmärgukiri Peterburis oma lõpliku kuju omandas.

Teine ärkamisaja eesti ideoloogia mitmeid olulisi põhisuundi kokku võttev suurmärgukiri esitati valitsusele 17 eesti seltsi nimel juunis 1881. Riigikorralduslikus mõttes oli selle juba ulatuslikule rahvuslikule liikumisele toetuva dokumendi mõtteline trajektoor hoopis kõrgelennulisem. Ehkki ettevaatlikus sõnastuses, tõstatati Eesti rahvuskubermangu küsimus ja taotleti maaomavalitsuses eestlastele ning baltisakslastele võrdseid õigusi. Nagu 1864. aastal, käsitleti nüüdki talurahva haridust vaid ühes punktis (nr. 5), võttes taas kõne alla vaid luteri usu, mitte aga õigeusu koolid. Sel korral rünnati aga otse ja julgelt kohalikku koolivalitsust: „Nii kaua, kui rahwakoolid Saksa mõisnikute ja kirikõpetajate ülewaatamise alla jäewad, ei ole iialgi loota, et seal kasuliku ilmliku teaduste ja Wenekeele õppimise eest nii saaks hoolt kantud, nagu seda wäeteenistuseks ja täielikumaks harimiseks tarwis lähäb, et inimene igal pool oma leiba wõib teenida. — Ega mõisnikud ega kiriku õpetajad ei ole sunnitud rahwast toitma, kes ei oska leiba teenida.“31Eestirahwa saadikute märgukiri. – Sakala, 15.08.1881. Järelmärkuses Sakala toimetus kinnitab lehes avaldatud ja valitsusele esitatud venekeelse teksti autentsust. Viimast ei ole seni arhiividest leitud.

Silmapaistev erinevus on, et teises suurmärgukirjas puudus vähimgi vihje kooli uuele alluvusele või juhtorganile, puudus valitsusele selgelt esitatud soov. Selline ebamäärasus või oma mõtete mitte lõpuni väljaütlemine iseloomustas teisigi poliitiliselt tundlikke teemasid (Baltikumi administratiivne ümberkorraldamine, maaomavalitsus) käsitlevaid punkte.32Vt. lähemalt: V. Sirk. Rahvakoolisüsteemi institutsionaalsed probleemid ärkamisaja eesti mõtteloos (1860.–1880. aastad). – Acta Historica Tallinnensia 2011, 16, lk. 94– 97. H. Kruusi arvamus, et rahvakooli kohta käivad nõuded olid mõlemas märgukirjas ühesugused,33H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, lk. 87. Sama on väitnud ka mõned hilisemad autorid. Vt. näiteks: E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, lk. 417. on formaalsest aspektist küsitav, sisuliselt aga nõuab selgitust.

On ilmne, et eestlased taotlesid ka 1881. aastal riigi sekkumist. Olukord oli aga 17 aastaga muutunud. Valdade suurmärgukirja päevil ei olnud veel olemas eesti pedagoogilist avalikkust. Viimase tekkimist näitas 1870. aastal Eesti Postimehe veergudel puhkenud nn. suur sulesõda34R. Põldmäe. C. R. Jakobsoni „suur sulesõda“. – Rmt.: C. R. Jakobsoni „Sakala“ ja eesti ajakirjanduse teed. Artiklite kogumik. Koost. E. Jansen ja J. Peegel. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, lk. 11–32. ja 1881. aastal tunnetasid suurmärgukirja koostajad juba kindlasti laiemat ühiskondlikku huvi enese selja taga. Talurahvakool oli nüüd hoopis rohkem kui 1864. aastal eesti rahva üritus ja identiteedi osa.35Vt. lähemalt: V. Sirk. Balti talurahvakoolist rahvuskooli lävele. Terminoloogilisi ja tüpoloogilisi vaatlusi. – Acta Historica Tallinnensia, 2010, 15, lk. 51–72. See tähendas nii tähtsa otsuse langetamisel hoopis suuremat vastutust. 1870. aastate teisel poolel lisandus eesti lehelugejate maailmapilti teateid Lääne-Euroopa koolielus toimuvast, nagu rahvakooli lahutamisest kirikust, usuõpetuse teisejärgulisusest või koguni kaotamisest jne.36V. Paatsi. Tundmatu Carl Robert Jakobson. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2006, lk. 172. Vt. ka N. N. [Soo, J?]; Kooliharidus ehk meeleharidus? – Eesti Postimees, 22.01.1876. Ka impeeriumi ulatuses oli olukord muutunud. Haridusministeeriumi prestiiž oli vene avalikkuse silmis langenud. Üldsuse ja semstvote taotlused hirmutasid valitsust ning neile vastati 1860. aastate liberaalsete järeleandmiste piiramisega. 1869. aastal loodi rahvakoolide inspektuur. Inspektoreile anti laialdased õigused, sh. voli vallandada õpetajaid. Vastukaaluks semstvokoolidele hakati samast aastast asutama kindlamalt valitsuse kontrolli all olevaid ja riiklikku abi saavaid ministeeriumikoole.37Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost. A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, lk. 119–120. 1874. aastast avati neid ka semstvot mitte omavates kubermangudes. Valitsusringkondade hoiak jäi vanamoeliseks ja konservatiivseks. Aleksander II kutsus 1873. aasta detsembris aadlit üles asuma rahvakooli kaitsele („stat´ na straže narodnoj školy“).38Očerki istorii školy i pedagogičeskoj mysli narodov SSSR. Vtoraja polovina XIX v. Otv. red. A. Piskonov. Moskva, 1976, lk. 64. 1880. aastate algusest toetus valitsus ühiskondliku haridusliikumise summutamisel üha enam õigeusu kirikule, asudes nii ise õõnestama haridusministeeriumi autoriteeti. Samas oli nüüd juba rohkem alust loota riigi ainelisele abile, sest 1870. aastatel oli valitsus hakanud mõnevõrra heldemalt rahvakooli finantseerima.

Eesti laiem rahvuslik aktiiv ja lehelugejad ei olnud kõigest sellest 1881. aastaks veel kuigi palju kuulnud. Talurahvakooli haridusministeeriumile allutamise küsimus oli üldiselt latentses olekus kuni selle aktualiseerimiseni esimestes radikaalsetes eesti ajalehtedes Sakalas ja Tartu Eesti Seitungis (asutatud vastavalt 1878 ja 1879). Puhkenud poleemikas ületati mõlemalt poolt asjalikkuse ja objektiivsuse piire, avaldati soovmõtteid ja kinnisideid. Haridusministeeriumi mütologiseeriti: vaid selle all võisid „meie kooliasjad õitsema“ hakata.39Omalt maalt. Tartus. – Sakala, 09.02.1880.

Aastakümneid oli ühes riigiinstitutsioonis või võimukandjas pettunud rahvas ikka sidunud oma lootused mõne teise kroonuasutusega, millega negatiivne kogemus veel puudus. Ning nüüd sobis selleks ka haridusministeerium, millest loomulikult palju ei teatud. Kuid kahtlemist peeti valitsusevastaseks kuriteoks ja „ministeeriumi usu riisujaid“ ähvardati kohtuga.40M. Laar. Raamat Jakob Hurdast. Ilmamaa, Tartu, 1995, lk. 118. Teiselt poolt hoiatati, et just haridusministeerium võtab eestlastelt religiooni ja emakeele.41E. Jansen. C. R. Jakobsoni „Sakala“. Eesti Raamat, Tallinn, 1971, lk. 188. Fanaatilises kirglikkuses väljendatud usk riigile lähenemisega kaasnevasse progressi tugevdas teisitimõtlejate hirmu ja rahvakooli alluvuse küsimus hakkas 1870. aastate lõpul lõhestama rahvuslikku liikumist.42Ado Reinvaldi järgi (1880) oli rahva ammune soov, et küla- ja kihelkonnakoolid „Luteri kiriku walitsuse alt ära, kroonu ehk ministeeriumi walitsuse alla saaksiwad“, just viimasel ajal järjest elavnenud ja seda eriti „siin Sakala maal“: R. [Ado Reinvald]. Sakala maalt. Rahwa koolid kroonu alla. – Tartu Eesti Seitung, 19.01.1880.

Eesti juhtivate harilaste hulgas leidus inimesi, kel oli rohkem informatsiooni nn. kontrreformide aegse hariduspoliitika kohta. Eelkõige neil, kes töötasid Venemaa haridusministeeriumi võimkonna õppeasutustes. Üks neist oli Tartu ülikooli eesti keele lektor Mihkel Veske, keda on peetud 1881. aasta suurmärgukirja tõenäoliseks „füüsiliseks peaautoriks“.43E. Jansen. Eesti seltside saadikute audients Vene keisri juures, lk. 112. Seetõttu võib üsna kindlalt öelda, et suurmärgukirja sõnastajad tundsid eesti ühiskonnas toimuvat ja jälgisid üldriiklikku hariduspoliitilist situatsiooni. Viimane oli aga ebaselge. Aprillis 1880 edutati Tartu õpperingkonna suhteliselt paindlik, A. v. Tobieni arvates koole heaga venestada püüdnud kuraator Andrei Saburov, kes M. Veskesse hästi suhtus, haridusministriks.44A. v. Tobien. Die livländische Ritterschaft, lk. 328–329. Ta asendati baltisakslase parun Alexander von Stackelbergiga (1880–1883), kes nõudis kevadel 1881, et M. Veske kõigist eesti seltsidest loobuks (hiljem lubati tal siiski Eesti Kirjameeste Seltsi jääda). Aleksander II mõrvamine ja Aleksander III trooniletõusmine ennustas valitsuse poliitika jäigastumist, milles küll paljud eesti tegelased sel ajal veel oma rahvale ohtu ei näinud.45Ajajärgu eneseusku ja naivismi iseloomustavad Ado Grenzsteini 1882. aastal kirjutatud sõnad: „Saksastada meie endid ei lase, venestada meid ei taheta …“: A. Grenzstein. Isamaalised mõtted. – Rmt.: A. Grenzstein. Eesti haridus. Koost. S. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2012, lk. 63. Haridusministeeriumis aga toimus ministrite vahetus: alles eelmisel aastal ametisse asunud A. Saburov asendati märtsis Aleksandr Nikolaiga, kes samuti õige pea pidi oma koha loovutama Ivan Deljanovile (1882–1897). Peterburis toimuva kõrval oli aga teisigi tegureid, mis võisid mõjutada ajaloolasi jõudma siiani kummastava formuleeringuni.

Märgukirja koostajad eirasid nende eesti haritlaste ja rahvuslike aktivistide arvamust, kes lootsid Balti luterliku kirikuelu ja sellega seotud talurahvahariduse soodsale evolutsioneerumisele. Hüpoteesina on mõeldav, et vastaspoolega siiski püüti arvestada — otsisid ju rahvusliku liikumise eri suundade esindajad 1881. aasta algul kompromissivõimalusi — mistõttu eelistati haridusministeeriumi mitte mainida. Samas on kindel, et lepitamatus opositsioonis mõisnike ja pastorite domineerimise vastu tegelikult ikkagi taotlesid koostajad oma kooli ning riigi uut suhet. Seejuures haridusministeeriumile alternatiivi ei olnud. Õigesti märgib Ea Jansen, et „uue korraga loodeti saavutada eestlastele suurem õigus kooliasjades kaasa rääkida“.46E. Jansen. Eesti seltside saadikute audients Vene keisri juures, lk. 98. Millisel kujul aga võis eestlaste kaasarääkimisõigus teostuda?

Ärkamisaja mõtteloo uurimisel vajavad jätkuvalt tähelepanu eesti tegelaste püüded moodustada oma kultuurielu ja poliitilise tegevuse juhtimiseks keskorganeid. Selgelt nähti vajadust laiendada olemasolevat eesti ühiskonna organisatsioonilist struktuuri (Aleksandrikooli komiteed, Kirjameeste Selts, laulu- ja põllumeeste seltsid) uute asutustega. On teada, et M. Veske, kes lävis mitme radikaalse mõtteviisiga noore patrioodiga (Andres Dido jt.), ilmselt püüdis 1880. aastal moodustada ülemaalist seaduslikult kinnitatud laulukomiteed ja oli seotud katsega luua vallavanemate alalist esindust.47E. Jansen. Mihkel Veske ühiskondlik-poliitilisest tegevusest. – Rmt.: Studia historica in honorem Hans Kruus. Toim. J. Kahk ja A. Vassar. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Tallinn, 1971, lk. 392–393. A. Dido jaoks ei pruukinud Vene riik enam olla eesti rahva igaveseks poliitiliseks asupaigaks, kaitsjaks ja õigluse garandiks. Ta luulekujutelmades sai Eestist vabadusvõitluse tallermaa („ Sõjalaul“). Võitlusmotiive esineb ka Veske värssides.

Siinkohal on veelgi olulisem peatuda eesti talurahvakooli rahvusliku juhtimisasutuse ideel. Esimese suurmärgukirja ajal (1864) ei olnud sellist mõtet veel avalikus sõnas esitatud. Kuid 1870. aastal kirjutas C. R. Jakobson Eesti Postimehes valdade ja koolmeistrite õigusi laiendavast, Vene riigile alluvast eesti kooli juhtasutusest.48Vt. lähemalt: V. Sirk. Rahvakoolisüsteemi institutsionaalsed probleemid ärkamisaja eesti mõtteloos (1860.–1880. aastad). – Acta Historica Tallinnensia 2011, 16., lk. 92–93; V. Sirk. Rahvakooli juhtimise ja järelevalve probleem eesti ühiskondliku liikumise põhidokumentides ning pedagoogilises kirjasõnas (ärkamisajast Esimese maailmasõjani). – Acta Historica Tallinnensia 2013, 19., lk. 7–8, 12, 23. Oma koolivalitsuse mõtte vastu oli 1870. aastate õhustikus huvi palju suurem kui võimalused selle avalikuks käsitlemiseks, eraviisilises suhtlemises võis see aga väljenduda väga resoluutselt.

Varasügisel 1872 kirjutas Jaan Adamson Holstre Pulleritsult F. Kreutzwaldile: „Kui Aleksandrikool ülem eesti rahva kool on ja oma õpetamist sealt hakkab, kus muud eesti koolid lõpetavad, siis on ju loomulik, et Aleksandrikooli kuratoorium ka kõigi Eesti koolide ülemvalitsus saab olema, niihästi Liivi- kui ka Eestimaal ja siis oleks kõik käes, mis meie soovime? [– – –] Niikaua kui meie koolid rüütliseltsi ja kirikuhärrade valitsuse all seisavad, on nemad väga ühepoolsed ja ei või neist enne täielikku edasisaamist loota, kuni nad nende alt lahti ja meie oma sugu õpetatud meeste hoolekandmise alla saavad. [– – –] Nagu iga vana ja ärakulunud asi omal ajal hauda läheb, nõnda ei või meie nüüdne koolivalitsus ka enam kaua kesta ja peab, olgu hiljem ehk varem, oma hauda minema.“49J. Adamson F. Kreutzwaldile 14.9.1872. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI, lk. 235.

J. Adamson ühendas julgelt niisugused poliitiliselt ohtlikud teemad nagu Eesti ala administratiivne ühendamine ja eesti koolide juhtimine eestlaste endi poolt. Et J. Adamson, nagu mitmed teisedki juhtivad eesti haritlased, toetas Aleksandrikooli allutamist haridusministeeriumile, pidanuks ka selle kooli kuratoorium rahvusliku koolivalitsusena kuuluma nimetatud ministeeriumi süsteemi. Tähelepanu väärib sõnastuse sarnasus Adamsoni kirjas ja suurmärgukirja 5. punktis. Ehk aitab seda seletada Adamsoni ja tema kunagise õpilase Veske sõprus ning tihe suhtlemine?

1870. aastate algul arendas C. R. Jakobson oma kõnedes ja erakirjades järjekindlalt eestlaste ja baltisakslaste võrdsuse saavutamise ideed. Soome eeskujul paelus teda mõte Läänemere provintside maapäevade ümberkujundamisest kõikseisuslikeks organiteks. Ei ole andmeid, et Jakobson, mõeldes õiglaselt reformitud omavalitsusele, pidas silmas ka viimase koolivalitsust. See ei ole aga välistatud, sest niisugune asutus kuulub iseenesestmõistetavalt igasuguse maaomavalitsuse juurde ja üsna laia kompetentsiga „koolmeistrite komiteest“ oli Jakobson kirjutanud juba mitu aastat varem.

Sõnaõigus oma rahvakooli juhtimisel oli rahvuslike aktivistide konsensuslik eesmärk, kõige kaugemale minev siht rahvuslik koolivalitsus. Kuid rahva püüe osasaamisele avalike asjade korraldamisest avaldus 1880. aastate algul, venestamisreformide eelsetel aastatel, ka vähem pretensioonikates nõudmistes. Võimudele esitati märgukirju, kus rahvakooli tulevikku nähti haridusministeeriumi süsteemis, taotledes ühtlasi omavalitsustele suuremaid õigusi kooli juhtimisel.50W. Reiman. Kolm ajaloohallikat venestamise päivilt. – Eesti Kirjandus 1910, nr. 1, lk. 3. Kõike seda arvestades ei saanud vastutustundlik eesti rahvamees enam esineda lihtsalt palujana, vaid pidi püüdma etendada poliitiku või diplomaadi rolli.

Eesti talurahvakooli ja riigi vahelise, otseallumist pehmendava vahelüli mainimine märgukirjas ei tulnud kõne allagi. Seda oli raske esitada „ülevoolava truualamlusena“ (F. Tuglas), millesse kogu aktsioon ja eriti audients keisri juures looritati ja tähendanuks kahtlemist valitsuse ülimuslikkuses. Eestlaste koolijuhtimisse kaasamise ettepanek oleks ärritanud slavofiile-panslaviste ning saanud selge talupoegliku ja etnilise varjundi tõttu — mis semstvo kooliasutusel puudus — võimudelt kohese vastulöögi. Paluda aga lihtsalt koolide viimist haridusministeeriumi võimkonda — nagu seda tehti 1864. aastal — võrdus tegelikult inspektorite ülemvõimu ja omavoliga, mis oli vene üldsust häiriv probleem ja eestlastelegi juba mõneti tuttav. Nimelt tegutsesid õigeusu talurahvakoolide inspektorid 1873. aastast ka Läänemere provintsides.51Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, lk. 45–46. Siis määrati eestlaste aladele inspektoriks Ivan Fufajev ja läti piirkondadele Aleksei Orlov — kohalike olude tundjad, kuid mitte ärkavate põlisrahvuste esindajad.52Irina Paertilt saadud andmed.

Eestlaste mõtetes neile sobivast koolivalitsusest oli aga oma rahvusest haritlaste osalemine kesksel kohal. See ilmnes J. Adamsoni kujutelmades („Oma ema vits on parem kui võõraema võidleib“),53J. Adamson F. Kreutzwaldile 14.09.1872. – Rmt.: Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI, lk. 235., rahva hulgast N. Manasseinile saadetud palvekirjades ning Oleviku spekulatsioonides venestusreformide käigus loodavate uute institutsioonide suhtes.54Eestimaalt. Koolivalitsuse muutmine. – Olevik, 23.12.1885. Keelebarjääri rahva ja seniste, valdavalt baltisakslastest kooliametnike vahel ei olnud: kummaski suurmärgukirjas vastavat kaebust — erinevalt kohtusüsteemist — ei leidu. Koolivalitsuse alastes nõudmistes oli väga tähtsal kohal etniline moment, mis paljude jaoks ilmselt jättis ametkondliku või riigikorraldusliku aspekti teisele kohale. Igatahes oli kooliametnike eestlaseks olemise tähtsustamine 1870.–1880. aastate esimese poole mitmetes mõtteavaldustes otsekui ühine nimetaja. See oli idee, millel oli kindlasti valdav toetus intelligentsi ja kogu rahva hulgas, ent millest märgukirja koostajad eelistasid vaikida. Oma pretensioonid pastorite ja kohtuametnike suhtes esitati rahvusküsimust tõstatamata.

Võrreldes 1864. aastaga oli paljude rahvuslike eestvedajate riigikäsitus edasi arenenud. Kultusliku idealismi nõrgenemisele osutab see, et 1881. aastal enam ei palutud keisrilt venelastest koosnevat komisjoni ja kohtumõistjaina peeti vastuvõetavateks eesti keelt valdavaid Tartu ülikooli lõpetanuid. Ärkava eesti üldsuse meelestatust ja aktivistide kasvanud teadlikkust arvesse võttes ei oleks koolide haridusministeeriumile allutamist ilma omapoolsete tingimusteta saanud enam kuidagi pidada eesti rahva tahteavalduseks. Soov vabaneda mõisnike ja pastorite „ülevaatamise“ alt oli aga kindlasti selline. Ning lõpuks oli punkti 5 võimalik interpreteerida ka nii, et see ei olnud üldse sihitud kooli kohalikult tasandilt juhtimise põhimõtte vastu ega välistanud eestlaste kaasamist.

Tegelikult oli haridusministeeriumi kui müütilise hüve kujutelm märgukirja koostajail asendumas selle võimkonda mineku möödapääsmatuse tajumisega. Viimast põhjustas ühest küljest rahva eneseteadvuse ja kohaliku maakoolivalitsuse süvenev vastuolu, teisest küljest riigipoliitika ilmne arengusuund, mis väljendus vene koolide asutamises linnades, õigeusu talurahvakoolide allutamises õppetöö osas haridusministeeriumile (1873), info kogumises eesti ja läti maakoolide kohta nimetatud ministeeriumi poolt (1880. aasta ankeet) ja venekeelse õpetajate seminari asutamises Tartus (1878). Kõige selle tunnetamine võis ehk mõnegi aktsiooni kaasatud tegelase jaoks muuta haridusministeeriumi mainimise märgukirjas isegi ebaoluliseks. Igatahes oli mõlema suurmärgukirja autoritel see ministeerium ikkagi mõtteliseks objektiks, 1864. aastal ideaalina, 1881. aastal aga pigem paratamatusena. Ses mõttes tuleb tunnistada mõlema suurmärgukirja teatavat sisulist sarnasust, millest omal ajal kõneles H. Kruus.

Juri Lotmani järgi ideed realiseeruvad ja omandavad konkreetse mõtte vaid ajastu psüühilise atmosfääri kontekstis.55J. Lotman. Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Koost. M. Lotman. Varrak, Tallinn, 2007, lk. 78. 1881. aasta suurmärgukirja koostajaid saame ehk paremini mõista, kui vaatleme eestlaste reaktsiooni neli aastat hiljem (1885) aset leidnud talurahvakooli Venemaa haridusministeeriumile allutamisele. Siis oleks avalikkust haaranud nagu mingi ebalus, põimusid hirm ja uue ootus. Eesti ajalehed suhtusid pikalt päevakorras olnud valitsuse sammu reserveeritult, rõõmutult. Samas polnud kadunud ka lootus saavutada kooliasjades suuremat kaasarääkimisõigust.56E. Jansen. Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal. – Rmt.: E. Jansen. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Toim. S. Ombler. Ilmamaa, Tartu, 2004, lk. 191–192.

Kokkuvõtteks. Vastavalt oma nõrgale positsioonile „suures poliitikas“ (E. Jansen) pidid eestlased oma eesmärke valitsuse ees sõnastama ettevaatlikult ja lünklikult, mistõttu märgukirjade tekste tuleb uurida võimalikult laialdases kontekstis ning kõnekad on nii selgelt väljendatud soovid kui ka ütlematajätmised. Kummaski suurmärgukirjas ei ole kooliküsimuses eestlaste enesevõimendamispüüdlusi sõnastatud, samas kui näiteks kiriku patronaadiõiguse puhul on need selgelt väljendatud. Ehkki praegu peame piirduma paljuski vaid oletustega, võib öelda, et vaikimise põhjused ei olnud identsed. 1864. aastal avaldasid eestlased ühemõtteliselt haridusministeeriumile allumise soovi. Püüti pääseda mõisnike ja pastorite järelevalve alt ning saada abi oma kooli arendamiseks. Küsitav on, kas ainelist toetust võis loota talurahvaharidust tollal ülinapilt finantseerivalt riigilt. Impeeriumi rahvakoolipoliitika oli 1860. aastate keskel eestlastele muljetavaldavalt uuenduslik, samas aga regiooniti valiv ja keeleliselt unifitseeriv ning luterlikku talurahvakooli võinuks oodata nii majanduslik kui ka kultuuriline stagnatsioon. Pedagoogiliselt ja rahvuspoliitiliselt oli tollal oluline kasvatada rahva hariduslembust (nagu seda tegid J. V. Jannsen jt.) ning arendada eestikeelset õppekirjandust. Ent ka käre aktiivsus valitsuse ees, püüd saada riigi poolt baltisakslastega „võrdse kohtlemise“ osaliseks oli rahvuse arenguks vajalik. Pealegi omandab palvekirja eestlaste õiguste suhtes pretensioonitu, hilisemast vaatepunktist ehk lühinägelik ja naiivsevõitu haridust käsitlev punkt (III-12) veidi teise tähenduse, kui teadvustame, et eestlased palusid riigilt vaid ajutist abi — kuni talurahvas suudab ise oma kooli eest hoolt kanda.

Teine suurmärgukiri esitati venestamise eelõhtul, poliitiliselt äreval ajal, mil Venemaa rahvahariduse lühike optimistlik ajajärk oli asendumas sügava reaktsiooniga. Eestis olid ärkamisaja kaks aastakümmet arendanud kirjasõna ja tugevdanud nii rahvast kui ka kooli kohandumiseks ning vastupanuks. Ühiskonnas ilmnes aga ajuti õige äge debatt nende vahel, kes nägid haridusministeeriumis „emakeele riisujat“, ja nende vahel, kes seda tõenäoliseks ei pidanud. Poleemikas asetus küsimus selgelt: kas ministeeriumi poolt või vastu. Märgukirja haridust käsitleva punkti tähendus oli komplitseeritum. Selles ignoreeriti nende arvamust, kes pooldasid aastakümnete eest kujundatud kohaliku koolivalitsuse edasikestmist, ja ei tuldud vastu ka nendele, kes nägid eesti maakooli haridusministeeriumi alla viimises kiiret ja piisavat lahendust. Haritlaskonnas levisid kodanikuühiskonna printsiipidele lähenevad ideed rahva õigustest oma kooli juhtimise ja hariduse sisu osas kaasa rääkida. Märgukirjas taotleti riigilt (seda küll sõnaselgelt väljendamata) kehtiva süsteemi likvideerimist, oma eesmärke avaldamata. Olemasolev andmestik lubab väita, et 5. punkt kajastas eriarvamusi eestlaste eneste keskel, veelgi enam aga eesti ühiskonna ootuste ja Vene poliitika vahelist veel varjatud pinget. Sakala vahendusel jõudis rahvani sõnastus, mis vastas 19. sajandi lõpu eestlaste „riigikodanikuks saamise“ ideoloogiale, olles samaaegselt diplomaatiliselt mittesiduv. Vabanemissoov kohalikust võimust väljendus seal ilma allumissoovita ja vähimagi vihjeta riigivõimule. Tegemist oli uue nüansiga eestlaste suhtlemises Vene valitsusega ja eelseisva venestamisperioodi seaduskuuleka, ent illusioonideta, visa ning enesekaitselise haridusstrateegia ettekuulutusega.