26.–28. juunil 2024 toimus Vilniuses 7. välisbalti kultuuripärandi konverents pealkirjaga „Eighty years after 1944: Then and Now“.^[1] Leedu rahvusraamatukogu ja MTÜ Baltic Heritage Network korraldusel läbi viidud ning rea partnerasutuste toetusel sündinud kokkusaamine oli pühendatud 1944. aasta suurpõgenemisele, samuti selle järelmõjudele nii välisbalti kogukondades globaalselt kui ka kolmes Balti riigis Nõukogude okupatsiooni ajal ja riikide iseseisvumise taastamise järel. Kolmele päevale mahtus 33 ettekannet, kahe õhtu programmis said osalejad tutvuda temaatilise näitusega Leedu rahvusraamatukogus ja vaadata filmi „The Story of the Baltic University“ (Helga Merits, 2015) Saksamaal 1946–1949 tegutsenud Balti ülikoolist.

Avasõnavõtus andis Vytautas Suure ülikooli professor Egidijus Aleksandravičius ülevaate poeetide ja sõdurite põlvkonnast Baltimaade rahvaste emigratsiooni ajaloos. Ta pidas suurpõgenemist maailma ajaloos unikaalseks, selle uurimist aga seda väärtuslikumaks, kuivõrd välisbalti diasporaast ei kirjutata ajalooõpikutes. Küll aga tegeleb teemaga tugev uurijate ring ning diasporaa lugu võiks seega saada oma tunnustatud koha ühiskonnas. Tema hinnangul on diasporaa uurimine publikatsioonide ilmumise suunas Leedus ehk arenenumgi kui Eestis ja Lätis, ent kogukondade liitumine ja integratsioon ühiskonda on toimunud Leedus aeglasemalt. Kuigi Leeduski leidis viimane väljarändelaine aset 1990. aastatel, ei olnud see poliitilises tähenduses võrreldav sunnitud väljarändega Teise maailmasõja ajal. Lisaks tõstis professor esile sõjajärgsete põgenikelaagrite olulisust Balti ühtsuse ja sõprussidemete loomisel, aga ka koostöö jätkamisel nii kõrghariduse omandamises kui teaduses.

Järgnenud ettekannetest 20 käsitlesid Leedu diasporaad kodumaalt lahkunute sõjajärgsetest kogemustest põgenikelaagrites ja uutes asukohamaades kuni 20. sajandi viimasel kümnendil toimunud väljarändelaine mõjuni. Mitme nimetatud sõnavõtu (Robertas Vitas, Vytis Ciubrinskas, Regina Butkus, Kristina Lapienytė, Sigita Balzekas) fookuses oli Leedu kogukond USA-s, samuti analüüsiti Kasahstani suundunud leedulaste tegevust (Jolanta Kuznecovienė), nagu ka Leedu juudi kogukonna käekäiku Kesk- ja Ida-Euroopas 20. sajandil (Lara Lempertienė). Lisaks tutvustasid sõnavõtjad Leedu diasporaa pärandit Leedu rahvusraamatukogus (Jolanta Budriūnienė), elulugude, mälestuste ja suulise pärimuse uurimisseisu (Ilona Strumickienė, Žydronė Kolevinskienė, Regina Laukaitytė, Dalia Cidzikaitė) ning Leedu diasporaa käsitlemist ajakirjanduses (Daiva Litvinskaitė), arhitektuuris (Vaidas Petrulis), hariduses (Arvydas Pakštalis, Brigita Tranavičiūtė), kirikuelus (Ignas Stanevičius), muusikas (Danutė Petrauskaitė) ja spordis (Egidijus Balandis). Uuema uurimissuunana käsitleti mitmes ettekandes subkultuuride teket põgenike kogukondades, olgu selle põhjuseks traditsioonide hoidmise vajadus, pealesunnitud lahkumisega kaasnenud psüühilised traumad või muul viisil kohanemisraskused uues asukohariigis (Laima Vincė Sruoginis). Huvipakkuva kirjandusliku sissevaate sotsiaalkultuurilistesse muutustesse välisleedulaste eneseteadvuse analüüsimisel tegi Vytautas Suure ülikooli teadur Dainius Genys, vaadeldes indiviidide kultuurilist moderniseerumisprotsessi Antanas Škema eksistentsialismi esindava novelli „White Shroud“ (1958) põhjal.

Läti diasporaast anti ülevaade kahes ettekandes, millest esimese keskmes oli Läti arhiivi ja muuseumi tegevus Kanadas (Andris Ķesteris) ning teine käsitles välislätlaste elulugudest ilmnenud põgenemise motivatsioone (Maija Krūmiņa). Uurimise käigus joonistus välja, et pigem ei soovitud lahkuda ilma lähedase inimeseta või oli põhjuseks väikelaps, kellega koos ei tahetud pikka rännuteed ette võtta. Seevastu oli tugev motivatsioon põgeneda neil, kel oli kindel teadmine Nõukogude võimude kätte sattumisel saada tapetud või vangistatud või kelle väärtushinnanguid ja õiglustunnet riivas kommunistlik ideoloogia talumatult. Samamoodi ajendas inimesi põgenema kuulumine „valesse“ poliitilisse parteisse Läti iseseisvusajal, varasem teenistus Saksa sõjajõududes või ka sõjaeelsel ajal oma nõukogudevastase meelsuse avaldamine. 

Eesti globaalset kogukonda, selle arhiivi- ja muuseumipärandit Eesti, Kanada ja Austraalia mäluasutustes, aga ka noortele suunatud seminaride läbiviimist ning Eesti päritolu inimeste uurimist valgustati seitsmes sõnavõtus (Piret Noorhani, Keila Kopvillem, Kerly Ilves, Maarja Hollo, Birgit Kibal, Maarja Merivoo-Parro, Tina Tamman, Ann Tünder-Smith). Kaheksandaks Eestit puudutanud ettekandeks saab lugeda Hiljar Tammela tutvustust Eesti Mälu Instituudi põgenike andmebaasist ja peatselt ilmuvast raamatust „Paadipõgenemine“, mille keskmes on Eestist Rootsi põgenenud inimesed. Rootsi on mitmes mõttes asjakohane uurimissuund, kuivõrd aitab käsitleda eeskätt paadipõgenikke, kes põgenesid Rootsi omal käel ja väikepaatides, mitte Saksa riigi toel organiseeritud laevadel. Teiseks on oluline teada Rootsi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkulepet, mis andis põgenikele õigusliku aluse Rootsi siirdumiseks. Lisaks leidus Rootsi suundunud inimeste seas neid, kes kuulusid nn põgenemisühistusse, st inimesed hankisid endile mitme pere peale või tutvusringis paadisõiduks vajaliku moona (bensiin, alkohol, toit jne) ja organiseerisid kogu teekonna omal käel. Samuti leidus kinni makstud isikuid, kes olid valmis raha eest inimesi üle mere viima. Kuigi senise napi kirjanduse põhjal on arvatud, et põgenemisteekonnal hukkus eeldatavasti 6–9% põgenikest (u 2000 inimest), ei soovita Tammela seda näitu kasutada, kuivõrd usaldusväärseid andmeid veel pole ja teemat tuleb süvitsi edasi uurida.

Baltic Heritage Networki mitmel varasemal kokkusaamisel osalenud filmirežissöör Helga Merits kõneles põgenikelaagritest läbi käinud inimestest ja nendega intervjuude tegemisest. Meritsat on kõige enam puudutanud nende inimeste suutlikkus elus hakkama saada, samas on ta paljude kogemuste varal näinud, et lastel oli uutes ühiskondades kergem toime tulla kui nende vanematel, eriti üksikemadel, kes pidid üksinda peret toitma, õnnelikud näima ja kõige kiuste olemas olema. Tehes intervjuusid oma viimase filmi „The Paradox of Seabrook Farms“ (2021) jaoks, mis käitleb põgenike enesetappude teemat, sai Merits osa lugudest, kus mõnigi noor inimene peitis end kuudeks ära, sest ei suutnud taluda põgenemisvaluga kaasnenud pinget isegi mitte rutiinse töö ja õpingute käigus. Tema pikaajalise kokkupuute põhjal eri põlvkonda kuulunud põgenikega on paljudel esimesse põgenikepõlvkonda kuulujail trauma, teisel aga vaimsed häired. Ühtlasi tõstis Merits esile tugeva paralleeli Ukrainas kolmandat aastat jätkuva sõja tõttu kodust lahkuma sunnitud inimeste ja Teise maailmasõja aegsete põgenike vahel.

Tänuväärselt olid seekordse konverentsi sõnavõtjate seas Thomas Svaneborg ja Brian Traantoft Rasmussen, ajakirjanikest uurijad Taanist, kes tutvustasid oma raamatut „ESCAPE: A Book about an Overlooked Danish Refugee History“. Taanlased on koostanud ka andmebaasi Teise maailmasõja käigus Taani jõudnud põgenikest. Selles on ära toodud enam kui 40 rahvusest inimesi, sh 1010 eestlast ja ligi 3000 leedulast. Huvitava seigana tegutses Taanis ka laagreid venelastele, neist üks suuremaid asus Kopenhaagenis. Kuivõrd enamik Baltimaade põgenikest ei soovinud Taanist lahkuda, oli nende jõuline väljasaatmine ebameeldiv episood sõjajärgses Taani ühiskonnas. Paljud Taanist lahkunud põgenikud suundusid Austraaliasse, kuid sealgi ei koheldud neid sugugi sõbralikult, sest toona levisid Austraalias vaenulikud hoiakud sisserännanute suhtes.

Birgit Kibal, välissuhete juht, Rahvusarhiiv, Nooruse 3, 50411 Tartu, birgit.kibal@ra.ee

^[1] Konverentsi programmi, sõnavõtjate ja ettekannete annotatsioonidega saab lähemalt tutvuda MTÜ Baltic Heritage Networki veebilehelt: https://www.balther.net/cooperation-2/conferences/2024-eighty-years-after-1944-then-and-now/programme/ (19.10.2024).