I B 1 – 80.75/69

Saatkonna sekretär v. Wistinghausen1Aruande koostaja Henning von Wistinghausen (s. 1936) oli alates 1965. aastast Saksamaa Liitvabariigi välisteenistuses. Aastail 1967–1969 oli ta välisministeeriumis kolmas sekretär (Legationssekretär), kellena lähetati 1968. aastal Tallinnas ÜRO algatusel korraldatud rahvusvahelisele põlevkiviteemalisele sümpoosionile.

Bonn, 14. veebruar 1969

Aruanne

Teema: osalemine 26. augustist kuni 4. septembrini 1969 Tallinnas (Revalis) / NSV Liidus toimunud ÜRO sümpoosionil põlevkivimaardlate kasutamisest

Lisad: 6 tk.

Eelmärkus:

Tehnilis-teaduslikus osas rajaneb aruanne delegatsioonijuhi prof. Kroepelini aruandel 10. veebruarist 1969. Selles toodud fakte üritatakse paigutada ÜRO kaudu osutatava tehnilise arenguabi raamistikku.

Muus osas on aruande eesmärgiks kirjeldada Nõukogude võimu all oleva ala poliitilist õhustikku vahetult pärast vägede viimist Tšehhoslovakkia SFV-sse ja anda edasi muljet oludest tänases Eestis.

I Eellugu

1)  28.08–04.09.1968 toimus Tallinnas2Wistinghausen on siin ja allpool kasutanud Tallinna kohta järjepidevalt nime „Reval“. Tõlkes on neis kohtades „Tallinn“. esimene ÜRO sümpoosion põlevkiviressursside arendamisest ja kasutamisest. Selle valmistasid ette ÜRO sekretariaat (majandus- ja sotsiaalosakond, energeetikasektsioon) koostöös NSV Liidu valitsusega (NSV Liidu Keemia- ja Naftatöötlemistööstuse Ministeerium) ning Eesti NSV valitsusega. Sümpoosioni eesmärgiks oli ärgitada arengumaid, kus leidub põlevkivi, kasutama selle tooraine varusid tulevikus energiaallikana.

2)  Vastavalt seatud eesmärgile kutsus ÜRO sekretariaat üles nende riikide valitsusi, mis tulid antud vaatepunktidest lähtuvalt kõne alla ja mis olid ÜRO arenguprogrammi (UNDP) raames õigustatud saama tehnilist abi, saatma sümpoosionile osalejaid. Samaaegselt paluti mõnede selliste riikide valitsusi, millel on tehnilisi kogemusi põlevkivi kasutamise alal, saata eksperte, kes oma sellekohaseid kogemusi kirjeldaksid. Viimati nimetatud palve esitas ÜRO sekretariaat ÜRO Saksa vaatlejale saadetud kirja 25.09.1967 TE 326/1 (113-9) vahendusel ka SLV valitsusele.

3)  Sümpoosioni kulud kaeti UNDP vahenditest, sh. ka arengumaade osalejate NSV Liidus viibimisel tekkinud kulud. Eksperdid osalesid kas oma või nende valitsuste kulul.

4)  Saksamaa nimetas ÜRO sekretariaadile sümpoosionil osalejateks Braunschweigi Tehnikakõrgkooli Keemiatehnoloogia Instituudi direktori prof. dr. H. Kroepelini; härrad dr. Rammleri ja dr. Schmalenbachi Maini-äärse Frankfurdi Lurgi-ühingust; härra Rohrbachi Balingeni juures asuva Dotternhauseni Portlandi tsemendi usaldusühingust, samuti saatkonna sekretäri Henning v. Wistinghauseni välisteenistusest (referaat I B 1). Prof. Kroepelin on teaduslikult tegelenud Saksa põlevkivi (Poseidonia põlevkivi) keemia ja keemiatehnoloogiaga; Lurgi-ühingud ehitavad põlevkivitöötlemise seadmeid ja härra Rohrbach kasutab Poseidonia põlevkivi tsemendi tootmiseks.

Välisteenistuse ametniku lähetamist sümpoosionile peeti soovitatavaks ÜRO idabloki riikides toimunud üritustel saadud kogemuste põhjal („SDV“ 3Vastavalt SFV-s kehtinud eeskirjadele tuli „Saksa Demokraatlik Vabariik“ ja selle lühend „SDV“ ametlikes dokumentides anda jutumärkides. võimaliku osalemise ohjeldamine).

5)  Koha valik tulenes kahtlemata Nõukogude Liidu erilisest huvist antud teema vastu ja Nõukogude poole vastavast pakkumisest. Tõenäoliselt loodab Nõukogude Liit seoses oma kogemustega põlevkivi töötlemise alal – Eestis on tal suur põlevkivimaardla, kus kaevandatakse juba aastakümneid –, et tal avanevad erilised võimalused seda uut tehnilise abi valdkonda mõjutada. See väljendub panuses, mille andis sümpoosioni toimumisse ÜRO sekretariaadi energiareferaadi tehnikanõunik G. Oserov/NSVL. Nimelt just härra Oserovi põlevkivi kasutamist käsitleva uurimuse alusel viitas ÜRO teaduse ja tehnika arengukomisjon (United Nations Commission on Science and Technology for Development) oma 3. aruandes ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogule (ECOSOC) põlevkivi tähtsusele energiaallikana. Komisjoni seda teemat käsitlevad kirjeldused said seepeale osaks ettepanekutest, mis puudutavad ÜRO poolt läbi viidava rahvuslike tootmisjõudude inventeerimise viieaastast programmi (Five Year National Ressources Survey Programme). Muide, tõenäoliselt on härra Oserov pärit Põhja-Eestist Kohtla-Järve tööstuspiirkonnast või on vähemalt seal töötanud.4Vt. Georgi Oserovi kohta Enno Reinsalu kommentaarist. Igatahes võisime ekskursioonidel sellesse Eesti peamisesse põlevkivi kaevandamise piirkonda märgata, et ta tundis väga hästi sealseid kohalikke olusid ja isikuid.

II. Konverentsi käik

1)  Korraldus

Sümpoosioni valmistas ette Nõukogude-poolne korralduskomitee, mille juhatajaks oli NSV Liidu Naftatöötluse- ja Naftakeemiatööstuse Ministeeriumi aseminister G. F. Ivanovski. Komiteesse kuulus peale tema veel 18 vastavate tootmisettevõtete juhtivametnikku ja teadlast (keemikuid, geolooge) Vene SFNV-st ja Eesti NSV-st, sealhulgas TPI rektor ning Tallinna linnavolikogu5Tollal Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu. esimees.

Sümpoosioni juhatas viieliikmeline „management“, mis koosnes kolmest ÜRO ametnikust ja kahest NSV Liidu esindajast. ÜRO esindajateks olid majandus- ja sotsiaalosakonna energeetikasektsiooni juhataja, jugoslaavlane V. Baum sümpoosioni direktorina, keda assisteerisid tema New Yorgi kaastöölised G. Oserov/NSVL tehnilise nõunikuna ja C. Konstantinou/Küpros sekretärina.

2)  Tööprogramm

a) Avamine:

Kui kõik välismaised osalejad olid 24/25. augusti nädalavahetusel – kõik Moskva kaudu – kohale reisinud, avas härra Baum 26. augusti ennelõunal „Polütehnilise Instituudi“ (tehnikakõrgkooli) suures auditooriumis Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe juuresolekul sümpoosioni. Nagu meile öeldi, said selle linna servas asuva tehnikakõrgkooli hoonete kompleksi ehitustööd just sümpoosioni alguseks õigeaegselt valmis.

Oma avakõnes viitas härra Baum muu hulgas sellele tohutule mahule, mille ulatuses energiatarvidus maailmas pidevalt tõuseb, ja, arvestades nafta- ja gaasimaardlate piiratust, põlevkivi kasutamise olulisusele seni suuresti kasutamata energiaallikana (hinnang: teadaolevate põlevkivimaardlate energiasisaldus = teadaolevate nafta- ja gaasimaardlate energiasisaldus). Erinevates arengumaades tehtud uurimused olevat näidanud, et paljudel juhtudel on põlevkivivarud riigi ainsad energiaallikad, mille hõlvamata jätmine seadvat igasugusele majanduslikule arengule väga ahtad piirid (vrd. lisa 2).

b) Osalejad:

29 riiki olid esindatud kokku 266 osalejaga. Lisaks osales neli ÜRO ametnikku ja üks ametnik Rahvusvahelisest Aatomienergia Agentuurist (IAEA) – venelane (vt. lisa 3).

Pilt muutub, kui võtta arvesse, et üksnes NSV Liidust oli 221 osalejat, sealhulgas peamiselt eestlased Tallinna tehnikakõrgkoolist, Eesti NSV Teaduste Akadeemiast ja põlevkivitööstusest.

Ülejäänud 45 osalejat jagunesid järgmiste riikide vahel:
Brasiilia (2), Boliivia (1), Bulgaaria, Birma, Costa Rica, Kuuba, Equador, Prantsusmaa, Jordaania (2), Madagaskar, Mali, Maroko, Uus-Meremaa, Pakistan, Panama, Rumeenia (3), Somaalia, Hispaania, Rootsi (2), Süüria, Taimaa, Türgi (2), Ühinenud Araabia Vabariik, Inglismaa, USA (11), Jugoslaavia (2) ja Saksamaa Liitvabariik (2).

Saksamaa poolt osalesid ainult prof. Kroepelin ja allakirjutanu. Samuti registreeritud härrad dr. Rammler ja dr. Schmalenbach andsid prof. Kroepelini Tallinnast telegraafi teel edastatud järelepärimise peale teada, et kuna nad ei saanud õigeaegselt Nõukogude viisat, pidid nad teisiti otsustama; härra Rohrbachi takistas tulemast haigus.

Programmis välja kuulutatud osalejad Hollandist, Austriast, Inglismaalt, Austraaliast ja USA-st jäid samuti tulemata.

Vastu ootustele ei olnud osalejaid „SDV“-st.

c) Tööistungid:

Seitsmel päeval (26.–30.08., 2. ja 3.09.) toimusid – enamasti ennelõunal ja pealelõunal – tööistungid, kus peeti kokku 89 ettekannet, millele järgnesid arutelud.

Ettekanded jaotusid neljale paralleelselt toimuvale sektsioonile:
I Põlevkivi geoloogia, mineraloogia ja kaevandamine
II Kerogeeni (s. t. põlevkivi mittemineraalsed osad) geokeemia
III Utmine, rafineerimine, põletamine ja kõrvalsaaduste kasutamine
IV Majanduslikud aspektid

Prof. Kroepelin nimetati kolmanda sektsiooni aseesimeheks ja ta pidas mitte üksnes omalt poolt ette valmistatud ettekande, vaid kandis sümpoosioni juhtkonna sõnaselge soovi kohaselt ette ka härrade Rammleri ja Rohrbachi seisukohad, mis oli võimalik tänu sellele, et kõik ettekanded olid eeltrükina olemas.

Ameerika osalejad pidasid terve rea ettekandeid, samuti kõnelesid rootslased (põlevkivist uraani eraldamine), brasiillane ja uusmeremaalane.

Kõige rohkem oli siiski eesti ja vene ekspertide ettekandeid Eesti põlevkivi („kukersiidi“) peamiste töötlemismeetodite kohta:

aa) utmine õlirežiimil (saadus: tõrv)
bb) utmine gaasirežiimil (saadus: majapidamisgaas)
cc) põletamine (ühte suurt Narva lähedal asuvat elektrijaama köetakse kukersiidiga, vt. allpool)
dd) utmissaaduste keemiline kasutamine

Majanduslike aspektide käsitlemisel (sektsioon IV) kõnelesid enamasti nooremasse põlvkonda kuuluvad eesti ja vene esinejad prof. Kroepelini tähelepanekute kohaselt üllatavalt objektiivselt ja avameelselt. Nad väljendasid üksmeelset arvamust, et ka Eestis ei ole põlevkivi kasutamine majanduslikult kasulik, olgugi et Eesti kukersiit on võrreldes Ameerika „green river shale’i“ ja Saksamaa Poseidonia põlevkiviga palju suurema kütteväärtusega. (Saksamaal on põlevkivi utmist kasutatud üksnes sõdade ajal ja pärast 1918. ja 1945. aastat varsti jälle lõpetatud, sest see ei olnud majanduslikult kasumlik). Ka III sektsioonis mainiti, et majapidamisgaasi saamine kukersiidist on kaks korda kallim kui selle transportimine juhtmete kaudu, isegi kui seda tuleb teha sadade kilomeetrite kauguselt.

d) Ekskursioonid:

Lisaks teema teoreetilisele käsitlemisele tööistungitel oli osalejatel kahel päeval (31. augustil / 5. septembril) võimalik tutvuda: 1. põlevkivi kaevandamisega nii allmaakaevandustes kui ka karjääris, 2. utmisega nii õli- kui ka gaasirežiimil ja kõrvalsaaduste ärakasutamisega, ning ka 3. ühe elektrijaamaga, mis kõik asuvad Kohtla-Järve tööstuspiirkonnas, mis algab umbes 150 km kaugusel Tallinnast ida suunas ja ulatub peaaegu Narvani.

Sellel alal – kus juba enne 1940. aastat moodustasid venelased ühe osa rahvastikust – tundus, et eesti ja vene rahvastiku osad on enam-vähem tasakaalus, vähemalt selles osas, mis puudutab neid, kes töötasidtööstuses. Ettevõtetes torkas partei teadetetahvlitel silma ohtralt vene nimesid. Kohtla-Järve linnas, Eesti põlevkivi peamise kaevandusala keskuses, asub Tallinna tehnikakõrgkooli alla kuuluv põlevkivi teadusliku uurimise instituut, mis pakub selles tööstusharus töötajatele vabal ajal täiendkoolitust.

Konkreetselt külastati:

aa) Põlevkivikaevandus
maardla ulatus on mitmeid ruutkilomeetreid, paksus umbes 3 m.

• Allmaakaevandus
  Sissesõit vaguniga mööda kaldpinda. Sügavus umbes 3 m. Kaevandamine on suures osas mehhaniseeritud (ei näidatud). Kerged suure kütteväärtusega fraktsioonid lähevad Narva elektrijaama (vrd. allpool), raskemad väiksema kütteväärtusega poolkoksimägedele, mis määravad üha enam Kohtla-Järve piirkonna maastikupilti.
  Prof. Kroepelini hinnangul vastab tootmine Lääne standarditele.
• Karjäär
  Kaevandatakse mõne suure iseliikuva Lääne päritolu elektriajamiga trossekskavaatoriga.
  Kaevandus jättis prof. Kroepelinile hea mulje.
  Ameerika eksperdid väljendasid arvamust, et areng vastab USA omale 15–20 aastat tagasi.

bb) Suur Balti elektrijaam Narvas
Varustab suurt osa Eestist ja üht osa Narva ja Leningradi vahel paiknevast alast. Toodang moodustavat mitu protsenti Nõukogude Liidu koguelektritoodangust (1 612 MW).

cc) V. I. Lenini nimeline Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat (vrd. lisa 4)
Poolkoksistamine, utmine gaasirežiimil, koksistamine ja kõrvalsaaduste keemiline töötlemine. Saadud majapidamisgaasi kasutatakse osaliselt varustamiseks kuni Leningradini välja.
Seadmed on suuremas osas vanemad ja Saksa päritolu. Uued gaaside väävlitustamise ja raskeõli töötlemise seadmed on osalt ise konstrueeritud.
Selles kombinaadis töötavate isikute kohta saime teada järgmist: 2700 töölist (naisi ja mehi pooleks, 50% eestlased, 50% venelased), 150 tehnikut, 100 inseneri (peamiselt eestlased), 40 teenistujat. Keskmine palk 125 rubla, miinimumpalk 60 rubla, maksimumpalk üle 200 rubla. 600 töölist käib täienduskursustel, üle 100 Tallinna tehnikakõrgkooli instituudis Kohtla-Järvel.

Külastatud ettevõtete juhid andsid esmalt ülevaate oma ettevõttest ja kutsusid seejärel üles küsimusi esitama. Lääne ekspertidel tekkis korduvalt kahtlusi, kas nimetatud tehnilised andmed on ikka õiged või mitte. Küsimustele kulude ja majandusliku kasumlikkuse kohta esitati enamasti hämaraid ja puiklevaid vastuseid; jäi ka mulje, et nendele ei omistata või ei peagi omistama erilist tähtsust.

Ettevõtete juhtkondadel, kelle jaoks külalised „kapitalistlikust maailmast“ – enamuse erialastest küsimustest esitasid ameeriklastest osalejad – olid ainulaadne kogemus, oli oma ettevõtete tutvustamisel ilmselt raske leida keskteed kindlasti käsu korras määratud „suuremeelsuse“ ja oluliste tehniliste andmete esitamisel välismaalaste suhtes ilmsesti nõutava tagasihoidlikkuse vahel. See väljendus mitmetes üksikasjades. Varjamise tendents torkas mulle eriti silma Narva elektrijaama direktori – venelase – puhul, kes muidu tundus olevat äärmiselt kompetentne ekspert. Nii näiteks olid tema nimetatud andmed põlevkivikoguse kohta, mida on vaja ühe kWh tootmiseks, prof. Kroepelini arvutuste kohasel kaugelt väiksemad kui tõenäoline tegelik vajadus, mis on ilmselt kolm kuni neli korda suurem. Vene keelt valdavad kohalviibijad märkasid, et direktor andis küsimustele tehniliste andmete kohta vastuolulisi vastuseid, ja kui tõlgid küsisid, millise arvu nad peavad tõlkima, vastas ta tõredalt: tõlgi midagi.

Ekskursioonidel leidis kinnitust tööistungite kõrval peetud vestlustel saadud mulje, et tehnokraatide noorem põlvkond on valmis rohkem suhtlema, on küsimustele rohkem avatud ja vastab neile asjatu salatsemiseta.

e) Tulemuste kokkuvõte lõppistungil 4. septembril

• nelja sektsiooni juhatajad rääkisid tööistungite käigust ja tulemustest. ÜRO kannab hoolt sümpoosioni tulemuste trükkimise eest.
• Põlevkivi klassifitseerimise jaoks ühtse rahvusvahelise terminoloogia väljatöötamiseks moodustati komisjon, mis koosneb kuuest kohal viibinud teadlasest:
  prof. dr. A. Aarna, TPI rektor, samaaegselt ka komisjoni töö koordineerija; prof. dr. A Fomina Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keemia Instituudist; Gerald U. Dinneen – Bureau of Mines, Washington D.C.; prof. dr. Josef J. Schmidt-Collerus, Denveri Ülikool, Colorado; dr. Dragomir Vitorovic, Belgradi Ülikool ja prof. dr. H. Kroepelin, Braunschweigi Tehnikakõrgkool.
• Järgnevalt oli võimalus sümpoosioni käigu kohta individuaalselt sõna võtta, mida kasutas terve rida osalejaid – osalt ühtlasi teiste riikide esindajate nimel, et rõhutada üldistavalt põlevkivi olulisust tuleviku energiaallikana ja sümpoosioni tulemuste väärtuslikku panust selle hõlvamise edendamisse.
  Arengumaade nimel kõneles egiptlane, lisaks võtsid sõna hispaanlane (ühtaegu ka Ladina-Ameerika esindajate nimel), türklane, jugoslaavlane, uusmeremaalane ja prof. Kroepelin. Esmajoones oli see hetk, mil oli võimalik tänada korraldajaid ja vastuvõtjaid. Kõik osalejad tegid seda väga südamlikult ja viisil, mis ulatus kaugemale tavalistest viisakusavaldustest. Nad rõhutasid sealjuures eriti Tallinnas ja kogu Eestis kogetud südamlikku vastuvõttu ja suurejoonelist külalislahkust.
• Võtnud vastu ÜRO-le suunatud soovitused („for consideration by the appropriate bodies“), mille oli välja töötanud „drafting commitee“ (vrd. lisa 5), jõudis sümpoosion ametliku lõpuni.

Lähtudes veendumusest, et ülemaailmsete põlevkivivarude hõlvamine on terve rea riikide majandusliku edenemise seisukohalt väga oluline, tervitatakse ÜRO peasekretäri initsiatiivi rahvuslike tootmisjõudude, sh. põlevkivi inventeerimise viie aasta programmi koostamiseks ja antakse järgmised konkreetsed soovitused:

1. kutsuda peatselt kokku ekspertrühm, mis nõustaks arengumaid põlevkivi kasutuselevõtu osas;
2. ÜRO arenguprogrammi (UNDP) antava tehnilise abi suurendamine põlevkivi kasu­tuselevõtmise alal (k.a. ekspertide saatmine arengumaadesse, kus leidub põlevkivi, ja nendes riikides ekspertide väljaõpetamine; tervitatakse mõnede põlevkivi kasutamise kogemustega riikide valmisolekut saata välja eksperte ÜRO egiidi all sedalaadi tehnilise abi osutamiseks);
3. teise põlevkiviteemalise sümpoosioni korraldamine 1973. aastal (mispuhul tervitatakse Ameerika osalejate väljendatavat lootust, et see toimuks USA-s).
4. Punktis 2 nimetatud temaatika osas võtsid eelnevalt sõna kaks Vene osalejat:

Härra Gvosdev NSV Liidu ministrite nõukogu välismajandussuhete riiklikust komiteest ja sümpoosioni asedirektor A. M. Kotov, NSV Liidu Naftatöötluse- ja Naftakeemiatööstuse Ministeeriumi põlevkivitööstuse peaosakonna juhataja. Kui härra Gvosdev kõneles vaid üldiselt, et ÜRO võiks võtta ette praktilisi samme arengumaades põlevkivitööstuse ülesehitamiseks, võimaldades nende maade ekspertidele täiendkoolitust riikides, kus on kogemus põlevkivi tööstusliku kasutamise alal (loe: NSV Liidus), ja vastupidi, saates arengumaadesse nendest riikidest eksperte, siis härra Kotov oli konkreetsem. Avaldades oma ministeeriumi valmisolekut anda igasugust vajalikuks peetavat multilateraalset abi ÜRO raames, nagu ka iga soovitud kahepoolset abi, väljendas ta Vene poole püüdlust sel viisil tulevase tehnilise abi ühes spetsiifilises valdkonnas kaasa lüüa, nagu seda sümpoosioni kuluaarides oli korduvalt väljendatud. Esiteks sai meile teatavaks Vene initsiatiivil arengumaade osalejatega toimunud kogunemine, kuhu olid kaasatud ka ameeriklased ja prantslane, samuti venelaste poolt kokku kutsutud istung prantsuse keelt kõnelevate arengumaade esindajatega, kuhu viimaste soovil olid palutud ka Prantsusmaa osalejad. Kui esimesena nimetatud kokkusaamisel kõnelesid venelased üldiselt vajadusest hõlvata põlevkivimaardlaid ja pakkusid selleks oma abi, siis teisel, väikses ringis toimunud istungil, väljendasid nad varjamatult ambitsiooni etendada Nõukogude ekspertide saatmisega selles valdkonnas tehnilise abi osutamisel olulist rolli, ja püüdsid saavutada, et arengumaade esindajad oma koduriikides selle kasuks tegutseksid. Prantslane, kes mulle mõlemast kokkusaamisest teada andis, paljastas selle läbinähtava manöövri oma sõnutsi ühemõttelise viitega sümpoosioni deklareeritud eesmärgile, mis seisnevat selles, et arutada mitmepoolse abi osutamise ja mitte kahepoolse mõjutamise võimalusi. Ka teistel juhtudel üritasid Moskvast kohale tulnud ametnikud (Gvosdjev, Kotov jt.) ilmsesti tuua mängu Vene huvisid. Ühe Lõuna-Ameerika riigi (millel puuduvad diplomaatilised suhted NSV Liiduga) osaleja jutustas mulle näiteks, et Gvosdjev (kes enda sõnul oli varem tegev NSV Liidu välisteenistuses) on talle korduvalt öelnud, et Nõukogude Liit annaks tema maale küll hea meelega arenguabi, aga enne seda tuleks luua normaalsed suhted, mida nad peaksid oma kodumaa mõjukatele isikutele soovitama.

3. Raamprogramm

a) Tallinn

Võõrustava maa korraldajad olid tööistungite täienduseks ette valmistanud mahuka ja vaheldusrikka seltskondliku programmi, samuti „daamide programmi“, mis mõlemad ületasid suuresti võrreldavatel konverentsidel tavapäraselt pakutava, ja mille läbiviimine oli täielikult Eesti kätes.
Ilmne oli taotlus näidata välisosalejatele nii palju kui võimalik tänast Eesti elu. Ühelt poolt väljendus see asjaolus, et õhtused üritused olid korraldatud nii, et alati oli tegemist ühe ja sama piiratud osalejate ringiga. Selle tulemusena tekkis kiiresti pisut isiklikum õhkkond, kuivõrd kohtuti ju terve nädala jooksul iga päev, ja ka Vene osalejad olid („ruumipuudusel“) peaaegu välistatud. Praktikas jaotusid 45 välisosalejat – eeskätt keelte järgi – kaheks rühmaks, kes said kokku igal õhtul. Eestlaste ja välismaalaste intensiivne suhtlus andis võimaluse nii mõnekski vestluseks, mis väljus puhtakujulise „small talk’i“ raamidest.
Nende ürituste hulka, kus said kokku kõik osalejad, kuulus avapäeva õhtul Tallinna Linnanõukogu esimehe vastuvõtt Tallinna keskaegses raekojas. Alamsaksakeelsete kirjadega vana raesaali genius loci ei teadvustanud mitte üksnes välismaalastest osalejatele, vaid ka nii mõnelegi Vene osalejale esimest korda, et siin Tallinnas viibivad nad väga erilistel ajaloolistel tingimustel kujunenud keskkonnas. Mitte üksnes päris välismaalased, vaid ka Leningradist ja Moskvast tulnud venelased tundsid ennast „külalistena“ keskkonnas, mis erineb tänagi veel selgelt ülejäänud Nõukogude Liidust. See mulje muutus järgneva pooleteise nädala jooksul ilmselgelt tugevamaks ja seda mitte üksnes vana Tallinna arhitektuurilise kulissi tõttu, mille eest eestlased otse armastusega hoolt on kandnud, vaid ka Eesti muust NSV Liidust silmatorkavalt erineva elukorralduse pärast. – Viimaseks päevaks välja kuulutatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastuvõtt jäi ära; seda ei põhjendatud. Mitteametlikult oli kuulda, et Eesti poliitiline juhtkond oli sellel päeval (4. septembril) seotud Uruguay Kommunistliku Partei ootamatu delegatsiooni vastuvõtmisega.
Kogu raamprogrammi iseloomustamiseks olgu muude ürituste seast (igal õhtul oli enamasti valida mitme vahel) nimetatud vaid need, millel osales allakirjutanu:
Eesti muusikute kontsert Kadrioru lossis; umbes 40 km Tallinnast lõuna pool asuva Kurtna linnukasvatusfarmi külastus koos sellele järgnenud vastuvõtuga; „Kirovi“ kalurikolhoosi külastus koos sellele järgnenud dineega; saunakülastus umbes 50 km Tallinnast lõuna pool maal; ringsõit mootorlaevaga Tallinna lahel; piknik maal koos eesti rahvatantsurühma ja laulukooride esinemisega (TPI üliõpilased) Tallinna lähedal Rocca al Mare rannas; Eesti ooperi külastamine („Trubaduur“); lõpubankett kõigile osalejatele vastvalminud restoranis („Lillepaviljon“) linna servas, kus intervjueeriti esinduslikku osa välisdelegaatidest (mh. prof. Kroepelini), mida kanti Eesti televisioonis osaliselt „otse“ üle.

b) Leningrad – Moskva

Tagasitee 5. septembril – mille katkestas Kohtla-Järve külastus (vt. eelnevalt 2. d) – viis bussidega Leningradini. Sõidu kohta piki kogu Põhja-Eestit läbivat maanteed on märkida, et silma torkavad kollased viidad, mis blokeerivad kõiki mere suunas ja osalt ka maa suunas viivaid kõrvalteid. Need märgistavad vene, eesti ja inglise keeles kirjaga fronteer zone („piiritsoon“) rannikuala, kuhu reisil kaasas olnud eestlaste sõnul on NSV Liidu kodanikelgi lubatud minna vaid eriloaga.
Leningradis oli 6/7. septembriks valmistatud ette „sightseeing“ programm (linnaekskursioon, Ermitaaž, ekskursioon Peterhofi). 7. septembri ööl vastu 8. sõideti tagasi Moskvasse, kus oli 8. septembriks korraldatud linnaekskursioon, mille järel said osalejad koduteele asuda. Prof. Kroepelin ja allakirjutanu kasutasid sellel päeval võimalust anda saadikule parun von Stempelile üle esmane aruanne sümpoosionist ja Tallinna-muljetest.

III Kokkuvõte ja hinnang

1. Sümpoosioni tehnilis-teaduslik tase vastas kaasaegsetele teadmistele põlevkivi kasutamise võimalustest. Ometi töötatakse sellel alal tänapäeval peamiselt üksnes USA-s ja eriti NSV Liidus. Vene pool näis eriti suurt huvi tundvat ameeriklaste ja prof. Kroepelini kogemuste vastu. Prof. Kroepelin võttis muljed, mis ta sai vestlustest vastuvõtva maa peamiselt eestlastest teadlaste ja tehniliste töötajatega, kokku järgmiselt:
   „Tallinnale ja eesti härradele kõrgkoolist ja tööstusest oli see, esimene rahvusvaheline üritus pärast vene anneksiooni, oluline sündmus, sest esimest korda oli võimalik suhelda otse Lääne ekspertidega.
   Eesti spetsialistide tehnilised oskused ja isiklikud omadused – niivõrd kui nad ei olnud kas ametikoha tõttu või omal valikul seotud parteiga – on täiesti rõõmustavad. Nende saavutused väärivad suurt tunnustust. Olemasolevates keerulistes oludes on neil õnnestunud saavutada see, mis on tehniliselt ja majanduslikult võimalik. Kes mäletab autarkia aegu meie maal, oskab neid saavutusi hinnata. Jääb mulje, et nad kõik on energia ja vaimustusega asja kallal. Vaimustusega asja ja ülesande vastu, mitte süsteemi suhtes. Meie, SLV vaatenurgast lähtudes, s. t. meie ajale vastavate moraalsete mõõdupuude järgi, võib sellist hoiakut ju taunida. – Kes on teadlikult kogenud Kolmandat Reich’i, teab, et selline vaimustus asja vastu on peaaegu ainus võimalus kõlbeliselt ja vaimselt püsima jääda. Üldine meeleolu meenutab silmatorkavalt nelja-aastaste plaanide aega. Tehnilised tippsaavutused kasutada olevate vahenditega, intelligentne abivahendite süsteem, kõige selle taga teadvus, mis ei lase endalegi tunnistada, et töö ei ole tegelikult mõttekas.“
2. Nõukogude Liidul on põlevkivitööstus, millega võrreldavat pole üheski teises riigis ja mille tähtsuse esiletõstmisega sümpoosionil osavalt tegeleti, ilmselt poliitiliselt kalkuleeritult, soovides suurendada mõju UNDP raames antavale tehnilisele abile. Jääb üle oodata, mil määral ÜRO poolt Tallinna sümpoosioniga haaratud initsiatiiv konkretiseerub mainimisväärseks tehniliseks abiks põlevkivist energia saamise alal ja kas Nõukogude Liidul õnnestub sealjuures kindlustada endale domineeriv roll.
3. Läänest tulnud osalejate jaoks oli aga 14-päevase NSV Liidus viibimise kogemus seal valitsevates tingimustes – mõned päevad pärast 21. augustit üsnagi ulatuslik sissevaade tänase Eesti ellu – keskseks momendiks, et anda hinnang Tallinna-reisi tunnetuslikule väärtusele. Selles osas olid ühel meelel kõik osalejad, kellega oli võimalust sel teemal arutleda, ükskõik kui suurt huvi neile sümpoosioni teaduslik töö ka ei pakkunud.

Muljete suurest hulgast tuleks talletada järgmist:

• Eestlaste sõnul oli sümpoosion esimene pärast 1939. aastat Tallinnas toimunud rahvusvahelist konverentsi, kus oli osalejaid ka Läänest. Seega oli sümpoosionil Eesti teadlaste ja tehnika­inimeste jaoks tähendus, mis oli kaugelt olulisem kui vaid võimalus välismaa kolleegidega erialast vestlust pidada.
• Igas võrreldava tähendusega linnas väljaspool idablokki oleks sümpoosion kulgenud avalikkuse jaoks märkamatult – Tallinnas pälvis see aga jagamatu tähelepanu. Selle eest kandsid hoolt igapäevased reportaažid Eesti televisioonis, mis talletasid minuti täpsusega sümpoosioni kulgu ja nimelt õhtuseid üritusi. Kõikidele osalejatele jagatud rinnamärk oli linnas üldtuntud ja see oli mitte üksnes nii mõnegi vestluse pidepunktiks, vaid ka omalaadne „laissez passer“, mis tuli kasuks nii mõnelegi, kes kohalikku keelt ei vallanud.
• Kui sai öeldud, et ametliku raamprogrammi eesmärgiks oli Eesti poolt pakkuda välismaa külalistele – kahtlemata poliitilise juhtkonna määratud piirides – ülevaadet võimalikult paljudest tänase Eesti elu aspektidest, siis tuleb lisada, et see ei jätnud ainult positiivse rahvusliku enesenäitamise ürituse muljet, vaid selles oli tunda ka tugevat siirast külalislahkust. Eestis viibimisest pidi kõigile jääma meeldiv mälestus.
• Kellel aga oli juhust selle välise meeldivuse kahtlemata ehtsast fassaadist läbi tungida, sellele avanes põhjatu inimlik viletsus, mille ajendil üks Lõuna-Ameerika osaleja tegi ühisel koduteel kokkuvõtte, et ta on küll alati armastanud vabadust, ent ei ole kunagi enne kogenud, mida tähendab jääda sellest ilma; nüüd teadvat ta, et ta võitleb selle säilimise eest.
• Momendi emotsioonid tekitasid impulsse, mis ajalise ja ruumilise distantsi tekkides vaibuvad. Kindel võib aga olla selles, et kõik Lääne osalejad – kellest peaaegu ükski ei olnud varem seisnud silmitsi nõukogude reaalsusega ja kellest ka mitte kõik ei suutnud selle fassaadi läbi näha – pöördusid tagasi arusaamadega, mille tagajärjeks oli Nõukogude Liidule realistlikuma hinnangu andmine. Nõukogude Liidu poolt sümpoosionile omistatud tähtsus ilmneb ka asjaolust, et ta selle tulemusega leppis, olgugi et paljudel puhkudel tulid ilmsiks Vene poole püüdlused mitte lasta kontaktil kohalikega liiga tihedaks muutuda.
• Vähesed ebatäielikud sissevaated sümpoosionil osalenud eestlaste olukorda, mis meile avanesid, näitasid rühma inimesi, kes küll – tegutsedes kas teadlastena või juhtfunktsionääridena tööstuses – elasid nõukogude olude kohta mugavat materiaalset elu, kellest aga paljud ei olnud leppinud riikliku iseseisvuse ja vaimse vabaduse puudumisega. Just noorematelt inimestelt saime kuulda eestluse kinnitusi ja soovi väljendada vabalt mõtteid, mis tagantjärele näivad otsekui sõnasõnalt pärinevat „paljude Eesti NSV tehnilise intelligentsi esindajate“ vastusest A. D. Sahharovi memorandumile (vt. ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung, 18. detsember 1968).
• Kui ametlik raamprogramm järgis positiivse rahvusliku enesekujutamise eesmärki, millega poliitiline juhtkond leppis, siis siin astus vastu täiesti vahetu vajadus anda „maailmale“ teada vajadusest „inimese moraalse nälja rahuldamise järele“ (nii vastuses Sahharovile) ja samas täie uhkusega anda kõigest väljapääsmatusest hoolimata märku murdumatust rahvuslikust enesekehtestamisest. On tähenduslik, et seda taheti eriti kuulutada kohal olnud ameeriklastele.
• Tšehhoslovakkia sündmused lasusid otsekui läbitungimatu vari kõigel – sest veel ei teadnud ju mitte keegi, kuidas arengud edasi lähevad. Neil oli oma osa selles, et tekkis nendele Tallinna-päevadele iseloomulik, sageli vaid tasastes pooltoonides väljenduv algupärastele tunnetele taandatud inimliku solidaarsuse tunde õhustik. Sõltudes ametlikust Nõukogude informatsioonist ja olles lõpuks ühel meelel invasioonile hinnangu andmise osas, seda teemat tegelikult ei arutatud.

Just Idabloki riikidest tulnud osalejate puhul oli märgata muret tuleviku pärast; osalt olid nad viimase minutini kahelnud, kas võtta reis ette või mitte. Seda, et terve rida Lääne välismaalasi jäigi tulemata, seostati loomulikult poliitilise olukorraga; ameeriklased andsid teada, et nende valitsus oli soovitanud neil mitte osaleda. Ent seda nõuannet järgisid nendest vaid vähesed. Eestlased ise teadsid tegelikke seoseid üpris täpselt ning nimetasid allikana BBC saateid ja Rootsi raadiojaamu (mida aga sageli segatavat). Mõned neist olid olnud 1940. aastal tunnistajaks vabariigi annekteerimisele Venemaa poolt ning olid veetnud aastaid Siberis – viide, mis välistas igasuguse edasise arutelu.

Alla kirjutanud
Henning von Wistinghausen

Tõlkinud
Mari Tarvas,

toimetanud
Lea Kõiv