Rahvusvahelise arhiiviuuringute keskuse ICARUS 31. kokkusaamine toimus 8.–10. novembrini 2023 PõhjaMakedoonias, kahel esimesel päeval pealinnas Skopjes ja viimasel päeval ajalooliselt erakordses Ohridis. Pealkirjaga „Ühine arhiivipärand“ kokku võetud teema mahutas sõnavõtte nii arhivaalide kasutamisest ja üha avaramate juurdepääsuvõimaluste pakkumisest digikogude täienemise kaudu kui ka arhivaalide füüsilise seisundi parandamisest. Pooleteise päeva jooksul peetud 21 ettekandele lisandus kaks töötuba (platvormide Topotheque ja Monasterium arenduse teemal) ja kaks ühist õhtusööki koos traditsioonilise jalgpallimatšiga avapäeva õhtul.
Konverentsi avasõnad ütlesid PõhjaMakedoonia riigiarhiivi juht Emil Krsteski, Malta riigiarhivaar Charles Farrugia, kes on ühtlasi rahvusvahelise arhiivinõukogu Euroopa ühenduse EURBICA president, ja siinkirjutaja ICARUSe presidendi ülesannetes. Kohtumise avapäeva ettekanded olid pühendatud ICARUSe pikaaegsete liikmesasutuste ja ühisprojektide tulemuste tutvustamisele. Zagrebi ülikooli arhiivinduse kaasprofessor Vlatka Lemić koos ICARUSe Horvaatia ühenduse töörühmaga teavitas kokkutulnuid projektist BoostDigiCulture, mille eesmärk on pakkuda kultuuriasutustele ja professionaalidele paremaid juurdepääsu ja kasutusvõimalusi vastavalt digiajastu uusimatele praktikatele. Miguel Ángel Bermejo Alonso Hispaania rahvusarhiivist valgustas Loova Euroopa projekti „Arhiivid ja migratsioonijäljed“ ehk lühendatult AToM (Archives and Traces of Migration), mille fookuses kuni 2025. aastani on kolm eesmärki: tugevdada mäluasutuste professionaalide võimekust migratsiooni uurimisel, ühendada uurijate kogukondlikke suhtlusvõrgustikke ning algatada ühise kultuuriväljaga seostuvaid tegevusi.
ICARUSe kauaaegne president ning mitme platvormi algataja ja arendaja Thomas Aigner kõneles kahekümneaastasest kogemusest arhivaalide digiteerimisel koostöös paljude Euroopa arhiividega, sh kirikuarhiividega, heites ühtlasi pilgu tulevikku, kus digimisele hakkab järgnema tehisaru senisest võimsam kasutuselevõtt. Charles Farrugia valgustas mitut rahvusvahelist digimisalast koostööd, mis on loonud baasi arhivaalide märksa tõhusamale kättesaadavusele pereloolaste ja professionaalsete ajaloolaste seas. Sittardi regionaalarhiivi juht Peer Boselie tegi sissevaate Limburgi TimeMachine’i edasiarendusse – 2008. aastal alguse saanud projekt nimega AEZEL ühendab LõunaHollandi Limburgi piirkonna asutusi, mille kogud on digitaalselt visualiseeritud ja geoviidatud, hõlmates arheoloogilisi leide, kirjalikke allikaid, maakaarte ja fotosid. On märkimisväärne, et kõnealune projekt on tervikuna loodud vabatahtlike toel ja toimib järjepidevalt vabatahtlike tööna, sh teevad vabatahtlikud tehnilisi arendusi algusest lõpuni.
Konverentsi võõrustanud PõhjaMakedoonia riigiarhiivi kolleegid astusid üles mitme sõnavõtuga. Neist esimesena valgustas Bitola osakonna esindaja Goce Stojanovski vendade Manakide foto ja filmikogu digimist. Nimetatud arhiiv sisaldab unikaalset teavet Balkani regiooni kohta 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Elisaveta Markovic rõhutas oma sõnavõtus arhivaalide füüsilise seisundi kontrolliga tegelemise vajadust ja sellega seonduvat digimist, sh tuli jutuks nii digiandmete kui ka füüsiliste andmekandjate senisest tõhusama turvamise teema konfliktide ajastul. Skopjes tegutseva Arhivistika nime kandva ühenduse ja ühtlasi Facebooki kogukonna esindaja Lidija Aleksovska tegi ülevaate arhiivindust reguleerivate alusdokumentide arengust nii riikliku teenusepakkuja kui ka erakätes asuvate arhivaalide koguja vaatest. Teenuste platvormid koos töövoogude uuendustega on PõhjaMakedoonias heal järjel, kuigi personali napib. PõhjaMakedoonia riikliku ajalooinstituudi esindaja Emel Sherif Miftar tutvustas Yildizi fotoarhiivi sultan Abdulhamid II ajastu märgina – perioodist 1862–1917 pärineb üle 900 albumi rohkem kui 38 000 fotoga, millest ettekanne käsitles 37 kõige olulisemat, sh mitut dagerrotüüpi.
Rea ettekandeid pidasid teisedki Balkani riikide esindajad, sh Serbia rahvusarhiivi arhivaar Vesna ĐaićŠkondrić, kes kõneles uutest meetmetest kultuuripärandi parema ligipääsu ja nähtavuse tagamisel, rõhutades rahvusvaheliste projektide vajalikkust ja arhiivide eõppe potentsiaali haridusvaldkonnas (sh on Serbias loodud sisutihe platvorm arhipedija.com).
Siinkirjutajale enim huvi pakkunud sõnavõtu pidas Rumeenia rahvusarhiivi esindaja Codruţa Mihailovici, kes tutvustas ligipääsuvõimalusi välismaalastest uurijaile Rumeenia arhiivides 19. sajandi lõpust kuni kommunismi ja postkommunismi ajastuni. 1937. aastast leidub teateid uurijate päevase säilikute tellimise mahu ja töölaudade hankimise kohta. 1950. aastatel oli pealtnäha laiemate õiguste andmise periood, kuid sisuliselt oli tegu kontrollimehhanismiga – kommunistliku propaganda valguses olid lubatud vaid uurimisteemad, mis sobisid kokku kommunistlike väärtushinnangutega. Välismaalastest uurijad jäid tegelikkuses tagaplaanile, neile ei antud sageli luba uurimistööks kohale tulla (keeldumise põhjuseid mõistagi mainimata), kuigi propagandistlike eeskirjade järgi võinuks arvata, et nad on teretulnud. Postkommunismi taak oli Rumeenia arhiividest visa kaduma ning alles 2007. aastal sai võimalikuks arhiivide avanemine välismaalastest uurijaile.
Eelnevalt mainitud AToMprojekti ühe näitena kõneles István Hegedűs Ungari rahvusarhiivist Tšehhoslovakkia ja Ungari vahel toimunud rahvastiku vahetusest aastail 1945–1948. Ungarlaste väljasaatmine Slovakkiast ja slovakkide väljasaatmine Ungarist sai võimalikuks nende riikide vahel veebruaris 1946 sõlmitud leppega, mille tulemusena lahkus Ungarist enam kui 70 000 slovakki ja Tšehhoslovakkiast omakorda üle 80 000 ungarlase. Ungari rahvusarhiivi projektitöö tulemusena on toonaseid ümberasujaid tuvastatud tänu tehisajule, aga ka vabatahtlike tööle, kes enamasti on vanemaealised pereloolased (sh toimub kolm või neli korda aastas silmast silma kohtumisi, kus vabatahtlikke premeeritakse). Dokumendid on peamiselt kartoteegikaardid, mis on käsitsi koostatud 18 infoväljaga paberid. Nende kogumaht küünib juba üle 27 000. Kartoteekidelt andmete väljalugemisel on kasutatud robotite abi.
Hollandi Sittardi piirkonna arhiivi juht Peer Boselie andis ülevaate uurimistööst juutide pärandi kohta tänapäeva LõunaHollandi aladel (sh on tehisaru toel tuvastatud juutide perekondi, kes elasid piirkonnas enne Teist maailmasõda) ning Jeruusalemmas asuva Sionismi Keskarhiivi ja Juutide Rahvusfondi esindaja Yuval Lubin tutvustas Iisraeli kirjalikku pärandit säilitavaid arhiive ja uurijaile pakutavaid teenuseid. Ta tõi näiteid kogukondlikest sidemetest, mis on olulised pärandi kasutusse toomisel. Iisraeli arhiivipärand on globaalse haardega, eriti rohkelt leidub seal ainest näiteks Austria, Hollandi ja Poola ajalooliste juudikogukondade kohta.
Lisaks toimus kohtumise raames mitu tehnoloogiliste lahenduste esitlust. Gilles François tutvustas nii arhiivide kui ka pereloohuviliste seas tuntud portaali FamilySearch arendusi. Portaal sisaldab üle miljardi unikaalse profiili ja sinna lisandub enam kui miljon arhivaali päevas. Kõneleja rõhutas allikate kvaliteedi pidevat arendamist, ainese indekseerimist ja isiklike digiarhiivide hoidmist digitaalses uurimissaalis FamilySearchi pakutava teenusena. Ettevõtte Trevis esindaja Jovica Zeković käsitles füüsilise ja digitaalse arhiveerimistoe pakkumist GLAMsektori asutustele Balkani riikides. David Gniffke Hesseni riiklikust arhiivist tegi ülevaate arhiivis leiduva isikuandmete registri digimisest FamilySearch’i abil (11,5 miljonit kujutist aastaist 1900, 1930 ja 1980) ja järgnenud indekseerimisest firma Qidenus eestvedamisel (6,4 miljonit kujutist).
Konverentsi paralleelsessioonides toimunud töötoad võimaldasid tutvuda Monasteriumi portaaliga, mis on suurim keskaja ja varauusaja allikaid hõlmav digikogu maailmas ja mille eestvedaja Georg Vogeler Grazi ülikoolist tegeleb lisaks tehisaru arendamisega projekti „From Distant to Digital Diplomatics“ (DiDip) raames, ning Vlatka Lemić ja Alexander Schatek näitlikustasid fotopärandit vahendava platvormi Topotheque hiljutisi arendusi.
Hea tavana kuulub ICARUSe kohtumiste juurde väljasõit kultuurilooliselt olulisse piirkonda ja kohalike mäluasutuste külastus. PõhjaMakedoonia edelaosas asub silmapaistev loodusreservuaar Ohridi järve ümbruskonnas, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, ja sestap viis osalejate teekond kohtumise viimasel päeval bussireisina Skopjest Ohridi linna, kus külastati kohalikku linnamuuseumi, kahte ligi tuhandeaastast kirikut ja tehti jalgsiekskursioon ajaloolises linnasüdames, kus tänini on säilinud antiikajast pärinev amfiteater vaatega maalilisele Ohridi järvele.
Suur tänu sündmuse korraldajatele nii PõhjaMakedoonia riigiarhiivist kui ka ICARUSe tiimist! Kohtumisteni järgmistel konverentsidel 2024. aasta mai lõpus Novi Sadi linnas Serbias ja oktoobri keskpaigas Napolis.