Tartu Ülikooli käsitatakse Eesti Vabariigi rahvusülikoolina, mis on asutatud 1632. aastal.[1] Säärane määratlus on mõistagi kontseptuaalne, tõstes õppeasutuse pikas loos esile üht ajajärku, mis algas 1. detsembril 1919. Ka rahvusülikooli periood ise pole ajas teadupärast ühtne, vaid jagatud vahepealsete Saksa ja Nõukogude okupatsiooniaegade poolt etappideks. Kui üldistada, siis hõlmab tegelikkuses eksisteerinud „rahvusülikooli periood“ peagi neljasaja aasta vanuseks saava Tartu Ülikooli ajaloos kokku umbes kuuskümmend aastat. Näiteks on eestikeelse Tartu Ülikooli ajajärk sellest perioodist mõnevõrra pikem.[2]
Nagu on tõdenud Erki Tammiksaar, on rahvusülikooli tiitel jäänud tänast Tartu Ülikooli laulva revolutsiooni aegadest saatma ning võtnud ülikooli omamoodi pantvangigi, tõstes selle teiste Eesti kõrgkoolide seas justkui erilisele kohale.[3] Rahvusülikooli kontseptsioon on ühelt poolt selgepiiriline ja isegi jäik (1919. aasta 1. detsembril avatud ülikool), teiselt poolt võimaldab see lõimida mis tahes sobivaid tahke, elemente või traditsioone ülikooli pikast ajaloost. Hea näide on kas või 1. detsembri tähistamise kirjeldus ülikooli kodulehel, mille järgi toimub sel päeval rahvusülikooli „aastapäeva traditsiooniline aktus, tõrvikurongkäik ja ball“.[4] Aktusel promoveeritakse muu hulgas ülikooli audoktorid (alates aastast 1803 – sic!)[5] ja nimetatakse auliikmed (aastast 1852)[6]. Samuti kuulutatakse aktusel välja rahvusmõtte auhinna saaja (alates 2004).[7] Nagu näha, on ainuüksi toodud näites põimunud nii 19. kui ka 21. sajandist pärinevad elemendid. Traditsioonide hoidmise ja mitte veidra anakronismina mõjub ka tõsiasi, et hiljuti 105. aastapäeva tähistanud rahvusülikool peab teisal oma alguseks täiesti enesestmõistetavalt ka 1632. aastat.
Sajandeid tegutsenud (akadeemilises) asutuses on vanuse ja pikaajaliste traditsioonide rõhutamine loomulik ja tavaline. Niisama arusaadavalt on need traditsioonid ka ajas teisenenud. Kummatigi ei ole selliste muutuste jälgimisele ja avamisele vähemalt Tartu Ülikooli ajaloo senistes käsitlustes erilist tähelepanu pööratud. Siinses artiklis asutakse seda tühimikku täitma, võttes vaatluse alla ühe Tartu ülikoolieluga tihedalt seotud traditsiooni, ja nimelt tänaseni rahvusülikooli aastapäeva tähistamise tavas tähtsal kohal seisva tõrvikurongkäikude kombestiku kujunemise. Artiklis uuritakse, millal tõrvikurongkäikude kombestik Tartus tekkis, kuidas on see aja jooksul muutunud ja mida see räägib Tartu Ülikooli identiteedi kohta 21. sajandil. Olgu lisatud, et käsitluse eesmärgiks ei ole peatuda kõigil alates 1802. aastast tänaseni toimunud tõrvikurongkäikudel.
Loomulikult ei ole tõrvikurongkäigud ainuomased üksnes Tartule, vaid tegemist on Euroopa ülikoolides laiemalt levinud ja sajandeid püsinud nähtusega.[8] Küll tuleb nentida, et alates 20. sajandi teisest poolest tuleb neid mujal Euroopas ette järjest harvem.
Uurimuse ajaraamiks on seatud Tartu ülikooli tegutsemisperiood alates 19. sajandi algusest kuni tänapäevani. Selle veidi enam kui kahesaja aasta jooksul on ülikool tegutsenud pikemate katkestusteta,[9] mis võimaldab traditsioonide kujunemist ja muutumist hästi jälgida. Seetõttu peab vaatluse alt välja jääma ka ajas eraldatud rootsiaegse(te) akadeemia(te)[10] kombestik. Väidan, et tõrvikurongkäigud on saatnud Tartu ülikooli ja selle üliõpilasi alates 19. sajandi algusest tänapäevani, kujutades üht kõige püsivamat traditsioonielementi ehk „liimi“, mis ülikooli erinevaid ajajärke seob ja ühendab.
Siinkohal ei ole otstarbekas pikemalt peatuda Tartu Ülikooli rikkalikul historiograafial, mida on mujal põhjalikult avatud ja esitatud.[11] Traditsiooniliselt on ülikooli lugu jaotatud kas kronoloogiliselt aegadeks (Rootsi, Vene, Eesti Vabariik jne) või õppeasutuse ametliku nime järgi perioodideks (Academia Gustaviana, Keiserlik Tartu Ülikool, Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, Tartu Riiklik Ülikool, Tartu Ülikool jt)[12] ja keskendutud vaid mõnele neist.[13]
Maksimalistlik lähenemine ajaloo periodiseerimisele julgustab vaatlema igat ajaperioodi kui kvalitatiivselt erinevat nii eelnevast kui ka järgnevast perioodist.[14] Üldjuhul on sel moel käsitletud ka Tartu ülikooli ajalugu – igal ajastul „algab“ ülikool justkui otsast peale. Lisaks on ülikooli vaadeldud eeskätt kas institutsiooni, teadus- ja õppetegevuse, taristu, üksikisikute, personali või üliõpilaskonna keskselt, püsides seejuures valdavalt konkreetsete ajastute piirides.[15] Näiteks avatakse hiljuti käivitunud esimesi kõrgharitud naisi kaardistavas teadusprojektis „Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani“[16] uuritavat teemat kindlas ajaraamis. Värskeim, üksnes viimasele sajandile ehk eestikeelse ülikooli perioodile keskendunud üldkäsitlus mõtestab teemat aga eelkõige rektoraadi vaatenurgast, tõstes esile ülikooli kui institutsiooni arengut.[17]
Minimalistlik lähenemine, mille puhul ajapiiride jaotustele erilist sisulist kaalu ei omistata,[18] võimaldab paindlikumat lähenemist. See lubab keskenduda abstraktsematele teemadele, seada teistsuguseid vaatenurki ja eri „perioode“ ületavaid nähtusi käsitledes ajastute vahel n-ö hüpelda. Säärane lähenemisviis, millele tuginetakse ka siinses artiklis, on Tartu Ülikooli ajaloo käsitlustes pigem erandlik.[19] Esile võib tõsta Lea Leppiku artiklit Tartu Ülikoolist kui eestlaste mälupaigast.[20] Samuti näib ajastuteülene käsitlusviis hästi sobivat kirjandusloolistele uurimustele, mille alla paigutub ka vaadeldava teema jaoks oluline memuaristika.[21] Tartu Ülikooli traditsioonide vaatlemine ajastuteüleselt pakub kahtlemata erinevaid põnevaid võimalusi ja siinseski artiklis käsitletud teema pole kaugeltki ammendatud.[22]
Et uurida tänaseni praktiseeritava tõrvikurongkäikude traditsiooni kujunemist läbi kolme sajandi, lähenetakse selles kirjutises minevikule n-ö vastupidises suunas – tänapäevase rahvusülikooli (1988/1989/1991–) ajast liigutakse esmalt Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ajastusse (1919–1940), siis Keiserliku Tartu Ülikooli perioodi (1802–1918), et naasta seejärel lähiajalukku, võttes vaatluse alla Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ 1944–1991) ajajärgu. Selline lähenemisviis pakub paremat võimalust üldistusteks ja lubab traditsioonide muutumist ajas ja ruumis paremini jälgida.
Läbi kolme sajandi küündiva traditsiooni käsitlemiseks on artiklis kombineeritud eri allikagruppe. Kuna avalikus ruumis kulgev tõrvikurongkäik pälvib tahes-tahtmata laialdast tähelepanu, kajastab sedalaadi sündmusi meelsasti ajakirjandus. Tõrvikurongkäikude nüüdisaegsest perioodikast on kasutatud peamiselt ajalehti Postimees, Üliõpilasleht (ilmus 1920–1940) ja Tartu Riiklik Ülikool (1948–1989). Lisaks rongkäikude kirjeldustele ilmusid kahes viimases väljaandes ka arutelud rongkäikude ja muude üliõpilastraditsioonide olemuse üle.
Arhiiviaines on Tartu ülikooli ja üliõpilaskonda puudutavas osas mõistagi äärmiselt rikkalik. Kahe maailmasõja vahelise perioodi puhul on olulise allikana kasutatud Tartu Ülikooli ja selle üliõpilasesinduse arhiivi, eriti viimase kolmeköitelist sarja, mis sisaldab kirjavahetust Tartu linnavalitsuse, üliõpilasorganisatsioonide ja teistega ülikooli aastapäeva, 1. mai ning muude pidustuste ja rongkäikude asjus ajavahemikust 1921–1940.[23] Nõukogude perioodi kohta pakuvad rohkelt teavet Tartu Ülikooli 350 aasta juubeli (1982) korraldamisega tegelenud Tartu Riikliku Ülikooli komsomoliorganisatsiooni materjalid.[24] 19. sajandi osas on kasutatud nii korporatsioonide ajalookäsitlusi[25] kui ka korporatsioon Estonia arhiivis talletatavaid mälestusi,[26] millest kõiki kilde korporatsiooni 1893. aastal ilmunud ajalooraamatus ei avaldatud.
Kõnekas allikas on ka „üliõpilaste traditsioonilist tõrvikutega rongkäiku“ kujutav visuaalia: Eesti mäluasutustes säilitatavad ajaloolised fotod, postkaardid ja filmikaadrid.[27] Samuti võib esile tõsta Eesti Rahvusringhäälingu arhiivi[28] ja Tartu Ülikooli Televisiooni (UTTV) kollektsiooni, mis sisaldab rohkelt nii foto- ja filmimaterjali alates 1990. aastate algusest kui ka dokumentaalringvaateid[29] ja fotosid.
Kuid alustagem siinkohal ühe tänapäevase tõrvikurongkäigu kirjeldamisest. Näiteks sobib hästi rahvusülikooli 105. aastapäeval, 1. detsembril 2024. aastal toimunud protsessioon, mida kirjeldati ajalehes Tartu Postimees:
Tartu ülikooli loodusmuuseumi ees süütasid sajad tudengid ja ülikooli töötajad tõrvikud ning marssisid Tartu ülikooli peahoone ette, et seal üheskoos laulda üliõpilashümni „Gaudeamust“.[30]
Rongkäik algas ülikooli loodusmuuseumi eest (ühtlasi ülikooli õppehoone aadressil Vanemuise 46), liikus edasi Ülikooli tänavale ja sealt peahoone ette. Kõige ees sammusid ülikooli töötajad, seejärel akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid, nende järel muud tudengiorganisatsioonid ja üliõpilased, kokku paarsada osalejat: „Taoti trumme, puhuti pasunaid ning lauldi rahvuslaule.“[31]
Ülikooli peahoone ees kõneles tervituseks esmalt rektor, seejärel üliõpilaskonna esimees. Kõnede lõppedes lauldi „Gaudeamust“ ja mindi laiali.[32] Õhtul toimus Vanemuise kontserdimajas traditsiooniline aastapäevaball.
Sellisel, lausa protokollilisel viisil (sama marsruut, rongkäigu rivistus, tervitused, laul) on rahvusülikooli aastapäeva tähistatud alates 1990. aastatest, kusjuures esimene ligilähedase ülesehitusega tõrvikutega protsessioon toimus juba 1989. aastal emakeelse ülikooli 70. aastapäeva puhul.[33] Mõistagi püüti siingi taastada „eestiaegseid“ kombeid, mida järgnevalt lähemalt vaatlen.
Rahvusülikooli aastapäeva tähistamise kombestik kujunes välja 1920. aastate alguses ülikooli ning üliõpilaskonna esinduse ehk Edustuse koostöös.[34] Edustuse liikmed valis üliõpilaskond üldiste, otseste, ühetaoliste ja proportsionaalsete valimiste teel.[35] Selle volitused kestsid kaks semestrit (ühe aasta) ja hõlmasid sisuliselt kõiki üliõpilastega seotud valdkondi,[36] mille hulka kuulus ka pidustuste korraldamine ülikoolielus olulistel tähtpäevadel.
1922. aasta oktoobris vastu võetud üliõpilaskonna põhikirja järgi kuulusid pühitsetavate tähtpäevade hulka „nooruse kevadpüha“ 30. aprillil ja 1. mail (ehk tänane volber) ning 1. detsember „kui Eesti ülikooli avamispäev“[37]. Kuna põhikirja järgi anti pidustuste korraldamine ülesandeks Edustusele,[38] andis see korraldajale ühtlasi selge volituse ja autoriteedi. Seega ei olnud tegemist üliõpilaste või üliõpilasorganisatsioonide omaalgatusliku ettevõtmisega.
Rongkäik „Eesti ülikooli avamispäeval“ ja teistel ülikooli aastapäevadel
Ülikooli aastapäeva tähistamiseks moodustas ülikooli valitsus koostöös Edustusega vastava komitee.[39] 1. detsembrit pühitseti ülikooli korraldatud piduliku aktusega ülikooli aulas,[40] millele järgnes bankett kutsututele üliõpilaskonna ruumides. Mõni aasta hiljem lisandus päevakavva ülikooli koguduse korraldatud jumalateenistus ülikooli kirikus, mis aktusele eelnes.[41]
Aktuse programmi kuulus rektori avakõne, teaduslik kõne, haridusministri ja üliõpilaskonna esindaja tervitused, rektori aruanne ülikooli tegevusest, üliõpilaste auhinnatööde võitjate väljakuulutamine ja järgmise aasta auhinnatööde konkursi teema avaldamine. Koosviibimise meeleolu aitas luua koorilaul.[42] Õppetööd sel päeval ei toimunud.[43]
Banketi kõrval, mis toimus vaid kutsetega külalistele, korraldas Edustus sama päeva õhtul kõigile tudengitele mõeldud „üliõpilaste peo Wanemuises“.[44] Selle formaat kinnistus üsna kiiresti, sest juba 1921. aastal märgitakse, et pidu korraldatakse eelmiste aastate eeskujul. 1924. aastal käsitleti seda juba üliõpilaskonna „traditsioonilise kontsert-ballina“[45], mille eeskavas olid kontsert-etteasted üliõpilaste segakoorilt ja üksikesinejatelt (viiul, laul, klarnet). Kontserdile järgnes ball. Peo kestuseks hinnati politseile esitatud loataotluses kuus ja pool tundi – kella üheksast õhtul kuni poole neljani öösel.[46]
Üliõpilaste tõrvikurongkäik 1. detsembril korraldatud aastapäevaürituste seas esmapilgul silma ei hakka. Põhjus on lihtne: sõdadevahelisel perioodil toodi tõrvikud välja päev varem – 30. novembri õhtul – ja seda sugugi mitte igal aastal. Tõrvikutega rongkäik korraldati vaid juhul, kui ülikoolil oli juubel või oli põhjust tähistada mõnd muud ülikooli jaoks olulist sündmust. Näiteks oli selliseks sündmuseks rektori ametisse nimetamine (mis toimus samuti ülikooli aastapäeval). Esimest korda korraldas Edustus „esimese, uue põhikirja järele valit, eesti ylikooli Rektori tervitamiseks kõikide yliõpilaste ühise rongikäigu tõrvikutega“ 30. novembril 1925. aastal.[47] Selleks kogunesid üliõpilasorganisatsioonid ülikooli zooloogiamuuseumi ette Aia tänaval (tänane Vanemuise 46), kust liiguti organiseeritud rivistuses tõrvikutega läbi linna rektor Henrik Koppeli (1863–1944) maja ette Laial tänaval:
Siin tervitab Üliõpilaskonna esitaja, naiskaasvõitlejad annavad hra Rektorile lilli ja lauldakse „Vivat Academia“[48]. Edasi liigutakse mööda Rüütli ja Küütri tän. Ülikooli peahoone ette. Siin lauldakse Gaudeamus, vivat et respublica[49] ja pereat tristitia[50]. Selle järele läheb rongkäik laiali.[51]
Samalaadne protsessioon „uue rektori, endise rektori ja ülikooli juurde“ korraldati 1928. aastal, mil ülikooli juhiks valiti Johan Kõpp (1874–1970), 1931. aastal, mil Kõpp teist korda rektoriks valiti, ja 1934, mil Kõpp kolmandat korda ülikooli juhtima asus.[52] 1938. aastal, kui rektoriks valiti Hugo Kaho (1885–1964), nimetas Edustus lahkuva ja ametisse astuva rektori austamiseks korraldatavat protsessiooni juba Tartu üliõpilaskonna „traditsiooniliseks tervitusrongikäiguks“.[53] Komme rektorite vahetust tõrvikutega markeerida oli järelikult kinnistunud.
„Tulitungaldega tervitas üliõpilaskond alma materit“[54] ka aastail, mil ülikool tähistas ümmargusi tähtpäevi. 1929. aastal otsustas Edustuse juhatus korraldada tõrvikutega rongkäigu ülikooli 10. aastapäeva puhul, mille kulud plaaniti katta
1. detsembri kontsertõhtu tuludest.[55] 30. novembril toimunud sündmust kirjeldab Üliõpilasleht samuti kui „traditsioonilist“:
Juba vaimustav ja meeleolurikas oli traditsiooniline rongikäik juubelipäeva eelõhtul. Tuule käes loitvad tõrvikud, Ülikooli tulestik, südamlikud tervitused Üliõpilaskonna esimehe ja Üliõpilasprorektori poolt lõid esimese piduliku innustuse.[56]
1934. aastal otsustas Edustus korraldada 30. novembri õhtul tõrvikurongkäigu nii ülikooli 15. aastapäeva puhul kui ka vana ja uue rektoraadi tervitamiseks.[57] „Lõkendawate südamete ja tõrwikutega“[58] koguneti Politsei platsile (tänapäeval Peeter Põllu plats), kust liiguti kahe orkestri saatel ülikooli peahoone ette tervitama kolmandat korda ametisse valitud rektor Johan Kõppu. Pärast vastastikuseid kõnesid ja vivat academia laulmist hargnes „wäikesele alale kokkusurutud suitsewast massist jälle wälja imposantne rongkäik“[59], mis liikus Lossi, Vallikraavi ja Tiigi tänava kaudu Õpetaja tänavale tervitama ametist lahkuvat üliõpilasasjade prorektorit Jüri Uluotsa (1890–1945). Edasi suundus protsessioon Pepleri tänavale tervitama uut prorektorit professor Hans Kruusi (1891–1976). Kui sõnavõtud lõppesid, lauldi jälle vivat academia ja suunduti Raekoja platsile tervitama linnavalitsust ja kindralist linnapead Aleksander Tõnissoni (1875–1941): siin lauldi „Gaudeamuse“ salmi vivat et respublica. Rongkäigu lõpp-punktiks oli taas Politsei plats, kus tõrvikud laoti ühislõkkeks riita, üliõpilaskonna esimees tänas osalejaid, orkester mängis lõpulooks „Kaunimad laulud“ ning „tahmunud nägudega tudengid hargnesid laiali igasse nelja ilmakaarde“.[60]
Viis aastat varem toimunud ülikooli 10. aastapäevale pühendatud rongkäik oli kulgenud enam-vähem sama marsruuti pidi, kuid tervitama ei põigatud ei rektoraadi liikmeid ega linnapead, vaid üksnes peatuti ülikooli ees, kus õnnitlused võttis vastu prorektor Heinrich Koppel (1863–1944).[61]
Eeltoodu valguses pole üllatav, et „muljetavaldav tõrvikurongkäik, kus osales ilmselt tuhandeid akadeemilise pere liikmeid ja linnakodanikke“ ei puudunud ka Tartu ülikooli 300. aastapäeva pidustustelt 1932. aasta juunikuu heledas öös.[62]
Volbrirongkäik
Tõrvikurongkäik oli kesksel kohal üliõpilaskonna teise ametliku püha ehk volbri tähistamisel. Volbrit ehk kevadpüha tähistati Eesti esimesel omariiklusperioodil rongkäiguga alates 1921. aastast ja nii tehti järjepidevalt kuni 1940. aastani (kaasa arvatult).[63] Neliteist aastat järjepanu (1924–1937) korraldati Vanemuises kevadpüha puhul ka kogu üliõpilaskonnale avatud 1. mai pidu või balli, mis laiendas kevadised pidustused kahele päevale.[64] Nagu eelkirjeldatud ülikooli aastapäevaga seonduvate tõrvikurongkäikude puhul, moodustasid ka volbrirongkäigus osalejate põhimassi üliõpilasorganisatsioonide esindajad.
1921. aastal algas volbrirongkäik veel tollase üliõpilasesinduse eest Hetzeli tänaval (endine ülikooli ühiselamu, toonane Riigi Keskarhiivi maja, tänane Liivi 4, kus asus ka üliõpilasesindus), alates 1924. aastast koguneti volbrirongkäiguks juba korduvalt mainitud Aia tänava (Vanemuise 46) õppe- ja muuseumihoone ette. Sealt kulges protsessioon esmalt Raekoja platsile, kus tervitati linnavalitsust (ja lauldi vivat et respublica), edasi ülikooli peahoone ette (tervituskõned ja vivat academia), kust suunduti lõpuks kas Toomele (näiteks Kassitoome orgu), Politsei platsile või koguni Raekoja platsile.[65] Tasub meenutada, et samast kohast algavad ja ligilähedaselt samas marsruudis kulgevad rongkäigud rahvusülikooli aastapäeval ja volbriõhtul peahooneni ka täna.
Õhtupimeduses (rongkäigud algasid kas kell 20 või 21 ja kestsid peaaegu südaööni) toimuv arvukate osalejatega kevadine tõrvikurongkäik oli efektne (üliõpilasorganisatsioonid oma lippude ja muu atribuutikaga) sündmus, mida jälgisid juba saja aasta eest nii linnaelanikud kui ka linna saabunud külalised. Orkestrite saatel liikus rongkäik hästi organiseeritult: neli inimest reas[66], äärmised kandsid tõrvikuid.[67] Fotodelt on näha, et vahepeatusteski püsiti ühtses rivis.[68] Lõpp-punkti jõudes kuhjati tõrvikud suureks lõkkeks,[69] mille ümber peeti kõnesid ja lauldi isamaalisi laule.
Kuivõrd Edustuse valimised toimusid enamasti kalendriaasta lõpus ning uus esinduskogu asus tegutsema uuest aastast,[70] oli volbripüha Edustuse jaoks korraldatavatest pidustustest alati esimene ja ilmselt ka tähtsaim. Pool aastat hiljem tähistatava ülikooli aastapäeva korraldamisel oli aktiivsem ülikooli valitsuse loodud komitee, mille töös Edustus osales.[71] Lisaks ei tulnud n-ö tavalistel aastatel korraldada ülikooli aastapäeva puhul rongkäiku. Kui arvestada, et volbripidustustega tehti algust 1921. aastal ja 1924. aastaks oli nende formaat juba lõplikult välja kujunenud, on vägagi tõenäone, et ülikooli aastapäeva eelõhtul toimuv tõrvikurongkäik kopeeris paljuski juba olemasolevat kevadist traditsiooni. Ka olid oma ülesehituselt ja korralduslike murede poolest (kooskõlastusringid, peoruumi üüriküsimus, lõbustusmaksust vabastuse küsimine linnavalitsuselt jms) sarnased 1. mail ja 1. detsembril Vanemuises toimunud üliõpilaskonna peod,[72] mille puhul sai omakorda tugineda varem välja kujunenud 1. detsembri peo eeskujule.
Nagu eelnenud kirjeldustest näha, olid 30. novembril peetud tõrvikurongkäigud kevadet ja noorust ülistavatest volbrirongkäikudest märksa isiklikumad – alma mater’i ja linnavõimu kõrval austati konkreetseid isikuid, kes kehastasid samal ajal ülikooli institutsioone (rektor, prorektor). Komme olulisi isikuid tõrvikuvalgel austada pärineb aga hoopiski 19. sajandist.
Keiserlikus Tartu Ülikoolis andsid tooni baltisaksa üliõpilasorganisatsioonid (korporatsioonid), mis võtsid 1840. aastate alguses (siis küll veel illegaalsetena) üliõpilaselu juhtimise linnas enda kätte ja hoidsid seda positsiooni 1880. aastate lõpuni (formaalselt 1894. aastani).[73] Üldkommaanile (allgemeiner Comment)[74] ehk üliõpilaskonna sisemistele reeglitele pidid alluma ka mitteorganiseerunud tudengid. Mitmed autorid on nimetanud sellist korraldust Tartu saksa üliõpilasvabariigiks, mille täieõiguslikeks „kodanikeks“ arvati üksnes Chargiertenconvent’i[75] (edaspidi Ch!C!) korporatsioonide liikmed. Ch!C! täitis toona sisuliselt ka üliõpilaskonna esinduse rolli, kuigi see ei esindanud tegelikkuses kogu üliõpilaskonda.
Vivat ehk üksikisiku austamine
Tervitusrongkäikude traditsioon pärines Saksa ülikoolidest ning sellest kujunes
19. sajandi Tartu ülikooli kõige varasem tudengitraditsioon.[76] Alates Keiserliku Tartu Ülikooli avamisest 1802. aastal oli buršidel[77] tavaks austada sümpaatseks saanud persoone (rektorit, õppejõude) tervitusrongkäikude ehk avalike ülistamistega, mida tunti nime all vivat.[78] Analoogses vormis väljendati ka antipaatiat, sel juhul kandis protsessioon nime pereat.[79] Tegemist oli seega omaalgatuslike demonstratsioonidega.
Tõrvikutega üliõpilased kogunesid austatava maja ette, protsessiooni juhatajad kandsid eriliselt pidulikke rõivaid ja võisid istuda hobustel. Igal korporatsioonil oli valitud mitu kõnelejat, kes saadikuna majja läksid ja austatava välja (maja ette, aknale, verandale) kutsusid, et teda seejärel tõrvikute valgel kõnede, laulu ja vivat-hüüetega austada. 19. sajandi esimesel poolel liikus rongkäik pärast ametliku tseremoonia lõppu Raekoja platsile, kus tõrvikud laulu saatel hunnikusse visati ja ära põletati.[80]
Vivat oli kõiki üliõpilasi ühendav sündmus. Ettepaneku selle korraldamiseks tegi enamasti üks üliõpilasorganisatsioon, teised pidid selle heaks kiitma.[81] Seejärel informeeriti ülikooli juhtkonda ja küsiti rongkäigu korraldamiseks luba. Ilma loata (tõrviku)rongkäike korraldada ei tohtinud.[82] Ilmselt olid tervitusprotsessioonid vähemalt 19. sajandi esimesel poolel sedavõrd populaarsed, et vajasid eraldi reguleerimist. Tänases mõttes tudengiteatmiku „Ettekirjutused üliõpilastele“ esimesest (1803) kuni 1832. aastani trükitud versioonides sisaldub muutumatus sõnastuses punkt 29, mis keelab avalikud tõrvikurongkäigud, kui nendeks pole eelnevalt saadud ülikooli juhtkonnalt luba.[83] Lea Leppiku vahendusel teame, et 1820. aastatel oli rektor Gustav von Ewers (1779–1830) sunnitud loata tervitusrongkäigu korraldajaid karistama – „mõned välja heitma ja umbes 70 kartserisse panema“.[84] 1833. aastal korraldati vivat linna külastanud haridusminister krahv Sergei Uvarovile[85] (1786–1855), kes andis sel puhul eraldi loa tõrvikuid Raekoja platsil põletada. Ministrile laulsid tudengid ka toona Saksamaal populaarsust kogunud marurahvuslikku laulu „Was ist des Deutschen Vaterland“.[86]
Ilmselt tajusid võimud tõrvikutega tervitusrongkäikudes ohtu ja/või viirastusid paralleelid tollal Saksamaal toimunud üliõpilasdemonstratsioonide[87] ja revolutsioonidega Euroopas[88], sest järgnenud reaktsiooniperioodil[89] (1835–1854) suhtuti tervitusrongkäikudesse umbusuga ja karistati karmilt nii korraldajaid kui ka austatavat. 1838. aastal keelati tõrvikurongkäigud ja muud avalikud protsessioonid, v.a matuserongkäigud, sootuks.[90] Tõrvikutega tervitusrongkäikude traditsioon jätkus alles 1850. aastatel pärast olude leevenemist (vt järgmine alljaotis).
Detailirohkelt on kirjeldatud korporatsioon Estonia 50. aastapäeva tähistamise raames toimunud suurt (400 inimest, sh teiste korporatsioonide esindajad ja metsikud[91]) ja pidulikku tõrvikurongkäiku 6. septembril 1871. aastal, milles osalesid ka ülikooli kõrged esindajad.[92] Lippude, piduriiete, tõrvikute ja kirjute lampidega (lampion) koguneti Toomele kell üheksa õhtul. Sealt liikus rongkäik mäest alla, et peatuda ülikooli ees, kus korporatsiooni esimees Otto von Budberg (1850–1907) pidas kõne, misjärel lauldi vivat academia. Edasi liikus rongkäik Rüütli tänavale, üle Raekoja platsi ja Barclay platsi tollase rektori Georg von Oettingeni (1824–1916) maja juurde Vallikraavi tänaval.[93] Lampide ja tõrvikutega koguneti poolkaares hoovi ja pidulikult tervitati verandale ilmunud rektorit, kes omakorda tervitusega vastas. Rektori juurest suunduti uuesti „metsikule Toomele“[94], kus laulu saatel tõrvikud kokku visati ja põletati.[95] Seejärel hargneti väiksemate seltskondadega laiali. Nagu kirjeldusest näha, oli 19. sajandi alguses sündinud kombestik elujõuline ka pool sajandit hiljem.
Vahelepõikena olgu lisatud, et tõrvikuid kasutati ka üliõpilaste matuserongkäigus, mis samuti on üksikisiku austamiseks toimuv sündmus. Näiteks pandi curonus Johann Christian Kusteri (1825–1854) matuse korraldamisel 1854. aastal ette, et sündmuse juures ei tohiks kasutada üle 80 tõrviku.[96]
Tõrvikud alma mater’i ja keisri auks
Keiserlikus ülikoolis tähistati ülikooli aastapäeva justkui kahel korral aastas. 21. aprillil pidasid üliõpilased ja tudengiorganisatsioonid mitteametliku kevadpühana nn esimese tudengi immatrikuleerimispäeva. Sel puhul korraldati tõrvikuteta tervitusrongkäik ülikooli peahoone ette, kus lauldi vivat academia (või hüüti vivat!), lauldi Toomemäe sildadel grupiti ja/või võistu koorilaule ja suunduti seejärel linnast välja kommerssi[97] pidama.
Ülikooli ametlik aastapäev oli 12. detsember, mille tähistamist korraldati ülikooli initsiatiivil, mistõttu selle iseloom erines 21. aprillist, kuid sellest võttis osa ka tudengkond.[98] Peaasjalikult seisnes tähistamine pidulikus aktuses ja sellele järgnenud seltskondlikus koosviibimises või ballis (nagu ka rahvusülikooli aastapäeval).[99] Tõrvikurongkäike reeglina sel puhul ei toimunud – nii nagu Eesti esimesel omariiklusperioodil, korraldati neid toonagi erandkorras ülikooli juubelipidustustel. Nii toimus tõrvikurongkäik 1827. aastal, kui Tartu ülikooli avamisest keiserliku ülikoolina möödus 25 aastat, ning aastal 1852, mil tähistati ülikooli 50. aastapäeva. Samuti korraldati mõlemal puhul ülikooli aulas ball,[100] millest võttis osa kogu üliõpilaskond.[101] 1852. aastal saabusid tudengid „hiilgava tõrvikurongkäiguga hüüdma armastatud kõrgkoolile vivat academia“ ning „Raekoja platsil põletati tõrvikujäägid kuhjatuna ühiseks lõkkeks“.[102] Ülikooli 100. aastapäevaks (1902) olid poliitilised olud sedavõrd muutunud, et juubelit pühitseti vahepeal Jurjeviks ümber nimetatud Tartus kui
Vene riigiülikooli pidu. Muu hulgas püstitati selle käigus ülikooli peahoonele sibulkuppel.[103] Arusaadavalt ei olnud saksa buršide tõrvikurongkäik uutes oludes enam vastuvõetav.
Lisaks markeerisid Tartu tudengid tõrvikurongkäikudega keisrikojaga seonduvaid sündmusi. Näiteks tähistati sel moel Nikolai I kroonimist (1825)[104] ja ilmselt ei jäänud see sündmus ainukeseks omataoliseks. Keisri- ehk riigitruuduse demonstreerimise ilmekaks näiteks saab pidada ka 3. aprillil 1879. aastal toimunud üliõpilaste tõrvikurongkäiku, mis oli reaktsioon keiser Aleksander II mõrvakatsele Peterburis päev varem.[105] Valitseja pääsemist tähistati truualamliku „keisripäevaga“ (Kaisertag). Lojaalsuse demonstreerimiseks toimusid sel päeval tänujumalateenistused, kogunemised jmt.[106] Hoolimata õpingute vaheajast ühinesid tudengid Tartus „hiilgavaks tõrvikurongkäiguks“ ja suundusid riigivõimu esindajana tervitama Tartu õpperingkonna kuraatorit. Kuraatori kodu juures hüüti keisrile elagu ja lauldi riigihümni, võeti vastu kuraatori tervitus ja suunduti tõrvikutega läbi linna ülikooli peahoone ette:
Pakkus maalilist vaatepilti, kui rongkäik lehvivate lippude all ja tõrvikute eredas valguses ülikoolihoone ette kogunes, hüüdmaks alma materile traditsioonilist Vivat, academia! Seejärel liikus rongkäik tagasi turuplatsile [Raekoja plats – M. V.], kus kõlavate Gaudeamus igitur helide saatel leegitsevad tõrvikud põletati.[107]
Sündmusest on säilinud ka joonistus, mille kujutluslaad ei erine ajaleheteadete rõhutatult truualamlikust toonist. Konteksti mõistmiseks olgu lisatud, et näiteks 1877. aastal tähistas terve linn Plevna vallutamist Vene-Türgi sõjas, mille puhul korraldati samuti tõrvikurongkäik.[108]
Nagu eeltoodust näha, olid tõrvikurongkäigud keiserlikus ülikoolis eelkõige isiklikku laadi omaalgatuslikud ettevõtmised konkreetse persooni austamiseks. Austatav isik (kuraator) või objekt (peahoone) võis sümboolselt kehastada ka näiteks riigivõimu või ülikooli. Tõrvikuteta tähistati 19. sajandi teisel poolel aga volbrit, mil saksa korporatsioonide esindajad kogunesid Toomel süüdatud lõkke ümber 1. maid ootama.[109]
Nõukogude perioodil olid üliõpilasorganisatsioonid koos vabalt valitava üliõpilasesindusega keelatud ning ülikool koos riigivõimuga püüdis üliõpilasi kõigiti kontrollida ja kasvatada. Senised üliõpilaspühad asendati kohustuslike nõukogude kroonutähtpäevadega (1. mai ja 7. november), mille puhul korraldatud protsessioonidel tuli üliõpilastelgi plakatite all kaasa marssida.
Sovetiaegsest tudengielust ei puudunud siiski ka tõrvikud: tõrvikutega rongkäigud olid kesksel kohal Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) ja Eesti Põllumajandusakadeemia (EPA) komsomolikomitee korraldatud (alates 1965. aastast kuni 1971. aastani) sügisestel suurejoonelistel üliõpilaspäevadel.[110] Kas tegemist oli esimese korraga, mil üliõpilased said taas massiliselt tõrvikute valgel koguneda, jääb siinkohal vastamata. Kindel on see, et komsomolikomitee korraldatud ürituse puhul ei saa rääkida tudengite omaalgatusest.
Üliõpilaspäevade avaürituseks kujundatud tõrvikurongkäiguks koguneti Toomele (või Kassitoomele) teaduskondade kaupa ja vormimütsides õhtupoolikul peale kella viit. Kella kuue ajal alustasid mees- ja naiskoorid Ingli- ja Kuradisillalt vastastikust laulmist. Samas jagati välja tõrvikud, mida aga veel ei läidetud. Kahe orkestri ja meeskoori saatel liiguti Toomelt ülikooli peahoone ette, kus tervitati TRÜ ja EPA esindajaid (rektor, prorektor, parteikomitee esindaja). Alles seal süüdati tõrvikud:
Sõnavõttude ajaks kogunevad juhttõrvikutega inimesed rektori ette, kes sõnavõtu lõpul süütab tõrvikud, millega viiakse tuli teaduskondi mööda laiali.[111]
Talituse lõpus lauldi „Gaudeamust“ ja tõrvikurongkäik hakkas liikuma läbi linna tollase EPA peahoone ette Riia mäel (tänane Kaitseväe Akadeemia). Edasi suundus protsessioon tõrvikute valgel Tähtvere parki, kus laululava juures „lõppes ta tuleriida juures“.[112] Üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigud olid tõelised massiüritused, kus osales tuhandeid TRÜ ja EPA tudengeid.[113]
Samas olid 1960. aastate üliõpilaspäevade tõrvikurongkäigud kantud piire kompavast karnevalivaimust. Näiteks oli 1965. aasta rongkäik lavastatud matuserongkäiguna, et sängitada mulda „halvim üliõpilane ja õppejõud“. Neid kehastasid nukud, mis olid asetatud voorimehetroskale.[114] Rongkäigus kanti plakateid, mille sõnumid ulatusid absurdihuumorist (1966: „Ole rumal, aga kärmas!“, „Mehhanisaator igasse kodusse!“, „Ära himusta oma ligimese konspekti!“[115]) otsese pilani (1968: „Jänkid, kasige Peipsi taha!“, „Elagu meie valitsuse peen välispoliitika!“[116]). Kooride seatud repertuaari kõrvale mahtus „ehtsat tudengilaulugi“[117] („Õllepruulija“, „Sauna taga“ jne[118]).
Näis, et Tartu üliõpilaspäevad olid tulnud, et jääda. 1968. aastaks ehk neljandate üliõpilaspäevade eel tõdeti juba traditsiooni olemasolu, rõhutades sealjuures kohustust „igal uuel sügisel seda traditsiooni üha paremini järgida“.[119] Nõukogude vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse sama aasta sügisel ning Praha ülestõusu julm mahasurumine pingestas aga mõistagi õhkkonda ning sügisesed üliõpilaspäevad võtsid ootamatu pöörde: 1968. aasta tõrvikurongkäigus demonstreeritud ironiseerivate plakatite (vt eespool) ja mitmete vahejuhtumite tõttu said korraldajad karistada ning osa rongkäigus aktiivsemalt esinenud tudengeid koguni eksmatrikuleeriti.[120] „Intsidendile“ reageeriti ka EKP Keskkomitee büroo tasandil.[121] Üliõpilaspäevi küll ära ei keelatud, kuid edaspidi allutati need märksa rangemale kontrollile – lisaks komsomolikomiteele olid tudengipäevade korraldusse nüüdsest kaasatud TRÜ prorektor, partei- ja ametiühingukomitee esindajad ning „ajaloolise mäluna“ teadusliku raamatukogu legendaarne bibliograaf Elsa Kudu (1915–1993).[122] Üliõpilaspäevade toimumisaeg lükati oktoobrist novembrisse, sidudes selle 17. novembril tähistatava rahvusvahelise üliõpilaspäevaga.
Tudengite tõrvikurongkäigud jätkusid kuni 1971. aastani, saatjaks manitsussõnad ja kõrgendatud tähelepanu. 1969. aastal avaldas komsomolikomitee ülikooli ajalehes artikli „Üliõpilaspäevad ja ülikooli au“, milles käsitleti sobilikku käitumist rongkäigus aastal, mil „kogu maa valmistub V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks“. Ähvardusena mõjus mõttekäik:
Purjus üliõpilane üliõpilaspäevadel pole lihtsalt purjus üliõpilane, nagu ennegi oldud ja nähtud, vaid inimene, kes ei tunne mingit vastutust ei oma ülikooli ega kaaslaste ees ning kes seetõttu ka edaspidi ülikoolile erilist huvi pakkuma ei peaks.[123]
Vastutus korra tagamise eest pandi teaduskondadele ning 1970. aastal soovitati loosungite tekstid „põhjendamatult kerglase väljanägemise“ vältimiseks nädalaid enne rongkäigu algust komsomolikomiteega kooskõlastada.[124] 1971. aastaks oli juba jõutud tõdemuseni, et „rongkäik toimub tõrvikutega, kuid ilma loosungiteta, millel pimedal sügisõhtul polegi nagu õiget funktsiooni (neid ei näe ju lugeda!)“.[125] Et kõik laabuks veelgi sujuvamalt, avaldati enne rongkäikude toimumist kolonnide platseerumisskeeme jne.[126] Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et „profülaktika“ kandis vilja: 1970. aastal märgiti tagasivaatavalt, et „üliõpilaspäevade kõige haaravamaks, ent ka kõige vastutusrikkamaks momendiks“ olnud tõrvikutega rongkäik mõjus meeldejääva ja esinduslikuna.[127] Olgu lisatud, et nii 1970. kui 1971. aastal lõppes rongkäik Kassitoome orus (1970) või Raekoja platsil (1971) tõrvikute ühislõkkesse kuhjamise ja põletamisega.[128] Tõrvikutega rongkäigust oli saanud üliõpilaspäevade kõige olulisem ja silmapaistvam sündmus – „pidustuste nael“[129] –, kus kõik pidi kulgema „plaanipäraselt“.
1972. aastal jäid tudengipäevad Oktoobrirevolutsiooni 55. aastapäeva varju ning senisel kujul korraldamata. Rahvusvahelist üliõpilaste päeva tähistati toona vaid TRÜ-sisese aktuse ja kontserdiga, kuid „muljed olid suurepärased“.[130] TRÜ ja EPA ühise suurürituse traditsioon oli sellisel kujul soikumas. Alles 17 aastat hiljem – 1987. aasta sügisel – toimus taas üliõpilaspäevade tõrvikutega rongkäik.[131] Tartu muinsuskaitsepäevade tõrvikuteni jäid sealt aga juba vaid loetud kuud.
Üliõpilaste tõrvikurongkäiguna võib vaadelda ka Tartu ülikooli 350. aastapäeva juubelipidustuste (1982) raames peetud „rongkäik-miitingut“[132], ehkki sündmus algas ajastule omaselt kohustusliku langenute mälestamise tseremooniaga Raadi memoriaalkompleksi juures. Mõnesaja osalejaga talitusest kasvas välja mitme tuhande osavõtjaga rongkäik või pigem midagi hiiglasliku vabaõhuetenduse taolist, sest teekonda Raadilt ülikooli peahoone ette saatsid Tartu Ülikooli ajaloo erinevaid ajajärke kujutavad etteasted.[133] Peahoone ees kordus juba üliõpilaspäevadest tuntud muster, kus rektor Arnold Koop (1922–1988) läitis pärast tervitust ja teaduskondade sekretäridelt vande vastuvõtmist tudengite tõrvikud. Seejärel siirdus võimas rongkäik Raekoja platsile miitingule, järgnes ilutulestik.[134] Tegemist oli selgelt „kureeritud“ üritusega, kus üllatusi ei tohtinud ette tulla.
Eeltoodu põhjal on selge, et üliõpilaste tõrvikurongkäigud (ja ball) on olnud kogu käsitletud perioodi vältel Tartu Ülikoolis püsiv, ajastuülene fenomen. Tõrvikurongkäigud on toimunud alates 19. sajandi algusest ning vahepealsed katkestused ei ole suutnud traditsiooni murda. Nende kolme sajandi kestel on korduvalt muutunud suhtumine üliõpilastesse ja nende organisatsioonidesse: küll on need olnud otseselt keelatud, küll taunitud saksa buršitraditsioone jne. Seda arvestades on hämmastav, millise detailitäpsuse ja -truudusega on rituaali põhielemente („Gaudeamus“, lõkked, laulmine Toome sildadel, teklid jne) korratud, olgugi et ka tähistatavad sündmused (vivat, ülikooli aastapäev, volber, üliõpilaspäevad) on olnud erinevad.
Tõrvikurongkäikude puhul on kesksel kohal olnud mõne isiku või institutsiooni (sel juhul seda institutsiooni esindavate isikute nagu rektor, kuraator, prorektor, komsomolikomitee liige, linnapea jt) austamine-tervitamine. Sõnavõttudele järgneb „Gaudeamuse“ või mõne selle tähendusliku salmi ühine laulmine. Kuid nagu näitab nüüdisaegne volbrikombestik, saab sellist protsessiooni läbi viia ka ilma tõrvikuteta[135] – puudub küll üks oluline element, kuid rituaal iseenesest on sama.
Rongkäigud Tartu kesklinna tähtsamatel tänavatel ja kesksematel platsidel ning peatused olulisemate hoonete ees märgivad üliõpilaste kultuuri domineerimist ruumis.[136] Selle võimas manifestatsioon on tõrvikute kuhjamine laulu saatel lõkkeks Raekoja platsil või mõnes teises tähendusrikkas paigas. Nagu nägime, toimusid viimased säärased performatiivsed aktid 1970. ja 1971. aastal. Tudengite domineerimist volbriöises linnas kinnistab ka tänane kulunud lause: „Tartus läks üheks ööks võim tudengitele.“[137]
Enamik ülikoole on kasutanud juubelite tähistamist võimalusena tugevdada suhteid nii tudengite kui ka ülikoolilinna ja selle elanikega, milleks on suurepäraselt sobinud tõrvikurongkäigud ja muud avalikud peod.[138] Kahtlemata sobituvad siia ka Tartus aastatel 1827, 1852, 1929, 1932, 1934 ja 1982 toimunud juubeliprotsessioonid. Eduloona võib välja tuua Keiserliku Tartu Ülikooli 50. aastapäeva 1852. aastal, mil tõrvikurongkäigu edukas korraldamine koostöös tollal veel illegaalse organiseerunud üliõpilaste esinduskogu Ch!C!-ga muutis ülikooli kuraatori Gustav von Craffströmi (1784–1854) suhtumist üliõpilasorganisatsioonidesse. Edaspidi nägi kuraator Ch!C!-s partnerit ürituste korraldamises. Eeskirjad tudengitele vaadati üle ja 21. aprilli lubati tähistada edaspidigi, sealhulgas korraldada tõrvikurongkäike.[139] Ning mõne aasta pärast legaliseeriti ka Ch!C!.
Tõrvikurongkäikude kui avalike demonstratsioonide toimumine ja iseloom peegeldab paljuski ülikooli juhtkonna ning laiemalt võimuesindajate suhtumist üliõpilastesse ja vastupidi. Omaalgatuslikud tõrvikurongkäigud olid keelatud 19. sajandi kolmekümnendatest aastatest viiekümnendateni, neid ei lubatud ka venestusajal 19. sajandi lõpus ning suurel osal Nõukogude perioodist. Kuna tegu oli pilkupüüdva tseremooniaga, kasutasid võimud neid siiski teatud tähtpäevade rõhutamiseks, allutades sündmuse oma kontrollile (näiteks 1852, 1982) ning tõrvikutega protsessioone lubati korraldada ka n-ö lojaalsuse demonstratsioonidena (näiteks 1833, 1879). Kui võimulolijad üliõpilaskonna esindusorganisatsiooni ei tunnustanud (19. sajandi esimene pool) või ei esindanud see tegelikkuses kogu tudengkonda[140] (näiteks komsomol), võis rongkäigus toimuv väljuda kontrolli alt ja võtta provotseeriv-pilava meelsusavalduse vormi. Heaks näiteks on siinkohal saksa marurahvusliku laulu „Was ist des Deutschen Vaterland“ laulmine haridusminister Uvarovile 1833. aasta juunis ning 1960. aastate üliõpilaspäevade karnevalilik-anarhilised rongkäigud ja 1968. aastal välja toodud plakatid.
Vastupidine olukord valitses sõdadevahelises Eesti Vabariigis, kus tegutsenud üliõpilaste esindus Edustus oli saanud üliõpilaskonnalt (ja muidugi ka ülikoolilt) lausa põhikirjalise kohustusena mandaadi tõrvikurongkäike korraldada. Torkab silma, et sel ajal muutuvad rongkäigud rõhutatult isamaalis-patriootlikeks ja hästi orkestreeritud üritusteks, kus tõrvikud liiguvad piltlikult öeldes nöörsirgetes ridades ja „nalja“ ei tehta. 1920. ja 1930. aastaid võib iseloomustada mingis mõttes tõrvikurongkäigu „instrumentaliseerimisena“. Lisaks varasema vivat-kombestiku ülevõtmisele antakse uus kuju ka volbritraditsioonile. Just siis muutub senine (saksa) üliõpilasorganisatsioonide romantilis-räuskav maikuu ootamine hiigellõkke ääres võimsaks, pärast Teist maailmasõda kultuurilooski resoneerivaks rongkäiguks, kus „südames kevadaimuste piin maitõrvikud leekima süütab“.[141]
Võime kõnelda isegi tõrvikurongkäikude fetišeerimisest, sest tõrvikuteta ei toimu sel perioodil õigupoolest peaaegu ükski Edustuse organiseeritud ülesastumine: 1929. aastal kutsuti üliõpilasorganisatsioone liituma Jüriöö ülestõusu mälestuseks peetava tõrvikurongkäiguga, mille korraldajaks olid seltsid, sõjaväega seotud organisatsioonid, koolid ja üliõpilaskond.[142] Samuti tervitati Tallinnas korraldatud tõrvikurongkäiguga 1925. aastal Eestit väisanud Soome presidenti Lauri Relanderit[143] ja 1938. aastal Tartus president Konstantin Pätsi.
1931. aasta 1. septembril kutsus Edustus üliõpilasi võrdlemisi ebamäärase sisuga erakorralisele poliitilisele meeleavaldusele (tõrvikutega!), millega sooviti „toetada kodumaa tööd“ ehk väljendada üldist toetust pingutustele ülemaailmse majanduskriisi põhjustatud raskustest ülesaamiseks:
See on esimene üliõpilaskonna rongkäik, mis korraldatakse mitte pidutsemiseks, vaid algatavaks mõtteks, loovaks ülesandeks. Kaasvõitlejad, kogume hulgana tuliretkeks ja näitame, et meil mitte ainult minevikku ei ole pühitseda, vaid ka midagi on lisada oma rahva tulevikule![144]
Kas jäi üleskutse sisu segaseks või ei suudetud päris sügissemestri alguses küllaldaselt mobiliseeruda, kuid meeleavalduse toimumise kohta teated puuduvad.
Võib eeldada, et üle kahesaja aasta väldanud traditsioon on ajas teisenenud. Vaadeldes tõrvikurongkäiku tänapäevastel rahvusülikooli aastapäevadel, tuleb tõdeda aga pigem vastupidist: tänane tõrvikurongkäik kordab vähemalt välise žestina üsna täpselt 19. sajandi saksa buršide vivat-protsessiooni: konkreetse isiku asemel austatakse nüüd küll alma mater’it, mida esindab ja kehastab ülikooli rektor. Samal viisil tervitati ülikooli ka 19. sajandil ning sõdadevahelisel perioodil.
Tõrvikurongkäikude traditsioon elavnes ja muutus samas rutiinseks iga-aastase volbrirongkäigu (ja balli) lisandumisega 1920. aastate alguses. Eestikeelses Tartu Ülikoolis näisid ka 30. aprilli ja 1. mai pidustused alustavat uusi traditsioone,[145] mis pidid aitama ülikoolil vabaneda minevikutaagast. Muu hulgas seoti 1. maiga üliõpilaste nimede eestistamise kampaania. Ajastule iseloomulikult kirjutati Üliõpilaslehes:
Esimene mai on kujunemas meie yhiseks akadeemiliseks nooruspyhaks – ajaks, mil heidetakse kõrvale kõik vana ja iganenu. Tõrvikute tuled osutavad yhtumist tärkava kevadega! Paljude yhiste ettevõtete nimepäevaks on saanud kevadpyha: Nimede eestistamise tähtpäevaks pole asjatult võet 1. mai – see töö nõuab vaimustust ja yhistunnet.[146]
Sõdadevahelisel perioodil ei kasutatud eestikeelses kirjasõnas näiteks ka saksa laenu „volber“, vaid kõneldi „maitulest“ või „kevadpühast“.[147] Seda kõike arvesse võttes on tähelepanuväärne, et suures uutmistuhinas loodi traditsioon, mis koosnes peamiselt … üliõpilasorganisatsioonide vivat-tõrvikurongkäigust ja seejärel ballist! Paradoksile on juhitud tähelepanu varemgi,[148] unustades seejuures, et vorm jäi küll samasuguseks, kuid sellele anti uus, rõhutatult isamaaline sisu.[149]
Iga-aastased volbrirongkäigud lõid ja kinnistasid ettekujutuse tõrvikurongkäigust kui „õigest“ üliõpilaste püha tähistamise viisist, mille mõju püsis ka järgnenud okupatsiooniaastatel. Näiteks tõdeti 1965. aastal ajalehes Tartu Riiklik Ülikool otsesõnu, et üliõpilaspäevade traditsioon põhineb „varasemail üliõpilaste maipidustusel“ ning kutsuti tudengeid üles tervitama edaspidi vana kombe kohaselt lisaks ülikoolile ka linnavõime.[150] Viimasest volbrirongkäigust oli möödunud 25 aastat – tavaline tudeng ei olnud saanud sellest osa võtta, küll aga õppejõud ja muu ülikooli personal.
1968. aastal tervitas tõrvikurongkäiku teiste seas EPA prorektor August Eenlaid (1905–1979), märkides vanema generatsiooni esindajana, et „neid üliõpilaste pidustusi vaadates meenuvad temalegi kunagised tudengipäevad“.[151] Eenlaid õppis 1930. aastatel Tartus agronoomiat.[152] Aasta hiljem manitses Elsa Kudu loobuma tõrvikurongkäigule karnevaliprotsessiooni ilme andmisest „ülemeelikute ja „teravmeelsete loosungitega““, tuues eeskujuks varasemad, s.o sõjaeelsed (volbri?)rongkäigud:
Need rongkäigud olid kogu Tartule pidulikuks sündmuseks. Nad toimusid ilma igasuguste naljade ja tembutusteta. Lehvivad lipud, üliõpilasmütsid, ühtlases kolonnis tõrvikuvalgusel sammuvad noored ei vajanud mingit butafooriat.[153]
Kudu õppis Tartus 1930. aastatel filosoofiat ja juurat ning kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.[154]
Juhus pole ilmselt seegi, et nii üliõpilaspäevadel kui ka ülikooli 350. aastapäeva (ja mõistagi ka varasemate perioodide) juubelirongkäigus pöörati tähelepanu osalejate korrektsele väljanägemisele – vormimüts pidi kindlasti olema peas. Vaadates dokumentaalkaadreid, kus rektor Arnold Koop läidab 1982. aasta septembris üliõpilaste tõrvikuid, võib kohati jääda mulje, et stseen pärineb kas praegusajast või sõdadevahelisest ajastust: värviteklites ja ülikondades noormehed ja soliidses rõivastuses rektor järgivad mõnuga ammuseid traditsioone.
Visuaalselt on äravahetamiseni sarnased ka mustvalged dokumentaalfotod „eestiaegse“ volbri ja sovetiaegsete üliõpilaspäevade tõrvikurongkäikudest. Võib mõista, et 1960. aastatel heiastus vanemale generatsioonile õhtuses tõrvikusuitsus ja teklite meres tõepoolest kadunud noorusaeg.
Tänases rahvusülikoolis ei korraldata enam personaalseid vivat-rongkäike ning volbrit tähistatakse päevasel ajal, kuhu tõrvikud väga ei sobigi. Ainus tõrvikurongkäik toimub rahvusülikooli aastapäeva tähistamiseks. Alates 1989. aastast igal 1. detsembril toimuv pidustus osutab seega samuti pigem sõdadevahelise aja volbrirongkäigule.
Samas on mõlemast tänasest rongkäigust kadunud esimese omariiklusaja isamaaline tõsipidulikkus. Rahvusülikooli rongkäik läbib Tartu linna „trummide, pasunate ja rahvuslaulude“ saatel. Volbrirongkäigus on karnevalielement veelgi selgemini esil: iga organisatsioon laulab omas tempos oma laulu, mis tekitab kokku mõjusa kakofoonia. Osalejad on end varustanud joogipoolisega, mida kannudest-klaasidest käigu pealt manustatakse, rebased[155] kannavad kastides lisa. Mõni organisatsioon astub üles üliõpilasteaterlikus butafoorias: koos Marilyn Monroe pildi, inimsuuruse nuku, pappmõõga või muu seesugusega on ilmutud ka ratsa või parteifunktsionääride kombel lahtises autos. Tuju on ülevoolavalt rõõmus.[156] Kultuurianalüütiline silm loeb siit viiteid 1960. aastate TRÜ–EPA üliõpilaspäevadele.
Artikkel käsitleb Tartu Ülikooli ajaloos olulist rolli mänginud tõrvikurongkäikude traditsiooni kujunemist. Vastust otsitakse küsimusele, millal tõrvikurongkäikude kombestik Tartus tekkis, kuidas on see aja jooksul muutunud ja mida see ütleb meile Tartu Ülikooli identiteedi kohta 21. sajandil. Tõrvikurongkäike analüüsitakse kui visuaalselt mõjuvaid ja traditsioone hoidvaid sündmusi, mis on ühtlasi aidanud toonitada ülikooli ja üliõpilaskonna tähtsust ühiskonnas. Selgub, et tõrvikutega rongkäike on peetud erinevate tähtpäevade või sündmuste puhul juba 19. sajandi algusest peale ning need on hõlmanud nii pidulikke kui ka poliitilisi elemente.
19. sajandil kuulusid tõrvikud peamiselt teatud isikute (näiteks rektor, professorid) austamiseks ette võetud tervitusrongkäikude juurde. Mõnel erandjuhul, see tähendab ülikooli suuremate juubelite ajal, osutati sellist au ka Keiserlikule Tartu Ülikoolile. 1920.–1930. aastaid iseloomustab tõrvikurongkäigu fetišeerimine, kus peaaegu iga tähtsam avalik sündmus pandi tõrvikurongkäigu vormi. Vaid ülikooli aastapäeva puhul korraldati tõrvikurongkäike erandlikult üksnes ümmarguste tähtpäevade ja rektori vahetumise puhul.
Nõukogude perioodil tudengite tõrvikurongkäike järjepidevalt ei toimunud. Teadaolevalt võeti vana komme uuesti kasutusele 1960. aastate keskel, kui loodi uued pidustused – TRÜ–EPA üliõpilaspäevad. Kuigi osalejaid kutsuti üles väärikusele ja vagadusele, iseloomustab sovetiaja tõrvikurongkäike teatav karnevalilikkus. 1982. aastal, kui tähistati ülikooli 350. aastapäeva, taaselustati ajutiselt ka ülikooli tervitamine tõrvikutega.
Tänapäeval on tõrvikurongkäiguga tähistatavaid sündmusi ülikooli aastaringis alles vaid üks – rahvusülikooli aastapäev 1. detsembril. Toimub küll ka volbrirongkäik, kuid seda peetakse ilma tõrvikuteta. Kuigi mõlemad traditsioonid taaselustati 1980. aastate lõpus sõdadevahelise perioodi eeskujul, on tänapäevasesse tähistamisse üle võetud siiski ka Nõukogude perioodi rongkäikude karnevalivaim.
Läbi kolme sajandi on tõrvikurongkäikude abil õilistatud väga mitmesuguseid pidustusi. Jääb üle tõdeda, et kunagine baltisaksa buršide kombestik püsib rahvusülikoolis elujõuline ka täna.
Tänan Kaarel Vanamöldrit heade nõuannete ja igakülgse abi eest.
Madli Vanamölder, ajaloo ja kultuuriteaduste magister, madli.vanamolder@gmail.com
[1] Tartu Ülikooli seadus 16.02.1995. Riigi Teataja I 1995, 23, 333.
https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019091?leia (1.12.2024).
[2] E. Tammiksaar. Eestikeelse Tartu Ülikooli esimene aastasada. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023.
[3] Samas, lk 15.
[4] Rahvusülikooli aastapäev. Tartu Ülikooli koduleht. https://ut.ee/et/sisu/rahvusulikooli-aastapaev (1.12.2024).
[5] Samas: „Tartu Ülikooli audoktoriks nimetatakse teenekaid, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasi, ühiskonna- ja kultuuritegelasi, kes on aidanud suurendada Tartu Ülikooli ja Eesti teaduse autoriteeti maailma üldsuse silmis ning paistnud silma Tartu Ülikooli sidemete arendamisel maailma teiste ülikoolide ja teadusasutustega. Aunimetus on asutatud 1803. aastal.“
[6] Samas: „Tartu Ülikooli auliikmeks nimetatakse isikuid, kes on märkimisväärselt kaasa aidanud Tartu Ülikooli põhikirjalise eesmärgi saavutamisele, muu hulgas olulise rahaliselt hinnatava toetusega. Aunimetus on asutatud 1852. aastal ja sellega kaasneb medal.“
[7] Samas: „Rahvusmõtte auhinnaga tunnustatakse isikut, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja Eesti riiklikku eneseteadvust. Rahvusmõtte auhind on asutatud 2004. aastal.“
[8] Vt R. D. Anderson. University Centenary Ceremonies in Scotland 1884–1911. – National, Nordic or European? Nineteenth-Century University Jubilees and Nordic Cooperation. Ed. by Pieter Dhondt. Leiden, Boston: Brill, 2011, lk 241–264, siin lk 243; H. Henne, H. Kämper-Jensen, G. Objartel. Historische Deutsche Studenten- und Schülersprache Einführung, Bibliographie und Wortregister. Berlin, New York: De Gruyter, 1984.
[9] Lühemad katkestused olid ülikooli töös 1919. aasta esimesel semestril ning 1941. ja 1944. aastal. Samuti boikoteeris enamik eesti tudengeid 1918. aasta teisel semestril saksakeelset Tartu ülikooli. Vt Universitas Tartuensis 1632–2007. Toim. H. Piirimäe, T. Hiio. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
[10] Academia Gustaviana (1632–1665) ja Academia Gustavo-Carolina (1690–1710).
[11] Lähemalt vt Tartu Ülikooli historiograafia kohta: Universitas Tartuensis 1632–2007, lk 777–800; E. Tammiksaar. Eestikeelse Tartu Ülikooli esimene aastasada, lk 16–17.
[12] Vt Tartu Ülikooli ajalugu, I–III: 1632–1982. Toim. H. Piirimäe, K. Siilivask. Tallinn: Valgus, 1982; Universitas Tartuensis 1632–2007.
[13] Vt R. von Engelhardt. Die Deutsche Universität Dorpat in ihrer geistesgeschichtlichen Bedeutung. Reval: Franz Kluge, 1933; Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929. Tartu: „Postimehe“ trükk, 1929; E. Tammiksaar. Eestikeelse Tartu Ülikooli esimene aastasada; A. Vunk, J. Laidla, J. Päll. Academia Pernaviensise lugu. Tartu ülikool Pärnus aastail 1699–1710. Pärnu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023.
[14] Vt P. Piirimäe. Mis on varauusaeg? Muutused, ümberkorraldused, uuendused. Varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal 1520–1800. Toim. M. Seppel, M. Maasing. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2023 (Acta Universitatis Tallinnensis, Humaniora), lk 767–781, siin lk 768.
[15] Vt ka nn rektorite sari, nt P. Rohtmets. Rektor Johan Kõpp. Tallinn: Aasta Raamat, 2007;
A. Raal. Kellahelin pühamus: Tartu ülikoolist ja farmaatsiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021; M. Ermel. Tartu Ülikooli raamatukogu 220. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024; 200 aastat ülikooli taasavamisest Tartus. – Ajalooline Ajakiri 2002, 1/2 (116/117); Tartu üliõpilaskonna ajalugu: seoses eesti üliõpilaskonna ajalooga. Toim. J. Vasar. Tartu: Tartu Üliõpilaskond, 1932; Üliõpilased ja nende organisatsioonid Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis 1919–1940. Toim. J. Laidla. Tartu: Greif, 2010; T. Kikkas, J. Laidla. Sada aastat üliõpilasesindust Tartu Ülikoolis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.
[16] Teadus- ja arendusprojekt „Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani“.
Vt https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/cede4e13-bcfc-4303-94ff-1196d4bb1a9d.
[17] E. Tammiksaar. Eestikeelse Tartu Ülikooli esimene aastasada, lk 16.
[18] P. Piirimäe. Mis on varauusaeg, lk 768.
[19] Küll on selle lähenemisviisi võimalustele ka Tartu Ülikooli ajaloo käsitlemisel hakatud viimasel ajal enam tähelepanu pöörama. Vt M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid ajas ja ruumis. Magistritöö. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Kultuuriteaduste instituut, 2024; K. Vanamölder, M. Vanamölder. Ülikoolilinna aeg ja ruum. – Tuna 2024, 3, lk 123–128.
[20] L. Leppik. Tartu ülikool kui eestlaste mälupaik. – Ajalooline Ajakiri 2016, 2 (156), lk 245–264.
[21] Nt R. Bender. Tartu baltisaksa tudengimälestustes. Koht ja inimesed. – Keel ja Kirjandus 2014, 3, lk 203–224; S. Issakov, H. Palamets. Tartu Ülikool memuaarikirjanduses. – Mälestusi Tartu Ülikoolist. Toim. S. Issakov, H. Palamets. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 5–35.
[22] Uusi ja huvitavaid perspektiive võib avada täiendav uurimistöö arhiivides ning seoste otsimine Soome ja Rootsi vastava kombestikuga.
[23] RA, EAA.1776.1.54, kirjavahetus Tartu linnavalitsuse, üliõpilasorganisatsioonide ja teistega ülikooli aastapäeva, 1. mai ja teiste pidustuste ning rongkäikude asjus. I köide. 11.01.
1921–13.12.1929; RA, EAA.1776.1.55, kirjavahetus Tartu linnavalitsuse, Tartu-Valga prefekti, üliõpilasorganisatsioonide ja teistega ülikooli aastapäeva, 1. mai ja teiste pidustuste ning rongkäikude asjus. II köide. 14.01.1930–20.11.1937; RA, EAA.1776.1.56, kirjavahetus Tartu-Valga prefekti, Tartu linnapea, üliõpilasorganisatsioonide ja teistega ülikooli aastapäeva, 1. mai ja teiste pidustuste ning rongkäikude asjus. III köide. 19.01.1938–03.05.1940.
[24] RA, ERAF.5072.8.287, TRÜ 350. aastapäeva tähistamise materjalid.
[25] H. Becker. Geschichte der Curonia. Erster Band. Herausgegeben von der Historischen Kommission der Curonia. Riga, 1933; Geschichte der Estonia: als Manuscript für die Mitglieder der Estonia gedruckt. Toim. F. Stillmark, A. von Gernet. St. Petersburg: Schröder 1893; E. Fehre. Geschichte der Fraternitas Rigensis: Als Manuscript für die Glieder der Fraternitas gedruck. St. Petersburg: Schröder, 1898.
[26] RA, EAA.1843, Korporatsioon Estonia.
[27] Nt RA, EFA.5.0.172896, Tartu Ülikooli üliõpilaste traditsiooniline tõrvikutega rongkäik 1. mail 1939.
[28] Vt nt reportaaž TÜ 350. aastapäevast (1982): Lint: 5/Reportaaž. ERR Arhiiv: https://arhiiv.err.ee/video/vaata/lint-reportaaz (1.12.2024).
[29] Vt nt Alma mater Tartuensis. Dokumentaalfilm. Stsenarist I. Tõnisson, operaator T. Luts.
Tartu Ülikool-Akadeemiline kooperatiiv, 1932. Tartu Ülikooli Televisioon, UTTV, 18.5.2019. https://uttv.ee/naita?id=28533 (8.02.2025).
[30] Galerii: Ülikoolipere marssis pidupäeva puhul sadade tõrvikutega läbi linna. – Tartu Postimees, 1.12.2024.
[31] Samas.
[32] Vt ka Rahvusülikooli 105. aastapäeva tõrvikurongkäik. Tartu Ülikooli Televisioon, UTTV, 1.12.2024. https://uttv.ee/naita?id=36125 (1.12.2024).
[33] Emakeelse Ülikooli 70. aastap. Rongikäik ja miiting. Tartu Ülikooli Televisioon, UTTV. 1.12.1989. https://uttv.ee/naita?id=312 (11.12.2024).
[34] RA, EAA.1776, Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esindus. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esindus kandis nimesid: Tartu Üliõpilaskonna Ajutine Keskesitus (1920); EV Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustus (1920–1937); EV Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Ajutine Juhatus (1937–1938); EV Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Esindus (1938–1941).
[35] Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929, lk 393.
[36] Vt I. Tõnisson. Tartu üliõpilaskond Eesti iseseisvusajal. Tartu üliõpilaskonna ajalugu. Tartu: Tartu üliõpilaskonna kirjastus, 1932, lk 337–362, 348–361; T. Kikkas, J. Laidla. Sada aastat üliõpilasesindust Tartu Ülikoolis; J. Laidla. Akadeemiliste organisatsioonide roll Tartu ülikooli Üliõpilaskonna Edustuses. – Üliõpilaskonna roll ühiskonnas 1919–1940. Tartu: Greif, 2010, lk 47–61. Ajastule omaselt nägid üliõpilaskonna Edustus ja selle juhatus end üliõpilasriigi parlamendi ja valitsusena. Vt Dokumentaalfilm „Alma mater Tartuensis“.
[37] RA, EAA.1765.1.43, l. 56, Tartu üliõpilaskonna põhiseadus.
[38] Samas.
[39] RA, EAA.1765.1.54. l. 15, korralduskomitee Edustuse Juhatusele, 28.11.1921.
[40] 1923. aastast pärineva kirjelduse järgi oli aula ehitud sel puhul „loorberite, kuuse-pärgade ja rahvuswärviliste lippudega“, vt Ülikooli 4. aastapäew. – Postimees, 2.12.1923, lk 2.
[41] Tartu Ülikool 1918–1929, lk 105.
[42] Vrd Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1918–1920, lk 105; Ülikooli 3. aastapäev. – Postimees, 2.12.1922, lk 7; Ülikooli 4. aastapäew. – Postimees, 2.12.1923, lk 2; Ülikooli 5. aastapäev. – Postimees, 2.12.1924, lk 2; Autonoomse ülikooli awamine. – Postimees, 2.12.1925, lk 2.
[43] Ülikooli 5. aastapäev. – Postimees, 2.12.1924, lk 2.
[44] Näiteks 1921. aastal osales peol ka riigivanem Konstantin Päts: „Kell 12 wiibis riigiwanem ülikooli aastapäeva pidulikul aktusel. Peale arstide kongressi awamise otsekohese lõppu wõttis riigiwanem osa ülikooli aastapäeva banketist ühiselumajas ja õhtul „Wanemuises“ korraldatud üliõpilaste pidust.“ Vt Tartu teated. Riigivanem Tartus. – Postimees, 2.12.1921, lk 2.
[45] RA, EAA.1776.1.54, l. 17, 1. detsembri akadeemilise Peo toimkonna koosoleku protokoll [dateerimata]; RA, EAA.1776.1.54, l. 12, Vanemuise selts Edustuse Juhatusele, 17.11.1921; RA, EAA.1776.1.54, l. 71, Edustuse juhatus Vanemuise seltsile, 8.11.1924.
[46] Nt RA, EAA.1776.1.54, l. 80, Üliõpilaskonna juhatus Tartu Linna Politsei Ülemale, 29.11.1924.
[47] RA, EAA.1776.1.24, l. 60p–61, Üliõpilaskonna juhatuse koosolek, 23.11.1925; vt ka RA, EAA.1776.1.54, l. 125, Edustuse juhatus üliõpilasorganisatsioonidele, 25.11.1925.
[48] Akadeemilise kogukonna hümniks kujunenud laulu „Gaudeamus igitur“ neljanda salmi algus (ld), eesti keeles: „elagu akadeemia“.
[49] Gaudeamuse kuuenda salmi algus (ld), eesti keeles: „elagu ka riik“.
[50] Gaudeamuse viimase salmi algus (ld), eesti keeles: „kadugu kurbus“.
[51] RA, EAA.1776.1.54, l. 125, Edustuse juhatus üliõpilasorganisatsioonidele, 25.11.1925.
[52] RA, EAA.1776.1.54, l. 233, Edustuse juhatus üliõpilasorganisatsioonidele, 27.11.1928; RA, EAA.1776.1.55, l. 37, Edustuse juhatus Tartu-Valga Prefektile, 28.11.1931.
[53] RA, EAA.1776.1.56, l. 1, Edustuse juhatus Tartu-Valga Prefektile, 19.01.1938.
[54] Hetki Eesti Ülikooli kümnendalt aastapäevalt. – Üliõpilasleht 1929, 12, lk 195.
[55] RA, EAA.1776.1.26, l. 74, Üliõpilaskonna juhatuse koosolek, 22.11.1929.
[56] Hetki Eesti Ülikooli kümnendalt aastapäevalt. – Üliõpilasleht 1929, 12, lk 195.
[57] Edustuse koosolekuid. – Üliõpilasleht 1934, 12, lk 444.
[58] Tudengite tõrwikurongkäik läbi tuule ja tormi. – Postimees, 1.12.1934, lk 2.
[59] Samas.
[60] Samas.
[61] Üliõpilased juubelipidu sisse juhatamas. – Postimees, 2.12.1929, lk 1.
[62] M. Truman. 300-aastane ülikool sai riigi uhkeima peo. – Universitas Tartuensis 2019, 7.
https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3274 (28.01.2025).
[63] 1922. aastal volbripidustusi ei korraldatud, vt M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 38.
[64] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid.
[65] Samas, lisa 7.
[66] RA, EAA.1776.1.54, l. 183, organisatsioonide esindajate ühise koosoleku protokoll, 26.04.1927.
[67] Vt dokumentaalfilm „Alma mater Tartuensis“.
[68] Vt nt RA, EFA.5.0.172896, Tartu Ülikooli üliõpilaste traditsiooniline tõrvikutega rongkäik
1. mail 1939.
[69] RA, EAA.1776.1.55, l. 42, Edustuse juhatus üliõpilasorganisatsioonidele, [?].04.1932.
[70] I. Tõnisson. Tartu üliõpilaskond Eesti iseseisvusajal, lk 348.
[71] RA, EAA.1776.1.54, l. 15, Ülikooli valitsus Edustuse Juhatusele, 28.11.1921.
[72] Vrd M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 44–45, 52–53 ja nt RA, EAA.1776.1.54.
[73] T. Hiio. Üliõpilasorganisatsioonid ja üliõpilaselu Tartus 1802–1918. – Vivat Academia. Üliõpilasseltsid ja korporatsioonid Eestis. Toim. Helmut Piirimäe. Tartu: EÜS Kirjastus, 2007, lk 69–100, siin lk 95.
[74] Korporatsioonideülene nn põhiseadus, mis sätestas buršide (vt viidet 77) õigused ja kohustused, määras uute korporatsioonide asutamise tingimused ning pani paika korra omavaheliste konfliktide lahendamiseks. Vt T. Hiio. Üliõpilasorganisatsioonid Tartus. – Akadeemia 2003, 4, lk 691–729, siin 701.
[75] Alates 1827. aastast Tartu korporatsioonide eestseisuste esinduskogu. Peamiselt tegeles üldkommaani ja üliõpilaskonna põhiseaduse kehtestamise ja täiendamisega, samuti pidas mitmeid organeid nagu buršikohus ja aukohus. Vt T. Hiio. Üliõpilasorganisatsioonid ja üliõpilaselu Tartus 1802–1918, lk 77.
[76] H. Wittrock. Werden und Entwicklung des deutschen Burschenwesens auf den baltischen Hochschulen. Ein kulturgeschichtlicher Streifzug [1924]. Järeltrükk: WJK Verlag, 2004, lk 44.
[77] Burš – üliõpilaskorporatsiooni täieõiguslik liige Saksamaal ja Baltimail.
[78] Tõlkes: elagu. Vt H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 9; E. Fehre. Geschichte der Fraternitas Rigensis, lk 81.
[79] Tõlkes: kadugu. Vt J. Vollmann. Burschicoses Woerterbuch. Ragaz: Druck und Verlag Rudolf Untergger, 1846, lk 165–166.
[80] H. Becker, Geschichte der Curonia, lk 134; RA, EAA.1843.1.298, l 22, G. J. Schultz.
[81] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 92.
[82] RA, EAA.1843.1.294, l. 6: „Von allen festlichen Zügen durch die Straßen mußte dem Rektor vorher Anzeige gemacht und die Erlaubniß, dabei singen uz dürfen, von ihm eingeholt werden.“
[83] Vt Vorschriften für Studierenden der Kaiserl. Universität Dorpat. Sechster Abdruck. Dorpat 1832. Vt ka Vorschriften für Studierenden der Kaiserl. Universität Dorpat aastatest 1803, 1821, 1827, 1830, 1832.
[84] L. Leppik. Rektor Ewers. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2001, lk 186.
[85] Vaid mõni kuu varem ministriks saanud Uvarov oli saatnud 2. aprillil Venemaa haridusringkondadele oma kurikuulsa ringkirja, milles kuulutas ametliku poliitikana hariduse andmist õigeusu, isevalitsuse ja (vene) rahvusluse vaimus. Vt P. Dhondt, S. Tamul. The University of Dorpat as a(n) (Inter)National Institution at its 50th Anniversary in 1852. – National, Nordic or European? Nineteenth-Century University Jubilees and Nordic Cooperation. Ed. by P. Dhondt. Leiden, Boston: Brill, 2011, lk 43–44.
[86] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 92; Laulu kohta vt Des Deutschen Vaterland (1813). Deutsche Geschichte in Dokumenten und Bildern. https://germanhistorydocs.ghi-dc.org/sub_document.cfm?document_id=237&language=german (28.01.2025).
[87] Nt Wartburgfest (1817) ja Hambacher Fest (1832), kus nõuti Saksamaa ühendamist, konstitutsioonilist monarhiat, kodanikuõigusi jne.
[88] Nt juulirevolutsioon Prantsusmaal (1830), Poola ülestõus (1830–1831), Belgia revolutsioon (1830–1831).
[89] Reaktsioon 1835–1854: esimene Tartu Ülikooli venestamise katse. Nikolai I ajal viljeldud üldise korra ja järelevalve tagamine leidis hariduselus uue väljundi rahvahariduse ministri Sergei Uvarovi „isevalitsuse, õigeusu ja rahvalikkuse“ doktriinis, mida püüti rakendada ka Tartu ülikooli suhtes, vt Universitas Tartuensis 1632–2007, lk 120.
[90] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 102, 135.
[91] Metsikuteks nimetatakse organiseerunud üliõpilaste slängis tudengeid, kes ei kuulu ühessegi akadeemilisse organisatsiooni.
[92] Geschichte der Estonia, lk 253–254.
[93] M. Siilivask. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike arhitektide loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 106, 146; T. Pung. Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2013. Tartu, 2014, lk 52–78, 59.
[94] Metsiku Toome (Wilder-Dom) all mõeldi romantilist järsku orgu ehk tänast Kassitoome ümbrust. Vt M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 71.
[95] Geschichte der Estonia, lk 254.
[96] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 252; Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat. Bearbeitet von A. Hasselblatt, Dr. G. Otto. Dorpat: Mattiesen 1889, lk 401.
[97] Kommerss – üliõpilaskorporatsiooni tähtsaim traditsiooniline kinnine üritus.
[98] E. Fehre. Geschichte der Fraternitas Rigensis, lk 204.
[99] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 58–59; vt ka L. Leppik. Tartu ülikool kui eestlaste mälupaik.
[100] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 222.
[101] Vt RA, EAA.1843.1.298, l. 11–12, Brief des coll. Rathes Fr. R. Kreutzwald stud med., lk 26–30, 50; Geschichte der Estonia, lk 184.
[102] Beschreibung der Festlichkeiten bei der Jubelfeier der Kaiserlichen Universität Dorpat. Dorpat: C. Mattiesen, 1852, lk 6.
[103] L. Leppik. Tartu ülikool kui eestlaste mälupaik, lk 251.
[104] RA, EAA.1843.1.298, l. 11.
[105] Vt Neue Dörptsche Zeitung, 3.04.1879; Neue Dörptsche Zeitung, 4.04.1879.
[106] Vt Neue Dörptsche Zeitung, 4.04.1879.
[107] „Es bot einen malerischen Anblick, wie der Zug unter wehenden Fahnen im grellen Scheine des Fackellichtes fich vor dem Universitätsgebäude gruppirte, um der alma mater das altgewohnte Vivat, academia! zuzurufen, und hierauf nach dem Markte sich zurückbewegte, um dort unter den kräftig hallenden Tönen des Gaudeamus igitur die mächtig emporlohenden Fackeln zu verbrennen.“ – Neue Dörptsche Zeitung, 4.04.1879.
[108] L. Leppik. Tartu ülikool kui eestlaste mälupaik, lk 250.
[109] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 60–63.
[110] K. Adamson, M. Titma. Nooruslikust eneseteostuses süsteemi kriitikani. Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon. – Akadeemia 2009, 12, lk 2287–2303; siin lk 2294–2295.
[111] TRÜ-EPA üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 8.10.1965; Vt ka Olgem rõõmsad alati! – Tartu Riiklik Ülikool, 14.10.1966.
[112] Olgem rõõmsad alati! – Tartu Riiklik Ülikool, 14.10.1966.
[113] Nt Gaudeamus igitur! – Tartu Riiklik Ülikool, 15.10.1965.
[114] Samas.
[115] Olgem rõõmsad alati! – Tartu Riiklik Ülikool, 14.10.1966.
[116] Universitas Tartuensis 1632–2007, lk 581.
[117] Kõikidele Taaralinna üliõpilastele! – Tartu Riiklik Ülikool, 18.10.1968.
[118] Üliõpilaspäevade järelmõtteid. – Tartu Riiklik Ülikool, 29.10.1965.
[119] Kõikidele Taaralinna üliõpilastele! – Tartu Riiklik Ülikool, 18.10.1968.
[120] Universitas Tartuensis 1632–2007, lk 582; M. Truman. Sulaaeg ülikoolides lõppes tudengite meeleavaldusega. – Universitas Tartuensis, 2019, 1. https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3060 (28.01.2025).
[121] EKP KK büroo 5.11.1968 otsus „Suurtest puudustest üliõpilaste tõrvikurongkäikude läbiviimisel Tallinnas ja Tartus“. EKP KK büroo istungite regestid. II. 1954–1971. Koost. T. Tannberg. Tartu: Rahvusarhiiv, 2011, lk 615.
[122] Tartu V Üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 14.11.1969; Kõikidele Taaralinna üliõpilastele! –
Tartu Riiklik Ülikool, 18.10.1968.
[123] Üliõpilaspäevad ja ülikooli au. – Tartu Riiklik Ülikool, 14.11.1969.
[124] Sedakorda tulevad kuuendad! – Tartu Riiklik Ülikool, 23.11.1970.
[125] Ukse ees on seitsmendad üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 12.11.1971.
[126] Tartu V üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 14.11.1969; Täpsemalt lähenevast peost. – Tartu Riiklik Ülikool, 6.11.1970.
[127] Kuueaastane – ta pole enam abitu! – Tartu Riiklik Ülikool, 20.11.1970.
[128] Täpsemalt lähenevast peost. – Tartu Riiklik Ülikool, 6.11.1970; Ukse ees on seitsmendad üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 12.11.1971.
[129] Edasi! – Tartu Riiklik Ülikool, 26.11.1971.
[130] Rahvusvahelist üliõpilaste päeva tähistamise aktuselt TRÜ-s. – Tartu Riiklik Ülikool, 24.11.1972.
[131] Sellest ajast… – Noorte Hääl, 1.12.1987, lk 2.
[132] RA, ERAF.5072.8.287, l. 87–94, TRÜ üliõpilaste juubelirongkäik-miitingu stsenaarium 17. 09.1982; Juubelipäevik. – Tartu Riiklik Ülikool, 24.09.1982.
[133] RA, ERAF.5072.8.287, l. 87–94, TRÜ üliõpilaste juubelirongkäik-miitingu stsenaarium 17. 09.1982.
[134] Juubelipäevik. – Tartu Riiklik Ülikool, 24.09.1982.
[135] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid.
[136] H. Andrews, T. Leopold. Events and the Social Sciences. New York: Routledge, 2013; vt ka
M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 14–15.
[137] Vt nt Tartus läks võim volbriööks tudengite kätte. – Delfi, 30.04.2009. https://www.err.ee/490554/tartus-laks-voim-tudengite-katte (28.03.2024); R. Mets. Pildid ja video: võim Tartus läks volbriööks tudengite kätte. – Postimees, 30.04.2017. https://tartu.postimees.ee/4097091/pildid-ja-video-voim-tartus-laks-volbriooks-tudengite-katte (28.03.2024); Galerii: Tartus läks võim tudengite kätte. – Postimees, 30.04.2019. https://tartu.postimees.ee/6651369/galerii-tartus-laks-voim-tudengite-katte (28.03.2024).
[138] P. Dhont. Nineteenth-Century University Jubilees as The Driving Force of Increasing Nordic Cooperation. – National, Nordic or European? Nineteenth-Century University Jubilees and Nordic Cooperation. Ed. by Pieter Dhondt. Leiden, Boston: Brill, 2011, lk 1–9, siin lk 2.
[139] H. Becker. Geschichte der Curonia, lk 223.
[140] Ch!C! ei esindanud kogu tudengkonda, vaid organiseerunud üliõpilasi. Erinevalt komsomolist oli aga tegemist üliõpilaste omaalgatusliku organisatsiooniga. Keiserlikus ülikoolis osalesid tõrvikurongkäikudes just üliõpilasorganisatsioonid ja neid korraldas Ch!C!
[141] Katke Bernard Kangro luuletusest „Kevadaimus 1951“.
[142] RA, EAA.1776.1.54, l 256, Edustuse juhatus üliõpilasorganisatsioonidele, 20.05.1929.
[143] RA, EFA.10.0.51747, tõrvikutega rongkäik öises Tallinnas Soome presidendi Relanderi külaskäigu ajal, mai 1925.
[144] RA, EAA.1765.1.46, l 160, juhatuse üleskutse, 1.09.1931, vt ka RA, EAA.1765.1.46,l 159, ringkiri üliõpilasorganisatsioonidele [dateerimata].
[145] J. Kiivits. Post festum. – Üliõpilasleht 1924, 6, lk 86: „Üliõpilaskonna maipidu ei ole veel kindlat kuju omandanud, on ju seda senni ainult 3. aastal peetud. Praegu on tegemist alles pidu traditsioonide kujundamisega.“
[146] Vt viidatud üleskutset: Üliõpilasleht 1924, 5, lk 58.
[147] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 83–84 .
[148] Vt ka S. Issakov, H. Palamets. Tartu Ülikool memuaarikirjanduses, lk. 25.
[149] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 83–84.
[150] H. Kään. Üliõpilaspäevade järelmõtteid. – Tartu Riiklik Ülikool, 29.10.1965.
[151] Neljandad Tartu üliõpilaspäevad. – Tartu Riiklik Ülikool, 25.10.1968.
[152] Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944: August Eenlaid.
[153] E. Kudu. Üliõpilaste tõrvikutega rongkäigust. – Tartu Riiklik Ülikool, 31.10.1969.
[154] Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944: Elsa Kuddu.
[155] Rebane – üliõpilasorganisatsiooni noor, alles kombeid omandav liige.
[156] M. Vanamölder. Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid, lk 29.
This article examines the development of the torchlight procession tradition, which has played a significant role in the history of the University of Tartu. The study seeks to answer the questions of when the custom of torchlight processions emerged in Tartu, how it has evolved over time, and what it reveals about the identity of the University of Tartu in the 21st century. Torchlight processions are analysed as visually striking events that serve to uphold traditions while also emphasising the significance of the university and its student body in society. The findings indicate that processions with torches have been held on various anniversaries and occasions since the early 19th century, incorporating both ceremonial and political elements.
In the 19th century, torches were primarily associated with honorary processions dedicated to specific individuals, such as the rector or professors. In rare instances, namely during major university jubilees, this honour was also extended to the Imperial University of Tartu. The 1920s and 1930s were characterised by the fetishisation of the torchlight procession, as nearly every major public event was staged in this format. However, in the case of the university anniversary, torchlight processions were organised only for significant milestone celebrations and changes in rectorship.
During the Soviet period, student torchlight processions were not regularly held. Available sources indicate that the tradition was revived in the mid-1960s with the establishment of new festivities, namely the joint student days of Tartu State University and the Estonian Agricultural Academy. Although participants were urged to maintain decorum and solemnity, Soviet-era torchlight processions were marked by a certain carnival-like atmosphere. In 1982, on the occasion of the university’s 350th anniversary, the tradition of greeting the university with torches was temporarily reinstated.
In contemporary times, only one event in the university’s annual cycle continues to be marked by a torchlight procession—the anniversary of the national university on December 1. While a Walpurgis Night procession still takes place, it is conducted without torches. Although both traditions were revived in the late 1980s following the interwar model, modern celebrations have also incorporated the carnival spirit characteristic of Soviet-era processions.
Over three centuries, torchlight processions have served to elevate a wide range of celebrations. It can ultimately be concluded that the former Baltic German student tradition remains a vibrant part of the university’s heritage today.