Sean McMeekin. Stalini sõda. Uus Teise maailmasõja lugu. Tlk Krista Kallis. Tallinn: Helios, 2025, 832 lk.
Sean McMeekini karjääri ajaloolasena iseloomustab hämmastav produktiivsus. Tema tohutust ambitsioonist kõneleb püüd pakkuda ikka ja jälle üha uusi ja enneolematuid tõlgendusi, kuigi veenvat tõestust neile ei ole.
McMeekin on sündinud 1974. aastal USA-s. Doktorikraadi omandas ta 2001. aastal California ülikoolis Berkeleys, misjärel töötas mitmes ülikoolis Türgis, seejärel Yale’i ja New Yorgi ülikoolis USA-s. Praegu töötab ta Euroopa ajaloo ja kultuuri professorina Bardi kolledžis, mis on väike, kuid hinnatud humanitaarkõrgkool Hudsoni jõe ääres New Yorgist põhja pool.
Tema esimene raamat Kominterni agendist Willi Münzenbergist (2004) võeti vastu heatahtlikult. Üks arvustaja juhtis siiski tähelepanu, et kuigi Münzenbergi püüti kujutada keskse tegelasena Saksa kommunistlikus liikumises, ei ole tema nime otsustavatel hetkedel 1919., 1923. ja 1933. aastal isegi mainitud.[1] Järgmine raamat käsitles Venemaa paljaks röövimist bolševike poolt 1917–1922. Ka seda arvustati heatahtlikult, kuigi majandusajaloolane Mark Harrison märkis, et ajaloo suurima vargusega siiski tegu polnud. Natsid röövisid Teise maailmasõja ajal okupeeritud Prantsusmaad põhjalikumalt kui bolševikud Venemaad. Siiski kiitis Harrison McMeekini võimet õngitseda arhiividest algupäraseid dokumente, mis näitasid, kuidas bolševikud suures koguses kulda, hõbedat, juveele, kunsti ja antiiki mõisatest, pankadest, paleedest ning kirikutest kokku kraapisid.[2]
McMeekini 2010. aastal ilmunud raamat käsitles Osmani impeeriumi ja keiserliku Saksamaa suhteid 20. sajandi alguses. Selle lisana ilmus 2015. aastal teos, mis uuris Osmani impeeriumi viimaseid aastaid ja hukku Esimese maailmasõja keerises. Viimast kiideti taas detailirohke ja haarava narratiivi eest, kuid leiti puudusi impeeriumi sisepoliitika käsitluses. McMeekin vaatles impeeriumi lagunemist väliste jõudude kokkupõrgete tagajärjena, jättes tähelepanuta suure riigi siseprotsessid. Võttes üle Türgi rahvusliku ajaloo dogmad, nägi McMeekin Osmani impeeriumis tänapäevase Türgi eelkäijat, taandades teised rahvusgrupid vähemuse staatusse ning suutmata analüüsida eri ideoloogiate, nagu panturanism, rahvuslus, panarabism, rolli.[3] Tagatipuks kujutas McMeekin Armeenia genotsiidi sõjasündmuste kõrvalsaadusena – piinlik viga, millele oli juba pööratud tähelepanu tema Esimese maailmasõja raamatute kriitikas.[4]
Osmani impeeriumi raamatud olid siiski veel küllaltki tagasihoidlikud. McMeekini
Esimese maailmasõja käsitlustes („Esimese maailmasõja Vene põhjused“ (2011) ja „Esimese maailmasõja algus juulis 1914“ (2013)) avaldus juba tema kirg asetada Venemaa kõigi sündmuste keskpunkti ja selle liidrid niiditõmbajate müstilisse staatusse. Nagu arvustused märkisid, võis McMeekinit kannustada Fritz Fischeri paradigmaatiline teos „Haare maailmavõimu järele“ (1967), mis püstitas teesi Saksamaast kui peamisest sõjasüüdlasest. Kritiseerides küll Fischeri raamatut, jätkas McMeekin Saksa autori jäljendamisega, ainult et Berliini asemele asetati Petrograd. Nimelt oli ühendriiklase arvates just Venemaa mobiliseerumine 29.–30. juulil 1914 sündmus, mis sundis Saksamaad kuulutama vastuseks sõda 1. augustil. Pealegi oli Venemaa samm kantud tema hinnangul pikaajalistest agressiivsetest imperialistlikest plaanidest, mitte vastus Austria-Ungari sõjakuulutusele Venemaa liitlase Serbia vastu, nagu on arvanud enamik ajaloolasi.
Taas kiitsid arvustused McMeekini usinust kaevuda paljude riikide arhiividesse, sh Moskvas. Jean Lévesque pani aga tähele, et McMeekini tõendusahel oli pea peale pööratud: Venemaa poliitilisi eesmärke tuletati sõjaliste operatsioonide kulgemisest, mitte vastupidi, unustades ära, et sõjategevus lähtub sõjalistest vajadustest ning reageerib olukorrale rindel, pruukimata joonduda üksnes poliitiliste eesmärkide järgi. Lévesque’i arvates otsis McMeekin „obsessiivselt salajasi vandenõusid Talvepalee koridorides“, mis selgitaksid maailmasõja algust ja kulgu.[5] Hew Strachan märkis aga, et kui ajaloolased on ennegi püüdnud mõista kohut Venemaa üle, kuid põrkunud alati tõendite puudumisele, siis on McMeekin pööranud tõendusmaterjali puudumise hoopis kahtlusaluse kahjuks – järelikult oli, mida varjata![6]
Kui McMeekini varasemad raamatud püüdsid revideerida käsitlusi Esimese maailmasõja ajajärgust, asub siinses arvustuses vaadeldav teos üllatusrünnakuga uppi lööma kogu senist teadmist Teisest maailmasõjast. Autori põhitees on siiski käisest võetud: sõjasüüdlane on sama kes eelmiselgi korral – Venemaa/NSV Liit. Nagu märgib Teddy J. Uldricks, ei tegutse McMeekin „mitte objektiivse teadlasena, vaid halastamatu prokurörina, valides välja ainult tõendid, mis näivad tema juhtumit toetavat, halvustades või lihtsalt ignoreerides dokumente, mis tema teesi õõnestaks“.[7]
Vastupidi ajalookirjanduses ja Lääne avalikkuses üldiselt juurdunud arvamusele väidab McMeekin, et Teine maailmasõda ei olnud mitte Hitleri, vaid eeskätt „Stalini sõda“. Kritiseerides tema arvates lihtsustavaid käsitlusi, mis kujutavad Teist maailmasõda ühe ja ainsa konfliktina, astub ta ise aga kohe n-ö sama reha peale, kujutades Stalinit niidina, mis sõja eri tandrid ning episoodid üheks konfliktiks kokku seob. Nagu märgib McMeekin, oli Stalin ainuke riigijuht, kes püsis võimul ajavahemikul 1931–1945 ja sai sellest konfliktist enim kasu. Siit tuletab ta aga juba tuttava tagurpidiloogika, et järelikult pidi Stalin ka selle sõja ise planeerima.
McMeekin ei eksi väites, et sõda kapitalistlike jõudude vahel oli Stalini ammune unistus. Seda on hästi analüüsinud näiteks Erik van Ree, kes erinevalt McMeekinist juhib tähelepanu, et natside võimuhaaramine Saksamaal 1933. aastal oli osaliselt just kommunistide õõnestustöö tagajärg, ning sama kehtib Prantsusmaa sisepoliitilise lõhestatuse ja peataoleku kohta sõja eelõhtul. Stalin mõistis, et natside kui kõige radikaalsema liikumise võimule aitamine toob teda lähemale sellele, mida oli vaja maailmarevolutsiooni teostamiseks – s.o kapitalistide-imperialistide vahelisele suurele konfliktile.[8] McMeekin jätab selle aga kahe silma vahele ning suunab oma narratiivi juba paljutallatud radadele ehk Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle eelloole. Oma jutustuses kordab McMeekin ammu ümber lükatud valesid ja võltsinguid, nagu näiteks Stalini väidetavat kõnet Poliitbüroole 19. augustil 1939, milles Nõukogude diktaator olevat tutvustanud oma agressiivseid plaane.
Stalinit esile upitades asetab McMeekin Hitleri pelgalt statisti rolli, mõistes Saksamaa diktaatorit seega fundamentaalselt valesti – umbes nii, nagu seda tegi omal ajal lepituspoliitik Neville Chamberlain. Kujutades Hitlerit klassikalise realistliku riigipeana ning unustades põhimõtteliselt nii holokausti kui ka massimõrvad, muudab McMeekin ta Stalini intriigide objektiks – käpiknukuks osava režissööri käes. Seega, McMeekini nägemuses ei olnud see Hitler, kes peaaegu iga hinna eest sõda soovis, vaid hoopis Stalin, kes Saksamaa liidri MRP-ga kavalalt lõksu püüdis. McMeekin pakub koguni, et Hitler võinuks Poola purustamisest loobuda, kui Lääs pakkunuks talle sobilikke rahutingimusi.
Eeltoodus on peidus raamatu põhiiva. McMeekini arvates olnuks Läänel mõistlikum jätta sekkumata 1941. aastal alanud Natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahelisse võitlusse ja lasta kommunistlikul riigil kasvõi verest tühjast joosta. Selle asemel poputasid Briti peaminister Winston Churchill ja eriti USA president Franklin Roosevelt lendliisi abiga Nõukogude sõjamasinat. Mööndes küll soovi inimelude pealt kokku hoida, heidab McMeekin Lääne juhtidele paradoksaalselt ette teise rinde avamisega viivitamist ning süüdistab ka Stalinit, kes polevat Normandia operatsiooni toetanud. Viimane on otsene vale, sest Stalin alustas ulatuslikke pealetunge just dessandi ajal, sidudes nii Saksa üksusi, et neid ei saaks läänerindele appi viia.
Niisiis oleks Lääs pidanud McMeekini arvates oma käed võitlustest idas puhtaks pühkima juba 1939. või vähemasti 1940. aastal, kui Hitler pakkus rahu Suurbritanniale (järgmine võimalus olevat olnud 1943. aastal). Vastutasuks oma Lääne-Euroopa vallutustest loobumisele oleks Hitler saanud vabad käed toimetada Poolas ja mujal idas. Sest kui „sõja eesmärk oli päästa Poola ja Ida-Euroopa välisvallutaja käest, oli sõda kohutav läbikukkumine“ – sellega viitab McMeekin sõjajärgsele Nõukogude okupatsioonile, mis saadi Saksamaa okupatsiooni asemel, nii et lõppkokkuvõttes tema hinnangul vahet ei olnud. Lisaks eeldab ta, et kokkulepe Hitleriga oleks pidanud ning Saksamaa ambitsioonid oleksidki piirdunud eluruumi laiendamisega idas. McMeekin ei näi teadvat, et tegelikult oli Hitleril plaanis ei vähem ega rohkem kui globaalne sõda ning planetaarne ülemvõim.
Kas siit ei kooru välja kummaline sarnasus „America First“ ideoloogiaga, mis on kõige muu hulgas valmis heitma oma senist liitlast Ukrainat huntide kätte – nii nagu McMeekin pidas mõistlikuks loovutada Poola ja ülejäänud Ida-Euroopa Hitlerile 1939. aastal? Niisamuti oleksid Ühendriigid saanud McMeekini arvates ilma sõtta sekkumata paremini hakkama, säilitades konservatiivide unistuse ehk õhukese riigi, ning tõusnud üleilmseks jõukeskuseks ka ilma ÜRO-d ja teisi rahvusvahelisi organisatsioone asutamata. Muidugi on see muinasjutt, sest Hitler valmistas muu hulgas ette sõjategevust ka USA vastu, mis pidi järgnema NSV Liidu ja Suurbritannia alistamisele.
Ajalookirjutuses on jõutud konsensusele, et Hitler pidas globaalse sõja alustamist sakslaste bioloogilise eksistentsi jätkamiseks möödapääsmatuks. Ta tahtis sõda peaaegu iga hinna eest ja oli pettunud, kui Müncheni kokkulepe 1938. aastal sõda edasi lükkas. Mitte Stalin, vaid Hitler oli see, kes sündmusi juhtis ning Euroopat järjekindlalt sõja poole tõukas (maailmasõjaks laienes see 1941. aastal).[9]
Kui McMeekin oleks tõesti püüdnud mõista Stalinit ja tema sõda – ja mitte esineda järjekordse sensatsiooniga –, oleks ta püüdnud end asetada Nõukogude juhi säärsaabastesse. Ta oleks pidanud järeldama, et kuigi Moskva oli valmistunud sõjaks juba 1920. aastate lõpust alates – sest marksismi õpetuse järgi oli sõda vältimatu – ning sellele Euroopa ühiskondi seestpoolt õõnestades kaasa aidanud, pidi agressiivne Saksamaa tema riigi piiridel ometi näima ohtlikuna. Alati kahtlustav Stalin oli kindel, et Chamberlain ja teised Lääne liidrid ei taha Hitleriga sõdida, võivad teda salaja isegi toetada, ning on kindlasti huvitatud Hitleri vallutuste suunamisest itta, s.o NSV Liidu suunas. Hitleri agressiivsed plaanid Poola suhtes ning Londoni ilma sõjalise katteta garantii Poolale näisid Stalini kahtlusi ainult kinnitavat. Niisiis oli Moskva seisukohast mõistlik jõuda Hitleriga kokkuleppele, et tõrjuda Saksamaa agressiivsust NSV Liidu vahetust naabrusest kaugemale. Inglismaa ja Prantsusmaa pakutu ei saanud Moskvat rahuldada. Kolmikpakt lääneriikidega oleks toetunud peaasjalikult Punaarmeele (lääneriikide pakutud „rahurinne“ oleks Moskvale olnud kahjulikum kui 1941. aastal sündinud allianss). Nagu Stalin juba 1939. aasta märtsikuus küllaltki õigesti täheldas, paistsid lääneriigid omakasupüüdlikult arvavat, et NSV Liit peaks nende eest „kastanid tulest välja tooma“.[10] MRP-d sõlmides riskis Stalin küll kahe agressorriigi vahelise puhvertsooni hävitamisega, kuid Nõukogude liidri külma arvestuse kohaselt oleks Wehrmacht NSV Liidu piirideni tunginud niikuinii, kuid sel juhul juba Balti riike ja Poolat tervenisti endale haarates. Wehrmachti lähtepositsioon sõjakäiguks kommunistliku riigi vastu olnuks veelgi parem, kui see oli 1941. aastal (kuigi selle paljuski tühistas Stalini otsus paigutada oma väed ettenihutatud positsioonidele).
McMeekini arvates ei manipuleerinud Stalin mitte ainult Hitleriga, et tõugata sõtta Euroopa, vaid tegi sama Aasias, kus sõjategevus algas juba 1931. aastal Mandžuurias. Pühendunud vandenõuteoreetikuna peab ta Stalinit Jaapani agressiooni suunajaks, sest väidetavalt ei jätnud Mandžuuria piiridele paigutatud Nõukogude väekoondis jaapanlastele teist valikut. Sama juhtunud 1937. aastal, kui Stalini toetus Hiinale meelitas jaapanlasi avama teisegi rinde.
Veelgi fantastilisem on McMeekini lugu agentide kasutamisest Washingtonis, millega Stalin püüdis provotseerida 1941. aastal USA-Jaapani kokkupõrget. Nimelt väidab McMeekin, et operatsioonis Lumi (vn Sneg) kasutas Nõukogude luure Harry Dexter White’i USA rahandusministeeriumist, et radikaliseerida USA nõudmisi Jaapanile kuni välisminister Cordell Hulli „ultimaatumini“ 26. novembril 1941. Niisiis meelitas Stalin McMeekini arvates USA juhtkonda esitama Jaapanile sedavõrd karme nõudmisi, et viimasel ei jäänud muud üle kui rünnata 7. detsembril USA laevastikku Pearl Harbouris ja alustada sõda lääneliitlaste vastu Vaiksel ookeanil. Just Pearl Harbour, Hitleri sõjakuulutus USA-le, sõja muutumine globaalseks ning järgnenud lendliisi tarned NSV Liidule viisid kommunistliku riigi tõusu esmaklassiliseks suurvõimuks, keda oli vaja kogu külma sõja jooksul ohjeldada.
McMeekini loodud pilt puruneb kokkupuutel esimeste tõenditega. Legend operatsioonist Lumi toetub täielikult Nõukogude välisluure veterani Vitali Pavlovi mälestustele 1990. aastate keskpaigast. Selle järgi olevat Pavlov kohtunud 1941. aasta mais Washingtonis Harry Dexter White’iga, keda veennud vajaduses lükata Jaapanit sõjalisse konflikti USA-ga. Kahjuks ei kinnita Pavlovi juttu ükski dokument. Ükski neist 56 avalikkuse kätte jõudnud KGB dokumendist White’i kohta, ükski paljudest tuhandetest Venona projekti abil dešifreeritud telegrammist Nõukogude luure operatsioonide kohta ega ka ükski teine KGB arhiividokument ei sisalda märkigi sellest, mida Pavlov esitas oma fantastilises pajatuses operatsioonist Lumi. On selge, et tegu on väljamõeldisega.
Esiteks on äärmiselt kaheldav, et Pavlov – kui ta ka Washingtonis 1941. aasta maikuus viibis – White’iga üldse kohtus. White’i on iseloomustatud kartliku ja ettevaatliku agendina, kes oli nõus oma Nõukogude kontaktidega kohtuma vaid konspiratiivsetes tingimustes, igatahes kindlasti mitte keset Washingtoni kesklinna ja lausa rahandusministeeriumi vastas. Tagatipuks on White’i iseloomustatud isepäise agendina, kes jagas NSV Liidule informatsiooni vaid siis, kui seda ise vajalikuks pidas; ta ei olnud kindlasti Moskva pime tööriist.
Teiseks, isegi kui White oleks Pavloviga kohtunud ning asunud ellu viima Stalini kurikavalat plaani, põrkume probleemile, et White’il polnud Washingtoni poliitikale peaaegu mingisugust mõju. USA välispoliitika käsitlused ei maini White’i peaaegu üldse (luureajaloo suuremaid autoriteete Christopher Andrew isegi ei maini White’i selles seoses[11]). Kuigi White’i üks memosid mängis rolli välisminister Cordell Hulli viimase vastuse koostamisel Jaapanile vahetult enne Jaapani rünnakut, lükati enamik White’i ettepanekutest kõrvale. Veelgi enam, White’i memo ei olnud kaugeltki mõeldud Jaapani provotseerimiseks, vaid tegi ettepaneku kasutada majanduslikke stiimuleid ja diplomaatilisi järeleandmisi, et saavutada kokkulepe. Seega ei olnud White mitte pistrik, kellena McMeekin teda kujutada püüab, vaid hoopis tuvi![12]
McMeekini muinasjutt Stalini sõjast võib esmapilgul olla sümpaatne idaeurooplastele. Seab see ju põhikurjategija rolli Stalini, tundes justkui kaasa Ida-Euroopa saatusele Nõukogude okupatsiooni all külmas sõjas. Tegelikult on Ida-Euroopa McMeekini jaoks n-ö kõrvalkahju Hitleri ja Stalini vahelises sõjas; ta ei näe probleemi selles, kui Lääs oleks jätnud piirkonna emma-kumma diktaatori meelevalda, umbes nii nagu MAGA ideoloogid suhtuvad praegu orientalistlikult Ukrainasse. Ta ei unusta kogemata, vaid arvatavasti meelega, et Hitler külvas oma lühikese võimuaja jooksul rohkem surma kui Stalin palju pikema aja vältel. Nähtavasti eelistab ta pruuni surma punasele.
Lääs oleks aga sõjast veremaadel[13] pidanud end McMeekini hinnangul säästma – arvamus, milles pole muuseas midagi originaalset. Niall Ferguson pakkus juba 1999. aastal, et Suurbritannial olnuks parem Poolat 1939. aastal mitte toetada.[14] Aga McMeekin viib sellegi väite absurdi. Nimelt leiab ta, et Suurbritannial ja USA-l polnud mingit mõtet NSV Liitu 1941. aastal sõjaliselt ja majanduslikult toetada või vähemasti tulnuks nõuda Stalinilt järeleandmisi. Kuigi viimasega on põhjust nõustuda,[15] oli otsus toetada Punaarmeed kui Saksa-vastast „aururulli“ samas strateegiliselt otstarbekas, ehkki isekas, sest nii säästeti paljude brittide ja ameeriklaste elu. Mõistagi oli selle hinnaks tingimuste esitamisest loobumine ja tagajärjeks Ida-Euroopa loovutamine NSV Liidu mõjusfääri.
Seades Stalini küll kurikavala režissööri rolli, alahindab McMeekin ometi Stalini ettevalmistusi sõjaks, Stalinit kui strateegi ning NSV Liidu sõjamajanduse potentsiaali, kui korrutab müüti, et NSV Liit pidas Hitleri rünnakule vastu vaid tänu Lääne abile. Üks McMeekini argumentatsiooni teravikke on suunatud Moskva lahingule 1941. aasta lõpus, mis võideti tema arvates suuresti tänu Briti tankidele Matilda ja Valentine. Tõsi, kuigi Briti tarned 1941. aastal moodustasid vaid 6,5% Punaarmee tankide koguarvust ning Briti tankid olid ka kehvemad kui vastavad Nõukogude omad, moodustasid Matilda ja Valentine 30–40% keskmiste ja raskete tankide hulgast, mida Stalin sai Moskva lahingus kasutada. Seega võib tõepoolest näida, et sel kriitilisel hetkel, kui kaotused Nõukogude tankide osas olid laastavad ning võimekate T-34 ja KV-seeria tankide tootmine polnud veel hoogu sisse saanud, oli lendliis oluline. Kuid see ületähtsustab ühe relvasüsteemi rolli tänapäevases lahingus, mille tulemus sünnib paljude taktikaliste ja operatsiooniliste faktorite koosmõjus. Laiemat pilti käsitledes tulnuks kõrvutada Nõukogude enda tankitoodangut selle abiga, mida tarnis sõja jooksul Suurbritannia: 110 340 Nõukogude tanki 4542 Suurbritannia tanki vastu. See tähendab, et lendliisi abi, kui lisada siia ka paar tuhat USA tanki, moodustas vaid 6,3 protsenti kõigist Punaarmee tankidest. Jällegi on McMeekinil õigus, et teatud strateegiliste kaubagruppide lõikes – kumm ja alumiinium, aga ka veoautod, raudteeveerem ja lennukid (kuid kõige olulisem võis olla hoopis toiduabi[16]) – oli lendliis oluline, kuid mingil juhul ei saa McMeekini kombel väita:
See kapitalistlik päästenöör võimaldas Punaarmeel üle elada kriisi 1941. aasta oktoobris, asuda sama aasta detsembris oma esimesele vasturünnakule Moskvast väljaspool, alustada mobiilset haarangut tiibadelt, millega piirati 1942. aastal ümber sakslaste 6. armee Stalingradi all, hüvasti jätta sakslaste viimase pealetungiga Kurski all 1943. aastal, alustada tohutuid pealetunge soomustehnika abiga 1944. ja 1945. aastal Poolas ja Saksamaal ning kulminatsioonina 1945. aasta augustis vallutada mõne nädalaga enamik Aasia põhjaosast.[17]
Lugeja peaks jääma uskuma, et Stalin otsustas alustada Teist maailmasõda, kuid oli selleks samas nii halvasti valmistunud, et sõltus täielikult Lääne abi „päästenöörist“. See pole üksnes paradoksaalne, vaid ka lihtsalt vale. Kuigi relvatarnete, aga ka toidu- ja finantsabi panust on kokkuvõttes raske hinnata, ei ületanud see ka kõige optimistlikuma hinnangu järgi 10% NSV Liidu enda sõjakulutustest. Olgu siinkohal märgitud sedagi, et Nõukogude autorid hindasid – muidugi eksitavalt – abi veelgi väiksemaks, 4%.[18] Lendliisi peamine panus oli, et see võimaldas NSV Liidul spetsialiseeruda ja keskenduda tootmisele, milles oldi kõige efektiivsemad. Selleks olid miinipildujad, kergekuulipildujad, suurtükid, tankid jms, mida toodeti sakslastest märksa rohkem, ületades isegi USA vastavaid tootmisarve. Nii nõustuvad spetsialistid, et NSV Liit oleks tõenäoliselt ilma Lääne abitagi suutnud Natsi-Saksamaad lüüa, küll aga oleks see võtnud rohkem aega. Raske on ka öelda, kas ilma Lääne veokite, vedurite, vagunite jmt oleks NSV Liit suutnud tungida Ida-Euroopasse sedavõrd hoogsalt, nagu ta seda aastatel 1944–1945 tegi. Võimalik, et piirduda tulnuks vaid NSV Liidu enda alade vabastamisega Hitleri vägedest, jättes Ida-Euroopa veel aastateks Hitleri mõrvarliku rassi- ja ruumipoliitika meelevalda.[19]
Kokkuvõtteks võib öelda, et McMeekin on kirjutanud hoogsa ja detailirohke käsitluse Teisest maailmasõjast, kuid tõenäoliselt suure sensatsioonihimu tõttu on tema peamised teesid, mis toetuvad tõendite asemel müütidele, valedele ja väljamõeldistele, parandamatult vildakad. Seega saab kõnealust raamatut lugeda eelkõige ilukirjandusena või näitena tõejärgsest maailmast, kus ajalugu pole enam teadus, vaid muinasjutt.
Kaarel Piirimäe, PhD, uusima aja kaasprofessor, ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu Ülikool, Jakobi 2, 51005 Tartu, kaarel.piirimae@ut.ee
[1] S. Anderson. Sean McMeekin. The Red Millionaire: A Political Biography of Willi Münzenberg, Moscow’s Secret Propaganda Tsar in the West. – American Historical Review 2005, 3 (110), lk 905–906.
[2] M. Harrison. History’s Greatest Heist: The Looting of Russia by the Bolsheviks. By Sean McMeekin. – Slavic Review 2010, 1 (69), lk 251–252.
[3] O. Mehmet. The Ottoman Legacy and Neo-Ottomanism: A Review Article. – Insight Turkey 2020, 4 (22), lk 253–261.
[4] J. Lévesque. The Russian Origins of the First World War par Sean McMeekin. – Histoire sociale/Social History 2015, 97 (48), lk 582–584.
[5] Samas.
[6] H. Strachan. The origins of the First World War. – International Affairs 2014, 2 (90), lk 429–439.
[7] T. J. Uldricks. Stalin’s War: A New History of World War II. – Israel Journal of Foreign Affairs 2021, 3 (15), lk 545–548.
[8] E. van Ree. The political thought of Joseph Stalin: A study in twentieth century revolutionary patriotism. London: Routledge, 2003.
[9] G. Weinberg. Visions of Victory: The Hopes of Eight World War II Leaders. Cambridge: Cambridge University Press, 2005.
[10] A. L. Weeks. Stalin’s Other War: Soviet Grand Strategy, 1939–1941. Lanham; Oxford: Rowman&Littlefield, 2003.
[11] C. Andrew. Secret World: A History of Intelligence. New Haven: Yale University Press, 2018.
[12] J. E. Haynes, H. Klehr. ’Operation Snow’: A History Changing Soviet ‘Agent of Influence’ Success or KGB Propaganda? – International Journal of Intelligence and CounterIntelligence 2024, 3 (38), lk 1–26.
[13] T. Snyder. Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel. Tallinn: Varrak, 2011.
[14] N. Ferguson. The Pity of War: Explaining World War II. New York, NY: Basic Books, 1999.
[15] Vt nt K. Piirimäe. Roosevelt, Churchill and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War. New York: Palgrave Macmillan, 2014.
[16] M. Suprun. Lend-Lease food aid to Russia/USSR during the Second World War. – The Journal of Slavic Military Studies 2023, 1 (36), lk 96–108.
[17] S. McMeekin. Stalini sõda. Uus Teise maailmasõja lugu. Tallinn: Helios, 2025, lk 622–623.
[18] M. Harrison. Accounting for war: Soviet production, employment, and the defence burden, 1940–1945. Cambridge: Cambridge University Press, 2002.
[19] M. Harrison. Accounting for War; M. Harrison. The economics of World War II: an overview. –
The economics of World War II: Six great powers in international comparison. Koost. M. Harrison. Cambridge: Cambridge University Press, 1998, lk 1–42; R. Overy. Why the Allies Won. London: Pimlico, 1995.