Priidu Tänava, kolmas[1] Antsla alevi pedagoog. Pikk, sirge ja konarlusteta nagu moodne tänav kunagi. On ehitanud endale mugava pesakese ja vaatab sealt heatahtlikult maailma. Tema aeg on veel ees.[2]
Sedamoodi kirjeldati 1936. aastal Õpetajate Lehes Antsla algkooli tutvustaval leheküljel koolmeister Priidu Tänavat.
Tõeks osutus see, et „tema aeg on veel ees“. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel alustati kohe vana riigiaparaadi lammutamist. Priidu Tänava määrati 3. juulil 1940 Johannes Varese marionettvalitsuse otsusega Tartumaa abimaavanemaks[3] ning juba 27. juulil maavanemaks.[4] 1941. aasta alguses, mil senised linna- ja maavalitsused asendati töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteedega (edaspidi TSN TK), sai temast Tartu maakonna TSN TK esimees.[5]
Tartumaal oli Tänava ilmselt täiesti tundmatu. Kodulinnas Antslas oli ta mõningast poliitilist kapitali siiski juba kogunud, olles 1939. aasta sügisel valitud Antsla linnavolikogusse.[6] Konkurents polnud küll tihe,[7] kuid huvitav on see, et volikogu 12 liikmest tegi neli meest esimesel nõukogude aastal üsnagi muljetavaldavat karjääri. Tänavast oli juba juttu, lisaks määrati senine linnavanem Kaarel Hommik Võru linnapeaks (1941. aastal Võru maakonna TSN TK sekretär), Antsla algkooli juhataja Artur Vainola Petseri maavanemaks (1941 Petserimaa TSN TK sekretär) ja Johannes Skiller Antsla linnavanemaks (hiljem EK(b)P Võrumaa komitee II sekretär). Neile võiks lisada veel viiendagi Antsla mehe Voldemar Joakiti[8], kes 1940. aasta suvel määrati Valga abimaavanemaks (1941 Valga maakonna TSN TK esimees). Kui spekuleerida, siis „Antsla fenomeni“ taga võiks oletada 1938. aastal Eestisse saabunud Karl Säre[9] suunavat kätt. Säre elas võimude määratud elukohapiiranguga algselt Hiiumaal, hiljem Põlvas ning 1940. aastast Antslas.[10] Võib arvata, et seal tekkisid tal mingid kontaktid ka kohalike vasakpoolsete haritlastega, mis mõjutas hilisemaid ametisse määramisi.
Priidu Tänava juurde naastes tuleb tõdeda, et sama kiirelt kui tema tähelend algas, see ka lõppes. 1941. aasta 9. juulil suri ta segastel asjaoludel Tartu lähedal Vahi põllutöökooli territooriumil. Sovetlikus ajalookirjutuses vaikiti Priidu Tänava nimi sisuliselt maha.[11] Nimelt ei olnud tema surm „ideoloogiliselt vastuvõetav“. Kui ametlikuks versiooniks oli enesetapp, liikusid aastaid ka jutud, et Priidu Tänava mõrvas hoopis tema otsene ülemus EK(b)P Tartumaa komitee I sekretär Eduard Avald.
Töötasin 1940/1941. aastal kuni Nõukogude Eesti territooriumilt lahkumiseni (august 1941) EK(b)P Tartumaa Komitees ja olin veebruarist (või märtsist) alates partei maakonnakomitee sõjalise osakonna juhataja. Priidu Tänavat kohtasin mitmel korral nii Komitees kui ka mitmetel nõupidamistel ja koosolekutel. Nagu mäletan võtsin koos temaga osa ka küsimuste arutamisest, mis puudutasid Tartu kaitse organiseerimist pärast hitlerlaste sissetungi Nõukogudemaa piiridesse.
Minule on Priidu Tänava jäänud meelde kui tõsine ja veendunud kommunist, kellele nõukogude võimu kindlustamise küsimused olid väga südamelähedased. Hoog ja pinge, millega tol ajal üldiselt töötati ja mis asendasid puuduvaid kogemusi, ei võimaldanud muidugi mitte alati vältida vigu või eksimusi, mis tahes-tahtmata sundisid üht-teist hiljem ümber tegema või parandama. Tundus, et sm. Tänaval olid oma kindlad seisukohad, millele tuginedes ta ka Täitevkomiteed juhtis. Kui need ei klappinud aga parteikomitee, eriti II sekretäri[12] sm Avaldi sageli väga kiirelt tehtud otsustega, siis oli sm. Tänava närviline ja püüdis leida vastust küsimusele, kummal on õigus või kuidas siis tehtud eksitust hõlpsamini saaks parandada.
Viimast korda nägin sm. Tänavat pärast Tartust lahkumist, kui partei- ja nõukogude töötajad ning neid julgestav hävituspataljoni grupp jõudsid varahommikul Vahi põllutöökooli ja jäid siin peatuma. Täpselt ei mäleta, mis kell kostis sm. Avaldi kabinetist, kus viibisid kahekesi sm. Avald ja sm. Tänava, püstolilask. Kohe seejärel väljus toast Avald ja ütles, et sm. Tänava laskis end maha. Läksime (kellega ei mäleta) ruumi ja kandsime Tänava õuele, tegime sideme ning paigutasime haavatu päikesevarju. Haav oli kõhus, allpool vaheliha. Põletishaavu ei märganud. Kui tahtsin sõita Tartust arsti tooma ei lubanud Avald seda teha.
Tänava oli kogu aega meelemärkuseta ja tahtis vaid juua, mida aga kõhuhaava tõttu talle anda ei saanud. Kuivõrd sõitsin luure otstarbel mootorrattaga ära enne peagrupi lahkumist Vahilt, siis ei tea, kas Tänava oli tolleks ajaks juba surnud või mitte.
Nikolai Vanaselja
19 mail 1969
_______________________
Vanaselja, Nikolai Siimu p.,
Kirjastuse „Kunst“ direktor,
NLKP liige augustist 1940. a.
Esitatud dokument pärineb Priidu Tänava lese Hilda Tänava pensionitoimikust, mille andis siinkirjutajale kasutada Hilda ja Priidu Tänava poeg ajaloolane Märt Tänava.
Nagu juba öeldud, Priidu Tänava surma ametlikuks põhjuseks oli enesetapp. Sama kinnitab eelnimetatud pensionitoimikus sisalduv Aleksei Kurme teatis 1952. aastast. Kurme oli kindlasti informeeritud inimene, sest tegutses 1941. aasta juulis Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) volinikuna Tartu maakonnas. Teatise järgi ta ise Tänava enesetapu tunnistajaks ei olnud, kuid nägi teadvuseta TSN TK esimeest maas lamamas, kus ta pooleteise tunni pärast ka suri. Kuhu Tänava maeti, Kurme ei teadnud, kuid tema sõnade kohaselt organiseeris matmise „kusagil Tartu lähedal“ maakonna sõjakomissar Aleksandrov.[13]
Kurme oli selle episoodi kohta ka varem tunnistuse andnud, nimelt 1942. aastal NSV Liidu tagalas,[14] ning see erineb ühes olulises detailis 1952. aasta omast:
Tagasi tulles Vahile kuulsin, et Tänava on end lasknud. Laskmine oli toimunud kümmekond minutit enne minu saabumist ja Tänava elas alles, kuid oli meelemärkuseta. Sõjaväe sanitaartranspordi poolt korraldati otsekohe äraviimine haiglasse, kus ta oli surnud.
Miks ta end surmas, ei saanudki mulle selgeks. Kogu aja tundus ta olevat kuidagi rõhutud meeleolus, nagu oleks teda mingi koorem rõhunud. Nagu ta ise kõneles, oli ta haige. Seevastu püüti talle selgitada, et praegu ei saa tiisikuse ravimiseks midagi ette võtta, et tal tuleb pisut oodata. Perekonna oli ta koguni saatnud juba varemini sisemaa poole, mitte aga evakueerinud.[15]
Niisiis erineb varasem tunnistus selle poolest, et haavatud Tänava viidi Kurme sõnul haiglasse ja suri seal. Enesetapu tunnistajatena nimetas Kurme 1952. aastal teiste hulgas tollast Tartu NKVD osakonna ülemat Alfred Pressmani, käitise Punane Parkal juhatajat Liisi Angeliust, EK(b)P Tartumaa komitee instruktorit Rudolf Meijelit ja parteikomitee sõjalise osakonna juhatajat Nikolai Vanaseljat. Nii nagu Kurme, andsid ka kolm viimati nimetatut 1942. aastal Nõukogude tagalas tunnistusi, kuid Tänavaga seotud episoodi ei maini neist keegi.[16]
Huvitava versiooni esitas Tänava väidetava enesetapu kohta EK(b)P Tartumaa komitee instruktor Elmar Millert, kes kinnitas muu hulgas Vanaselja väidet, et haav oli kõhupiirkonnas. Millert tõi väidetava enesetapu põhjenduseks „perekondliku draama“:
Naine aga ei tahtnud evakueeruda. Tänava saatis ta Antslasse, kust ta pärit oli. Sellest lahkuminekust tekkis Tänaval nähtavasti tugev sisepinge. Peale selle ei jäänud Tänava suhtes tagajärjetuks asjaolu, et ta oli tugevasti maakonna tk. esimehe asetäitja [Arnold] Kivisaare mõju all. Kivisaar loomult pessimist ja laveerija, oli varem tegelenud esperanto-kultuuriühingus, oli poliitilisil põhjusil istunud mõnda aega ka vangis (1932. a. ümber või pärast seda), ei tahtnud evakueeruda ja mõjustas seda tegema ka Tänavat. Kivisaar tuli küll Tartust välja, sõites esialgu Vasulasse, kuid pöördus sealt Tartu tagasi.[17]
Oma versiooni esitas ka tollane Tartu Ülikooli prorektor ja marksismi-leninismi aluste kateedri juhataja Kristjan Kure. Nimelt tehtud Tänavale ülesandeks sovhooside (võimaluse korral ka muude) karjade evakueerimine. Relvastatud jõuna anti talle kasutada läti tööliskaartlased. Kuna üksteisest aru ei saadud ja lätlastel distsipliin lonkas, siis ülesande täitmine ebaõnnestus. Tänava saanud selle eest noomituse, mida võtnud väga südamesse ja lasknud end seepärast maha.[18]
Tartumaa aktiivi[19] tunnistuste puhul on huvitav, et sündmuskoha vahetus läheduses ei viibinud neist justkui keegi, kuigi tunnistustest selgub, et mitu neist olid sel ajal Vahil. Nikolai Vanaselja oma 1969. aastal antud tunnistuses teisi nimesid ei maini. Küll paneb tema tunnistus kahtluse alla enesetapuversiooni. Ilmselt liikuski ringi erinevaid kuulujutte.
Lugu on intrigeeriv, kuid võiks küsida: kas seda on asjakohane siinkohal pikemalt käsitleda? Kaotas ju 1941. aasta sõjasuvel ja järgnenud Saksa okupatsiooni aastatel erinevatel põhjustel elu mitu tuhat nõukogude funktsionääri ja nende seas Priidu Tänavast oluliselt kaalukamal positsioonil olnud isikuid. Ent Priidu Tänava juhtum oli vähemalt Eestis 1941. aasta suvel üsnagi erakordne ning ühtlasi kujukas materjal näitamaks, milline segadus valitses 1941. aasta suvel Eestist evakueerimisel.
Organiseeritud evakueerimist rindelähedastest piirkondadest ei alustatud kohe pärast sõja puhkemist Saksamaaga. Alles 27. juunil 1941 kehtestati Üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee (ÜK(b)P KK) ja NSV Liidu RKN määruse alusel üldsõnaliselt elanikkonna, tööstusobjektide ja materiaalsete väärtuste rindelähedastest piirkondadest evakueerimise kord.[20]
Eelnimetatud korralduse alusel hakati ka Eestis evakueerimist ette valmistama. Esmase evakueerimisplaani kinnitas EK(b)P KK büroo juba 28. juunil 1941, kuid käiku see ei läinud.[21] 5. juulil 1941 tutvustati elanikkonna evakueerimise korda keskasutustele, kes omakorda pidid selle piiratud mahus edastama vastavalt alluvusvahekorrale madalamatele ja kohalikele asutustele ning ettevõtetele. Eelisõigus evakueerimisel anti naistele, lastele, spetsialistidele, invaliididele ja üle 50-aastastele meestele. Keskasutused ja käitised pidid koostama nimekirjad nende kohta, kes olid evakueerimiseks valmis ja võisid kohe lahkuda.[22]
Kuid see ei olnud avalik teadaanne.[23] Lisaks anti Tallinnast parteiliinis allapoole teisigi ebamääraseid ametkondlikke korraldusi evakueerimise ettevalmistamise ja läbiviimise kohta, milles polnud kesksel kohal siiski mitte evakueerimine, vaid hoopis nõue vältida paanikat. Tundub, et suurimas paanikas oli hoopis NSV Liidu kõrgem juhtkond: 29. juunil 1941 anti Moskvas välja direktiiv rindelähedaste piirkondade partei- ja nõukogude organisatsioonidele, milles kutsuti üles pigem üldrahvalikule võitlusele. Evakueerimist direktiivis sama hästi kui ei puudutata.[24] Direktiivile järgnesid samasisulised otsused liidu- ja autonoomsetes vabariikides, oblastites ning kraides. Eestis tehti vastav otsus EK(b)P KK büroos 30. juunil. Evakueerimist mainitakse
otsuses[25] vaid üldsõnaliselt ning esialgu peeti selle all silmas pigem evakueerimiskavade väljatöötamist, olgugi et sõda oli kestnud juba nädala ja Punaarmee oli kõikjal taganemas.[26]
Vormiliselt pidas 29. juuni määruse alusel 3. juulil 1941 oma kurikuulsa kõne ka riikliku kaitsekomitee esimees Jossif Stalin, kes ei maininud kordagi evakueerimist, vaid kõneles üksnes üldrahvalikust võitlusest sakslaste, paanikatekitajate ja tagala desorganiseerijate vastu.[27]
Selliste deklaratsioonide valguses ei julgenud mõistagi keegi Tallinnas anda ka (pool)avalikku korraldust asuda vähemalt Lõuna-Eestis sovetliku aktiivi ja selle pereliikmete evakueerimisele. Selle asemel saadeti maakondadesse ebamääraseid üldsõnalisi korraldusi, mida tuli asuda kohapeal tõlgendama ning mille täitmisega venitati viimse hetkeni, et ei järgneks süüdistust paanikatekitamises, aga samas ka evakueerimise korraldamata jätmises.
Kui Saksa väed 7.–8. juulil Eestisse jõudsid, oli suure osa Lõuna-Eesti aktiivi jaoks juba liiga hilja. Organiseeritud korras suudeti neid evakueerida peamiselt maakonnakeskustest (osa taganes ka hävituspataljonide koosseisus), kuid vallad jäid evakuatsioonist kõrvale. Seda pidid hiljem tunnistama ka Nõukogude ajaloolased.[28] Mõistagi leidus neidki, kes põgenesid omaalgatuslikult korraldust ootamata, kuid ka see läks põhimõtteliselt vastuollu üleüldise nõudega, et inimesed „rahu säilitaksid ja tööpostidele jääksid“.[29]
Tartumaal õnnestus evakueerimine mõnevõrra paremini kui mujal Lõuna-Eestis. Esiteks oli selleks aega mõnevõrra rohkem kui näiteks Võru- ja Valgamaal, kuid osaliselt võiks seda lugeda ka Priidu Tänava teeneks, kes mingit Tallinnast saabunud ebamäärast korraldust „valesti“ tõlgendas. Ühtlasi rikkus see tema suhted EK(b)P Tartumaa komitee I sekretäri Eduard Avaldiga, kes lähtus mõnest muust segase ja kurja sisuga korraldusest panna vastu „viimse mehe ja hetkeni“.[30]
Pärast sõda ei olnud enam võimalik Avaldilt üle küsida, mis 9. juulil 1941. aastal Vahil ikkagi täpsemalt juhtus, sest ta langes Eesti laskurkorpuse koosseisus 1944. aastal Saaremaal. Avaldi 1942. aastal NSV Liidu tagalas antud tunnistus on küll üsnagi informatiivne, kuid maakonna TSN TK esimehe surma ei pidanud ta millegipärast üldse märkimisväärseks, olgugi et oli sündmuse ainus vahetu tunnistaja. Küll süüdistas Avald Tänavat paanikatekitamises:[31]
Bandiitlus sai Tartumaal hoogu pärast seda, kui kohalik maakonna täitevkomitee oli andnud valdade täitevkomiteedele korralduse, et kõik nende liikmed sõidaksid Tartusse evakueerimiseks. See ringkiri oli antud vist 2. juulil. Ta on olemas ärakirjas Partei Tartumaa Komitee protokollis. Ringkiri tekitas maal suure paanika täitevkomiteedes ja mõjustas bandiite õhutavalt.
Tartumaa täitevkomitee ringkirja küsimus oli Partei maakonna parteibüroos, millest võttis osa ka sms. Karotamm[32], esindusel. Karotamm oli eriti äge ja kavatses Tänava arreteerida. Lõpuks jäi nii, et riikliku julgeoleku osakond pidi vastutusele võtma paanika tekitamises Tänava ja Põldaru[33].
Tänava oli maakondliku kaitsekomitee liige. Autode ja hobuste mobilisatsiooni ning kaitsetööde organiseerimise kõrval oli üks tema ülesandeid ka evakueerimise
(sh materiaalsed ressursid) korraldamine Tartumaal. Eelkirjeldatud 2. juuli ringkirja kohta rääkis täpsemalt aga Tartu linna TSN TK esimehe asetäitja Bronislav Võrse:
2. juuli varahommikul, kui oli veel pime, saabus Tallinnast raekotta, kus viibisin sel ööl, Neeme RUUS’ilt[34] telefonogramm, mille võtsin vastu. Kirjutasin selle üles pimedas, osalt mälu järgi. Telefonogrammis anti korraldus – evakueerida partei ja nõukogude aktiivi perede liikmed ja tehti teatavaks sel puhul rakendamisele tulev tehniline kord. Minu ülesandeks jäi telefonogramm edasi anda ka maakondade täitevkomiteele. [- – -] Selle telefonogrammi alusel andiski Tartu maakonna täitevkomitee valdade täitevkomiteedele Tänava allkirjaga oma eksikorralduse[35] kohaliku aktiivi evakueerimise kohta.[36]
EK(b)P Tartu maakonnakomitee osakonnajuhataja Leonhard Illisson kinnitas Võrse sõnu, kuid lisas, et sõnumi oli valesti üles kirjutanud maakonna TSN TK esimehe asetäitja Arnold Kivisaar. Illissoni sõnul olevat osa aktiivist tulnudki Tartusse, „jättes vallamaja saatuse hoolde“. Lisaks väitis ta sarnaselt Avaldile, et n-ö valeteate täitmine andis „bandiitidele hoogu ja desorganiseeris valdades nõukogude võimu aparaadi“. Tõsi, viimane väide kuulub küll rohkem süüdlaste otsimise ja leidmise kategooriasse.[37]
Seda, mis 9. juulil 1941 Vahi põllutöökoolis Eduard Avaldi kabinetis täpselt juhtus, ei saa me arvatavasti kunagi teada. Ametlikku juurdlust läbi ei viidud ja Priidu Tänava surm läks kirja enesetapuna. See omakorda tugines ainukese pealtnägija Avaldi sõnadele. Hilisemad tunnistajad on spekuleerinud mõningate enesetapuversioonidega:
1) haigus ja sõjast tulenev närvilisus;
2) perekondlikud probleemid ja kõhklus kas evakueeruda või mitte;
3) murdumine partei antud ülesande mittetäitmise tõttu (ja/või vastutuse kartmine).
Kui tegu oli enesetapuga, võiks viimane versioon tunduda asjaolusid arvestades kõige loogilisem. On teada, et Avaldi ja Tänava suhted läksid teravaks hiljemalt 1941. aasta juuli alguses, mil Tartu maakonna TSN TK saatis laiali ringkirja maa-aktiivi evakueerimise kohta rindepiirkonnast. Teadaolevalt süüdistas Avald Tänavat seejärel paanikatekitamises, mis andnud omakorda hoogu „banditismile“. Sõltumata sellest, et tunnistajate sõnul allkirjastas Tänava väidetavalt eksitava sisuga ringkirja heauskselt, viitab Avald, et täitevkomitee esimees ja sekretär kuulusid paanikatekitamise eest arreteerimisele (täpsemalt julgeolekuorganitele üle andmisele). Kuna seda ei sündinud, siis võib ka spekuleerida, et Avald viis oma ähvarduse vihahoos ise täide.[38] Näiteks meenutas Kristjan Kure, et Avald olnud oma väljaütlemistes ja ilmselt ka tegemistes üsnagi jõhker: [39]
Esimene sekretär Avald oli väga operatiivne, hakkaja mees, kuid tal olid mõned partisani võtted: ähvardas tihti mahalaskmisega.[40]
Enesetapule räägivad siiski vastu mõned asjaolud. Kohapeal viibinud EK(b)P Tartumaa komitee sõjalise osakonna juhataja Nikolai Vanaselja 1969. aastal antud tunnistuse kohaselt takistas Avald haavatud Tänavale arstiabi osutamast. Kuulihaav oli kõhupiirkonnas, mis oli enesetapu kohta üsnagi ebatavaline ning lähilasule omast põletusjälge Vanaselja Tänava riietel ega haaval ei tuvastanud.
Vanaselja on teadaolevalt ainuke, kes seda episoodi ametlikus vormis lähemalt on kirjeldanud. 1942. aastal Nõukogude tagalas võetud tunnistused annavad küll väärt materjali 1941. aasta sõjasuve uurimiseks, kuid Vahil toimunud Priidu Tänava surmaga lõppenud intsidenti keegi põhjalikumalt meenutada ei soovinud – kui otseselt ei küsitud, siis ka ei räägitud (keegi peale Avaldi ei meenuta Tänavat samas ka halva sõnaga). Kui Eduard Avald ütles, et tegu oli enesetapuga, siis ei peetud vajalikuks seda vähemalt avalikult kahtluse alla seada. Võimalikud tunnistajad said aru, et pole vajadust endale liigse avameelsusega vaenlasi tekitada. Kuid jutud Priidu Tänava mõrvamisest liikusid ringi aastaid ning ka hilisemates eravestlustes Hilda ja Märt Tänavaga olevat mõned tol korral Vahil viibinud inimesed väitnud, et Priidu Tänava laskis maha just Eduard Avald.[41]
Peeter Kaasik, PhD, vanemteadur, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 8, 10119 Tallinn, peeter.kaasik@mnemosyne.ee
[1] Eespool on mainitud Antsla algkooli juhatajat Artur Vainolat ja õpetaja Rudolf Taba.
[2] Mehi Antsla kandis. – Õpetajate Leht, 11.09.1936, lk 5.
[3] Enamus seniseid maavanemaid vabastatakse. – Järva Teataja, 5.07.1940, lk 9; Tartu maavalitsus sotsiaalreforme teostamas. – Päevaleht, 3.07.1940, lk 7.
[4] Vabariigi Presidendi käskkiri nr 210. – Riigi Teataja (RT) 1940, 87, 1184.
[5] Ametlikku elulugu vt lähemalt RA, ERAF.1.6.3968, Priidu Tänava EK(b)P KK kaadritoimik, 1940–1941.
[6] Riigi Teataja Lisa (RTL) 1939, 101, 2944.
[7] Kuidas läheb Tartumaa valimistele. – Postimees, 27.09.1939, lk 5.
[8] Voldemar Joakit ise Antsla volikogu liige ei olnud, küll oli seda tema vend Bernhard Joakit.
[9] 1940. aastal nimetati Karl Säre EK(b)P KK I sekretäriks.
[10] V. Ohmann. Vendade Karl ja Artur Säre elukäigu salaniidistik. – Tuna 2003, 3, lk 74.
[11] 1940. aasta juunipöördega seoses ta mõnel pool siiski vilksatab, vt nt O. Kuuli. Revolutsioon Eestis 1940. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 125.
[12] Eduard Avald oli EK(b)P maakonnakomitee I sekretär.
[13] Aleksei Kurme teatis EK(b)P KK administratiivosakonnale, 1952. Koopia autori valduses.
[14] Samal ajal kui sakslaste n-ö välksõda Venemaa hangedes takerdus, anti juba 1941. aasta lõpus rida korraldusi sovetivõimu taastamiseks „sakslaste poolt ajutiselt okupeeritud territooriumil“. Üks selle kaudseid väljendusvorme oli ka 1941. aasta hilissügisel alanud andmete kogumine sovetlikult aktiivilt sama aasta suvel ja sügisel toimunud katastroofi kohta, mis oli ühtlasi omalaadne pealekaebamisaktsioon. Tunnistus saadi ka umbes 350-lt Eestist pärit nõukogude aktivistilt. Vt lähemalt P. Kaasik. 1942. aastal Nõukogude Liidu tagalas kogutud mälestused-tunnistused ajalooallikana. – Tuna 2020, 1, lk 79–98. Valdav osa tunnistustest on ka publitseeritud, nt avaldas harrastusajaloolane ja kommunismi kuritegude paljastaja Mart Arold aastatel 1993–2001 neid sarjas „Sortside saladusi/saladused“ (I–XII).
[15] RA, ERAF, 32.1.8, Aleksei Kurme tunnistus, koost. J. Seilental 249. Eesti Laskurdiviisis, 6.09.1942.
[16] RA, ERAF.32.1.9, Nikolai Vanaselja tunnistus, koost. J. Kärner Tšerbakuli laagris, 22.07.1942; RA, ERAF.32.1.8, Rudolf Meijeli tunnistus, koost. H. Kruus 7. Eesti Laskurdiviisis, 18.02.1942; Liisi Angeliuse tunnistus, koost. A. Jakobson 7. Eesti Laskurdiviisis, 7.05.1942.
[17] RA, ERAF.32.1.8, Elmar Millerti tunnistus, koost. H. Kruus 249. Eesti Laskurdiviisis, 8. ja 10.07.1942.
[18] RA, ERAF.32.1.8, Kristjan Kure tunnistus, koost. J. Kärner Tšeljabinskis, 9.09.1942.
[19] Sovetlikku aktiivi kuulusid kõik kommunistlikku parteisse ja kommunistlikku noorsooühingusse kuuluvad isikud (sh liikmekandidaadid), sõltumata ametikohast, samuti nõukogude ametiasutuste n-ö vastutavad töötajad ja ametiühinguaktivistid, osaliselt ka nõukogude asutuste tehnilised töötajad. Laiendatud tähenduses tuleks 1941. aasta kontekstis aktiivi all silmas pidada kõiki inimesi, kes sovetivõimu aktiivselt toetasid, sõltumata ametikohast ja parteilisest kuuluvusest.
[20] P. Kaasik, T. Möldre. Evacuation in 1941 Rear Area in the Soviet Union. – Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Ed. by T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006, lk 445–446.
[21] RA, ERAF.1.4.71, l. 119–120, EK(b)P KK büroo koosoleku protokoll nr 14, 28.06.1941.
[22] RA, ERA.R-1204.1.8, l. 10, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu voliniku Algus Raadiku telefonogramm keskasutustele („Elanikkonna evakueerimise korrast“), 5.07.1941.
[23] Ilmselt „paanika vältimiseks“ ja soovist korraldada kõike „organiseeritult“ ei esitatud evakueerimise kohta mitte ühtegi avalikku korraldust. On vaid ähmaseid viiteid, umbes sellises sõnastuses: „Otsese sõjategevuse piirkondadest kuuluvad elanikud organiseeritult evakueerimisele mitteohtlikkudesse rajoonidesse vastavalt sõjaliste võimude näpunäidetele.“ Vt Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee otsus 23. juulist 1941. a. – Punane Virumaa, 26.06.1941, lk 1.
[24] RA, ERAF.1.1.321, l. 7–20, Direktiva Sovnarkoma Sojuza SSR i CK VKP(b) № 509 partijnym i sovetskim organizacijam prifrontovyh oblastej, 29.06.1941.
[25] Sõnakasutus oli 30. juuni kohta üsna julge: vastav alajaotus kandis pealkirja „Abinõudest seoses Punaarmee väeosade sunnitud taandumisega“. Ebamäärastele evakueerimiskavadele, mille eest pidi vastutama Eesti NSV RKN esimehe asetäitja Arnold Kress, puudutas alajaotus veel kavade koostamist materiaalsete ressursside evakueerimiseks ja objektide hävitamist ning tulevast partisanivõitluse organiseerimist. Vt lähemalt RA, ERAF.1.4.71, l. 121–124, EK(b)P KK büroo protokoll, 30.06.1941 (protokollil number, osalejate loetelu ja kuupäev puuduvad, 30. juuni on dateeritud teiste kaustas olevate dokumentide järgi).
[26] EK(b)P KK büroo otsus 30. juunist 1941. – Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945: dokumente ja materjale. Toimetuskolleegium: I. Paul (peatoimetaja), A. Lebbin, V. Leede jt. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 57.
[27] Vystuplenie I. V. Stalina po radio 3 ijulja 1941 g. – 1941 god. Kn. 2, [aprel´ 1941 – dekabr´ 1941]. Naučnyj redaktor V. P. Naumov. Moskva: Meždunarodnyj fond Demokratija, 1998, lk 448–452.
[28] RA, ERA.R-2343.3.331, l. 41, Materiaalsete varade, Nõukogude asutuste ja töötajate evakueerimine Nõukogude Liidu tagalasse. Koost. S. Purge. ENSV TA Ajaloo Instituut, 1960.
[29] Vt nt Tartu maakonna garnisoni ülema, Tartumaa TSN TK esimehe, Tartu linna TSN TK käsk nr. 33, 5. juuli 1941. – Tartu Kommunist, 7.07.1941, lk 2.
[30] Pingetele Avaldi ja Tänava vahel 1941. aasta juulis viitab 1942. aastal Nõukogude tagalas antud tunnistuses ka Tartu linna TSN TK esimees Bronislav Võrse. Vt RA, ERAF.32.1.9, Bronislav Võrse tunnistus, koost. H. Kruus Erigrupis, 20.05.1942.
[31] RA, ERAF.32.1.8, Eduard Avaldi tunnistus, koost. H. Kruus 7. Eesti Laskurdiviisis 15. 02 ja
2. 03.1942. a.
[32] Nikolai Karotamm, EK(b)P KK II sekretär.
[33] A. Põldaru oli Tartu maakonna TSN TK sekretär.
[34] Neeme Ruus oli Eesti NSV RKN esimehe asetäitja.
[35] Neeme Ruusi korraldus olevat puudutanud üksnes aktiivi pereliikmete evakueerimist.
[36] Bronislav Võrse tunnistus.
[37] RA, ERAF.32.1.8, Leonhard Illissoni tunnistus, koost. H. Kruus 7. Eesti Laskurdiviisis, 21. ja 25.02.1942.
[38] Tollaseid kombeid arvestades ei pääsenud eespool kirjeldatud parteibürool Nikolai Karotamme sõimust alluvate juuresolekul ilmselt ka kõrgeim kohapealne vastutaja Eduard Avald, kuid oma tunnistuses ta seda ei maini.
[39] Kristjan Kure tunnistus.
[40] Tehniliselt polnuks paniköörluses kahtlustatava isiku kohtuväliselt mahalaskmine rinde lagunemise olukorras olnud mitte Avaldi kui kõrgema kohapealse parteijuhi õigus, vaid kohustus.
[41] Märt Tänava telefonivestlus Aivar Niglasega, 22.04.2005; Märt Tänava kirjad autorile, 11. ja 13.05.2025.
On the Circumstances surrounding the Death of Priidu Tänava, Chairman of the Tartu County Executive Committee, on 9 July 1941
On 9 July 1941, Priidu Tänava, Chairman of the Tartu County Executive Committee, died under unclear circumstances at the Vahi Agricultural School, where the county’s Soviet leadership had retreated from the frontline city of Tartu. During the summer and autumn of 1941, many Soviet officials lost their lives in the Summer War and subsequent German reprisals, but Tänava’s death was exceptional given his senior position.
The official cause of death was recorded as suicide. This account was confirmed by the sole direct witness, Eduard Avald, First Secretary of the Tartu County Committee of the Communist Party (Bolsheviks) of Estonia, in whose office the alleged suicide occurred. If this version is accurate, the most plausible explanation is that Tänava suffered a psychological breakdown after failing to carry out orders issued from Tallinn and fearing personal responsibility.
At the same time, rumours circulated for years that Avald had in fact killed Tänava during an argument. While the precise circumstances remain unclear, the conflict appears to have stemmed from the chaotic evacuation of the Soviet leadership of Tartu County. Local authorities received two firm but contradictory orders: to hold their positions until the last possible moment, while simultaneously ensuring the full and timely evacuation of the activist leadership from the combat zone. As a result, at least in southern Estonia, neither objective was achieved. The eventual retreat was disorganised, and a significant portion of the Soviet leadership was left behind. In this context, Tänava was accused of spreading panic, and it is plausible that Avald, in a fit of rage, shot the chairman of the county executive committee.