Vene Üldsõjaline Liit (Русский Обще-Воинский Союз; ROVS), mille 1924. aastal asutasid Vene sõjaväeemigrandid sõjalise organisatsioonina, oli suurim sõjaväelaste ühing emigratsioonis. ROVS oli maailma sõjaajaloos unikaalne nähtus, sest kujutas endast armeed ilma riigita. Hajutatud mööda maailma laiali, pidid endised Vene valgekaartlased säilitama lahinguvõimekuse, et oma riik tagasi vallutada.1Рассеяние русской эмиграции, dispersion of Russian emigration. Sisuliselt pidi ROVS olema ajutiselt hajutatud ja tsiviilelu režiimile üle viidud sõjavägi. Oma jõududest, mis aasta-aastalt järjest vähenesid, selleks aga enam ei piisanud, sestap tuli tegutseda otsustavalt ning tuginedes mõne võõrriigi või võõrriikide koalitsiooni toetusele planeerida 1920. aastate lõpuks interventsiooni Nõukogude Liitu.
Vene emigratsiooni ajalugu, sealhulgas ROVS-i ajalugu, on praeguseks uuritud üsna põhjalikult. Venemaal on ilmunud selle kohta mitmed dokumendikogumikke,2I. Basik (vast. koost.) jt. Russkaja voennaja èmigracija 20-x – 40-x godov: dokumenty I materialy. T. 1–10. Moskva: Geja. Institut voennoj istorii Ministerstva oborony RF, 1998–2017; A. Kiselev (toim.). Političeskaja istorija russkoj èmigracii. 1920–1940 gg. Dokumenty i materialy. Moskva: Gumanitarnyj izdatel´skij centr, Vlados, 1999. leksikone3A. Okorokov. Russkaja èmigracija 1920–1990. Političeskie, Voenno-političeskie i voinskie organizacii 1920–1990 gg. Moskva: Institut političeskogo i voennogo analiza. Centr po izučeniju russkogo zarubež´ja, 2003. ja uurimusi.4Üks esimesi põhjalikke uurimusi, mis ilmus juba Nõukogude Liidu ajal, pärineb L. Škarenkovi sulest. Ehkki uurimus kannab ideoloogilist pitserit, sisaldab see huvitavat informatsiooni ja analüüsi Vene valgeemigrantide tegevuse kohta. Vt. L. Škarenkov. Agonija beloj èmigracii. Moskva: Mysl´, 1986. Vt. ka J. Curganov. Neudavšijsja revanš. Belaja èmigracija vo Vtoroj mirovoj vojne. Moskva: Intrada, 2001; K. Semenov. Russkaja armija na čužbine. Drama voennoj èmigracii. 1920–1945 gg. Moskva: Veče, 2019; O. Gončarenko. Izgnannaja armija. Polveka voennoj èmigracii 1920–1970. Moskva: Veče, 2012. Esiletõstmist väärivad ka mõned Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ajaloolaste uurimused.5P. Robinson. The White Russian Army in Exile 1920–1941. Oxford University Press, 2002; K. Schlögel (Hrsg.). Russische Emigration in Deutschland 1918 bis 1941: Leben im europäischen Bürgerkrieg. Berlin: Akademie Verlag, 1995. Samuti on vähemal või suuremal määral puudutanud valgeemigrantide ajalugu eesti uurijad.6Näiteks Reigo Rosenthali uurimustes Eesti ja Nõukogude eriteenistuste vastasseisust sõdadevahelisel perioodil on käsitletud muu hulgas ka valgeemigrantidega seotud juhtumeid. Vt. R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. Tallinn: SE & JS, 2010; R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. Tallinn: SE & JS, 2013. Üsna palju uurimusi vene valgeemigrantidest on kirjutanud Tartu ja Tallinna Ülikooli vene slavistid. Erilist tähelepanu väärib aga slavist Roman Abisogomjani uurimus, mis sisaldab väga palju uut informatsiooni Vene sõjaväelastest emigrantide kohta Eestis.7R. Abisogomjan. Rol´ russkix voennyx dejatelej v obščestvennoj i kul´turnoj žizni Èstonskoj Respubliki 1920–1930-x godax i ix literaturnoe nasledie. Dissertacija na soiskanie učenoj stepeni magister artium. Tartusskij universitet, filosofskij fakul´tet, kafedra russkoj literatury, 2007. Märkimisväärselt palju biograafilisi andmeid Eestis elanud valgeemigrantide kohta leidub Interneti andmebaasis Russianestonia.8www.russianestonia.eu Ehkki teemat on üsna põhjalikult uuritud, vajavad veel selgitamist küsimused, kuidas ROVS kui hajutatud armee kavatses säilitada oma sõjalist võimekust ning kuidas ROVS nägi ette võimalikku interventsiooni Nõukogude Liitu. Eesti ajaloo seisukohast on huvitav Eesti roll ROVS-i plaanides. Bahmetevi arhiivi ROVS-i fond New Yorgi Columbia ülikooli raamatukogus sisaldab mõningad dokumente, mida ajaloolased ei ole varem selle nurga alt vaadatuna kasutanud.
ROVS loodi kindralleitnant parun Pjotr Wrangelli otsusega 1924. aastal, kui oli selge, et Krimmist Türki ning sealt Bulgaariasse ja Jugoslaaviasse koondunud Vene armee riismete naasmine kodumaale jääb venima, kodusõja aktiivne faas on läbi ning sõjaväeüksuste hoidmine emigratsioonis on muutunud majanduslikel ja poliitilistel põhjustel problemaatiliseks.9Alates armee paiknemisest Gallipoli poolsaarel ning kuni ROVS-i asutamiseni ja edaspidigi püsis aktuaalsena Vene sõjaväeemigrantide ülalpidamise küsimus. Kui 1925. aasta lõpuni suutis ülemjuhataja leida rahalisi vahendeid, siis edaspidi oli Vene sõjaväeemigrantide ülalpidamine ja ellujäämine organisatsioonina raskendatud. – Wrangell Lukomskile, 12.08.1925, BAR, ROVS, Box 4, ROVS correspondence 1925, Central Office, general files (I). Seetõttu otsustati lubada sõjaväelastel asuda korraldama oma tsiviilelu. Venemaa tulevase vabastamise jaoks loodi aga organisatsioon, mis pidi hoidma Vene sõjaväeemigrandid sõjalises valmisolekus üle kogu Euroopa või kaugemalgi, kuhu Vene valged olid hajunud õnne ja leivaraha otsingul kas üksi või suuremate gruppidena. Mõnes mõttes oli ROVS tsiviilseisukorda viidud armee, mis kandis edasi kokku varisenud Vene riiklust.10P. Robinson, op. cit., lk. 112; L. Škarenkov, op. cit., lk. 36.
ROVS, mille peakorter asus Pariisis, oli administratiivselt geograafia põhimõttel osakondadeks jaotatud. Kokku oli kuus osakonda ja kaheksa territoriaalset allorganisatsiooni. Eesti kuulus territoriaalselt esialgu III, kuid alates 1930. aastast II osakonna alla, mis hõlmas lisaks Balti riikidele ka Ungarit ja Saksamaad.11Osakondi muudeti seoses valgeemigrantide jätkunud migratsiooni ja hajumise tõttu. – J. Curganov, op. cit., lk. 12; K. Semenov, op. cit., lk. 145, 147. Kindral Wrangelli käskkiri № 35, 01.09.1924; A. Kiselev, op. cit., lk. 10–11. Osakonna peakorter asus Berliinis ning selle juhiks oli wrangellane kindralleitnant Aleksei von Lampe. Sõjaliselt koosnes ROVS Wrangelli endise armee neljast operatiivtaktikalisest üksusest, milleks olid 1. armeekorpus, Doni korpus, ratsaväediviis ja Kubani diviis. Need jagunesid omakorda endise Lõuna-Venemaa relvajõudude polkudeks. Emigratsioonis üritati säilitada nende üksuste juhtivkaadrit ja staabikoosseisu tulevase kampaania jaoks Nõukogude Liidu vastu. Üldiselt koosnes ROVS paljudest autonoomsetest sõjaväeemigrantide organisatsioonidest, mis olid moodustatud erinevates riikides kas tsaariarmee polkudesse või Vene valgete suurematesse operatiivstrateegilistesse koondistesse kuulumise põhimõttel.12Novembris 1924 rõhutas Wrangell ühes oma avalikus esinemises, et emigratsioonis ei ole enam Põhja-, Lõuna-, Ida- või Loodearmeed, nagu pole ka Wrangelli ega Judenitši armeed. Nende asemel pidi olema üks ühtne Vene armee välismaal. – K. Semenov, op. cit., lk. 49. Sellest hoolimata võib tõdeda, et ROVS-i tuumikuks oli just Wrangelli armee, mis pidi ühendama kõik valged jõud. See tähendas, et teistes Vene valgete armeedes teeninud sõjaväelased pidid tunnistama Wrangelli ülimuslikkust. – J. Curganov, op. cit., lk. 12. Kuna ROVS-i võeti vastu terved organisatsioonid, said sõjaväelased personaalselt ROVS-iga liituda vaid erandjuhul.13Muu hulgas oli ROVS-iga lubatud liituda ka endistest Vene ohvitseridest välismaa alamatel, kes teenisid välismaistes relvajõududes, kuid nende puhul kehtis piirang, mille järgi nad ei saanud kandideerida ROVS-i või selle allorganisatsioonide juhtivatele kohtadele. – Kondzerovski Lukomskile, 24.12.1928, BAR, ROVS, Box 4, ROVS correspondence 1928, Central Office, general files (I). ROVS-i keeruline struktuur raskendas oluliselt sidepidamist ja juhtimist, kuid oli tingitud emigrantide laialipillatuse eripärast. Kuna organisatsiooni juhtimine oli detsentraliseeritud, siis ei teatud selle peakorteris Pariisis mitte kunagi liikmete täpset arvu. Arvatakse, et 1925. aastal võis liikmeid olla üle 35 000, kellest rohkem kui 19 000 kuulusid erinevatesse sõjaväeüksustesse. Kümne aastaga võis liikmeskond kahaneda ligi poole võrra.14A. Okorokov, op. cit., lk. 112, 114, 117; P. Robinson, op. cit., lk. 100–102.
ILLUSTRATSIOON:
Vene valgete ekspeditsiooniarmee lipukavand Valujevi plaani järgi, 1929.
ROVS-i peakorter pidi oma asutamisajast peale tegelema mitmesuguste majandusküsimuste lahendamisega, taotlema liikmetele viisasid, toetama invaliide ja menetlema pensionitaotlusi. Lisaks raputasid ROVS-i nagu ka kogu valgeemigratsiooni pidevad lahkhelid, omavahelised tülid ja skandaalid. Üldiselt võib öelda, et Vene emigratsiooni argipäevaprobleemid pärssisid ROVS-i sõjaliste plaanide elluviimist. Ameerika uurija Paul Robinson nimetab ROVS-i sõjalis-religioosseks orduks, kus bolševismivastase sõja sisuline eesmärk asendus järk-järgult mälestamisrituaalide, enesetäiendamise ja üksteise toetamisega. 1930. aastateks oli ROVS-ist saanud koht, kus raskest emigrandielust väsinud endised Vene sõjaväelased tundsid end vanas harjumuspärases keskkonnas ning said olla natukeseks ajaks reaalsusest eemal.15P. Robinson, op. cit., lk. 104, 108–112.
Hoolimata paljudest probleemidest üritas ROVS jätkata bolševismivastast tegevust ja agitatsiooni, kaasa arvatud vastase territooriumil. Selle heaks näiteks on ROVS-i ühe juhi jalaväekindral Aleksandr Kutepovi organiseeritud terroristlik tegevus, mis aga loodetud edu ei toonud. Põhjuseks oli Riikliku Poliitvalitsuse (GPU) ülimalt efektiivne vastutegevus, mis halvas ROVS-i aktiivsust, lõhestas emigratsiooni, diskrediteeris selle juhte ning külvas valgeemigrantide sekka omavahelist umbusaldust. Nõukogude Liit suhtus tõsiselt ROVS-ist lähtuvasse julgeolekuohtu ning paiskas selle vastu võitlemiseks olulised jõud, ennekõike eriteenistused. Nõukogude uurija Škarenkov nimetab ROVS-i peakorterit valgeemigrantide sõjaministeeriumiks, mille peaülesandeks oli interventsiooni ettevalmistamine.16L. Škarenkov, op. cit., lk. 145, 148–150.
Selles valguses pakub huvi 1929. aasta septembris tolleaegsele ROVS-i juhile kindral Kutepovile esitatud interventsiooniplaan koos mobilisatsioonilisaga.17ROVS-i mobilisatsiooniplaan koondamisskeemiga, 21.09.1929, BAR, ROVS, Box 11, ROVS correspondence, V to Kutepov A. Dokumendile oli alla kirjutanud keegi Valujev. Tõenäoliselt oli tegu kunagise Lõuna-Venemaa relvajõudude Stavropoli sõjaväekuberneri kindralleitnant Arkadi Valujeviga (1861–1935), kelle kõik kolm poega olid samuti teeninud Lõuna-Venemaa Vabatahtlikus armees. Võib arvata, et plaan oli koostatud pigem Valujevi enda initsiatiivil kui Kutepovi korraldusel. Dokumendi koostaja nendib märgukirja lõpus, et see on koostatud tema andmete põhjal, ning palub arutada tema plaani kollegiaalselt ROVS-i peakorteris. Kõigest hoolimata tundub, et Valujev oli üsna hästi kursis ROVS-i struktuuri ja eripäraga.
Mitmed uurijad märgivad, et 1927. aasta oli Vene valgeemigratsioonis nõukogudevastase aktiivsuse tõusu aastaks, mis oli tingitud ühest küljest operatsiooni Trust paljastamisest ning teisest küljest Suurbritannia ja Nõukogude Liidu suhete järsust halvenemisest. See asjaolu tekitas emigrantides lootust kui mitte sõjalise konflikti puhkemiseks, siis vähemalt võõrriikide toetuseks emigrantide nõukogudevastasele tegevusele.18L. Škarenkov, op. cit., lk. 153; O. Gončarenko, op. cit., lk. 193. 1927. aasta märtsis pöördus ROVS-i ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitši assistent vürst Nikolai Obolenski kindralleitnant Aleksei Lukomski poole ROVS-i peakorteris ettepanekuga välja töötada plaan interventsiooniks ja nõukogude võimu kukutamiseks Nõukogude Liidus, koondades selleks vajalikud ROVS-i sõjalised jõud piiriäärsetes riikides ning keskendudes sõjategevusele kahel suunal – Peterburi ja Kaug-Ida suunal.19Vürst N. Obolenski kirjast A. S. Lukomskile, 29.03.1927. – A. Kiselev, op. cit., lk. 36. Pole teada, kas see plaan töötati välja või mitte, kuid vähemalt 1927. aastal ilmnes ROVS-i nõukogudevastane tegevus üksnes kindral Kutepovi juhitud terroristliku tegevuse kaudu, mille tulemused olid siiski üsna tagasihoidlikud, sest piirdusid vaid ühe õnnestunud juhtumiga, nimelt rünnakuga Leningradi parteiklubile 7. juunil 1927. aastal.20V. A. Larionovi märkmetest plahvatuse kohta Leningradi parteiklubis juunis 1927. a. vt. A. Kiselev, op. cit., lk. 36–40. 1927. aastal märgati valgeemigrantide aktiivsuse tõusu ka Eestis. ROVS-i peakorteri esindajad külastasid Eestit, kus kohtusid kohaliku ROVS-i juhtide kindralleitnant Aleksei Baiovi ja polkovnik Boriss Engelhardtiga ning väidetavalt isegi Eesti välisministriga. Visiidi põhjuseks on nimetatud pinnase sondeerimist Eesti kasutamiseks platsdarmina interventsiooniks Nõukogude Liitu.21R. Abisogonjan. Russkie voennye v Èstonii v 1920–1930-x gg. – I. Belobrovtseva (toim.). Russkie vne Rossii. Istorija puti. Tallinn: Russkij Dom, 2008, lk. 71.
1928. aastal suri ootamatult tuberkuloosi nakatunud Wrangell ning ROVS-i esimeheks sai suurvürst Nikolai Nikolajevitši ettepanekul kindral Kutepov. Vahetult enne ametisse astumist avaldas Kutepov oma eraviisilises kirjavahetuses pettumust seoses Wrangelli kriitikaga Kutepovi juhitud ja ebaõnnestunud terroristliku tegevuse üle. Ta hindas emigratsiooni olukorda keeruliseks ning nappide ressursside tõttu ei lootnud ta saavutada positiivset tulemust, mistõttu pidas õigeks aktiivse tegevuse juurest kõrvale astuda. Teisest küljest, tunnistades ROVS-is valitsenud sügavat kriisi, pidas ta vajalikuks selle põhjalikku reorganiseerimist.22Kutepovi ja kindralleitnant Boriss Šteifoni kirjavahetus 1926–1929. – R. Gagkujev (red.). General Kutepov. Moskva: Posev, 2009, lk. 460–469. See tähendab, et 1928. ja 1929. aastal võis uus ROVS-i esimees kaaluda terrori asemel alternatiivset tegevust Nõukogude Liidu vastu, milleks loogiliselt oli paljude emigrantide soovitud interventsioon. Lisaks, nagu Valujev oma märgukirjas Kutepovile kirjutas, töötas ajafaktor ROVS-ile vastu, sest üheksa aasta jooksul pärast Krimmi evakuatsiooni olid sõjaväeemigrandid parema elu otsingul aina rohkem hajunud mööda maailma laiali, organisatsiooni liikmed vananesid, astusid aktiivsest tegevusest kõrvale, invaliidistusid või sooritasid enesetapu. Seetõttu ei saanud Valujevi arvates interventsiooniga enam venitada, sest emigratsiooni sõjaline võimekus kahanes aastatega pidevalt. Igal juhul peegeldas Valujevi dokument paljude sõjaväeemigrantide unistusi „kevadisest retkest“ Nõukogude Liidu vastu, mida paljud ootasid ja milleks paljud valmistusid.23J. Curganov, op. cit., lk. 27. Vähem kui pool aastat pärast Valujevi dokumendi koostamist jaanuaris 1930 röövis Nõukogude eriteenistus Kutepovi Pariisi tänavalt, mis annab alust oletuseks, et tal tõepoolest oli mingi aktiivse tegevuse kavatsus, mida Nõukogude Liit võis pidada ohtlikuks.
Valujevi operatsiooni plaani kohaselt pidid mobiliseeritud ja Nõukogude Liidu piirile koondatud valgeemigrantide salgad mõne välisriigi toetusel riiki sisse tungima ning vallutama Moskva erinevatest suundadest. Ajaliselt pidi Vene valgete väljaastumine algama kevadel 1930 ning hiljemalt sama aasta sügiseks pidi Venemaa Euroopa-osa olema kommunistidest vabastatud. Kavas oli moodustada üheksa rünnakkolonni, millest kuus pidid sisse tungima Ida-Euroopast, neist üks Eestist. Meremeeste kolonni ülesanne oli jõuda liitlaste laevadega Prantsusmaalt Solovetsi saartele Valges meres, vabastada koonduslaagrist vangid ning liikuda Arhangelski kaudu Moskva peale. Üheksas kolonn pidi alustama tegevust Kaug-Idast ja Siberist. Eestis määrati rünnakkolonni koondumiskohaks Narva, kuhu emigrandid pidid jõudma meritsi Danzigist. Eesti kolonn pidi koosnema endise kaardiväe ohvitseridest, tiibadel pidid aga tegutsema jalaväeohvitserid Soome territooriumilt ning ratsaväelaste kolonn Lätist Rēzeknest.
Tulevase sõja strateegiat nimetati „sissepiiramise interventsiooniks“ (интервенция окружения) ning taktikaliselt põhines see partisanisõja teoorial ja praktikal. Üldine põhimõte seisnes selles, et tungides Moskva peale erinevatest suundadest, kutsub valgete partisanide tegevus – muu hulgas ka poliitilise agitatsiooni tulemusel – esile kohalike elanike massilised ülestõusud, mis leviksid tulekahju efektina kuni riigi pealinnani välja ning lõpptulemusena kukutaksid kommunistliku režiimi. Seda efekti nimetas dokumendi autor „heinakuhja süütamise strateegiaks“.
Mis puutus mobilisatsiooni, siis olid kõik ROVS-i liikmed ehk partisanid kohustatud liituma „vabastussalkadega“, igaühel kaasas rännakuks ja sõjategevuseks vajalikud vahendid: korras tsiviilriided, varupesu, kaks komplekti jalanõusid, seljakott, joogitops, kompass, ROVS-i liikme väliraamat jne. Relvadest tuli kaasa võtta vähemalt revolver või püstol. Igaüks pidi hoolitsema ka selle eest, et tal oleks suuremasse kogunemiskohta jõudmiseks piisavalt raha. Kui liikme tervis ei lubanud tal „vabastusretkes“ osaleda, tuli tal esitada sellekohane arstitõend. Mobilisatsioonikutse saanud liikmed kohustusid esmasesse kogunemiskohta jõudma kolme ööpäeva jooksul.
Mobilisatsiooni läbiviimise tarvis oli kõikide salkade ülematele tehtud ülesandeks pidada oma liikmete kohta kartoteeki, kus iga liikme kohta oli kirjas tema vanus, elukoht, auaste, eelnev sõjakogemus ning lühidalt eelnev teenistuskäik. Suuremate koondiste ülemad kohustusid oma allüksuste mehitamise kohta pidama arvestustabeleid, kus olid eraldi lahtrid ohvitseride, arstide, ametnike, alamlipnike ning alamväelaste jaoks. Mobilisatsiooni pidi algatama ROVS-i peakorteri põhjal moodustatud ülemjuhatus. Selle juurde loodud mobilisatsiooniosakonnal tuli teavitada kohalikke ROVS-i ühinguid telegrammiga ning anda juhend kollektiivsete sissesõiduviisade tegemiseks piiririikidesse.
Emigrantide koondamiseks Nõukogude Liidu piirile olid ette nähtud ROVS-i allorganisatsioonide kogunemiskohad. Sealt pidid grupid liikuma oma salga kogunemiskohta, enamasti mõne riigi pealinnas. Pärast seda oli planeeritud partisanide toimetamine suuremasse koondumiskohta – reeglina mõnda suuremasse sadamasse, nagu näiteks Danzig – ja sealt juba edasi Nõukogude Liidu piirile, näiteks Narva.
Nõukogude Liidu piiririikides pidi toimuma ka salga ehk rünnakkolonni lõplik formeerimine: vastavalt liikmete varasemale kuuluvusele tuli nad jagada roodudesse ja rühmadesse. Salga relvastamine ja varustamine pidi esialgu toimuma liitlaste kaasabil ning vaenlase ehk Punaarmee arvelt. Enne väljaastumist tuli partisanidele korraldada jumalateenistus ning anda neile võimalus osa saada armulauast.
Iga salga eesotsas pidi olema kogenud ja laitmatu mainega ohvitser, kes vastaks sõjaeelse polguülema nõuetele. Oli ette nähtud, et nii salgaülema kui ka tema asetäitja kinnitab ROVS-i peakorter. Igale salgale tuli anda juhend riigipiiri ületamiseks, ideoloogiajuhend (kuidas suhtuda kommunistidesse, kohalikesse, muulastesse, poliitilised loosungid jne.), lühike taktikaõpik ning lühikokkuvõte valgete liikumise ebaõnnestumise põhjuste kohta enne 1920. aastat. Salkades oli nõutav range distsipliin. Salkade ühinemisel Moskva all pidi juhtimise enda peale võtma esimesena kohale jõudnud salga ülem, olenemata sõjalisest auastmest.
Analüüsides olukorda ja vastast, pidas Valujev peamiseks ohuks valgepartisanidele GPU-d ja välismaalastest koosnenud üksusi. Tema hinnangul oli GPU üksuste ülesandeks rünnakkolonnide sissepiiramine ja hävitamine, mille kohta dokumendis kasutati mõistet обволакивание (siia sobib hästi võrdlus leukotsüütide tegevusega – on ju nende ülesanne leida, jälitada ja hävitada baktereid, viirusi ja kõike, mis tundub organismile ohtlik). Punaarmee väemasse, mis koosnesid mobiliseeritud talupoegadest, ei peetud ohtlikeks ilmselt seetõttu, et nende võitlusmoraal oli Nõukogude Liidus alanud kollektiviseerimise tõttu tõenäoliselt madal. Analoogselt Wrangelli armee praktikaga võidi kaaluda oma salkade täiendamist üle tulnud punaväelastega.24R. Gagkujev. Beloe dviženie na juge Rossii. Voennoe sroitel´stvo, istočniki komplektovanija, social´nyj sostav 1917–1920 gg. Moskva: Posev, 2012, lk. 532–538.
Suuremat väljakutset nägi dokumendi koostaja valgepartisanide tagalaasutuste, varustamisvõimaluste ning meditsiinievakuatsiooni puudumises. Valujev hindas kriitiliselt ka emigratsiooni poliitilise killustatuse destruktiivset iseloomu: kirillovlased251924. aasta sügistalvel muutus aktiivseks ka suurvürst Kirill Vladimirovitš (Nikolai II onupoeg), kes otsustas moodustada oma sõjaväelaste-ühingu. Peamine vastuolu suurvürst Kirilli ja parun Wrangelli (tema taga ka suurvürst Nikolai Nikolajevitši) vahel seisnes selles, et Wrangell soovis jätta Venemaa rahvale endale otsustada riigikorralduse üle Asutava Kogu kokkukutsumisel. Kirill suutis endale leida üsna arvuka toetajaskonna – ennekõike mereväeohvitserid ja mõned kaardiväepolkude ühingud –, keda ROVS-is kutsuti kirillovlasteks. Wrangell nägi kirillovlastes ohtu Vene sõjaväeemigratsiooni killustamiseks ning üritas ROVS-i kaudu nende tegevust takistada, kirillovlased aga agiteerisid emigrante vältima koostööd Wrangelli ja tema organisatsiooniga. Väljavõte ühinenud monarhistlike SXS kuningriigi organisatsioonide ringkonnanõukogu istungipäevikust 27. märtsil 1925. aastal. BAR, ROVS, Box 4, ROVS correspondence 1925, Central Office, general files (I); Wrangell Pavel Šatilovile, 03.04.1925, samas. Kirilli esindajaks Eestis oli admiral Pavel Levitski, kellel olnud üsna arvukalt toetajaid. – R. Abisogomjan. Rol´ russkix voennyx dejatelej v obščestvennoj i kul´turnoj žizni Èstonskoj Respubliki 1920–1930-x godax i ix literaturnoe nasledie, lk. 27. vs. kutepovlased, kedrovlased26Meremehed, kes ei soovinud alluda maaväe kindralitele, sest süüdistasid neid sõjalises kaotuses Krimmis. vs. maaväelased, miljukovlased (kadetid) vs. sotsialistid.27Vene valgete omavahelised lahkhelid ja vastuolud algasid juba kodusõja lõpufaasis ning aastatega emigratsioonis vaid kulmineerusid. Nii oli kindral Wrangell tülis endise Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhataja kindral Anton Denikiniga, süüdistades teda sõjalises kaotuses. Edaspidi asus Denikin opositsiooni nii Wrangelli kui ka ROVS-iga. 1919. aasta lõpus Punaarmee vastu Krimmi edukalt kaitsnud kindralleitnant Jakov Slaštšev tegi aga teravat kriitikat Wrangelli vastu, süüdistades viimast sõjalises kaotuses Krimmis. Pärast evakueerumist Krimmi otsustas Slaštšev naasta Nõukogude Venemaale, kus töötas õppejõuna sõjakoolis. ROVS-is tuli ette lahkhelisid Wrangelli ja Kutepovi vahel seoses ebaõnnestunud terroristliku tegevusega. Vabastusretkest pidid aga osa võtma üksnes ROVS-i liikmed. Igasugune poliitiline tegevus oli seejuures keelatud – see vastas ROVS-i üldistele põhimõtetele.28Seda põhimõtet on ROVS-i peakorteris alati rõhutatud. Vt. näiteks: Kondzerovski von Lampele, 31.12.1928, BAR, ROVS, Box 4, ROVS correspondence 1928, Central Office, general files (I). ROVS-i peakorteris mõisteti, et kuigi ROVS ise ei ole poliitiline organisatsioon, on tal suur poliitiline tähendus. Seepärast pidid kõik Vene emigrantide poliitilised organisatsioonid justkui toetuma ROVS-ile. Samas määras ROVS iseendale interventsioonis juhtiva rolli. See näitab, et sõjaväelastest valgeemigrandid nägid jätkuvalt oma ülimuslikkust poliitiliste organisatsioonide üle. Kuigi ROVS-i ideoloogiks on nimetatud filosoof Ivan Iljini, puudus ROVS-il selge poliitiline programm. Vt. näiteks: Projekt „5 aastat ROVS-ile“, dateerimata, allkirjastamata, BAR, ROVS, Box 4, ROVS correspondence 1929, Central Office, general files (6). Suurvürst Nikolai Nikolajevitšile on väljendatud ROVS-i eesmärke nii: „Me peame vabastama Venemaa, siis andma au ning astuma kõrvale.“ Poliitilise programmi puudumine tekitas aastatega arusaamatusi ka oma organisatsiooni liikmete seas. – Esimese järgu kapten Podgornõi Šatilovile, 04.10.1933, BAR, ROVS, Box 5, ROVS correspondence 1933, Central Office – I Otdel (5).
Valujev – nagu ilmselt ka paljud ROVS-i juhid – pidas oluliseks võõrriikide toetust interventsioonile. Ta lootis liitlasriikide abiga tugevdada ROVS-i sõjalist tagalat, teha dessandi nii Läänemerel kui ka Mustal merel ning luua varustusbaasid Nõukogude Liiduga piirnevates riikides. Seejuures oli ROVS-is üldiselt levinud arusaam, mida toetas ka Valujev, et Venemaa vabastamises pidid juhtivat rolli mängima Vene emigrandid, mitte mõni võõrriik. Kuna oli selge, et ainult oma jõududega emigrandid Venemaad vallutada ei suuda, siis olid nad sunnitud otsima abi võõrriikidelt. Traditsiooniliselt orienteerusid valgeemigrandid lääneriikidele – Prantsusmaale, Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidele. Valujuevi arvates pidi Prantsusmaa otsus viia oma väed 1930. aastaks Reinimaalt välja looma soodsa olukorra Saksamaa kaugenemiseks Nõukogude Liidust. See võimaldanuks aga tihedamat koostööd ka Saksa ametivõimudega.29Suhtumine võimalikku koostöösse Saksamaaga, eriti pärast Adolf Hitleri võimuletulekut 1933. aastal, lõhestas Vene valgeemigrante veel omakorda franko- ja germanofiilideks. Hoolimata sellest, et saksa natsionaalsotsialistid ei usaldanud ROVS-i ning olid asunud looma sellele paralleelstruktuure, näiteks ROND, avaldas ROVS-i II osakonna ülem kindralleitnant Aleksei von Lampe natse pooldavaid arvamusi, millega nõustus jalaväekindral Pavel Šatilov ROVS-i peakorterist. – BAR, ROVS, Box 130, Organisational Records. Informational Reports. Germany (1931-1933). A. von Lampe P. Kusonskile, 06.06.1935, BAR, ROVS, Box 63, ROVS correspondence 1935, II Otdel to Central Office. A. von Lampe E. Millerile, 04.04.1936 BAR, ROVS, Box 63, ROVS correspondence 1936, II Otdel to Central Office; J. Curganov, op. cit., lk. 80–81. Igal juhul tuli emigrantidel teha tugevat lobitööd veenmaks võõrriikide ametkondi ja valitsusi selles, et Nõukogude Liit ei lõpeta oma destruktiivset propagandat ja mõjutustegevust Euroopas ning vanade Venemaa võlgade tasumiseks tuli Venemaal taastada rahvusriik. Mõnes mõttes meenutas Vene emigrantide tegevus ja ka olukord välismaal Prantsuse rojalistidest emigrantide oma Suure Prantsuse revolutsiooni ajal.30Vt. lisaks: G. de Diesbach. Histoire de l’Émigration, 1789–1814. Perrin, 2007.
Nõukogude Liiduga piirnevaid riike nimetatakse Valujevi dokumendis põlastavalt limitroofideks ning neid käsitletakse ennekõike platsdarmina rünnakuks Nõukogude Liidu vastu. Limitroofid, nende hulgas ka Eesti, olid aastaid valgeemigrantidest sõjaväelaste jaoks olnud rindejoon või isegi sõjatallermaa, kus toimus eriteenistuste vastasseis. Nagu mitmed uurijad on maininud, olid limitroofid, sealhulgas ka Eesti territoorium, juba alates 1920. aastast ala, kust valgeemigrandid saatsid oma luurajaid ja terroriste vastase territooriumile.31S. Issakov. Kul´tura russkoj v Èstonii 1918–1940. Tallinn: Aleksandra, 2011, lk. 284. Hästi on tuntud nii Hermann Kromeli Põhja Võitlusdružiina tegevus 1920. ja 1921. aastal32R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda pärast rahu, lk. 307–316. kui ka operatsiooniga Trust seotud tegevused.33S. Issakov, op. cit., lk. 281. Vt. lisaks: A. Gasparjan. Operacija „Trest“. Sovetskaja razvedka protiv russkoj èmigracii. 1921–1937 gg. Moskva: Veče, 2008. Pealegi moodustasid Eestis elanud valgeemigrantide juhid kindralid Aleksei Baiov ja Oleg Vassilkovski omad luure-diversioonisalgad, kes koostöös Eesti poliitilise politseiga tegutsesid teisel pool piiri. Valgeemigrantide sõjalise aktiivsuse tõusu Eesti territooriumil täheldati ka 1927. aastal, kui ROVS-i peakorteri esindajad külastasid Eestit ja kohalikud emigrandid otsisid kontakte ROVS-i liidritega Riias ja Pariisis.34R. Abisogonjan. Russkie voennye v Èstonii v 1920–1930-x, lk. 71.
ILLUSTRATSIOONID:
Eesti ROVSi liidri polkovnik Boriss Engelhardti kiri ROVS-i 1. osakonna juhile kindral Pavel Šatilovile, 01.12.1931.
Endiste Loodearmeelaste Liidu pöördumine ROVS-i juhataja kindral Jevgeni Milleri poole kindral Oleg Vassilkovski kaitseks, 27.01.1935.
Fragment Valujevi plaanist – Eesti osa sissepiiramise interventsiooni skeemil, 1929.
On huvitav tõdeda, et Eesti poliitilise politsei arvates ei olnud valgeemigrandid Eestile nii ohtlikud kui Nõukogude Liidu mõjutustegevus – emigrandid suhtuvat Balti riikidesse pigem hästi. Kuigi osa neist nägi Eestit tulevase Vene riigi koosseisus, ei olnud nende poolt tulenev oht Eesti julgeolekule primaarne. Pealegi oli Tartu rahulepingu kohaselt ROVS-i tegevus Eestis illegaalne ja keelatud. Kuna aga Nõukogude Liit ei pidanud Tartu rahulepingust kinni ning soosis jätkuvalt Eesti kommunistide tegevust, siis tegi ka Eesti poliitiline politsei valgeemigrantidega salajast koostööd.35R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda pärast rahu, lk. 302–304. Seejuures tundis Eesti poliitiline politsei ROVS-i vastu suurt huvi ja seda palju laiemalt kui ainult Eesti territooriumil. Väidetavalt kavatses Eesti poliitiline politsei 1930. aastal saata oma salakuulaja parun Andrei von Uexkülli ROVS-i peakorterisse eesmärgiga saavutada isiklik kontakt ROVS-i liidritega, eriti kindralleitnant Jevgeni Milleriga, ning koguda seal muu hulgas Eesti ROVS-i puudutavaid andmeid.36Baiov Stogovile, 18.07.1930, BAR, ROVS, Box 5, ROVS correspondence 1930, Central Office – I Otdel (I). Baiovi kiri ROVS-i peakorterisse hoiatusega Eesti poliitilise politsei kaastöötaja Andrei von Uexkülli eest näitab, et Eesti ROVS-i luure ja vastuluure eest vastutav Boriss Engelhardt võis aastail 1932–1936 toimunud luuremängude ajal meelega Nõukogude luurele üles anda nii Andrei von Uexkülli kui ka tema naise Nina von Uexkülli, sest pidas neid Eesti ROVS-ile ohtlikeks provokaatoreiks. Vt. täpsemalt: R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda, lk. 534–541.
Kui ROVS-i peakorter pidas tähtsaks Eesti territooriumi kasutamist platsdarmina Nõukogude Liidu vastu, siis kuidas nad suhtusid kohalikesse valgeemigrantidesse? Väärib märkimist, et Valujevi plaani kohaselt pidid interventsiooni läbi viima jõud, mis oli struktuurilt kujundatud enamasti Wrangelli armee järgi. Nii võib interventsiooni sketšil näha järgmisi rünnakkolonnide nimetusi: 1. vabatahtlik korpus, ratsaväelased, kaukaaslased, kasakad, mereväelased jne. Nendele lisandusid ROVS-i koosseisu kuulunud võimsamad valgeemigrantide ühingud, näiteks kaardiväelased. Kõik, kes ei liigitunud mainitud kategooriatesse või ei olnud erialaspetsialistid,37Näiteks suurtükiväelased, insenerid, soomusronglased, tankistid, õhuväelased, kindralstaabi teenistus, välivaimulikud, sõjaväejuristid. määrati „üldkategooria“ alla. Kohalikele ROVS-i osakondadele piiririikides (ilmselt ka Eestis) määrati ülesandeks rünnakkolonni kogunemispunkti korraldamise kohustus, mida nad pidid tegema koostöös salga juhtkonnaga (Eesti puhul siis kaardiväelaste salga juhtkonnaga).
Ei ole selge, miks Narva kolonn pidi koosnema just endistest kaardiväelastest ning kas see oli seotud Peterburi lähedusega. Eestis oli kokku vähemalt 36 endist kaardiväelast, kes olid koondunud kaardiväepolkude organisatsioonidesse. See teeb vaid ligi 4% kõikidest kohalikest sõjaväeemigrantidest.38Russianestonia – http://russianestonia.eu/index.php?search=гвардии&title=Служебная%3AПоиск&go=Перейти (vaadatud 28.04.2020). Tõsi, kaardiväelaseks oli ka Eesti ROVS-i üks liidritest polkovnik Boriss Engelhardt, kes oli ühtlasi ihukaardiväe Semjonovski polgu Eesti ühingu asutaja ja esimees. – S. Issakov, op. cit., lk. 285. Nii on selge, et selle salga peajõud pidid olema moodustatud teistes Euroopas riikides elanud endistest kaardiväelastest. Kohalikel ROVS-i liikmetel oli ilmselt võimalus liituda salgaga lihtliikmete või erialaspetsialistidena. Igal juhul võib arvata, et Valujevi plaan ei näinud ette kohalikele juhtidele või esindajatele juhtivat rolli.
Esiteks olid ROVS-i peakorteri hinnangul valgeemigrandid Balti riikides väheorganiseeritud.39K. Semenov, op. cit., lk. 156, 169. Väga ligikaudsete andmete põhjal võis pärast 1920. aastat Eestis elada 2700 endist loodearmeelast, neist ligi 1000 ohvitseri. Kaadriohvitseride arvuks 1923. aastal on nimetatud 243. R. Abisogomjan. Rol´ russkix voennyx dejatelej v obščestvennoj i kul´turnoj žizni Èstonskoj Respubliki 1920–1930-x godax i ix literaturnoe nasledie, lk. 20–21. Jääb küll selgusetuks, kui palju neist kuulus ROVS-i. Teiseks, Eesti valgeemigrandid olid samamoodi killustunud nagu kogu Vene valge emigratsioon üle maailma. ROVS-i peakorteris peeti väga oluliseks, et Eestis tegutsenud sõjaväelastest valgeemigrantide ühingud oleksid koondatud ühise juhtimise alla. Sõjaväelastest valgeemigrantide tegevus Eestis oli halvatud kahe liidri, kindral Baiovi ja kindral Vassilkovski tülist. ROVS-i moodustamisega tõusis Eestis ROVS-i esimeheks Baiov, kes oli selle koha saamiseks oskuslikult ära kasutanud oma sidemeid Kindralstaabi Akadeemias ja head läbisaamist endise loodearmeelase kindralleitnant Pjotr Kondzerovskiga. Vassilkovski, kes pretendeeris samuti kohaliku ROVS-i esimeheks, jäi sellest kohast ilma. Kuna tüli Vassilkovskiga võttis aina hoogu juurde, saadeti Kondzerovski ettekirjutusel 1926. või 1927. aastal grupp ROVS-i peakorteri esindajaid Vassilkovski juurde eesmärgiga veenda ta alluma Baiovile. Seda siiski ei juhtunud ning tüli kestis kuni 1940. aasta suveni, mil Nõukogude Liit Eesti okupeeris.40R. Abisogonjan. Russkie voennye v Èstonii v 1920–1930-x, lk. 62, 66.
Veel ühe katse ühendada Eestis elanud Vene sõjaväeemigrante võttis ette kindral Šatilov, Vassilkovski endine teenistuskaaslane ihukaardiväe kasakapolgust.41R. Andreev. „Mina – olen võimul, kuid ma – olen võimuta…“ Kindral Oleg Vassilkovski elu ja saatus. – Staryj Ceitgauz 2018 (№ 80), lk. 80. 1930. aastal andis Šatilov Eestis elanud loodearmeelastest valgeemigrantidele korralduse ühineda, et interventsiooni ajaks oleks olemas vajalikud kaadrid. Tuginedes Šatilovi ettekirjutusele, moodustas Vassilkovski oma juhtimise all uue organisatsiooni – Loodearmeelaste ja Vene Emigrantide Abistamise Liidu. Kuigi ROVS-i juhtkonda kuulunud Šatilov ja von Lampe võeti liidu auliikmeteks, ei kuulunud Vassilkovski organisatsioon mitte kunagi ROVS-i koosseisu. 1934. aastal võttis asjade käik üsna ootamatu pöörde, kui loodearmeelaste liitu külastas Narvas kindralmajor Nikolai Skoblin, üks ROVS-i liidritest, kuid selleks ajaks juba NKVD värvatud. Pärast Skoblini visiiti võttis Vassilkovski nõukogudemeelse seisukoha ning hakkas ROVS-i liidritelt nõudma võitluse katkestamist ning Nõukogude Liidu tunnustamist.42R. Abisogomjan. Rol´ russkix voennyx dejatelej v obščestvennoj i kul´turnoj žizni Èstonskoj Respubliki 1920–1930-x godax i ix literaturnoe nasledie, lk. 88, 90, 93. ROVS-i peakorter mõistis Vassilkovski tegevuse ühemõtteliselt hukka.43Obraščenie Sojuza vzaimnogo vspomoščestvovanija lic prinimavšix učastie v byvšej Severo-Zapadnoj armii i russkix èmigrantov v Èstonii k predsedatelju ROVSa generalu E. K. Milleru, 27.01.1935, BAR, ROVS, Box 5, ROVS correspondence 1935, Central Office – I Otdel (7). Kui Vassilkovski organisatsioon avaldas protesti, vastati neile ROVS-i peakorterist, et oma kirjas kindral Baiovile ei kritiseerinud kindral Miller kindral Vassilkovskit. – Zamestitelju predsedatelja Sojuza vzaimnogo vspomoščestvovanija lic prinimavšix učastie v byvšej Severo-Zapadnoj armii i russkix èmigrantov v Èstonii, 18.02.1935, BAR, Box 63, ROVS correspondence 1935, II Otdel to Central Office.
Samas võib arvata, et ROVS-i juhtkond ei usaldanud kunagi täielikult ka Baiovi. Peakorteris ei jäänud märkamata Baiovi pidev intriigitsemine Vassilkovski vastu.44Muu hulgas oli Baiovi nimetatud pealekaebajaks. – „Mina – olen võimul, kuid ma – olen võimuta…“ Kindral Oleg Vassilkovski elu ja saatus. – Staryj Ceitgauz 2018 (№ 81–82), lk. 110. Ühtlasi mäletati Baiovi ennekõike kui andetut õppejõudu Nikolai Kindralstaabi Akadeemia ajast, kuid mitte mingil juhul kui võimekat väejuhti.45Oma eraviisilises retsensioonis kindral Boriss Šteifoni kirjutatud raamatule Baiovist kirjutas ROVS-i II osakonna ülem von Lampe ROVS-i peakorteri kantseleiülemale kindral Pavel Kussonskile, et pole vaja Baiovi kanoniseerida. Lampe, arvates, et Kussonski nõustub temaga, pidas Baiovi andetuks sõjaajaloo õppejõuks, fantaseerijaks ning Vene sõjakunsti koolkonna apologeediks. – A. A. von Lampe P. A. Kussonskile, 17.06.1937, BAR, Box 63, ROVS correspondence 1937, II Otdel to Central Office. Negatiivse hinnangu Baiovile kui õppejõule ja sõjaajaloolasele on andnud ka mitmed tema õpilased, kaasa arvatud hilisem Punaarmee Kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov. – I. Kopõtin. A Generational Shift: The military history crisis in the Estonian military education 1919–1940. – Estonian Yearbook of Military History, nr. 9 (2019), lk. 89. Pärast Baiovi surma tõusis Eesti ROVS-i juhiks polkovnik Boriss Engelhardt.46ROVS-i II osakonna ülem kindral von Lampe pani polkovnik Engelhardtile kohuseks avaldada ROVS-i nimel kaastunnet Baiovi lesele. Pärgade asetamisest Baiovi hauale loobuti poliitilistel põhjustel – von Lampe Millerile, 10.05.1935, BAR, Box 63, ROVS correspondence 1935, II Otdel to Central Office. Suure tõenäosusega saadeti ta Eestisse 1921. aastal luureülesannetega kellegi korraldusel, kes oli kuulunud Wrangelli endise armee juhtkonda. Selle kasuks räägib asjaolu, et Engelhardt tõusis kiiresti Baiovi asetäitjaks luure ja vastuluure alal.47S. Issakov, op. cit., lk. 278–280. Engelhardt pooldas terroristliku tegevuse korraldamist Nõukogude Liidu vastu Eesti territooriumilt ning seoses sellega olevat ta olnud kontaktis kindral Kutepoviga.48S. Issakov, op. cit., lk. 277–278. Lisaks sai Engelhardt juhiseid kindral Abram Dragomirovilt ROVS-i peakorterist ning oli kirjavahetuses II osakonna ülema kindral von Lampega.49Tundub, et Lampe usaldas Engelhardti palju rohkem kui ROVS-i peakorter. Lampe kutsus Engelhardti pärast 1935. aastat „minu esindajaks Eestis“. – von Lampe Kussonskile, 27.07.1936, BAR, Box 63, ROVS correspondence 1936, II Otdel to Central Office. K. Semenov, op. cit., lk. 171. Professor Issakov põhjendas Lampe head suhtumist Engelhardti sellega, et Lampe olevat olnud Engelhardti polgukaaslane ning oli abielus tema õega. – S. Issakov, op. cit., lk. 283. Lähemal vaatlusel ei olnud see päris nii. Nad olid küll polgukaaslased, kuid teenistuse aeg ja staatus oli neil väga erinev. Engelhardt astus Semjonovski polku vabatahtlikuna 1912. aastal ning 1913. aastal lõpetas teenistuse alamleitnandina. Samal ajal õppis Lampe juba Nikolai Kindralstaabi Akadeemias. Esimeses maailmasõjas sõdis Engelhardt reservohvitserina Semjonovski polgu ridades, kuid Lampe oli sel ajal staabitööl 18. armeekorpuses ja 8. armees. Engelhardtil oli kolm õde, kuid ükski ei olnud Lampega abielus. – http://russianestonia.eu/index.php?title=Энгельгардт_Борис_Вадимович (vaadatud 12.05.2020). Asjaolu, et Engelhardt suhtles mõningate ROVS-i liidritega üle Baiovi pea ning sai nendelt juhiseid, ärritas viimast.50S. Issakov, op. cit., lk. 282. Bahmetevi arhiivdokumentide põhjal selgub siiski, et 1930. aastate alguseks Engelhardti kontakt ROVS-i peakorteriga nõrgenes ning ta pidi ennast meelde tuletama, saates peakorterisse kirja, milles andis teada, et tema eriülesandeline tegevus on soiku jäänud ning kontaktid vajavad värskendamist. Sellele reageeris peakorter üsna ettevaatlikult. Kuigi Šatilov oli Engelhardtiga tuttav ilmselt teenistuse ajast Wrangelli armees, küsis ta Millerilt juhiseid, mida ta peaks Engelhardtile vastama. Miller pani ette saata Engelhardtile „üldise sisuga“ ehk mittemidagiütlev kiri.51Engelhardt Šatilovile, 19.12.1931. BAR, Box 22, ROVS correspondence Danzig, England, Estonia to I Otdel (1931–1934). Nii soovitaski Šatilov oma vastuskirjas Engelhardtile lugeda tal ROVS-i uudiseid ajakirjast Chasovoi.52Šatilov Engelhardtile, 12.01.1932, BAR, Box 22, ROVS correspondence Danzig, England, Estonia to I Otdel (1931–1934). Raske öelda, miks selleks ajaks peakorteril täit usaldust Engelhardti vastu ei olnud. Võib-olla ei jäänud peakorteris märkamata Engelhardti töötamine mitme võõrriigi luure heaks.53R. Rosenthal, M. Tamming. Sõda enne sõda, lk. 537.
Kokkuvõtteks peab ütlema, et Valujevi plaan oli mitte lihtsalt avantüürlik, vaid lausa fantastiline, seda eriti 1929. aasta majandussurutise ajal. Teisest küljest peegeldas see paljude Vene valgeemigrantide lootust saavutada kaotatud kodusõja järel revanš ning kukutada kommunistlik režiim Venemaal. Pealegi leidis see plaan osalist rakendust 1941. aastal, kui Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale. Ehkki sakslaste poolel asusid võitlema ka mõned valgeemigrandid, ei saanud nad tegelikkuses 1941. aastal mõjutada ei poliitilisi sündmusi ega sõjakampaania käiku.54Kokku võis valgeemigrantide üksustes Saksa relvajõudude koosseisus teenida 12 000–13 000 inimest, lisaks 2000 individuaalselt Saksa sõjaväkke astunut. Kui võtta arvesse, et Saksa sõjaväes võis aastail 1941–1945 kokku teenida 800 000 kuni 1 miljon Nõukogude Liidu kodanikku, siis olid valgeemigrandid marginaalne vähemus. – S. Drobjazko. Pod znamenami vraga. Antisovetskie formirovanija v sostave germanskix vooružennyx sil 1941–1945. Moskva: Èksko, 2004, lk. 99, 196. Siiski sisaldab Valujevi plaan mõtteid, mis leidsid hiljem rakendust nõukogudevastastes relvaformeeringutes Teise maailmasõja ajal.55Näiteks oma ridade täiendamine ületulnud punaarmeelaste arvelt, keda oli varem ideoloogiliselt töödeldud. – D. Žukov, I. Kovtun. RNNA. Vrag v sovetskoj forme. Moskva: Veče, 2012, lk. 65–85. S. Drobjazko, A. Karaščuk. Russkaja Osvoboditel´naja Armija. Moskva: Ast, 1998, lk. 38.
Eesti kui Nõukogude Liiduga piirnev riik etendas valgeemigrantide sõjapoliitilistes mängudes teatud osa. Nii sai Eestist Vene valgete ja Nõukogude eriteenistuste kokkupõrkekoht. Ühtlasi käsitlesid mõlemad vaenupooled Eestit platsdarmina sõjategevuseks Nõukogude Liidu vastu.56Nõukogude Liidu sõjalises planeerimises 1930. aastatel arvestati sellega, et oletatav vastane – Saksamaa – võib kasutada Läänemere maid platsdarmina rünnakute läbiviimiseks Nõukogude Liidu vastu: T. Tannberg. Baltikumi koht Nõukogude strateegilistes kavades. – E. Tarvel (toim.). Sõja ja rahu vahel. I kd. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn: S-Keskus, 2004, lk. 320. Teatavasti kasutati seda asjaolu argumendina Molotovi-Selteri läbirääkimistes septembris 1939, kuid peamiseks vaenlaseks nimetati Inglismaad. – NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe V. Molotovi ja Eesti välisministri K. Selteri läbirääkimised Moskvas, 24.–25.09.1939. – Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale. Tallinn: Perioodika, 1989, lk. 126. Kuna valgeemigrantide nõukogudevastane tegevus oli alati olnud Nõukogude eriteenistuste tähelepanu all, kasutati nende vastu võitlemiseks kõikvõimalikke vahendeid ressursse kokku hoidmata ning saavutati ka teatav efekt. Selles valguses võib arvata, et Nõukogude eriteenistused olid Valujevi plaanist teadlikud selle esitamise hetkest Kutepovile. Samas olid Eestis elanud valgeemigrandid oma killustatuse ja vähesuse tõttu ROVS-i peakorteri jaoks marginaalne jõud, keda plaaniti kasutada üksnes lisandina Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikides tegutsenud valgeemigrantide organisatsioonidele. Teise maailmasõja alguseks kaotasid valgeemigrandid sõjalise võimekuse, nii et 1930. aastate lõpuks võis piiririikides olla vaid käputäis emigrante, kes olid võimelised osalema sõjategevuses.57Hea näide oli olukord Soomes, kus kohaliku ROVS-i juhi vahetusel 1934. aastal avastati, et selle liikmed olid enamuses mitteaktiivsed „surnud hinged“. Aktiivseid liikmeid loeti alla 20 ning sõjategevuseks kõlblikke veel umbes 50. – Polkovnik Maksim Nebo (Maxim Naeboe) kindral Ivan Holmsenile, 10.04.1935, BAR, ROVS, Box 5, ROVS correspondence, Findland to I Otdel (1931–1937). Neist mitmekümnest Vene valgest ohvitserist piisas, et moodustada Soome armee Talvesõja ajal vangivõetud punaarmeelastest mitu nõukogudevastast relvastatud salka. Juhtivad kohad täideti kohaliku ROVS-i liikmetega. Salgad formeeriti Läände põgenenud Stalini endise sekretäri Boriss Bažanovi initsiatiivil, kes oma tegevuses toetus nii ROVS-i juhile kindralleitnant Aleksei Arhangelskile kui ka Soome ROVS-i aktivistidele. – K. Aleksandrov. Antistalinskij protest v period sovetsko-finljandskoj vojny 1939–1940 gg. – K. Aleksandrov. Protiv Stalina. Sbornik statej i materialov. Peterburg: Novyj Časovoj, 2003, lk. 14, 22–23.
Igor Kopõtin (1982), PhD, Eesti Kaitseväe Akadeemia, Riia 12, Tartu, sõjaajaloo lektor, igor.kopotin@gmail.com