Aastatuhandeid on Eesti elanikud hinnanud oma toidulaual sealiha. See annab põhjust pidada siga kohaliku toidukultuuri üheks kõige tähtsamaks tugisambaks. Metssiga kuulus Eesti faunasse juba vahetult pärast jääaega. Vanimad metssea leiud on üle 10 000 aasta vanad ning pärinevad Pulli kiviaja asulast, s. o. varaseimast teadaolevast inimasulast Eestis.1L. Lõugas. Aasta loom. Millal jõudis metssiga Eestisse? – Loodusesõber 2015, nr. 3, lk. 14–15. Kodusiga ilmub siinmail leiuainesesse kiviaja lõpust. Kui varasemate seisukohtade järgi sai sea kodustamine alguse Hiinas ja Ees-Aasias, siis uuem DNA-analüüsidel põhinev uurimistöö näitab, et see toimus üksteisest sõltumatult mitmes eri regioonis, nt. Kesk-Euroopas, Itaalias, Põhja-Indias, Kagu-Aasias, sh. Kagu-Aasia saartel.2G. Larson, K. Dobney, U. Albarella et al. Worldwide Phylogeography of Wild Boar Reveals Multiple Center of Pig Domestication, in: Science, 307 (2005), lk. 1618–1621. Eesti kontekstis väärib tähelepanu Saaremaalt Loonast kiviaja lõpu kihistusest leitud sealuude osteoloogiline analüüs, mis osutab kodustamisstaadiumis noortele isenditele.3Eesti talurahva ajalugu. Toim. J. Kahk, E. Tarvel. 1. kd. Tallinn, 1992, lk. 50. Siga on läbi ajaloo peetud puhtalt lihaloomana. Kuigi põhimõtteliselt saab kasutada ka pargitud seanahka, on selle tähtsus olnud tühine. Sealiha on aga väärtuslik toit, sisaldades inimorganismile vajalikke valke ja mineraalaineid (tsinki, magneesiumi, rauda), vähesel määral isegi D-vitamiini. Tähtis on ka sealiha rasvasus, kas või juba seetõttu, et osa vitamiine suudab inimene omastada ainult rasvlahustunult.
Sea kohta on eesti keeles kasutusel mitu nimetust, olenevalt tema vanusest, soost vms. – emis, kult, põrsas, siga, orikas, kesik jne. Nende sõnade päritolu ning kasutusele tulemise aeg keeles on erinev, samas on ajalist järgnevust keeleteaduslike meetoditega pea võimatu paika panna.4Keeleajaloolise juhatuse eest olen tänulik Kristiina Rossile. Sõna emis puhul on näiteks tegu eesti keele kõige vanema, uurali tüvega, see on tuletis sõnast ema,5Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost. I. Metsmägi, M. Sedrik, S.-E. Soosaar. Tallinn, 2012, lk. 60, vrd. lk. 9. paraku ei ütle vana tüvi midagi tuletatud sõna enda vanuse kohta. Samuti omatüvi, kuid mõnevõrra nooremast keelekihistusest pärinev, s.o. läänemeresoome-mordva tüvi on siga.6Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 469. Kult tuleneb oletatavasti algskandinaavia keelest (gultio).7Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 190. Kohitsetud kult ehk orikas (van. orik) võib olla germaani laen (alggermaani barugaz, vanaislandi borgr („orikas”), alamsks. barug („orikas”)).8Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 339. Ühe arvamuse järgi on põrsas laen algindoiraani keelest (porsos), samas on leitud, et see võib olla ka vanem, indoeuroopa laen – porḱos (vrd. ld. k. – porcus „siga”).9Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 401. Indoeuroopa sõna porḱos vasteks tütarkeeltes on nt. leedu paršas „põrsas“, „orikas“. Nii võib oletada, et just sõna põrsas pärineb eesti keele vanimatest kihistustest; välistatud pole seejuures, et aja jooksul toimus tähenduse nihkumine: algselt ei pruukinud see tähistada noorlooma, vaid siga või emist. Vana eesti keel tundis ka mõistet põrsaline, tähenduses „põrsaid omama“, „põrsastega varustatud olema“.10F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Peterburg, 1869, v. 957. Vrd. samas: Nemad on izegi põrsalized, s.o. „neil on endil põrsad“. Vastuseta jääb küsimus, kas ja kuidas on mõisteliselt eristatud mets- ja kodusiga. On tõenäoline, et varaseim(ad) sõna(d) käis(id) nimelt metssea kohta.11Näiteks saksa Eber on algselt tähistanud pigem metskulti (vrd. ld. aper „metskult“), seejärel nii metsikut kui kodustatud isendit, kuni 17. sajandil tuli kasutusele metskuldi kohta Keiler, vt. Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm, http://woerterbuchnetz.de/cgi-bin/WBNetz/wbgui_py?sigle=DWB&- mode=Gliederung&lemid=GK04212#XGK04212 (vaadatud 31.08. 2017) Igal juhul näitavad eesti keelde laenatud sea nimetused ulatuslikke kultuurisidemeid nii ajas kui ruumis. Märkimist väärib seejuures balti laenude vähesus,12Eesti murdesõnana on kuldi vastena tuntud pahr, mida peetakse balti laenuks. Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 346. eriti arvestades, kui palju põllumajandusega seotud sõnu eesti keeles on just balti algupära.
Läbi aastatuhandete pole siga olnud mitte lihtsalt jahisaak ja hinnatud söögipala, vaid tal on olnud ka sügav kultuuriline tähendus. Emis ja kult on paljudes regioonides ja kultuurides iidsed väekad sümbolid, tähistades viljakust, päikest jm. 19. sajandi etümoloogiateaduses on isegi arvatud, et ladina sõna kuldi kohta aper (apri) on talletunud roomlaste kalendri aprillikuu nimetuses, kuna just sel ajal aastast oli toodud jumalanna Aphroditele ohvriks kulte.13Vt. F. Nork. Etymologisch-symbolisch-mythologisches Real-Wörterbuch. Bd. IV. Stuttgart, 1845, lk. 263 jj.; vrd. J. C. A. Heyse. Allgemeines verdeutschendes und erklärendes Fremdwörterbuch. Hannover, 1844, lk. 51. Uuemal ajal peetakse seda seisukohta pigem rahvaetümoloogiaks. Pikaajaline kõrvuti elamine, sea iseloomu ja omaduste tundmaõppimine, aga ka valestimõistmine on kinnistanud sea sügavale inimese mõttemallidesse, kõnekujunditesse, kultusesse ja maagilistesse ettekujutustesse.14Vaieldamatult on kõige ideederohkemalt ja säravamalt eestlaste muistsete esivanemate seakultust käsitlenud Lennart Meri, vt. L. Meri. Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Tallinn, 2008. Vt. nt. lk. 95–106. Seasse suhtumisel, mis on ulatunud hirmust üle põlguse kuni imetluse ja austuseni välja, on regioonide- ja kultuurideüleseid ühisjooni. Olgu selleks siis metskuldi kartmatuse hindamine või mudas püherdamise kombe tõttu sea räpaseks loomaks arvamine vms. Kuigi leidub üksikuid kultuure, milles on peetud sealiha toiduks tarvitamist tabuks,15Vt. Vana Testament 3. Moosese raamat, 11 ptk.: „ … siga, sest tal on küll sõrad, täielikult lõhestatud sõrad, aga ta ei mäletse mälu – ta olgu teile roojane! Nende liha ärge sööge ja nende korjuseid ärge puudutage, need olgu teile roojased!“ Vrd. M. Douglas. Puhtus ja oht. Tallinn, 2015, lk. 121. on siga aidanud eriti põhjamaises talves inimese toidulauda elutähtsalt täiendada ja mitmekesistada. Asjata ei ole siga Põhjala saagades külluse, heaolu, taassünni sümbol, nagu näiteks „Noorema Edda“ kult Säähriimnir, kelle liha valmistatakse Valhalla kangelaste toiduks ning see ei lõpe kunagi: „iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve.“16Noorem Edda. Tlk. R. Sepp. Tallinn, 1990, lk. 44 § XXXVIII.
Eesti esiajast on allikana uurijate käsutuses peaasjalikult ainult sealuud, nendes sisalduv info on potentsiaalselt oluline, kuid piiratud. Igatahes näitab seakihvade ja -hammaste kasutamine ehte ja/või amuletina tolle aja inimeste mõneti diferentseeritumat suhtumist seasse kui pelgalt maitsvasse toidupalasse. Alates keskajast on sea kohta säilinud oluliselt rohkem andmeid kui arheoloogilistel kaevamistel saadud luuaines. Järgnevas kirjatöös vaadeldakse eeskätt kirjalikele allikatele tuginedes sea tähendust ja tähtsust igapäevases elus – seapidamist, seasse suhtumist, tema kohta toidulaual – 13.–16. sajandil Eestis. Tähelepanu on seejuures pööratud mitte ainult kodu-, vaid ka metsseale. Väärib märkimist, et keskaja lõppu ja varauusaja algust tähistav 16. sajand on sea ajaloo seisukohalt samuti arvestatav ajaline piir. Nimelt kadus 17.–18. sajandil kliima külmenemise tõttu metssiga Eestist täielikult ning kuni 1930. aastateni valitses siinmail kodusiga.
Arheoloogilised leiud näitavad, et I aastatuhande teisel poolel p. Kr. oli Eestis tähtsaim koduloom veis, järgnesid lammas, kits, siga ja hobune. Muinasaja lõpul oli pilt laias laastus sama, kuid esines piirkondlikke erinevusi, nii oli sigadel suurem osakaal lõunapoolses Eestis.17Eesti talurahva ajalugu, lk. 86, 103–104. Seapidamise mastaape keskajal on pea võimatu hinnata, leidub ainult üksikuid teateid seakarja suuruse kohta konkreetses majapidamises. Näiteks peeti 1551. aastal ühes Väo küla talus 6 siga, lisaks 7 hobust, 8 härga, 12 lehma, 4 vasikat, 3 lammast ja 2 kitse.18P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte. II – Beiträge zur Kunde Estlands. Bd. XIV. Reval, 1928, lk. 38. Eriliselt palju kärssninasid kuulus sama küla sepale – 32 siga ja 7 põrsast.19Peale sigade oli sepa karjas veel: 12 lehma, 11 härga, 22 mullikat ja vasikat, 5 hobust, 2 varssa, 25 lammast ja 5 hane. Vt. Tallinna Linnaarhiiv (TLA), f. 230, n. 1, s. Bt 1: Inventarien 1406–1600, l. 371–371p (1550. a.). Nii suur hulk sigu oli vaevalt mõeldud sepa enda majapidamise tarviduseks, osa loomadest pidi minema müügiks. Kuigi andmeid talumajapidamiste kohta on ülinapilt, tundub tõenäoline, et ka keskajal jäid talus seapidamise mastaabid veisekasvatusele alla. Põhjus on mõistetav, sest lisaks lihale saadi lehmadelt piima, härgadega künti põldu, laialdaselt kasutati veisenahka jms. Siga oli seevastu puhtalt lihaloom. Veis oli ka tähtis müügiartikkel, külast külla ringi sõitnud kaupmehed ja kaubasellid ostsid talupoegadelt meelsasti härgi kokku.201540. aastatel oli Saaremaal probleem, et Tallinna kaupmehed ostsid talupoegadelt kokku kariloomi, sh. härgi, vt. TLA, f. 230, n. 1, s. BB 60/10: Briefe vom Bistum Ösel, l. 37–37p; 16. sajandi keskpaiku käisid Tallinna kaupmehed Pärnu komtuurkonna talupoegadelt härgi kokku ostmas, vt. Pärnu linna ajaloo allikad 13.–16. sajandini. Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau 13.–16. Jahrhundert. Koost I. Põltsam, A. Vunk. Pärnu, 2001, lk. 50–53. Veelgi vähem on keskajast andmeid mõisa loomakarjade suuruse ja koosseisu kohta. 1543. aastal oli Saare-Lääne piiskopi Koonga ametimõisas vähemalt 70 lüpsilehma, hulk härgi, 60 lammast, seakarja suurus aruande koostamise ajal ei selgu, kuid eelnevalt oli neid tapetud 20.21Rigsarkivet Danmark (lüh. DRA), Kopenhagen, Fremmed proviniens, Lifland, Øsel Stift, Registrant, 4A: 1537–1549, l. 226, 228, 229. Herbert Ligi andmeil oli 1561. aastal saarte kuues ordumõisas kokku 250 siga, samas ainuüksi lüpsilehmi 550.22Eesti talurahva ajalugu, lk. 216. Lisaks oli veel 143 mullikat, 20 pulli, 10 täkku, 100 mära, u. 100 kitse-lammast, 1100 härjast oli 900 talupoegadele n.-ö. välja üüritud. Tõenäoliselt kaldus mõisateski rõhk rohkem veisekasvatusele. 16. sajandi lõpust pärinevate Padise kloostris resideerinud ja samanimelist mõisalääni juhtinud foogtide arveraamatute andmeil esines sealses majapidamises aastate lõikes loomakarja suuruses kõikumisi, samas ei olnud veiseid alati või märkimisväärselt rohkem kui sigu. Nii peeti Padisel näiteks 1590. aastal 50 veist ja 61 siga, 1596. aastal aga 44 veist ja 36 siga ning 1598. aastal 47 veist ja 37 siga.23Svenska Riksarkivet (lüh. SRA), Kammararkivet, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58. Veisepidamise ülekaal peegeldub talupoegade andamites. Nii laekus 1569. aastal Muhu endise ordumõisa 13 vakusest kokku 7 härja ja 17 lehma kõrval 14 siga.24Peale selle andsid talupojad elusloomadest 26 lammast, 26 hane, vt. Eesti talurahva ajalugu, lk. 155. See ei näita sugugi isandate vähest huvi sealiha vastu, sest talupojad pidid andamiks tooma mitmesuguseid sealihasaadusi: sinki, pekki, seajalgu jm. Nuumatud siga oli möldrite tavaline andam, nii pidi Väo küla mölder vastavalt 1550. aastast pärit kokkuleppele andma kahele Tallinna rae vöörmündrile kummalegi ühe nuumatud sea aastas.25P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte II, lk. 31, 36. Juba varaseimas Eestist säilinud vakuraamatus u. aastast 1330 on talupoeg Thoyuodas Wadj’lt nõutud andamiks rasvast siga (porcum pingwem).26P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte. I. – Beiträge zur Kunde Estlands. Bd. XIII. Heft 5. Reval, 1928, lk. 152.
Linna tingimustes oli siga mugavam pidada kui veiseid, samuti polnud linnaelanikel erilist vajadust veiste kui tööloomade järele, sest põlluharimine ei olnud nende elatusala. Linnavalitsus püüdis loomapidamist piirata ja kindlatesse raamidesse suruda. Näiteks Tallinna raad lubas 1555. aasta määrusega majapidamisse ainult kolme lehma.27P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973, lk. 252. Üldse tohtisid Tallinnas loomi – nimetatuna sigu ja lehmi – pidada ainult need, kel oli oma maja ja hoov.28P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk. 445, §96: Item we gheyne hoeffte ene hevet, de ene sal noch swyne noch koege holden, by 3 marken. Linnaelanikel oli mõistetavalt vähem koduloomi kui talus või mõisas, sellegipoolest võis nende arv olla märkimisväärne. Peamiselt on säilinud kirjalikke teateid tallinlaste loomakarja suuruse kohta. Näiteks kuulus 16. sajandi keskpaiku eestlasest kalurile Mattyßele, kes oli vaene mees ja „elas peost suhu”, 7 siga, lisaks veel 3 hobust, 2 lehma ja 2 härga.29Revaler Regesten. Bd. III. Hrsg. v. Roland Seeberg-Elverfeldt. Göttingen, 1975, nr. 192. Sotsiaalselt prestiižsemat voorimehe ametit pidanud Bertold Redikesti loomakari koosnes 4 seast, 5 põrsast, 3 hobusest ja 1 lehmast.30Revaler Regesten III, nr. 141. Tallinna kodaniku Hans Oldenhoueli lese majapidamises peeti 1530. aastal 2 siga, 6 lehma, 3 vasikat ja ühte hobust.31TLA, f. 230, n. 1, s. Ae 1: Nachlaß-Inventarien 1530–1534, l. 25. Mõned üksikud teated välja arvatud, tuleb siiski tõdeda, et vähegi täpsemat ülevaadet seapidamise mastaapidest Eesti linnades keskajal kirjalikud allikad ei võimalda, sama kehtib ka talu ja mõisa kohta.
Nähtavasti parima ettekujutuse seapidamisest Eestis vaadeldaval ajajärgul pakuvad Padise mõisalääni foogtide arveraamatud 16. sajandi lõpust. Muu hulgas seisab seal täpselt kirjas, kui palju loomi igal aastal majapidamises peeti. Näiteks 1589. aasta arvepidamise järgi oli Padise karjas 28 siga ja 26 põrsast.32SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57. Tänuväärsel kombel pakuvad arveraamatud infot ka seakarja täpsema koostise kohta, nii oli mainitud aastal lisaks põrsastele 11 vana ja 4 noort emist, 8 vana ja 5 noort orikat (Börge). Kultide olemasolu Padise karjas on ebaselge. Võimalik, et sigu kastreeriti mitte ainult põrsana, vaid ka hilises eas, s. o. mõni aeg enne tapmist. Kuigi sissekannetes esineb ebajärjekindlust, nimetatakse siiski kuni aastaseid sigu veel põrsasteks (jarige fercken).33SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58. Sigade tapavanus oli erinev, kuid üle aasta vanuste ja vanemate sigade tõurastamine oli tavaline, seda kinnitab arheoloogiline leiuaines. Näiteks Lihula 13.–14. sajandi luumaterjal näitab, et väheses koguses oli tapetud kuni pooleaastaseid põrsaid. Kõige enam tapeti ja tarvitati söögiks 1–2-aastaste isendite liha, kuid arvestataval hulgal tõurastati ka 2–3,5-aastaseid sigu.34L. Maldre. Aruanne Lihula keskaegse aleviku alalt 1998. aastal kogutud loomaluudest. Käsikiri Eesti Ajaloomuuseumis. Samasugune pilt joonistub 14.–15. sajandist Uus-Pärnust pärinevate sealuude osteoloogilise analüüsi põhjal. Sigu tapeti kõige rohkem vanuses 1,5–3 aastat, suhteliselt palju oli veel tapetud kuni pooleaastaseid põrsaid.35L. Maldre. Koduloomad keskaegses Pärnus. – Pärnumaa ajalugu. Vihik 1. Pärnu, 1997, lk. 118–120. Põrsaste rohket toiduks tarvitamist näitavad ka Padise mõisalääni arveraamatud 16. sajandi lõpust.36SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 56–58. Hiline tapavanus näitab, et sigade areng oli aeglane, tapmiseks sobiva kaalu saavutamine nõudis nüüdisajaga võrreldes tunduvalt rohkem aega. Veel 19. sajandi Eesti külas jõudis siga tapakaalu 3–4 aasta vanuselt.37Eesti rahvakultuur. Koost. A. Viires, E. Vunder. Tallinn, 1998, lk. 355. Keskaja Euroopas oli levinud sigade vabapidamine, s. t. sead olid karjas koos karjaste hoole all ning otsisid ise endale loodusest toitu. See tegi oluliseks nn. karjatamismetsade olemasolu, kus leidus sigadele söögiks tammetõrusid, kastaneid, metsõunu jms. Kuidas keskajal Eestis sigu peeti, selle kohta on kirjalikke andmeid napilt. Leidub üksikuid teateid seakarjuste olemasolu ja sigade karjatamise kohta nii maal kui linnas. 1415. aastal näiteks on üks Irus elanud talupoeg andnud teada, et juba väikese poisina käis ta seakarjas.38P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte II, lk. 20. Jääb küll teadmata, kas ta käis oma pere kärssninasid valvamas küla ühiskarjamaal või oli korra järgi abiks külakarjusele.3919. sajandi lõpul peeti sigade karjatamist lastele jõukohaseks, sest aiad takistasid loomi kurja tegemast. Vt. Eesti rahvakultuur, lk. 106. Seakarjuseid on mainitud Tallinna allikates. Näiteks 1528. aasta raemäärus nõudis, et linnaelanike sigade karjatamiseks tuleb ametisse võtta spetsiaalne karjus (eynen sunderlicken karger).40P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk. 252. Padise mõisalääni foogtide arveraamatud 16. sajani lõpust ja 17. sajandi algusest annavad teada huntide murtud põrsastest ja sigadest,41Näiteks 1598. aastal murti 2 põrsast (fercken van den wulffen genhamen – 2), 1601. aastal 2 siga, vt. SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 58–59. mis samuti on osutus, et sigu peeti mitte laudas või maja juures aedikus kinni, vaid nad liikusid vabalt ringi. Kodusigade vabapidamine, metssigade toiduotsingud tähendasid, et põllud vajasid kaitset, seepärast rajati nende ümber aedu ja piirdeid, et sead ei pääseks tuhnima ega saaki rikkuma. Vana tava, mis Eesti külas polnud veel 19. sajandilgi päris kadunud, oli searangide kasutamine. Tegu oli sea kaela pandud puuraamiga, mis takistas teda läbi aedade tungimast.42Eesti etnograafiasõnaraamat. Koost. A. Ränk. Tallinn, 1996, lk. 189. Vähemasti ööseks ja talveks olid sigade tarvis ehitatud varjualused ja laudad. Nii on Tallinna linnaõiguses mainitud sealautu, kodanikumääruses tänavale ehitatud seasulge. Ühes 15. sajandi allikas on märge sigade hoidmisest Tallinnas öisel ajal linnamüüri ees, nähtavasti spetsiaalses aedikus vms.43E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884, lk. 46, nr. 16. Saksa keskaja linnadest leidub teateid sigadega eluruumi jagamisest.44Nii käskis Frankfurdi raemäärus aastast 1421 linnaelanikel hoida oma sigu kinni majas, õues või korteris ning keelas lasta neil tänaval ringi joosta. Vt. E. Engel, F.-D. Jacob. Städtisches Leben im Mittelalater. Köln, Weimar, Wien, 2006, lk. 83. Etnograafia andmetel oli Eesti talus tavaks võtta külmal ajal vähemasti põrsad tuppa sooja.45Eesti rahvakultuur, lk. 109. Kahtlemata pidi keskajal talvel loomadega, sh. sigadega ühes ruumis elamist Eestis ette tulema nii linnas kui maal. Võib arvata, et seapõrsastega mängimine valmistas suurt lõbu lastele.
Padise mõisalääni 16. sajandi lõpu arvepidamise andmeil toideti ületalve jäetud sigu ja põrsaid (lisaks?) odraga.46SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58. Kas neile söödeti ka majapidamises tekkinud toidujäätmeid, allikaist ei selgu, kuid see on tõenäoline. Etnograafia andmetel anti Eesti talus sigadele söögiks heinapepri ja aganaid, mida eelnevalt hapendati ning millele lisati söögijäänuseid.47Eesti etnograafiasõnaraamat, lk. 66. Säilinud arvepidamisest nähtub, et igal aastal kandis Padise seakari suuremaid või väiksemaid kaotusi, seda mitte ainult söögiks tapetud, vaid ka haiguse tagajärjel või muul põhjusel hukkunud loomade tõttu. Mõnikord olid kaod päris märkimisväärsed. Näiteks 1590. aastal suri foogti arvepidamise andmeil 2 siga, 5 noort siga, 2 pooleaastast põrsast ja 6 „noort” põrsast.48SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57. Seepärast täiendati Padise seakarja pea igal aastal põrsaid juurde hankides. Millised haigused keskajal sigu ähvardasid, kirjalikest teadetest ei selgu. Ainult Tallinna lihunike skraas mainitakse nn. tangus sealiha,49Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (lüh. LUB), Bd. 4: 1394-1413. Hrsg. F. G. v. Bunge. Reval, 1859, nr. MCCCLXV §10. mida põhjustab parasitaarhaiguse tagajärjel tekkinud lihasetsüstitserkoos.
Seapidamise viis mõjutas ühtlasi liha kvaliteeti. Vabapidamisel loomadel pidi olema suurem vastupanuvõime ilmastikutingimustele, nad olid väikest kasvu ja sitke lihaskonnaga. Keskaja kodusiga sarnanes välimuselt rohkem metssea kui mõne nüüdisaja tõuseaga, ta oli saledam, pikema kolju ja laugema otsmikujoonega.50L. Maldre. Karjakasvatus Eestis. – Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi, Tallinn, 2003, lk. 168. Arvestades kärssninade vaba liikumist, ei saanud kuigi haruldased olla mets- ja kodusea järglased ehk hübriidsead karjas. Tolle aja sigade tapakaal erines oluliselt tänapäevasest. Nii hinnatakse sea keskmiseks tapakaaluks keskajal u. 40 kg,51D. Saalfeld. Wandlungen der bäuerlichen Konsumgewohnheiten vom Mittelalter zur Neuzeit. – Essen und Trinken in Mittelalter und Neuzeit. Hrsg. v. I. Bitsch etc. Sigmaringen, 1987, lk. 73. mida on nüüdisaegsest umbes kaks korda vähem. Sea tapmisel peeti oluliseks, et loom oleks võimalikult rasvane, seepärast mõnda aega enne tapmist sigu nuumati, soovitavalt odraga.52Nt. 1590. a. oli Padisel nuumale pandud 7 siga, vt. SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57.
Keskajal tarvitati siga tervenisti toiduks ära, ühtki osa loomast ei lastud niisama raisku minna, sh. rupskid ja veri. Sealiha toiduks tarbimist mõjutas eriti maal aastaaegade rütm. Sigu tapeti oma majapidamises tavaliselt talvisel ajal, peamiselt jõuluks. Keskaja Euroopast tuntud illustreeritud kalendrites on seatappu kujutatud enamasti detsembrikuule – harva novembrile – iseloomuliku tööna. Erinevalt lammastest ei kaotanud siga laudas pidamisel kaalu, vaid vastupidi – teda sai nuumata. See võimaldas lükata tapmise aega kaugemale talve peale. Sellegipoolest tõurastati sigu ka muul ajal, ikka iga konkreetse majapidamise vajadustest ja võimalustest lähtuvalt. Iseäranis kehtib see põrsaste kohta. Linnas müüsid lihunikud aastaringselt värsket liha ega saanud seetõttu oodata seatapuks tavapärast detsembrikuud. Tarbijate nõudlus määras, millal ja kui palju oli vaja sigu lihaks teha. Keskajal mõjutasid liha tarbimist paastuajad, mil liha süüa oli keelatud, iganädalastest paastupäevadest suurem mõju oli 40-päevasel suurel paastul kevadel. See kiriklik keeld toetas ürgset aastaringset toidujaotust, sest vahetult pärast pikka talve ning poegimisajal ei olnud nagunii mõistlik loomi toiduks tappa – kõne alla tuli ainult hädatapp –, kevadtalvest hilissuveni ei peetud üldiselt ka jahti.53Vt. A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. 2. osa: Joogid. leib ja leivakõrvane. Tallinn, 1991, lk. 188.
Liha kvaliteet varieerus vastavalt looma vanusele, õrnem oli noorloomade, eriti põrsaliha. Tavalisest rasvasem oli nuumatud ja kohitsetud sigade liha, nuumati muu hulgas ka põrsaid (masthfercken). Sealiha, eeskätt seasinki ja -pekki hinnatigi keskajal kõrgelt just rasvasuse pärast. Värsket sealiha esines toidulaual ilmselt üsna harva, peamiselt söödi seda ikka töödeldud kujul. Pikaajaliseks säilitamiseks ja/või kauplemiseks mõeldud tooted olid sink, suitsuvorst, suitsutatud ja soolatud seakülg, kuivatatud liha, soolaliha, pekk, praeliha, sült jm.54Vrd. I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas. Tallinn, 2013, lk. 52–53. Kirjalikud allikad annavad aimu sea lihakere jaotamise viisist keskajal. Näiteks singi all mõisteti suurt tagakintsu tükki, mis soolati ja suitsutati. Igast seast saadi kaks sinki, nagu nähtub ilmekalt Koonga mõisa valitseja Frantz Pekellhorsti, alias Blombergi vastu 1543/44 koostatud süüdistusaktist. Pekellhorst oli nimelt lasknud tappa kakskümmend siga, kuid mõisa arvepidamises kajastus ainult 25 seasinki, see tekitas asjaajamist kontrollinud stiftifoogtis õigustatud küsimuse, „kuhu said ülejäänud 15“ (worhenne de anderen 15 gekomen).55DRA, Lifland, Øsel Stift, Registrant, 4A, l. 226. Kõige rasvasem on sea ribiliha ehk keskaja mõistes peki- või seakülg (side speckes), mida saadi seast samuti kaks tükki, pikaajaliseks säilitamiseks seda soolati ja suitsutati. Just sea pekikülg oli armastatuim proviant, näiteks 1451. aastal leidus Lihula linnuse Liivimaa ordule kuulunud osas tervelt 100 külge seapekki.56Liv-, Est und Kurländisches Urkundenbuch. Philipp Schwartz, Hg. Bd. 11: 1450–1459. Riga, Moskau, 1905. Nr. 160, lk. 128–129. Veel nimetatakse kirjalikes allikates sea seljatükki (swins ruggen). Padise mõisalääni foogtide arveraamatute järgi saadi seda igast seast üks ühik.57SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58
Ernst Schubert juhib tähelepanu, et Saksa aladel oli sealiha kuni uusajani kvaliteetsem ja kallim kui veiseliha.58E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter. Darmstadt, 2006, lk. 99. Balthasar Russow kiidab oma kroonikas Liivimaa soodsaid toiduainete hindu, mainides, et 3 taalri eest saab osta rasvase härja ning nuumatud sea 1,5 taalri eest.59B. Russow. Liivimaa kroonika. Tlk. Dagmar ja Hermann Stock. Tallinn 1993, lk. 19. Sama vahekorra pani õigupoolest paika juba 1394. aasta Tallinna lihunike skraa, milles seati härja hinnaks 4 ööri ja seal 2 ööri (lehma hinnaks 2 ja lambal 1 öör).60LUB 4, nr. MCCCLXV §15. Tapakaalust tuleneva vahe võib hinnata härja kasuks umbes neljakordseks, mis kokkuvõttes teeb sea viimasest ikkagi ligi kaks korda kallimaks. Paraku puudub seni põhjalikum ettekujutus liha hindadest ja nende muutumisest Eestis resp. Liivimaal keskajal. Võrreldavate alusandmete saamine pole aga lihtne. Veiste hindu leidub allikais suhteliselt palju ja järjepidevalt, kas või seetõttu, et linnas tavatseti suurteks pidusööminguteks osta sageli terve härg. Hoopis keerulisem on saada ülevaadet sealiha hinnast, sest üldiselt ei varutud pidusöökideks ei terveid ega poolikuid sigu, vaid lauale anti seasinki, suitsuvorsti jms. Aastal 1500 oli Tallinnas ühe seasingi (oletatavalt u. 10 kg) hind 19,5 killingit, samas kui pool härga (u. 80 kg) maksis 54 killingit.61P. Johansen. Ordensmeister Plettenberg in Reval. – Beiträge zur Kunde Estlands. Bd. XII. 4–5. Heft. Reval, 1927, lk. 107. 1513. aastaks oli hinnavahe mõnevõrra muutunud, 3/4 härga (u. 120 kg) maksis 108 killingit, 1 sink u. 32 killingit.62P. Johansen. Ordensmeister Plettenberg in Reval, lk. 108. Väga ligikaudsel hinnangul oli seasink 16. sajandi algul töötlemata veiselihast u. 3–4 korda kallim. Sealiha ja sigadega kauplemisel võis esineda kuritarvitusi. Nii määras Tallinna lihunike 1394. aasta skraa aastase ametist kõrvaldamise karistuseks meistrile, kes oli petnud omanikult välja terve ja korraliku sea, valetades, et loom on haige.63LUB 4, nr. MCCCLXV §16. Samuti keelati trahvi ähvardusel müüa nn. tangus sealiha.64LUB 4, nr. MCCCLXV §10. Õigupoolest keelati tsunftireegli sõnastuses haige sea liha müümine sakslastele, jättes alles võimaluse müüa seda mittesakslastele.
Itaalia ajaloolane Massimo Montanari näeb sea- ja loomaliha erinevas tarbimises maa ja linna vastandust, seejuures esindas siga küla ja talumajapidamist ning veis linna ja sellele iseloomulikku uut kaubandusdünaamikat.65M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss. Kulturgeschichte der Ernährung in Europa. München, 1999, lk. 93. Kas see kehtis samuti Eesti linna ja küla kohta keskajal, jääb andmete ja uurituse vähesuse tõttu lahtiseks. Vähemasti märgib kroonik Dionysius Fabricius Eesti talupoegadest kirjutades, et nood söövad pigem sea- kui loomaliha.66D. Fabricius. Liivimaa ajaloo lühiülevaade. Tlk. J. Unt. Tallinn, 2010, lk. 61. Keskaja Euroopas valitses erinevus ka veise- ja sealiha turustamise vahel. Nimelt oli veistega kauplemine juba varasel keskajal regioonideülene, seevastu seakaubandus jäi piirkondlikuks ning alles keskaja lõpul, 16. sajandil selle haare ja ulatus laienesid.67E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 100. Eesti sea- ja veisekaubanduse vanem ajalugu vajab alles lähemat uurimist, kuid tõenäoliselt võib eelmainitud erinevuse turustamisel siinmailgi kehtivaks lugeda. Metssealiha jõudis toidulauale ainult kui jahisaak, kusagilt lihaletist seda osta ei saanud. Ulukiliha oli luksus ning kuulus peamiselt aadlike menüüsse, kuivõrd jaht oli nende seisuse eesõigus. Tõenäoliselt jõudis metssealiha kas või tänu salaküttimisele vahel siiski talupoja lauale. Harva pakuti ulukiliha linnakodanike söömapidudel. Pole küll teada, et Eesti linnades oleks metsloomaliha söömine otse keelatud olnud, nagu oli mõnel pool Saksa linnades, kuid linnas oli ulukiliha keeruline ja kulukas hankida. Seepärast mõistsid linnakodanikud igati hinnata neile maaisandate või aadlike poolt kingitud suurulukite liha.68Vt. lähemalt I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 53, 55, 129. Vrd. A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades. 1350–1550. Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr. 7. Tallinn, 2004, lk. 344–347.
Keskaja toidukultuuri käsitlustes juhitakse tähelepanu põhjapoolse Euroopa ning Vahemere maade antiikkultuuri alusel rajanenud toidukultuuri vahelisele põhimõttelisele erinevusele, milles oma kaalukas roll oli sealihal.69M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 18–22. Kui Vahemere-äärses tsivilisatsioonis olid tähtsaimad toiduallikad ja ühtlasi identiteedi sümbolid vili, viina- ja õlipuud, s. o. põllumajanduse ja viljapuudekasvatuse saadused, siis nn. barbarite toidukultuuris olid hinnatud teised väärtused. Barbarirahvad panid rõhku metsiku looduse ja kultiveerimata maastiku kasutamisele. Jaht, kalastus, korilus, aga ka loomade, eriti sigade vabapidamine metsamassiivides olid nende identiteedi ja eluviisi alusteks. Barbarite toidukultuuris ei seisnud kesksel positsioonil mitte mõni kultiveeritav põlluvili, vaid hoopis loom – siga.70M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 19. Kahtlemata jagasid Eesti elanikud toitumisel Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvastega samu väärtusi ning sealiha hõivas juba muinasajal nende menüüs erilise koha.
Kuigi siga oli keskajal Eestis lihaloomana hinnatud ja sealiha söödi palju, on siiski kahetsusväärselt vähe teada, milliseid roogi sellest igapäevaselt valmistati. Linnakodanike pidusöömingute kohta säilinud andmed osutavad, et toitu valmistati värskest härja- ja lambalihast, kuid sealiha esines pidulaual peamiselt singi ja suitsuvorsti kujul. Nii nägid Tallinna 16. sajandi esimese poole luksusmäärused ette serveerida pidusöömingul eelroa ja prae järel kolmandana sinki, suitsuvorsti ja loomakeeli.71TLA, f. 230, n. 1, s. Bs 7: Kleider-, Hochzeits-, Begräbnis- u.s.w. Ordnungen 1497–1738, l. 15; vt. ka I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 117–118. Seasink oli ka vakusöömingu obligatoorne koostisosa.72Arvi Korhoneni arvestuste järgi tuli nt. Ruila vakusöömingul 1 tünni (ca 100–130 liitri) õlle kohta ca 50 leiba, ½ sinki, ½ lammast, 3 kana, 10 muna, 2½ naela võid, 1½ killingi eest sibulaid ja nisuleiba. Vt. A. Korhonen. Vakkalaitos. Yhteiskuntahistoriallinen tutkimus. Helsinki, 1923, lk. 136. Seasink oli tähtis kaubaartikkel, aga oma pere vajaduseks tavatseti seda ise kodus valmistada. Olenevalt majapidamises leidunud keedu- ja küttekolde iseloomust riputati sinke suitsutamiseks kas mantelkorstenahju, ahjukerise kohale vm. Kahtlemata olid igaühel omad nipid ja tarkused, kuidas saada liha suitsutamisel kõige parem tulemus.
Harva on peolauale varutud toiduainete nimekirjas märgitud seapraad. Pole selge, kas tegu oli juba valmis küpsetatud praega või värskest lihast praetükiga. Näiteks on Tallinna raehärrad uusaastapäeval 1405 söönud muude roogade hulgas seapraadi (2 sinas braden) ning pühapäeval pärast seda seaselga (swines rugghe) ja -jalgu (swines vote).73TLA, f. 230, n. 1, s. Ba 6: Rechnungen des Rats 1400–1693, l. 263. Tallinna raeteenrid said korra aastas spetsiaalset raha seaprae (swynsbrade, krusselbrade) jaoks,74TLA, f. 230, n. 1, s. Ad 32: Städtische Kämmerei-Rechnungen 1507–1533, l. 58p, 72p. paraku ei valgusta selline teade kuidagi toidu kulinaarset olemust. Allikates esineb veel soolaliha ning ehkki üldiselt pole märgitud, et tegu on just sealihaga, on vaieldamatu tõsiasi, et ka sealiha säilitati sissesoolatuna ja tarvitati siis toidu valmistamisel. Tõsi küll, soolaliha hinnati alati madalamalt kui värsket – see oli igapäevane ja lihtrahva toit. Näiteks 1514. aastal jagati Väo küla heinalistele muu moona hulgas tangu ja soolaliha, nähtavasti keedeti nendest rooga.75P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte II, lk. 24, 27. Tallinna Jaani seegi 17. sajandi keskpaigast pärit menüü järgi pakuti seegielanikele neljapäeviti soolalihaga keedetud herneid,76TLA f. 230, n.1, s. Bd 4: Ausspeisung der elenden Armen zu St. Johannis 1658, l. 5. mis oli kindlalt juba varasematel sajanditel igapäevaselt tuntud roog. Ilmselt värskena on pidusöökideks varutud metssealiha. 1454. aastal kinkis ordumeister Tallinna bürgermeistritele ja raehärradele metssea ja -kitse (re unde wildeswin), mis kohe ka praeks valmistati ning peene veiniga alla loputati.77Kämmereibuch der Stadt Reval. Bearb. von R. Vogelsang. In vier Halbbände. Köln, Wien, 1976–1983, nr. 944. 15. sajandil laskis Tallinna raad valmistada (mets)kuldipraadi hingedepäeva söömapeoks, 1536. aastal aga Liivimaa ordumeistri auks korraldatud vastuvõtuks.78Vt. I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 126, 131; A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, lk. 486–488. Sõna ber tähistab alamsaksa keeles kulti; selle all võidi mõelda nii mets- kui ka kodusiga, kuid käesoleval juhul sobib metskult konteksti rohkem. Pole välistatud, et kuldiliha söömisel esivanemate austamise pühal, s. o. hingedepäeval oli ka mingi rituaalne tähendus.
Keskaja Euroopast säilinud kokaraamatutest leiab kohati suuremas valikus kana-, veise- või ulukiliharoogade retsepte kui seapraadide tegemise õpetusi. Siiski nähtub retseptikogudest sealiha laialdane kasutamine toidu valmistamisel. See kuulus näiteks (vormi)pirukate täidisesse, eelkõige lisati aga roogadele sealiha singi, peki või peekoni kujul. Peekoniga tehti täidetud kana, seda lisati kastmetesse, suppidesse, muna- ja köögiviljaroogadesse, samuti piruka- ja vorstitäidisesse. Peekonit on nimetatud Põhjala toidukultuuri esimeseks suureks invasiooniks Vahemere maade kööki varakeskajal.79M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 140–141. Eesti keskaja allikad näitavad samuti seasingi ja -peekoni laialdast kasutamist, neid söödi niisama suupisteks, aga päris kindlasti kasutati ka roogade valmistamisel. Paraku pole viimaste kohta mingit infot säilinud. Tallinnas spetsiaalselt vaeste abistamisega tegelnud Suurgildi Lauagild jagas 16. sajandi esimesest poolest pärit arveraamatu järgi nn. majavaestele muu hulgas hernest seapekiga, 1514. aasta jüripäevaks anti vaestele leiba ja pekki.80Vt. I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 160-161. Herned või oad seapekiga oli üks levinumaid ja igapäevasemaid lihtrahva sööke kogu keskaja Euroopas. 1550. aastal jagati Väo küla heinatöölistele ja päevilisetele söögiks lisaks mitmesugusele kalale soolatud ja suitsutatud sea- või pekikülge, seda võisid nad süüa niisama või valmistada toiduks.81I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 157.
Laialt oli keskajal levinud seajalgade söömine, need olid läbi keskaja pidulaua tähtsad komponendid. Näiteks 1427. aastal osteti Tallinna rae jõulupeoks 54 ning 1428. aasta vastlapeoks 24 seajalga.82I. Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani, lk. 35; A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, lk. 452–453. Kuid neid on raehärrad söönud ka hingedepäeval ning ühel uusaastapäevale järgnenud (pühapäeval pärast uusaastat) söömaaegadest.83TLA, f. 230, n. 1, s. Ba 6: Rechnungen des Rats 1400–1693, fol. 263; A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades, lk. 454. Seajalgu tõid talupojad mõnel pool vakupeoks.84I. Põltsam-Jürjo. Vakupeost keskaja Liivimaal. – Tuna 2007, nr. 4, lk. 19, 20. Igatahes ei seostunud keskajal nende söömine ühe kindla tähtpäevaga. Kuidas seajalgu valmistati ja serveeriti, allikatest paraku ei selgu. Kindlasti ei olnud alati tegu värskete, vaid eelnevalt soolatud seajalgadega. 16. sajandil pole Tallinna rae vastla- ja jõulupeoks seajalgu enam ostetud, kuid päris ära need pidulaualt ei kadunud. Väo küla talupojad tõid neid veel 16. sajandi keskel Tallinna raehärradega koos peetud vakupeoks, iga talupere kolm jalga.85P. Johansen. Beiträge zur älteren estnischen Agrargeschichte II, lk. 33.
Üks keskajal levinud peen toit oli liha ja kala kallerdises ehk sült. Selle tegemiseks sobisid hästi looma lihavaesed piirkonnad: pead, koodid-jalad. Ajalookirjutuses nimetatakse sülti saksa panuseks Euroopa toidukultuuri, juba 1300. aasta paiku leidis see kui brouet d´Alemaigne tee Prantsuse peenesse kööki.86E. Schubert. Essen und Trinken, lk. 298. Sakslastega jõudis süldi valmistamise traditsioon ka Eestisse. Sült polnud mitte ainult peene köögi roog, vaid üks võimalus (sea)liha pikemaajaliselt säilitada. Padise mõisalääni foogtide arveraamatud 16. sajandi lõpust näitavad, et igal aastal valmistati tapetud loomadest, eelkõige sigadest sülti ja vorsti, mõlemaid seejuures korralikult soolates.87SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58. Sülditeoks eelistati Padisel vististi põrsaid, sellele osutab nimetus sulthfercken, mida võib mõista kui „süldipõrsast“.88SRA, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58. Lihavorstide valmistamise kunst on üsna kindlalt samuti Saksa köögi mõju Eesti toidukultuuris. Siinse põlisrahva sealiha valmistamise traditsioonid peegelduvad muu hulgas talupoegade andamites, nad on maaisandatele toonud sinki, pekikülgi, pekki, sealiha ja -jalgu,89Vt. nt. Eesti talurahva ajalugu, lk. 225, 226. aga mitte sülti või vorsti.
Keskajal oli inimeste suhtumine koduloomadesse eelkõige praktiline, see põhimõte ilmneb ka Liivimaa õigustekstides, kus neid võrdsustatakse asjadega.90Vt. nt. 1294. a. Haapsalu linnaõigus. Tlk. T. Kala – Läänemaa Muuseumi Toimetised. Nr. II. Haapsalu. 1998, lk. 15–25, siin lk. 21, §41: Samuti kui kellelgi on rõivas või hobune või mõni muu asi olnud tema kasutada päeva ja aasta [– – –]; samas §42: Samuti kui kellelgi on hobune või muu asi [– – –]. Loomad kujutasid endast vara, mida müüdi, kingiti, panditi, aga ka varastati ja kahjustati. Sigagi oli selle printsiibi järgi eelkõige kasulik „asi“. Ometi näitab sea esinemine mitmesugustes normatiivsetes allikates – linnaõigustes, kodanikumäärustes, rüütli- ja maaõiguses jne. –, aga samamoodi kohtuprotokollides, arveraamatutes jm., et tema tähtsus ja toime oli suurem kui pelgalt majanduslik. Sea kohalolek mõjutas ja kujundas mitmekülgsel viisil inimeste igapäevast elukorraldust nii maal kui linnas.
Seapidamine vajutas eriti linnas pitseri inimeste eluruumile ja -kvaliteedile. Tallinnas kehtinud Lübecki õiguse 1282. aasta koodeks keelas ehitada sealautu kirikaiale ja tänavale lähemale kui 5 jalga (u 1,5 m),91Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Der Revaler Kodex des Lübeischen Rechts. Tlk. Tiina Kala. Tallinn, 1998, §140. samas olid seasulud ehitatud kohati lausa tänavale. 15. sajandi algul käskis raad need heakorra parandamiseks kaheksa päeva jooksul maha lammutada.92Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Koost. L. Kõiv etc. Tallinn, 2014, lk. 65. Juhul kui korraldusele ei allutud, lasi raad need ise lammutada ning keelas edaspidi uusi ehitada. Linnas vabalt ringi jooksvatest sigadest jäi maha haisvat sõnnikut, nad tuhnisid üles tänavaid ja õuesid, olles niiviisi eriliseks nuhtluseks. Sissepääsu enamasti ka kalmistut hõlmanud kirikõuele tuli takistada spetsiaalse tõkendiga, et iseäranis sead ei pääseks seal kurja tegema. Kärssninad ei peljanud tungida võõrastesse hoovidesse ja majadesse. Uus-Pärnu elanik Augustin Puchner kurtis 1594. aastal rae ees, et naabrite sead kogunevad suures karjas õuele ja tungivad hoonetesse, pelgamata isegi tulel valmivat toitu pihta panna.93Eesti Rahvusarhiiv (RA), EAA, f. 1000, n. 1, s. 711: Protokolle 1583–1602, l. 131p: [– – –] wegen der schweine, die tag und nachtt von den nachtbahren, in dem hoff, stalle, badstuben, hause, küchen, stuben und auffm bodem in großer menge sich zuesamen finden, die spiese beym feure und vom feür wegreißen [– – –]. Mees kaebas samuti, et tema perele üüritud majas ei leidu ainsalgi uksel riivi või lukku, mistõttu pole võimalik sigade, koerte ja varaste eest (vor schweinen, hunden und dieben) midagi varjule panna. Sigadega pidi igapäevaelus pidevalt arvestama ning valvsust ei tohtinud kunagi kaotada, sest tagajärjed ei lasknud ennast oodata. Nii kirjeldatakse Uus-Pärnu rae protokolliraamatu 1599. aasta sissekandes juhtumit, kuidas raehärra Rottcher Wechmahnn leidis koju tulles oma toa võõraid sigu täis olevat, kusjuures ühel oli majast varastatud leibki hambus.94RA, EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 349: [– – –] die dörntzen full frembden schweine gefunden und das ein Schwerin ein brot im maule gehabt [– – –].
Pentsik lugu, milles kärssninadel oli tähtis osa mängida, hargneb lahti Uus-Pärnu 1595. aasta raeprotokollis. Nimelt oli Hans Stille majas tekkinud ohtlik intsident, kui Stille juhtus nägema oma endist sulast Danyell Frieset majja tulemas ja koos teenijatüdrukuga magamiskambrisse minemas. Friese oli ukse enda järel sulgenud ning majaperemehe nõudmise peale seda ei avanud. Suures pahameeles kavatses Stille kirvega ukse maha lõhkuda. Danyell Friese ülekuulamine näitas toimunut mõnevõrra teises valguses. Nimelt oli ta tulnud vana peremehe majja mitte kurja nõu (in keiner bösenn meinung), vaid mõningate taskurätikute (etzliche nesetücher) pärast, mis ta oli Stille teenijatüdrukule puhastada andnud. Koos suundusid nad kambrisse, kus asuvas tünnis kõnealuseid rätikuid hoiti. Friese oli magamiskambri ukse seestpoolt sulgenud ainult seepärast, et sead nende kannul tuppa ei pääseks.95RA, EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 157–157p.: [– – –] die schweine ihnn achterfolgett, derohalbenn er die thüre einwendig versperret [– – –]. Linnakodanike vabastamiseks sigade terrorist kupatati kogu seapidamine lõpuks linnast välja, Uus-Pärnu raad käskis 17. sajandi alguskümnenditest pärit kodanikumääruses, et igaüks peab oma sigu väljaspool linna pidama ja selleks vajalikud laudad ja varjualused ehitama, kui aga sead peaks linnatänavail või -vallil ringi jooksma, saab see trahvitud.96Vana-Pärnu kinnisturaamat 1451–1599. Toim. P. Nurmekund, L. Tiik, A. Martin. Tartu, 1984, lk. 236, §46. Tallinnas nõuti juba 1528. aastal, et sigu tohib pidada ainult väljaspool linna ehitatud sarades.97P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk. 252–253. Linnas vabalt ringi jooksvad sead ja muud loomad viidi marstalli ehk linna tööhoovi, kust need alles vastava tasu eest omanikule tagastati, veise eest nõuti 12 killingit ning sea eest 1 veering (9 killingit).98TLA, f. 230, n.1, s. Bs 1: Ratswillküren 1400–1620, l. 29.
Siga suutis olla inimesele nii üksjagu tülikas kaaslane kui ka tähendada reaalset ohtu: metssiga mõistagi, aga isegi koduseaga ei olnud ettevaatus liiast. Keskaja Euroopast on küllalt teateid inimesi rünnanud, vigastanud või tapnud sigadest. Näiteks 1420. aastal Lübecki raekohtus antud tunnistustest ilmneb, et siga oli Arnold Heyzenil varases lapseeas „elajaliku hammustusega“ osa kõrvalestast ära hammustanud.99E. Engel, F.-D. Jacob. Städtisches Leben im Mittelalater, lk. 84. Traagilisem juhtum pärineb 1457. aastast Savignyst, kui põrsastega emis tappis 5-aastase lapse.100P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter. Gottesurteil und Tierprozess. Essen, 2006, lk. 109. Eestist pole keskajast võrreldavaid kaasusi teada, kuid küllap tuli siingi ette, et siga ründas inimest. Kohalikud õigused igatahes käsitlesid looma rünnakuid inimese vastu. Tallinnas kehtinud Lübecki õiguse 1282. aasta koodeks sätestas, et kui mõni koduloom või elajas (ve) inimest vigastas, siis looma omanik ei pidanud vastutust kandma, viimast nii juhul kui intsident toimus looma peremehe kodus kui ka siis, kui see juhtus tänaval.101Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282, §68, §69: Kui kellegi elajas kõnnib tänaval ja teeb mõnele inimesele häda väljaspool maja. Kui elaja omanik ta ära ajab ja teda ligi ei kutsu, ei pea ta vigastuse pärast vastutama ega vanduma. Sisult sama punkt leidub Liivimaa maa- ja lääniõiguse peeglis, kus teiste pudulojuste hulgas on ära nimetatud kult (bere).102Altlivlands Rechtsbücher. Hrsg. v. F. G. v. Bunge. Leipzig, 1879, lk. 129, §30. Sellise õigusprintsiibi aluseks oli looma käsitamine sisuliselt asjana.103Nt. 643 Langobardide kuninga ediktis kasutatakse looma kohta väljendit muta res ehk vaikiv asi, vt. P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter, lk. 111, 115. Kui kohus ei tuvastanud loomaomaniku tahtlikkust looma abil kahju teha või omanik ei teadnud, ei osanud arvestada, et loom võib kedagi kahjustada, siis õiguse järgi temal süüd ei olnud. Küll aga oli tavaks loovutada inimest rünnanud loom kannatanule,104P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter, lk. 114. Tallinna Lübecki õiguse 1586. aasta redaktsioonis seisab, et selline loom (das schadhafftige Viehe) läheb võrdsetes osades kannatanule ja kohtule.105Die Quellen des Revaler Stadtrechts. Hrsg. v. F. G. v. Bunge. Bd. I. Dorpat, 1844, lk. 184. Omanik vastutas ja hüvitas kahjud juhul, kui siga või muu pudulojus tungis võõrale viljapõllule, heinamaale vms., sest see tähendas teise isiku vara ja omandi kahjustamist.106Altlivlands Rechtsbücher, lk. 131, §36. Pahateolt tabatud loomi oli Liivimaa talurahvaõiguste järgi õigus kinni võtta ja enda käes hoida, kuni omanik on kahjunõude tasunud.107L. Arbusow. Die altlivländischen Bauerrechte. – Mitteilungen aus der livländischen Geschichte. Bd. 23. Riga, 1924–1926, lk. 39, §17; lk. 48, §19. Liivimaa maa- ja lääniõiguse peegel ei näinud samas ette karistust, kui võõrale põllule tunginud sigu või hanesid minema peletama ässitatud koer mõne nendest maha murdis.108Altlivlands Rechtsbücher, lk. 129, §31. Muus olukorras tuli teise isiku kodulooma vigastamise või surmamise eest maksta hüvitust.109Vt. Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282, §125; Die Quellen des Revaler Stadtrechts, lk. 170; 1294. a. Haapsalu linnaõigus, §26. Keskaja õiguses annab tunda teatud ebakõla, nii pole ime, et Euroopas peeti inimese tapnud sigade (aga ka teiste koduloomade) üle kohtuprotsesse, mille puhul kostümeeriti nad inimeseks, mõistmaks nende üle kohut nagu tavaliste mõrvarite, kurjategijate üle. Kõige rohkem on Euroopas taolisi kohtupidamisi toimunud just sigade üle.110P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter, lk. 109 jj, 113. Kuigi nn. loomaprotsesside fenomeni on püütud asetada Euroopa ühiskonna laiemate mentaalsete ja sotsiaalsete arengute konteksti,111Vt. nt. P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter, lk. 103–156. on ennekõike põhjust nõustuda M. Feigli seisukohaga, et tegu oli peamiselt õigusliku küsimusega, sellisel viisil looma karistamine võimaldas vältida olukorda, kus inimliku vastutusetuse või inimliku süü ebaproportsionaalsuse tõttu oleks objektiivselt toimunud ülekohus jäänud lepitamata.112P. Dinzelbacher. Das fremde Mittelalter, lk. 134.
See ei tähenda mõistagi, et alati oli inimene kannatajaks pooleks, nii mets- kui ka kodusea jaoks oli just inimene kõige suurem ohuallikas, inimene võis loomi tappa või vigastada ilma otsese vajaduseta. 1593. aastal jõudis Uus-Pärnu raekohtu ette Heinrich Kloß’i kaebus lihunik Michell Zippeni peale, kes oli juba teist korda tema sea surnuks löönud. Selgituses kohtule väitis Michell, et oli võtnud juhusliku väikese malga ja sellega siga umbropsu visanud (ungefher daß schwein geworffen), juhuslikult oli see siga nii halvasti tabanud, et loom sai surma. Mees oli valmis sea omanikule looma kaotuse hüvitama.113RA, EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, fol. 98p. Õiguse silmis õigustas sea tapmist või vigastamist alati hädakaitse.114Altlivlands Rechtsbücher, lk. 135 §52: Sleit ein man einen hunt edder einen beren edder ein ander der dot, binnen dat se schaden don, he blift des ane wandel, ift he dat swere, dat he dat dorch notwere gedan heft.
Kui sea vigastamist või surmamist sai omanikule rahatrahviga kompenseerida, siis hoopis armutu karistus tabas seavargaid. Nii võeti 1439. aastal Tallinnas kinni kaks meest, Henneke ja Melevylye, kes tapsid öösel linnaväravate ees sigu ning peitsid need kotti. Seavargad tabati otse teolt, viidi kohtu ette ning mõisteti poomissurma.115E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals, lk. 46, nr. 16. Henneke ja Melevylye pahategu kvalifitseerus suureks varguseks, mida keskajal karistati poomisega. Riia õiguse järgi kuulus nn. väikese varguse alla näiteks hane või kana vargus, mille eest veel kaela kallale ei mindud.116Die Quellen des Rigischen Stadtrechts bis zum Jahr 1673. Hrsg. v. J. G. L. Napiersky. Riga, 1876, lk. 193, §3.
Muinasajast ei leidu pea mingeid andmeid, mis heidaksid valgust sea kohale Eesti elanike uskumustes ja kultuses. Üksikud põgusad infokillud, peamiselt 19. sajandil üles tähendatud vanad rahvakombed ja tavad, mille algupära ulatub sajandite, ehk isegi aastatuhandete taha, lubavad siiski teatavat mustrit näha. Umbes aastal 98 on Rooma ajaloolane Tacitus oma teoses „Germania“ kirjutanud muu hulgas ka Eestiga seostatud aestide hõimude kohta: „Seal elavad mere ääres aestide hõimud, [– – –]. Nad kummardavad emajumalat. Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlase keskel.“117L. Meri. Hõbevalge, lk. 193. Isegi, kui Tacitus ei kõnele otseselt muistsetest eesti hõimudest, osutab tema kirjapandu Läänemere piirkonnas levinud kultusele. Seal oli tähtis koht muinaspõhja mütoloogias. Kuldid Gullinbursti ja Hilisvini olid vastavalt viljakuse- ja küllusejumala Freyri ning armastusjumalanna Freya (Freyja) ratsud. Gullinbursti kuldsed harjased valgustasid tema isandale teed läbi ööpimeduse. Freyri kulti on peetud ka sigitusjõu võrdkujuks. Freyrile toodi viljaõnneks kuldiohvreid, kult oli ühtlasi Rootsi varase kuningavõimu sümbolloom. Näiteks keltidel ja germaanlastel oli metskult seotud päikese, päikesejumalaga.118H. Eilenstein. Die Entwicklung der indogermanischen Religionen. Norderstedt, 2009, lk. 189–191. Sea seostamist päikese ja tulega leidub eesti vanarahva mõistuütlemistes. Näiteks: siga songib mujal maal, harjased paistavad siiamaale, tähendab päikest; must siga ahjus aga, et tuli on ahjus kustunud.119L. Meri. Hõbevalge, lk. 96; F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Peterburg, 1869, v. 1145–1146. Talvise pööripäeva, tinglikult päikese kustumise ja taassünni aja tähistamise tavades mängis siga eestlastel juba muinasajal olulist osa. Jõuludeks tapeti siga, rituaalne jõuluorikas. Võimalik, et ristiusu mõjul kandus jõuluorika tähendus ja kombestik üle spetsiaalselt küpsetatud seakujulisele leivale.120Eesti etnograafiasõnaraamat, lk. 132, 35. Igatahes seostus siga eestlastel viljakusmaagia ja maaharimisega. Küllap mitte juhuslikult ei osutanud mõnede maaharimisriistade nimetused seale, näiteks seaninaader (e. vannasader), seaninaäke, sama kehtib seasaba söömise tava kohta esimesel külvipäeval.121Eesti etnograafiasõnaraamat, lk. 189; Eesti rahvakultuur, lk. 350–351, 447.
Varaseimas nn. barbariõiguses, s. o. 6. sajandil üles kirjutatud Saali õiguses, on seale pühendatud rohkem ja üksikasjalikumat tähelepanu kui ühelegi teisele koduloomale.122Forschungen über das Recht der Salischen Franken vor und in der Königszeit. Übersetzt v. K. J. Clement. Hrsg. v. H. Zoepfl. Berlin, 1879, lk. 89–104. See kõneleb sea erilisest tähtsusest. Seakari oli varandus ning rohkemgi veel. Eeskätt valitseva kihi jaoks oli liha söömisel sügavam tähendus, liha oli nende jaoks võimu sümbol. Liha tagas inimesele füüsilise jõu, energia ja võitlusvõime, s. o. omadused, millele tolle aja mõistes kõige põhilisemalt rajanes võimu legitiimsus.123M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 26. Lennart Meri leiab võimu ja sea seosele kinnitust eesti rahvakultuurist. Nii kohtab pulmas peiupoolse rahva esindaja kohta nimetust kärsamees või seamees, kes oli pulmarituaali tegelik juht, tinglikult öeldes võimumees.124L. Meri, Hõbevalge, lk. 105. Sea ja võimu seos annab täiendava võtme mõtestamaks lahti sealiha all lookas laudade tähendust eestlaste traditsioonilistel pidusöömingutel.125Veel 19. sajandil olid rikka talu pulmalaual nii suured lihapütid ja Põhja-Eestis, kus pulma viidi seapäid, nii kõrged seapeapoolikute virnad, et lauatagune rida sööjaid polevat väljagi paistnud, vt. A. Moora. Eesti talurahva vanem toit, lk. 256. Eriline tähtsus oli sealihal pulmalaual, seejuures seapea(de) pakkumise komme ulatub ilmselt pulmatavade vanimatesse kihistustesse. Siinkohal väärib tähelepanu Lõhavere linnuse muinasaja lõpust pärinev luumaterjal, mille hulgas domineerib koduloomadest ülekaalukalt siga (47%), samas kui teistes linnustes on sealuude osakaal 10–15%.126Eesti talurahva ajalugu, lk. 103. See võis olla tingitud piirkondlikust loomapidamise eripärast, kuid kõrvale ei saa jätta ka võimalust, et kuna tegu oli Sakala vanema linnusega, siis oli kõnealune „anomaalia“ tingitud pigem sea/sealiha ja võimu seosest.
Pole kahtlust, et seakultuse tähendusväli Eesti muinaskultuuris oli lai, see hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust. 13. sajandi vallutus, maa kristianiseerimine ja uue ideoloogia kinnistumine tõid kaasa teistsuguse mentaalsuse ja teised väärtushinnangud. Ristiusu õpetuses on kesksel kohal kolm toitu – vein, leib ja õli. Siga nende kõrvale ei mahtunud, võrreldavat religioossest tähendust ta ei saanud, ent toidulaual oli sealiha sellegipoolest kõrgelt hinnatud. Nii Vanas kui ka Uues Testamendis on seal negatiivne tähendus, siga nimetatakse roojaseks, ebapuhtaks loomaks. Kristlikus ikonograafias ja sümboolikas on siga seotud nõidade ja ketseritega, aga ka pahedega, eelkõige apluse, õgardluse, laiskusega. Seda uue ideoloogia sõnumit hakati Eestis resp. Liivimaalgi rohkem või vähem usinalt levitama. Keskajast säilinud kohalikus sakraalkunstis on siga haruldus. Kaarma kirikus kaunistab ühe piilari baasi 15. sajandist pärinev loomafiguuridega reljeef, millel on teiste hulgas näha ka siga, täpsemalt kulti. Üks tõlgendusviis näeb kujutatut kui nn. metsikut jahti, mis kehastab võitlust hea ja kurja vahel. Teise interpretatsiooni järgi moodustab omaette tervikliku stseeni kristlikus sümboolikas usklikke ja usujanu tähistavat hirve jälitavad hunt ja siga kui pattude ja pahede võrdkujud.127K. Markus, T.-M. Kreem, A. Mänd. Kaarma kirik. Tallinn, 2003, lk. 74. Siga negatiivses tähenduses ja kontekstis näitas moraliseerivatel ja allegoorilistel piltidel ka hiliskeskaegne graafika, vähemalt mingil määral pidi neid teoseid jõudma ka Liivimaale. Hoopis iseasi on, kas ja kuivõrd jõudis kunstis esitatud siga puudutav sõnum lihtinimeseni ning mis järeldusi ta sellest tegi. Kuid halvustavat suhtumist seasse võis kuulda ka kirikus jutlustel. Näiteks Tallinna Pühavaimu kiriku abipastori Georg Mülleri (u. 1570–1608) eestikeelsetes jutlustes on siga mainitud küll harva, kuid üksnes negatiivses kontekstis.128Vt. G. Mülleri jutluste tekste aastaist 1600–1606 Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpuses http://www.murre. ut.ee/vakkur/Korpused/Myller/myllerj.htm (vaadatud 01.09.2017)
ILLUSTRATSIOONID:
Siga kui prassimise ja õgardluse võrdkuju Erhard Schöni puulõikel „Veini neli omadust“ (1528) ning Hans Burgkmairi sarjas „Seitse surmapattu“ (u. 1510). Allikas: XV-XVI sajandi Saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikust Raamatukogust, koost. Tiina Nurk, Tallinn, 1988.
Keskaja lõpust, varauusaja algusest leidub juba tunnistusi, kuidas igapäevases elus ja suhtluses ilmutab end uue ideoloogia kantud negatiivne suhtumine seasse. Maetten Mulle pilkas 1562. aastal Tallinna õlut, öeldes: Seda õlut peaks sigadele andma, mitte inimestele müüma,129P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk. 215. osutades sellega seale kui kõigesööjale, kelle jaoks toidu kvaliteet pole tähtis. Sõna „siga“ kasutati halvustamaks inimest või tema käitumist. Näiteks 1594. aastal puhkes Uus-Pärnus aadlisoost Heinrich Schenkingi ja raesuguvõsast Hans Mattfeldt jun. vahel tüli õige pöördumise üle. Kui Schenking oli Mattfeldti sinatanud, teatas viimane ärritunult: „Ma ei ole sinu siga, et sa mind sinatad, [– – –].“130RA, EAA, f. 1000, n. 1, s. 711, l. 101: Ich habe noch die deine sweine nicht gehor, daß du mich dutzesth, [– – –]. Samas, selle aja kõige levinumate ja solvavamate sõimunimede hulka „siga“ ei kuulunud. Mitte just positiivsesse valgusesse asetub siga ühe keskajal praktiseeritud karistusviisiga seoses. Nimelt pidi vähemasti Tallinnas sookaaslase moraali ja elukombeid alusetult laimanud naine käima karistusena seakarjuste eskordi saatel ümber või läbi linna, kandes kaelas erilist häbikivi – kahte omavahel ketiga ühendatud ja koledate lõustadega kaunistatud kivi.131E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals, lk. 16, 55, Seakarjuse sotsiaalne prestiiž ja positsioon ei olnud keskaja Euroopas kõrge, ka eelkirjeldatud karistusviis näitab teda vähehinnatud, et mitte öelda põlatud ameti esindajana.
Erilist suhtumist seasse, eelkõige küll metskuldisse esindab muistsete sõdalaste ja keskaja rüütlikultuur. Metssiga on agressiivse temperamendiga loom. Kui teda üllatada või nurka suruda, ründab ta kogu oma jõuga ning isegi väsinult või vigastatult ei kõhkle seda teha. Metskuldi võitlusjanuline ja vapper iseloom oli keskaja sõdalasele eeskujuks. Seepärast jõudis kult või kuldipea rüütlivappidele, kaunistusena sõjarüüdele ja relvadele, isegi inimeste nimedesse. Näiteks saksa mehenimi Eberhard ja selle alamsaksa vaste Evert tuleneb otseselt sõnast Eber „kult” ning tähendab „tugev nagu kult” (hart wie ein Eber).132Vt. Deutsches Wörterbuch von Jacob Grimm und Wilhelm Grimm, http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltextsuche&lemid=GE00079#XGE00079 (vaadatud 01.09.2017); http://woerterbuchnetz.de/DWB/call_wbgui_py_from_form?sigle=DWB&mode=Volltext-suche&lemid=GH02764#XGH02764 (vaadatud 01.09.2017) Everti (Ewerti) nimi oli keskaja Liivimaal levinud nii saksa päritolu aadlike kui ka linnakodanike hulgas. Kas eestlaste vanades nimedes peegeldus samuti metskuldi imetlemine ja austamine, jääb teadmata. Peamiselt keskaja lõpust pärit andmetest ei ole võimalik seda (enam?) välja lugeda, eestlaste lisanimedena esinevad vakuraamatutes ja muudes kirjalikes allikates vaid Persas, Seasabba.133Vt. J. Kivimäe. Eesti keele kaja Helmich Ficke kaubaraamatus 1536–1542. – Keel ja Kirjandus 2009, nr. 8-9, lk. 589; I. Põltsam-Jürjo. Sissevaateid Liivimaa külaühiskonda 15.–16. sajandil. – Tuna 2011, nr. 1, lk. 34. Küll aga võib leida kohanime Kärsa juba 1241. aasta Taani hindamisraamatus, vt. Baltisches historisches Ortslexikon. Estland. Bd. I. Hrsg. v. H. v. zur Mühlen. Köln, Wien, 1985, lk. 192, vrd. lk. 218. Metskulti kohtab ka paaril Liivimaa aadlivapil, nimelt Dönhoffide ja Kursellide suguvõsade vappidel.134Baltisches Wappenbuch. Hrsg. v. P. v. Glasenapp. Alling, 1980, lk. 45–46, 93–94. Ühte eriti omapärast vappi on kujutatud Tallinna Linnamuuseumi kogusse kuuluval raidkivil,135Tallinna Linnamuuseum, Raidkivimuuseumi püsiekspositsioon. sellel võib kilbipildil näha sea seljas ratsutavat alasti naist. Pikkade lahtiste juustega naine hoiab käes kolme õit – roosi, mis korduvad kiivriehisel. Tõenäoliselt on tegu 16. sajandi lõpu või 17. sajandi tööga, paraku puudub igasugune info, kelle vappi on kujutatud või kus see raidkivi on algselt asunud. Keskaja ikonograafias kujutatakse koos seaga või sea seljas ratsutamas pahesid ja patte, niisamuti nõidu. Kreeka mütoloogia tunneb sea seljas ratsutavat naist Baubot.136Baubo kuulus Demeteri saatjaskonda, oli osaline Eleusiuse müsteeriumides. Seda motiivi kasutab näiteks Johann Wolfgang Goethe oma näidendis „Faust”, kirjeldades nõidade Walpurgi ööd: „Näe, vana Baubo tuleb seal, / ta sõidab suurel emis-seal.“137J. W. Goethe. Faust. Tlk. A. Sang. Tallinn, 1983, lk. 109. Kuid ei pahede, nõidade ega Baubo kujutamine vapil ole tõenäoline, ühtlasi ei seletaks see roose naise käes ja kiivriehisel. Metskuldi Hilisvini („võitlussiga”) seljas ratsutas muinaspõhja jumalanna Freya – armastuse, kevade ja õnne jumalanna, kellega seostatakse muu hulgas kibuvitsaroose. Kuid seegi võimalus ei ole lõpuni veenev. Kilbipildi tavatust arvestades pole võimatu, et tegu ei olegi reaalse isiku vapiga, vaid hoopis osaga mingist allegoorilise või isegi pilava sisuga raidkivikompositsioonist.138Näiteks ilmus keskaegse juudivastasuse väljendusena pea poolesajale pühakojale üle Euroopa pilkav raidkivireljeef nn. juudiemisest.
ILLUSTRATSIOONID:
Dönhoffide aadlisuguvõsa vapp. Allikas: Baltisches Wappenbuch, hg. von Patrick v. Glasenapp, Alling, 1980
Kursellide aadlisuguvõsa vapp. Allikas: RA, EAA, f. 3742, n. 1, s. 140
Raidkivitahvlil kujutatud vapp sea seljas ratsutava naisega kilbipildil. Allikas: Tallinna Linnamuuseum, Raidkivimuuseumi püsinäitus. Foto: Inna Põltsam-Jürjo
Positiivset suhtumist kärssninadesse esindas keskajal Püha Antonius, kelle atribuut on siga. Püha Antoniuse hospidalides ehk õuedes üle Euroopa raviti eelkõige tungalteramürgistusega inimesi. Tõbe põhjustas suurel hulgal tungalteri sisaldava leiva söömine. Hospidalides anti haigetele söögiks sealiha, mis leiva asemel köögivilja kõrvale pakutuna aitas tõkestada mürgistuse levikut organismis. Antoniitide tunnuseks on Püha Antoniuse saua kujust tulnud T-märk ning neil olid erilised seapidamise privileegid. Näiteks 15. sajandil Lübeckis oli Antoniuse õuel õigus pidada linnas vabalt ringi jooksmas 20 siga, kes tuli aga märgistada kõrvas rippuva kellukesega ning jalale põletatud T-tähega.139E. Engel, F.-D. Jacob. Städtisches Leben im Mittelalter, lk. 84. Keskajal Eestis antoniitide ordu ei tegutsenud, kuid Püha Antoniuse austamisest räägivad talle pühitsetud kirikud-kabelid, altarid ja ilmikute vennaskonnad. Eriliselt pidas Püha Antoniusest lugu eesti talurahvas. Arvestades sea tähendust Eesti muinasaegses kultuses, polnud rahval ilmselt raske sigade patroonist pühakut omaks võtta. Pühaku nime rahvapärasest vormist – Tõnis (alamsks. Tonnies) – kujunes levinud mehenimi.140Vrd. Eesti rahvakultuur, lk. 498. Keskajal oli Antoniuse, s. o. T-kujuline rist Eestis populaarne amulett, muu hulgas arvati, et juudasitaga võidmisel kaitseb see nõiduse ja halva silma vastu.141J. Reidla. Eesti ehtekunst muinasajast uusajani. Tallinn, 2012, lk. 76. Üks erilisemaid on Aa mõisast Lüganusel leitud, ilmselt 16. sajandist pärit Antoniuse ristist ripats, millel on lisaks lillornamendile kujutatud fallost.142T. Jonuks, K. Johanson. 101 Eesti arheoloogilist leidu. Tallinn, 2017, lk. 166. Igal juhul on niisuguse kujundi sattumine Antoniuse ristil kesksele positsioonile üllatav ja intrigeeriv. N.-ö. ametlikus religioonis loomulikult, aga isegi rahvausus ei paista Pühal Antoniusel ning viljakuse- ja fallosekultusel suurt midagi ühist olevat. Tegelikult võib siiski märgata ühte ühenduslüli nende vahel – siga. Kas mitte just sea kaudu ei ulatu side keskaja populaarse pühaku juurest muinaspõhja viljakusejumala Freyri ning temaga seotud fallosekultuseni ehk siis sellest mõjutusi saanud Eesti muinasaegse seakultuseni, mis hõlmas ühtlasi viljakusmaagiat?143Väärib märkimist, et Antoniuse ristid olid eriti Rootsis rahvapäraste ehetena laialt levinud, neid kanti veel 19. sajandil, erialakirjanduses nimetataksegi neid Rootsi talupoegade ristripatsiks. Vt. J. Reidla. Eesti ehtekunst muinasajast uusajani, lk. 76. Niisugusel ehtel oli küllap eriline otstarve, iseasi, milline just. Kirjanduses on kõnealust Aa mõisa ripatsit seostatud vanade pulmarituaalidega.144T. Jonuks, K. Johanson. 101 Eesti arheoloogilist leidu, lk. 166. Püha Antoniuse austamine Liivimaa lihtrahva hulgas võttis koguni kirikule mittemeelepärase ilme, seepärast keelati 1428. aasta Riia provintsiaalkontsiili otsusega rajada kabeleid, „kuhu Püha Antoniuse ehk muude pühakute kujusid (või pilte) pannakse“.145LUB 7: 1423 mai –1449 mai. Hrsg. v. H. Hildebrand. Riga, Moskau, 1881, nr. 690, §28. Keeld muidugi ei tähendanud, et kirikul õnnestus pühaku rahvapärane kultus päriselt oma kontrolli alla saada. Kristlikul ajal kujunes Püha Antoniuse mälestuspäev 17. jaanuaril, mida eesti rahvakalender tunneb kui tõnisepäeva, n.-ö. sigade pühaks. Selle päeva tavades võib leida jälgi iidsest sea ja päikese seosest. Näiteks Kagu-Eestis näidati sel päeval sigadele päikest ja söödi seapead. Veel usuti, et tõnisepäeva päike toob tervist nii inimestele (eriti meestele) kui ka loomadele-lindudele.146Eesti etnograafiasõnaraamat, lk. 222.
ILLUSTRATSIOON:
Kannatusaltari välistiival kujutatud siga. Altar valmis Brügge meistri Adriaen Isenbranti töökojas u. aastail 1510–1515, kuid siga koos Püha Antoniusega on lisandunud alles hilisema ülemaalimise käigus. Pole teada, kas ülemaalimine sai teoks Brügges või Tallinnas. Allikas: EKM, Niguliste Muuseum. Foto: Stanislav Stepaško
Siga on kuulunud Eesti elanike toidulauale aastatuhandeid, ta pole mitte pelgalt kohaliku toidukultuuri alussammas, vaid samavõrra siinmail elanud inimeste identiteedi ja eluviisi oluline osis. Rohkem ja konkreetsemaid andmeid seapidamise, sealiha toiduks tarvitamise ja seasse suhtumise kohta leidub alates keskajast, seda eeskätt tänu kirjalike allikate olemasolule. Seapidamise mastaape tolle aja Eestis on keeruline hinnata, aga kuivõrd siga oli puhtalt lihaloom, siis majanduslikult suurem tähtsus oli ikkagi veisekasvatusel. Samas toiduna hinnati sealiha, eriti sinki ja peekonit rohkem kui loomaliha ning see oli reeglina ka kallim. Seapidamine mõjutas ja kujundas mitmekülgsel viisil Eesti elanike igapäevaelu nii maal kui linnas, vajutades tugeva pitseri inimeste eluruumile ja -kvaliteedile. Siga sundis inimesi endaga arvestama, ta oli piisavalt oluline, et jätta jälg õigustesse, mitmesugustesse määrustesse, korraldustesse jm. normatiivsetesse allikatesse.
Muinasajal oli seal tähtis koht eesti rahva uskumustes, seakultus hõlmas viljakust, pereõnne, võimu ja vägevust. 13. sajandi vallutus ning maa kristianiseerimine tõid kaasa uued väärtushinnangud ja suhtumise. Nii Vanas Testamendis kui ka Uues Testamendis on seal negatiivne tähendus, siga nimetatakse roojaseks, ebapuhtaks loomaks. Kristlikus ikonograafias on siga seotud nõidadega, samuti pahede ja pattudega. Positiivset suhtumist kärssninadesse esindas keskaja kirikus Püha Antonius – sigade patroon. Sellest pühakust pidas iseäranis lugu Eesti talurahvas. Tema auks rajati kabeleid ja talle toodi ohvriande. Püha Antoniuse mälestuspäeva tunneb eesti rahvakalender kui „sigade püha“. Veel uusajal polnud kohalikes rahvauskumustes ja -kommetes päriselt kustunud mälestus sea igivanast, iidsest seosest võimu, viljakuse, aga ka tule ja päikesega.
Käesolev artikkel on valminud uurimisprojekti IUT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)” raames.