Ämmaemand on üks vanimaid naisteameteid. Iga kogukond vajab üldjuhul kedagi, kes oma teadmiste ja oskustega suudaks abistada sünnitajat ja pakkuda esmast hoolt vastsündinule. Ämmaemanda töö on ajalooliselt olnud läbinisti naiselik ala, see rajanes naiste solidaarsusel ning vastastikusel abistamisel sünnituse juures. Platoni-aegses Ateenas näiteks eeldati, et ämmaemandal oleks endal sünnitamise kogemus,1Antike Medizin. Ein Lexikon. Hrsg. München: C. H. Beck Verlag, 2005, v. 383–384. see välistas mõistagi mehed selles ametis; viimased jäid ämmaemandusest eemale ka keskajal. Ala naiselikkus tuleb ilmsiks juba nimetusest, nii tunneb saksa keel sõna ämmaemand puhul ainult naissoost vormi Hebamme (või Wehmutter), sama kehtib inglise midwife kohta. Isegi eesti keeles osutab nimetus selgelt naisele, vanal ajal oli kasutusel sõna ämm, äm, mis läänemeresoome keeltes märgib läbivalt vana naist.2Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost. I. Metsmägi, M. Sedrik, S.-E. Soosaar. Tallinn, 2012, lk. 631. Hilisemad vormid on ämmaeit, ämmaemand, ämmanaene.3Vt. F. R. Kreutzwald. Teejuhhataja Ämma-kooliliste õppetuse jures. Riia, 1852, lk. VII; F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Peterburg, 1869, v. 77–78. Ämmaemanda töö ei olnud siiski pelgalt naiste vastastikune abi, vaid see oli juba varakult ühiskonnas tunnustatud amet eriliste oskustega asjatundjale.
Eestis nagu mujalgi Euroopas ei olnud keskajal spetsiaalseid asutusi, kus oleks pakutud naistele sünnitusabi, sünnitus leidis aset kodustes oludes. Keskajast on üldiselt vähe säilinud inimelu privaatset sfääri valgustavat kirjalikku materjali, seetõttu on ka ämmaemandate töö ja tegemised üliharva dokumenteeritud. Olukord muutus Eestis alles 18.–19. sajandil. Vene keisrinna Katariina II valitsemise ajal hakati nimelt ellu viima üleriigilisi tervishoiuregulatsioone,4H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas. Tallinn, 1969, lk. 192. mis puudutasid ka ämmaemandust ja sünnitusabi. Valdkonna varasemast põhjalikuma reguleerimisega kaasnes rohkem bürokraatiat ning tekkis ajaloouurimise seisukohalt väärtuslikku dokumentatsiooni. Sünnitusabi areng Eestis jõudis uuele tasemele lihtrahva hulgast pärit ämmaemandaid koolitanud nn. ämmaemandate instituudi (Hebammen Institut) asutamisega Tallinnas 1809. aastal. Ettevõtmise taga seisis Eestimaa tsiviilkuberner parun Boris (Berend) von Üxküll (1762–1827), kes pidas ämmaemanduses välja õppinud talunaisi maal hädavajalikeks.5J. S. Walther. Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele. Tallinn, 1812, eessõna (pagineerimata). Eesti õppekeelega asutus tegutses aastani 1811. Kui saksakeelset erialakirjandust oli Eesti ämmaemandail võimalik hankida juba keskajal, siis esimene eestikeelne erialane käsiraamat „Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele“ ilmus alles 1812.6J. S. Walther. Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele. Selle koostas Eestimaa kubermangu arstivalitsuse inspektorina Tallinna nn. ämmaemandate instituudi üle järelevalvet teostanud Justus Samuel Walther ning tõlkis Otto Reinhold von Holtz. Hoolimata teosele osaks saanud kriitikast kulus uue ja moodsama ilmumiseni mitu aastakümmet. Liivimaa rüütelkonna kulul avaldas Friedrich Reinhold Kreutzwald 1852. aastal õpperaamatu „Teejuhhataja Ämma-kooliliste õppetuse jures“. Tegu oli tõlkega C. E. Brutzeri tööst.7Vt. viide 3. Ämmaemandatele mõeldud vanim eestikeelne õppekirjandus annab aimu nende tööülesannetest, neilt nõutud teadmistest ja oskusest, näidates, mis tasemele oli ämmaemandus (Kreutzwaldil ämma-kunst8F. R. Kreutzwald. Teejuhhataja, lk. 1; Ta kasutab ka mõistet ämma õigus, vt. samas.) Eestis 19. sajandiks jõudnud. Ühtlasi aitavad need näha sidet varasemate aegadega ehk muudavad hoomatavaks järjepidevuse „ämma-kunsti“ arengus.
Kui mujal Euroopas on ämmaemandust ja ämmaemandaid keskajal küllaltki palju ja põhjalikult uuritud,9Vt. nt. F. Harris-Stoertz. Midwives in the Middle Ages? Birth Attendants 600–1300. – Medicin and the Law in the Middle Ages. Ed. by W. J. Turner, S. M. Butler. Leiden, Boston, 2014, lk. 58–87; S. Flügge. Hebammen und Heilkundige Frauen. Recht und Rechtswirklichkeit im 15. und 16. Jahrhundert. Frankfurt am Main, Basel, 1998; B.-J. Kruse. Verborgene Heilkünste. Geschichte der Frauenmedizin im Spätmittelalter. Berlin, New York, 1996. siis Eestis või laiemalt Liivimaal on nende tegevusest sellel ajaperioodil üsna vähe teada. Nad on leidnud äramärkimist meditsiiniajaloolistes või keskaja naistele pühendatud käsitlustes.10Vt. H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 135–140; I. Põltsam. Naine keskaja Liivimaa linnas. – Ajalooline Ajakiri 1998, nr. 1 (100), lk. 23–32; I. Põltsam. Nunnadest, posijatest, kaupmeheleskedest ning teistest õppinud ja õpetatud naistest keskaja Liivimaal. – Vita academica, vita feminea. Koost. S. Tamul, Tartu, 1999, lk. 21–45. Käesolev kirjatöö vaatleb ämmaemandaid Eestis keskajal ja varauusaja algul, peamine eesmärk on näidata, millised olid nende tööülesanded ja kohustused ning positsioon ühiskonnas.
Eesti keskaja kirjalikes allikates on ämmaemandaid mainitud äärmiselt harva, kuid sellegipoolest nad tegutsesid linnas ning usutavasti ka maal. Andmeid leidub peamiselt just linnas töötanud ämmaemandate kohta, külaämmaemandate kohta pole sellest ajast õigupoolest midagi konkreetset teada. 18. sajandi tuntud literaat August Wilhelm Hupel märgib, et eestlastel käib sünnituse juures abiks asjatundmatu vanaeit (das [– – –] unwissende alte Weib), õigeid ämmaemandaid neil pole.11A. W. Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. II. Riga, 1777, lk. 151. Kirjeldatud olukorras ei olnud tegelikult midagi erakordset, ka Saksa külas sünnitasid naised veel kuni uusajani sageli ilma ämmaemandata, ainult mõne naissugulase, sõbranna või naabrinaise juuresolekul ja abiga.12H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung von 1452. – Verhandlungen des Historischen Vereins für Oberpfalz und Regensburg 1975, Bd. 115, lk. 256. Vaieldamatult tundis Hupel Eesti olusid, kindlasti toimuski märkimisväärne osa sünnitusi ilma professionaalse abita ning selge see, et külaämmaemanda teadmised sünnitusabist ei saanud olla oma aja moodsa meditsiini seisukohast tasemel. Samas, ämmaemandana tegutsenud naisi leidus Eesti külas küll juba enne 18. sajandit. Näiteks esines ühel 1665. aasta nõiaprotsessil tunnistajana Jergewer’i küla ämmaemand (Bademutter) Kaye, kellele ei käinud üle jõu ka rasked sünnitusjuhtumid.13Ponno Hansu naise, ämmaemand Kaye tunnistusest selgub, et kui ta oli viibinud ühe sünnitaja juures, siis hüpanud kass üles rehepealsele ja tulnud kohta, kus nurganaine lamas, selle peale oli too silmapilk teadvuse kaotanud ning kogu päeva ja öö kuni järgmise päevani teadvuseta lebanud ning ämmaemandal olnud küllalt tegemist, et naist üles turgutada, vt. RA, EAA.863.1, l. 917: Akte in Untersuchungssachen wider die Kastyschen Bäuerinnen Copso Maye und das Weib des Hoppi Hans Elle wegen Zauberei und Vergiftung, l. 17, 17p. Kahtlemata leidus varasematelgi sajanditel Eesti külas ämmaemandaid või teadjanaisi, kes oskasid sookaaslasi lapseootuse ajal ja sünnitusel toetada ja abistada.
ILLUSTRATSIOON:
Nurgavoodi jõukas majapidamises. Esiplaanil ämmaemand vannitatud ja mähitud vastsündinuga. Tundmatu meister, 15. sajandi teine pool.
Ajaloouurijate hinnangul võib arvestada 1000 elaniku kohta keskmiselt 40–50 sünnitust aastas.14B.-J. Kruse. Verborgene Heilkünste, lk. 135. Nii piisas Eesti väikelinnades ja külakogukondades keskajal ühest ämmaemandast, seevastu Tartus ja Tallinnas, kus elas koos maksimaalselt kuni 5000 ning 7000–8000 inimest, läks neid vaja rohkem. Näiteks Maini-äärses Frankfurdis oli 1479. aastal u. 8300 elaniku kohta ametis neli ämmaemandat.15B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“. Berlin, New York, 1999, lk. 118. 1540. aastate algusest on teada kahest ämmaemandast Tallinnas, samas rae teenistuses oli nendest ilmselt ainult üks. 17. sajandil pidasid linnaarstid soovitavaks kahe asjatundliku ja vannutatud ämmaemanda olemasolu Tallinnas.16H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 134–135. Külaämmaemandad olid kohalikku, s. o. eesti päritolu, linnas olid aga ametis ka saksa naised. Viimased seisid oma päritolu ja potentsiaalselt parema hariduse tõttu mittesaksa ämmaemandaist kõrgemal positsioonil. Puuduvad igasugused andmed otsustamaks, kas või kui ranget seisuslikke ja etnilisi piire arvestavat vahet tehti sünnitusabi andmisel. Näiteks Saksa linnades kohustati ämmaemandaid abistama kõiki sünnitajaid, olenemata sellest, kas naine oli rikas või vaene.17B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 117, 120; H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 254–255. Tõsi, erandiks olid juudid, kellele see printsiip ei laienenud. Pole andmeid väitmaks, et Eesti linnades teenindasid saksa ämmaemandad keskajal ainult saksa naisi. Kuid näiteks 1739. aastal oli Tartus eesti ämmaemandatel keelatud abistada kodanikunaisi, kes olid ju peaasjalikult sakslased,18H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 134. samas muidugi ei saa 18. sajandi olusid ilma pikemata üle kanda varasemate sajandite konteksti. On isegi võimalik, et keskajal kasutasid siinsed maa-aadlikud vajadusel kohaliku külaämmaemanda abi, sest professionaali linnast kohaletoimetamine ei pruukinud alati võimalik olla. Akadeemilise haridusega meesarstid olid sünnituse juures vaid juhul, kui tegu oli komplikatsioonidega. Sünnitajale ja vastsündinule võis kesk- ja varauusajal ühtviisi saatuslikuks saada nii professionaalse abi kättesaamatus kui ka selle madal tase. Samas, murrang sünnitusabi kvaliteedis toimus Eestis alles 19. sajandil koos arstiteaduse arenguga. Mitte vähem oluline oli selle juures riigivõimu kasvav huvi kujundada ja viia ellu tervishoiupoliitikat. Nimelt püüdlesid Euroopa riigid juba 18. sajandil „meditsiinilise politsei“ kehtestamise poole, eesmärgiga siduda inimene hällist hauani riiklikult kontrollitud meditsiiniliste institutsioonide võrguga.19W. Reinhard. Lebensformen Europas. Eine historische Kulturanthropologie. München, 2004, lk. 170 jj.; vrd. B. Wahrig. Globale Strategien und lokale Taktiken. Ärzte zwischen Macht und Wissenschaft 1750–1850. – Macht des Wissens. Entstehung der modernen Wissensgesellschaft. Hrsg. v. R. van Dülmen, S. Rauschenbach. Köln, Weimar, Wien, 2004, lk. 65–680. Saksa arsti Johann Peter Franki märgiline teos „Täieliku meditsiinilise politsei süsteem“ väljendab seisukohta, mille järgi tervisepoliitiline reguleerimine peaks hõlmama kogu privaatset ja avalikku elu, sealhulgas abielu, rasedust, lapsevoodiaega.20Vt. lähemalt J. P. Frank. System einer vollständigen medicinischen Policey. Bd. I. Mannheim, 1779. Riikliku järelevalve tugevnemisest Eesti ämmaemanduse ja sünnitusabi üle andis tunnistust 1763. aastal Peterburis asutatud meditsiinikolleegium, mis hakkas ämmaemandatelt nõudma registreerumist ja eksamit.21H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 192.
Keskaja Liivimaa kirjalikes allikates märgitseb ämmaemandat alamsaksa bademoder, bademodersche, bademuttersche, varauusajal asendus see ülemsaksa sõnaga Hebamme ning selle sünonüümiga Wehmutter. Tallinnast pärineb varaseim teade ämmaemandast aastast 1334, kui allikais mainitakse ämmaemanda tütart (filia obstitricis) Geset.22Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (lüh. LUB), Bd. 2: 1301–1367. Hrsg. v. F. G. v. Bunge. Reval, 1855, nr. CMXXVI. Regulaarseks kujunesid kirjalikud teated ämmaemandatest alles 16. sajandist alates – Grote Anneke (1529), Birriete (1542), 1575. ja 1578. aasta kriminaalprotokollides esinevad mittesaksa ämmaemandad (undudische bademöme).23P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973, lk. 274; Tallinna Linnaarhiiv (lüh. TLA), f. 230, n. 1, s. Bj 6/I: Kriminalsachen und Gerichtsprotokoll-Bruchstücke 1500–1612, l. 329; TLA, f. 230, n. 1, s. Aa39 Niedergerichts-Protokolle 1549–1578: l. 87p. Ei ole teada, millal hakati keskaja Liivimaal ametisse nimetama linnaämmaemandat. Mitmest Euroopa linnast (Pariis, Rouen, Konstanz jne.) on juba 14. sajandist andmeid nn. vannutatud ämmaemandatest.24B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 117. Riiast pärineb varaseim teade linnaämmaemandast, kes sai raelt palka ja oli kindlustatud tasuta elamispinnaga aastast 1467.25J. W. Dehio. Mitteilungen über die Medicinalverhältnisse Alt-Revals. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands 1894. Bd IV, lk. 248. Tallinnas oli linnaämmaemand ametis hiljemalt 1530. aastatel, kui allikad annavad teada Josine Papenbuschist, kes oli ühtlasi Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradti abikaasa.26P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch, lk. 274. Tallinna rae arveraamatu 1545. aasta sissekande järgi saadeti ämmaemandale nagu teistelegi linnaametnikele pühadeks hani ja kaks toopi veini.27H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 134. Tartus on ämmaemandat mainitud 1550. aasta raeprotokollis.28RA, EAA.995.1.235: Protokolle 1547–1555, l. 89–89p. Tegu pidi olema linnaämmaemandaga, kuivõrd protokollis on juttu majast, kus „tavatsesid elada ämmaemandad“ (dar die bademoderschen plegen inthowanen), osutades rae antud elamispinnale ning ühtlasi ka asjaolule, et selline ametipost eksisteeris linnas juba aastaid.29RA, EAA.995.1.235, l. 89: [– – –] dat in sollikem huise ie und allenwege eine bademoder gewanet [– – –].
Keskaja allikad ei paku üldiselt lähemat informatsiooni ämmaemandate isiku kohta, parimal juhul on teada nimi. Josine Papenbusch on selles osas tänuväärne erand, nimelt leidub tema kohta, osalt skandaalse abikaasa tõttu, mitmeid kirjalikke teateid. Millal Simon Wanradt Josinega abiellus, pole teada, ilmselt 1530. aastate algul. Iseenesest oli ämmaemanda ja pastori abielu, pidades silmas mõlema ametikohustusi, lausa ideaalne kooslus, kuid Josine ja Simoni kooselu õnnestumiseks sellest ei piisanud. Šokeerides kogu linna, lasi Oleviste pastor Wanradt 1537. aastal ühe prostituudiga oma naise ja alaealiste laste juurest jalga. Sama aasta novembris maksis raad Wanradti palga – 50 marka – välja tema naisele.30K. Altof-Telschow. Wanradt-Koelli katekismus ja tema aeg. – Eesti vanimad raamatud Tallinnas. Die ältesten estnischen Bücher in Tallinn (Reval). Koost. L. Kõiv etc. Tallinn, 2000, lk. 70–71. Ent juba 1542. aastal kostis Viljandi komtuur Johann van der Recke Tallinna raes ees, et Wanradtile tema raamatud välja antaks.31TLA, f. 230, n. 1, s. B.B 52/VI: Briefe von Komtur zu Fellin 1390–1558, l. 109. Tallinna raad keeldus seda lubamast ning avaldas samal aastal avaliku kirja, millega kuulutas, et Wanradt on purustanud oma abielutruuduse ja -kohustuse. Osutusega Matteuse evangeeliumile 5:19 teatas raad, et Josinel ei lasu mingit süüd ning kui ta peaks tahtma Jumala ja ilma ees uuesti abielluda, ei tohi seda keegi takistada.32TLA, f. 230, n. 1, s. Bo1: Pastoren 1525-1687, l. 19; vrd. K. Altof-Telschow. Wanradt-Koelli katekismus, lk. 71. Sisuliselt kuulutas raad abielu lahutatuks. Hoolimata keerulisest eraelust, oli ämmaemand Josine edukas ja silmapaistvalt jõukas naine, surres jäi temast järele märkimisväärne varandus – üle 15 000 Riia marga, nagu näitab sellekohane infosedel Tallinna raearhiivis.33TLA, f. 230, n. 1, s. Bt 1: Inventarien 1406–1600, pagineerimata: [– – –] Her Johan van Werne gifft over he upt radthuß gebrocht heft van Josinen milder godechtnisse orem geldhes is 1 1/2M 31 mr 13 ß. Huvipakkuv on pärast Josine surma koostatud varainventar (zeligen Josynen der bademoderschen nhalat), mis pärineb 1544. aasta juunist.34Vt. TLA, f. 230, n. 1, s. Ae2: Nachlassinventarien 1540–1548, l. 74p–76. Heal järjel majapidamine paistab välja juba köögi- ja lauanõudest: 5 vaskkatelt (suuri ja väikseid), 4 grapenit, rauast praepann, 2 röstimisresti, 2 praevarrast, 21 tinakannu, 9 tinakaussi, 7 tinavaagnat ja 7 tinataldrikut, 3 (soola)toosi, hõbedast soolavaat, 4 hõbelusikat, hõbepeeker jne.35TLA, f. 230, n. 1, s. Ae2, l. 74p, 75. Väärikas oli naise garderoob, kui mainida kas või ainult mustast, punasest ja sinisest kalevist, sametiga ääristatud rõivaid või ametüsti, rubiini, karneooli ja safiiriga kaunistatud ehteid. Josine vara hulka kuulus hulk eri päritolu münte, sh. kuldmünte (38 korsaten, 5 engelloten, 1 ungersch gulde, 3 gold gulden, 5 empter gulden, 6 horne gulden, 1 philips gulde, 6 Schreckenberger jne.). Peale selle leidus tema majapidamises 250 marka killingites. Oletatavasti olid need killingid ning ilmselt ka võõrast päritolu kuldmündid antud Josinele tasuks tema töö eest. Ämmaemanda ametile ei viita naise vara hulgast otseselt miski, ehk ainult märkimisväärne kogus eri sorti lõuendit ja linast kangast, seevastu arstiriistu või erialast kirjandust loendis ei esine. Josine varainventar ei reeda, mil viisil naine nii märkimisväärse vara omandas – isegi kui osa sellest oli saadud näiteks pärandusena, pidi ta ka ämmaemandana hästi teenima. Korralik sissetulek annab ühtlasi tunnistust, et tegu oli heal tasemel professionaaliga. Simon Wanradt üritas veel mitu aastat pärast Josine surma naisest jäänud pärandust kätte saada. Kas see tal ka lõpuks õnnestus, jääb teadmata.
Kuidas ämmaemandaks saadi ja välja õpiti, selle kohta pole Eesti vanemast ajast mingit infot säilinud. Keskaja Euroopas toimus väljaõpe üldiselt praktiseeriva ämmaemanda juures, kohati panustas õpetusse ka mõni akadeemilise haridusega meesarst, niisamuti võis ämmaemandast ema anda oma teadmised edasi tütrele. Peamiselt kogusid naised vajalikke oskusi ja teadmisi empiiriliselt, tähtsad olid isiklikud, omaenda sünnitustel saadud kogemused. Pole kahtlust, et samasugune olukord valitses ämmaemandate „väljaõppes“ keskajal ka Eestis resp. Liivimaal. Saksa linnades pöörati hiliskeskajal ämmaemandate järelkasvu koolitamisele juba suurt tähelepanu. Ämmaemandad, kes õpetasid teisi välja, said selle eest eraldi tasu.36H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 265. Ämmaemandaks saada tahtja pidi olema selleks kõlbulik nii füüsiliselt, vaimselt kui ka kommetelt. Pärast 3–5 aastat õppimist tuli sooritada eksam kirikuõpetaja, auväärsete prouade ning linnaarsti ees, õnnestunud sooritusele järgnes veel terve aasta töötamist ämmaemanda abilisena, alles seejärel oldi valmis ämmaemanda ametisse vannutamiseks.37H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 265. Keskaja Eestist ei ole ämmaemandate koolitamise ja väljaõpetamise kohta vähimatki infot säilinud. Tallinnast on alles 17. sajandi teisest poolest teada, et ämmaemanda ametisse vannutamise eelduseks oli eksami tegemine linnaarstile, kuid vastavasse komisjoni võis kuuluda lisaks veel linnaämmaemand ja rüütelkondlik maa-arst.38J. W. Dehio. Mitteilungen über die Medicinalverhältnisse Alt-Revals, lk. 249 Niisamuti nõuti ämmaemanda kandidaadilt, et too oleks virk, valmis minema väljakutsele päeval ja ööl, samuti tuli olla viisakas, sobimatuks peeti rumalate naljade tegemist ja vandesõnade kasutamist.39H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 135. Samasuguseid nõudmisi ämmaemandatele kohtab juba Saksa linnade keskaegsetes määrustes,40Vrd. H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 254, 265. mille mõjud ulatusid kahtlemata Eestisse. Alates 16. sajandist, kui Saksa ämmaemandatemäärusi ilmus ka trükis,41Vt. nt. A. Lonicer. Reformation oder Ordnung für die Hebammen. Allen guten Policeyen dienstlich. Frankfurt a/M, 1573. muutusid need laialt ja mugavalt kättesaadavaks. Konfessionaliseerumisajastul sai lisaks professionaalsetele oskustele tähtsaks, et ämmaemand oleks õiget usku, Tallinnas pidi ta 17. sajandil olema luteri usku ning kirikus vannutatud. Just sel põhjusel lükkas 1692. aastal Tallinna raad tagasi ühe Hollandi päritolu naise sooviavalduse saada linnaämmaemanda kohta – hollandlannal oli küll vastav kvalifikatsioon, kuid ta polnud „õiget“ usku.42J. W. Dehio. Mitteilungen über die Medicinalverhältnisse Alt-Revals, lk. 249.
Sünnitusabi arengus Eestis andis, nagu muudeski valdkondades, tunda kohaliku ühiskonna jagunemine saksa ja nn. mittesaksa segmendiks. Moodsad meditsiinilised arusaamad ja põhimõtted jõudsid siiamaile Saksa kultuuriruumist saksa keele vahendusel. Saksa ämmaemandad Eestis said keskajast peale kasutada oma töös erialast kirjandust. Euroopas ringles juba 12.–13. sajandil käsikirjalisi ladinakeelseid naiste tervisehädasid, rasedust ja sünnitust käsitlevaid teoseid. Nendest üks tuntumaid oli günekoloogilisi ja sünnitusabi puudutavaid teadmisi koondanud nn. Trotula (Passionibus Mulierum Curandorum), mida omistatakse Salerno meditsiiniteaduskonnas õppinud Trota-nimelisele naisarstile. Kuni keskaja lõpuni oli Trotula Euroopas omalaadne standardteos, mis tõlgiti ka rahvakeeltesse, sh. 15. sajandil saksa keelde.43B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 16–17. Laialt tuntud oli veel Albertus Magnusele omistatud, kuid ilmselgelt mitte tema kirjutatud „Secreta mulierum“, mida muu hulgas kasutati õppevahendina ülikoolides ning mis alates 14. sajandist oli kättesaadav saksakeelsete tõlgetena.44B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 18. Väärib märkimist, et ka Tallinna Oleviste kiriku vaimuliku Reinhold Gristi raamatupärandi hulgas leidus 1551. aasta inventari järgi „Alberti Magni Secreta mulierum“.45Vt. lähemalt J. Kreem. Reinhold Grist ja tema raamatukogu. Pilk 16. sajandi esimese poole Tallinna vaimsetele võimalustele. – Lugemise kunst. Raamat ja aeg. Kd. 2. Koost. P. Lotman. Tallinn, 2011, lk. 161. 1513. aastal ilmus trükis spetsiaalne ämmaemandate õpperaamat „Der schwangeren Frauen und Hebammen Rosengarten“ Maini-äärses Frankfurdis töötanud linnaarsti Eucharius Rößlini sulest.46Vt. digiväljaannet https://gdz.sub.uni-goettingen.de/id/PPN559069138 (vaadatud 04.09.2018) Seni puuduvad kindlad tõendid Rößlini raamatu jõudmisest Eestisse, samas on see äärmiselt tõenäoline. Ämmaemandatele olid abiks veel mitmesugused meditsiini- ja taimeraamatud, mis sisaldasid muu hulgas retsepte ja nõuandeid sünnitusabiks ning naistehaiguste raviks. Sellistest meditsiiniteostest 13.–16. sajandi Liivimaal puudust ei olnud,47Vt. nt. Mittelalterliche Handschriften in den Sammlungen des Stadtarchivs Tallinn und des Estnischen Historischen Museums. Katalog. Hrsg. v. T. Kala, Tallinn, 2007, lk. 190–209. kuid kui palju oli nendes sünnitusabi ja günekoloogiat puudutavaid nõuandeid, alles vajab lähemat uurimist. Igatahes Tallinna kodanikule Hans Kampferbekele48H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 140. kuulunud alamsaksakeelses inkunaablis aastast 1484 leidub raseda tervishoidu puudutavat infot. Näiteks keelatakse rasedal aadrit lasta, ka „hoidku ta end tugeva hüppamise ja löökide eest vastu keha“, samuti soovitatakse vältida liialdamast töötamise ja ravimite tarvitamisega. Küll aga pidi naine lapseootel „head veini jooma ja norutunde eemale peletama“.49M. Schrick. Kraft und doghede der branden watere. Lübeck, 1484, lk. 7. Vanimas Tallinnast säilinud nn. taimeraamatus leidub mitmeid sünnitusabi puudutavaid nõuandeid. Näiteks soovitatakse suitsutada küüslauku, kui sünnitegevus on peatunud, üldse olevat küüslaugu lõhn Hippokratese järgi sünnituse juures hea. Kui naine hakkab maha saama, siis võib suitsutada ka aed-piprarohtu, nurisünnituse puhul sobib kasutada vesikressi; sünnitegevuse ergutamiseks soovitatakse määrida võhumõõga seemnetest või vartest saadud keedise ja veini seguga.50Vt. M. Tammet. Materia medica ja keskaegsed käsikirjad natuurfilosoofia kontekstis. (Bakalaureusetöö, Eesti Humanitaarinstituut, käsikiri). Tallinn, 1999, lk. 22, 29, 36, 39; vrd. M. Tammet. Some Aspects of Herbal Medieval Treatment on the Example of Medieval Reval. – Quotidianum Estonicum (Medium Aevum Quotidianum V). Ed. by J. Kivimäe, J. Kreem. Krems, 1996, lk. 111–117.
ILLUSTRATSIOON:
Ämmaemand võtab vastu sünnitust naiselt sünnitustoolil. Illustratsioon Eucharius Rößlini nn Rosengarten’i
raamatust.
On rohkem kui keeruline hinnata, mil määral selletaolised nõuanded Eestis resp. Liivimaal laiemalt levisid ning kas kohalikud ämmaemandad rakendasid neid õpetusi oma igapäevatöös. Tõenäoliselt leidus meditsiinialast kirjandust vaid üksikutel saksa soost ämmaemandatel, eesti ämmaemandatel aga üldse mitte. Samas ei pidanud ämmaemand tingimata ise raamatuid lugema, vaid erialakirjanduses leiduvad nõuanded, oskusteave võis temani jõuda ka mõne akadeemilise haridusega arsti vahendusel. Usutavasti omasid saksa ämmaemandad linnas mingil määral kontrolli nn. mittesaksa ämmaemandate, sealhulgas nende ametiks ettevalmistuse üle. Just selle suhtluskanali kaudu said raamatuteadmised jõuda eesti ämmaemandateni linnas ning ulatusid ehk isegi linnapiiridest kaugemale. Mis tasemele küündis Eesti ämmaemandate professionaalsete oskuste ning erialaste teadmiste tase keskajal ja varauusaja algul, on andmete puudusel võimatu öelda. Üldiselt tuleb arvestada, et meditsiiniteadmiste levikul võisid komistuskiviks saada niihästi visalt püsivad traditsioonilised arusaamad kui ka ajastule iseloomulikud eelarvamused ja religioossed põhimõtted. Näiteks veel 19. sajandi algul on ämmaemandaks õppijatele pandud südamele, et nad ei usuks jutte rasestumisest meesterahva osaluseta ehk unnenäggemisse läbbi.51Vt. J. S. Walther. Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele, lk 28: §74. Ei ükski naesterahwas woi käima peäle sada, kui ta ei olle meesterahwaga alland, ja se on selge walle kui kegi ütleb, et ta unnenäggemisse läbbi käima peäle sanud, ilma selleta, et temmal meesterahwaga olleks teggemist olnud. Kirjalikud teated osutavad, et Tallinna linnaämmaemandad suutsid 16. sajandil välise vaatluse abil kindlaks teha, kas sündinud laps oli täielikult välja arenenud (lõpuni kantud?) (ein vollenkommen kindt) või mitte (kein vollenkomen kind).52TLA, f. 230, n. 1, s. Bj 6/I, l. 329; samas f. 230, n. 1, s. Aa39, l. 87p. Paraku on pelgalt nende nappide väljendite põhjal võimatu hinnata ämmaemandate tegelikke teadmisi, kõnelemata sellest, kui põhjendamatu oleks keskaja erialateadmiste taset mõõta nüüdisaja mõõdupuuga. Näiteks lapse eventuaalse sünniaja kindlaksmääramine kuulus vaieldamatult ämmaemanda põhiliste kutseoskuste hulka, samas ei saa unustada, et keskaja meditsiinis puudus veel üksmeel küsimuses, kui kaua rasedus tegelikult kestab.53W. Reinhard. Lebensformen Europas, lk. 234.
Ämmaemandate tööülesanded olid keskaja Euroopas, sh. Liivimaal igal pool sarnased, hõlmates naiste nõustamist ja abistamist lapseootuse ja sünnituse ajal, samuti vastsündinu esmast hooldust. Hiliskeskajal hakati Euroopa linnades välja andma spetsiaalseid ämmaemandatemäärusi. Saksa linnadest pärineb vanim taoline 1452. aastast Regensburgist.54H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 253–266. Tavaliselt olid need eeskirjad linnaarsti koostatud ja rae kinnitatud.55B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 119. Eesti linnadest keskajast selliseid määrusi teada ei ole, alles 17. sajandist on Tallinnast säilinud mõningaid nõudeid ja ettekirjutusi ämmaemandale. Näiteks nõudis linnaämmaemanda ametivanne aborditegemisest hoidumist, samuti keelas linnaarsti loata linnast lahkumast.56H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 134–135. Tallinna 1695. aasta apteegimäärustik määras ämmaemandate ja linnaarstide töö vahekorra, nii ei olnud ämmaemandal luba tegeleda sisehaigustega ning kui sünnitaja või vastsündinu haigestusid, siis ei tohtinud ta neile ise ravi määrata.57H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 135. Vrd. Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.–20. sajandini. Koost. L. Kõiv etc. Tallinn, 2014, lk. 253: §3. „Sellega on ka kõikidel meie apteekritel, kirurgidel, saunameestel, ämmaemandatel ja põetajatel tõsiselt keelatud määrata mõningaid sisemisi ravikuure mis on üksnes härrade arstide ja meditsiinidoktorite asi.“
Keskaegsed ämmaemandatemäärused panid muu hulgas paika patsiendiga ümberkäimise põhireeglid. Osa nendest põhimõtetest sai mitmeks sajandiks regioonideüleselt mõõtuandvaks. Näiteks manitses Regensburgi 1452. aasta määrus ämmaemandaid pidama karskust, hoiduma töö ajal alkoholist.58H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 255. Sedasama õpetab vanim eestikeelne ämmaemandate õpperaamat 19. sajandist.59J. S. Walther. Lühhikenne Öppetus Eestima Tallorahwa Ämmadele, lk. 2. Mõningate keskaegsete printsiipide vastupidavust ajale demonstreerib hästi Peterburi 1789. aasta apteegimäärustikus leiduv punkt, mis on sisult sarnane Regensburgi ämmaemandatemääruses leiduvaga, veelgi enam – Vene seaduste kogu ja selle järgede kaudu sai see maksvaks ka Eestis esimesel iseseisvusajal: „Kui ämmaemand on kutsutud vaese sünnitaja juurde, kellel varsti sünnitus või kellel sünnitus juba tegelikult algas, siis ei või ämmaemand, kuigi teda samal ajal kutsutakse rikka, silmapaistva või oma tuttava sünnitaja juurde, mingil juhul esimese juurest lahkuda, välja arvatud kui sünnitaja nõus on tema juurde teise ämmaemanda jätmisega.“60H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 136. 1452. aasta määrus keelas ämmaemandal lahkuda sünnitaja juurest, kelle juurde ta oli kutsutud, mõne teise juurde, kes maksaks paremini või keda ta meelsamini teenindaks, ämmaemand pidi teda esimesena välja kutsunud sünnitaja juurde kohale jääma, kuni on oma tööga lõpuni valmis saanud.61H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 255.
Hiljemalt 16. sajandil kasutati Saksa linnades enamasti sünnitustooli, mille tõi kaasa ämmaemand, 18. sajandist kasutati seda ka Saksa külades.62P. Münch. Lebensformen in der frühen Neuzeit. Berlin, 1998, lk. 207. Pole teada, kas Liivimaa linnades olid sünnitustoolid hiliskeskajal levinud, Tallinna ämmaemanda Josine Papenbuschi inventari hulgas sellist igatahes ei leidu, samas hilisematel sajanditel väidetakse olevat sünnitustool kasutusel olnud.63H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 139. A. W. Hupeli teatel sünnitasid eesti naised rasketel juhtudel oma mehe süles istudes, sünnitustooli kasutamist ta ei maini, tõenäoliselt seda eesti külas ka ei tuntud. Kõige tavalisemalt sünnitasid eesti naised Hupeli sõnul harkisseisus kahe käega kindlast toest kinni hoides, ämmaemanda ülesandeks oli kinni püüda põrandale puistatud heina või õlgede sisse emaihust „pudenev“ laps.64A. W. Hupel. Topographische Nachrichten, lk. 151. Seistes, kükkasendis või mehe süles istudes sünnitamine oli tol ajal tavaline mujalgi Euroopas.65P. Münch. Lebensformen in der frühen Neuzeit, lk. 207. Sünnitusvalude kergendamiseks polnud keskajal erilisi vahendeid, sünnitajat pidid aitama palved, pöörduti Neitsi Maarja, samuti Püha Margareta jt. pühakute poole. Eestlased tavatsesid kasutada loitse, regivärsilisi sünnitussõnu,66M. Kõiva. Eesti loitsud. Tallinn, 2011, lk. 257–259. mida ämmaemandad pidid iseäranis hästi tundma. Kuressaare gümnaasiumi ülemõpetaja Jean Baptiste Holzmayer (1839–1890) kirjeldab, kuidas Eesti ämmaemandail oli kombeks, juhul kui sünnitegevus oli liiga aeglane, ärgitada sünnitajat pihtima, kõiki saladusi oma südamelt ära rääkima. Nagu autor irooniliselt nendib, kasutasid seda „ravivahendit“ iseäranis meelsasti vanad klatšihimulised naised ning alles pärast kõigi saladuste väljapressimist hakati kasutama mõjusamaid abivahendeid.67J. B. Holzmayer. Osiliania. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Bd. 7, Heft 2, Dorpat, 1872, lk. 99–100. Pihtimise maagilisele toimele panustamine võiks traditsioonina ulatuda tagasi katoliku aega. Igatahes näitab see ämmaemandat kui inimese kõige privaatsema, avalikkuse eest varjatud delikaatse informatsiooni valdajat. Sünnitegevuse esilekutsumiseks ja kiirendamiseks on eestlased 18.–19. sajandi kirjasõna andmeil tavatsenud kasutada küllaltki drastilisi meetmeid. Näiteks püüti laps emaihust välja raputada, selleks võtsid kaks tugevat naist sünnitaja käed enda õlgadele ja hüppasid koos nende vahel rippuva sünnitajaga.68H. Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas, lk. 139. Taolised ponnistused toimusid reeglina ämmaemanda taktikepi all. Samas kirjeldavad 18. sajandi õpetatud arstid ka Saksa ämmaemandate mõningaid meetodeid mitte kuidagi teisiti kui õõvastavatena.69Nt. Göttingeni naistearsti F. B. Osianderi kirjeldus, vt. P. Münch. Lebensformen in der frühen Neuzeit, lk. 208. Ämmaemanda traditsiooniliste kohustuste hulka kuulus veel vastsündinu esmane läbivaatus, ta puhastas nabanööri lõikekoha, pesi lapse soojas vees ja mähkis. Vajadusel vaatas ämmaemand üle ja hindas ammede sobivust.
Sellele kõigele lisaks oli ämmaemandal võimude poolt peale pandud kohustusi. Ämmaemanda ekspertarvamust võis tarvis minna pärimisõiguse üle otsustamisel, näiteks kui laps sündis pärast isa surma. Ämmaemand andis teada sündinud vallaslastest, toimetas hädaristimist ning omas seetõttu lähedast sidet kirikuõpetajaga. Saksa-Rooma keisri Karl V 1532. aasta kaelakohtuseadus Constitutio Criminalis Carolina kaasas ämmaemanda sõnaselgelt kriminaalmenetlusse. Ta oli ekspert lapsetapujuhtumite puhul. Carolinas on toodud sätted, kuidas tuvastada ja uurida lapsetapmise süüd, näiteks nõuti kahtlustatava naise läbivaatust ämmaemanda poolt, viimane pidi kindlaks tegema, kas kahtlusalusel on rinnapiima jms.70J. Kivimäe. Naised, kurat ja „kassipea“. Anna ja Tobbe Malle kohtuprotsess Tallinnas 1594. – Ariadne Lõng 2002, nr. 1/2, lk. 84. Karl V kaelakohtuseadus, mis Püha Rooma Riigi kuulsaima seadusena kindlustas karistusõigusliku ühtsuse kogu Kesk-Euroopas,71H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn, 2007, lk. 399. mõjutas kahtlemata ka Liivimaa kohtupraktikat, ehkki uurimusi selle kohta napib. 16. sajandi keskpaigast oli Tallinnas ja Tartus ämmaemandate kaasamine lapsetapmisjuhtumite uurimisse ja menetlemisse tavaline. 1554. aasta sissekirjutuse järgi protokolliraamatus määras Tartu raad taoliste juhtumite puhul ämmaemanda kohtufoogtide abistajaks.72RA, EAA.995.1.235, l. 400. Tartu 1553. aasta raeprotokollist nähtub, kuidas ämmaemandal lasti ühe linnakodaniku tütar läbi vaadata ning kindlaks teha, kas tal on piima.73RA, EAA.995.1.235, l. 350p: [– – –] wie sie nach bevehl eines erbaren rades der Schröderschenn dochter Annen durch die bademödersche latenn besichtigen, und befunden, das sie melck gehatt. Piima olemasolu tõendas, et tal on vallaslaps, mistõttu tuli teda edaspidi kohelda nagu autut naist koos kõige sellest johtuvaga.74RA, EAA.995.1.235, l. 350p. Tallinna kohtuprotokollides leidub mitmeid teateid ämmaemandate tehtud ekspertiisist. 1575. aastal vaatas ämmaemand koos mõningate naistega üle ühe vastsündinu surnukeha ning tunnistas kohtule, et see ei olnud elujõuline, täielikult (välja) arenenud (kein vollenkomen kind) ning pidi olema surnult ilmale tulnud.75TLA, f. 230, n. 1, s. Aa39, l. 87p. 1578. aastal istus vangimajas eesti naine Katharina, kes oli enda väitel sünnitanud surnud lapse. Asjatundjatena kutsuti kohtusse eesti ämmaemandad, kes uurisid laipa ja kinnitasid, et laps oli terve, täielikult välja arenenud (ein vollenkommen kindt), tema kaela polevat murtud, aga kas ta oli surnult sündinud, seda ei teadnud nad öelda.76TLA, f. 230, n. 1, s. Bj 6/I, l. 329. Samal aastal Tallinnast prügihunnikust leitud surnukeha puhul tegi mittesaksa ämmaemand kahe kodaniku juuresviibimisel kindlaks, et imiku kael oli murtud.77E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884, lk. 99.
ILLUSTRATSIOON:
Väljavõte Tallinna kohtuprotokollist, milles mainitakse mittesaksa ämmaemandaid (1578). TLA, f. 230, n. 1,
s. Bj 6/I, l. 329
Mõnevõrra rohkem informatsiooni ämmaemanda isiku kohta kui vaid nimi tuleb välja ühe 1594. aasta kohtuprotsessi materjalidest. Nimelt kuulati Tallinna alamkohtus tunnistajana üle vana ämmaemand (Olde Bademoder) Kaj.78J. Kivimäe. Naised, kurat ja „kassipea“, lk. 76. Viimase ütlustest selgub, et Tobbe Malle oli küsinud talt arvamust ühe nõgestest leitud pea kohta. Kaj väitel vaatas ta verist pead, kuid ei näinud sellel hambaid, seetõttu ei teadnud ta, kas tegu oli kassi või inimese peaga. Tundub küsitav, kas vana kogenud ämmaemand tõepoolest ei suutnud teha vahet lapse ja kassi peal. Sel juhul tuleb tema teadmisi inimese anatoomiast pehmelt öeldes tagasihoidlikeks pidada. Või pigem püüdis ta ennast põikleva vastusega võimalikust lapsetapmisjuhtumist ja sellega paratamatult kaasnevast kohtulikust uurimisest eemale hoida? Viimase poolt räägib ka Kaj soovitus leitud pea puhta riidetüki sisse mässida, maha matta ning asi sellega rahule jätta. Paraku ei soovinud Tobbe Malle ämmaemanda elutarka nõu kuulda võtta ja tahtis pead ilmtingimata foogti ette viia, mistõttu leidis end aga peagi piinapingist. On võimalik, et ta lootis teatamise pealt mingit tulu teenida. Näiteks Tartus lubati 1554. aasta rae otsusega vaevatasu isikule, kes lapsetapja kohta kohtufoogtile informatsiooni annab, ühtlasi keelati karmi karistuse ähvardusel lapsetapjat varjata (mith gelicker straffe als die rechte deder gestraffet werden).79RA, EAA.995.1.235, l. 400p: Dat ein ider sall gewiszlik mit einem ricken dranckpfenninge, nomlick myth hundert marckenn rigisch belonet werden.
Kohtuprotokollid annavad tunnistust, et 17. sajandi jooksul läks Tallinnas lapsetapmisjuhtumite puhul ekspertiisi tegemine ämmaemandatelt linnaarsti ja kirurgide, s. o. meessoost meedikute kätte. Võimalik, et selles osas oli piirkondlikke erinevusi, Tartus näib ämmaemandate kompetents taolistes kohtuasjades olevat püsinud mõnevõrra kauem.80Vt. nt. RA, EAA.995.2, l. 1869: Hofgericht betreffend die Untersuchung eines wegen Kindesmorden zum Tode verurteilten schwangeren Weibes durch eine Hebamme (1684). Karistusseadustikud määrasid lapsetapjatele raskeid, võikaid karistusi,81Vt. nt. E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals, lk 105 jj. Constitutio Criminalis Carolina nägi ka raseduse katkestamise eest karistusena ette surmanuhtluse.82W. Reinhard. Lebensformen Europas, lk. 233. See kõik muutis ämmaemanda järelevalve naise üle lapseootuse ajal, samuti tema viibimise sünnituse juures mitte lihtsalt seadusele meelepäraseks, vaid vältimatuks, sellest sai naisele n.-ö. elukindlustuspoliis. Nimelt, kui naine varjas ja valetas oma raseduse kohta, sünnitas teadlikult üksi, ilma ämmaemanda või kellegi teise abita, ning pärast sünnitust salgas kõike, siis vastavalt Rootsi kuninga 1684. aasta määrusele peeti seda kahtlaseks, lapsetapjale iseloomulikuks käitumiseks.83E. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals, lk. 111. Veelgi kaugemale läks Prantsuse kuningas Henri II oma 1556. aasta ediktis, millega käsitati rasedust varjanud naise vastsündinud lapse surma ilma igasuguse lähema uurimiseta mõrvana.84M. Meumann. Findelkinder, Waisenhäuser, Kindsmord. Unversorgte Kinder in der frühneuzeitlichen Gesellschaft. München, Oldenburg, 1995, lk. 105.
Saksa linnades tegutses keskajal eriline „auväärsete prouade“ või „matroonide“ institutsioon, millele olid allutatud ämmaemandad.85Women and Gender in Medieval Europe. An Encyclopedia. Ed. by Margaret Schaus. New York, London, 2006, lk. 561; vrd. H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 255. Paradoksaalsel moel puudus „auväärsetel kodanikuprouadel“ tegelikult igasugune meditsiiniline kompetents. Eestis pole selliste institutsioonide olemasolu ja võimalikku tegevust uuritud. Ilmselt olid need ka keskaja Liivimaa linnades olemas. Auväärsetel kodanikuprouadel lasunud teatavast kontrollifunktsioonist tervishoiu alal annab tunnistust, et näiteks Narvas trahvis bürgermeister Bussinki naine kodanik Hinrik tor Hellet, sest too oli võtnud oma prantsuse tõves õe majja, kus oli palju lapsi.86A. Süvalep. Narva ajalugu. I kd. Taani ja orduaeg. Narva, Tartu, 1936, lk. 306, 308. Otsene viide auväärsetele matroonidele pärineb 1592. aastast Uus-Pärnust. Seal puhkes suur skandaal, kui said teatavaks Meckelnburgist pärit lukksepaselli Matz von Wittenborgki intiimsuhted meister Hinrich von Zelle 14-aastase tütrega.87RA, EAA.1000.1.711: Protokolle 1583–1602, l. 83–84v. Siis menetlesid asja, s. o. selgitasid välja suhete iseloomu ja võimalikke tagajärgi „auväärsed matroonid“ (ehrliche matronen) koos tüdruku naissoost sugulastega. Ämmaemanda osalemist protokoll ei maini.
Sünnitus oli potentsiaalselt ohtlik nii ema kui ka lapse elule ja tervisele. Kui oli karta, et laps ei ela sünnitust üle, lubas nii katoliku kui ka hiljem luteri kirik ämmaemandatel läbi viia hädaristimist, mis näiteks kalvinistidel oli rangelt keelatud. Eriti keskajal peeti vastsündinu ristimist ülioluliseks, sest see oli õndsaks saamise ja pühitsetud mulda sängitamise vältimatu eeltingimus.
ILLUSTRATSIOON:
Keisrilõige tähendas keskajal sünnitajale kindlat surma. Lapse hinge päästmiseks ei tohtinud ämmaemand kõhelda lõiget tegemast. Miniatuur u. 1400.
Keskaja kirik nõudis hädaolukorras keisrilõiget, selleks et last ristida. Niisuguse põhimõtte võtsid vastu paljud kirikukogud: 1236. aastal Canterbury’, 1276. aastal Kölni, 1310. aastal Trieri jne.88B.-J. Kruse. Verborgene Heilkünste, lk. 138; H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 262. Ka Regensburgi 1452. aasta määrus kirjutab ämmaemandaile ette, et lapse hinge päästmiseks ei tohi nad kõhelda keisrilõiget tegemast.89H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 255. Emale tähendas see keskajal kindlat surma. Lapse, eelkõige tema surematu hinge päästmise kõrval ei olnud aga ema elul tähtsust. Mõnel pool Euroopas oli ämmaemandale antud isegi õigus surevalt emalt pihti vastu võtta ja patte andeks anda.90E. Labouvie. Beistand in Kindsnöten. Hebammen und weibliche Kultur auf dem Land (1550–1910). Frankfurt am Main, 1999, lk. 67. Ettekirjutused vastsündinu hädaristimiseks kõlavad kohati groteskselt, näiteks Tönsbergi provintsiaalkontsiil sätestas 1336. aastal, et kui hädaristimisel pole laps emaihust nii palju väljunud, et tema sugu oleks teada, siis tuleb kasutada nii-öelda sooneutraalset ristimisvormelit: Creatura Dei, ego te baptizo.91H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 263. Mõnel pool Euroopas kuulus ämmaemanda varustuse hulka suur prits, millega sai hädaolukorras pritsida ristimisvett veel emaihus olevale lapsele.92W. Reinhard. Lebensformen Europas, lk. 241. Seevastu Trieri kirikukogu sätestas 1310. aastal, et kui lapsest on näha ainult käsi või jalg, ei tohi hädaristimist läbi viia; samuti kui oli selge, et laps on emaüsas surnud, siis keisrilõiget enam ei tehtud ning ema ja laps maeti mõlemad pühitsetud mulda.93H. Niedermeier. Die Regensburger Hebammenordnung, lk. 262. Hädaristimise teema oli aktuaalne ka Liivimaal. 1428. aasta Riia provintsiaalkontsiili otsusega kohustati preestreid õpetama nii meestele kui naistele hädaristimist, mida oli lubatud toimetada ka emakeeles, sh. eesti keeles.94LUB 7: 1423 mai – 1449 mai. Hrsg. v. H. v. Hildebrand. Riga, Moskau, 1881, nr. 690 §25: [– – –] Baptismus cum summa reverencia celebretur, maxime in distinccione et prolacione verborum, in quibus virtus consistit sacramenti, hiis scilicet: Ego baptizo te in nomine patris et filii et spiritus sancti, amen.[– – –] Arvestades vastsündinute suurt suremust, pidi praktikas hädaristimist palju ette tulema. Tallinnas Niguliste kiriku kalmistu kaevamistel 1981. aastal leiti kaks 16.–17. sajandist pärit ema ja lapse matust. Tähelepanu väärib, et mõlemal juhul paiknes vastsündinu skelett ema reieluude vahel ehk laps asetati algselt ema reitele.95Muinsuskaitseameti arhiiv, RA, ERA.T-76.1, l. 10962: Niguliste kalmistu 1981. aasta kaevamiste aruanne. Koost. J. Tamm, l. 8. Tänan Erki Russowit sellele leiuainesele osutamast. Selline matmisviis näib osutavat, et nii ema kui laps surid sünnitusel. Kas tegu oli eriti raskete sünnitusjuhtumitega või tingis surma sünnitusabi iseäranis halb tase, pole teada, kuid kuna nad sängitati kirikuaeda, siis tõenäoliselt sai see võimalikuks just tänu ämmaemanda sooritatud hädaristimisele.
1606. aasta Tallinna kirikukord väljendab muutunud suhtumist ristimisse kui vastsündinu hingeõndsuseks hädavajalikku eeltingimusse: „Ristimata lapsed, kes ema kehas küll elasid, aga surnuna ilmale tulevad, peavad samuti kui teised kristlike kombetalituste järgi mulda sängitatud saama, sest nende õndsuses ei ole kahtlust, kuna nad Jumala enda käsul (tema juurde on läinud).“96Tallinna ajaloo lugemik, lk. 178. Vajadus ämmaemandate läbi viidud hädaristimise järele püsis aga jätkuvalt. Nii märgib Tallinna gümnaasiumi kantor David Gallus (1603–1659) oma ülestähendustes 1647. aastal perre sündinud kaksikutest tüdrukute kohta: „Kuna nad olid enneaegsed (sest nende sündimiseni oli arvestatud veel peaaegu 9 nädalat) ja seetõttu väga nõrgad, pidi esimese neist ämmaemand (Greten) kohe ise ristima, enne veel kui teine sündinud oli. Teise ristis samuti, niipea kui ta ilmale oli tulnud, samal põhjusel ämmaemand.“97A Heero, L. Kõiv. David Galluse „Ülevaade minu abielust“ ja „Ülevaade minu teisest abielust, Anna Gutzleffiga“. Perekonnalugu 17. sajandi Tallinnast. – Vana Tallinn 2016, nr. 27 (31), lk. 235–236, 261. Galluse kirjelduse järgi toimetas ämmaemand ristimisprotseduuri püha veega, lausudes seadmissõnu Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Arvestades, et sünnituse kulg on alati ettearvamatu, oli tõenäoliselt iga ämmaemand juba mahasaamisele minnes püha veega varustatud. Igal juhul omistati ristimisele suurt maagilist väge. Galluski kirjutab, et Jumal andis lastele pärast hädaristimist veidi jõudu ning sellega saadi võimalus korraldada kombekohane ristimine.98[– – –] peeti siiski õigeks, kuna armas Jumal oli lapsukestele pärast hädaristimist veidike jõudu andnud, paluda vana kombe kohaselt mitmel mees- ja naisisikul vaderiks (kohale tulla), et nende juuresolekul ristimistalitus läbi viia ning nende (kaksikute) eest kristlik palve pidada. Vt. A. Heero, L. Kõiv. David Galluse „Ülevaade minu abielust“, lk. 235–236, 261. Keskajal, kui naine võis kirikusse minna alles pärast teatud aja möödumist sünnitusest, viibis lapse ristimise juures kõrvuti lapse isa ja ristivanematega enamasti ka ämmaemand.99B.-J. Kruse. „Die Arznei ist Goldes wert“, lk. 188. Kuressaare gümnaasiumi ülemõpetaja Holzmayeri kirjelduse järgi oli eestlaste varrupeol ämmaemandal kanda märkimisväärne roll.100Vt. J. B. Holzmayer. Osiliania, lk. 102. Kas see oli nii juba keskajal, ei saa küll täie kindlusega väita.
Vaadeldaval ajal Eestis valitsenud üldise suhtumise kohta ämmaemandatesse on vähe teada. Igal juhul tuleb ämmaemandat pidada vanimaks ja respekteerituimaks naisteametiks. Elukutse väärtusest räägib muu hulgas asjaolu, et selle kaudu on nii-öelda identifitseeritud abikaasat, nimelt on 1403. aastal Tallinna allikates mainitud „ämmaemanda meest“ Andreust (der bademoderschen man).101P. Johansen, H. v. zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch, lk. 274. Tavaliselt käis asi vastupidi – naist esitati dokumentides tema mehe kaudu. Hea ämmaemand oli kogukonnas hinnatud professionaal. Ilmekas näide selle kohta pärineb Tartu rae protokolliraamatu 1550. aasta sissekandest, kus raad teatab kõhklemata, et ämmaemandad on kogukonnale sama vajalikud kui kaplan.102RA, EAA.995.1.235, l. 89: [– – –] so wusten sie woll, dat die bademoderen dem gemeinenn besten nicht geringer nodig den ein cappelan.
Kuid medalil oli ka teine pool. Oma bullaga „Summis desiderantes“ aastast 1484 avas paavst Innocentius VIII tee mitu sajandit kestnud nõiaprotsesside ajastule. Vaid paar aastat hiljem valminud suures nõiajahi käsiraamatus „Nõiahaamer“ leidis Heinrich Kramer (Henricus Institoris), et keegi ei kahjusta kirikut rohkem kui ämmaemandad.103H. P. Broedel. The Malleus Maleficarum and the construction of witchcraft. Theology and popular belief. Manchester, 2003, lk. 30, 186. Sellega tehti neist nõiajahi sihtmärk. Oma ameti tõttu seisid ämmaemandad lähedal inimelu ühele kõige maagilisemale sündmusele. Lapseootus ja sünd olid seotud hulga hirmudega, nende käiku ja kulgu püüti mõjutada mitmesuguste, sh. maagiliste vahenditega. Selles valdkonnas olid vaieldamatult parimad asjatundjad ämmaemandad. Ämmaemandate tarkus ning sünni ja viljakuse saladused tekitasid rahvas aukartust, samuti hirmu. Nende salateadmiste vastu ihusid hammast mitte ainult kirik, vaid ka arstid ja apteekrid. Ajalookirjanduses on peetud siiski vaieldavaks, kuivõrd langesid ämmaemandad nõiajahi ohvriks. Osutatakse, et pigem olid nad orienteeritud koostööle võimudega, iseäranis lapsetapmisjuhtude puhul.104A. Rowlands. Witchcraft and Gender in Early Modern Europe. – The Oxford Handbook of Witchcraft in Early Modern Europe and Colonial America. Ed by B. P. Levack. Oxford, 2013, 451–452; vrd. R. Kieckhefer. Magic and its Hazards in the Late Medieval West. – samas, lk. 20. Samas tuleb teha vahet ametisse vannutatud ja nii-öelda vabakutseliste ämmaemandate vahel, viimaste hulka kuulus teadjanaisi ja ravitsejaid, seega rahvausu ja -kultuuri kandjaid, keda võimudega palju ei sidunud. Eesti kohta puudub seni ülevaade, kas ja mil määral nõiajahiajastu puudutas siinseid ämmaemandaid. Printsiibis hakati Eestis nagu mujal Euroopas reformatsiooni ja vastureformatsiooni käigus sihipäraselt välja juurima rahvareligiooni ja -kultuuri. Mis tahes vana ebausu säilimise või levimise vältimiseks tugevdati ka järelevalvet ämmaemandate üle, allutades nad (mees)arstide kontrollile.
Ämmaemandate kohta Eestis on vanemast ajast säilinud vähe informatsiooni, alles 16.–17. sajandist on kirjalikud teated muutunud regulaarsemaks ja sisukamaks. Keskajast on andmeid peamiselt linnas tegutsenud ämmaemandaist, kelle puhul eristati saksa ja mittesaksa ametipidajaid. Ämmaemanda tööülesanded on üldiselt universaalsed ja ajatud, hõlmates naiste nõustamist ja abistamist lapseootuse ja sünnituse ajal, samuti vastsündinu esmast hooldust. Siiski langes keskajal ja varauusaja algul tema õlule veel mitmeid võimude poolt määratud kohustusi, teda kaasati kriminaalmenetlusse, ta tegi koostööd kirikuõpetajaga. Saksa linnades tegutses nn. auväärsete matroonide institutsioon, millel oli kontroll ämmaemandate tegevuse üle. Kuigi andmeid napib, on tõenäoline, et sama tava oli levinud siinseteski linnades. Keskaja lõpul seati Eesti suuremates linnades sisse linnaämmaemanda tasustatud ametikoht. 17. sajandil allutati ämmemandad meesarstide kontrollile, ka võtsid viimased üle nende kohustused kohtuekspertiisi tegijatena. Keskajal kogusid naised ämmaemandatööks vajalikke oskusi ja teadmisi empiiriliselt, tähtsad olid seejuures ka enda kogemused sünnitusel. Eeskätt kohalikel saksa ämmaemandail oli põhimõtteliselt võimalik kasutada oma töös erialast kirjandust, s. o. taime- ja meditsiiniraamatuid, traktaate sünnitusabist vms. Konfessionaliseerumisajastul muutus lisaks ämmaemanda professionaalsetele oskustele oluliseks tema „õige“ usutunnistus. Suhtumine ämmaemandasse oli keskajal ja varase uusaja algul ambivalentne. Ühelt poolt tegid professionaalsed teadmised temast hinnatud ja väärtustatud kogukonnaliikme. Teiselt poolt valdas ämmaemand ametikohustustest tulenevalt mitmesugust delikaatset informatsiooni inimeste eraelu kohta. Kokkupuude maagia ja ebausuga, vanade rahvauskumuste edasikandmine tegid temast muu hulgas ohtliku, kardetud isiku. Keskajal ja varauusaja algul tähendas ämmaemanda elukutse lakkamatut balansseerimist kirikuõpetuse ja ebausu, samuti inimeste üles näidatud austuse ja hirmu vahepeal.
Käesolev artikkel on valminud teadusprojekti IUTT31-6 „Eesti ajaloo rahvusülene raamistik: transkultuurilised põimingud, ülemaailmsed organisatsioonid ja piiriülene ränne (16.–21. saj.)“ raames.