Milles muus kui põhjuslikkuse selgitamises saaks mõtestamine seisneda? Seoste tuvastamine annab üksiknähtustele ühtekuuluvuse, mõnikord isegi tervikluse, ja mida mõistuspärasemalt on seosed esile toodud, seda parema mulje jätab „põhjendus“. Mõistuspärasus on kord juba nii saatuslikult meie pärisosa, et me pahatihti kaldume selle raamistikku suruma ka nähtusi, mis on olemuslikult ülemõistuslikud. Mõtelgem siinkohal näidetele usundiloost; ikka jälle on religioossete väärtuste viljelemisel arvesse võetud, et üleloomulik päritolu muudab nähtuse nii-öelda inimülesemaks, suuremat aukartust sisendavaks ja seepärast on konkreetsust püütud sihilikult kui mitte unustada, siis vähemalt ebamäärasemaks muuta: riikide rajajad ning seaduste andjad ilmusid ei-tea-kust, et pärast oma erakordse tegevuse lõpetamist seletamatul viisil kaduda. Sedalaadi asjade teatavaks muutumisel ju mõistetakse, et tegemist polnud lihtsurelike olendite, vaid üleinimlikkuse esindajatega, kes mingist kõrgemast tõelusest pärinedes pöördusid hiljem tagasi omasuguste, see tähendab inimlikkuse tasandit ületavate olevuste juurde.

Paraku ei oska mõistuspärased lihtsurelikud sedalaadi juttudega palju peale hakata, ja seepärast tuleb usundiloo puhul leppida veidra paradoksaalsusega: kaugetel aegadel elanud inimesed püüdsid häguselt tuntud suurnähtuste päritolu võimalust mööda unustada, et neid sel teel muuta inimülesteks, kuid aastatuhandeid hiljem ilmuvad usundiloolased, kes püüavad vastata küsimustele „millal“, „mispärast“ ja „kuidas“.

Esmapilgul muidugi tundub, et maisemat laadi valdkonnad sedalaadi raskusi ei tõstata, ja mingil määral on selline suhtumine põhjendatud, kuid samas tuleks pidada meeles, et ületamatu lõhe maist ainelisust vaimset laadi subliimsustest ei lahuta. Mõtlemine ei saa olla „materialistlik“ või „idealistlik“, paremal juhul tuleb arvesse ainult erinev rõhuasetus. Muidugi ei erita aju mõtet nõnda, nagu maks eritab sappi, kuid ajust lahutamatu mõte jääb meile igavesti tundmatuks ja sellepärast vaidlused küsimuse üle, kas mõtet tuleks pidada „materiaalseks“ või „ideaalseks“, pole enamat kui tühipaljas skolastika.

Aga see ei tähenda, et mõistetest „materialism“ ja „idealism“ tuleks loobuda; on ju suur vahe, kas arenguloo suunajat näha mingis mõttelises või hoopis ainelist laadi omandis. Paraku saab see omand tõelise tähenduse alles suhestuses inimeste, see tähendab vaimsete olevustega; ja kui väita, et arengulugu on edasi viinud soov jõuda võimalikult suure omandi haldamiseni, siis kõlab see juba õige „idealistlikult“. Esmapilgul ehk tundub, et Voltaire’i teravmeelsust, mille kohaselt kõigi sõdade taga olevat soov varastada, tuleks võtta ülimalt materialistliku mõtlemisviisi väljendusena, kuid lähemal vaatlusel selgub, et tegemist on pigem inimsuse meelitamisega; väidab ju suur valgustaja, et kõikide sõdade põhjustajaks on inimeste mõistuspärasus, põrmlikest omadustest kõige jumalikum. Paraku pole põrmlikud olevused nii üleva kujutluse väärilised. Võetagu kas või Prantsuse-Preisi sõda, üks kõige tähtsamaid, kuna selle lõpptulemus andis suurel määral sisu 20. sajandile: vähe sellest, et soov varastada ei saa ajendaja osas kõne allagi tulla – peaaegu võiks ütelda, et nimetamisväärset põhjust sedapuhku üldse ei olnud. Paremal juhul saaksime selle suursündmuse määrata „pärilussõdade“ lahtrisse, teiste omasuguste sekka, on ju neid esinenud hulganisti.

Kas on vaja lisada, et nemadki näitlikustavad, kui ebamääraseks osutub piir ainelist ja vaimset laadi põhjuste lahutajana? Aga sedapuhku tuleb eelnevalt teha mõned selgitavat laadi osutused. Kõigepealt: mispärast on pärilussõjad üldse võimalikuks saanud? Üldisima põhjusena, nagu ikka, on toiminud soov sõdade puhkemist ära hoida. Kõige tõhusamalt, arvati varasematel aegadel, soodustab rahupõlve valitsejaid siduv veresugulus. Arvamus pidas paika, kuid kahjuks oli nähtusel ka varjukülg; nimelt viisid vastastikused abielud ajapikku selleni, et küsimus sugulusastmest muutus lahendamatuseni keeruliseks ja lõpptulemuseks kujunes, et kahel valitsejal oli samale troonile ühesugune õigus. Kuulsaim kõikidest pärilussõdadest, Saja-aastane, puhkes sellepärast, et Inglise kuninga õigus Prantsusmaa troonile ei jäänud maha Prantsuse valitseja omast.

Niisama seaduslik oli hukatust toov pärilussõda, millega Louis XIV lõpetas oma pika ja hiilgava valitsemisaja: enne Hollandisse tungimist tõestasid Päikesekuninga juristid ümberlükkamatult, et kõnealune Madalmaade osa peab Prantsusmaa troonile alluma. Aga seda õigust, olgu kahjuks või õnneks, ei suudetud jalule seada; küll aga kurnas pikaldane sõjategevus riiki sellisel määral, et selle võib arvata Suure Prantsuse revolutsiooni ettevalmistajate hulka, olgugi et viimasena mainitu puhkemiseni jäi veel üle seitsme aastakümne.

Lihtsustava sümmeetria sõpradel oleks sedapuhku võimalus osutada, et uusaegse Euroopa arengulugu saab liigendada kolme pärilussõja najal: Saja-aastane sõda sobib lõpetama keskaega, Hispaania pärilussõda valmistab ette Prantsuse revolutsiooni ja Prantsuse-Preisi sõja järellainetuses elatakse Euroopas praegu. Esimene jätkus sada aastat, kolmas ei kestnud aastatki, kuid rikkuste ahnitsemist kummalgi juhul ei taotletud.

Kui sõdu esile kutsunud põhjuslikkus avaldub nii ebamääraselt, siis mida arvata arenguloost üldkujul? Ometi me vajame mingit üldistavat kujutlust ka tervikust ja seda tarvidust on jõudumööda rahuldatud. Suurima raskusena ilmub sedapuhku meie vaimne piiratus, mis hakkab endast märku andma iseäranis materialistlikumat laadi mõtestamisel. Selles suhtes olid varasemad maailmaseletajad paremas olukorras: mõistetavad seosed toodi esile, ülejäänu osas aga piirduti osutusega jumalikule juhtimisele, mille tähendust ei suuda lihtsurelike oid mõista. Maisema mõtestamisviisi eelistajail sellist võimalust pole, kuigi „monismi“ poole (kui G. Plehhanovi sõna kasutada) tuleb püüelda nendelgi: mõjub ju koondpilt terviklikult alles siis, kui peamine toimija ilmub äratuntava selgusega. Paraku on maine tõelus nii mitmekesine, et selle tuletamine ainukesest tegurist, kõnealusel juhul siis omandist ja tootmissuhetest, tundub küündimatu. Suudame ju kujutleda, kuidas ühiskondliku elukorralduse arenedes võimendub „kolmas seisus“ ajapikku nii mõjukaks, et kahel varasemal juhtseisusel, aadlikel ja vaimulikel, tuleb taanduda tagaplaanile, kuid „tööstusrevolutsioon“, nüüdisaegse elukorralduse alusepanija, pole teaduse arengut arvestamata kuidagi mõistetav.

Küll on mingil määral üle saadud ka sellest raskusest: tehakse selgeks, et üksikavaldumised on lõppeks tulenenud peamisest ja kõike muud kujundavast põhjusest. Täiesti võimatuks osutub tagapõhja selitamine alles siis, kuid tegemist on üldisimat laadi muutuste, nii-öelda maailmanägemise teisenemisega. Juba hellenismiajastul ilmus oletavat laadi kujutlus heliotsentrilisest maailmasüsteemist, mis aristotelesliku maailmapildi taustal tundus ilmvõimatu, kuid 18 sajandit hiljem hakatakse hüpoteesile taas tähelepanu pöörama ja seekord osutub oletus palju „edukamaks“ – kuidas oleks võimalik põhjendada sedalaadi muutusi tootmissuhete puudulikkusega?

Jacob Burckhardtist peale nimetatakse kõnealust suurmuutust „inimese ja maailma avastamiseks“; mispärast ei jõutud selleni varem, maailm oli ometi inimestele tuntud juba aastatuhandeid. Kõige olulisemana aga sünnib küsimus: miks pidi maailmanägemise teisenemine alguse saama Euroopas? Et täiel määral teadvustati tõsiasja alles tagantjärele, ja nimelt 19. sajandi teisel poolel, tundub peaaegu endastmõistetav; tollal ilmusid klassikalised lühisõnastused, mida vanemad inimesed peaksid praegugi mäletama Friedrich Engelsi mõttevarana: Dante on „keskaja viimane ja uusaja esimene luuletaja“, renessanss olevat „suurim pööre“ inimkonna ajaloos jm.

Millest nii ülivõrdeline väljendusviis? Kas ei oleks kohasem arvata, et kõik ajalised perioodid, saabuviku alatised ettevalmistajad, on arenguloos ühesuguse tähendusega; me ju (kristlike üldhoiakute sisendusel) kaldume arvama, et kõiki inimesi, rahvaid ja kultuure tuleb pidada tingimata võrdseteks. Ilmselt on renessanss „suurimaks“ kuulutatud mingite eriliste, praegustele inimestele ülimalt oluliste iseärasuste tõttu. Osutus nendele on ülalpool juba olnud: renessansist peale hakkab võimenduma praegune ellusuhtumine ja maailmanägemine.

Et öeldu ei jääks ebamäärase üldsõnalisuse tasandile, lisagem mõned täpsustused. Milles oli mõttetöö siht seisnenud varasemail ajastuil? Eks ikka selgitamises, kuidas oleks inimesel selles maailmas võimalik õnnelikuks saada. Eesmärk pole olemuslikult muutunud ka praegu ja vaevalt see üldse saabki teiseneda, kuid üks ülimalt oluline täiendus uusaja algul siiski lisandub: varem ainult kaalutleti, mismoodi oleks inimesel võimalik kasutada siinse maailma võimalusi kõige paremini, sellal kui uusajal jõutakse äratundmiseni, et suurimat õnne võimaldab põrmlasele teadlikkus loodusjõudude allutamisest. Või piltlikumas sõnastuses: varem mõtiskleti maailmale allumise viisidest, uusajal aga hakatakse soovima maailma allutamist. Mõistagi polnud kellelgi mõttes sääraseid asju teadvustada, paremal juhul räägiti alistamise asemel teenimisest: õppida tuleb looduselt, mitte Aristoteleselt! Esimene ja ühtaegu kuulsaim nendest, kes õppisid ainult looduselt, oli Leonardo da Vinci.

Säärane, kellele ennist toodud kokkuvõte tundub ebapiisav, võtku meenutada konkreetsemat laadi näiteid. Cicerolt pärineb ütlus, mille kohaselt Sokrates olevat filosoofia taevast maa peale toonud; niimoodi taheti öelda, et kreeka mõttetark, pidades mõttetuks natuurfilosoofide pingutusi, kes püüdsid selgitada taevakehade päritolu, keelitas mõtlema, kuidas igaühel tuleks elada siinsamas maal. Sokrates ei hoolinud sealpoolsusest, kuna teadmisele pretendeerijate seas polnud selles küsimuses üksmeelt. Ühed arvasid, et surmale üldse midagi ei järgne, sellal kui teiste meelest jätkus vooruslikult elanud meeste elu mingil viisil ka teispoolsuses. Mõlemad võimalused olid Sokratesele ühtmoodi meeltmööda ja sellepärast teda huvitas ainult, kuidas tuleks õigesti elada siinpoolsuses.

Üldjoontes käib ennist toodu kõigi antiiksete mõttetarkade kohta; filosoof pidi õpetama, kuidas oleks inimestel võimalik õnnelikuks saada. Tõsiasi käibis endastmõistetavuse korras sellisel määral, et otsesõnu ei vaevutud seda mainima.

Põhimõtteliselt jäi olukord samaseks ka kristlikul ajastul; uut lisandus ainult niipalju, et kadus teadmatus sealpoolsusega seostuvates asjades. Jäävus oli tagatud kõikidele inimhingedele ja küsimus õnnelikuks saamisest lahendati üldjuhisega: õnnelikult on elanud inimene, kes end siinpoolsuses tõeliseks ja igaveseks eluks vääriliselt ette valmistab.

Teadagi tegeldi kristlikul ajastul ka looduse uurimisega, kuid tollane teaduslik töö erines olemuslikult uusaegseist uuringuist. Seda mõistmaks piisab algtõe meenutamisest: (jumalikult) vaimne vägi oli loonud nähtava kõiksuse ja ootuspäraselt sellest johtus, et igasuguste uuringute esmane siht pidi seisnema nähtuse põhjustanud vaimse jõu äratundmises. Alkeemikud ei väsinud eksperimente tegemast, kuid oma eesmärki ei näinud nad looduse uurimises, vaid vaimse väe haldajaks saamises. „Tarkuse kivi“ või „igavese elu eliksiir“ kõlavad praegu odavavõitu naljana, kuid pole põhjust kahelda kõnealuste suurväärtuste kunagises reaalsuses; rahvaraamat doktor Faustusest ja Martin Luther tõendavad, kui jäägitult usuti vaimsete vägede tõelisust veel 16. aastasajal. Viimaste vaimulugu esinduslikult näitlikustavate tõendite hulka kuulub ka perpetuum mobile, mille projektide läbivaatamisest hakati teaduslikul tasandil loobuma alles valgustusajastul; esinduslikkuse mainimine pole alusetu, kuna igaveses jõumasinas leiavad uus- ja keskaeg ühenduse: mehaanika (uusaegne teadus par excellence) seostub nüüdisajaga, sellal kui „igavene“ toob meelde kristliku ajastu.

Need osutused võiksid sobida põhjenduseks, kui „suurima pöörde“ murdekohalt vaadata varasemate poole: veenduksime, et tollane maailmanägemine oli tõesti praegusest äratuntavalt erinev. Veelgi paremini mõistame „suurima“ kasutamist siis, kui vaadata ettepoole, see tähendab järellugu. Küll pole 16. sajandil loodusteaduste vallas tegutsenud suurkujusid ette näidata, kuid sellegi põhjus seisneb esmajoones uusaegses üldsuhtumises. Keskajal võidi mõtelda, et suursaavutusteni saab jõuda järsu ühekordsusega, nii, nagu Jumal oli loonud taeva ja maa; uusaegse vaimu esindajad pidid looduse uurimisel alustama ABC-st ja see seletab, miks esimeste saavutusteni, millest ollakse teadlik ka praegu, jõuti alles 17. aastasajal. Veel sadakond aastat hiljem aga võib Friedrich Schiller juba enesekindlalt kirjutada, et Euroopa kõrval ei tule muud maailmajaod kuigivõrd arvesse.

Teadagi kuulub nn. europotsentrism enim naeruvääristatud nähtuste hulka; kõik, mis kuidagi vaimsete väärtustega seotud, on ikka tulnud idast: ex oriente lux! Juba 19. sajandil hakati Euroopas rääkima sellestki, et laenulised on isegi muinaskreeklaste kultuuriväärtused, roomlastest kõnelemata; Hugo Winckleri nimega seostub mõiste „panbabülonism“, mis praegu kõige tuntumate hulka ei kuulu. Niisiis oli Schilleri suurustlemine vähemalt rumal, kui mitte suisa naeruväärt. Ometi tuleks ühtaegu meeles pidada ka tollast tegelikkust. Muidugi tuleb saksa kirjaniku eneseväljendus arvata lapsikute hooplemiste hulka, kuid juba sadakond aastat varem oli saanud maal, mis Euroopaga vahetult kokku puutus, pisikese kontinendi üleoleku tunnistamine väljenduse tegudes: mõistagi käib jutt praegu sellest, mida õpikuis tavatsetakse nimetada „Peeter I reformideks“.

Siinkohal võiks vahemärkuse korras järjekordselt osutada, kui suuri segadusi põhjustatakse sõnade meelevaldse kasutamisega; õigem ometi oleks, kui tsaari reformimistööd nimetada „revolutsiooniks“, oktoobripööret aga reformimiskatseks. Stalin, 20. sajandi suurimaid nimeandjaid, pühitses 1934. aastal seadusandlikus korras ära „Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni“ ja sealtpeale seostub revolutsiooni mõiste (vähemasti idaeurooplaste jaoks) ennekõike „suure oktoobriga“, kuigi kavatsust mööda pidi see Venemaad teistkordselt euroopluse vaimus reformima. Lenini tuntud määratluses („kommunism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine“) on see väga selgelt esile toodud; tähendus ju oleks: kui euroopaliku teaduse viimane sõna, marksism ja elekter, on Venemaal täiel määral realiseeritud, siis märgib see täiuse saavutamist. Et tulemus kujunes nii asiaatlikuks, on iseküsimus, kuid see ei tohi algset kavatsust varjutada täielikult; bolševismi juhtkujud, kelle elu möödus suuresti Euroopas, olid teatavasti läänemeelsed ja nende sihiks oli teha eurooplastele selgeks, et nood ei oska oma saavutuste tähendust õigesti hinnata. Sootuks teistsugust pilti pakub Peeter Esimese tegevus: bütsantslikele traditsioonidele, mille järgimine oli poole aastatuhande jooksul kehtinud pühadusena, tehti vägivaldne lõpp; see oli tõesti revolutsioon. Mida muud jääks arvata, kui Euroopa, sajandeid antikristuse kantsiks peetud, ülendati eeskujuks?

Poolteist sajandit hiljem jõuti samalaadse üldsuhtumiseni Tõusva Päikese Maal. Esimesed kokkupuuted Euroopaga lõppesid Jaapanis teatavasti ebameeldivalt: tulnukais tunti ära kurjuse kehastajad ja sajandeiks soostus kahjusid kandnud saareriik ühendust pidama ainult Hollandi kaupmeestega. Aga siis tehti isolatsioonile lõpp; euroopalikuks „reformitud“ Jaapan tõestas 20. sajandi algul oma sõjalist üleolekut Venemaast, Hiina aga, mõistagi aastakümneid hiljem, ei tulnud ta jaoks vastasena üldse kõne alla.

Pole tarvidust pikemalt seletada, missuguseks kujunes 20. sajandil Hiina käekäik. Aastasaja algul märkis suurriigi keset keisrikoda, kuid juba sajandi keskel otsustati järgida leninlik-bolševistliku Venemaa eeskuju: kõigepealt võeti Euroopast üle marksism ja seejärel jõudis järg elektri kätte. Esimene laenamine andis ainult „Suure proletaarse kultuurirevolutsiooni“, mida „kahekümnenda sajandi tähtsaima sündmusena“ (sellist sõnastust kasutati tollase Hiina raadiosaadetes) praegu enam ei mäletata, kuid elektri ülevõtt põhjustas mõndagi: Hiina, kus veel nelikümmend aastat tagasi nimetati NSV Liitu „suur-“ ja Vietnami „väikehegemooniks“, pretendeerib hegemooni seisundile ise.

Oleks ülearu hakata kirjeldama, missugust osa on eurooplus etendanud muudes riikides, islamiusulised maad kaasa arvatud; 1928. aastal mindi Türgis üle ladina tähestikule, seejärel saadi Pakistanis hakkama tuumarelva loomisega ja praegu taotleb tuumaklubi liikme staatust kõige innukamalt Iraan: muidugi jätkub loomistöö kõikvõimsa Allahi kaasaaitamisel, kuid samas on relvameistrid teadlikud sellestki, et jumalik vägi toimib kõige mõjusamalt vägevate lõhkekehade kaudu.

Võime veenduda, et oleks liialdus pidada „europotsentrismi“ tühipaljaks sõnakõlksuks; juba eespool mainitud näidetest peaks piisama, et veenduda „Vana maailma“ erilises tähenduses. Aga samas oleks ilmselge rumalus võtta neid näiteid tõendina maailma muutumisest euroopalikuks; tegemist on ainult pealispinna ülevõtmisega, euroopluse vaimset laadi süvakihtidest pole muus maailmas aimugi. Selles suhtes paneb lausa hämmastama, kui „euroopalikke väärtusi“ püütakse propageerida riikides, kus kristlus pole kunagi toiminud. Surmanuhtlus kaotati Euroopas kristluse hääbumise tulemusel, kusjuures kaotamine ei kestnud vähem kui kaks sajandit; nüüd aga seda orgaanilise arengu lõppsaadust püütakse esitada otsekui ilmutuse korras saadud väärtust. See toob meelde hilisnõukogude ajast pärineva tarkuse: revolutsiooni ei tohi eksportida! Muidugi mitte; samuti peab täiel määral paika, et katsed surmanuhtluse kaotamist eksportida jätavad ülimalt pentsiku mulje.

Kokkuvõtvalt jääb vaid möönda, et euroopalikest väärtusist on rahvusvaheliselt edukaks osutunud ainult viimane, varasemaist ei hoolitud. Teadagi on Aristoteles ka islami filosoofia arengus mõningast osa etendanud (Avicenna luges „Metafüüsikat“ nelikümmend korda!), kuid sedapuhku on tegemist nii-öelda lähiümbrusega: kaugemate maade puhul pole Euroopa kaugem minevik midagi tähendanud. Ei vajatud isegi kristlust, olgugi pühakirjas öeldud, et Rõõmusõnumit tuleb kuulutada kogu maailmale. Vaimuväärtused seevastu, milleni jõuti uusaegsel viisil loodust uurides, osutusid kõigile tarvilikeks. Ja mida on selles ebaloomulikku? Juba Karl Marx tuli välja sügavmõttelise tarkusega: enne kui hakata filosofeerima, peab inimesel kõht täis ja riie seljas olema; ta jättis lisamata, et ainelised vajadused rahuldanud inimene ei hooli kuigivõrd filosofeerimisest, küll aga sellest, kuidas süüa ja riietuda veelgi paremini. Mõistagi meeldivad talle ka meelelahutused ja üldse inimvääriline elu. Kõige rohkem aga kütkestavad teda hüved, mis kaasnevad oma vägevuse tunnetamisega; keda kardetakse, seda ka armastatakse. Ei teadnud looduse uurimisele pühenduvad eurooplased, et nad hakkavad rajama religiooni, mis osutub meelepäraseks kõikidele hõimudele ja kõige erinevamate usundite tunnistajatele.

Selles suhtes peaks renessanss tõesti ülemaailmse tähendusega olema, kuid miskipärast ei taheta sellele tõsiasjale juhtida tähelepanu, kuigi avardamisi teistsuguses vaimus on esinenud. Nikolai Konradile näiteks, kuulsale Kaug-Ida kultuuride uurijale, meeldis kangesti mõte renessansside kordumisest; midagi halba selles ju pole, kuid pole vähimatki alust seostada orientaalseid „renessansse“ Euroopas toimunud Taassünniga: see nimelt pole mitte ainult ainukordne, vaid ka ainuline. Suurnähtuse tähendus on täielikult esindatud juba nimes: „Taassünd“; või siis täpsemalt: paganluse uuestisünd, tollesama paganluse, mida pärast kristluse ilmumist peeti pöördumatult ületatuks. Väga mõistuspäraselt tuleb sedapuhku esile ka järellugu: kui paganlus on taas esimuse saavutanud, siis see tähendab, et kristlus peab taanduma tagaplaanile.

Kahesus on kõnealusel juhul väga oluline; paganluse esimus ei tähenda, et kristlusel tuleks kaduda jäägitult. Juba 14. sajandil hakati toonitama, et huvi antiikkultuuri vastu ristiusku ei ohusta, ja sedalaadi arusaam valitseb tänase päevani. Ühelt poolt on kristlus nii põlu all, et tema nimegi ei tohi ametlikes dokumentides kasutada: tuleb ütelda „euroopalikud“, mitte „kristlikud väärtused“. Samas aga võidakse iga päev kuulda sellestki, kuidas puhtsüdamlik kahetsus, see tähendab üks kristlikke põhiväärtusi (Jumalale tuleb ohverdada murtud hing), on kohtualustele mõistetud karistusmäära kahandanud. Herman Simmi enneaegsel vabastamisel arvestati sedagi, et ta oli karistust kandes osa võtnud kõikidest jumalateenistustest.

Nii ebamäärane olukord valitseb praegu, mil kristlus saab tagasi vaadata paari aastatuhande pikkusele ajaloole; ristiusu koidik aga, mida katoliku maades on mõnikord ka „pühaks aastasajaks“ nimetatud, jääb seletamatuseni mõistatuslikuks. Mispärast pidi ristiusk üldse ilmuma? Teatavasti toestab õhtumaist kultuuri suur kolmik: kreeka filosoofia, rooma õigus ja orientaalse päritoluga kristlus; kahe esimese tarvilikkus tundub enam-vähem endastmõistetav, kuid kolmanda komponendi kohta ei saa seda kuidagi ütelda. Mispärast pidi Rooma impeeriumi äärealal tekkinud usulahk levima kogu hiigelriigis? Kui möönda, et uus õpetus kätkes endas mingit müstilist väge, siis kerkib küsimus: miks ta ei suutnud end maksma panna kaugematel aladel? Islam, nagu teada, on kristlusest ikka tugevamaks osutunud.

Tagapõhja selituskatseist pole ju puudu; juba ammu on leviku peapõhjust nähtud orjade hiigelhulgas: impeeriumis olevat tohutul hulgal elanud armetuid inimolevusi, keda jutud sealpoolsest õndsusest pidid kütkestama. Paraku hakkab sellise seletuse puudulikkus silma juba kaugelt; ori, kellel mingeid õigusi polnud, tohtis küll kuuluda kristlaste kogukonda, aga see ei tähenda, et ta niimoodi oleks orjuse häbiplekist lahti saanud; piiskopi, see tähendab muude kristlaste ülevaataja rollis ei saanud ori kuidagi esineda. Antiikfilosoofias on endale auväärse koha saanud Epiktetos, kes orjaseisundis alustanuna õpetas tarkust vabakslastuna, kuid varakristliku kirjasõna viljelejate seas orje ei leidu. Kuidas üldse kujutleda määrava tegurina olevusi, kellel puudus pisimgi iseseisvus?

Kristluse ajaloos, nagu muudeski valdkondades, tulevad orjad arvesse kõigest täiendusena; suurim tunnustus on neile osaks saanud ainult Senecalt: siiski inimesed (immo homines), kuid see kergitab uue, veelgi suurema küsitavuse: kuidas said vabad, kes orje ei pidanud inimesteks, pidada jumalaks ristilöödud orja? Vähemasti väliselt on siin tegemist kõige grotesksema ümberpööramise, see tähendab revolutsiooniga.

Kuid sedapuhku on tegemist ainult välise äraspidisusega; palju raskemaks kujuneb sisulist laadi lahendamatus, mille võiks sõnastada küsimusena: mispärast pidi Homeros alla jääma Vanale Testamendile? Mõistagi on siinkohal tegemist üldistavat laadi sõnastusega; Pime Laulik esineb sedapuhku antiikaja piibli loojana, kelle looming oli määratud toestama tuhandeaastase kestusega antiikkultuuri. Maailm, mis elab Homerose eepostes, oli oma ja mõistetav, sellal kui Vana Testament ilmus läbinisti võõrana; ja oleks lubamatu liialdus, kui võtaksime väita, et vaimsete väärtuste koondajaina on piibli mitmekesise sisuga ja eri aegadest pärinevad osad Homerose eepostest üle. Teadagi kuulus varakristlikul ajal esimus raamatuile, mis hiljem moodustasid Uue Testamendi; Vana arvestati ainult täiendusena ja seda tuli interpreteerida Uue paistel. Ootuspäraselt käibib praegu äraspidine suhtumine; toonitatakse, et Vana Testamenti tundmata ei taipa me Uuest vähimatki. Aga kuidas nende üksikasjadega ka oleks – mõlemad testamendid, olgugi Uus tuletis Vanast, kujutavad maailma, mis antiikkultuuri olustikus kujunenud inimesele oli täiesti võõras ja seepärast ei võetud neid orientaalseid veidrusi tõsiselt. Kristluse esmane levi oli kõike muud kui tormiline; asukohast ja olustikust sõltus, kas teisel aastasajal elanud vaimusuurused olid uuest usundist teadlikud või mitte; Lukianos näiteks oli, Plutarchos aga, olgugi muidu religioonide küsimuses väga asjatundlik, polnud (vist) kristlusest midagi kuulnud.

Küll aga oldi üldiselt teadlik judaismi tunnistajaist; kuidas olnuks teisiti võimalik, kui Roomas, tollase maailma pealinnas, esindas juute koloonia, mille arvu hinnatakse umbkaudu kolmekümnele tuhandele? Siingi kerkib üsna seletamatu küsimus: mispärast põhjustasid viha ainult kristlased, kelles põhjendatult nähti juudi usu tunnistajate eriavaldust? Olid nad nii lähedased, siis ju pidanuks halvakspanu tabama ka juute. Aga sellest pole nimetamisväärseid jälgi säilinud. Mingil määral peaks erinevus ka mõistetav olema. Teadagi kummardasid juudid nähtamatut jumalat, mis antiikühiskonna liikmetele pidi tunduma jabur, kuid ristilöödud orja jumalaks tunnistamisest ei tahtnud nad kuuldagi; ja see tuli neile kindlasti kasuks.

Küsimus kristluse tekkest on ülimalt oluline selle tõttu, et „vahepealse ajata“ poleks võimalikuks saanud Taassünd, suurim kõikidest pööretest, mis järgnevail sajandeil pidi vajutama pitseri kogu arenguloole. Aga see ei tähenda, et renessansi põhjustajat tuleks näha ainuüksi kristluses; eks me tea, et Bütsantsis, ainuõige kristluse kõige kindlamas kantsis, ei ilmnenud paganluse taassünnist pisimaidki märke. Nikolai Konrad, kes on meeldejäävalt rääkinud renessansist, mis toimus 8. sajandil Hiinas, ei tundnud huvi, mispärast ei hoolitud paganlusest Bütsantsis, see tähendab riigis, mille kodanikud nimetasid end roomlasteks ja kus räägiti (jumalikku) kreeka keelt; kui üldse oli riik, kus paganlus pidanuks jäävalt kestma, siis just Ida-Rooma keisririigis. Ikka jälle kerkib kõige köitvam küsimus: mispärast muutus kujutlus paganlikust Roomast kütkestavaks ainult impeeriumi läänepoolses ja ladinakeelses osas?

Käepäraseim seletus oleks muidugi, et ainult läänepoolses osas sai ilmuda vajadus purustatud impeerium taastada; Ida-Rooma keisririigis tagasipöördumise vajadust polnud, sest riik, mis oli ainukesena legaalne ja suurima tähtsusega, oli sajandite jooksul jätkanud liikumist kristliku täiuse poole. Kuid soov taastada ei ilmu esmapilgul arusaadavana ka läänepoolses osas; kirikulugu ometi tunti ja see ei jätnud kahtlust, et Rooma impeerium oli end näidanud kristlasi hävitava Moolokina. Rooma impeeriumi häving oleks pidanud põhjustama üldise ja kestva juubelduse. Kuid midagi säärast ei juhtunud; Augustinusele, suurimale kõikidest kristlastest, ei mõjunud Alarichi rüüsteretk üldsegi rõõmusõnumina, vaid peaaegu vapustusena. Teadagi väärib nimetatud juhul meelespidamist ka see, et varakristlaste kannatused Rooma impeeriumis olid 5. sajandi alguseks jäänud kaugesse möödanikku.

Sellegipoolest pole mõistetav, miks vajadus taastada pidi üldse ilmuma; algusest peale püüeldakse kunagise hiilguse ennistamise poole ja üks Õhtumaise vaimuloo suurkujudest, Boethius, pidi selle idee pärast isegi märtrisurmaga lõpetama. Püüdlus tundub seda kummalisem, et roomalikkusele pretendeerivad germaanlased polnud veel õieti kristlastekski saanud, kuigi sellist tarvidust kahtlemata tunnistati; vastasel korral poleks taastatud Püha Rooma impeeriumi. Aga kui kristlus oli ikka tõepoolest oluline, siis mispärast hakati paganluse kultust harrastama juba „Karolingide renessansi“ aegadel? Mille muuna tuleks seda võtta kui mitte 15. sajandil toimunu ettekuulutusena?

Aga see osutub kõigest kaugema tuleviku ettekuulutuseks; tervelt viiele aastasajale, üheksandast kolmeteistkümnendani, annab sisu kõige täisväärtuslikum kristlus. Sealtpeale aga, 14. ja 15. aastasajal, muutub tõeluseks juba „keskaja sügis“, kui kasutada Johan Huizinga luulelist kujundit: ebamäärane üleminekuaeg, mille vaimne sisustamine ei kujune erinevates maades kaugeltki ühesuguseks.

Kui sajandid 14 ja 15 märgivad lõpetuse üleminekuaega, siis 16. ja 17. puhul osutub varjundajaks alustus, ettevalmistus tõeliseks uusajaks. Kõigi nelja põhiline iseärasus saab väljenduse iselaadses sünteesis: varasem ning uusaegne maailmanägemine avalduvad kõrvuti ja läbisegi. Või kui konkreetsemat sõnastusviisi kasutada: 17. aastasajal, Leibnizi, Newtoni ja Spinoza ajal, saavutas nõianduse epideemia haripunkti. Mõistmisvõimet ületava saladusega ei ole sedapuhku tegemist; piisab, kui pidada meeles, et kujutlus vaimsete jõudude tõesusest oli terveid aastatuhandeid käibinud endastmõistetavuse korras. Kuidas olnuks võimalik loobuda paugupealt tõdedest, mille kehtivuses ei kaheldud pikki sajandeid? Sellest siis pikaldane ja vaevadest küllastunud loobumine, mida tagantjärele tavatsetakse kujutleda vähemalt nõmeda barbaarsuse väljendusena, kui mitte sihiteadlikul petmisel rajaneva kuritegevusena.

Uusaegse mõtlemisviisi esindajad usaldasid ennekõike matemaatikal rajanevat vaimsust; Leibniz küll kuulutas, et tema uskumist mööda saavat usaldusväärseid tarkusi väljendada mitte ainult arvutuste teel, vaid ka inimkeeles, kuid valdavalt kuulus ta poolehoid siiski matemaatikale. Paraku esindab Leibniz koos oma vaimusugulastega väga kasinat kihti elanike koguhulgast; tõelusena ei kaotanud vaimsed jõud oma tähendust ka valgustusajastul, paljugi olenes traditsioonide tugevusest ja inimeste iseärasustest. Ilmekalt näitlikustab seda maavärin, mis 1755. aastal hävitas tunduva osa Lissabonist, üldsegi mitte kasina elanike arvuga linnast. Katastroof leidis kogu Euroopas laialdast vastukaja; Goethe ei jätnud mainimata, kuidas sündmus teda lapsepõlves mõjutas, Voltaire aga, nagu teada, sai sellest virgutust „Candide’i“ kirjutamiseks. Portugalis endas võeti suurõnnetust kõige mõistvamalt, kuid vaimuloo juhtijate hulka see riik ei kuulunud. Jumaliku juhtimisega polnud Lissaboni maavärin seletatav, niisiis hakkas 18. sajandi vaimuelu varjundama deism, ilmalikustumise otsene ettevalmistaja.

Ja tõepoolest, järgmine aastasada kujunes raudteede ja sõjatööstuse ajaks; selles veendumiseks piisab, kui võrrelda kaht Napoleoni, kellest Suur tegutses sajandi algul, Väike aga (kui Victor Hugo pilkenime kasutada) sajandi teisel poolel. Korsikalt pärineva ülemjuhataja ajal võideldi traditsioonilisel viisil: kõrgem ohvitser andis märku ja sõdurid, tääkidega püssid käes, ründasid oma vastaseid, kes mõistagi püüdsid neid samal viisil tõrjuda. Sarnaselt kujutles lahingutegevust ka Napoleon III, kuid aegunud arusaam sai talle ka saatuslikuks. Prantsuse-Preisi sõjas ei läinud võitlejad enam käsitsi kokku, prantsuse sõdurid hukkusid, ilma et oleksid oma vastaseid näinud. Preislased kasutasid nimelt suurtükke, mis võisid välja tulistada kümme mürsku minutis, varasematel aegadel polnud midagi säärast ette tulnud.

Sellise vägevuseni oli viinud areng, mida alustati teaduste ja kunstide taaselustamisega, see tähendab liikumisega, mida praegu nimetatakse kokkuvõtlikult „renessansiks“; peaks olema endastmõistetav, et Aasia suurriigid, kus „euroopalikest väärtustest“ polnud aimu, ei suutnud säärasele jõule midagi vastu panna. Praegu tavatsevad Hiina suursaadikud põhjendatult korrata, et aeg, mil Hiinat võidi karistamatult solvata, olevat ammu jäädavalt möödas; 19. aastasajal poleks sedalaadi ütlemised üldse ilmuda saanud. Veel 20. sajandi esimesel poolel kirjutas Anton Hansen Tammsaare endastmõistetavuse korras: „Inglane valitseb maailma.“ Tuglas (mingis fantaasial rajanevas palas) sekundeeris talle veelgi arusaadavamas sõnastuses: kõik maailmajaod ühinesid võitluseks Euroopa vastu; võime veenduda, et Friedrich Schilleri arvamus, mille järgi muud maailmajaod ei tulnud Euroopa kõrval arvesse, käibis ikka veel, ilma et oleks erilisi vaidlusi põhjustanud. Aga nüüd valitseb teistsugune suhtumine; „suurim pööre“, mille tagapõhi selitamatu, on täisringiga lõpule jõudnud.