(Algus Tuna 2017, nr. 4, lk. 25–37)
1623.–1629. aasta Tallinna tollirendi tingimuste kohaselt koosnes riigile üle antav rendiraha kahest osast: rendisumma ise, mis oli aastas 12 000 isandtaalrit (umbes 6857 riigitaalrit)1Tallinna tollirendilepinguga kaasnenud iga-aastane aruandlus koostati isandtaalrites (à 32 rundstükki), ehkki naela- ehk portooriumitolli koguti Tallinna sadamas riigitaalrites. Oluline on silmas pidada, et aastatel 1617–1623 sisaldas 1 riigitaaler 48, tollirendi kehtimise ajal ja sellele järgnenud paaril aastal aga 56 rundstükki. Samas sisaldas isandtaaler püsivalt 32 rundstükki., ning sellest summast rohkem laekunud tolliraha, mille riik jagas Tallinna linnaga pooleks. Viimane ei olnud konstantne summa, vaid sõltus iga konkreetse aasta tollitulust. Kokku sai riik Tallinna tollist aastas umbes 15 000 isandtaalrit ehk üle 8000 riigitaalri. Tallinnale jäänud naelatolli- ehk portooriumisissetulekuid vaadates on selge, et linna enda fiskaalne kasu tollirendist ei olnud märkimisväärne. Tollirenditulu jagati välja Tallinna rahandust koordineerinud ja kontrollinud ühislaeka vahendusel. 1630. aasta aprillis esitas ühislaegas Eestimaa kubernerile Philipp Scheidingile aruande rendiperioodi peamiste tollisissetulekute ja -väljaminekute kohta, mis 1633. aastal jõudis ka Rootsi riiginõunike töölauale.2Tollirendi lõpparuanne 1629. aasta portooriumiraamatu lisana: SRA, Östersjöprovinsernas tull- och licenträkenskaper, vol. 6. Täiendavat informatsiooni tollirendiraha väljamaksete kohta leiab veel ka Tallinna naelakassa iga-aastastest aruannetest.3Tallinna naelakambri aruanded: TLA, 230.1.Ba 17; Ba 25.
Kui vaadata Tallinna portooriumitolli laekumisi pikema aja vältel (tabel 2), siis esimesed Stolbovo rahu sõlmimise järgsed aastad ei toonud loodetud tollitulude tõusu. Alles 1622. aastal linna sissetulekud kahekordistusid tänu kaubakäibe kasvule ja Tallinnale jäänud tolliosa suurenemisele. Kasv jätkus 1623. aasta esimesel poolel, kuid seejärel jäid linna tollitulud mõneks aastaks samasse suurusjärku, s.o. umbes 1400–1700 isandtaalrit. Alles 1626. aasta teisel ja 1627. aasta esimesel poolel on linn saanud varasemaga võrreldes peaaegu kolmandiku võrra rohkem tollisissetulekuid, millele aga järgnes 1627. aasta teisel ja 1628. aasta esimesel poolel enam kui 60% langust. Viimane rendiaasta on linna tollitulu osas taas võrreldav perioodi algusega. Paradoksaalsel kombel tollirendile järgnenud aastatel, kui Tallinn ei saanud enam tollirahasid naaberlinnadest Narvast, Helsingist ega Porvoost, kasvasid tollisissetulekud märkimisväärselt. Tallinna 1630. aasta tollitulu ületas viimasel tollirendi aastal saadut rohkem kui 36%. Kasv saavutati tänu 1629. aastast alates Tallinna kaudu toimunud riikliku viljakaubanduse kasvule.
ILLUSTRATSIOON:
Tallinna linn ja reid Anthonis Goeteerise gravüüril raamatust „Anthonis Goeteeris Journael der legatie ghedaen inde jaren 1615
ende 1616“ (The Hague: Aert Meuris, 1619).
Tabel 2: Tallinna portooriumitolli laekumised 1617–1632 (isandtaalrites)4Tabeli puhul tuleb silmas pidada, et aastatel 1618–1621 sai riik portooriumitollist 2/3 ja Tallinn 1/3 osa. 1622. aastast alates jagati aga tollitulu pooleks. 1617. aastal jagati tollitulu küll pooleks, aga allikas on märgitud, et riigile jäänud portooriumiosale liideti mingi raha. Tallinna portooriumitolli kohta vt. lähemalt: E. Küng. Die staatlichen Zölle – Portorium und Lizent – in den Städten der schwedischen Ostseeprovinzen. – Hansische Geschichtsblätter, 133, Trier, 2016, lk. 126–134.
Alus: RA, EAA, 1.2.765–771; SRA, Östersjöprovinsernas tull- och licenträkenskaper, vol. 5, 6; TLA, 230.1.Ag 2, Ag 3, Ag 6–Ag 9; TLA, 230.1.Ba 16, Ba 17, Ba 25; Ba 34; TLA, 230.1.Bh 10.
Vt tabelit pdf-ist.
Rootsi riik kasutas saadud tollirendiraha peaasjalikult Eesti- ja Liivimaal viibiva sõjaväe ning ametnikkonna finantseerimiseks.5Põgusa ülevaate tollirahade kasutamisest riigi poolt on andnud: E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 160. Ehkki Tallinn pidi rendi kuninglikku renteisse üle kandma kaks korda aastas – 1. veebruaril ja 24. augustil –, hakati linnalt raha nõudma peaaegu kohe, s.o. juba enne esimese maksetähtaja saabumist. Sisuliselt oli kuninga ainuotsustada, kuhu, mille eest ja kui suures summas Tallinna raad rendiraha üle kandma pidi. Nii edastas kuninglik kammer- ja riiginõunik Johan Skytte Tallinnale juba 1623. aasta septembri algul Gustav II Adolfi nõudmise, et raad saadaks Narva asehaldurile Anders Eriksson Hästehufvudile nii kiiresti kui võimalik 7000 isandtaalrit sealse garnisoni ülalpidamiseks. Kuu aega hiljem kordas nõudmist juba Hästehufvud ise. Narvas valitses rahapuudus. Seni oli garnisoni ülal peetud hõivatud Poola aladelt kogutud aktsiisirahadega, kuid 1622. aasta lõpus sõlmitud Rootsi-Poola relvarahu järel raha sealt enam Narva ei jõudnud.6Rootsi riiginõunikud Tallinna raele, Gripsholmis 6. septembril 1623 (TLA, 230.1.BF 61) ja Anders Eriksson Hästehufvud Tallinna raele, Narvas 4. oktoobril 1623: TLA, 230.1.Ba 23. Tallinn ei kiirustanud raha Narva saatmisega, vaid viitas rendilepingus seatud makseajale. Samuti ei oldud nõus summa suurusega. Sellest sooviti maha arvata 900 isandtaalrit, mis tuli tollituludest maksta Tallinna raehärrale Johann Müllerile, ja 600 isandtaalrit, mis väideti olevat juba varem Hästehufvudi käsutusse antud. Narva asehaldur ei mäletanud sellise summa saamist ja nõudis, et võlga ja garnisonile minevaid summasid käsitletaks lahus. Tallinn viivitas edasi ja nii sai Hästehufvud raha Narva jõudmist kinnitada alles 1624. aasta märtsis, kui saadi esimesed 4200 isandtaalrit, ja sama aasta septembris, kui laekus viimane summa 1623. aasta eest.7Anders Eriksson Hästehufvud Tallinna raele, Narvas 28. oktoobril 1623, 18. märtsil, 2. aprillil ja 18. septembril 1624: TLA, 230.1.Ba 23. Tallinna raad saatis need rahad Narva voorimeestega pitseeritud laekas.8E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 160.
1624. aasta eest tuli Tallinnal Narva saata kokku 3000 isandtaalrit, mille ülekandmine aga taas viibis. See sundis Hästehufvudi tallinlasi ähvardama neile Narvas kuuluva vilja konfiskeerimisega. Sellest hoolimata on Tallinna raad 1625. aasta novembriks Narva saatnud ainult poole nõutud rahast. Asehalduri sõnul oli Narva garnison ja nn. lossirahvas sattunud suurtesse raskustesse, sest puudus oli nii proviandist kui ka rahast selle ostmiseks.9Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 17. augustil 1624 (TLA, 230.1.BF 28); Anders Eriksson Hästehufvud Tallinna raele, Narvas 9. ja 28. oktoobril, 26. detsembril 1624, 22. märtsil, 30. juunil, 10. septembril ja 19. novembril 1625: TLA, 230.1.Ba 23. 3000 isandtaalrit tuli Tallinnal Narva saata ka 1625. aastal,10Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 13. septembril 1625: TLA, 230.1.BF 61. kuid järgnevatel aastatel enam mitte. Veel nõuti tallinlastelt kogu tollirendiperioodi vältel Ivangorodi pastorile Johan Vluykile (Ulvichius) töötasuks 220 isandtaalrit,111. augustil 1624 andis Gustav II Adolf Tallinna raele edasi Ivangorodi pastori Johan Vluyki kaebuse, et viimane pole saanud talle kuninga poolt Narva tollist määratud töötasu – 150 taalrit aastas –, mistõttu kuningas tegi korralduse see summa pastorile välja maksta koos varem välja maksmata palgaga (TLA, 230.1.BF 62). Järgnevatel tollirendiaastatel sai Vuyk Tallinna rae vahendusel rendirahadest 220 taalrit aastas. töötasu Tallinna kuninglikule tollivalitsejale Daniel Leinile12Tallinna naelakambri aruanne: TLA, 230.1.Ba 17. ning Narva raele linna privileegides ette nähtud 40 aami reinveini ja 5 sälitise õlle ostmiseks 177:16 isandtaalrit aastas.13Tollirendi aruanne: TLA, 230.1.Ba 25.
Maksekohustused Narva ees tekkisid Tallinna rael just tollirendiga seoses, kui Narva portooriumiraha ei jäänud enam kohapeale, vaid saadeti Tallinna. Narva tollituludest ei oleks sealse garnisoni ülalpidamiseks nii või teisiti ka piisanud. Nimelt kogus Tallinna esindaja Peter Peterson aastatel 1624–1629 Narvast kokku 1868:20 isandtaalrit tollitulu, millest riigile jäi pool ehk 934:10 isandtaalrit. Samal ajal nõudis riik 1623.–1625. aastal Tallinnalt ainuüksi Narva garnisoni ülalpidamiseks kokku 13 000 isandtaalrit.14Tollirendi aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Tavapäraselt tuli vajalik raha ülemereprovintsidesse Rootsist ja Soomest, aga nagu eespool Narva puhul märgitud, ajuti ka hõivatud Poola aladelt. Seega tuli Tallinnal tollirendi algusajal riigi finantskohustused Narva sõjaväelaste ülalpidamisel mingis osas üle võtta. 1623. aasta teise ja 1624. aasta esimese poole portooriumitolli riigi ehk kuninglikust osast jäi Eestimaa kuberneri käsutusse ainult 600 isandtaalrit. Samuti on tollirendisummadest makstud raehärra Johann Müllerile15Raehärra Müller kasutas dokumentides nii eesnime Johann kui ka selle lühendvormi Hans. Vt. tema kohta: F. G. Bunge. Die Revaler Rathslinie nebst Geschichte der Rathsverfassung und einem Anhange über Riga und Dorpat. Reval, 1874, lk. 117. tagasi tema poolt aastatel 1610–1622 riigile antud rahalist ja esemelist laenu 8236:20 isandtaalri ulatuses. Neid summasid maksti talle aastatel 1621 ja 1622 Helsingi ja Porvoo tollist, seejärel 1627. aastani Tallinna rendirahadest.16Tallinna naelakambri aruanne tollirendi esimese ehk 1623/1624. aasta kohta: TLA, 230.1.Ba 17.
ILLUSTRATSIOON:
Tollirendileping.
1624. ja 1625. aastal jõudis tolliraha Narva juba väiksemas mahus. 17. augustil 1624 edastas Johan Skytte koos teiste kammer- ja riiginõunikega Tallinna raele Gustav II Adolfi korralduse anda Eestimaa maapealiku Per Banéri käsutusse 9000 isandtaalrit.17Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 17. augustil 1624: TLA, 230.1.BF 28. Samas suurusjärgus tuli Eestimaa kubernerile raha saata tollirendi kolmandal (1625/1626.) aastal;18Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 13. septembril 1625 (TLA, 230.1.BF 61) ja Per Banérile, Stockholmis 13. oktoobril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241. neljandal (1626/1627) ja viiendal (1627/1628) aastal jõudis Eestimaa kuberneri käsutusse kogu rent ehk 12 000 isandtaalrit aastas. Siiski ei jäänud kogu see raha ainult Eestimaale, vaid osa liikus sealt edasi Liivimaale. Näiteks sai 1625. aastal vastavalt „kuningliku majesteedi korraldusele“ 2700 isandtaalri suuruse väljamakse riiginõunik Gabriel Bengtsson Oxenstierna19Gabriel Bengtsson Oxenstierna tõend raha Tallinna naelakambrist kätte saamise kohta 31. juulil 1625: TLA, 230.1.BF 69. ja Tallinna rael tuli Riia kuberneri Jakob De la Gardie käsutusse anda 2288 isandtaalrit sealse garnisoni vajaduste katteks.20Jakob De la Gardie Tallinna raele, Tartus 19. augustil 1625: TLA, 230.1.BF 58. Need kokku 4988 taalrit olid osa 1625. aastal Eestimaa maapealiku Banéri kätte läinud 9000 isandtaalrist. Samuti on võimalik, et täiel määral ei jäänud Eestimaale ka 1626. aastal Banérile antud rendiraha, sest Johan Skytte koos teiste kammer- ja riiginõunikega soovis siis, et Tallinna raad annaks 9000 isandtaalrit Liivimaa kindluste ülalpidamiseks ja Tallinna garnisonile Soomest sõdurite toomiseks.21Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 14. oktoobril 1625: TLA, 230.1.BF 56. Korralduse täitmise pidi tagama Eestimaa kuberner isiklikult.
Kõnekas on 12 000 isandtaalri jagamine tollirendi neljandal, 1626/1627. aastal, kui sellest soovisid osa saada mitmed huvipooled. Nimelt nõudis kammernõunik ja Liivimaa sõjakomissar Måns Mårtensson Palm kuningliku majesteedi tahtele viidates Eestimaa kuberneriks tõusnud Johan De la Gardielt, et rendiraha saadetaks 1626. aasta septembriks täies ulatuses Riia renteisse. Lisaks pidi Tallinn laenama Riias resideerivatele võimudele 5000 tündrit vilja ning maksma 10 000 isandtaalrit kontributsiooni. Palmi selgitusel oli Rootsi garnison suurtes rahalistes raskustes ja proviandinappuses ning Rootsist ei olnud vajalikku raha tulemas.22Måns Mårtensson Palm Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele, Riias 17. oktoobril: RA, EAA, 1.2.166.
Tollirendirahale esitas 1626. aasta oktoobris 4500 isandtaalri suuruse nõude ka Johan De la Gardie ise, kes soovis sellega kustutada riigi võlga Tallinna kodaniku Jost Dunte ees.23Johan De la Gardie Tallinna raele, Raasikul 20. oktoobril 1626: TLA, 230.1.BF 63. Aastapäevad hiljem lasi De la Gardie Tallinna rael Duntele maksta juba 6000 isandtaalrit, kusjuures kuberneri selge nõue oli, et seda raha ei tohi maksta kellelegi teisele kui ainult tallinlasele.24Johan De la Gardie Tallinna raele, Raasikul 15. oktoobril 1627: TLA, 230.1.BF 63. Ja veel aasta hiljem on Eestimaa kuberneri korraldusel tulnud Duntele naelakambrist maksta järgmised 6000 isandtaalrit.25Johan De la Gardie Tallinna raele, Raasikul 27. juunil ja Tallinnas 24. juulil 1628: TLA, 230.1.BF 63. Kuidas võlg Duntele tasuti, on keeruline vastata, sest tollirendirahadest ei jõudnud temani 1626. ja 1627. aastal rundstükkigi. Alles 1628. aasta detsembri keskel eraldati talle rendirahadest asehaldur Evert Bremeni käsul 2000 isandtaalrit ja 1629. aasta algul „garnisonile antu eest“ 772 isandtaalrit.26Tollirendi aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Küll on Tallinna linna ühislaeka kaudu „kuberneri käsul“ Dunte 1626. aasta 28. oktoobrist 1627. aasta 8. detsembrini seitsmel korral kokku saanud 15 000 ja 1628. aasta 11. märtsist 11. detsembrini samuti seitsmel korral kokku 8893 isandtaalrit.27Tallinna ühislaeka 1626.–1628. aasta aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Praeguse uurimisseisu juures jääb vastuseta küsimus, miks maksti Duntele raha ühislaekast. Oli ju viimane linna, mitte riigi raha käitlev finantsinstitutsioon. Võimalik, et siin oli tegemist vahelaenuga, mis hiljem tasuti samadest tollirendi- ja/või kontributsioonirahadest.
Kuna De la Gardie soovis vähemalt osa raha kasutada teisel eesmärgil ja Tallinna linngi ei kiirustanud korraldust rendirahadest täitma, oli Palm sunnitud kuninga nõudmist Tallinnale meelde tuletama, võttes appi Riia kuberneri Svante Banéri.28Måns Mårtensson Palm Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele, Riias 28. oktoobril ja 1. novembril 1626 (TLA, 230.1.BF 57). Måns Mårtensson Palm ja Riia kuberner Svante Banér Tallinna raele, Riias 6. novembril 1626: TLA, 230.1.BF 28. Seejärel sekkus asjasse juba Liivimaa kuberner ja vägede ülemjuhataja Jakob De la Gardie, kes saatis meeldetuletuse nii linnale kui ka oma Eestimaa kubernerist vennale Johan De la Gardiele. Samuti tuletas Jakob De la Gardie meelde 5000 tündri vilja Riiga saatmist ning 10 000 isandtaalri suurust kontributsiooninõuet.29Jakob De la Gardie Tallinna raele, Riias 7. novembril 1626 (TLA, 230.1.BF 58) ja Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele, Riias 8. novembril 1626: RA, EAA, 1.2.166. Lõpuks oli sunnitud sekkuma Gustav II Adolf isiklikult, kes andis Tallinna raele sõnaselge korralduse tollirendiraha Riiga ära saata.30Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 12. detsembril 1626: TLA, 230.1.BF 57. Kuninga korralduse Tallinna jõudmise ajaks – 19. jaanuar 1627 – oli kätte jõudmas rendi esimese poole väljamaksmise tähtaeg, ja nagu tõendab Johan De la Gardie kviitung, saigi ta 2. veebruaril kätte 6000 isandtaalrit. Teine sama suur osa laekus alles rendi tasumise järgmiseks tähtajaks, s.o. 24. augustil 1627.31Johan De la Gardie kviitungid Tallinna raele, Tallinna lossis 2. veebruaril ja 24. augustil 1627: TLA, 230.1. BF 63. On enam-vähem kindel, et nimetatud summad Riiga ei jõudnud ning tallinlased jätsid kuninga ja tema Liivimaa ametnike korralduse täitmata. Esiteks ei nähtu 1626. ja 1627. aasta rendirahade laekumine Riia rentei arveraamatutest;32Riia rentei 1626. ja 1627. aasta arveraamatud: RA, EAA, 278.1.XXII-111, XXII-112. teiseks on Tallinna raad 1627. aasta 7. veebruari kirjas Gustav II Adolfile nentinud, et nende poolt üle kantud rendiraha läks „siinse“, s. o. Tallinna garnisoni ja Narva garnisoni ülalpidamiseks.33Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 7. veebruaril 1627: SRA, Livonica II, vol, 44; TLA, 230.1.BF 54.
1626/1627. aasta tollirendiaruande kohaselt on portooriumirahadest hakatud töötasu maksma ja mitmesuguste maksete tegemiseks raha eraldama Tallinna asehaldurile Evert Bremenile.34Gustav II Adolf määras Evert Bremenile portooriumitollist tasumisega 600-taalrise töötasu kuninglikul sõjalaeval 20. juunil 1626: TLA, 230.1.BF 57. Kuningliku majesteedi ja kammernõunike „käsul ja korraldusel“ on tehtud ühekordseid ülekandeid mitmesugustele ametnikele, nagu ka nende leskedele, riigi huvides prahitud laevade kipritele ja meeskonnaliikmetele sõitudeks Narva ja Riiga. Eraldi näitena võib tuua 1625/1626. aastal „kuninga käsul“ Andreas Windtile eraldatud 500 isandtaalrit, ehkki lahtiseks jääb, mille eest talle raha maksti.35Tollirendi aruanne (TLA, 230.1.Ba 25). Johan Skytte jt. kammer- ja riiginõunikud Tallinna raele, Stockholmis 5. juunil 1626. Samas kirjas viidatakse kuningas Gustav II Adolfi vastavale korraldusele 21. oktoobrist 1625: TLA, 230.1.BF 56. 1628. aastal lasi kuningas tollirendirahadest tasuda sõjakomissar Erik Andersson Tranale ühekordselt 1000 isandtaalrit.36Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 6. märtsil 1628: TLA, 230.1.BF 57. 1627. aastast alates on portooriumirahadega tasutud n.-ö. kuninga arvel tehtud viljaostude eest. Mõned sel eesmärgil üle kantud summad olid päris suured, näiteks 22. augustil 1629 näidati 5383:24 isandtaalri ulatuses Bugislaus Roseni ja Andreas Haraldssoni viljaoste kuningale. Samas ei ole tollirendi viimasel aastal võimalik kuninglikke viljaoste ja nendega seotud võlamakseid selgelt eristada; sisuliselt need olidki põimunud. Tollirendi viimasel aastal ei ole näidatud raha eraldamist Eestimaa kubernerile garnisoni(de) ülalpidamiseks ja asehaldur Bremenile tehtud rahaeraldist saab käsitleda nii töötasuna kui ka mõnel muul eesmärgil talle üle kantud summana (vt. tabel 3).
Tabel 3: Tollirendi perioodil portooriumikassast tehtud väljamaksed (isandtaalrites)
Alus: TLA, 230.1.Ba 17; Ba 25.
Vt tabelit pdf-ist.
Riigi sissetulekud ja väljaminekud tollirendist ei olnud samas suurusjärgus. Rendiperioodi esimesel aastal tekkis ülejääk, mis tavapäraselt liikus edasi järgmisesse või lausa järgmistesse aastatesse. Tallinna linn ise arvestas tollirendi ajal, eriti viimasel, 1628/1629. rendiaastal, kui riik vedas Narvast ja Nyenist tollivabalt vilja välja sõjaväljale Preisimaal, saamata jäänud tollituluks 461:48,5 riigitaalrit, mis vastas 807:16½ isandtaalrile. Koos riigi osaga oli maksmata tolli suurus umbes 1181 sälitise eri viljasortide eest 923:41 riigitaalrit ehk 1617 isandtaalrit.38Tollirendi aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Siinkohal on oluline märkida, et 1628/1629. aastast hakkas riik Tallinna sadamast riigieelarvesse raha saama ka litsenditollist. Viimast kuningavõim linnaga ei jaganud. Tallinna litsendiraha kasutas riik kuninglike viljaostude finantseerimiseks ja vilja väljaveoks sõjaväljale Saksamaal. Tallinna rae enda käsutusse jäänud portooriumitollitulu kasutamise kohta pidas linna naelakamber eraldi arvestust. Need summad läksid rae liikmete reisikulude, töötasude, meelehea ehk kingituste jms. katteks.
Kuigi tollirendist laekunud summad aitasid Eesti- ja Liivimaal katta riigi sõjalisi ja tsiviilelu väljaminekuid, ei olnud saadav raha piisav kõikide kulutuste katmiseks. Gustav II Adolf väljendas korduvalt soovi, et hõivatud alad peaks end ise ülal, veelgi enam, toetaks riigi finantse. 1620. aastatel kasutas kuningas provintsidest lisaraha saamiseks kahte meedet: esiteks erakorraline maks kontributsioon, mille riik kuulutas välja, määras maksetähtaja ja saadud raha tagasi ei makstud. Teiseks võeti eraisikutelt laene, mis maksti mingi aja jooksul sularahas või kaupades tagasi. Kõigele lisaks taotles riik aeg-ajalt viljaabi, mis samuti korvati hiljem rahas või mingil muul moel.
Erakorralisi makse, laene, leiba ja kõikvõimalikku muud abi oli Tallinnalt nõudnud juba hertsog Karl.39Ühe Tallinna rae aruande kohaselt andis linn aastatel 1600–1608 riigi käsutusse 185 300 isandtaalrit: SRA, Livonica II, vol. 239. 27. jaanuaril 1616 märgib Tallinna raad kirjas Gustav II Adolfile, et linn andis 1607. aastal oma saadikute kaudu Karl IX-le „vormüge eines Designation Zettels“ 60 000 isandtaalrit laenu (geleihete und verschossene Gelde), mis oli tallinlastele raske koorem. Samal ajal peeti ülal üht lipkonda Saksa sõdureid: SRA, Livonica II vol. 44. Gustav II Adolf palus teadaolevalt Tallinna raelt esimest korda täpselt määratlemata suuruses rahalist toetust (eine Summa Geldes aufzubringen) 1612. aasta sügisel, millele linn vastas eitavalt, tuues ette pikka aega kestnud sõja, sissetulekute allakäigu, äärmise vaesuse, võlad jms. Linn vajas ise kuningliku majesteedi abi. Veebruaris 1612 Eestimaa kuberneri Gabriel Oxenstierna poolt kuningale saadetud kirjast ilmneb oodatud summa suurus – sada tuhat taalrit (ett hundrade tusend daler) –, mida kuberner pidas linnale selgelt üle jõu käivaks. Tema hinnangul ei oleks linn suutnud isegi 10 000 taalrit välja käia.40Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 21. oktoobril 1612, ja Tallinna vastus kuningale 11. märtsil 1613 (SRA, Livonica II, vol. 44); Gabriel Oxenstierna Gustav II Adolfile, Tallinnas 12. veebruaril 1613: SRA, Livonica II, vol. 6.
Järgnevalt soovis Gustav II Adolf, et Tallinn osaleks üleriigilises erakorralises maksus seoses Älvsborgi kindluse tagasiostmisega Taanilt Kalmari sõja lõppedes 1613. aastal.41Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 22. septembril 1613 ja Turust 5. aprillil 1614: TLA, 230.1.BF 55. Ehkki tallinlased ei soostunud ka seda rahalist koormist (rae kirjas on kasutatud sõna „kontributsioon“) kandma,42Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 28. novembril 1613 ja 29. aprillil 1614: SRA, Livonica II, vol. 44. on linn 1614. aastal maksnud linna ühislaekast „kuningliku majesteedi kassasse“ 4000 isandtaalrit, seejuures küll märkimata, mille eest.43Tallinna ühislaeka 1614. aasta aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Samuti soovis Gustav II Adolf Tallinnalt 1616. aasta alguses „mõni tuhat taalrit“ Eestimaal viibivate sõjaväelaste ülalpidamiseks. Esialgu oli Tallinn taas vastu, tuues esile sõdadest ja kahest piiramisest tekkinud raske majandusliku olukorra ning sõjaväele juba varem tehtud väljamaksed. Kuningat need vastuväited ei rahuldanud, vaid ta manitses Tallinna tänulik olema, viidates Rootsi suurele panusele linna kaitsel ning inim- ja rahalistele kaotustele, tänu millele ei olnud linna „barbaarsete rahvaste“ poolt hõivatud. Sõda Venemaa ja Poolaga polnud lõppenud, mistõttu armeed ei saanud laiali saata. Hõivatud Loode-Venemaa olid aga sedavõrd lagedaks tehtud, et sealt ei olnud sõjaväele enam midagi saada.44Gustav II Adolf Tallinnale Helsingist 7. veebruaril 1616: TLA, 230.1.BF 55; sama: RA, EAA, 1.2.43. Tallinnal ei jäänudki muud üle, kui kuningale nõutud summa – 2000 taalrit – linna ühislaekast eraldada.45Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 29. veebruaril 1616 (SRA, Livonica II, vol. 44); Tallinna ühislaeka 1616. aasta aruanne: TLA, 230.1.Ba 27.
Konkreetselt hakati sõjakontributsioone – lisaks kindlustuste ehitamisele, vilja andmisele, sõjaväe majutamisele, küüdivedudele, laevade kasutada andmisele jt. kohustustele – Tallinna linnalt nõudma 1620. aastatel. Seda sammu põhjendati varasema väeüksuste kuninga sõjakäikudele kaasa andmise kohustuse (Heerenfolge) kadumisega. Esimene vastav nõue tehti linnale 1621. aastal – Riia piiramise kampaania ajal –, kui Gustav II Adolf soovis Tallinnalt saada 50 sälitist vilja. Hoolimata kogukonna pahameelest leidis raad, et linn saab anda 1000 tündrit vilja,46Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 12. oktoobril 1621: SRA, Livonica II, vol. 44. s. o. 41 2/3 sälitist. Riik pidas viljakogust ebapiisavaks, mispeale Tallinna raad pakkus Narva saabunud kuningale hoopis 3000 isandtaalrit (u. 2000 riigitaalrit), mis oli rohkem kui nõutud viljakoguse maksumus. Rae „lahke“ pakkumise taga oli soov, et kuningas annaks senise 1/3 asemel linnale poole portooriumitolli tulust. See ka saavutati ja aprillis 1622 anti 3000 isandtaalrit kuningale üle.47Kammernõuniku ja Liivimaa sõjakomissari Måns Mårtensson Palmi tõend Tallinna raele raha kätte saamise kohta 17. aprillist 1622: TLA, 230.1.BF 46. Vt. ka: Gierlich, Ernst. Reval 1621 bis 1645, S. 85. Ka 1622. aasta hilissügisel soovis Gustav II Adolf Tallinnalt saada sõjaväe ülalpidamiseks Liivimaal ja kindluste kaitseks mingit summat raha, mistõttu ta volitas linnaga läbirääkimisi pidama riigikantsler Axel Oxenstierna.48Gustav II Adolf Tallinna raele, välilaagris 15. detsembril 1622: TLA, 230.1.BF 56. Läbirääkimised leidsid aset 1623. aasta alguses ja 7. jaanuaril 1623 andis riigikantsler kuningale drastilise iseloomustuse nii Tallinna olukorra kui ka mentaliteedi kohta ning leidis, et majandusliku allakäigu tingimustes ei ole tallinlastelt mitte midagi saada.49Axel Oxenstierna Gustav II Adolfile, Tallinnas 7. jaanuaril 1623: Rikskanslern Axel Oxenstiernas skrifter och brevväxling. Avdeling 1, band 2, Stockholm 1896, s. 562–563. Vt. ka: R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634. Uppsala, 1933, lk. 180.
Mõneks aastaks jäetigi Tallinn kontributsiooni nõudmistest kõrvale. Samas võib võrdluseks tuua Riia, kus 1621. aasta alistumisest alates nõuti linnalt esmalt 1000 floriini tribuuti ja seejärel tuli 1625. aastani, viimane kaasa arvatud, igal aastal tasuda 12 000 Riia taalrit.50Neil aastail oli Riia taaler Rootsi ehk isandtaalrist ¼ võrra kallim. Neist esimene sisaldas Riia arvestuses 36, teine 48 grossi: R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 76, viide 5. Lisaks eraldas Riia 7000 taalrit linna piiramise käigus purustatud kindluste remondiks. 1625. aastal nõudis Gustav II Adolf Riia kontributsioonisummade tõstmist, nõudes esialgu isegi 36 000 taalrit, kuid järgnevate läbirääkimiste käigus alanes nõue 25 000 taalrile. Ka viimati nimetatud summa käis riialastele üle jõu; 1627. aastal suudeti sellest tasuda 10 000 ja 1628. aastal 20 000 taalrit. Lisaks kontributsioonile nõudis Rootsi riik Riia varakamatelt kodanikelt suuri laene. 1625. aastast alates sooviti Tallinnalt saada kontributsiooni 10 000 taalrit, 1625/1626. aastast Pärnult ja Narvalt, 1627. aastast Paidelt ning 1628. aastast Tartult igaühelt 500 taalrit. Eestimaa rüütelkonnal tulnuks kuninga ootuste kohaselt kontributsiooni maksta 20 000 isandtaalri ulatuses.51R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 34–36, 67, 75–77, 96–98, 111–112, 126–127, 132–136, 138, 139–142.Vt. samal ajal Lõuna-Soome linnadele kehtestatud kontributsioonide kohta: V. Kerkkonen. Etelä-Suomen kaupunkien kruununverot 1614–1650. Helsinki 1945, lk. 131–147, 263–266.
Samamoodi nagu Riiale, esitas Gustav II Adolf Tallinna raele uue ulatusliku rahalise nõude 1625. aasta sügisel. Nimelt saatis kuningas 12. septembril kirja Gabriel Oxenstiernale ja Per Banérile, kes pidid kohtumisel Tallinna rae ning gildide esindajatega viitama Rootsi sõjalisele edule Liivimaal, millega tallinlastel oli tekkinud võimalus kaubelda kogu maal ja ka Pihkvaga, ning kuna linn ei olnud juba mõni aeg sõjaväele abi osutanud, soovis kuningas saavutatud võitude hoidmiseks saada märkimisväärse summa raha – 24 000 isandtaalrit. Arvestuslikult kulus nii suur summa 2000 sõjaväelase ülalpidamiseks aastas. Lisaks soovis kuningas varakamatelt tallinlastelt, kellest kuut nimetas ta lausa nimepidi, saada laenuks (till försträckning) tuhat või enam isandtaalrit inimese kohta.52Gustav II Adolf Gabriel Oxenstiernale ja Per Banérile, välilaagris Birseni all 12. septembril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241. Samal ajal soovis kuningas Eestimaa rüütelkonnalt saada 30 000–40 000 isandtaalrit. Päev hiljem sai samasisulise kirja ka Tallinna raad.53Gustav II Adolf Tallinna raele, välilaagris Birseni all 13. septembril 1625: TLA, 230.1.BF 56. Viimane püüdis end nende rahade maksmisest säästa, kuid edutult: kuningas jäi oma nõudmise juurde, ehkki oli paar kuud hiljem nõus summat langetama. Oma 12. novembri kirjas eelmainitud Gabriel Oxenstiernale ja Per Banérile määras ta Tallinna kontributsiooni suuruseks 10 000 isandtaalrit, samal ajal kui Eestimaa rüütelkonnal tuli tasuda 20 000 isandtaalrit.54Gustav II Adolf Gabriel Oxenstiernale ja Per Banérile, Kokneses 12. novembril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241. Ka seda summat lugesid tallinlased endale üle jõu käivaks ja pakkusid kuningale kontributsiooninõude katteks 6000 isandtaalrit. Gustav II Adolf ei nõustunud sellega ja nõudis kogu summa tasumist.55Gustav II Adolf Gabriel Oxenstiernale ja Per Banérile, Birsenis 29. novembril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241. Ühes oma hilisemas kirjas tõi ta tallinlastele eeskujuks Riia ja mõned teised kohad, kes olid riigile juba 4000 taalrit andnud. Pealegi leidis kuningas, et linn on oma privileegidest tulenevalt kohustatud riigile appi tulema.56Gustav II Adolf Tallinna raele, välilaagris 28. detsembril 1625: TLA, 230.1.BF 56.
1626. aasta algul, kui kuningas viibis Tallinnas, arutleti ka kontributsiooni suuruse üle. Ernst Gierlichi järgi lepiti just siis kokku, et linna panuseks sellesse erakorralisse maksu saab edaspidi olema 10 000 isandtaalrit aastas, ja möödunud 1625. aasta osas nõustunud kuningas 4000 isandtaalrit väiksema summaga.57E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 86. Tallinna ühislaeka 1626. aasta aruande kohaselt tasutigi veebruari keskel, s.o. veel Gustav II Adolfi Tallinnas viibides, kuninglikku renteisse 6000 isandtaalrit kontributsiooni.58Tallinna ühislaeka 1626. aasta aruanne: TLA, 230.1.Ba 25. Ernst Gierlich on andnud ülevaate, kuidas Tallinna raad linnakodanikelt ja neid esindanud institutsioonidelt 1620. aastatel raha, s.h kontributsiooni kogus: E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 87–90.
Reformialti kuninga üks sõnumeid nii linnale kui ka Eestimaa rüütelkonnale 1626. aasta veebruaris oligi, et nad peavad nii sõja kui ka rahu ajal täielikult ise ülal pidama kindlusi ning garnisone. Esialgu tehti Tallinna raele ettepanek katta kaitsekulud väiketolli59Väiketoll kehtestati Rootsi emamaa linnades riigipäeva otsusega mais 1622, kuid koguma hakati seda 1623. aastast. Väiketolli tuli koguda vastavalt kindlale taksile kõikidelt kaupadelt, mis toodi linna turule. Kaupadelt, mis ei olnud nimekirjas, võeti tolli 1/32. Suure meretolliga koormatud kaubad olid aga väiketollist vabad: Å. Sandström. Mellan Torneå och Amsterdam. En undersökning av Stockholms roll som förmedlare av varor i regional- och utrikeshandel 1600–1650. Stockholm, 1990, lk. 75. ja aktsiisi sisseseadmisega. Tallinn ei olnud sellega nõus, leides, et väiketoll on vastuolus linna privileegidega. Selles nähti koormist, mida sõjast laastatud maa ei suuda kanda. Esile toodi, et kuna Soomes juba koguti väiketolli, peatanuks topelttollimine sealt kaupade sisseveo Tallinna.60R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 182. Teadaolevalt Gustav II Adolf vihastas ja 9. veebruaril 1626 ähvardas ta Tallinna raadi, et võib tallinlaste „leivakorvi nii kõrgele riputada, et seda kätte ei saa“, ja avab Eestimaa rannikul kõik sadamad – Narva, Haapsalu, Toolse jt. Kuningas leidis, et ta „omaks meelsamini üht asulakest, kust ta kasu saab, kui linna ilma kasuta“.61Tallinna rae protokoll 9. veebruarist 1626 (TLA, 230.1.Ab 43); R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 182. Kuningas on veel lubanud muuta linna varemeteks ja kohaks, kust vaid mõned kalurid elatist leiavad. Linn jäi oma seisukohale kindlaks ja pärast paariaastasi vaidlusi jäi väiketoll esialgu sisse seadmata.62R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 182–184. Alternatiiviks väiketollile jäi kontributsioon.
1626. aasta sügisel nõudis kuningas jõuludeks Eestimaa rüütelkonnalt 20 000, Tallinnalt63Gustav II Adolf Johan De la Gardiele, Lissow’is Werder’i all 24. oktoobril 1626 (SRA, Livonica II, vol. 241) ja Tallinna raele samal kuupäeval (TLA, 230.1.BF 57). Neis mõlemas kirjas märgib Gustav II Adolf, et jõuludeks tuleb tallinlastel tasuda tuhat taalrit (ettusend daler), mitte 10 000 isandtaalrit. Mujal asjassepuutuvates dokumentides on summaks läbivalt 10 000 isandtaalrit. 10 000 ja Pärnu linnalt 500 isandtaalri suurust kontributsiooni.64R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 193. Raha tuli Riia sõjakomissari Måns Mårtensson Palmi korraldusel novembri-detsembri jooksul Riia renteisse saata.65Måns Mårtensson Palm Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele, Riias 17. ja 28. oktoobril ning 1. novembril 1626. Samas märkis Palm, et Eestimaa rüütelkonnal oli varasemast Riia rentei ees võlgu 529 ja Pärnul 500 isandtaalrit: (RA, EAA, 1.2.166; TLA, 230.1.BF 57); Riia kuberner Svante Banér ja Måns Mårtensson Palm Tallinna raele, Riias 6. november 1626 (TLA, 230.1.BF 28); Jakob De la Gardie Tallinna raele, Riias 7. november 1626 (TLA, 230.1.BF 58) ja Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele, Riias 8. novembril 1626: RA, EAA, 1.2.166. Kolm seisuslikku omavalitsust ei olnud küll otseselt kontributsiooni vastu, kuid leidsid, et ei suuda anda rohkem kui poole nõutud summast.66R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 193. Riia sõjaväevõimud ei nõustunud osalise kontributsiooniga. Sellest hoolimata pidi Eestimaa kuberner Johan De la Gardie 1627. aasta alguses Svante Banérile ja Måns Mårtenssonile kinnitama, et Tallinna raske majanduslik olukord ei võimalda eraldada rohkem kui ainult 5000 isandtaalrit. Selles küsimuses oli kuberner Tallinna bürgermeistri ja sündiku Johann Derenthali, raeliikmete ning Suurgildi esindajatega kohtunud. Linn jäi oma seisukohale kindlaks.67Johan De la Gardie Svante Banérile ja Måns Mårtenssonile, Tallinnas 8. veebruaril 1627: RA, EAA, 1.2.48. Tallinna ühislaeka 1627. aasta aruanne näitabki 5000 isandtaalri saatmist Johan De la Gardie käsutusse. Sellest 4000 tuli otse laeka vahenditest, 1000 isandtaalrit laenati aga linnakodanik Ebert van Hausenilt.68Tallinna ühislaeka 1627. aasta aruanne: TLA, 230.1.Ba 25.
Veebruaris 1627, kui Tallinna raad oli kokku saanud 5000 isandtaalrit, saadeti Gustav II Adolfile kiri, milles oodatult paluti sõjakoormistest vabastamist, viidates seejuures aasta algul Rootsi ja Poola vahel sõlmitud relvarahule (mis kokkuleppe kohaselt pidi kestma 1. juunini 1627), aga samuti linna hiljuti tabanud tulekahjule, kus põles maha Oleviste kirik.69Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 7. veebruaril 1627: SRA, Livonica II, vol. 44; TLA, 230.1.BF 54. Oleviste kirik põles 29. juunil 1625. aastal: A. Hein.. Linna auw ninck illo. Olevistest ja tema tornist. – Tuna 2014, nr. 4, lk. 40. Kuningat tallinlaste põhjendused ei rahuldanud. Ta märkis, et just sõjaline edu teisel pool Väina jõge andis kaubandusele võimaluse õitsele puhkeda, mistõttu tuli puudu olevad 5000 isandtaalrit kohe Eestimaa kubernerile ära saata.70Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 13. veebruaril 1627: TLA, 230.1.BF 57.
Tallinna raad ei muutnud oma otsust ega hoolinud isegi Liivimaa kuberneri ja feldmarssali Jakob De la Gardie manitsusest kontributsioonivõlg tasuda ning ähvardusest majutada võla katteks linna territooriumile sõjaväelased, koos kohustusega mehi ülal pidada.71Jakob De la Gardie Tallinna raele, Haapsalus 25. mail 1627: TLA, 230.1.BF 58. Juulis 1627 esitas kindral Gustav Horn Tallinnale uue nõude, et kui järgmiseks päevaks ei ole 5000 isandtaalrit tasutud, on ta sunnitud veel laevadel asuvad sõjaväelased Tallinna mõisatesse majutama. Raad ei lasknud end hirmutada ja viitas sellele, et niisugune ultimaatum on nende privileegidega vastuolus. Tegelikult ei teinud kroon oma ähvardust teoks.72E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 86–87.
1627. aasta südasuvel lõppes Rootsi-Poola relvarahu ja seejärel sõdisid pooled Kura- ja Preisimaal katkematult 1628. aasta detsembrini, kui esmalt sõlmiti kolmekuuline rahu, mida pikendati Altmarki relvarahuni.73R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 132. Ehkki Eestimaa ja Tallinn jäid otsesest sõjategevusest kõrvale, liikus Soomest Eestimaa kaudu nii väeüksusi kui ka varustust. Näiteks ainuüksi Narvas paiknenud Soome ratsaüksuse saatmine Liivimaale Turaidasse nõudis 2000 isandtaalrit. Selles olukorras lasi kuningas kohalikele seisustele mitmel korral kinnitada, et ta ei tee kontributsioonide osas mitte mingeid järeleandmisi.74Jakob De la Gardie Johan De la Gardiele, Riias 4. juunil ning Tallinna raele 11. juunil ja 13. juulil 1627: TLA, 230.1.BF 63. Sellest hoolimata oli 1626. aasta võlg veel 1628. aasta alguseski tasumata.75Vastavalt ühele Svante Banéri ja Måns Mårtenssoni kirjale 30. juunist 1627 Riiast Johan De la Gardiele oli selleks ajaks Eestimaalt Riia renteisse kokku saadetud 20 229:08 ja võlgu oldi 9770:24 isandtaalrit. Lisaks oli Eestimaa rüütelkond 1625. aasta eest võlgu veel 500 isandtaalrit ja Pärnu linn 1626. aasta eest samas suurusjärgus raha (RA, EAA, 1.2.166). Samas nimetati 1627. aasta ja hilisemaski kirjavahetuses Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna võla suuruseks vastavalt 10 000 ja 5000 isandtaalrit. Vt. näiteks: Johan De la Gardie Jakob De la Gardiele, Tallinnas 8. jaanuaril 1627 (RA, EAA, 1.2.48); Johan De la Gardie Gustav II Adolfile, Tallinnas 8. juunil 1627 (RA, EAA, 1.2.48); Jakob De la Gardie Johan De la Gardiele, Riias 18. jaanuaril 1628: RA, EAA, 1.2.166.
Varasema võla kõrval nõuti kontributsiooni ka 1627. aasta eest. Gustav II Adolfilt saadud korralduse alusel teatasid sõjakomissar Palm ja Riia kuberner Banér Eestimaa kubernerile Johan De la Gardiele jooksva aasta summad: Tallinnal tuli tasuda taas 10 000, Eestimaa rüütelkonnal 20 000, Pärnul ja Paidel kokku 1000 isandtaalrit.76Svante Banér ja Måns Mårtensson Johan De la Gardiele, Riias 30. juunil 1627: RA, EAA, 1.2.166. Juuli keskel saabusid Tallinna kuninglikud komissarid eesotsas Philipp Scheidingiga, kelle peaülesandeks oli küll reformide läbiviimine Eestimaal, kuid peale selle tuli neil linnalt ja rüütelkonnalt kätte saada kontributsioonid ning sisse seada väiketoll. Mõlemad ülesanded ebaõnnestusid: nii kaua, kuni sõda käis, olid Eestimaa seisused nõus ainult osalise kontributsiooniga.77R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 211–214. Ühe katse Tallinnalt varasem võlg kätte saada võttis Liivimaa kuberner Jakob De la Gardie ette juulis 1627, kui ta tegi Tallinna raele korralduse lunastada 2000 isandtaalri suurune veksel laenu eest, mille ta oli saanud Riia kodanikult Hans Duntenilt. Ülejäänud 3000 isandtaalrit tulnuks tallinlastel Jakob De la Gardie sõnul tasuda kuninglikele komissaridele.78Jakob De la Gardie Tallinna raele, Riias 13. juulil 1627: TLA, 230.1.Ba 58.
Ometi ei näita Tallinna ühislaeka 1627. aasta aruanne, et linn oleks selle veksli aktsepteerinud. Ka 1627. aasta kontributsioonist polnud aasta lõpuks Tallinnast Riiga veel rundstükkigi saadetud. Seetõttu on Gustav II Adolf Eestimaa seisustele kuberner Johan De la Gardie vahendusel meelde tuletanud, et raskustele ja ajaloolistele privileegidele viitamine ei kaitse maad vaenlaste eest. Ka kuberner De la Gardie ise sai kuninga süüdistuste osaliseks, et ta polnud kontributsioonide maksmisse suhtunud piisava tõsidusega, vaid kas omaenda või kellegi teise mugavusest asjale läbi sõrmede vaadanud. Kuningas nõudis jooksva aasta kontributsiooni ja eelmise aasta puudujäägi tasumist. Vastasel juhul ähvardas ta taas majutada mõisatesse sõjaväe.79Gustav II Adolfi kaks kirja Johan De la Gardiele, Stockholmis 9. novembril 1627: SRA, Livonica II, vol. 242; TLA, 230.1.BF 57. Kuninga manitsusest hoolimata oldi uue aasta alguses samas seisus; kontributsioon oli nii Tallinnal, Eestimaa rüütelkonnal kui ka Pärnul täies ulatuses tasumata.80Jakob De la Gardie Johan De la Gardiele (RA, EAA, 1.2.166) ja Tallinna raele, Riias 18. veebruaril 1628 (TLA, 230.1.Ba 58). Gustav II Adolf Philipp Scheidingile, Stockholmis 5. ja 6. märtsil 1628 (SRA, Livonica II, vol. 242); Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 6. märtsil 1628: TLA, 230.1.BF 57.
Võib oletada, et Tallinn vältis 1627. aasta kontributsiooni tasumist linna majanduse absoluutse madalseisu tõttu. Näiteks vähenesid linna tollitulud 1627/1628. aastal võrreldes aasta varasema perioodiga rohkem kui 60% (vt. tabel 2). Kujunenud olukorras tuli Gustav II Adolf ootamatult nii tallinlastele kui ka teistele eestimaalastele vastu. Oma 17. aprilli 1628. aasta kirjas Philipp Scheidingile, kes oli Eestimaa kuberneriks tõusnud, loobus kuningas viimase kolme aasta võlgade sissenõudmisest, kuid seda mitte 1628. aasta osas, mille eest tuli Tallinnal maksta tavapärane 10 000 isandtaalrit. Nagu kuningas oli juba teada saanud, oli Tallinn nõustunud andma 6000 isandtaalrit, aga seda tingimusel, et kuningas tühistab vilja väljaveo keelu. Selliseks järeleandmiseks Gustav II Adolf valmis ei olnud ja nõudis jooksva aasta kontributsiooni täies ulatuses tasumist.81Gustav II Adolf Philipp Scheidingile, Stockholmis 17. aprillil 1628: SRA, Livonica II, vol. 242.
Nii jäidki 1627. aasta kontributsioon ja sellele eelnenud aastate puudu olevad summad Tallinnal maksmata, kuid 1628. aasta kohustused otsustas linn suures osas siiski täita: 1628. aasta ühislaeka aruande kohaselt maksti 15. maist 23. augustini kontributsiooni 4000 isandtaalrit ja detsembris aktsepteeriti üks Riia rae 4000 isandtaalri suurune veksel,82Siinkohal on finantstehniliselt huvitav märkida, et sõja olukorras, kui ei suudetud kontrollida Riia-Pärnu-Tallinna vahelist trassi ja oli oht, et raha satub vaenlase kätte, kasutati ülekannete tegemisel veksleid. Samal 1628. aasta varakevadel maksti näiteks Ingerimaa renteist välja 8000 isandtaalrit, mis saadeti Tallinna ja selle rahaga kaeti Riia rae poolt välja antud veksel: Nils Assersson Mannersköld Johan De la Gardiele, Narvas 11. veebruaril 1628: RA, EAA, 1.2.166. mis teeb kokku 8000 isandtaalrit.83Tallinna ühislaeka 1628. aasta aruanne (TLA, 230.1.Ba 25). Eestimaa kuberner Johan De la Gardie tõendas 18. juunil 1628 ühe osa rahast – 4000 vasktaalri – kätte saamist Tallinna raelt: TLA, 230.1.BF 63. Et Tallinna linn 1628. aastal tõepoolest 8000 isandtaalrit kontributsiooniks andis ja 2000 isandtaalrit võlgu jäi, ilmneb ka Gustav II Adolfi s. a. 11. detsembri kirjast linna raele.84Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 11. detsembril 1628: TLA, 230.1.Ba 57. Samas on teateid, nagu oleks mainitud 8000 isandtaalrile veel tuhat lisaks makstud. Veel 1629. aasta aprillis olid Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna 1628. aasta eest kontributsiooni võlgu kokku 10 829 isandtaalrit.85Erik Andersson Trana Tallinna asehaldur Ewert Bremenile, Riias 22. aprillil 1629: RA, EAA, 1.2.164.
Eelmainitud ähvarduse majutada sõjaväge aadli ja Tallinna linna mõisatesse viis kuningas sel korral igatahes ellu. Teadaolevalt paigutas sõjakomissar Erik Andersson Trana Tallinna 200 Soome ratsaväelast,86R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 211. aga see ei tähendanud veel kontributsioonivõla kustutamist. Kuidas Rootsi võimud Eestimaa seisuste võlga 1628. aasta sügisel ja talvel ning 1629. aasta kevadel esitasid, on toodud tabelis 4.
Tabel 4: Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna 1625.–1627. a. kontributsioon Rootsi keskvõimude arvestuses (isandtaalrites):87Jakob De la Gardie ja Måns Mårtensson Palm Johan De la Gardiele, Riias 1628. aastal (registreeritud Tallinnas kubermanguvalitsuse kantseleis 9. septembril (RA, EAA, 1.2.166)); Erik Andersson Trana Tallinna asehaldur Ewert Bremenile, Riias 22. aprillil 1629: RA, EAA, 1.2.164.
Vt tabelit pdf-ist.
Nagu mainitud, ei õnnestunud kuningavõimul esialgu väiketolli Tallinnas sisse seada, samuti oli raske nõutud suuruses kontributsioone saada. Viidates ajaloolistele privileegidele ja eesõigustele ning raskele majanduslikule olukorrale, keeldusid nii Tallinna linn kui ka Eestimaa rüütelkond riigile raha maksmast. Selles olukorras leidis kuningas lihtsa lahenduse: tulles vastu mõlema seisusliku omavalitsuse soovile vedada vilja välja ajal, kui see oli ametlikult keelatud, otsustas Gustav II Adolf 20. juulil 1628 panna Tallinna reidil valvesse laeva, millelt hakati võtma viljalt ja teistelt väljaveetavatelt ning välismaalt sisseveetavatelt kaupadelt (v.a. Vene kaubad) uut tolli – litsenti.88Gustav II Adolf seadis litsenditolli kõigepealt sisse 1627. aastal Preisimaal, kus see kehtis aastani 1635, ja Kuramaal, seejärel 1628. aastal Tallinnas. 1629. aastast muutus see Läänemere provintsides üldiseks meretolliks Riiast Neeva jõe suudmeni. Litsenditolli kujunemise kohta vt.: E. Wendt. Det svenska licentväsendet i Preussen 1627–1635 (Akademisk avhandling; Uppsala universitets årsskrift 1933, bd. 2). Uppsala, 1933; E. Dunsdorfs. Vidzemes zviedru laiku finances. – Veltījums izglītības ministram un professoran Dr. h. c. Augustam Tentelin 23.XI 1876 – 29.XI 1936. Riga, 1936, lk. 75–85; E Küng. Die staatlichen Zölle – Portorium und Lizent, lk. 148–150. Tolli kogumine pandi kuningliku tolliinspektori Aert Spirincki õlgadele ja linnal puudus igasugune võimalus seejuures kaasa rääkida. Lisaks pandi Soomest, Rootsist ja Ingerimaalt toodud kaupadele peale toll, mis vastas emamaal võetavale väiketollile.89Gustav II Adolf Eestimaa kubernerile Philipp Scheidingile, välilaagris Dirschau all 20. juulil 1628 (SRA, Livonica II, vol. 242; TLA, 230.1.Ba 57).
Arusaadavalt ei olnud Tallinna raad litsendi- ega väiketolliga nõus ja saatis oma saadikud Stockholmi. Läbirääkimisi peeti riiginõunike Johan Skytte ja Per Banériga 1629. aasta märtsist maini. Tallinn oli valmis mõlema tolliga nõustuma, kuid tingimusel, et neid võetakse ainult nii kaua, kui käib sõda. Raad nõudis endale kontrolli litsendi kogumise üle, vabastust teistest sõjamaksudest, sh. kontributsioonist, ja et üks osa litsendituludest jääks linna kindlustuste remondiks. Samuti tuli litsenti koguda lähedalasuvatest sadamatest, et neil ei oleks viljaekspordis eelisseisundit. Lõpuks sooviti, et välismaa laevadel keelataks sõita Pärnusse, Haapsallu, Helsingisse, Porvoosse, Viiburisse ja Narva ning et nende linnade makse kogutaks Tallinna litsendikambris.90Tallinna saadikutele Stockholmi 14. jaanuaril kaasa antud instruktsioon ja 18. jaanuaril 1629 lisatud memoriaal: TLA, 230.1.Aa 21:b. Sisuliselt sooviti tollirendilepinguaegse kaubanduspoliitika jätkumist.
Uute tollide kaotamise osas Tallinna saatkond edu ei saavutanud.91R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 217. 5. mail 1629 väljastas Gustav II Adolf litsenditolli puudutava resolutsiooni, milles ta esmalt mainis Rootsi krooni suuri kulutusi Eestimaal, mida litsent pidi kergendama. Samas tuli uut tolli võtta üksnes sõja lõpuni. Vene kaubad olid sisse- ja väljaveol litsendivabad. Soomest ja Rootsist imporditud kaubad olid sellest vabad ainult juhul, kui vastav toll oli lähtesadamas juba tasutud, kuid väljaveol tuli litsenti sarnaselt teistega tasuda. Järeleandmiseks tallinlastele oli ka tollimäära alandamine 1/5 võrra. Suureks võiduks oli linna vabastamine muudest sõjakohustustest, s. t. kontributsioonist. Vastu tuldi veel ka välismaalastele laevasõidu Haapsallu, Toolsesse ja Kolga randa keelamise osas; Narvale, Pärnule ja Soome sadamatele keeld aga enam ei laienenud. Keelatud pidi olema viljavedu Pihkvasse ja Saaremaale, nagu ka igasugune ranna- ja maakaubandus.92Gustav II Adolfi resolutsioon Tallinnale, Stockholmis 5. mail 1629: Die Quellen des Revaler Stadtrechts, 212-213; originaaldokument: TLA, 230.1.BF 57.
Kui litsenditoll jäi hoolimata esialgsest lubadusest, et see kehtib ainult sõja ajal, püsima Rootsi võimuperioodi lõpuni, siis väiketolli kaotas Gustav II Adolf oma 1. märtsi 1631. aasta resolutsiooniga.93Johan Skytte refereeris Tallinna raele 6. aprillil 1631 Tartust saadetud kirjas kuningas Gustav II Adolfi 1. märtsil 1631 Vana Stettinis tehtud resolutsiooni: TLA, 230.1.BF 61. Kuna litsenditoll oli eelkõige koormiseks väliskaupmeestele, käsitles Tallinna raad seda takistusena linna kaubanduslikule arengule. Samas ei koormanud litsent erinevalt kontributsioonist linna kogu elanikkonda.
Summad, mida riik litsendi näol saama hakkas, ületasid aga tema senise kontributsioonitulu. 9. septembril 1628 märkis Aert Spirinck kirjas kantsler Axel Oxenstiernale, et juba esimeselt laevalt, millelt ta reidil litsenti võttis, sai ta 610 taalrit.94Aert Spirinck Axel Oxenstiernale, Tallinnas 9. septembril 1628: SRA, Oxenstiernas brevväxling, E 725. Aga see oli alles algus! Kokku saadi esimesel aastal Tallinnast uut tolli 23 000 isandtaalrit95Tallinna asehalduri Evert Bremeni kviitung, Tallinnas 30. detsembril 1628: SRA, Östersjöprovinsernas tull- och licenträkenskaper, vol. 26. ja 1629. aastal vähemalt 23 901 isandtaalrit. Viimane summa võis olla suurem, sest mainitud suurusjärgus jõudis see raha Riia renteisse.96Erik Andersson Trana kviitung, Riias 10. veebruaril 1630: SRA, Östersjöprovinsernas tull- och licenträkenskaper, vol. 26.
Püsivad teated litsenditollist Tallinnas on meieni jõudnud 1634. aastast alates. Nii sai Rootsi riik 1634. aastal 16 573 riigitaalrit (u. 24 860 isandtaalrit), 1635. – 11 321 (u. 16 982), 1637. – 14 455 (u. 21 683), 1638. – 13 480 (u. 20 220) ja 1639. aastal – 11 305 riigitaalrit (u. 16 958).97SRA, EAA, 278.1.XXII:139, XXII:140; SRA, Östersjöprovinsernas toll- och licenträkenskaper: vol. 25, 26, 29. Vt. ka: E. Küng. Die staatlichen Zölle – Portorium und Lizent, lk. 156. Tallinna tolliarvestuses sisaldas riigitaaler neil aastatel 48 rundstükki. Enam-vähem samal ajal vabanes ka Eestimaa aadel kontributsiooni maksmise kohustusest. Selle asemele tuli igalt adramaalt võetav korraline riigimaks – veskitoll (quarntull), mida hiljem nimetati ka tolliviljaks (tullkorn). Veskitolli suurus kõikus aastatel 1631–1633 10 000 ja 11 000 hõbetaalri vahel.98R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 228; H. Piirimäe. Rootsi riigimajandus Eesti- ja Liivimaal XVII sajandil, lk. 68–69, 310, tabel 25.
Lisaks kontributsioonidele otsis riik finantsabi eraisikutelt võetavatest laenudest, mis 1620. aastatel tõusid suurte summadeni. Ragnar Liljedahl on esile toonud Riia kodanike poolt riigile antud laenud. Näiteks andsid rikkad riialased pärast sõja taaspuhkemist 1627. aasta suvel Liivimaa kubernerile Jakob De la Gardiele kolmeks kuuks 20 000 taalrit99Riias oli kasutusel Riia taaler, mis oli sel ajal umbes 1,185 korda tugevam isandtaalrist ja sisaldas arvestuslikult 27 rundstükki. laenu. Seejuures pani kuberner panti isiklikud kullast ja hõbedast väärtasjad. Samas olid Riia müntmeister Mårten Wulff ja Hans Valepal valmis laenama riigile 70 000 taalrit, kuid seda tingimusel, kui nende poolt juba varem antud laenud makstakse tagasi. Lõpuks sõlmiti müntmeistri venna Hendrik Wulffiga laenuleping sama summa – 70 000 taalri – peale, tagasimaksmisega osalt riigitaalrites, osalt vaskrahas. Septembris 1627 laenas Jakob De la Gardie Riia linnalt veel 8000 taalrit ja nüüdki andis ta panti isiklikku vallasvara. Kaks kuud hiljem nõudis rahapuudus veel 14 000-taalrise laenu võtmist. 1628. aasta aprillis nõustus müntmeister Wulff veksli peale andma 20 000 taalrit. Riigi garantiist hoolimata laenude tagasimaksmine venis ja 1628. aasta septembris ei olnud enam keegi Riias nõus raha laenama. 1628/1629. aasta talvel oli ainuüksi kolmel jõukamal riialasel riigilt 114 000 taalrit tagasi nõuda. Raha saatmist Riiga nii emamaalt Rootsist kui ka Tallinnast pärssis aktiivne sõjategevus linna ümbruses.100R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 139–142.
Ka Eestimaa elanikelt, sh. tallinlastelt, soovis riik nii raha kui ka provianti laenuks saada. Praeguse uurimisseisu juures on paraku võimalik tuua vaid üksikuid näiteid nii laenu küsimise kui ka andmise kohta. 2. oktoobril 1621 soovis Riia all välilaagris viibinud kuningas Gustav II Adolf Tallinna kodanikelt ja linnas viibinud aadlilt saada 40 000 isandtaalrit, kuid tallinlastel ei olnud seda raha raske majandusliku olukorra tõttu kusagilt võtta.101Gustav II Adolf Tallinna raele, Riias 12. septembril 1621 ja Tallinna vastus 2. oktoobrist 1621: TLA, 230.1.BF 54. Raske öelda, kas kuninga eelmainitud soovi peale, kuid 20. veebruaril 1622 andis Tallinna raehärra Johann Müller Gustav II Adolfi obligatsiooni peale talle 7000 isandtaalrit laenu ja, nagu eespool märgitud, tuli see raha tagasi maksta esialgu Porvoo ja Helsingi tollist, hiljem aga Tallinna tollirendi laekumistest. 1610. ja 1614. aastal oli Müller riigi käsutusse andnud linariiet 1036:20 isandtaalri väärtuses ja 1615. aastal Narva peaasehaldurile Evert Hornile 200 isandtaalrit sularaha.102Võlaaruanne: TLA, 230.1.Ba 27. Sarnaselt eelmainitule pöördusid riigi- ja kammernõunikud riigikantsler Axel Oxenstiernaga eesotsas jaanuaris 1625 kuninga volitusel Eestimaa maapealiku Per Banéri poole, et Eestimaa aadel ja tallinlased annaks sõja pidamiseks Liivimaal vastavalt võimalustele igaüks kas üks, kaks või kolm tuhat isandtaalrit rahalist toetust. Ka seda raha käsitleti laenuna, mis tuli tagasi maksta.103Riigi- ja kammernõunikud Per Banérile, Stockholmis 5. ja 18. jaanuaril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241.
Tallinna üheks suuremaks riigile finants- ja proviandiabi andjaks oli kaupmees Jost Dunte. Eespool sai märgitud Eestimaa kuberneri Johan De la Gardie nõudeid linna raele, et viimane maksaks Duntele 1626. aasta eest 4500 ning nii 1627. kui ka 1628. aasta eest 6000 isandtaalrit tema proviandi- ja rahalise abi eest Tallinna, Pärnu ja Paide garnisonidele.104Johan De la Gardie Tallinna raele, Raasikul 20. oktoobril 1626, 15. oktoobril ja 27. juunil 1627 ning Tallinnas 24. juulil 1628: TLA, 230.1.BF 63. Seejuures kinnitas Dunte Eestimaa kubernerile juulis 1628, et ta on meeleldi nõus garnisonile 1038 isandtaalrit ja enamgi laenama, kuid kuberner pidi laenu tagasimaksmist tagama. Tagasimaksmist ootava 6000 isandtaalri kohta palus ta De la Gardielt raele esitamiseks kviitungit.105Jost Dunte Johan De la Gardiele, Tallinnas 2. juulil 1628: RA, EAA, 1.2.166. Viimane toetas rae ees Dunte soovi, märkides, et kubermanguvalitsusel endal puudub võimalus laenu kiirelt tagasi maksta. Huvitav nüanss seejuures on, et De la Gardie väitel oli Dunte laen intressivaba, samas tuli mehel endal kaaskodanikelt laenu võttes intresse maksta. De la Gardie palve oli, et Dunte võiks oma teenete eest hüvituse saamiseks 50 sälitist rukist ja otra välja vedada, ning mõni aeg hiljem esitas kuberner raele veel ka kviitungi 6000 isandtaalri väljamaksmiseks.106Johan De la Gardie Tallinna raele, Tallinnas 3. ja 24. juulil 1628: TLA, 230.1.BF 63. Lisaks riigi võlausaldajaks olemisele on Jost Dunte andnud 6-protsendilisi laene Tallinna raele.107E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 87. Tallinnas oli veel teisigi kodanikke, kes riigile finants- ja proviandiabi andsid.
Samas on kuningavõim 1627. aastal laenu palunud ka varakatelt riigiametnikelt, nagu näiteks Eestimaa kubernerilt Johan De la Gardielt, ja isegi tema õelt Britalt. Nimelt soovisid Måns Mårtensson Palm ja Svante Banér, et De la Gardied saadaks Riia rentei käsutusse ettemaksuna kumbki 8000 isandtaalrit.108Måns Mårtensson Palm ja Svante Banér Johan De la Gardiele, Riias 30. juunil 1627: RA, EAA, 1.2.166. Taotletud laen ei olnud De la Gardiedele jõukohane: Johan oli 1628. aasta alguses valmis andma 4000, Brita panuseks jäi 3000 isandtaalrit. Raha saadeti Riiga veksli vahendusel. Samast ajast on teada Eestimaa kuberneri kurtmine riigikantsler Oxenstiernale, et ta pole juba kaks aastat palka saanud.109Johan De la Gardie Axel Oxenstiernale, Tallinnas 8. juunil 1627: SRA, Oxenstiernas brevväxling, E 585. Seevastu Liivimaa kubernerist vend Jakob De la Gardie sedastas Johanile, et on 1627. aasta jooksul laenuna Riia renteisse kandnud kokku 100 000 isandtaalrit; ja ta ei jätnud rõhutamata, et ühe osa rahast sai ta omaenda mõisatest, teise osa isiklikku vara panti pannes.110Jakob De la Gardie Johan De la Gardiele, Riias 18. jaanuaril 1628: RA, EAA, 1.2.166.
Gustav II Adolfi ja riigikantsler Axel Oxenstierna korduvalt väljendatud mõte oli, et ülemerevaldustel, sh. Tallinnal, tuleb end ise ülal pidada ja maa kaitsesse panustada. Eestimaa ülalpidamiseks vajalikud rahalised ja materiaalsed vahendid tulid 16. sajandil ja 17. sajandi algul traditsiooniliselt Soomest ja Rootsist. See ei olnud tühipaljas retoorika, kui kuningas meelepahas väitis, et Rootsi riik on Tallinna ja kogu provintsi kaitstes kandnud nii inim- kui ka rahalisi kaotusi. Eestimaa seisuslikud institutsioonid – Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond – ei vaielnud küll kuninga seisukohale vastu, kuid leidsid, et 1561. aastal alistusid nad Rootsi riigile just kaitset otsides. Erakorraliste maksude nõudmist käsitleti seisuslike eesõiguste ja ajalooliste privileegide rikkumisena. Sõjapidamiseks oli aga riigil vaja raha. Nii tuligi kuningavõimul end seisuste suhtes kehtestada ja 1620. aastatel hakata lisaks tollirendirahadele, mida tallinlased ise olid riigile pakkunud, esmalt nõudma erakorralist maksu – kontributsiooni, 1628. aastast uut meretolli – litsenti. Siinkohal võibki küsida: kui suur oli Tallinna ja kogu Eestimaa provintsi tegelik panus Rootsi sõjaeelarvesse Liivimaal (vt. tabel 5)?
Erik Brännmani ja Sven Lundkvisti uurimuste järgi saatis riigi keskne rentei 1622. aastal Liivimaale kokku 168 015 taalrit. Sellele lisandusid muud Rootsi sõjaväeüksustele eraldatud rahad, proviant, varustus jms., mille suurus pole teada. 1623. aastal jõudis Liivimaale 95 599 taalrit. 1625. aastal saatis rentei sõja pidamiseks Riiga 416 407 taalrit. 1626. aastal tõusid Liivi- ja Preisimaa sõjaväljale suunatud saadetised 625 000 taalrini. 1627. aastal oli vastav summa 279 227 taalrit, kuid taas ei sisalda kõike seda, mis Rootsist üle mere saadeti. 1628. aastal teatati peaaegu 1 000 000 taalri ja 1629. aastal 1 242 364 taalri saatmisest.111E. Brännman. Frälseköpen under Gustav II Adolfs regering. Lund, 1950, lk. 245–255; S. Lundkvist. Svensk krigsfinansiering 1630–1635. – Historisk tidskrift 1966, nr. 4, lk. 382.
Tabel 5: Tallinna ja Eestimaa provintsi panus Rootsi sõjafinantsidesse isandtaalrites:
Vt tabelit pdf-ist.
Tabeli koostamisel on Tallinna tollirendi arvestusperioodiks võetud täisrendiaasta, näiteks 1625. aasta puhul 1624. aasta pärtlipäevast 1625. aasta pärtlipäevani, sest rahasid kanti üle konkreetse aasta küünlapäeval ja pärtlipäeval. Nagu tabelist nähtub, oli Tallinna linna ja kogu Eestimaa provintsi panus Rootsi sõjaeelarvesse tagasihoidlik. Provints ei oleks suutnud end oma vahenditega kaitsta ega ülal pidada. Samas on tegu miinimumarvudega. On välistatud, et selle töö raames oleks võimalik iga üksikut sõjaeelarve osa käsitleda, ja nii jääb vastus püstitatud küsimusele paraku umbkaudseks, sest lisaks mainitud tollirendi-, kontributsiooni- ja litsendirahadele sai riik eraisikutelt ja institutsioonidelt laene, provianti ja esemelist abi (vilja ja teisi toiduaineid, rõivaid, jalanõusid jms.), samuti rekvireeriti laevu ja maatranspordivahendeid, nõuti osalemist küüdis jne. mida ei ole võimalik rahalisse väärtusse konverteerida. Laene on tagasi makstud ja abi kas osaliselt või täies ulatuses kompenseeritud. Samuti ei ole täpselt teada, kui palju Narva, Pärnu, Tartu ja võimalik, et ka Paide, tegelikult kontributsiooni maksid. See võis jääda maksimaalselt 1000 isandtaalri piiresse. Väga vähe on Eestis paiknevates allikates informatsiooni selle kohta, kui palju tuli ülemereprovintsidesse rahalisi vahendeid Rootsist ja Soomest. Näiteks saadeti 1624. aastal Soomest Liivi- ja Ingerimaale Turu, Hämeenlinna ja Viiburi läänist kokku 53 003:02 taalrit.112Rootsi kammer- ja riiginõunikud Per Banérile, Stockholmis 22. veebruaril 1625: SRA, Livonica II, vol. 241. Aga ära ei tohi unustada ka laekumisi riigi maavaldustest – foogtkondadest – Eestimaal ning siinsete külade, mõisate ja isegi läänide müüki eraisikutele.
(järgneb)