ILLUSTRATSIOON:
Tallinna sadam. Väljavõte Adam Oleariuse 1647. aastal Schleswigis ilmunud reisikirja „Offt begehrte Beschreibung Der Newen Orientalischen Reise …“ graafilisest lehest.
„[– – –], nüüd aga pole siin midagi teha, sest siia ei saabu ühtegi laeva, samuti pole siin mingit kaubandust, ja see tubli linn muutub tühjaks ja lagedaks, isegi kivihunnikuks [– – –].“ Nende sõnadega kirjeldas Tallinna bürgermeister Heinrich von Lohn Rootsi riigikantslerile Axel Oxenstiernale 1614. aasta südasuvel oma kodulinna.1Heinrich von Lohn Axel Oxenstiernale, Tallinnas 4. juulil 1614: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 61. Tallinna äralõigatus tema kunagisest Vene tagamaast ja sellest tingitud majanduslik allakäik olid kestnud juba enam kui pool sajandit. Olukord ei muutunud ka pärast seda, kui Rootsi 1609. aastal viis oma väed Moskva riiki ja vallutas Loode-Venemaa eesotsas Novgorodiga. Sisepoliitiliselt ebastabiilne ja majanduslikult nõrk Venemaa oli 1617. aasta veebruaris sunnitud Stolbovos Rootsiga rahu sõlmima. Naabermaade suhetes algas rahumeelse diplomaatia ajajärk, mis tekitas positiivseid ootusi ka Rootsi ülemerevaldustes Eesti- ja Liivimaal, esmajoones sealsetes linnades. Tallinnas, Narvas ja 1621. aastal Rootsi riigiga liidetud Riias loodeti, et Stolbovo rahu elavdab Vene transiitkaubandust. Samas jäid provintsid seotuks sõjaga: 1617. aasta suvel jätkus Liivimaa pinnal Rootsi sõda Poolaga, mis päädis 1629. aastal Altmarkis sõlmitud kuueaastase ja 1635. aastal Stumsdorfis 26 aastaks uuendatud relvarahuga. 1629. aastal otsustas Rootsi sekkuda sõtta Saksamaal. Permanentne sõjaseisukord pani provintsidele mitmesuguseid sõjalisi koormisi.
Alljärgneva artikli eesmärk on anda ülevaade ühe osapoole – Tallinna – poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Stolbovo rahu järgsel ajal 1630. aastate alguseni, mis enam-vähem langeb kokku Gustav II Adolfi valitsemisajaga. Seda ajajärku iseloomustavad Tallinna diplomaatiline tegevus Vene transiitkaubanduse laokoha tagasitoomiseks oma linna, katsed Narva jt. Soome lahe merelinnad kaubakonkurentsist välja tõrjuda ning 1623. aastal Tallinnaga kuueks aastaks sõlmitud tollirendileping, aga samuti linna majanduselu mõjutanud vilja väljaveokeelud ja vilja saatmine sõjaväljale Saksamaal. Rootsi riik pani Tallinnale teisigi koormisi, nõudes sõjaväe majutamist ja toiduainetega varustamist ning sõjakulude katteks kontributsioone.
Sellele ajajärgule Tallinna ajaloos on senises ajalookirjutuses eri aspektidest varemgi tähelepanu pööratud. Tallinna 17. sajandi esimese poole üldisi, sh. kaubanduspoliitilisi arenguid ning Rootsi riigi majanduspoliitikat Tallinna suhtes laiemalt on oma töödes käsitlenud Kurt Reinhold Melander2K. R. Melander. Ruotsin hallituksen ja Tallinnalaisten kauppatuumat Venäjän suhteen ynnä niistä johtuvat riidat Lübeckin kanssa vuosina 1614–43. – Historiallinen Arkisto, 16, 1899, lk. 22–62; K. R. Melander. Die Revaler Zollarende 1623–1629 und die dadurch zwischen Schweden und Lübeck hervorgerufenen Mißhelligkeiten. – Zeitschrift des Vereins für Lübeckische Geschichte und Altertumskunde, 14, 1912, lk. 237–272., Ragnar Liljedahl3R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634. Uppsala, 1933., Arnold Soom4A. Soom. Der baltische Getreidehandel im 17. Jahrhundert. (Kungl. Vitterhets historie och antikvitets akademiens handlingar. Historiska serien, 8.) Stockholm, 1961; A. Soom. Die Politik Schwedens bezüglich des Russischen Transithandels über die estnischen Städte in den Jahren 1636–1656. (Õpetatud Eesti Seltsi toimetused, 32.) Tartu, 1940; A. Soom. Ett förslag till handelsordning i Reval år 1626. – Svio-Estonica 1944–1948. Lund, 1948, lk. 130–148., Artur Attman5A. Attman. Den ryska marknaden i 1500-talets baltiska politik 1558–1595. Lund, 1944; A. Attman. The Russian and Polish markets in international trade 1500–1650. (Publications of the Institute of Economic History of Gothenburg University, 26.) Göteborg, 1973; A. Attman. The struggle for Baltic markets. Powers in conflict 1558–1618. (Acta Regiae Societatis Scientiarum et Litterarum Gothoburgensis. Humaniora, 14.), Göteborg, 1979., Ernst Gierlich6E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebro. Bonn, 1991., Stefan Troebst7S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung. Schwedische Moskaupolitik 1617–1661. (Veröffentlichungen des Osteuropa-Instituts München. Reihe Forschungen zum Ostseeraum, 2). Wiesbaden, 1997. ja Jarmo T. Kotilaine8J. T. Kotilaine. Russia’s Foreign and Economic Expansion in the Seventeenth Century. Windows on the World. Leiden, 2005.. Tallinna läbinud kaupu, nende koguseid, päritolu ja sihtsadamaid, kaubapartnereid, makstud tolle jms. on uurinud Evald Blumfeldt9E. Blumfeldt. Statistilisi lisandeid Tallinna kaubaliikluse ja meresõidu ajaloole aa. 1609–1629. – Ajalooline Ajakiri 1935, nr. 1, lk. 1–18; nr. 2, lk. 49–63., A. Attman10A. Attman. Den ryska marknaden i 1500-talets baltiska politik., A. Soom,11A. Soom. Der Handel Revals im 17. Jahrhundert. (Marburger Ostforschungen, 29.) Wiesbaden, 1968. Helmut Piirimäe,12H. Pijrimjaè. Nekotorye voprosy tranzitnoj torgovli Rossii so stranami Zapadnoj Evropy čerez Tallin v XVII v. – Èkonomičeskie svjazi Pribaltiki s Rossiej. Sbornik statej. Riga, 1968, lk. 95–116. Wolf-Rüdiger Rühe,13W.-R. Rühe. Revals Seehandel 1617–1624. – Zeitschrift für Ostforschung, 38, 1989, lk. 191–255. J. T. Kotilaine14J. T. Kotilaine. Noch mal über die Revaler Zollarrende: der fiktive Aufschwung? – Vana Tallinn, XII (XVI). Tallinn, 2002, lk. 51–72; T. J. Kotilaine. Tallinna kaubandussidemed Moskva riigiga 17. sajandi alguses. – Vana Tallinn, X (XIV). Tallinn, 2000, lk. 27–44. ja Enn Küng.15E. Küng. Die staatlichen Zölle – Portorium und Lizent – in den Städten der schwedischen Ostseeprovinzen. – Hansische Geschichtsblätter, 133, Trier, 2016, lk. 115–162. Tallinna sotsiaalseid suhteid on kõige tõhusamalt tutvustanud E. Gierlich.16E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645. Siiski võimaldavad esmajoones Tallinna Linnaarhiivi, aga ka Eesti Rahvusarhiivi ja Rootsi Riigiarhiivi materjalid Tallinna 1620.–1630. aastate poliitilist ja majandusajalugu mitmeski punktis täiendada.
Esimene pool sajandit Rootsi riigi koosseisus möödus Tallinnale peaaegu katkematute sõdade ja majandusliku allakäigu tingimustes. Kui veel 16. sajandi esimesel poolel kuulus Läänemere idaosa kaubandus Venemaaga peaaegu monopoolselt Tallinnale ja lääneeurooplased, sh. hansakaupmehed, ei tohtinud Tallinna läbimata teistesse Soome lahe linnadesse kauplema sõita, siis 2. aprillil 1557 sõlmitud Vene-Rootsi rahulepingu17R. Fagerlund, K. Jern, N. E. Villstrand. Finlands historia, II. Ekernäs, 1993, lk. 36–37, 42. ja jaanuaris 1558 puhkenud Vene-Liivimaa sõja tulemusel tuli Tallinnal Venemaa-kaubanduses hakata naaberlinnade Viiburi ja Narvaga nii laokohaõiguse (ius emporii) kui ka kaupade pärast konkureerima. Juba Vene transiitkaubanduse suundumine sõja alguses Viiburisse avaldas Tallinna majandusele fataalset mõju. See ilmnes näiteks 1558. aastal soola impordi vähenemises 1/3-le senisest mahust. Langus jätkus järgnevatelgi aastatel.18G. Mickwitz. Aus Revaler Handelsbüchern. Zur Technik des Ostseehandels in der ersten Hälfte des 16. Jahrhunderts (Societas Scientiarum Fennica. Commentationes Humanarum Litterarum. IX. 8). Helsingfors, 1938, lk. 45; A. Attman. Den ryska marknaden, supplement 6; A. Attman. The Russian and Polish markets in international trade, lk. 225; A. Attman. The struggle for Baltic markets, lk. 16. Venemaa väliskaubanduse keskuse avamisega Narvas kaotas Tallinn aga peaaegu täielikult oma Vene tagamaa ja muutus sõjast laostunud Eesti- ja Põhja-Liivimaa väljaveosadamaks. Näiteks liikus 1565. aastal Taani väinade kaudu Lääne-Euroopasse Narvast 94,6% Vene rasvast (5998½ laevanaela), samal ajal kui Tallinna osa oli kõigest 0,8%. Nahku tuli 1566. aasta andmetel Narvast 81,1% ja Tallinnast 0,8%. 1567. aastal pärines Öresundi saabunud linast ja kanepist 42,7% Narvast (15 248 laevanaela), 32,9% Danzigist, 11,6% Riiast, Tallinnast aga kõigest 0,3%.19A. Attman. The Russian and Polish markets in international trade, lk. 76.
Transiitkaubanduse kaotamisega sai alguse enam-vähem sajandi kestnud Tallinna rae ja kaupmeeskonna võitlus Narva kaubanduse vastu, mis kujunes Tallinna majanduspoliitika sõlmküsimuseks. Kui 1560. aasta lõpus algasid Tallinna ja Rootsi vahel liitumisläbirääkimised, kujunes üheks oluliseks teemaks Narva küsimus,20S. Arnell. Die Auflösung des livländischen Ordensstaates: das schwedische Eingreifen und die Heirat Herzog Johans von Finnland, 1558–1562. Lund, 1937, lk. 160, 165–166, 171–173; E. Küng. „Paludes kristlikku päästmist ja kaitset“. Eestimaa seisuste alistumine Rootsi võimule 1561. aasta suvel. – Tuna 2011, nr. 3, lk. 88–98. sest Tallinna katsed omal jõul välismaalaste Narva-sõite peatada polnud edu toonud. Kuid ka järgneval perioodil 1581. aastani ei suudetud lääneeurooplaste Narva-sõite21Narva-sõitudest huvitatud lääneeurooplaste kohta vt. lähemalt: M. Köhler. Die Narvafahrt. Mittel- und westeuropäischer Rußlandhandel 1558–1581 (Hamburger Beiträge zur Geschichte des östlichen Europa, Bd. 6). Kovač, Hamburg, 2000, lk. 68–115. Tallinna suunata, ehkki tallinlased ei olnud Vene turust päris ära lõigatud. Paradoksaalsel kombel kasutasid tallinlased Vene turuga, s. t. Narvaga suhtlemiseks välismaalaste, sh. lüübeklaste vahendust.22Viimati on sellele tähelepanu juhitud: Kaupmees Matheus Spielmanni arveraamatud 1568–1570 (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, 15). Välja andnud I. Leimus. Tallinn, 2017, lk. XVI–XIX.
6. septembril 1581 vallutasid rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Narva. Rootsi sõjaline edu ei olnud aga võit Tallinnale, sest Johan III otsustas 1583. aasta lõpul, pärast relvarahu sõlmimist Moskva riigiga muuta Narva nüüd juba Rootsi Venemaa-kaubanduse keskuseks. Kauplemine Narvas siiski jalgu alla ei saanud – seda ühelt poolt linnaelanike vähesuse ja vaesuse pärast, teiselt poolt seetõttu, et Ivan IV suunas Vene kaubanduse Lääne-Euroopaga ümber Pihkvasse. Kuid ka Tallinna Narva-vastane retoorika oli jõuline. Põhjustena, miks Tallinn pidanuks olema transiitkaupade ümberlaadimise koht, märgiti kuningale septembris 1583 saadetud kirjas linna häid sadama- ja laovõimalusi, kaupade kvaliteetset praakimist, soodsaid hindu, linna kindlustatust ja võimalust paremini kontrollida sõjamaterjali vedu Venemaale. Tallinn pidas Vene kaubandust oma heaolu aluseks. Narvale, Viiburile ja Helsingile piisas tema arvates väikepoodidest. Laokoha tagasisaamise nimel oli Tallinn valmis loovutama riigile osa oma tollituludest. Nähes, et valdav osa välismaalastest, v. a. lüübeklased, ei olnud Rootsi võimu aluses Narvas kauplemisest eriti huvitatud ja eelistasid Poola, Riia või Arhangelski kaudu kulgevaid kaubateid, aga kindlasti pidades silmas riigikassasse laekuma hakkavat Tallinna tolliraha, anti viimase nõudmistele järele. 25. augustil 1584 avaldas kuningas Johan III otsuse, mille järgi välismaalaste laevasõit ei tohtinud Tallinnast kaugemale itta ulatuda. Narva kodanikud pidid oma kaubad edaspidi saama Tallinnast.23A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 297–300, 306–311, 315–318; A. Attman. The struggle for Baltic markets, lk. 125–127. Esimese Tallinna tolliraha kasseeris riik sisse juba järgmisel, 1585. aastal.241561. aastal, kui Tallinn läks Rootsi võimu alla, lubasid uued võimud, et nad ei hakka ühtki uut tolli võtma. Raskes majanduslikus olukorras otsustas Tallinn 1568. aastal ise hakata linna läbivaid kaupu naelatolliga maksustama. Saadud tulu jäi perioodil 1568–1584 täies ulatuses linna käsutusse. Kui Johan III 25. augusti 1584. aasta otsusega seati Tallinnas sisse n.-ö. kuninglik toll, võttis riik aastatel 1585–1593 ja 1618–1622 endale 2/3 tollituludest, ajavahemikus 1594–1617 ja 1622/23. aastast Rootsi võimu perioodi lõpuni jagati tollitulud pooleks. TLA, f. 230, n. 1, s. Ba 16.
Kuninga otsusest hoolimata jätkasid paljud lääneeurooplased, peamiselt lüübeklased, otsesõite Narva. Ka Tallinna enda osa Narva koguimpordis oli suur: 1584. aastal 6,7%, 1585 – 13,3% ja 1586 – 27,8%. 10. septembril 1588 kordas kuningas välismaalastele keeldu Narvas kaubelda. Ainult Rootsi alamad võisid sinna sõita. Resolutsiooni karmist sõnastusest hoolimata jäi selle mõju taas ebapiisavaks, pealegi polnud Tallinnal piisavalt laevu kaupade Tallinna ja Narva vahel vedamiseks.25A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 319–321, 335; A. Attman. The struggle for Baltic markets, lk. 127. Välismaalaste Narva-sõitude keeldu kordas kuningas veel 1. augustil 1590,26A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 343. kuid nüüd juba sama aasta jaanuaris puhkenud Vene-Rootsi sõja olukorras. Pärast Johan III surma 1592. aasta novembris puhkes uue kuninga Sigismundi (1592–1599) ja tema onu hertsog Karli (1599–1611) vahel võimuvõitlus, mis puudutas ka Tallinna kaubandust. Kui hertsog eelistas laokohana Narvat, siis tallinlaste toetust vajanud kuningas leidis, et Vene transiitkaubandus peab toimuma ainult Tallinna kaudu.27B. Federley. Kunglig Majestät, Svenska Kronan och Furstendömet Estland 1592–1600 (Societas Scientiarum Fennica, Commentationes humanarum litterarum, XIV.1). Helsingfors, 1946, lk. 247–248, 265. Kuninga seisukohtadest lähtuti venelastega 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus – välismaalastele oli kauplemine lubatud Tallinnas ja Viiburis ning Narva tohtisid sõita ainult Rootsi alamad.28Teusina rahu kohta vt.: H. Almquist. Sverige och Ryssland. Tvisten om Estland, förbundet mot Polen, de Ryska gränslandens eröfring och den stora dynastiska planen. Uppsala 1907, lk. 12–15; A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 367–375; Artur Attman. The Struggle, lk. 166–169, 204–207.
Ometi näitavad Narva 1595.–1598., 1605.–1608.29A. Attman. The Russian and Polish markets in international trade, lk. 127–129. ning 1612., 1613. ja 1616.30H. Pijrimjaè. O sostojanii narvskoj torgovli v načale XVII veka. – Skandinavskij sbornik, 11, Tallinn, 1966, lk. 82–110. aasta tolliandmed, et välismaalased, kelle seas olid endiselt esikohal lüübeklased, tulid sinna endiselt kauplema Tallinna läbimata ning 17. sajandi algul nende laevaliiklus Narva kasvas aastast-aastasse. Seda tõendavad ka tallinlaste kaebused. Samas liikusid Vene kaubad lääne poole nii või teisiti Narva kaudu ja seal toimus ka nende tollimine. Narva väljaveos oli Vene kaupade osakaal kuni 98%.31A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 305. Tallinna 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse tolliarved näitavad, et linn ei saanud tagasi oma kunagist seisundit Vene kaubanduse laokohana, ehkki selle nimel pingutusi tehti.
Nagu eelnevalt märgitud, tekitas 27. veebruaril 1617 Stolbovos Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud „igavene rahu“ Stockholmis ning ülemerelinnades Tallinnas ja Narvas positiivseid ootusi. Merelinnadele oli oluline rahulepingu §14, mis määratles kaubanduse üldised põhimõtted, garanteerides mõlema riigi kaupmeestele vastastikku teineteise maades kauplemis- ja reisivabaduse: Vene kaupmehed võisid Rootsi alamatega kaubelda Stockholmis, Tallinnas, Narvas ja Viiburis; Rootsi kaupmeestele olid Venemaal sellisteks linnadeks Moskva, Novgorod, Pihkva ja Laadoga. §15 nägi ette kaubahoovide rajamise koos usuvabadusega nende territooriumil. Nii tuli Tallinnal venelastele taastada nende kunagine kaubahoov ja tagastada Püha Nikolai Imetegija kirik. Piiranguks Vene kaupmeestele oli aga see, et Rootsi linnades viibides võisid nad kaubelda ainult kohalike kaupmeestega. Otsekaubandus välismaalastega oli keelatud. Kahe maa vahelise kaubanduse tekke eelduseks oli aga asjaolu, et rahulepinguga sai Rootsi enda valdusse kogu Soome lahe ümbruse koos Kexholmi lääni ja Ingerimaaga, millega Venemaa lõigati Läänemerest ära.32I. Šaskol’skij. Stolbovskij mir 1617 g. i torgovye otnošenija Rossii so Švedskim gosudarstvom. Moskva–Leningrad 1964, lk. 80–96; S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung, lk. 64–65.
Rootsi võimude Stolbovo rahulepingu järgset kaubanduspoliitikat iseloomustas jätkuv ebaselgus, millist Soome lahe linna, kas Tallinna või Narvat, Venemaa transiitkaubanduse laokohana eelistada. Tallinn oli varmas uut olukorda ära kasutama ning saatis juba 17. märtsil ja uuesti 14. aprillil 1617 kuningas Gustav II Adolfile kirja, milles teda õnnitleti Moskva riigiga rahulepingu sõlmimise puhul, kuid samas avaldati soovi, et pikkades sõdades alla käinud Tallinna kaubandus taastataks ja keelustataks välismaalaste Narva-sõidud, mis olid linnale kahjulikud. Seejuures viidati kuninga ühele varasemale lubadusele.33Tallinna raad kuningas Gustav II Adolfile, Tallinnas 17. märtsil ja 14. aprillil 1617: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 54. Nimelt olid 1613. aasta sügisel Stockholmis viibinud Tallinna saadikud, kes olid linna ajalooliste privileegide kinnitamise kõrval34Tallinna privileegid kinnitati 22. septembril 1613: Die Quellen des Revaler Stadtrechts, Bd. II. Hrsg. von F. G. von Bunge. Dorpat, 1847, lk. 199–201. taotlenud, et laevasõidud Narva keelustataks ja Vene transiitkaupade laokoht toodaks Tallinna. Toona jättis Gustav II Adolf tallinlaste palve rahuldamata, lubades tulevikus otsustada ja lähtuda nii riigi kui ka Tallinna huvidest.35Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 24. septembril 1613: Die Quellen des Revaler Stadtrechts, lk. 203–204. Oma vastuses Tallinnale 5. mail 1617 lükkas kuningas Narva laevasõidu keelustamise küsimuse taas „parema võimaluse avanemiseni“ edasi.36Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 5. mail 1617: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 55.
Samas oli kuningas juba kümmekond päeva varem, 25. aprillil kutsunud Tallinna esindajad juuni lõpuks Stockholmi, et need esmalt temaga arutaks riigile olulisi asju (… med os Rijkzens nödige saaker öfuerväga …) ja seejärel reisiks kuninga kroonimisele Uppsalas.37Gustav II Adolf Tallinna raele, Stockholmis 25. aprillil 1617: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 55. Kuninga kroonimine leidis Uppsalas aset 12. oktoobril 1617. Sisuliselt tähendas see tallinlaste kutsumist kroonimisele eelnenud riigipäevale.38Riigipäev toimus Stockholmis ja Uppsalas 26. augustist 12. oktoobrini 1617: https://sv.wikipedia.org/wiki/ Lista_%C3%B6ver_svenska_riksdagar Tallinna neljaliikmeline saatkond39Tallinna saadikutele Stockholmi 19. augustil 1617 kaasa antud instruktsioon: TLA, f. 230, n. 1, s. Aa 21B ja Aa 28. Kuningas Gustav II Adolfit informeeriti saatkonnast 29. augustil 1617: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 54. – bürgermeister ja sündik Johann Derenthal, raehärra Georg von Wangersen ning kodanike esindajatena Bugislaus Rosen ja Didrich Grothe – jõudis Stockholmi 6. septembril. Üheksa päeva hiljem oldi esimest korda kuningliku majesteedi vastuvõtul. Peamine, mida saadikud kuningalt palusid, oli välismaalaste laevasõitude keelustamine Narva, Nyenisse jt. Tallinnale kahjulikesse „kõrvalsadamatesse“; linnale jääva portooriumitollitulu tõstmine 1/3-lt osalt poolele ning tallinlastele Rootsis-Soomes teiste riigialamatega võrdsete kauplemistingimuste andmine.40Tallinna saatkonna kirjad linna raele 24. septembrist, 4. oktoobrist ja 31. novembrist (TLA, f. 230, n. 1, s. BL 7). Tallinnale kahjulikke kõrvalsadamaid mainis linna raad kirjas kuningale 18. septembril 1617 (TLA, f. 230, n. 1, s. BF 54). Tallinna saadikud Gustav II Adolfile, Stockholmis, dateerimata, kuid sisu järgi koostatud pärast kroonimist 12. oktoobril ja enne linna privileegide kinnitamist 24. novembril 1617: TLA, f. 230, n. 1, s. BL 7.
Kuid Gustav II Adolf oli 26. augustil 1617 riigipäeval peetud kõnes juba puudutanud Soome lahe kaubanduse küsimust. Nimelt leidis kuningas, et Stolbovo rahu tulemusel, millega Rootsi piir Loode-Venemaa kaubanduskeskustele lähemale nihkus, on Narva võimeline haarama endale kogu Venemaa väliskaubanduse vahendamise. Samuti sobis linn lähtepunktiks Rootsi alamatele Vene turule jõudmisel.41S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung, lk. 69. Kuninga seisukohaga seondub 12. oktoobril 1617 välja antud üleriigiline kaubandusordonnants, mis suurendas laolinnade arvu Rootsi riigis.42Rootsi 1614., 1615. ja eriti 1617. aasta kaubandusordonnantsi kohta vt. nt.: R. Sandberg. I slottets skugga. Stockholm och kronan 1599–1620. Stockholm, 1991, lk. 140–143, 160–161, 168–183. Seejuures anti Ingerimaal Narvale ja Ivangorodile nii aktiivne kui ka passiivne laoõigus ning Jama ja Koporje said laevasõiduõiguse.43Samling utaf Kongl. Bref, Stadgar och Förordningar etc. angående Sveriges Rikes Commerce, Politie och Oeconomie. Utg. av A. A. von Stiernman. I. Stockholm, 1747, lk. 655–690; K. R. Melander. Die Revaler Zollarende 1623–1629, 245; A. Soom. De ingermanländska städerna och freden i Stolbova 1617. – Svio-Estonica, 1936, lk. 35; A. Soom. Die Politik Schwedens bezüglich des Russischen Transithandels über die estnischen Städte in den Jahren 1636–1656, lk. 8. 28. novembril 1617 väljastas kuningas Narvale ja Ivangorodile resolutsiooni, mis sõnaselgelt lubas välismaalastel Narva purjetada. Nii pidid Lääne-Euroopast, kõikjalt Rootsist, aga ka Poola võimu alusest Tartust saabuvad kaupmehed peatuma Narva poolel, seal kaubad tollima, misjärel nad võisid narvalaste ja ivangorodlastega kaupa teha, aga ka Ivangorodi poolele kauplema minna. Ivangorodis üles ostetud kaubad tuli enne väljavedu Narva poolele tuua ja seal tollida.44Gustav II Adolfi privileeg Narvale, Stockholmis 28. novembril 1617: RA, EAA, f. 1646, n. 1, s. 1. Venemaa linnadest saabuvad kaupmehed peatusid aga Ivangorodis, kus nende kaubad kaaluti ja tolliti. Ivangorodlaste kõrval tohtisid narvalasedki Vene tsaari alamatega otse kaubelda. Lisaks said ivangorodlased õiguse lotjadega Tallinna, Soome, Rootsi ja kuni Taani väinadeni purjetada.45A. Soom. Ivangorod als selbständige Stadt 1617–1649 (Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat, 1935). Tartu, 1937, lk. 215–217. Teatavasti oli venelastest kaupmeeste valduses väikealuseid. Iseasi, kas ivangorodlaste reisid Tallinnast, Viiburist ja Stockholmist kaugemale ulatusid.
Tallinlaste ainsaks saavutuseks Stockholmis oli linna ajalooliste privileegide järjekordne kinnitamine kuninga poolt 24. novembril 1617.46Die Quellen des Revaler Stadtrechts, lk. 206–207. Linn reageeris Stockholmis langetatud otsuste peale uute kaebustega allakäinud kaubanduse üle ja palvetega anda neile ainuõigus Vene transiitkaubandust vahendada.47Tallinna raad Gustav II Adolfile Tallinnas 23. juunil 1618: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 54. Tallinnas mõisteti, et ainult puhta konkurentsiga naaberlinna Narvat kaubandusest välja tõrjuda ei ole võimalik, ehkki Stolbovo rahu järel näitas Vene kaubandus kerget kasvutendentsi just Tallinnas. 1617. aastal oli Vene sissevedu Tallinnasse 1068 taalrit. 1618. aastal tõid 34 Vene kaupmeest Tallinnasse kaupu 7580 taalri väärtuses. 1620. aastal langes see arv 2069,5 taalrile, aga juba 1622. aastal saabus taas 46 moskvalast ja nad tõid kaupu 12 179 tlr. väärtuses. Vt. ka tabel 1. Kuidas Vene kaubandus Tallinnas edasi arenes, pole tolliraamatute alusel statistiliselt võimalik välja selgitada, sest 1623. aasta teisest poolest alates Vene kaupade sisse- ja väljavedu neis enam ei kajastatud. Kuid nagu J. T. Kotilaine tabavalt on märkinud, polnud Tallinnal 1620. aastate algul siiski põhjust juubeldamiseks, sest veel 1607. ja 1609. aastal oli Vene koguimport olnud rohkem kui 73 000 taalrit.48J. T. Kotilaine. Noch mal über die Revaler Zollarende, lk. 52–53. Pealegi sai Tallinn Vene kaupadelt tollitulu väga vähe, sest valdavas osas tolliti need Narvas, s. o. kohas, kus Rootsi piir ületati. Kui laokoht oleks paiknenud Tallinnas, saanuks viimane tolle suuremal määral koguda. Selle saavutamiseks oli vaja astuda kuningavõimu juures jõulisi diplomaatilisi samme.
Tabel 1: Vene kaubanduse maht ja bilanss Tallinnas portooriumitolli andmetel ((riigi) taalrites):49Vene-kaubandust Tallinnas 17. sajandi kahel esimesel kümnendil on käsitlenud 1609. aasta kohta E. Blumfeldt (E. Blumfeldt. Statistilisi lisandeid Tallinna kaubaliikluse ja meresõidu ajaloole, lk. 60–61); 1606.–1612. aasta kohta A. Attman (A. Attman. Den ryska marknaden, lk. 102; A. Attman. The Russian and Polish markets in international trade, 154) ja aastate 1600, 1605–1618 kohta: J. T. Kotilaine (Tallinna kaubandussidemed Moskva riigiga 17. sajandi alguses, lk. 32). Samas on erinevate autorite andmed lahknevad, ehkki aluseks on ühed-samad Tallinna naela- ehk portooriumitolliraamatud. Samuti ei ole viidatud autorid näidanud Vene kaupade tollitulu.
Vt tabelit pdf-ist.
Alus: SRA, Östersjöprovinsernas tull- och licenträkenskaper, vol. 2, 3, 4, 5; RA, EAA f. 1, n. 2, s. 764, 765, 766, 767, 768; TLA, Ag.1, 2, 3.
* Sealhulgas oli enne Tallinna saabumist mujal, peaasjalikult Narvas tolli tasutud: 1610 – 83:24½, 1612 – 31:25, 1614 – 47:17, 1617 – 13:40½, 1618 – 87:06, 1621 – 52:29½, 1622 – 183:01½; 1623 – 155:15 (riigi)taalri eest. Teiste aastate kohta ei ole mujal makstud tolli suurust näidatud. Aastatel 1605–1613 võeti tolli arvestusega 1 taaler = 40 rundstükki, 1614. aastast võrdus üks riigitaaler 48 rundstükiga.
1620. aasta kevadel viibisid taas Stockholmis Tallinna saadikud J. Derenthal, raehärra Bartholomeus Rhotert, oldermann Hans Wibking ja kodanike esindaja Albreht Lanting, kes pidid oma instruktsiooni järgi kaebama kaubanduse Tallinnast mööda Narva, Nyenisse, Helsingisse, Porvoosse, Tammisaarisse ja mujale suundumise üle; peale selle olid Soome kuudid hakanud Tallinna asemel sel ajal veel Poola võimu all olnud Riiga sõitma. Saadikud pidid kuningale meenutama ajaloolisi 1584. ja 1588. aasta otsuseid, mille kohaselt Vene transiitkaubanduse laokoht pidi paiknema ainult Tallinnas.50Tallinna rae instruktsioon saadikutele Stockholmi 2. maist 1620: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 21B; Aa 28A. Selle missiooni tulemusel mingeid otseseid ümberkorraldusi kuningavõim tallinlastele ei teinud.51Saatkonna aruanne reisist Stockholmi: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 21B.
Lääneeurooplaste laevasõidud Narva jätkusid, kuid mitte sellises mahus, mis rahuldanuks kuninga fiskaalseid huvisid. Narva kaudu Vene turule jõudmisest oli peamiselt huvitatud Lübeck, kes taotles selle nimel 1620. ja 1621. aastal isegi liidulepingut Rootsiga. Lübecki soov oli uuendada 1570. aasta Stettini rahu, mis Põhjamaade Seitsmeaastase sõja lõppedes oli vähemalt deklaratiivselt võimaldanud lüübeklastel otse Narva sõita. 1621. aastal toimunud läbirääkimised Stockholmis, mille juures K. R. Melanderi kinnitusel viibisid ka Tallinna esindajad, otseseid tulemusi ei andnud.52K. R. Melander. Die Revaler Zollarende 1623–1629, lk. 246-247. Tallinna kindel seisukoht oli, et Vene transiitkaubandus Soome lahel peab toimuma nende vahendusel. Linna kahjudena toodi 1621. aasta esimese poole osas esile, et 15. mai seisuga oli Tallinnas kaupu lossimata Soome ja Ingerimaa sadamatesse sõitnud 10 välismaist alust. 9. juuni seisuga märgiti 12 sellist laeva.53Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 15. mail ja 9. juunil 1621: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 54.
16. juulil 1621 väljastas Gustav II Adolf Tallinnas resideerinud sõjakomissarile Adam Schrapferile läbirääkimisteks Tallinna raega instruktsiooni, milliseid ettepanekuid linna majandusolukorra parandamiseks teha. Esiteks tuli tallinlastele pakkuda 20–40 aastaks rendile üht rauakaevandust Soomes (Svarterää?), mille toodang pidi Tallinna kaudu realiseeritama. Lisaks pidi rauaeksport mõne aasta jooksul olema kümnise- ja tollivaba. Teiseks pakkus Gustav II Adolf tallinlastele Soomes maavaldusi rendile, et aidata kaasa Soome kaubanduse Tallinna toomisele. Kolmanda ja kõige olulisema punktina teatas kuningas, et tal ei ole midagi võõraste Narva purjetamise peatamise vastu, kuid tallinlased pidid Vene kaubanduse oma linna tagasi toomiseks looma kaubakompanii, millele kuningas lubas anda privileegid. Neljandaks tuli Schrapferil Tallinna kodanikelt taotleda paariks aastaks laenu. Laenajatele lubati samuti Soomes maavaldusi rendile anda või 6–9-protsendilist laenuintressi. Viies punkt puudutas Tallinnas vermitavate rahade vastavust Rootsi müntidele ja kuues Vene rahade kurssi taalermündi suhtes.54Gustav II Adolfi instruktsioon Adam Schrapferile, Älvsnabbenis 16. juulil 1621: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 56.
Seega väljendas kuningas juba 1621. aasta suvel põhimõttelist valmisolekut peatada võõraste Narva-sõidud ja pakkus meetmeid Tallinna majanduselu elavdamiseks. Kasutades ära detsembri lõpus Tallinna saabunud Gustav II Adolfi nõudmist anda riigile kontributsioonina 1000 tündrit vilja, saatis linn 1622. aasta alguses Narvas viibinud kuninga juurde saadikud J. Derenthali ja G. von Wangerseni.55Tallinna rae instruktsioon J. Derenthalile ja G. von Wangersenile sõiduks Narva, Tallinnas 6. jaanuaril 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 21B. Saadikud viibisid Narvas 11.–18. jaanuarini 1622: TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 41. Saadikud pakkusid kuningale vilja asemel 3000 isandtaalrit, kuid soovisid arutada ka Vene kaubanduse Tallinna tagasi toomist, kõrvalsadamate sulgemist ja naelatollituludest linnale laekuva osa suurendamist poolele, mis tähendas riigi osa vähendamist. Kõne alla tuli ka Tallinna Suurgildi tüli käsitöölistega, kes soovisid tegeleda kaubandusega. Oma vastuses leidis kuningas, et kaubanduse ümberkorraldamine ei tohi seda kahjustada. Seetõttu andis ta ka otse tallinlastele soovituse rajada kaubakompanii. Kuningas tõi näiteks Inglismaa ja Madalmaad, mille kaupmehed olid just kaubakompaniide abil edu saavutanud, ning Rootsi riigi enda vasekaubanduse kogemuse. Kompaniisse olnuks võimalik koondada tallinlaste, sh. käsitööliste napid rahalised vahendid ja kaasata Saksa linnu. Tallinlased aga piirdusid sellega, et süüdistasid kaubanduse allakäigus kõrvalsadamaid ja liiga kõrgeid tolle. Kritiseeriti ka Rootsi ja Soome linnu, kus tallinlasi koheldi võõrastena. Pärast nende takistuste kõrvaldamist pidi kaubandus Arhangelskist Soome lahte tagasi tulema ja panema uue aluse Tallinna majanduslikule jõukusele. Oma vastuses tallinlastele nõudis kuningas lisainformatsiooni esitamist ja soovitas Liivimaa linnadel korraldada ühisnõupidamine Vene kaubanduse tagasitoomise üle.56J. Derenthali ja G. von Wangerseni aruanne Tallinna raele: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 61.
Nii saatiski Gustav II Adolf 16. jaanuaril Riiale ja 17. jaanuaril Tallinnale ettepaneku, et merelinnade Tallinna, Riia, Narva ja Pärnu esindajad saaksid kusagil Liivimaal kokku ning peaksid nõu, kuidas aidata kaasa Vene kaubanduse paremale korraldamisele. Oma ettepanekud pidid linnad edastama kuningale.57Gustav II Adolf Tallinna raele Narvas 16. jaanuaril ja Riia raele Narvas 17. jaanuaril 1622: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 56. Vt. ka R. Liljedahl. Svensk förvaltning i Livland, lk. 105. Ehkki Tallinna raad tegi 8. veebruaril 1622 kirjas Riia raele ettepaneku veel samal talvel Pärnus kokku saada,58Tallinna raad Riia raele, Tallinnas 8. veebruaril 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47. nelja linna konverentsi ei toimunud. On ka väheusutav, et Tallinna raad nende silmis kõrvalsadamaks peetud Narvaga üldse Vene kaubanduse teemat arutada soovis. 16. veebruaril 1622 saabusid Tallinna Rootsi riigi värskete alamatena Riia rae esindajad sündik Johan Ulrich ning raehärra ja alamfoogt Godthardt Welling, kes olid teel Stockholmi riigipäevale.59Riia raad Tallinna raele, Riias 6. veebruaril 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47. Riia saadikute seisukoht merelinnade talvise kokkusaamise osas oli pigem eitav – sõda jätkus, linna raad oli nõrk ja puudus vajalik raha. 20. veebruaril toimus siiski ühisarutelu Tallinna raega, mille tulemusel leiti, et riialased teevad kuningliku majesteediga kaubanduse küsimusi arutades ettepaneku Vene kaubandus vanadesse Liivimaa linnadesse tagasi tuua. Tuli taotleda mõlemale linnale kahjulike sadamate – Soome sadamalinnade ning Haapsalu, Pärnu ja Narva sadamate – sulgemist. Lisaks sooviti piiritolli kaotamist Vastseliinas, et Vene kaubad saaks takistusteta Tallinna ja Riiga tulla. Keelustada tuli ka kuninglike ametnike ja aadli eesostukaubandus maal. 22. veebruaril koostas Tallinna raad Riia saadikutele vastava märgukirja.60Tallinna rae protokoll 16., 18., 20. ja 21. veebruaril 1622: TLA, f. 230, n. 1, s. Ab 41, Bl. 459f, 492, 494f; sama: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 61; Tallinna raad Riia saadikutele Stockholmi, Tallinnas 22. veebruaril 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47. Vt. ka A. Soom. Der baltische Getreidehandel, lk. 99; E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 157. Oma 13. aprilli vastuses Tallinna ühele järgmisele, 23. märtsi kirjale kinnitasid Riia saadikud, et nad ei jäta kuninga ega riigikantsler Axel Oxenstierna juures kasutamata ühtegi võimalust kaubandusküsimusi arutada.61Riia saadikud Tallinna raele, Stockholmis 13. aprillil 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47. Riia saadikute tegevus Stockholmis aitas ette valmistada Tallinna rae järgmisi samme.
1622. aasta alguses mõisteti Tallinnas, et ainult Narva-vastasest retoorikast ning laokoha Tallinna toomise palumisest ei piisa. Kuningavõimule oli vaja pakkuda midagi reaalset. Nii jõuti ideeni võtta konkurentide tollid kompensatsiooniks riigile mingiks perioodiks rendile. 1622. aasta mai lõpus asus taas Stockholmi poole teele Tallinna saadik J. Derenthal,62Tallinna rae instruktsioon J. Derenthalile reisiks Stockholmi 29. maist 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 21B; Tallinna raad riigikantsler Axel Oxenstiernale, Tallinnas 29. mail 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47; sama BL 7. kes pidi pealinnas järjekordselt arutama Vene transiitkaubanduse laokoha Tallinna tagasi toomise võimalusi. Tugeva vastutuule tõttu merel jõudis J. Derenthal pealinna kolm nädalat kavandatust hiljem. Et kuningas oli Stockholmist Riiga lahkunud, toimusid läbirääkimised Johan Skytte ja teiste riiginõunikega.63J. Derenthal Tallinna raele, Stockholmis 18. ja 21. juunil 1622; Johan Skytte jt. riiginõunikud Gustav II Adolfile, Stockholmis 27. juunil 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47, l. 143. Viimaste pädevuses oli tallinlane ainult ära kuulata ja tema mõtted kuningale sõjalaagrisse Liivimaale edasi saata.64Rootsi riiginõunikud Gustav II Adolfile, Stockholmis 27. juunil 1622: TLA, f. 230, n. 1, s. BF 61. J. Derenthali missiooni tulemusel saatis ka Tallinna raad 10. augustil Gustav II Adolfile kirja, milles esmalt meenutati linna kunagist monopoolset seisundit Vene kaubanduse vahendamisel, misjärel kinnitati, et juhul kui Tallinn saab laokoha tagasi ja teised sadamad välismaalaste laevasõidule suletakse, on hansalinnade, Madalmaade ja Inglise kaupmehi kerge Tallinnas hoida. Raad rõhutas, et linn ei aja taga omakasu, vaid peab silmas kogu riigi huve. J. Derenthali Stockholmi saates oli talle antud volitus pakkuda kuue aasta jooksul Narva tolli eest 4000, Porvoo ja Helsingi oma eest 1500 ja Tallinna tolli eest 2000 isandtaalrit aastas. Seejuures pidi kaupade sissevedu Soomest ja Venemaalt Tallinna olema tollivaba, kuid nende väljaveol tuli maksta 3% tolli. Sama tollimäär kehtis välismaalt Tallinna sisse- ja väljaveol.65Kuni 1623. aasta tollirendini võeti Tallinnas tolli 1,5% kauba väärtusest: E. Küng. Die staatlichen Zölle – Portorium und Lizent, lk. 127. Narva tolli osas märkisid tallinlased üht komplikatsiooni. Nimelt oli see välja renditud Daniel Simonsson Falckile,66Daniel Simonsson Falck oli aastatel 1604 kuni u. 1609 Narva lossikirjutaja. 1613. aastast oli ta Narva linna ja lääni tollivalitseja ning sai 1620. aastal sealse tolli rendile, mida pikendati 1624. ja 1629. aastal: Svenskt Biografiskt Lexikon, Band 15 (1956), lk. 133. kelle rendileping oli lõppemas ja raad palus seda enam mitte pikendada.67Tallinna raad Gustav II Adolfile, Tallinnas 10. augustil 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 54.
J. Derenthali aktsioon tõi teatavat edu. Esmalt tehti 31. augustil 1622 Tallinna raele ettepanek saata uus saatkond Stockholmi, et kuningas saaks lõplikult otsustada, kuidas Tallinna „heaolu edendada“.68Axel Oxenstierna Tallinna raele, Riias 31. augustil 1622: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 61. Teiseks väljastas 22. novembril 1622 Gustav II Adolf patendi, mida ta põhjendas asjaoluga, et välismaalased eirasid 1617. aasta kaubanduskorda ja külastasid Soomes, Eesti- ja Ingerimaal „ebaseaduslikke“ sadamaid (nimeliselt on ainsana mainitud Nyenit). Sellega jäi riik ilma tollituludest ja privilegeeritud sadamad kaubandusest. Kuninga otsus oli, et edaspidi ei tohi välislaevad Soome lahes Tallinnast ida poole purjetada. Korralduse vastu eksijate laevad ja kaubad tuli konfiskeerida.69Svenska riksarkivet (= SRA), riksregistraturet, vol. 143; S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung, lk. 133.
Kuninglik patent oli tallinlastele alles osaline võit: Narvat selles ei mainitud, pealegi oli viimane 1617. aasta kaubanduskorras koos Ivangorodiga tõstetud lao- ja sadamalinnade hulka ning tegemist oli n.-ö. privilegeeritud sadamaga. Tõenäoliselt pidaski kuningas silmas sadamakohti, kus riik tolli ei võtnud. Narvas aga seda tehti. Kuid just keeld Tallinnast ida poole purjetada sai tallinlaste edasise retoorika aluseks. Arusaadavalt mingeid konkreetseid samme 1622/23. aasta vahetusel astuda ei jõutud. Küll on Tallinna rae esindajad – taas J. Derenthal ja J. von Wangersen – viibinud alates 18. veebruarist 1623 Narvas, kus paari päeva jooksul tutvustati kuninglikku patenti. Nii Narva raad kui ka Ingerimaa kuberner Anders Eriksson Hästehufvud lubasid asja kuningliku majesteedi juures uurida.70J. Derenthal ja J. von Wangersen Tallinna raele, Narvast 20.02.1623: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 47. Tallinna saadikute aruanne veebruarist maini reisist Narva ja Viiburi kaudu Stockholmi: TLA, f. 210, n. 1, s. BL 7. Iseloomulik on üks Narva rae kiri Tallinna raele 26. aprillist, milles rõhutati, et ehkki Tallinn ei luba kaubalaevadel Narva sõita ja sunnib neid Tallinnas peatuma, lubab Narva oma kodanikel Saksa ja Madalmaade linnadega edasi kaubelda, sest mingit kuninglikku korraldust nendeni jõudnud ei olnud. Narvalased olid talve jooksul hankinud kaupu, mis tuli kevadel kaubapartneritele edasi saata. Viidati narvalaste ärisidemetele Lääne-Euroopas ja vajadusele võlgu tasuda. Kaubandussulust Narva kaupmeestele tekkiv kahju tuli tallinlastel korvata.71Narva raad Tallinna raele, Narvas 26. aprillil 1623: TLA, f. 191, n. 1, s. 161.
Tallinlased ei olnud ka ise kindlad, millise ulatusega kuninga 22. novembri 1622. aasta otsus oli. Nii koostas linna raad 11. veebruaril 1623 J. Derenthalile ja G. von Wangersenile uue põhjaliku instruktsiooni sõiduks Stockholmi. Vastav kuninglik kutse oli teatavasti möödunud aasta lõpus Tallinna saabunud. Nagu viidatud, algas reis Narvast, kust sõideti Viiburi ja Soome ranniku kaudu Stockholmi. Mitmepunktilises instruktsioonis oli keskseks teemaks laokoha küsimus. Saadikutel tuli taas rõhutada, et sõdade ning „ebatavaliste ja keelatud“ sadamate tõttu oli Tallinna kaubandus alla käinud; linn oli puuduses ja võlgades, millest korraliste vahenditega ei olnud enam võimalik välja tulla. Edasi tuli selgitada, et kui nüüd muudatusi ette ei võeta, kaovad need vähesedki sissetulekud – kodanikud jätavad oma töö, hakkavad vaesuse tõttu põldu harima või suunduvad mujale endale elatist otsima. Siis tuli mainida kuninglikku patenti, millega kuningas keelas „ebatavalistesse sadamatesse“ purjetamise ja lasi kaubanduse „privilegeeritud sadamatesse“ tagasi tuua. J. Derenthal ja G. von Wangersen pidid kuningat tehtud otsuse eest tänama ja paluma selle täideviimist. Saadikutel tuli taas korrata Tallinna heaolu rajanemist kaubandusele ja laevasõidule ning kinnitada, et linn ei aja taga omakasu, vaid kogu riigi tulu. Sadamatena, kuhu edaspidi pidi laevasõit keelatud olema, nimetati Pärnut, Haapsalu, Narvat, Nyenit, Koporjet, Porvood ja Helsingit. Eriti kahjulikuks nii Tallinnale, Liivimaale kui ka kogu Rootsi riigile loeti Narvat. Viimane, konkureerides Tallinnaga, oli peasüüdlane, miks Vene väliskaubandus oli Läänemerelt Arhangelskisse suundunud. Järgnevalt tuli saadikutel taotleda, et Tallinn võiks kuueks aastaks rendile võtta Narva tolli selles ulatuses, nagu see oli Daniel Simonsson Falcki käes rendil, Helsingi ja Porvoo tolli 1500 ja kuningliku osa Tallinna tollist 3000 isandtaalri eest aastas. Kõik Soomest ja Venemaalt saabuvad kaubad pidid Tallinna saabumisel olema tollivabad, väljaveol pakuti tollimääraks 3%. Sama määr pidi olema ka välismaalt sisseveetavatel ja sinna väljaveetavatel kaupadel. Juhul kui kuningas plaaninuks laokoha niikuinii Tallinna tuua, poleks saadikud aga tohtinud rendi-ideega kiirustada. Tollimäära tõstmist kolmele protsendile tuli taotleda sellisel juhul, kui linnale jääv tolliosa suurenenuks poolele. Kui narvalased pidanuks laokoha Tallinna toomisele vastu olema, tuli viidata vabadustele, mis neile antakse – neil pidi olema luba võõraste ja tallinlastega vabalt kaubelda.72Tallinna rae instruktsioon J. Derenthalile ja G. von Wangersenile, Tallinnas 11. veebruaril 1623: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 21B.
1623. aasta esimesel poolel pidasid Tallinna saadikud Stockholmis läbirääkimisi esmajoones riiginõunik J. Skyttega, kuid 9. aprillil oli neil võimalus kohtuda kuningliku majesteediga, kellele esitati juba instruktsioonis esile toodud argumendid. Läbirääkimistel J. Skyttega lasi kuningas tallinlastele teatada, et laomonopol on võimalik ainult sel juhul, kui Tallinn korvab riigikassale teiste sadamate ärajäävad tollitulud. J. Skytte refereeris Narva osas Daniel Simonsson Falckilt saadud informatsiooni, et sealne toll tõi aastas sisse rohkem kui 10 000 isandtaalrit ja Vene kaubandus Narvas näitas kasvutendentsi, tallinlased aga pakkusid kuningale kõigest 6000 taalrit, mis oli vähem kui Narva poole aasta tollitulu. Skytte sõnul sai laevasõidu ja kaubanduse ümberasetamisest ning tollirendist Tallinnas kasu ainult neli-viis inimest, mitte kogu kodanikkond, seega saanuks linn, mis „juba niigi oli laip ehk surnukeha, veelgi ruineeritud ja hävinuks sootuks“ (dar fern nuhn dem also, würde ferner die Statt, die doch bereitt ein Cadaver oder thottes Aaß, Ja erger alß ein Cadaver, ruiniret und zu nichtte gebracht werden). Järgnevate läbirääkimiste käigus meenutati tallinlastele Vene kaubandusele orienteeritud kompanii loomise vajalikkust, millega saaks liituda varakad võõrad, eelkõige Lübecki ja Hamburgi kaupmehed. Loodavale kompaniile lubas kuningas kinnitada privileegid ja ainuõiguse Venemaaga Rootsi kaudu kaubelda. Teiseks meenutati võimalust kasutada Soomes rauakaevandust ja müüa Tallinnas rauamaaki. Raud oli vase kõrval üks nõutumaid kaubaartikleid Vene turul. Kolmas soovitus puudutas käsitööliste toomist Tallinna, et linna majanduselu ei sõltuks ainult kaubandusest. Kuninga arvates vajas Tallinn manufaktuure.73Tallinna saadikute aruanne läbirääkimistest Stockholmis: TLA, 210.1.BL 7. Vt. ka: E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 162; S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung, lk. 133–136.
Nagu Tallinna rae 11. veebruari instruktsioon näitas, tuli saadikutel kõigega nõustuda, peaasi, et laokoht nende linna toodaks. Tallinlaste jõulist diplomaatilist tegevust kroonis lõpuks edu – 26. juunil 1623 väljastasid A. Oxenstierna ja J. Skytte Nääsis kuningliku majesteedi nimel Tallinna saadikutele tollirenti käsitleva resolutsiooni, millega: 1) Tallinn sai kuueks aastaks, alates 1623. aasta pärtlipäevast (24. august) 1629. aasta pärtlipäevani, enda linna, Narva, Helsingi ja Porvoo tollid rendile; 2) välismaalastel keelati nii oma kui ka rootslastelt prahitud alustel Tallinnast või Viiburist kaugemale itta purjetada ning Narvat, Nyeni, Koporjet, Helsingit ja Porvood külastada. Sama keeld kehtis Rootsi alamatele, kes kasutasid välismaalaste laevu; 3) Narva, Helsingi ja Porvoo kodanikel oli lubatud kodusadamast oma laevadega välja sõita ning tagasi tulla, kuid neil tuli Tallinna tolliesindajale tasuda 6% kauba väärtusest; 4) Tallinnasse saabuvad ja sealt lahkuvad laevad tasusid varem kinnitatud takside alusel tolli 3%; 5) Rootsi alamad, sõites Rootsi alustel Tallinna sisse või sealt välja, tasusid samuti tolli 3% ja võisid pärast seda vabalt edasi purjetada; otse Narva, Nyenisse, Helsingisse ja Porvoosse sõites oli aga tollimäär 6%; 6) kaubad, mis Tallinnas olid 3%-ga tollitud või sinna tollimiseks toodud, olid Narvas, Porvoos, Nyenis ja Helsingis tollivabad; 7) ebaseaduslik rannakaubandus keelati ning selle vastu eksijate kaubad kuulusid konfiskeerimisele. Tollirenti tasus Tallinn kuninglikku renteisse kaks korda aastas – 1. veebruariks ja pärtlipäevaks. Aastas tuli kokku maksta 12 000 Rootsi taalrit „heas rahas“ ehk siis hõbedas, kuid seda tingimusel, et kaubandus Venemaal ja merel ei olnud takistatud. Kui tolli laekus üle 12 000 Rootsi taalri, andis linn poole ülejäägist renteile, kui aga saadi alla kokkulepitud rendisumma, tuli puudujääv summa linnal lisada. Iga-aastaste tollitulude kohta pidi raad koostama detailse aruande ja selle renteisse saatma. Tollirendist anti teada kõikidele kohapealsetele riigivõimu esindajatele, kes pidid tagama lepingu jõustumise.74Originaaldokument Axel Oxenstierna ja Johan Skytte poolt allkirjastatud Tallinna tollirendi tingimustest, Nääsis 26. juunil 1623: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 61; sama koopiana: TLA, f. 210, n. 1, s. Aa 28A. Vt. ka: K. R. Melander. Ruotsin hallituksen ja Tallinnalaisten kauppatuumat Venäjän suhteen ynnä, lk. 36–37; E. Blumfeldt. Statistilisi lisandeid Tallinna kaubaliikluse ja meresõidu ajaloole, lk. 4–5. Resolutsiooni juurde kuulus klausel, et see antakse küll Tallinna saadikutele üle, kuid dokument tuli kuningal ratifitseerida. See leidis kõikide punktide osas aset rohkem kui aasta hiljem – 1. septembril 1624 –, kusjuures kuningas lisas omalt poolt kaks klauslit. Esiteks ei tohtinud Tallinn tollirenti ära kasutades Narva õigusi, jurisdiktsiooni ega privileege kahjustada; teiseks, tallinlaste soovi keelustada laevasõit „ebatavalistesse sadamatesse“, näiteks Haapsallu, tuli alles uurida. Seni pidi Tallinn selliseid kohti sallima.75Die Quellen des Revaler Stadtrechts, lk. 207–208.
Sisuliselt õnnestus Tallinna saadikutel saavutada nende poolt taotletud renditingimused – tollirendisumma oli küll kavandatust suurem ning Soome ja Venemaa laevad pidid Tallinna saabumisel tasuma tolli, kuid välismaalaste laevasõit Tallinnast kaugemale Soome lahe linnadesse (v. a. Viiburi), eelkõige Narva kui peamise konkurendi juurde, oli vähemalt järgmiseks kuueks aastaks pärsitud. Tollimäär Tallinnas tõsteti kolmele ja naaberlinnades kuuele protsendile, mis pidi hõlbustama nõutava tollirendisumma kokkusaamist. Ometi ei olnud tollirendileping Tallinna raele fiskaalne, vaid täiel määral kaubanduspoliitiline samm, et konkurentsivõitluses Vene transiitkaubandust oma linna tagasi tuua.
Riigivõimu esindajad jäid tollirendilepingu eesmärgi suhtes – Vene transiitkaubanduse elavdamine Tallinnas ja Läänemerel – skeptiliseks. Juunis 1624 teatasid Rootsi diplomaadid Taani esindajatele, et kuningas on laokoha mõneks ajaks Tallinna viinud, kuni on näha, kuidas see kaubandusele mõjub.76J. T. Kotilaine. Noch mal über die Revaler Zollarende, lk. 55. Pigem oli tollirent riigile käimasoleva Poola sõja kontekstis fiskaalne ettevõtmine, et riigikassasse lisavahendeid saada. Kuningas ja riiginõunikud olid endiselt seda meelt, et ainus võimalus Tallinna kaubandust reaalselt elavdada oli luua seal varakate väliskaupmeestega – lüübeklaste ja hamburglastega – ühine Vene kaubakompanii, millel olnuks monopoolne õigus Rootsi kaudu Venemaaga kaubelda. Selle mõtte käisid A. Oxenstierna ja J. Skytte välja päev pärast tollirendilepingu allkirjastamist, 27. juunil 1623 Tallinna saadikutele antud märgukirjas. Dokumendis korrati uuesti ka rauamaagimäe kasutamise võimalust Soomes, raua töötlemist ja müüki Tallinna kaudu. Oluliseks peeti käsitöö ümberkorraldamist, linnale kasulike käsitööliste – plekksepad, turvisemeistrid, musketite ja püstolite tegijad ning teised raudsepad, linariide, puldani jm. kangrud – Tallinna toomist ja nende sidumist kaubandusega. Mainitud abinõud koos Vene kaubanduse laokoha toomisega Tallinna pidid kaasa aitama linna majanduslikule edenemisele ja „uuele õitsengule“, aga riik ei tohtinud ärajäävate tollide jm. sissetulekute tõttu kahju saada. Viimased tuli tallinlastel korvata.77Axel Oxenstierna ja Johan Skytte Tallinna saadikutele, Nääsis 27. juunil 1623: TLA, f. 210, n. 1, s. BF 61.
Tallinna tollirendi vastu protestisid narvalased, kuid kõige jõulisemalt oli Narva-sõitude keelu vastu Lübecki Novgorodi-sõitjate kompanii, kes ei nõustunud oma Venemaa-kaubandust Tallinnasse suunama. Juba 1623. aastal püüdis Lübeck Tallinna raadi ja Rootsi keskvõime veenda tollirendist loobuma. Ähvardati, et edaspidi sõidetakse Lübeckist Venemaale mööda Valge mere teed. Uut korda rikkudes külastasid lüübeklaste laevad endiselt Narvat, Nyenit, Haapsalut ja Pärnut. Tallinn omakorda püüdis Lübeckit veenda hansaaegset kauplemiskorda taastama. Narva rae, Ingerimaa kuberneri Anders Eriksson Hästehufvudi ja Lübecki suhtumist Tallinna tollirenti ning samme selle kõrvaldamiseks on detailselt uurinud K. R. Melander,78K. R. Melander. Ruotsin hallituksen ja Tallinnalaisten kauppatuumat Venäjän suhteen ynnä; K. R. Melander. Die Revaler Zollarende 1623–1629. mida siinkohal kordama ei hakka. Narva-sõitude keelamise vastu olid ka Taani kaupmehed.79S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation” – Eindämmung, lk. 135. Kui Gustav II Adolfile sai selgeks vajadus sekkuda sõtta Saksamaal, vajas ta Lübecki jt. hansalinnade toetust. Tallinna tollirent oli kuningal tee peal ees. Esimesena sai õiguse tollivabalt Narva ja Nyenisse ning Vene jõgedele purjetada jaanuaris 1629, s. o. veel enne tollirendi lõppu, Stralsund.80K. R. Melander. Die Revaler Zollarende 1623–1629, lk. 270–271. S. a. aprillis lubas kuningas kahel inglasel, vendadel William ja John Rowleyl, Narva elama asuda, endale laevu hankida ning tolli- ja maksuvabalt Vene ja Lääne-Euroopa kaupadega kaubelda.81A. Soom. Die Politik Schwedens, lk. 10–11. Tallinna tollirendi lõpp tõstis Narva taas kuningavõimu huviorbiiti, kuid kuninga surm 1632. aasta novembris peatas enam kui kümnendiks kaubandusreformid Läänemere idaosa linnades. Lõplik pööre suhtumises välismaalaste Narva-sõitudesse tehti 13. oktoobril 1643, kui Stockholmis väljastati resolutsioon, millega lüübeklastel (sisuliselt kõigile lääneeurooplastel) lubati võrdsetel alustel külastada nii Tallinna kui ka Narva sadamat, müüa kõiki kaupu hulgi (en gros) kas kohalikele kodanikele või kasutada neid sadamaid läbiveoks Venemaale.82K. R. Melander. Die Beziehungen Lübecks, zu Schweden und Verhandlungen dieser beiden Staaten wegen des russischen Handels über Reval und Narva während der Jahre 1643–53. – Historiallinen Arkisto, XVIII, Helsinki, 1903, lk. 5–59; A. Soom. Die Politik Schwedens, lk. 33–39, 90–93; A. Soom. Die merkantilistische Wirtschaftspolitik Schwedens und die baltischen Städte im 17. Jahrhundert. – Jahrbücher für Geschichte Osteuropas (1963), lk. 193–194; S. Troebst. Handelskontrolle – „Derivation“ – Eindämmung, lk. 156–157; 221–229; E. Küng. Rootsi majanduspoliitika Narva kaubanduse küsimuses 17. sajandi teisel poolel. Tartu, 2001, lk. 279–281; E. Küng. Die narvasche Barriere in den Handelsbeziehungen zwischen Lübeck und Russland im 17. Jahrhundert. – Zeitschrift des Vereins für Lübeckische Geschichte und Altertumskunde, 88, 2008, lk. 104–106.
(Järgneb)