2020. aasta detsembris täitub sajand Poola de jure tunnustusest Eestile1Poola tunnustas Eestit de facto 6. oktoobril 1919. Eesti de jure tunnustamisel ootas Poola ära Ententeʼi seisukoha: välisminister vürst Eustachy Sapieha 31.12.1920 dateeritud kiri välisminister Otto Strandmanile anti üle pärast Ententeʼi Kõrgema Nõukogu 26.01.1921 de jure tunnustust Eestile ja Lätile. Seetõttu esines sõdadevahelisel ajal Poola de jure tunnustuse daatumina 31.12.1920 asemel mõnikord ka 27.01.1921. ja möödus 90 aastat riigivanem Otto August Strandmani riigivisiidist2Riigivisiit (pr. visite dʼÉtat, ingl. state visit, sks. Staatsbesuch) on üldtunnustatult riigipea ametlik välisvisiit, samas kui ametlik visiit (pr. voyage officiel/visite officielle, ingl. official visit, sks. offizieller Besuch) tähendab valitsusjuhi, välisministri või muud valitsustasandi visiiti. 1920.–1930. aastatel nimetati nii eesti kui ka poola keeles kõiki kõrgemate ametiisikute visiite ametlikeks visiitideks või külaskäikudeks: ametlikud visiidid olid näiteks ka Poola riigipea riigisisesed külaskäigud. Poola 9.–10. veebruaril 1930 ning 10.–11. augustil president Ignacy Mościcki3KR I (06.06.1930), EPR I/1 (24.02.1935), VT ketiklassi teenetemärk (26.10.1938). vastuvisiidist Eestisse. Need kaks omavahel seotud külaskäiku olid sisuliselt üks terviklik sündmus ja tänasest vaatest Eesti ja Poola suhete sümboolne kõrghetk kuni mõlema riigi iseseisvuse taastamiseni.
Kui Eesti ja Poola poliitiliste, majanduslike ja kultuurisuhete üldkäsitlus on juba ilmunud Piotr Łossowski4P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939. Gdańsk, 1992. ja mõlema poole allikaid veel põhjalikumalt uurinud Raimo Pullati5R. Pullat. Versaillesʼst Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel. Tallinn, 2001. sulest, siis vähem tähelepanu on pööratud riigipeade visiitide korralduslik-protokollilisele poolele. Märkimist väärib, et Eesti riigi taastamisest möödub peagi kolmkümmend aastat, kuid endiselt on ilmumata Eesti diplomaatilise protokolli ajalugu, ehkki allikaid on külluses.6Võrdluseks: selleski uurimuses kasutatud II Rzeczpospolita (1918–1939) diplomaatilise protokolli ja riikliku tseremoniaali ajalugu ilmus Poola Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (PISM) väljaandena 2010. aastal. J. Sibora. Protokół dyplomatyczny i ceremoniał państwowy II Rzeczypospolitej. Warszawa, 2010. Eestis säilitatakse riigivisiitide „köögipoolt“ puudutavat ennekõike Rahvusarhiivis välisministeeriumi fondis (RA, ERA.957) diplomaatilise protokolli ning välisministeeriumi ja saatkondade poliitilise kirjavahetuse materjalide hulgas.7Nt. RA, ERA.957.7.162. Kirjavahetus Eesti saatkonnaga Poolas ja asutustega Poola presidendi külaskäigu kohta. RA, ERA.521.1.342. Kirjavahetus sõjavägede staabi ja väeosadega Poola presidendi külaskäigu puhul korraldatud paraadi ja vastuvõtu korraldamise asjus. Väärtuslikku lisateavet visiitide kohta on arvukates visiitide eel, ajal ja järel ilmunud ajaleheartiklites, mälestusteostes, samuti ajakirjade Sõdur ja Kaitse Kodu! Poola-erinumbrites. Visiitidest on juttu ka memuaarides: näiteks välisministri (1928–1931), Eesti riigivanema nii Rootsi- kui ka Poola-visiitidega otseselt seotud Jaan Lattiku mälestustes, ajaleheartiklites ning käsikirjalistes ja praktilisi soovitusi sisaldanud märkmetes välisministeeriumile.8J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa. Tartu, 2015, lk. 306–314. Algselt ilmunud 1950. aastal Vadstenas ehk 20 aastat pärast visiite. Vrd. Poola-sõit. Jaan Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Märts 1930. RA, ERA.957.7.149, l. 138–166 (kirja pandud 1930. a. märtsis). Järgnev artikkel võtab vaatluse alla ennekõike korralduslikud-protokollilised küsimused, mis põimuvad paratamatult poliitilistega ning toovad esile võrdlusi varem toimunud visiitidega.
Eesti riigivisiitide ja vastuvisiitide ring piirdus kahe maailmasõja vahel Soome, Läti, Rootsi ja Poolaga ehk ühe erandiga (Rootsi) nn. Balti konverentside formaadiga, mis 1925. aastal hääbus.91920. aastatel viibis Eesti riigivanem kolmel riigivisiidil ja välisriikide riigipead vastasid kolme vastuvisiidiga. Riigivanem Konstantin Pätsi Soome-visiit toimus 15.–17. mail 1922, millele järgnes Soome presidendi Lauri Kristian Relanderi vastuvisviit 21. mail 1925. Läti presidendi Jānis Čakste riigivisiit Eestisse toimus pärast 1. detsembri 1924. aasta riigipöördekatset, 23.–26. veebruaril 1925. Riigivanem Jüri Jaakson vastas ametliku vastuvisiidiga Riiga kolm kuud hiljem, 9.–11. mail. Järgnes riigivanem Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi 4.–5. septembril 1928 ja kuningas Gustav V vastuvisiit 27.–29. juunil 1929. Eesti suhted peaaegu kõigi naaberriikidega olid kõrgeima taseme visiitideks piisavalt head. Erand oli vaenulik NSV Liit ja kindral Johan Laidoneri Moskva-külastus, mis ei olnud riigipea välisvisiit, toimus 1939. aasta detsembris juba NSV Liidu kiiluvees. Eesti-Poola sõprus kahjustas Eesti suhteid Leeduga ja viimasega riigipea taseme visiiti ei toimunud.
Poola taassünd kolmelt endiselt impeeriumilt tagasi võetud, jagamiste-eelse Rzeczpospolita aladel, mida pidasid omaks ka teised riigid, pärssis paratamatult heanaaberlikke suhteid. Saksa ja Nõukogude propagandas „Prantsusmaa eelpostina“ tuntud Poola sõlmis 1921. aastal liidulepingud Prantsusmaa ja naaberriigi Rumeeniaga ning nendega riigipea ametlikud visiidid Eesti ja Ungari kõrval piirdusid.10Riigipea (naczelnik państwa – seda nimetust kasutati sageli ka Eesti riigivanema kohta) Józef Piłsudski (VR I/1 02.06.1922, VR III/2 29.04.1925, KR I mõõkadega) külastas Pariisi 1921. aasta veebruaris seoses Poola-Prantsusmaa poliitilis-sõjalise alliansi sõlmimisega. Poola–Rumeenia sõjalise liidu leping sõlmiti 25. juulil 1921 ja 1922. aasta septembris viibis Piłsudski Rumeenias visiidil ning sõjaväemanöövritel, millele Rumeenia kuningapaar vastas 1923. aastal vastuvisiidiga. President Mościcki viibis Rumeenias riigivisiidil 1937. aasta juunis, millele kuningas Carol II vastas juba samal kuul. Kaugematest riigijuhtidest külastas Varssavit näiteks 1928. aasta aprillis ja mais Euroopa-ringreisil viibinud Afganistani kuningas Amanullah Khan. Hilisematest riigipeadest külastas 1925. aasta aprillis president Stanisław Wojciechowskit Tšehhoslovakkia välisminister, 1935. aastast Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš.11J. Dejmek. Edvard Benes a Polska międzywojenna (Uwagi w związku z jednym z aspektów polityki zagranicznej Benesa). Dzieje Najnowsze. Rocznik XXXII. 2000/3, lk. 102. Poola-Ungari ajaloolist relvavendlust märkis Ungari riigihoidja Miklós Horthy de Nagybánya12VR III/1 (29.04.1925). Poola-visiit 1938. aasta veebruaris. Kui Eesti-Leedu suhteid komplitseeris Vilniuse (Wilno) küsimus, oli Poola sunnitud arvestama Ungari-Rumeenia vaenuga.
Poola 1921. aasta põhiseadus nägi presidendile suhetes välisriikidega ette esindusülesandeid. Marssal Józef Piłsudski võimupöörde eel oli nelja aasta jooksul ametis neli presidenti,13Gabriel Narutowicz (ametiaeg 14.12–16.12.1922), Maciej Rataj (ametiaeg 16.–20.12.1922 ja 15.05–04.06.1926; VR III/1 29.04.1925) ja Stanisław Wojciechowski (20.12.1922–14.05.1926; VR III/1 29.04.1925). neist Gabriel Narutowicz kaks päeva ja Maciej Rataj kahel ametiajal kokku vähem kui ühe kuu. Presidendiametile andis püsivama sisu neli aastat ametis olnud Stanisław Wojciechowski, seda parlamentaarse demokraatia tingimustes. 1926. aasta riigipöörde järel võimu enda kätte koondanud marssal Józef Piłsudski ei soovinud endale esinduskohustusi ja usaldas need tuntud keemikule Ignacy Mościckile. Piłsudski, kes ei loovutanud riigi välis- ja kaitsepoliitika juhtimist, vajas väärika ja esindusliku ning poliitiliselt kahjutu Mościcki abi ennekõike Poola-siseselt, riiklust tugevdava sümbolina. Nii veetiski president Mościcki varakeskaegsete kuningate kombel suure osa ajast regionaalvisiitidel omavahel halvasti ühendatud vojevoodkondades.14I. Mościcki. Mościcki. Autobiografia (Kopia autobiografii ś.p. Prezydenta I. Mościckiego), lk. 489. Vt. Józef Piłsudski Institute of America Archival Collections Online. Folder 701/74/1. Mościcki Eesti-visiit, mis toimus tema viiendal ametiaastal, oli 1926. aasta riigipöörde-järgse Poola riigipea esimene välisvisiit üldse ning esimene Poola presidendi ametlik merereis, mis Poola diplomaatia ja diplomaatilise protokolli käsitlustes on tähelepanuta jäänud. Mościcki teine ja viimane riigivisiit toimus alles 1937. aastal liitlasriiki Rumeeniasse.
Diplomaatilise protokolli mõttes on Eesti-Poola riigivisiidid märkimisväärsed ka seetõttu, et Poola oli Eestit riigipea tasemel külastanud riikidest ainus, mis asus 1920. aastatel ametisse määrama suursaadikuid, leides vähemalt osalist aktsepteerimist tõusva suurriigina.15II Rzeczpospolita esimesed suursaatkonnad avati 1924. aastal Prantsusmaal ja Püha Tooli juures. J. Sibora. Protokół dyplomatyczny i ceremoniał państwowy II Rzeczypospolitej. Warszawa, 2010, lk. 485.
Eesti ja Poola suhteid 1920. aastatel iseloomustas ennekõike ühishuvi tagada julgeolek NSV Liidu ja Saksamaa vahel,16Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920–1925. Dokumentide kogumik. Koostanud H. Arumäe. Tallinn, 2001. samal ajal kui kahe riigi muud ambitsioonid ning valitud taktika oluliselt erinesid. Lähenemist soodustas Prantsuse-Poola liitlassuhet nn. piiririikide julgeoleku üheks nurgakiviks pidanud välisminister Karl (Kaarel) Robert Pusta, kelle 8.–11. veebruari 1925 visiidile Varssavisse järgnes Poola kindralstaabi esindajate visiit Tallinnasse märtsi esimesel poolel. 1925. aasta mais külastas Varssavit, Krakówit, Łodźi ja Vilniust kaheksaliikmeline Riigikogu delegatsioon,17R. Pullat. Versaillesʼst Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel, lk. 104. millele Seimi liikmed vastasid 1926. aasta veebruaris. Sõlmiti lepinguid1811. jaanuaril 1924 sõlmiti Poola-Eesti konsulaarleping, 17. jaanuaril Poola-Läti-Eesti-Soome lepituse ja vahekohtu konventsioon, 19. veebruaril 1927 Eesti-Poola kauba- ja navigatsioonileping, mida pikendati 1929. aastal. Eesti-Poola majandussidemed olid nõrgad: näiteks 1925. aastal moodustasid Eesti kaubad 0,02% Poola koguimpordist ja Poola kaupade eksport Eestisse 0,32% koguekspordist. Vt. P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939, lk 91. Majanduskoostöö elavnes 1930. aastatel. ja Eestis sai juba 1920. aastate algul tavaks tähistada 3. mail pidulikult Poola konstitutsioonipäeva19Poola rahvuspüha pühitsemine Tallinnas. – Vaba Maa, nr. 99/1308, 4.05.1923, lk. 3. ning 11. novembril Poola riigi taastamise päeva, mis kattus Kaitseliidu asutamise päevaga. Ka Poola avalikkuses pälvis Eesti üha suuremat tähelepanu. Kaitseliidu ja Poola Küttide Liidu koostöös tutvustati kahe riigi ühisosa ja nende väljaannetes kiideti edusamme kaitsekoostöös.
Pärast 1926. aasta riigipööret sai Poola välispoliitikas määravaks marssal Piłsudski arusaam, mille kohaselt pidi Poola säilitama range neutraliteedi Saksamaa ja Venemaa vahel. Teise suunise järgi tuli Poolal säilitada oma liitlassuhe Prantsusmaa ja Rumeeniaga.20The History of Polish Diplomacy X–XX c. Warsaw, 2005, lk. 491. Poola püüdis tugevdada mõju Balti riikides, et ära hoida nende sattumist NSV Liidu ja Saksamaa kiiluvette. 1929. aastaks olid paranenud Poola-Läti ja mõnevõrra stabiliseerunud Poola-Leedu suhted. 21. juulil 1926 teatas uus välisminister August Zaleski21August Zaleski (30.09.1883 Varssavi – 07.04.1972 London): Poola välisminister 1926–1932 ja 1939–1941, Poola president paguluses 1947–1972. KR I (29.04.1931). Seimi väliskomisjoni istungil, et Poola näeb Eestit „siiralt heatahtliku riigina, kelle areng majanduse ja poliitika vallas on praeguse rahu üks garantiisid“.22P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939, lk. 81. 16. jaanuaril 1928 teatas Poola saadik Tallinnas Franciszek Charwat23Franciszek Charwat (12.04.1881 Ivano-Frankivsk – 02.05.1943 Curitiba): Poola saadik Eestis 1926–1928, Soomes 1928–1936, Lätis 1936–1938 ja Leedus 1938–1939. VR III/2 (29.04.1925), KR I (29.04.1931). Varssavisse, et Eesti sooviks Poola suuremat aktiivsust Eesti suunal.24Eduard Laamani päevik 1922–1940. 3. osa. – Akadeemia 2003, nr. 9, lk. 2026. 1928. aastal, mil tähistati kümnendi möödumist Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest ja Poola iseseisvuse taastamisest, andis Poola õnnitlused edasi eridelegatsioon eesotsas nn. piiririikide-poliitika ühe arhitekti Leon Wasilewskiga,25Leon Wasilewski (24.08.1870 Peterburi – 10.12.1936 Varssavi): Poola välisminister 1918–1919, esindaja Eestis 1920–1921. VR III/1 (17.06.1925). kes pooldas Eesti kiiret de jure tunnustamist juba 1919. aasta sügisel.26P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939, lk. 11. 1928. aasta novembris külastas Varssavit delegatsioon eesotsas Riigikogu väliskomisjoni juhi kindralleitnant Johan Laidoneri ja sõjaministri abi kindralmajor Paul-Adolf Lillega,27Paul-Adolf Lill (25.01.1882 Roobe, Valgamaa – 13.03.1942 Sverdlovski obl.). VR I/2 (23.02.1920). kes oli hävitajal Vambola külastanud Poola uue Gdynia sõjasadama nurgakivi asetamise pidustusi 1923. aastal.28R. Pullat. Versaillesʼst Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel, lk. 136. Sõjaväelaste Varssavi-visiiti aitas korraldada 1927. aasta mais Varssavis (kaasakrediteeringuga Prahas ja Bukarestis) saadikutööd alustanud Otto August Strandman ja see pälvis suurt tähelepanu: Eesti saatkonda ilmus kohtumisele marssal Piłsudski ise ehk „Poola peremees“,29RA, ERA.957.13.17, l. 42. Eesti saadik poliitilise osakonna juhatajale, 23.09.1927. Seisukord peale 1926. a. maikuu riigipööret. nagu Strandman teda õigustatult nimetas. 10. novembril 1928 asutati Tallinnas lähenemist propageeriv Eesti-Poola ajakirjanike liit.30Wiarus. Organ Korpusu Podoficerów Zawodowych Wojska Lądowego, Marynarki Wojennej i Korpusu Ochrony Pogranicza (Wiarus: Maaväe, mereväe ja piirivalve korpuse elukutseliste allohvitseride korpuse häälekandja) 1936, nr. 10–11, lk. 20. Ühisosa otsimisel, näiteks Vabadussõja-aegsete Eesti ja Poola ratsaväelaste kohtumine Jēkabpilsi lähistel, märgiti ka 16.–17. sajandi Rzeczpospolita kui Euroopa eelposti (antemurale) abi eesti rahva säilimisel Vene hordide pealetungi vastu. Seda näitlikustas ajakirja Sõdur 11. novembri 1928. aasta Poola-erinumbri esikaas Stefan Bátoryga kui „poolakate ja eestlaste kuningaga“ ja juhtkiri, milles „võimsa vahemüürina ida ja lääne vahel“ seisvat Poolat nimetati Euroopa ajalooliseks kaitsjaks „ida barbaarsuse vastu“.31Poola Vabariigi kümnenda aastapäeva puhul. – Sõdur 1928, nr. 45, lk. 3. 1930. aastal tähistas Eesti kümnendit võiduka Vabadussõja lõpust ja Poola armee oma võidust Euroopasse tunginud Vene bolševike üle.
Suurt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Eesti ja Läti riigipeade riigivisiidid Rootsi ja kuningas Gustav V vastukülaskäik sõjalaevaga Tallinnasse ning sealt rongiga Riiga tekitas Varssavis arutelu ka oma riigivisiitide küsimuses. Poola juhtkond eeldas, et noorema ja väiksema riigina astub esimese sammu Eesti, ja kujundas selleks sobivat fooni. 1929. aasta juunis, veel enne Rootsi kuninga saabumist, kirjutas Päevaleht, et Varssavi ajalehe Epoka andmetel on riigivanema visiit Varssavisse Tallinnas ära otsustatud, kuid aeg pannakse paika pärast Riigikogu kokkutulekut juuli lõpul, mil selgub, kes saab riigivanemaks.32Eesti riigivanema sõit Varssavi. – Päevaleht, nr. 161, 18.06.1929, lk. 1. Ühtlasi olevat otsustatud Poola presidendi vastukülaskäik Eesti riigivanemale 1929. aasta sügisel või järgmisel aastal. Senise Eesti saadiku Varssavis Strandmani valimine 9. juulil 1929 riigivanemaks pälvis Poolas tähelepanu33Korpus dyplomatyczny w roku ubiegłym. – Polska Zbrojna, nr. 2, 2.01.1930, lk. 3. ja seda peeti märgiks Poola mõju tugevnemisest. Näiteks Vilniuse küsimuses peeti Strandmani Poola-meelseks,34P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939, lk. 14. ja seda juba üsna kaua: juba 8. novembril 1920 teatas Poola ajutine asjur Tallinnas Władysław Neuman35Władysław Neuman (08.10.1893 Łódź – 31.01.1945 New York): Poola ajutine asjur Eestis 1920–1922, saadik Norras (1931–1942). VR III/2 (29.04.1925). Riias resideerivale saadik Leon Wasilewskile, et välis- ja kohtuministri ametisse asunud Strandman kinnitas Neumanile oma suurt sümpaatiat Poola vastu ning ütles, et „Poola peab mängima Balti riikide liidus esmajärgulist rolli“.36„Polska musi pierwszorzȩdną rolȩ odegrać w Związku Państw Bałtyckich“. P. Łossowski. Stosunki polsko-estońskie 1918–1939, lk. 19. 1920. aastal pidi Strandmanist saama Eesti saadik Poolas, aga vahele tuli töö valitsusliikmena.37E. Medijainen. Saadiku saatus. Välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn, 1997, lk. 212. Soodsamat võimalust riigivisiidiks olnuks raske ette kujutada ja kuna valitsuste eluiga Eestis oli ennustamatu, tuli kiirustada.
Kutse Tallinnasse tõi 27.–30. oktoobril 1929 Poola välisministeeriumis Eestiga suhteid kureerinud idaosakonna juhataja Tadeusz Hołówko.38Tadeusz Ludwik Hołówko (17.09.1889 Semej – 29.08.1931 Truskavets): Poola poliitik ja kirjanik, avaldanud artikliseeria Eesti kohta. KR II (29.04.1931). Strandman kohtus temaga Varssavis töötades korduvalt ja nimetas aruannetes Tallinnale Hołówko kui Piłsudskile lähedalseisva isiku mõju Poola idapoliitikale märkimisväärseks.39RA, ERA.957.13.17, l. 65–67. Saadik Strandman välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 22.12.1927. RA, ERA.957.13.17, lk. 17–18. Saadik Strandman välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 18.06.1927. Eesti ajakirjanduses kirjutati, et Hołówko saabus revideerima Poola saatkonda Tallinnas.40T. Holowko Tallinnas. – Järva Teataja, nr. 86, 29.10.1929, lk. 3. Sama kinnitas Eesti välisministeerium Eesti saadikutele välisriikides, kellel paluti hoiduda „kõrvalistest järeldustest“.41RA, ERA.957.13.268, l. 19. Välisministeeriumi nädalaülevaade kõikidele saadikutele, 02.11.1929. Välisminister Lattiku teatel tõi aga Hołówko, keda Lattik pidas visiidi idee algatajaks, riigivanemale kutse Poola-sõiduks. „Ta tegi seda täitsa salaja, nii et isegi Poola saadikud Helsingis ja Riias ei pidanud sellest teadma. Sellega oli seletatav ka meie tagasihoidlikkus küsimuse käsitamisel. Suure kella külge tõmbamine oleks sõidu eel lahti kiskunud igatsugu seletusi ja targutamist nii naabrite kui kaugemate poolt. Valitsusele sai sõidu kava teatavaks, kes võttis kohe kindla seisukoha – sõita. Ma tutvustasin üksikuid väliskomisjoni liikmeid, komisjoni esimeest, sõiduplaaniga. Nemad olid päri. Tegin teatavaks vastasrinna juhtidele August Reile, Karl Astile, ja miskaudu ka Mihkel Martnale. Nemad kõik pooldasid põhimõtteliselt sõitu. Kui ettevalmistused salajas olid tehtud, tähtpäev kindlaks määratud, kandsin asja väliskomisjoni ja ei leidnud ka sealt vastuseisu.42RA, ERA.957.7.149, l. 138–141. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Välisministeeriumi teene oli see, et asja avalikkuse ette ei suudetud kiskuda enne aega ja nende poolt maha teha, kes meid ei armasta.“43Samas.
Välisministri abi August Schmidt (Torma) teavitas Eesti välisesinduste juhte riigivanema visiidist 8. jaanuaril 1930 salajase ringkirjaga, nimetades seda „puht viisakuse visiidiks, mille kestel arutusele ei tule ei poliitilisi, sõjalisi ega isegi majanduslisi küsimusi“.44RA, ERA.957.7.149, l. 3. Välisministeerium kõikidele saadikutele, 08.01.1930. Juba järgmisel päeval külastas välisministeeriumi Poola saatkonna sekretär Józef Wołodkowicz,45Józef Wołodkowicz (25.07.1889 Vilnius – 13.05.1947 Kairo): Poola ajutine asjur Eestis (1928–1929), kuni 1932. aastani Poola saatkonna konsulaartalituse juht. KR III (22.06.1932). kes teatas, et „härra Hellati46Aleksander Hellat oli 1922–1923 Eesti saadik Varssavis ja ilmselt osalt seal tekkinud konfliktsete olukordade tõttu suhtus Eesti-Poola lähenemisse umbusklikult. 1931. aastal välisministri abina arvas Hellat, kes ise riigivanema Varssavi-visiidil ei osalenud, et visiit Varssavisse ei äratanud seal erilist tähelepanu. indiskretsiooni tõttu“ on info lekkinud – Hellat rääkinud sellest Ungari saadikule Jungerthile47Mihály Jungerth-Arnóthy (13.03.1883 Karavukovo – 11.07.1957 Budapest): Ungari asjur (alates 1921), siis saadik Eestis (1923–1928) ja Soomes (1928–1933). VR III/2, KR I ja II, EPR I/2. teiste juuresolekul. „Sel puhul on Charwat ja Riia saadik Arcyševski48Mirosław Arciszewski (19.01.1892 Częstochowa – 18.09.1963 Gdańsk): Poola saadik Riias (1929–1932) ja Rumeenias (1932–1938). Rumeenia-lähetuse ajal kahtlustati tema venelannast naist Eugeniat koostöös NKVD välisluurega. välisministeeriumist instruktsioone palunud. Poola välisministeerium on oma saadikutele ülesandeks teinud, juhusel kui neid selles asjas peaks kõnetatama, ütelda, et Eesti Riigivanema sõit Varssavi on viisakuse akt. Varssavis ei saa sel puhul olema mingisuguseid läbirääkimisi ei poliitiliste, ei sõjaväeliste, ei majanduslike küsimuste üle [– – –]. Poola välisministeerium on oma saatkondadele välismail teatanud, et Poola presidendi vastuvisiit järgneb suve lõpul.“49RA, ERA.957.7.149, l. 5–6. Ülevaade J. Wołodkowiczi öeldust. 15. jaanuaril tunnistas Eesti välisministeerium viimaks Eesti välissaadikutele, et „kõrvalised järeldused“ olid põhjendatud ehk kutse riigivanemale tõigi Hołówko.50RA, ERA.957.13.268, l. 28. Välisministeeriumi ringkiri kõikidele saadikutele, 15.01.1930.
Peale Strandmani lahkumist oli pool aastat lahendamata Varssavisse uue saadiku nimetamise küsimus ja asi muutus piinlikuks. Välisminister Lattik tegi 1929. aasta sügisel endisele riigivanemale ja saadikule Stockholmis Friedrich Karl Akelile ettepaneku võtta vastu saadiku koht Varssavis, ent Akel keeldus.51J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa, lk. 307. 15. jaanuaril teatas välisministeerium, et Poola on kavas nimetada senine saadik Itaalias ja Ungaris Karl Tofer, kes sõidab riigivanema visiidi ajaks Varssavisse.52RA, ERA.957.13.268, l. 28. Välisministeeriumi nädalaülevaade kõikidele saadikutele, 15.01.1930. Visiidi alguseks jõudis Tofer oma usalduskirjad presidendile üle anda.
Kolm nädalat enne visiidi algust määras välisminister riigivanema viieliikmelise saatjaskonna koosseisu: välisminister Lattik ise, välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja ja Strandmani eelkäija Varssavis (1923–1927) Johan Leppik, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kindralmajor Gustav Jonson, riigivanema käsundusohvitser major Herbert Grabbi ja välisministeeriumi informatsioonibüroo juhataja Georg Meri.53RA, ERA.957.7.134, l. 250. Välisministri 21.01.1930 käskkiri.
Riigivanema visiiti valmistas ette Poola välisministeeriumi diplomaatilise protokolli osakond, mida juhtis 1928–1932 krahv Karol Adam Romer.54Karol Adam Maria Romer (27.09.1885 Nový Jičín – 24.04.1938 Inwałd): Poola välisministeeriumi protokolliülem 1928–1938. KR II (15.02.1934). Poola protokolliameti arusaam aumärkidest ja mundritest sarnanes rahvusvahelise tavaga ja rõhutas suurriiklikke traditsioone, mistõttu näiteks erinevalt Eestist võeti Poolas kohe pärast riigi taastamist kasutusele osalt jagamise-eelsest riiklusest pärinev teenetemärkide süsteem ja asuti välja töötama diplomaatide vormiriietust. 1919. aastal asutatud osakonnas andsid tooni kaks krahvi – vennad Przeździeckid, kellest vanem, Stefan Przeździecki juhtis osakonda enne krahv Romerit ning noorem, Rajnold Przeździecki püüdis vana Rzeczpospolita kuningaga aadlivabariigi traditsioone juurutada kuningata vabariigi tänapäeva. Eesti välisministeeriumis protokolliülema kohustusi täitnud administratiivosakonna juhataja Oskar Öpiku sõnul oli protokolliülem Przeździecki „suurte allüüridega härra, kes ilmselt oleks eelistanud tiitlit lʼintoducteur des ambassadeurs, nagu see oli tema kolleegil Prantsuse välisministeeriumis“.55O. Mamers. Kahe sõja vahel. Stockholm, 1957, lk. 90. 1928. aastal saigi Stefan Przeździeckist esimene taastatud Poola suursaadik Roomas ja protokolliosakonna asedirektoriks määrati tema vend Rajnold. Rooma siirdunud protokolliülemat tundis Strandman isiklikult ja soovitas oma dinee korraldamisel kasutada tema kokka.56RA, ERA.957.7.149, l. 109. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 17.01.1930. Stefan Józef Leon Przezdziecki (18.09.1879 Varssavi – 03.12.1932 Varssavi); VR III/2 (29.04.1925). Protokolliosakonna ja Eesti saatkonna visiiditeemalistel aruteludel osales ka Hołówko, kes Lattiku hinnangul oli riigivanema Poola-sõidu tegelik „inspiraator ja algataja“. Hołówko atašeeriti koos ühe Poola kindraliga riigivanema juurde kogu visiidi ajaks.57RA, ERA.957.7.149, l. 102. Ajutine asjur Varssavis poliitilise osakonna juhatajale, 13.01.1930.
Riigivanema saabumisel 9. veebruari hommikul oli ette nähtud pidulik vastuvõtutseremoonia Varssavi raudteejaamas, kahe riigipea „intiim-eine“ Varssavi kuningalossis, millel anti lootust näha ka marssal Piłsudskit, linnaga tutvumine, kellaviietee marssal Piłsudski juures, diplomaatilise korpuse esitlemine riigivanemale ja kulminatsioonina president Móscicki suurejooneline vastuvõtt kuningalossis riigivanem Strandmani auks. Kõik see toimus kavakohaselt ja eriti õhtune vastuvõtt jättis sügava mulje Briti suursaadikule William Erskineʼile,58R. Pullat. Versaillesʼst Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel, lk. 40. ent mitte niivõrd välisminister Lattikule, kes märkis, et vastuvõtt, „kuhu ilmus paari tuhande kutsutud külalise ümber mundri- ja aukandjaid mehi ning naisi“, oli „õnnestunud paraad, aga siiski liialt eluta ja kaine ühe ilusa vallatu õhtu jaoks“.59RA, ERA.957.7.149, l. 151. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Rohkem meeldis Lattikule vastuvõtt Varssavi linnavalitsuses, kus „ruumid olid suurepäraselt lilli täis ja vastuvõtjad ise samuti lille tujus. Linnavalitsuse liikmed, haritlased, seltskonnainimesed, poliitikud ja äriilma esitajad – kõik segamini koos. Kahetsen, et Riigivanem millegipärast raekojas ei kõnelenud. Seal oli meil kõne ette nähtud ja Riigivanem valdab nii vabalt prantsuse keelt.“ Strandmanile õigusteaduse audoktori diplomi üleandmine Varssavi ülikoolis pakkus Lattiku sõnul äratundmisrõõmu, sest mõnigi dekaanidest „tundis meie ülikooli väga hästi, oli ise joonud Tartus alma mater’i rinnalt jõudu ning tarkust“.
Poola protokolliamet omistas suure tähenduse kaua tuntud rahvusvahelisele tavale – kahe riigipea ühisele ilmumisele ooperietendusele, põhjendades seda rohkearvulise publiku tõttu hea võimalusena „Eestit propageerida“.60RA, ERA.957.7.149, lk 103. Ajutine asjur Varssavis poliitilise osakonna juhatajale, 13.01.1930. Lattik märgib, et „suur ooperietendus oli ilus. Teater püsti täis ja kõik tervitasid Riigivanema ilmumist. Meie hümni mängiti siin esimest korda õigesti, kuna muidu Varssavis igal pool üks omapärane kolmerealine keerutus takka mängiti. See oli vist mõnest pot-pourri’st võetud. [– – –] Ma ütlesin meie muusikajuhile Kullile,61Raimund Kull (03.10.1882 Narva – 10.10.1942 Tallinn): dirigent ja helilooja. kes Varssavis meie laule juhtis, et andku poolakatele õige viis. Ja teatris oli juba õige viis.“62Visiidi ajal kanti Poola raadios üle ka eesti muusikat; RA, ERA.957.7.149, l. 151. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist.
Kuna eestlased soovisid ka ise korraldada oma riigipea vastuvõtu, siis soovitas protokolliamet teha seda suurejooneliselt ja kohe pärast ooperietendust, aga ei teatud, mida teha ülejäänud ooperikülastajatega. Tallinn soovis aga algusest peale korraldada ainult riigivanema privaatsemat „vastudineed“ Poola juhtkonnale Eesti saatkonnas, mille võimalused olid piiratud paarikümne külalisega.63RA, ERA.957.7.149, l. 109. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 17.01.1930. See ei olnud lihtne ülesanne – juba Strandmani eelkäija Varssavis Johan Leppik oli seitsmest toast koosnevat saatkonda nimetanud Eesti esindustest „korteri suhtes kõige halvemal järjel“ olevaks.64E. Medijainen. Saadiku saatus, lk. 209. Jaanuari algul teatas ajutine asjur Varssavis Konstantin Schmidt (Talven) välisministeeriumile: „Olen hästi tundma õppinud siinse seltskonna vaateid, arusaamisi… tunnen ka siinseid välissaatkondade ruume… Ja ei eksi küll ma vist kinnitades, et viletsusega ei saa meie siin kellelegi imponeerida – vaid ümberpöördult. Et härra Riigivanemal tuleb vastu-dinerʼel vist Poola presidenti ja tema suiteʼi vastu võtta, tõuseb tõsine küsimus, seotud kuludega, saatkonna korteri mugavaks tegemiseks, kuna, kordan, muutume vastasel korral poolakate haletsuse ja pilke märklauaks. [– – –] Tahaksin korra veenda neid härrasid kodumaal, kes rahustavad endid, „et oleme väike riik, ei ole ka meil põhjust uhkust taga ajada“, et igal arvamisel on omad piirid olemas. Riik ei suuda soetada endale oludekohast saatkonna korterit! Nali, mida võib lubada endale mõni ilmariik, vaid mitte Eesti.“65RA, ERA.957.7.149, l. 42–42p. Ajutine asjur Varssavis väliministri abile, 09.01.1930.
Strandman, kes oli äärmiselt kokkuhoidlik, aga teadis olukorda Varssavis, sekkus isiklikult ja jõuliselt ka sellistes küsimustes nagu enda antavale dineele šampuse, veini ja konjaki tellimine,66RA, ERA.957.7.149, l. 45. Poliitiline osakond ajutisele asjurile Varssavis, 13.01.1930. mis tehti ülesandeks Eesti saadikule Prantsusmaal67Näiteks valge ja punase veini hind ei tohtinud ületada 30 franki, konjak 50 franki ja porto 35 Prantsuse franki pudel. Protokolliülem Elmar Kirotar on laitnud levinud praktikat tellida nt. alkohoolseid jooke saatkondade vahendusel ja sellest loobuti väidetavalt 1930. aastate teisel poolel. ning mille eest tuli arve esitada riigivanemale.68RA, ERA.957.7.149, l. 44. Poliitiline osakond saadikule Pariisis, 13.01.1930. Tähelepanuväärselt otsustas vabariigi valitsus just 22. jaanuaril 1930 ehk vahetult riigivanema Varssavi-visiidi eel lubada kasutada riigivanema, ministeeriumide ja saatkondade lauanõudel suure riigivapi kujutist.69RA, ERA.957.7.149, l. 58. Vabariigi Valitsuse otsus, 22.01.1930. Hołówko vahendas Eesti saatkonnale Poola protokolliameti vastuväiteid: Rumeenia ja Afganistani kuninga Varssavi-visiitidel polevat „sellist otsekohest revanšeerimist“ toimunud ja raske oleks piirduda vähem kui kahekümne külalisega, sest „mõned suurtest härradest, kes oleks jäänud seega kõrvale, oleks võinud ärapahandatud saada“. Algusest peale oli kummaline kutsuda ruumipuudusel mõned härrad daamidega, mõned ilma. Eriarvamusele lisas kaalu suurriiklik žest: Poola diplomaatilise protokolli kohaselt külastavat Poola riigipea üleüldse ainult „ambassaade“, aga mitte saatkondi.70RA, ERA.957.7.149, l. 115. Varssavi-saatkonna sekretär poliitilise osakonna juhatajale, 21.01.1930. Eesti aga vähem kulukast, privaatsemast ja, mis peamine, privaatsemat vestlust võimaldavast väiksema õhtusöögi mõttest ei taganenud, vaid Poola protokolliametile pakuti protokollikohane väljapääs: president Mościckit ei paluta saatkonda mitte saadiku, vaid riigipea külalisena, mida ka aktsepteeriti. Daamide küsimus „lahenes“, sest presidendiproua haigestus – millest teatati saatkonnale juba pool kuud varem. Asjaolu, et proua Michalina Mościckal oli nõrk tervis, oli laiemalt teada.
ILLUSTYRATSIOONID:
Viimase hetke parandused. Poola presidendi osavõtul toimunud dineeks Eesti saatkonnas otsustati saata kutse mitte Eesti saadiku, vaid riigivanema nimel. RA, ERA.957.7.149, l. 17
Veini Varssavisse! Välisministeeriumi vahendatud korraldus saadikule Pariisis Karl Robert Pustale veinide saatmiseks riigivanema galadineeks. 13.01.1930. RA, ERA.957.7.149, l. 44
Poolakate programmis pidi visiidi teist päeva alustama välisminister Zaleski lõunaeine (déjeuner) auavaldusena Strandmanile kui endisele kolleegile Poola poliitikute väiksemas ringis ja ilma diplomaatilise korpuseta. Hołówkoni jõudsid aga Tallinnast kuuldused, et Eesti pool ei pea välisministri einet riigivanema kui staatuselt kõrgema jaoks protokollikohaseks, millele vastukaaluks tõi Hołówko näiteid mujalt.71RA, ERA.957.7.149, l. 119p. Varssavi-saatkonna sekretär poliitilise osakonna juhatajale, 22.01.1930. Hiljem palus välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Leppik Eesti saatkonnal selgitada, et see oli arusaamatus ja Leppik öelnud Poola saadikule, et riigivanem Tõnissoni Stockholmi visiidi ajal Rootsi välisminister riigivanema auks einet ei andnud. „Kuid igal maal on oma protokoll ja meil ei ole, käesolevas asjas, mitte midagi arvustavat öelda Poola programmi kohta.“72RA ERA.957.7.149, l. 122. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 24.01.1930. Lõplikult ei saagi väita, kas tegemist oli möödarääkimisega või astus Eesti pool teadlikult „sammu tagasi“, nähes poolakaid sama tegevat.
Seega piirdusid Eesti kohapealsed ettevalmistused Varssavis ennekõike oma saatkonna ettevalmistamisega Poola võõrustajate ja umbes kümneliikmelise „Eesti kolonii“ vastuvõtuks. Tallinnast saadeti Varssavisse kolm erimõõdulist riigivanema lippu saatkonnale, presidendi autole ja kuningalossile Varssavis ehk presidendi residentsile, mille ühes tiivas riigivanem taastatud Poola ajaloos esimese välisriigi riigipeana peatus – auavaldus, mida poolakad eriliselt rõhutasid. Tallinnast saadeti saatkonda uus vapikilp, maalid ja trepivaibad, samuti lauahõbe kahekümne neljale ja kohviserviis, „kuna see raske ei ole“. Kristallnõud otsustati osta Varssavist ja lauanõud ning kaks suurt kandelaabrit üürida kohapealt. Saatkond nentis ka ilmse rahuldustundega, et firmalt Robert Behrend & Co. tellitud veinid on Pariisist teel ja „ka juhul, kui peaksid need hiljaks jääma – ajame läbi“, kuid muret tunti, kas Moskvast sealse saatkonna abil ostetud vaip jõuab ikka kohale. Kutsekaardid riigivanema dineele tellis saatkond Varssavist ja Poola-poolse osavõtjate nimekirja seadis kokku Poola välisministeeriumi protokolliülem. Menüü osas saatis saatkond Tallinnasse neli pakkumist Varssavi jahimeeste klubilt Klub Myśliwski, kelle „toitude valmistamise viis ja nende headus on saatkonna poolt mitmel viisil proovitud“. Visiidi ettevalmistamise kohapealsete kulude katteks eraldati riigivanema eelarvest saatkonnale üle 500 USA dollari.73RA, ERA.957.7.149, l. 60. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 29.01.1930.
Majanduskriisi tingimustes püüdis Strandman ilmselgelt olla võimalikult kokkuhoidlik, nii et see häiris Elmar Kirotari hinnangul maksumaksja rahakotti paindlikumalt suhtunud Lattikut: „Sõidukulude asjus ei saanud ma olla ühel arvamisel Riigivanemaga, kes nõudis iga hinna eest ka siin kokku hoida ja ei tahtnud lubada lisatoetust sõitjatele. See on kõrvalküsimus, mida ma selleks kirja panen, et oma arvamist avaldada välisministeeriumi arhiivile. Kui riigil niisugust sõitu vaja on, tuleb kinni maksta ja mitte lasta väikesepalgalistel inimestel eri koormaid kanda.“74RA, ERA.957.7.149, l. 142–143. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Välisministri otsusega maksti Varssavisse lähetatavatele päevaraha 5 krooni.75RA, ERA.957.7.134, l. 250. Välisministri 21.01.1930 käskkiri. Oma jõududega aeti läbi seal, kus võimalik: juba enne riigivanema visiidi algust siirdus veebruari algul rongiga Varssavisse informatsioonibüroo juhataja Georg Meri, kelle ülesandeks oli valmistada ajakirjanduse jaoks ette visiidi põhisõnumid, ent ta võttis endaga kaasa ka Eesti lipud, seinapildid, laualinad-servjetid ja lindi Poola tundmatu sõduri hauale mõeldud pärjale.76RA, ERA.957.7.149, l. 122. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 24.01.1930.
Välisminister Lattiku sõnul tulid „hoiatavad hääled ilmsiks paar päeva enne [Strandmani] sõitu, niipea, kui saadikud teatasid [visiidist] ametlikult oma valitsustele. Hoiatasid Vene, Saksa ja Leedu. Seda olime kõik ette näinud ja sellega arvestanud. Hoiatused olid iseenesest õrnad ja ettevaatlikud. Nii ka meie vastus: see on puht viisakusvisiit, mille pärast ei tarvitse kellelgi tunda ärevust.“77RA, ERA.957.7.149, l. 143–144. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Välisministeerium ootas saatkondadelt aruandeid meeleoludest pealinnades78RA, ERA.957.13.268, l. 28. Välisministeeriumi ringkiri kõikidele saadikutele, 15.01.1930. ja nii Eesti kui Poola kordasid, et visiidil ei tule kõneks poliitilisi, majanduslikke ega sõjalisi küsimusi.
Seda muidugi ei usutud, sest Lattik oli valitsuses ja Riigikogu väliskomisjonis visiiti põhjendanud just ühiste julgeolekuhuvide vaatevinklist: „Meie peame teadma, kes on meie sõbrad ja vastased, peame teadma, kus nemad on raskel ajal. Meie ei tohi oma välispoliitikat nii juhtida, et meie üksinda oleme ja elame ja sõja korral meid lihtsalt ära pühitakse. Poola on ikka olnud meile sõbralik, Poola huvi on meie olemasolu, ergo, ei ole meil ühtegi põhjust tagasi lükata suure rahva kutset.“79RA, ERA.957.7.149, l. 138–141. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Eesti delegatsioon soovis ennekõike kohtumist marssal Piłsudskiga, sest president Mościckiga, kes Lattiku sõnul oli „kena, haritud inimene, sale kuju ja presidendiks just kui valatud, aga poliitikast ei ole tal taipu“ ning kes olevat öelnud, et on presidendiametis „kui lind puuris“,80Mościcki taandas end Piłsudski eluajal teadlikult välispoliitilistest küsimustest, tema mõju tugevnes pärast marssali surma 1930. aastate keskel. ei olnud põhjust tõsiselt arutada „tõsise Poola peremehe“ võimkonda kuuluvat. Eestit soosiva Piłsudski toetuseta poleks Strandmani Varssavi-visiit teoks saanud ning marssalilt, Zaleskilt ja Hołówkolt pärinesid visiidi poliitilised sõnumid. „Marssali endaga oli mul pikem kõnelemine Eesti saatkonnas, kuhu ta ilmus pärast lõunasööki juttu vestma. Suur laps on marssal. Seda ta teab ka ise. Ütles, et olevat tal kaks omadust: lapsik ja jonnakas. Emal olnud sellepärast juba temaga küllalt tegemist. Venelasi ta vihkab, ei salli moskaleid.81Moskal (e. k. moskoviit) – pl. k. vähemalt 17. sajandi keskpaigast Teise maailmasõjani laialt levinud venelase (pejoratiivne) nimetus. Jutustas oma elukäiku, kõneles vangipõlvest ja kinnitas, et „Poolal ja Eestil ei ole lahkhelisid. Meie hoiame kokku ka raskeil päevil“. Kõnelesime ka Litvinovi protokollist82Briand-Kellogi pakti (27.08.1928) juhtmõttest ehk sõja kui poliitika vahendi hukkamõistmisest lähtuva nn. Litvinovi protokolli ehk pakti sõlmisid 09.02.1929 NSV Liit, Poola, Rumeenia, Läti ja Eesti. NSV Liidu jaoks teenis see rahvusvahelisest isolatsioonist väljumise eesmärki ja võimalust demonstreerida oma väidetavalt rahumeelseid kavatsusi. ja marssal arvas, et see oli „ilus algus meie ühisele arusaamisele Moskva vastu.““83RA, ERA.957.7.149, l. 163. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Selgus, et Piłsudski „ei usu mingisugust sõjalist revolutsiooni Venemaal. See oleks siis võimalik, kui väed on sõjaliinil, ühte kohta koondatud, kuna laiali pillatud rügemendid ei saa teha mässu. Algab üks, tuleb teine ja surub maha. Ikkagi nälg, viletsus ja üksikutes osades rahvusline ärkamine võivat saada kommunismile saatuslikuks.“84RA, ERA.957.7.149, l. 166. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist.
Riigivanema vestlusest Piłsudski ja Hołówkoga olevat selgunud „et meie olemasolu on Poolale tähtis“ ja „kodukaitse küsimustes võime arvestada ühise frondiga“. Zaleski iseloomustas oma Eesti kolleegile Poola suhteid Saksamaa ja Venemaaga ja rääkis ootustest Eestile: „Seletas, et vahekord Saksaga on parem ja paraneb iga päevaga. Kaubaleping olevat niihästi, kui valmis. Venest arvas, et Ukraina liikumine ei võivat niipea tõsiasjaks saada, sest terror ja surve olevat seal küllalt kõva. Meie asjust juttu tehes ütles välisminister, et siin olla asjad küllalt selged. Poola ei taha ühelgi tingimusel ennast maksma panna kui Balti riikide juht, küll on tema huvides, et meiega elada kõige paremas sõpruses. Ja kui meie kui kõige stabiilsem Balti riikidest Läti ja Leeduga suudame sõprust hoida, on see tervitatav Poola seisukorrast. Eesti saab mõjuda Lätile ja vast Läti Leedule. Lätiga ei pidavat olema leida nii kerge ühist keelt kui meiega. [– – –] Kui ühisest vaenlasest kõnet oli, siis ei tunne Hołówko teist kui Venet ja selle ühise vastase ees peab olema alati valvel.“85RA, ERA.957.7.149, l. 161. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist.
Lattiku sõnul oli omavahel juttu ka „maiseist asjust, meie kaubalepingus.86Eesti-Poola kaubandus- ja laevandusleping sõlmiti Tallinnas 19.02.1927. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et leping on meile kole passimine. Poolakad lubasid kohe aidata parandada asja. Meie kala huvitas neid ja maikuus taheti tulla vaatama, mis saaks meilt osta.“87RA, ERA.957.7.149, l. 165. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist.
ILLUSTRATSIOON:
Marssal J. Piłsudski tänutelegramm riigivanem O. Strandmanile 14.02.1930. RA, ERA.957.7.149, l. 135
Eesti kuuldes naaberriike tugevalt arvustama ei kiputud. „Kunagi ei püütud kusagil ka erakõnes mitte riivata näiteks sakslasi või mõnda teist riiki. Leedu kohta ütles [asevälisminister] Wysocki88Alfred Wysocki (26.08.1873 Łańcut – 03.09.1959 Kraków): Poola saadik Rootsis 1924–1928, asevälisminister 1928–1930, saadik Saksamaal 1931–1933, suursaadik Itaalias 1933–1938, senaator 1938–1939. ja ka Hołówko korduvalt, et neil on valus, kui kasvab Leedus üles noor põlvkond inimesi vihas Poola vastu.“89RA, ERA.957.7.149, l. 163. Välisminister Lattiku märkmed riigivanem Strandmani Poola-visiidist. Viimane oli ilmselt seotud skandaaliga, mille põhjustas Varssavi-teekonnal riigivanem Strandmani väljumine rongist Vilniuse peavaksali perroonile ja improviseeritud tänukõne Poola esindajatele eesotsas Vilniuse vojevoodi Władysław Raczkiewiczi ja Tartus asutatud ning hiljem Vilniusesse asunud korporatsiooni Polonia liikmetele. Riigivanema sõnadest võis jääda mulje Vilniuse tunnustamisest Poola linnana ja puhkenud skandaali järel tegi Eesti saadik Leedus Heinrich Laretei Tallinnas rahuldamata jäänud ettepaneku end Kaunasest tagasi kutsuda. Laretei märkis hiljem, et õigus oli Leedu poolel ning „Strandman ei oleks tohtinud üldse vagunist välja tulla, väites, et sellist asja ei olnud kokkulepitud kavas ette nähtud“.90H. Laretei. Saatuse mängukanniks. Mällu jäänud märkmeid. Lund, 1970, lk. 169. Vt ka RA, ERA 957.7.149, l. 25. Eesti saadik Leedus poliitilise osakonna juhatajale, 13.02.1930. Vahejuhtum Vilniuses oli selle ja ehk kõigi seniste Eesti riigivanemate välisvisiitide häirivaim sündmus.91Põhjalikumalt mõjust Eesti-Leedu suhetele vt. E. Medijainen. Eesti välispoliitika Balti suund 1926–1934. Tartu, 1991, lk. 25–27; Vilniuse küsimusest vt. ka R. Pullat. Versaillesʼst Westerplatteni. Eesti ja Poola suhted kahe maailmasõja vahel, lk. 78–83.
President Mościcki vastuvisiidist Eestisse, „mis oma kultuuri ja organisatsiooni poolest kuulub Lääne-Euroopa rahvaste peresse“, teatas asevälisminister Alfred Wysocki 17. jaanuaril 1930 ajalehele Gazeta Polska.92Vaba Maa, nr. 16, 19.01.1930, lk. 1. Eesti pressis avaldati, et Poola president külastab Eestit juulis või augustis miiniristlejal, allveelaevade saatel, aga miiniristlejat alles ehitati.93Kaja, nr. 33, 08.02.1930, lk 1. Nõukogude meeleavaldused riigivanema külaskäigu vastu. Päevaleht nr. 38, 08.02.1930, lk. 3.[93] Saabumine laevaga võimaldas Poola presidendil ühtaegu vältida Lätit ja demonstreerida Poola tärkavat merevõimu.
29. aprillil 1930 teatas Varssavi saatkonna 1. sekretär Schmidt, et Hołówko sõnul sobivat augustikuu algus, sest juulis president puhkab. Augusti teisest poolest alates olevat päevakorras Rahvasteliidu asjad ning seejärel saavat takistuseks ilm. Hołówko öelnud, et Läti kaudu Poola president Eestisse ei sõida.94RA, ERA.957.7.162, l. 2. Kirjavahetus Eesti saatkonnaga Poolas ja asutustega Poola presidendi külaskäigu kohta. Kui Rootsi kuningas oli 1929. aastal ühe merereisiga külastanud nii Eestit kui ka Lätit, siis Poola jaoks ei tulnud Riia ametlik külastamine, vähemalt mitte enne Tallinnat, kõne alla. Mitteametlikult olnuks Riia polütehnikumis õppinud Mościckil keeruline, kui mitte võimatu Lätit kui naaberriiki tõsiselt solvamata seda visiiti tegemata läbida. Hołówko oli Strandmanile Varssavis 1927. aasta juunis öelnud, et Poola ja Läti suhteid häirib „kaks tüliküsimust: kuus Väina-äärset valda ja tasu võõrandatud poolakate mõisate eest“,95RA, ERA.957.13.17, l. 18. Saadik Varssavis poliitilise osakonna juhatajale, 18.06.1927. kuid 1929. aastaks oli tasu maksmise küsimus endistele Poola mõisnikele Lätis vähemalt suures osas lahenenud, lisaks oli sõlmitud lepinguid raudteetranspordi ja mereühenduse alal.96E. Medijainen. Eesti välispoliitika Balti suund 1926–1934. Tartu, 1991, lk 91. Ehkki kõlas soovitusi korraldada ka Eesti riigivanema reis Poola meritsi, ei olnud Eesti jaoks läbisõit Lätist protokolliliselt problemaatiline, sest liitlasriiki oli riigivanem ametlikult külastanud 1925. aastal ning Eesti riigivanema kui institutsiooni esimene välisvisiit oli toimunud hoopis Soome. Ehkki Lätis tervitati riigivanem Strandmani läbisõitu kõrgeima taseme auavaldustega kuni kohtumiseni president Gustavs Zemgalsiga ning Läti-Poola piirini liikus riigivanema rongi ees Läti julgestusrong, anti Eesti välisministeeriumi andmetel Läti pressile ülesandeks visiit „surnuks vaikida“.97RA, ERA.957.13.268, l. 28–29. Välisministeeriumi ringkiri saadikutele, 15.01.1930. Teisalt on väidetud, et „Läti elas Eesti Riigivanema külaskäigu soojalt ja ülitähelepanelikult kaasa“.98Samm rahu kindlustamise poole. Sõdur 1930, nr. 7/8, lk. 161. Läti „märkamatu“ läbimine polnud mõeldav, eriti arvestades, et näiteks Riigikogu liikmete viis aastat varasem, Riias peatumata sõit visiidile Poola oli põhjustanud pingeid.99V. Muntersi ringkiri Läti välisministeeriumile, 22.05.1925. – Eesti ja Läti suhted 1920–1925. Koost. H. Arumäe. Tallinn, 1999, lk. 346–347.
Peaminister Hugo Celmiņš100Hugo Celmiņš (30.10.1877 Lubāna – 30.07.1941 Moskva): Läti peaminister 1924–1925 ja 1928–1931. KR I (29.04.1931). lähtus oma 17. jaanuari 1930 kommentaarides Leedu ajakirjandusele Eesti ametlikest sõnumitest, väites, et Strandmani visiit olevat „vaid ainult kahe riigi vahel valitseva sõpruse tunnus, mispärast seda peavad tervitama teisedki naaberriigid“. Leedu ajakirjaniku küsimusele, kas Varssavit kavatseb külastada ka Läti president, vastas Celmiņš, et läti rahvas, ka sotsialistid soovivat, et Läti riigipea külaskäigud välisriikidesse algaksid Kaunasest.101Läti president külastab Kaunast. Päevaleht, nr. 18, 19.01.1930, lk. 3. Celmiņš pidas siinkohal silmas 1930. aastal valitud uue Läti presidendi visiitide järjekorda, sest Eestit, Soomet ja Rootsit olid Läti presidendid juba ametlikult külastanud. Läti üldisemat hoiakut tõi Eestile eeskujuks 10. jaanuaril 1930 välisministri abi August Schmidtiga kohtunud NSV Liidu saadik Adolf Petrovski, kes rõhutas, et Läti presidenti olevat kutsutud külla nii Poola kui ka Leetu, ent riigipea loobus, et mitte kumbagi pahandada. Petrovski soovitaski Eestil võtta eeskuju Lätist ehk siis riigist, mille juhtkonda Eesti välisministeeriumis seostati mõnikord sooviga „istuda kahel toolil korraga“.102RA, ERA.957.13.268, l. 29. Välisministeeriumi ringkiri saadikutele, 15.01.1930. Omavahel tülitsevat Leedut ja Poolat Läti presidendi tasemel ei külastanudki, mis Balti riikide välispoliitilist passiivsust õhutanud Moskvale igati sobis.
Mościcki ei saabunud Tallinnasse siiski sõjalaeval, vaid Poola suurimal laeval, Gdynia-Ameerika liini jaoks ostetud ookeaniaurikul Polonia viie väiksema sõjalaeva103Wicher, Mazur, Podhalanin, Ślązak ja Krakowiak. saatel. Sellest piisas, et demonstreerida oma rahumeelset kavatsust tõusva mereriigina. Ennekõike häiris see Saksamaad, millega Poolal oli samamoodi kui Eestilgi probleeme saksa vähemuse küsimuses. Saksa saadik Tallinnas Erich Schroetter104Erich Hans Schroetter (1875–1946): Saksamaa saadik Eestis 1928–1932. EPR I/2 (14.07.1932). hoiatas välisminister Lattikut juba enne Varssavi-visiiti, et „kui Varssavi külaskäik tähendab Poola poolt sõprade otsimist Baltikumis status quo alalhoidmiseks Saksa-Poola piiride suhtes, siis riivab see Eesti-Saksa häid vahekordi“.105RA, ERA.957.13.268, l. 31. Välisministeeriumi ringkiri saadikutele, 08.02.1930. Lattik vastas, et seda visiiti pole põhjust üle hinnata.106Samas. Poola ajakirjanduses märgiti pärast Mościcki visiiti, et „kes otsib mingit erilist tähendust Poola presidendi esimeses merereisis, mis tehti Poola tõusva kaitselaevastiku esimeste laevade saatel, see peab selles kõige rohkem nägema nende lahutamatute sidemete sümboolset väljendust, mis ühendavad Poola suveräänsust Balti mere rannikuga, selle rannikuga, mis aastasadu Poolale on kuulunud“.107Päevaleht, nr. 219, 14.08.1930, lk. 3. Märkimisväärselt toimus Mościcki visiidi ajal intsident just ühe Tallinna sadamas peatunud Saksa aurikuga: kui teised laevad heiskasid Eesti ja Poola lipud, heiskas Saksa aurik midagi, „millel ei olnud midagi ühist tähendatud lippudega“.108Vaba Maa, nr. 186, 12.08.1930, lk. 3.
Arengud Eesti-Poola suhetes ja viimase ambitsioonid Läänemerel ei meeldinud ka Rootsile, eriti seepärast, et Poola riigipea merereis näis matkivat ja varjutavat Rootsi oma. Veel 1930. aastate lõpul nähti Rootsis Poolat, mille kultuur „on veel arenemas ega suuda Balti riikidele praegu palju pakkuda” „rohkem Kesk-Euroopa suurvõimu“, mitte Läänemere maana.109Rootsi suhetest Baltikumiga. Stockholmi ülikooli Balti sektsiooni sekretäri dr. Schücki intervjuu. – Akadeemia 1937, nr. 2 (august), lk. 124–125. 20. jaanuari 1930 vestlusest Rootsi välisministri Ernst Tryggeriga järeldas Eesti saadik Stockholmis Friedrich Akel, et „Rootsis ei nähta heal meelel Poola mõju kasvamist Baltikumis, Rootsi ei taha, et ta uued austajad, milleks ta peab Eestit-Lätit, kord oma pilgud mujale heidavad j.n.e. Mina arvan päris hea olevat, kui rootslastele saab ütelda: „Hier stehe ich; ich kann auch anders.“ Sest kõigest juubeldamisest hoolimata, mille tegelikku väärtust ja tagajärge keegi ei alaväärtusta, on Rootsi ametlik poliitika meie suhtes (ja ka Läti suhtes) jäänud täiesti steriilseks. Aga ka see nähtus on loomulik: Rootsi on enam kui 100 aasta jooksul võõrdunud aktiivsest poliitikast [– – –].“110RA, ERA.957.7.149, l. 14. Saadik Stockholmis välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 20.01.1930. Ka välisminister Lattik nentis peale Mościcki visiiti, et „Poola külaliste kõned ja jutuajamised olid mõnes osas kindlasti kodusemad ja tuttavamad kui rootslaste omad. Seepärast, et rootslased on kaua, väga kaua seisnud eemal võitlustest liinil ja mässudest kodurindel. Nemad ei saa süveneda meie kaitsekraavi sügavusse ning meil teeb raskusi tõusta nende rahuliku töö ja elupäeva vabadusse. Poolakatega seevastu on koos tambitud ja nähtud mässe, võitlusi ja sõda.“111J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa, lk. 319.
Arvesse tulid ka sisepoliitilised kaalutlused. 19. juunil teatas välisminister Lattik Poola saatkonnale, et 10. august sobib nii Riigikogu väliskomisjonile kui riigivanemale. „Lisasin aga juure, et meie praegu n-ü palavas parlamendi õhkkonnas tuleb rehkendada sellel valitsusel üllatustega ja palusin teda seda ka Poola edasi anda.”112RA, ERA.957.7.162, l. 3. Välisministri jutuajamine Poola chargé dʼaffairesʼiga, 19.06.30 kell 14.30. 20. juunil teatas välisministeerium saadikutele, et vastuvisiidi esialgne kuupäev on 10. august, aga sisepoliitilistel põhjustel pole see veel kindel.113RA, ERA.957.13.401, l. 25. Välisministeeriumi nädalaülevaade kõikidele saadikutele, 20.06.1930. Seejuures märgiti, et teedeminister on kutsutud juuli keskel Poola turismikongressile ja 25.–26. juulil on oodata Poola kaubandusministri külaskäiku Eestisse, Lätti ja Rootsi. 25. juunil teavitas välisministeerium Poola saatkonda Tallinnas, et Eestile sobib 10. august, ent võimaliku valitsuskriisi korral Eestis tuleks visiidi aega muuta. Poola saatkond olevat olukorda mõistnud ja tõdenud, et Poola sisepoliitiline olukord on veel keerulisem.114RA, ERA.957.7.162, l. 6. Poliitilise osakonna juhataja saadikule Varssavis, 25.06.1930. President Mościcki vastuvisiidist andis Eesti välisministeerium kooskõlastatult Poola saatkonnaga ametlikult teada 10. juulil ehk täpselt kuu aega enne selle algust. Samal päeval tegi Kaitsevägede staabi II osakond kaitseatašeele Varssavis kolonelleitnant Jakobsenile ülesandeks välja uurida Poola hümni õige noot ja mitmesuguste teiste viiside partituur.115RA, ERA.495.12.129, l. 60. Sõjavägede Staap II Osakond. Kirjavahetus sõjaväe esindajaga Poolas.
Peatselt sai välisministeerium Poola saatkonnalt presidendi saatjaskonna nimekirja. Saatjaskonda kuulusid välisminister August Zaleski, presidendi tsiviilkantselei ülema kohusetäitja Adam Lisiewicz, protokolliülem krahv Karol Adam Romer, presidendi sõjakabineti ülem kolonel Jan Głogowski116Jan Głogowski (24.06.1888 Bojanets – 12.08.1935 Lviv): Poola Vabariigi Presidendi Sõjakabineti ülem 1928–1935. KR III (04.08.1932). ja asejuht kolonelleitnant Kamiński, Poola mereväe ülem kommodoor Józef Unrug117Józef Michał Hubert Unrug (Joseph von Unruh; 06.10.1884 Brandenburg an der Havel – 28.02.1973 Lailly-en-Val): Poola mereväe ülem 1925–1939., tööstus- ja kaubandusministeeriumi mereosakonna direktor Teodozy Nosowicz, välisministeeriumi idaosakonna juhataja Tadeusz Hołówko, president Mościcki poeg ja nõunik Michał Mościcki118Michał Mościcki (29.09.1894 London – 04.03.1961 New York): 1928–1933 Poola Vabariigi Presidendi Tsiviilkantselei ametnik, Poola ajutine asjur Austrias 1933, saadik Jaapanis 1933– 1936 ja Belgias 1937–1939. ning presidendi adjutandid major Kazimierz Jurgielewicz ja kapten Zygmunt Gużewski.119RA, ERA.957.7.162, l. 16. Poola Vabariigi Presidendi saatjaskond. 18. juulil avaldati meedias visiidi lõplik kava ja Poola delegatsiooni koosseis.120Päevaleht, nr. 192, 18.07.1930, lk. 3.
ILLUSTRATSIOON:
President I. Mościcki vastuvõtu kava 10.–11.08.1930. RA, ERA.957.7.162, l. 9
Eesti saadiku ja sõjaväeatašee Varssavis kolonel Jakobseni küsimusele, kas nad võiksid saata president Mościckit teekonnal Tallinnasse tema laeval või peaksid olema presidendil Tallinna sadamas enne saabumist vastas, vastas protokolliülem krahv Romer delikaatselt, et „protokolli seisukohalt toimetada võiks nii üht kui teist viisi“, ent Eesti diplomaatidele anti siiski mitmel moel mõista, et neil on sobivam ise rongiga Eestisse sõita, et enne presidendi saabumist sadamas olla.121RA, ERA.957.7.162, l. 13. Saadik Varssavis poliitilise osakonna juhatajale, 26.07.1930. Nii ka toimiti. Rohkem protokollialaseid küsimusi teadaolevalt ei tekkinud ning ka seda ei saanud otseselt erimeelsuseks pidada.
Eesti välisministeeriumi koosseisus vastutas diplomaatilise protokolli küsimuste eest otseselt 1921. aastal loodud administratiivosakonna juhataja, kes oli „vastutav kogu riigi ametliku tseremoniaali eest, kuhu hulka kuulus riigivanema ja välisministri pidusöökide korraldamine, kus näiteks alati oli vaja lahendada probleem, keda kutsuda ja kes pidi välja jääma“.122O. Mamers. Kahe sõja vahel. Stockholm, 1957, lk. 145. 1920. aastatel uuris ja süstematiseeris välisministeerium esinduste kaudu mujal levinud kombeid ja tseremooniaid. Riikliku protokolli küsimustega tegelesid ka kaitsevägede staap, riigikantselei, riigikogu kantselei. Visiitide korraldamisse sekkusid poliitikaosakond, minister ise ja tema abi. Rootsi kuninga ja Poola presidendi visiidi ajal täitis protokolliülema kohustusi välisministeeriumi poliitilise büroo juhataja Elmar Kirotar, kellelt kaitseministri otsusel Poola delegatsiooni juurde sideohvitserideks määratud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Herbert Brede ja ratsaväekapten Felix Jänes pidid saama visiidiga seonduvaid juhiseid.123RA, ERA.957.7.162 l. 12. Kaitsevägede Staabi II osakond väliministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 23.07.1930. Eraldi protokolliülema ametikoht osakonna direktori õigustega loodi välisministeeriumi struktuuris 1. aprillil 1936 riigivanema dekreedina jõustunud välisteenistuse seadusega124Eesti välisteenistus. – Biograafiline leksikon 1918–1991. Tallinn, 2006, lk. 13–14. ja protokolliülema ametisse seati visiitide korraldamisel kogenud Kirotar, tema enda sõnul „dekoratsioonide vastane“, kes „nagu saatuse pilkena määrati ka esimeseks teenetemärkide komitee asjaajajaks“.125E. Kirotar. Mis saab edasi? Päevik 1931–1940. – Akadeemia 2008, nr. 1, lk. 214.
1930. aasta juulis-augustis käsitleti Eesti ajakirjanduses põhjalikult visiidi ettevalmistusi: Tallinnas värviti maju, ehiti ja korrastati tänavaid, nagu oli tehtud aasta varem kuningas Gustav V ootel.126Poola valge kotkas Eesti pinnal. – Sakala, nr. 90, 09.08.1930, lk. 4. Naljahambad märkisid, et hea oleks, kui pealinna igal aastal mõni kuningas või president külastaks. Lisaks auväravale sadamas võttis kuju teinegi: kuna Pikka tänavat Raekoja platsiga ühendavalt Mündi tänavalt ei suudetud ära viia ehitustellinguid, siis kaunistati need kiirkorras pärgadega ning kitsamaks muutunud uulits sai hüüdnimeks „Poola koridor“. Varssavis lehvisid riigivanem Strandmani visiidi ajal Eesti lipud ja ka Tallinn-Harju prefekt andis korralduse seada Tallinna majad Poola riigipea visiidi mõlemal päeval lipuehtesse. Juba juuli algul pöördus lipuvabrik Eestilipp välisministeeriumisse palvega „teatada kõikidele riigiasutustele, kellel Poola lippude muretsemine sunduslik“, et tellimustega kiirustataks.127RA, ERA.957.7.162, l. 7. „Eestilipp“ välisministeeriumile, 07.07.1930. Hiljem selgus, et ehkki president Mościckit ootas Tallinnas Poola ja Eesti lippude meri, tegi vihm oma töö ja suurem osa Poola lippe oli punakollaseks ligunenud.
Gustav V auks 28. juunil 1929 korraldatud Kaitseliidu suurparaadiga seoses nuriseti hiljem, et ettevõtjad pidid oma kaitseliitlastest ja naiskodukaitsjatest töötajad mitmeks päevaks töölt eemale lubama ja said rahalist kahju. Poola presidendi auks korraldatud paraadil osalesid sama suurel, ligi seitsme tuhande osalejaga paraadil nii sõjaväelased kui ka kaitseliitlased isegi Värska suvelaagrist Petserimaalt ning visiidi eel pandi käima erirongid ja lisati vaguneid.128Vaba Maa, nr. 84, 09.08.1930, lk. 1. Juuli algul kirjutas 3. diviisi ja Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Gustav Jonson välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, et Poola riigipea vastuvõtuks vajatakse auvalvesse umbes neli tuhat meest, kusjuures esindatud peaksid olema kõik väeliigid peale lennu- ja mereväe ja suurem osa väeosi oma lippudega. Nelja tuhande sõjaväelase veokulu ja päevaraha oli 7993 krooni ja 63 senti.129RA, ERA.957.7.162 l. 8. 3. Diviisi ülem välisministeeriumi poliitilise osakonna juhatajale, 08.07.1930. Väljastpoolt Tallinna saabunud kaitseliitlased majutati pealinna koolimajades.130Kaja, nr. 175, 31.07.1930, lk. 2. Julgestuseks asusid tänava ääres koguneva rahva keskele mundris ja erariides politseinikud, kes jälgisid aknaid ja inimeste käitumist. Diplomaatilisele korpusele saatis välisministeerium formaalse kutse ja instruktsioonid kolm päeva enne visiiti.131RA, ERA.957.7.152, l. 11. Protokolliteenistus saatkondadele, 07.08.1930.
Ookeaniaurikul Polonia saabunud Poola presidendi tervitamine sadamas sarnanes Gustav V tervitamisega aasta ja Soome president Relanderi omaga viis aastat varem. Nagu riigivanem Strandmanile Varssavi vaksalis, sai president Mościckile Tallinnas osaks 21 aupauguga saluut. Vastuvõtt sadamas ja kahe riigipea sõit ratsaeskordi saatel Kadrioru lossi leidis ajakirjanduses nüansirohket äramärkimist. Presidenti oli sadamasse tervitama kutsutud ka tuhatkond õpilast.
ILLUSTRATSIOON:
„Witamy Pana, Panie Prezydencie!“ Tallinnasse saabunud Poola presidendile ulatab gümnaasiumiõpilaste nimel valge-punase kimbu neiu Salme Leo. 10.08.1930. Foto Marje Einre erakogust. Vasakul jälgib toimuvat kullipilgul välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Johan Leppik.
Juba Rootsi kuninga vastuvõtuks värskendusremondi saanud Kadrioru lossi juurde saabunud Poola riigipead tervitasid kooliõpilaste ja naiskodukaitsjate spaleer ja lossi ette rivistunud kaitseliitlased. Lossiesisele iluplatsile olid istutatud valged ja punased lilled, presidendi ja riigivanema saabumisel kõlas Poola hümn ja Kadrioru lossil heisati riigivanema lipu kõrvale ka Poola presidendi lipp. Poola saadik tutvustas lossis presidendile Tallinnas tegutsevaid välissaatkondade juhte. Järgnes riigivanema intiimeine Poola riigipeale ja tema pojale. Samal ajal andis välisminister Lattik välisministeeriumis lõunasöögi oma kolleegi Zaleski auks. Seejärel oli poole tunni jooksul ette nähtud presidenti tervitama saabunud delegatsioonidega kohtumine, mille tipphetk oli Mościckile Tartu Ülikooli audoktori tunnistuse ja Kotkaristi I klassi teenetemärgi üleandmine. Marssal Piłsudskile andsid Eesti esindajad Kotkaristi I klassi teenetemärgi (mõõkadega) üle samal kuul Varssavis. Presidenti oli Tallinnasse austama tulnud ka kolm üliõpilaskonna juhatuse esindajat, ent erinevalt Rootsi kuninga visiidist ei pidanud üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid vajalikuks eraldi oma lippudega välja tulla. 1828. aastal Tartus asutatud ja kahe maailmasõja vahel Vilniuses tegutsenud Poola vanima üliõpilaskonvendi Polonia esindajad olid küll tervitanud riigivanemat tema läbisõidul Vilniusest.
Nii nagu Soome ja Rootsi riigipead varasematel aastatel, külastas ka president Mościcki riigivanema saatel Tallinna raekoda,132Soome president raekoda vaatamas. – Kaja, nr. 130, 23.05.1925, lk. 5; Maailma suurusi ja kuulsusi Tallinnas. – Päevaleht, nr. 196, 23.07.1939, lk. 6. kus teda tervitasid omavalitsusjuhid kogu Eestist. Linnapea Anton Uesson mainis sõnavõtus eelmise Tallinnas viibinud Poola riigipea, kuningas Zygmunt III Waza privileegi Tallinnale ning et Poola ajal tegid Tartus ja „maarahva hulgas andumusega rahvahariduslikku tööd poola katoliku preestrid, kelle vahekord kohalikkude pärismaalaste-eestlastega olnud vanade dokumentide järele kõige sõbralikum“.133A. Meister. Eesti ja Poola. Tallinn, 1930, lk. 16. See oli ka Poola kui ülekaalukalt roomakatoliikliku maa presidendi visiidi ainus kaudsem seos kirikuga. Gustav V kui Rootsi riigikiriku pea saabumisel olid helisenud kirikukellad, visiidi esimese päeva programmis oli külaskäik Rootsi Kiriku peapiiskopi Nathan Söderblomi ordineeritud Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku piiskopi Jakob Kuke saatel toomkirikusse ja sealt Rootsi-Mihkli kirikusse, kuhu kogunes monarhi tervitama rootslaskond Ruhnust, Vormsilt ja mujalt.134E. Kirotar. Tema Majesteedi Rootsi kuninga Gustaf V külaskäik Eesti. Eesti ja Rootsi 1929. Tallinn, 1929, lk. 150. Kuigi roomakatoliku kirikut nimetati Eestis sageli „poola kirikuks“, puudus Poolas rangelt võttes riigikirik135Poola 1921. aasta põhiseaduse artikli 114 kohaselt oli roomakatoliku kirik primus inter pares. ja marssal Piłsudski isiklikud suhted kirikuga olid keerukad. Kohalike poolakatega kohtus president Poola saatkonnas. Erinevalt Rootsi riigipeast, kelle Tallinna ja Narva volikogu valisid oma aukodanikuks, president Mościckit aukodanikuks ei valitud, ehkki tema valimist Tallinna aukodanikuks kaaluti.
President koos poja ja adjutandiga majutati Kadrioru lossi merepoolsesse tiiba ehk samadesse ruumidesse, kus aasta varem oli ööbinud kuningas Gustav V. Välisminister Zaleski ööbis kolleegi külalisena ministeeriumihoone külaliskorteris ning ülejäänud seltskond Polonial, välja arvatud Poola-Eesti ajakirjanike sõprusühingu liikmed, kes majutati Kuld Lõvis. Esimese visiidipäeva õhtul kell 18.30 algas Kadrioru lossis galadinee, mille jaoks vajaliku serviisi laenas Riigikantseleile Riigikogu kantselei tingimusel, et serviisi võib kasutada ainult dineeks, ja see peab puhastatult olema Riigikogu einelauda tagastatud järgmise päeva hommikul kella kuueks.136RA, ERA.31.5.398, l. 56. Riigikogu kantselei tingimused Riigikantseleile. Dinee kasvas kell 22.00 üle suuremaks, kolme-neljasaja külalisega aiapeoks. Eesti ajaloos teine selline ühe riigipea auks korraldatud garden party Kadriorus kordas selgelt Gustav V visiidil toimunut.137RA, ERA.957.13.268, l. 11. Välisministeerium kõikidele saadikutele, 08.07.1929. Kuna eriti omavalitsustegelastel puudus seesuguse vastuvõtu kogemus, püüti neid enne vastuvõttu ajakirjanduse kaudu juhendada. Sama oli toimunud aasta varem, mil naisterahvaid õpetati ajakirjanduses Rootsi kuningale kniksu tegema, kui viimane näiteks lossipargis vastu tuleb, kuid hiljem nenditi, et mõned daamid põiklesid oma kohmetuse varjamiseks kuninga teelt kõrvale. Seekord märgiti, et „Poola presidendi külaskäigu puhul on kutsete osaliseks saanud hulk selliseid kodanikke, kes seni piirdunud provintsi sündmustega ja sellepärast asunud seisukohal, et kuub ei tee meest halvemaks. Hulk vallavanemaid ja teisi omavalitsuse tegelasi on seni vaadanud riietuse tsivilisatsioonile kui luksusele, mis ei suurenda ega vähenda mehe au.“138Pisut härrade riietusreeglitest. Mida kanda presidendi pidustustel? – Uudisleht, nr. 54, 09.08.1930, lk. 4. Et riietusega võis kummalisi olukordi tekkida, näitas Piłsudski võimupöördeni kolm korda valitsusjuhi ametis olnud, talupojaperest pärit peaminister Wincenty Witosi komme ilmuda „isegi presidendi dineedele veesaabastes (nad olid tuliuued ja läikivad), kaelasidemeta ja kraeta mustas jakis – nii nagu rikkamad talumehed laadapäevadel oma külas võisid hiilata“.139O. Mamers. Kahe sõja vahel. Stockholm, 1957, lk. 92.
Pärast südaööd lõppenud vastuvõtu lõpetas kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate tõrvikurongkäik ning ilutulestik koos pimeduses helendavate Poola ja Eesti vappidega. Välisminister Lattiku järgi toimus tõrvikurongkäigu ajal vahejuhtum – „rahva elagu-hüüete sekka kuuldus Kadrioru pargist terav vile. Vilistaja püüti kinni. Osutus muulaseks, kes ei olnud Poola-Eesti sõber.“140J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa, lk. 319.
Tallinnas võis näha Poola laevastiku meeskonda ja ajakirjanduses mainiti nende silmapaistvalt distsiplineeritud käitumist. 10. augusti pärastlõunal pidasid Poola ja Eesti mereväelased jalgpallivõistlust. Ajal, mil Kadriorus toimus vastuvõtt ja aiapidu, andis Polonial kaasa sõitnud mereväeorkester Harjumäel kontserdi peamiselt poola ja eesti rahvaviisidest. Õhtul korraldati mereväelastele Tallinna garnisoni Sõdurite Kodus peoõhtu, laevastiku ohvitseridele pakuti Ohvitseride Keskkogu kasiinos korraldatud banketil võimalust lävida Eesti mereväeohvitseridega. „Ka siin möödus koosviibimine hilise tunnini, kus loodi uusi tutvusi, kuna suurem osa esimest korda meie koduvetes külas viibisid. Mis puutub ohvitserkonda, siis on noored ohvitserid oma merisõjalise hariduse Prantsusmaal omandanud ja ka teised ohvitserid seal täienduskursusel viibinud ja valdavad seega prantsuse keelt. Silmas pidades seda, et meie mereväe ohvitserid Inglismaal oma täiendavat haridust omandavad, siis kujunes meie ohvitseridel huvitavaks eriala küsimuses mõtteid vahetada.“141Vaba Maa, nr. 186, 12.08.1930, lk. 3.
Visiidi teine päev, 11. august algas kell 10 Kadrioru lossi ees kavandatud ja vihma tõttu lossi üle viidud Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori äratuslauluga, millele kell 11.50 järgnes sõjaväe ja Kaitseliidu paraad Vabaduse väljakul. Poola traditsioonide vaimus andis tooni ratsavägi ja paraadi avamarss, „1. Brigaadi marss“142RA, ERA.650.1.2109, l. 6. „Marsz Pierwszej Brygady“ ehk „My, Pierwsza Brygada“: marssal Piłsudski juhitud Poola Leegionide 1. Brigaadi marss, tänapäeval Poola armee esindusmarss. oli ilmne viisakusavaldus kümme aastat tagasi Varssavi all punaväe pealetungi tagasi löönud Poola relvajõududele eesotsas marssal Piłsudskiga.
Torkab silma, et aasta varem tervitati Rootsi kuningat Riigikogus juba visiidi esimesel päeval, mille käigus kanti ette Juhan Aaviku komponeeritud „Tervitus Rootsile“ (sõnad Peeter Grünfeldt).143Eesti ja Rootsi. Tallinn, 1929, lk. 150. Poola presidendi auks Riigikogus aktust ei korraldatud, vaid piirduti paraadile järgnenud lõunasöögiga Riigikogu esimehe ja ühtlasi Eesti-Poola Ühingu esimehe Karl Einbundi (Eenpalu) juures. Parlamendi külastamist ei toimunud ka riigivanem Strandmani Varssavi-visiidi ajal. Ehkki Naiskodukaitse asutaja ja esinaine Mari Raamot algatas üsna viimasel minutil Poola riigipea auks Estonia kontserdisaalis piduliku kontsertaktuse korraldamise, oli kontserdisaal remondis ja orkestri- ja kooriliikmed suvepuhkusel, mistõttu see auavaldus jäi ära.144RA, ERA.957.7.162, l. 10p. Välisministri abile, 18.07.1930.
Visiidi privaatsem sündmus oli kellaviietee Viimsi mõisas, tuntud Poola sõbra kindralleitnant Laidoneri ja tema poolatarist abikaasa Maria Laidoneri juures. Seal toimus vahejuhtum, mille pani kirja Sõjavägede tervishoiuvalitsuse ülem sanitaarkindralmajor Arthur Lossmann: „Tervitussõnad oli mu [seitsmeaastane] tütar pähe õppinud ja ütles nad selgesti, kuid lillekimbu üleandmisel närvitses laps nii, et see tal käest põrandale kukkus. President ja laps kummardusid mõlemad lillekimbu ülestõstmiseks ja põrkasid seejuures peadega kokku. Lahke president rahustas last, võttis ta oma põlvele ja nii neid koos pildistatigi.“145A. Lossmann. Rahutus maailmas. Stockholm, 1961, lk. 181.
Visiidi lõpetas Polonial kell 22.00 alanud vastuvõtt neljasajale külalisele. Poola külalistele, nagu ka rootslastele aasta varem, avaldas Lattiku sõnul muljet eestlaste ülitäpne saabumine isegi tugevas vihmasajus ja kogu visiidi täpsus.146RA, ERA.957.13.268, l. 11. Välisministeeriumi ringkiri kõikidele saadikutele, 08.07.1929. Riigivanem lahkus laevalt südaöö paiku ja seejärel ka külalised. Laev hiivas ankru varahommikul ning puksiiride Jaan Poska ja Jüri Vilms saatel lahkus laevastik udusest sadamast. Mościcki on oma seni trükis ilmumata mälestustes maininud, et visiit „väikesesse ja ilusasse riiki“ oli väga südamlik ja väidetavalt suurejoonelisem kui Rootsi kuninga vastuvõtmine aasta varem. Eraldi märkis Mościcki ära kohtumise omavalitsusjuhtidega raekojas ja külaskäigu kindral Laidoneri „mereäärsese villasse“. „[Eesti] rahvas oma täielikus nooruses ja elujõus, tõeliselt demokraatliku korra juures, jättis väga sümpaatse mulje. Kõik superlatiivid, millega olen juba ammu saanud iseloomustada soome rahvast, kehtivad minu arvates ka tema sugulasrahva eesti rahva kohta.“147I. Mościcki. Autobiografia, lk. 503–504. Presidendi mälestused katkevad kolm lehekülge hiljem autori surma tõttu. Tallinnas anti üle ka presidendi lahkumiskingitus teenindavale personalile, politseiametnike abiandmise kapitalile ja kaitseministeeriumi muusikutele kokku 2000 krooni.148RA, ERA.31.5.1587, l. 1. Poola presidendi kingitusest osasaajate nimekiri. Rootsi kuningas annetas aasta varem raha pealinna vaestele.
Visiidist võis lisaks ajakirjandusele osa saada ka raadio vahendusel: „Pühapäeval ja esmaspäeval jälgisid võrulased-raadiolased huviga Poola presidendi külaskäigu puhul korraldatud pidustusi ja vastuvõttu. Hommikupoolel oli edasiandmist õige hästi kuulda, kuid õhtupoolikul ja õhtul, samuti ka esmaspäeval, oli see päris raske, sest äikene segas palju. Õhtuse Poola orkestri kuulamise asemel oli kuulda vaid järelejätmatuid raginaid.“149Võru Teataja, nr. 89, 12.08.1930, lk. 3.
Riigivanem Strandmani visiit Poola ja president Mościcki vastuvisiit 1930. aastal täiendas Eesti diplomaatilise protokolli alast kogemustepagasit ja elavdas suhteid Poolaga. 7. detsembril 1929, enne riigivanem Strandmani visiiti asutati Varssavis Senati marssali Juljusz Szymański patronaaži all Poola-Eesti ühing, millele vastati Eestis 9. veebruaril 1930 Riigikogu ruumides Eesti-Poola Ühingu piduliku asutamisega. Ühingu eesmärgiks sai „Eesti ja Poola rahvaste vahelise sõpruse tihendamine ja vastastikuse läbikäimise arendamine eriti kultuurilisel ja majanduslikul alal“.150RA, ERA.957.7.128, l. 57–58. Eesti-Poola Ühingu põhikiri. Esimeheks valiti Riigikogu esimees Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), auesimeheks Laidoner. Põhikirja koostamisel olid võetud eeskujuks varem asutatud Eesti-Rootsi ja Eesti-Läti sõprusühingu alusdokumendid. Ühingu tellimusel valmis tuntud kirjaniku ja polonofiili Bernhard Linde toimetusel president Mościcki visiidi ajaks Eesti ja Poola autorite artiklitest koostatud terviklik koguteos „Poola“,151Poola. Koguteos. Eesti-Poola Ühingu väljaanne. Tallinn: Ühiselu, 1930. mille luksusköide kingiti presidendile. Sellest 260-leheküljelisest teosest põhjalikumat ei ole eesti keeles hiljem ilmunud.152Hiljem koostas Linde koostöös kohalike saatkondadega ka ülevaateteosed „Tšehhoslovakkia“ (Tallinn, 1933) ja „Ungari“ (Tallinn, 1936), millest viimase idee autor oli Linde sõnul riigivanem Konstantin Päts. President Mościckile kingiti visiidiks Poola välisministeeriumi ja Küttide Liiduga koostöös valminud ajakirja Kaitse Kodu! Poola erinumber, milles avaldati presidendilt ajakirjale saadetud sõnad: „Poola rahvas loeb eesti rahvast oma parimaks sõbraks.“153Kaitse Kodu!, nr. 31–33, 10.08.1930. Poola erinumber, lk. 730. Erinumbrit aitas ette valmistada 1920. aastatel Poola saatkonnas Tallinnas töötanud Poola kindralstaabi II osakonna (sõjaväeluure) ohvitser Wiktor Tomir Drymmer (24.05.1896 Dobrzelin – 27.07.1975 Ottawa; VR I/3,15.08.1923, VT II 09.05.1938). Kahtlemata ei jätnud mõlemas keeles avaldatud ning kohati ülevoolavad sõprusavaldused arvukat lugejaskonda mõjutamata, ehkki välisminister Lattik tõdes pärast visiiti, et „Poola jaoks ei ole massil Eestis tagavaraks mälestusi, mis olnuksid edasiantavad põlvest-põlve, nagu seda on eestlastel alati varuks Rootsile. Kauges minevikus ei ole poolakad jätnud Baltimaale jälgi, mida aastate tuisk ja sadu ei suutnuks kinni matta.“154J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa, lk. 318. Visiitide ajal asutatud ja paljuski riikide poliitilis-majanduslikku, kultuurilist ja sõjalist eliiti ühendavate sõprusseltside tegevus suurendas 1930. aastatel Eesti tuntust Poolas ja vastupidi. Näiteks juba kahe visiidi vahelisel ajal, 1930. aasta märtsis pöördusid Varssavi üliõpilased saatkonna poole sooviga õppida eesti keelt, millega Eesti välisministeeriumi rahastamisel ka alustati.155RA, ERA.957.1.577, l. 2. Saatkond Varssavis välisministeeriumi informatsioonibüroo juhatajale, 28.03.1930. Filmioperaatorilt ja -režissöörilt Theodor Lutsult Eesti välisministeeriumi tellitud ülevaatefilm president Mościcki visiidist jõudis mõlema riigi kinolinale arvuka publiku ette.
ILLUSTRATSIOON:
10.08.1931 andis Kaitseliidu Vanematekogu delegatsioon eesotsas kindral J. Laidoneriga president I. Mościckile üle Kotkaristi ja Kaitse Kodu! Poola erinumbri (10.08.1930) nahkköites eksemplari. Poola-juudi kunstniku Janina Konarska kaanekujundus valmis Poolas. Repro
Kas visiitide käigus midagi kokku lepiti? President Mościcki visiidi ajal lubas Poola haridusministeerium laiendada Eesti tutvustamist maateaduse ja ajaloo õpperaamatutes.156Postimees, nr. 218, 14.08.1930, lk. 3. Välisminister Zaleski kutsus oma pressikonverentsil Tallinnas üles Leedut osalema Varssavis 1930. aasta sügisel põllumajandusministrite konverentsil.157Poola välisminister Eesti-Poola vahekorrast. – Päevaleht, nr. 217, 12.08.1930, lk. 4. Visiidid näitasid lähedasi suhteid, kuid kahepoolsete kokkulepete küsimusi ei soovitud rahvusvahelise huvi fookuses eksponeerida. Välisminister Lattik on märkinud, et „selle meie aastasaja elukogemused on mitmel korral näidanud, et kirjutatud leping võib vajaduse korral muutuda paberikorvi esemeks, millega ei ole midagi peale hakata. Häda korral lüüakse käed kokku püsti jalul seistes ja relvavendlus ongi küps.“158J. Lattik. Teekond läbi öö. I osa, lk. 319. Nenditi, et „kui pole Poolat, siis pole ka Eestit. Meie ajaloolised vaenlased on ühised. Kes teab, millal lohed ärkavad ja tarvis on jälle katsuda rammu. Uhked ja rüütlilikud poolakad on siis kindlasti meie abimeesteks.“159Tartu Maaleht, nr. 89, 09.08.1930, lk. 2. Entente cordialeʼist tõelise liitlassuhteni jõudsid Poola ja Eesti 2004. aastal. Interbellumi-aegse koostöö ja hilisemate saatuseaastate kaja võis kuulda president Andrzej Duda otsuses korraldada oma esimene välisvisiit riigipeana just Eestisse.
Autor tänab Poola Vabariigi Suursaatkonna avaliku ja kultuuridiplomaatia spetsialisti pr. Sławomira Borowska-Petersoni, Poola Vabariigi Välisministeeriumi avaliku ja kultuuridiplomaatia osakonna minister-nõunikku dr. Wojciech Bilińskit, akadeemik Tõnu-Andrus Tannbergi ning Eesti Vabariigi Välisministeeriumi raamatukogu juhatajat hr. Heini Vilbiksit.
Silver Loit (1981), ajaloolane, Välisministeerium, diplomaat, Islandi väljak 1, silver.loit@mfa.ee