Kui Tartu linnapea aastatel 1920–1934 Karl Luik oma praegusel aujärjel, monumendina Vanemuise pargis, pilgu vasakule pöörab, näeb ta Tartu ajaloolist veetornihoonet. See 1939. aasta aprillis alustatud, järgmise aasta lõpul valminud ning 1941. aasta novembris pidulikult avatud ehitis võttis kuju keerulisel ja raskel ajal. Need paar aastat on siiski vaid murdosa pikemast loost, mis räägib kraanivee jõudmisest tartlaste kodudesse, laiemalt aga sellestki, kuidas just sõdadevahelised aastad said otsustavaks eestlaste kasvamisel nüüdisaegseks, puhtusepidamist väärtustavaks rahvaks. Lugu ise algas 19. sajandil, jätkus demokraatlikus Eestis ning lõppes okupeeritud riigis totalitarismi tingimustes.
Tunas on Eesti küla „nügimist“ käimlakultuuri suunas kirjeldanud Heiki Pärdi.[1] See nõudis haritud eliidilt visa teavitustööd – maainimesed, teadagi, on alalhoidlikud. Linnaelanike pöördumine puhtuseusku tundub enesestmõistetavam, ometi tekkisid siingi tõsised tõrked. Neid Tartu näitel kirjeldanud Lea Leppik tõdeb, et iseseisvusele eelnenud ajal pidurdasid sanitaaria arengut linnas mh klassi- ja rahvuslikud vastuolud. On ilmne, et valdavalt esimese põlvkonna eesti- ja venekeelsete linlaste asustatud agulisse jõudis puhtuse väärtustamine hiljem kui saksikutesse kodanlaste kodudesse.[2]
Iseseisvuse saavutamine tõi kaasa homogeensema ühiskonna. Selleks ajaks oli kasvanud ka terviseteadlikkus, kuid paraku ei pruukinud olud tõekspidamiste arenguga sammu pidada. Seda eriti linnas, kus hoiakute kinnistamiseks oli vaja õiget kommunaalpoliitikat – võimule valitute oskust tajuda prioriteete ning otsustavust nende teostamisel.
Emajõgi ei ela ainult luuletustes ja mälestustes, jõge on oma töödes kord lootuse, kord murega kirjeldanud ka arvukad õpetlased.[3] Häirekellad pani helisema 1848. aastal esimest korda Tartusse jõudnud koolera: juulist novembrini haigestus kümnendik linlastest, kokku 1186 inimest, kellest kolmandik suri. Samal ajal kurdeti, et riigivõim ja linnavalitsus ei tee midagi elanike teavitamiseks. Kurtjaks oli arst ja kirjamees Friedrich Robert Faehlmann, kes süüdistas tõve puhkemises laevaga Pihkvast Tartusse saabunud „roojastatud tagumikke“.
Täna teame, et väljaheidetel ongi koolera levikus oluline roll, kuid tollal polnud see veel selge. Pigem usuti antiikset miasmide õpetust, mille kohaselt põhjustavad tõvepuhanguid kindlate ilmastikuoludega kaasnevad atmosfäärinähtused. „Kraavi põhjas roomav udu“ oli kujund, mis sobis hästi ka koolera leviku seletamiseks. Nii Londonis kui Tartus pandi tähele, et haigestuvad just linna madalamas osas, jõe ääres elavad inimesed. Peamurdmist tekitas toonastele õpetlastele siiski asjaolu, et sugugi mitte kõik „udu“ mõjualas olijad ei haigestunud. Samuti tajuti, et tõbi levib koos inimestega, kuid ei „hüppa“ inimeselt inimesele, mistõttu ei sobinud selle levikut seletama ammu tuntud teooria „nakkusseemnetest“ (sisuliselt mikroorganismidest). Seega hakkas populaarsust koguma arusaam koolerast kui mingite keemiliste ühendite põhjustatud mürgistusest ning „mürgi“ allikana kahtlustati vett. Tagantjärele teame, et probleem peituski saastunud (jõe)vees.
Kindlaks tehti kooleratekitaja lõplikult alles 1883. aastal ja kuigi mõisteti, et see levib veega, ei mõistetud veel selle elutsüklit. Niisiis arvati, et koolerabatsillid on nakkavad vaid kindlates pinnasetüüpides kindla veenivoo korral. Mõistagi õõnestas selline arusaam toonast sanitaariat, sest teistsuguste tingimuste esinemise korral ei peetud haigusetekitajat inimestele ohtlikuks.
Tartu jõeäärses turbapinnases usuti koolerabakteritel olevat aga igati soodne kasvulava. Seda arvas tõestanud olevat Tartu 1871. aasta koolerapuhangut (160 haigestunust surid pooled) uurinud arstiteaduse professor Carl von Weyrich. Võttes arvesse haigusjuhtude levikukaarti, aga ka geoloogiat ja jõe lähedust (sõltuvalt jõe veeseisust kõikus veenivoo ka kaevudes), määras Weyrich kindlaks Tartu nn koolerapiirkonnad: need asusid Ülejõe linnaosas Kalda (algas Kivisilla juurest ja viis kallast mööda ülesvoolu), Uue ja Pärna tänava ümbruses, aga ka Kalevi (toona Karlova) tänava ja Emajõe vahelisel alal. Edaspidi olid need linnaosad kohaliku hügieenikoolkonna pideva tähelepanu all, mis tekitas ka linnavõimudele surve tegelda veevarustuse ja kanalisatsiooni küsimustega ning hoolitseda Emajõe olukorra eest.
Tartu Ülikooli keemiaprofessor Carl Schmidt pani juba 1860. aastatel tähele, et Tartu madalamad piirkonnad andsid polikliinikule rikkaliku patsientuuri ning suremus oli neil aladel kordades suurem kui mujal linnas. Koolerast huvitunud Schmidt asus Tartu vett lähemalt uurima ning selgitas välja, et puhtaim vesi tuli kõrgemal asuvate linnaosade sügavatest puurkaevudest. Salvkaevud, mis kogusid eeskätt pinnasevett, olid seevastu tugevasti saastunud. Schmidt süüdistas selles inimtegevust – kaevuvees peegeldus nii ümberkaudsete köökide menüü kui ka lautade-tallide elanikkond – ning pani ühtlasi tähele, et veesaaste kaevudes suurenes vastavalt sellele, mida madalamal linnaosa asus. Seda nähtust seletas ta pinnasevee jõe poole valgumisega. Kasutusele võeti termin Stadtlauge („linnaleotis“) ning kuna linn kasvas kiiresti, peeti vee saastumist seal üha süvenevaks probleemiks.
Sajandi lõpul, kui selgeks oli saanud mikroorganismide roll nakkuste levikus, jätkas Tartu kaevuvee uurimist hügieeniprofessor Bernhard Körber. Et kummutada teadlastegi seas visalt püsinud arvamust, et põhja- ja pinnasevees baktereid ei leidu, rajas Körber oma Supilinna aeda kolm katsekaevu ja analüüsis nende koostist. Ilmnes, et baktereid leidub vees massiliselt ning mitte ainult Supilinnas, vaid ka kõrgemal asuvates linnaosades. Nii nagu Schmidt mõnikümmend aastat varem, leidis ka Körber, et süüdi oli selles eeskätt inimtegevus.
Körber tõi esile, et paradoksaalsel moel panustasid Tartu kaevude saastamisse ka objektid, mis olid rajatud just sanitaarolude parandamiseks. Tartu Emajõkke suubuvast kanalisatsioonisüsteemist, mis koosnes pigem juhuslikult liigvee ärajuhtimiseks rajatud kraavidest ja kanalitest ning maa-alusest valdavalt puidust torustikust, imbus osa reoveest pinnasesse, lisaks tabasid süsteemi pidevad ummistused. Reostust soodustasid ka talvine külmumine ning linna arvukad kuivkäimlad. Sibid küll töötasid, kuid nn pudretivabrikusse, kus fekaalidest põlluväetist valmistati, viidi vaid kolmandik linna inimväljaheidetest. Ülejäänu läks kas „prügiluhale“, saastades nii jõge kui ka ümbruskonda, või leidis kasutust äärelinna arvukates aedades. Pudretivabrik töötas ka iseseisvusaastatel, kuigi asjatundjad kinnitasid, et kanalisatsiooni üldvõrk on piisava asustustiheduse korral linnale odavam ning lisaks ka hügieenilisem ja esteetilisem kui fekaalivedu.[4]
Ning lõpuks mängis joogivee saastumisel tähtsat osa ka Emajõgi ise: kevadise suurvee ajal oli tavaline, et Tartu madalamal asuvate linnaosade kaevud vahetasid piltlikult öeldes oma sisu käimlate omaga. Analüüsid näitasid, et Emajõe vesi oli saastunuim üleujutuste ajal ning kaevuveeski oli bakterite kontsentratsioon suurim siis, kui veetase oli kõrgem. Need olid olulised tähelepanekud, sest seni oli arvatud, et just madalam veeseis loob pinnases tingimused „miasmaatiliste mürkide“ tekkeks.
1893. aastal leidsid Körberi õpilased kooleratekitajaid nii ühest Pärna tänava kaevust kui ka Emajõest. Körber kutsus üles rajama korralikku kanalisatsioonisüsteemi ning parandama linnas fekaalivedu. Kuigi professori õhutusel rajati Tartusse veel mitu avalikku sügavat arteesia kaevu, hankis enamik linlasi oma joogivee endiselt salv- või pumbakaevudest või isegi jõest.
Üks võimalusi madalamal asuvate linnaosade kaevuvee kvaliteeti parandada oli kaitsta sealseid majapidamisi suurvee eest. Esimesed kaitsevallid kerkisid 1870. aastatel Emajõe kaldale just ühes eelnimetatud koolerapiirkondadest – pärmivabriku juures. Tööd viidi lõpule 1930. aastatel. Samas võisid nimetatud rajatisedki töötada esialgsele eesmärgile vastu: kevaditi juhtus sageli, et lumesulamisvesi kogunes hoopiski kaitsevalli taha ning sellises olukorras tegid kaevude ja peldikute sisud jällegi vahetust …
Aastatel 1921–1937 Tartu kaevudest võetud ligemale 600 veeproovist oli rahuldava kvaliteediga vaid 39%. Tõsi, alati ei olnud probleem inimtekkeline, vaid tingitud vee looduslikult suurest lubja- või rauasisaldusest. Korras proove ei saadud isegi toonasest uusarenduspiirkonnast Tammelinnast. Lahendus olnuks veevärgi arendamine, kuid enne selle jõudmist igasse majapidamisse tulnuks mõelda ka ajakohase kanalisatsiooni korraldamisele – oli ju enamikul puhkudel jätkuvalt tegu inimtekkelise saastega joogivees.[5]
1927. aastal oli Tartu kanalisatsiooni kogupikkus 46,5 km (65% linna tänavavõrgust). Kuigi kanalisatsiooni sai kasutada tasuta, oli 1930. aastate alguses sellega ühendatud vaid neljandik kruntidest. 1936. aastaks oli süsteemi kogupikkus juba 60 km, kuid endiselt ei vastanud suur osa sellest ei tervishoiu- ega tehnilistele nõuetele ning saastas Emajõge.[6] Sestap otsustati jätta varasem kanalisatsioonisüsteem üksnes sadevete jõkke juhtimiseks. Majapidamiste heitvete tarbeks plaaniti rajada sügavam torustik, kus solk enne jõkke laskmist ka puhastatakse. Tartu näitel neil teemadel sõna võtnud insener Egon Leppik soovitas olukorrale läheneda riiklikult ning võtta vastu nii kanalisatsiooni kui ka veevarustust reguleerivad sundmäärused.
Plaanide elluviimist takistas aga sõda ning veel 1960. aastatel voolas linna solk kokku umbes 40 „üksiklasu“ kaudu Emajõkke. Samal kümnendil võeti vee puhtusega seotud küsimused Tartus uuesti luubi alla, kuid seda tegi juba hoopis teine võim. Kiire linnastumine ja tööstuse areng tol perioodil kasvatasid järsult vajadust puhta vee järele ning see tõi kaasa juba riiklikud meetmed looduslike veereservuaaride kaitsmiseks.[7]
Veevärgi rajamine tõusis Tartus päevakorrale juba 19. sajandi teisel poolel ja kaaluti ka jõevee kasutamist. Muu maailma kogemus näitas siiski, et veekogude vee filtreerimine linnade joogiveeks ei puhasta seda täielikult kahjulikest bakteritest (edaspidi lahendas selle probleemi vee klooritamine). Jutt käis toona eeskätt tüüfusebatsillidest, ja seda ka Tartus, kus koolera pärast 1893. aastat küll enam ei levinud, kuid Kastani tänaval oli veel 1930. aastatelgi teada üks „tüüfusekaev“. 1902. aastal tõdes tulevane Tartu Ülikooli hügieeniprofessor Aleksander Rammul, et kui üleval pool linna võiks Emajõe vett pärast puhastamist isegi kasutada, siis linna piiridesse jõudnuna on see selleks juba liialt reostunud. Edaspidi keskenduti Tartus puurkaevuveele.
1889. aastal ehitati ülikooli arhitekti Reinhold Guleke plaanide alusel valmis ülikooli veevärk. Toomel kerkis toomkiriku varemete kohale veetorn, kuhu ammutati vett lähedal asunud puurkaevust. Ülikooli ja linna võimetuse tõttu koostööd teha kõnesolev vesi linnarahvani siiski ei jõudnud. Linna veevarustuse tarbeks soovitas Guleke kasutada Meltsi(veski) allikaid, mis kajastus ka 1907. aastal koostatud Tartu esimeses keskse veevärgi projektis. Veevärgi rajamise välistas paraku aga peagi puhkenud Esimene maailmasõda.
Meltsiveski allikate kasutuselevõtt tõusetus uuesti 1920. aastatel, nüüd juba iseseisvas Eestis. Selleks 1927. aastal (Tartus oli siis 2277 kaevu) projekti koostanud Egon Leppik lähtus põhimõttest, et veevärgi rajamine õigustab end seal, kus elanike tihedus on vähemalt 100 inimest hektari kohta, ning hakkab kasumit teenima juhul, kui elanike tihedus hektari kohta on 150–200 inimest.[8] Nii jäi osa linna, sh Tammelinn, esialgu veevärgist kõrvale. Torudega varustatav osa linnast jagati omakorda kaheks tihedusrajooniks ning 1929. aasta novembris avati Tartu linna veevärk (4 km torusid) vaid linna kõige tihedamini asustatud osas –
südalinnas ning osaliselt Ülejõel ja Karlovas, kus elas 40% linna 50 000 elanikust. Selline lahendus võimaldas kõvasti kokku hoida, nagu seegi, et Õpetaja tänavale kavandatud veetorni asemel rajati esialgu väike mahuti Vanemuise lavatorni, kust vesi kõrgemal asunud linnaosadesse ei jõudnudki.[9]
Veevärgi rajamiseks laenu võtnud linn lootis, et kodanikud võtavad uuenduse kiiresti omaks, laen saab makstud ja veevärk hakkab ennast ära tasuma. Esialgu siiski nii ei läinud. Viie aasta jooksul (1936. aastaks, kui torusid oli juba kokku 12 km) oli trassiga liitunud vaid 41% sellega piirnevatest majapidamistest (325 abonenti). Ka oli veetarbimine inimese kohta ootustest väiksem – 57 liitrit päevas, kui muu maailma eeskujul oodati 80 liitri kulutamist (võrdluseks: 2021. aastal tarbis Eesti elanik keskmiselt 90 liitrit vett ööpäevas, eurooplane 144 liitrit). Vähest veekasutust põhjendati puuduva harjumusega, eeskätt aga vee kõrge hinnaga. Niisiis maksis linn ennekõike tervishoiualastel kaalutlustel veele peale. Loodeti, et majanduslikud stiimulid soodustavad üksiti elanikkonna vaimset „küpsemist“ puhtuse suurema väärtustamise suunas. Et vesi jõuaks ka kõrgemal ja kaugemal asuvatesse linnaosadesse, alustati 1937. aastal Staadioni tänavale uue pumpla ehitamist, mis sai valmis järgmisel aastal.[10] Lähenemas oli aga juba järgmine suur sõda …
Viimase, 1893. aastal puhkenud koolerapuhangu ajal, mil 128 haigestunust surid ligemale pooled, valitses Tartu agulites veel keskaja vaim: kohalikud ründasid veeproove võtnud üliõpilasi, süüdistades neid kaevude mürgitamises. Agulirahvast võib naeruvääristada, kuid palju küünilisem seisukoht kõlas linnaisade suust. On meenutatud, kuidas (arstist!) linnapea Georg von Oettingen tõrjus 1880. aastatel toonase linnainseneri ettepanekut rajada Tartusse keraamilistest torudest kanalisatsioonisüsteemi argumendiga: „50 000 rubla maa sisse matta? – seda ei näe ju keegi!“[11]
Iseseisvunud Eesti Vabariigis avaneb meile hoopis teistsugune pilt. Hariduse levik, heaolu tõus, kiire linnastumine ja tehnoloogia areng ning paranenud linnavalitsemise kultuur kujundasid retoorika, milles väljendus juba puhtuseusku siirduva linnakodanluse maailmavaade. Tartu linnainsener (hilisem linnaarhitekt) Voldemar Onton teadis, et puhta vee kättesaadavus määrab mitte üksnes linna arengutaseme, vaid ka selle elanike saatuse. Veetarbimine kasvaski. 1938. aastal oli Tartus sama aasta jooksul valminud 210 uuest korterist vann juba 85-s ja „vesiklosett“ 108-s. Veel mõni aasta varem olid sarnased näitajad olnud kordades väiksemad.[12] Ja kui 1940. aastal kerkis linna südamesse monumentaalne veetorn, oli selge, et tagasiteed möödunud sajandite ebapuhtusse enam ei ole.
Ken Kalling, meditsiiniajaloolane, ken.kalling@ut.ee
[1] H. Pärdi. Kasimata talupojad ja kabedad intelligendid. Hügieeniolud 20. sajandi alguse Eesti külas. – Tuna 2002, 4, lk 103–117.
[2] L. Leppik. Jaama pudrett, ehk miks Tartu sai veevärgi nii hilja. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2013, XLI, lk 181–202.
[3] K. Kalling. Kole härra ja Tartu teadlased. Joogivee mikrobioloogilistest uuringutest Tartus 19. sajandi lõpul. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2013, XLI, lk 163–180.
[4] E. Leppik. Vesivarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine Eesti linnades. – Tehnika Ajakiri 1934, 3/4, lk 40–43.
[5] S. Lind. Tartu linna kaevude joogivee vastavusest tervishoiunormidele. – Eesti Arst 1938, 12, lk 929–935.
[6] E. Leppik. Asulate heaolu parandamise võimalustest. – Tehnika Ajakiri 1936, 9/10, lk 179–1986.
[7] A. Saava. Veekaitse algusaastad Eestis. Meenutused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023,
lk 11–13.
[8] E. Leppik. Vesivarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine Eesti linnades, lk 41.
[9] V. Onton. Tartu linna veevärgist. – Tehnika Ajakiri 1936, 9/10, lk 186–190.
[10] S. Lind. Tartu linna joogivesi. – Tervis 1941, 1, lk 16–21.
[11] Vt L. Leppik. Jaama pudrett, lk 189.
[12] Möödunud aastal ehitati Tartus 70 uut elumaja. – Postimees, 16.04.1939, lk 2.