Olen küll lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena, kuid loen Eesti arhiivinduse ja ametlike dokumentide avaldamisega seotud ajakirja Tuna harva. Igale ajaloolasele ja ajalooõpetajale peaks olema Tuna tellimine ja lugemine auasi ja kohustus. Ja usun, et minu endise armsa Treffneri Gümnaasiumi ajalooõpetajad hoidsid tal hoolsalt silma peal. Kuid mina olen töötanud koolis tavalise ajalooõpetajana vähe, enamiku ajast olen andnud kunstiajalugu ja filosoofia ajalugu. Ja omast käest on mul teada mitmeid juhtumeid, kus dokumendid, mida hoitakse arhiivides, on eksitavad. Alustada võiks isaduse tuvastamisest ja sugulusest. Üks mu hea sugulane oli hoopis teistsuguse isadusega, kui näitasid dokumendid. Ühel juhul olen ma näiteks tahtnud saada ristiisaks ühele väga segase isadusega poisikesele, kelle ema äratas mus kaastunnet. Ja selge oli ka tema boheemliku eluviisi juures, et ta pole võimeline oma poega korralikult kasvatama. See asi jäi pooleli ainult seetõttu, et neiu osutus maausuliseks ja ta kõhkles oma poja ristimisega. Tagaselja oleks mind ilmselt kohe vaese poisi isaks tehtud. Aga Jumal pole mind lastega õnnistanud. Ja lapsed mulle meeldivad. Seepärast olengi töötanud enamiku oma elust koolides õpetajana.

Kui pöörduda tagasi minu noorpõlve võitluste juurde Nõukogude armeeteenistusega, siis võib paljudest erinevatest raviasutustest leida dokumente, mis tegelikult tõendavad mu haiguste simuleerimisest kui tegelikest hädadest. Tõesti, mul on olnud ka tõsiseid traumasid ja isegi paar operatsiooni, kuid ülikooli ajal olen tüüdanud arste enamasti nende altvedamise eesmärgil, et mõne raskema haigusega sõjaväeteenistusest vabaneda. Nii et vabandan tagantjärele paljude toredate arstide ees, kellega saatus on mind kokku viinud. Hiljem on mu hädad olnud siiski tõelised. Aga hüpohondrilise psühhopaadi diagnoos, mis mu lõpuks igasugusest sõjaväeteenistusest vabastas, oli tulnud tänu aastaid kestnud pingsale arstide külastamisele. Raha pole ma kellelegi selleks maksnud. Olen viibinud kaks nädalat ka Klaipėda sõjaväehospidalis, kus ma kogu aeg nälgisin, et oma vereproovi näite segamini lüüa.

Siin käisin ma oma isa jälgedes, kes suutis ka Saksa okupatsiooni ajal ametniku käest ostetud muudetud sünniajaga dokumendi abil pääseda nii lennuväe abiteenistusest kui ka hiljem Nõukogude kroonust. Ta oli väikest kasvu noormees. Ka tema eesnime muudeti hiljem Vene passi saades: Raimundist sai Raimond. Aga see üks muudetud eesnime täht muutis ta uueks inimeseks. Alles Eesti taasiseseisvumisel võttis ta vana eesnime uuesti kasutusele. Ja emapoolse vanaisa Karel Kase päästis kunagi Stalini ajal arreteerimisest arreteerimisorderile kirjutatud Karl. Tema tõi välja oma passi ja kuna Kask on väga levinud perenimi, siis tekkiski segadus. Arreteerijad jätsid ta koju. Ja sel ajal, kui dokumenti uuesti ja õigesti vormistati, õnnestus tal põgeneda naabermaakonda sugulaste juurde peitu.

Kardan, et minu ülekuulamistest KGB Tartu osakonnas enne mu pulmi pole säilinud ühtki ametlikku dokumenti. Need ülekuulamised olid seotud vormiliselt Arvo Pesti süüasjaga. Aga Arvo Pestit ja teisi dissidente tundsin ma väga vähe. Olin aidanud tal käsikirjalist almanahhi Urikiri koostada ja kirjutusmasinal natuke paljundada. Ja muud mitte midagi. Selle kriminaalasja dokumendid on ilmunud eraldi mahukas kogumikus. Minu ülekuulamisega seotud värvikaid dokumente, ka minu poolelijäänud napakat seletuskirja kahjuks seal ei leidunud. Ilmselt varjavad Eesti arhiivid veel suuri saladusi või on kõik minuga seotud ülekuulamismaterjalid minu põgenemise tõttu ülekuulamiselt ja Tartu KGB majast lihtsalt paberihunti saadetud.

Priidu Beier (1957), luuletaja, kunstiajaloo ja filosoofia õpetaja, priidu.beier@gmail.com