Ühes hiljuti Tunas ilmunud kirjutises võtab Eesti Mälu Instituudi teadur Aivar Niglas vaatluse alla sõna küüditamine jõudmise eesti keelde ja väidab, et selle „algvorm on „küüt“, mis omakorda tuli eesti keelde rootsi keelest Rootsi võimu ajal 17. sajandi esimesel poolel seoses riikliku kullerposti ja reisijateveo korra kehtestamisega“, kusjuures „suur hulk sõitmisega seotud ja ühtlasi ka postiteenistuses kasutatud sõnadest moodustati rootsi keeles sõna skjuts [šüts] (ka skjus, skiuut, skjut, skiuts) abil: skjuts tõld, vanker, varustus; skjutsa — sõitma; skjutshäst — postihobune; skjutshåll — distants kahe postijaama vahel, postijaam; skjutsstation — postijaam; skjutspengar, skjutspenning — sõiduraha; skjutsbonde, skjutskarl — kutsar“. Aivar Niglas väidab, et teised Rootsi riigis elavad rahvad võtsid sõna skjuts oma keeltesse üle. Sõna laenamisel olevat sõnaalguline š-häälik säilinud keeltes, milles š-häälik oli olemas (baltisaksa ja läti keeles), kuna aga läänemeresoome keeltes (soome, isuri, karjala ja eesti keeles), milles š-häälikut ei tuntud, muutus š k-ks, välja arvatud liivi keeles „kus ilmselt läti keele mõjul kasutati ka š-d“.1A. Niglas. Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis. — Tuna 2017, nr. 1 (74), lk. 24–35, siin lk. 24. Tahaksin neid väiteid kommenteerida ja täpsustada.
Esimene kommentaar Aivar Niglase arutluskäigu kohta on metodoloogiline ja põhjapanev. Eesti sõna päritolu selgitades lähtub Niglas rootsi sõna praegusest hääldusest, mitte — nagu peaks — sõna laenamise aegsest hääldusest. Tänapäeva rootsi keele š-häälik on nimelt hilistekkeline. 17. sajandil hääldati häälikuühendeid skj, stj, kj, näiteks sõnades skjorta ’särk’, stjärna ’(taeva)täht’, kjol ’seelik’, nii nagu neid kirjutati, s. t. igat häälikut või kirjatähte eraldi artikuleerides; et kirjas esines tol ajal j-i asemel enamasti i, ei muuda asja. Niisiis kajastab nende (ja paljude teiste) rootsi keele sõnade praegune kirjakuju sajanditetagust hääldust. Rootsi kirjakeelele aluseks olevates murretes Mälari järvega külgnevatel aladel muutus š-hääldus üldiseks 18. sajandil, kuid nagu ilmneb muu hulgas rootsi 18. sajandi viimase kümnendi ja 19. sajandi alguse keelealastest kirjutistest, võidi siis veel kõne all olevaid häälikuühendeid pidulikumates seostes hääldada mitte š-na, vaid igat häälikut eraldi.2E. Wessén. Svensk språkhistoria I. Ljudlära och ordböjningslära. Åttonde upplagan. Stockholm, 1965, lk. 160; G. Pettersson. Svenska språket under sjuhundra år: En historia om svenskan och dess utforskande. Lund, 2005, lk. 155, 202. See tähendab, et siis kui rootsi sõna eeldatavasti laenati eesti, liivi, soome, karjala, isuri, läti ja baltisaksa keelde (17. sajandi esimesel poolel), hääldati see sõnaalgulise häälikuühendiga ski- või skj-.3Lisaks soome, isuri, karjala ja eesti keelele esineb küüt-sõna k-line sõnakuju ka vadja keeles, kusjuures seda peetakse laenatuks isuri keelest, vt. L. Posti. Vatjan kielen Kukkosin murteen sanakirja. Toim. S. Suhonen. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XIX.) Helsinki, 1980, lk. 210; D. Tsvetkov. Vatjan kielen Joenperän murteen sanasto. Toim. J. Laakso. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae XXV.) Helsinki, 1995, lk.133–134. Aivar Niglase seletus š-hääliku säilimise kohta neis keeltes, milles häälik oli juba olemas (baltisaksa ja läti keeles), ja muutumisest k-ks neis keeltes, kus š-d ei olnud (soome, isuri, karjala ja eesti keeles), on niisiis keeleajalooliselt vale.
Eelnevast tulenevalt kerkib küsimus, kuidas tekkisid küüdi-sõna š-lised kujud baltisaksa, läti ja liivi keeles. Liivi sõna osas peab Aivar Niglase väide paika, et see on laen läti keelest. Liivi keeles pole sõnaalguline š-häälik algupärane, vaid esineb ainult hilistes läti laenudes.4L. Posti. Grundzüge der livischen Lautgeschichte. (Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimituksia LXXXV.) Helsinki, 1942, lk. 139–140. Liivi keele škūť ’Vorspann, Schüsse’ (rakend, küüthobune) ja vastavat verbi peetaksegi hiliste läti laenude hulka kuuluvaks.5L. Kettunen. Livisches Wörterbuch mit grammatischer Einleitung. (Lexica Societatis Fenno-Ugricae V.) Helsinki, 1938, lk. 396; S. Suhonen. Die jungen lettischen Lehnwörter im Livischen (Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimituksia 154). Helsinki, 1973, lk. 213. Liivi keele sõna škūt ja läti keele sõna šķūtis omavaheline häälikuline ja tähenduslik ühtesobivus ei räägi sellele vastu.
Läti keele sõna šķūtis pajūgs, brauciens (küüdivanker, sõit) areng on olnud teine. Läti etümoloog Konstantīns Karulis peab sõna rootsi keelest laenatuks 17. sajandil pärast 1632. aasta postiveo korralduse väljaandmist, kuid seda, miks läti keele sõna algab š-ga, ta ei selgita.6K. Karulis. Latviešu etimoloģijas vārdnīca divos sējumos. II. P–Ž. Rīga, 1992, lk. 359. Karulis mõtleb postiveo korralduse all kindlasti Riia kaupmehe Jacob Beckeri 28. septembril 1632 Tartus trükitud postimäärust (PostOrdnung). Becker, kellele oli 1631. aastast usaldatud Tartu ülikooli trükikoja juhtimine, oli omal kulul palganud postiratsanikke, kes pidasid korrapärast postiühendust Tartu, Riia ja välismaa vahel, ning taotles augustis 1632 Tallinna raelt luba korraldada postiühendust ka Tallinna ja Tartu vahel (vt. F. Puksov. Tartu ja Tartu-Pärnu rootsiaegse ülikooli trükikoda. (Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised IX.) Tartu, 1932, lk. 19; J. Bleyer. Postiajaloolisi katkendeid Rootsi ajastust, seoses Eesti- ja Liivimaaga. – Eesti-Rootsi posti juubeli album 1636–1936. Tallinn, 1936, lk. 29–74, siin lk. 57–58). Kui rootsi keele sõna skiuts võeti läti keelde üle, tuli see mugandada läti keele häälikusüsteemile. Mugandamisel muutus k järgneva i- või j-hääliku mõjul ī-ks (s.t. palataliseeritud k-ks) ning selle tulemusena tekkinud ühend sķ muutus šķ-ks. Nagu Jānis Endzelīnsi läti keele grammatikast selgub, on selline häälikuline areng läti keelele omane.7J. Endzelin. Lettische Grammatik. Riga, 1922, lk. 125, 138. Paralleeli võib leida alamsaksa keelest üle võetud laenudega, näiteks sõnaga schillink, schilli(n)c ’(rahaühik) killing’. Alamsaksa keele kirjapildi sch hääldati sk-na, mis hiljem muutus š-ks või s+ch-ks [sx]8R. Peters. Mittelniederdeutsche Sprache. – J. Goossens (Hg.). Niederdeutsch: Sprache und Literatur. Eine Einführung, 1: Sprache. Neumünster, 1973, lk. 99; A. Lasch. Mittelniederdeutsche Grammatik. Halle, 1914, lk. 173–174; [x] on rahvusvahelises foneetilises tähestikus helitu velaarse frikatiivi märk.. Läti keeles sai alamsaksa keele sõna mugandamise tagajärjel kuju šķiliņš, šķiliņģis ja šķiliņa.9J. Sehwers. Die deutschen Lehnwörter im Lettischen. Zürich, 1918, lk. 56, 98, 162; J. Sehwers. Sprachlich-kulturhistorische Untersuchungen vornehmlich über den deutschen Einfluss im Lettischen. (Slavistische Veröffentlichungen 4.) Berlin, 1953, lk. 132; S. Jordan. Niederdeutsches im Lettischen. Untersuchungen zu den mittelniederdeutschen Lehnwörtern im Lettischen. (Westfälische Beiträge zur niederdeutschen Philologie 4.) Bielefeld, 1995, lk. 101; J. Viikberg. Alamsaksa laensõnad eesti keeles; http://www.eki.ee/dict/asl/index.cgi?Q=killing&F=M&C06=en, vaadatud 7.11.2017. Eesti keeles toimus alamsaksa keele sõna mugandamine teisiti: sõnaalgulise konsonantühendi esimene häälik kadus ja järele jäi k: killing.10H. Liin. Alamsaksa laensõnad 16. ja 17. sajandi eesti kirjakeeles. Väitekiri filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. [Käsikiri.] Tartu, 1968, lk. 96–97, 216–217. Et eesti keele vanemates alamsaksa laensõnades on k, mis lähtub alamsaksa keele sk-st, mainib ka A. Lasch. Mittelniederdeutsche Grammatik. Halle, 1914, lk. 174. Eesti keele killing-sõna sõnaalguline k kajastab laenuandja keele varasemat hääldust.
Baltisaksa keele sõna Schüsse ’Vorspann’ (rakend) on mõneti keerulisem juhtum. Sõna hääldati Valentin Kiparsky väitel [šīsə] ja see olevat rootsi keelest laenatud, lähtesõnaks skjuts ’Personenpost; Wagen; Reisegelegenheit; Fahrt’,11V. Kiparsky. Fremdes im Baltendeutsch. (Mémoires de la Société Néo-Philologique de Helsingfors XI.) Helsinki, 1936, lk. 133. ’reisijatevedu; tõld; reisivõimalus; sõit, reis’. Kiparsky oletab, et sõna laenamisel on rootsi keele sõna kirjapilt mänginud suuremat osa kui hääldus, sest rootsi keele sõna häälikuline kuju on baltisaksa murdes muutunud tundmatuseni.12V. Kiparsky. Fremdes im Baltendeutsch, lk. 209. Küllap oli talle tundmatu rootsi keele sõna samatähenduslik variant skjuss (millest lähemalt allpool), mis sobib häälikuliselt baltisaksa keele sõnaga paremini kokku kui skjuts. Pealegi võis rootsi keele sõna tekitada baltisakslastes assotsiatiivse seose saksa keele nimisõna Schieß ja vastava verbiga schießen. Nende tähendus on vendade Jacob ja Wilhelm Grimmi sõnaraamatu järgi vastavalt ’giebel; der schiesz von einer schnellen bewegung’ (katuseviil; kiire liikumise tekitatud hoog) ja ’sich oder etwas schnell fortbewegen, hervorspringen, fortschnellen, geschosse schleudern’13Deutsches Wörterbuch von Jacob und Wilhelm Grimm Band 15. Neunter Band, Schiefeln–Seele. München, 1984, v. 29–31; http://woerterbuchnetz.de/cgi-bin/WBNetz/wbgui_py?sigle=DWB&mode=Vernetzung&lemid=GS07872#XGS07872, vaadatud 08.11.2017. Sõnaraamatu esitrüki 9. köide ilmus Leipzigis 1899., ’kiiresti edasi liikuma, üles hüppama, edasi kiirustama, laske tulistama’. Assotsiatiivne seos rootsi keele skjuts ja saksa verbi schießen vahel seletaks, miks rootsi keele skjuts sõnaalguline häälikuühend skj- muutus baltisaksa keeles š–ks, kirjapildis sch-. Baltisaksa keele grafeemi ü kohta seletab saksa dialektoloog Walter Mitzka, et selle hääldus võis olla lühike või pikk i ja et alles hilisemal ajal hakati (ülem)saksa kirjakeele ja selle kirjapildi mõjul seda hääldama ü-na. Aga kuna baltisaksa keele sõna Schießpferd (küüthobune) pärinevat „ammusest Rootsi ajast“ ja et sellise häälikulise kuju ja tähendusega sõna saksa kirjakeeles puudub, ei toimunud i-vokaali uusaegne labialisatsioon (ü-ks).14W. Mitzka. Studien zum baltischen Deutsch. (Deutsche Dialektgeographie XVII.) Marburg, 1923, lk. 22–23.
Teine kommentaar Aivar Niglase kirjutise kohta puudutab tema poolt esitatud rootsi sõna skjuts häälduse märkimist kujul [šüts]. See märkimisviis läheb vokaali osas märgist mõnevõrra mööda ja pole ka sõnalõpulise konsonantühendi osas päris täpne. Et need küsimused on edasise teemaarenduse seisukohast olulised, tuleb peatuda mõnedel rootsi ja eesti keele hääldusseikadel.
Kirjatäht u tähistab rootsi sõnas skjuts vokaalfoneemi /ɯ/ lühikest allofooni, mida hääldatakse ümara torutatud keskkõrge tagapoolse keskvokaalina.15B. Malmberg. Svensk fonetik. Lund, 1971, lk. 66; C.-C. Elert. Allmän och svensk fonetik. Stockholm, 2000, lk. 26, tabel 4:1. Torutatud vokaali hääldamisel surutakse huuli kokku ja ettepoole. Rahvusvahelise Foneetikaühingu (IPA) tähestikus on selle sümbol [ɵ]. Eesti keele /ü/ on seevastu ümar kõrge eesvokaal.16A. Eek. Eesti keele foneetika I. Tallinn, 2008, lk. 52. Paremini sobiks rootsi lühikest /ɯ/-d tähistama hoopis eesti /õ/. Eesti /õ/ on ümardamata keskkõrge kuni kõrge tagavokaal.17A. Eek. Eesti keele foneetika I, lk. 53. Järelikult on lühikese rootsi /ɯ/ hääldus kahe artikulatoorse omaduse, keeleselja kõrgusastme ja tagapoolsuse poolest lähedasem eesti /õ/ hääldusele kui /ü/-le; tagavokaal ja tagapoolne keskvokaal on kahtlemata häälduselt teineteisele lähedasemad kui eesvokaal ja tagapoolne keskvokaal.
Kui rootsi keele lühike /ɯ/-vokaal on keskkõrge tagapoolne keskvokaal, siis sama vokaali pika allofooniga, näiteks sõnas skjul ’kuur, sara’, on lugu teine. Rootsi keele häälikusüsteemi iseloomulikke jooni on, et ühe ja sama vokaalfoneemi lühikesed ja pikad allofoonid erinevad üksteisest keeleselja kõrgusastme, vahel ka keeleselja ees- ja tagapoolsuse poolest.18Näitlikult esitatud teoses C.-C. Elert. Allmän och svensk fonetik, lk. 31, joonis 5:1. Eesti keele eri kestusega vokaalidel sellist erinevust ei esine, vt. E. L. Asu, P. Lippus, K. Pajusalu, P. Teras. Eesti keele hääldus. (Eesti keele varamu II.) Tartu, 2016, lk. 19, joonis 2.1. Rootsi /ɯ/-vokaali pikk allofoon on artikulatoorsete omaduste poolest ümar keskkõrge eesvokaal.19B. Malmberg. Svensk fonetik, lk. 65; C.-C. Elert. Allmän och svensk fonetik, lk. 28. Rahvusvahelise Foneetikaühingu (IPA) tähestikus on selle sümbol [ʉ̟ː]. Viidatud teose lk-l 49–50 kirjeldab Claes-Christian Elert lühidalt nii vokaalfoneemi /ɯ/ ajalugu põhjagermaani keeltes kui selle pikkade ja lühikeste allofoonide häälduslikku varieerumist rootsi keelealal. Seda häälikut võibki eestlane tajuda pika ü-na.20Väide kehtib vähemalt Rootsi eestlaste kohta. Seda kinnitavad nende eesti keelest registreeritud rootsi laensõnad stüüga ’väike maja, tare; suvila’ (rootsi keeles stuga) ja küülspetspenna ’pastapliiats’ (rootsi keeles kulspetspenna), vt. R. Raag. Lexical Characteristics of Swedish Estonian. (Acta Universitatis Upsaliensis. Studia Uralica et Altaica Upsaliensia 13.) Uppsala 1982, lk. 78. Neist sõnadest on stüüga just sellise kirjakujuga kasutatud ka Rootsi eestlaste trükistes, näiteks Ilmar Talve romaanis „Ainult inimene“ (Göteborg, 1948, lk. 238). Talve elas aastail 1945–1959 Rootsis. Et aga sõna skjuts hääldatakse lühikese /ɯ/-ga, olnuks õigem kasutada selle häälduse märkimiseks ü asemel eesti õ-d.
Enne kui edasi minna, teeksin veel ühe täpsustuse rootsi sõna skjuts häälduse kohta. Paljud rootsi keelt emakeelena kõnelevad isikud ei häälda ts-i sõnas skjuts konsonantühendina, vaid pika s-ina. Kahe häälduse võimalust kajastabki näiteks Rootsi Akadeemia avaldatud kaheköiteline tänapäeva rootsi keele sõnaraamat, kus skjuts hääldus esitatakse kujul [ʃu(t)s].21Svensk ordbok utgiven av Svenska Akademien. M–Ö. Stockholm, 2009, s.v. skjuts. ʃ on selles sõnaraamatus rootsi keele š-hääliku foneetiline märk ja u tähistab /ɯ/-häälikut. Sellele, et mõlemad hääldused esinesid juba 17. sajandi rootsi keeles, osutavad arvukad tolleaegsed kirjakujud, millest mõned olid t-ga ja teised t-ta, näiteks skjuss, skiuss, skusz, skjuts, skiutts.22Ordbok över svenska språket, utgiven av Svenska Akademien, 26. Lund, 1971, veerg S 4275; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjuts&pz=1; vaadatud 28.08.2017. See rootsi keele sõnaraamat, mille tavalühend on SAOB, sisaldab rootsi keele sõnade kirjakujude, käänamise-pööramise ja tähendus(t)e muutusi 1521. aastast meie päevini (rohkete näidetega, kaasa arvatud iga tähenduse esmakordne kasutus). Tasub meeles pidada, eriti sõna või tähenduse esmakordse kasutuse aasta puhul, et SAOB andmed kajastavad kirjakeelt (valikuliselt ka käsitsi kirjutatud tekste), mitte kõnekeelt. Kõnekeeles oli sõna üldjuhul kasutusel varem kui kirjakeeles.
See täpsustus on vajalik, sest Aivar Niglase artikli sissejuhatusest jääb mulje, nagu peaks autor eesti sõna küüt rootsikeelseks lähtesõnaks skjuts (vt. tsitaati käesoleva kirjutise alguses). Kui kõrvutada eesti sõna küüt rootsi sõnaga skjuts ning teada, et viimast hääldati (ligikaudu) skjõts või skjõss, tekib tahes-tahtmata küsimus, kuidas võis skjõts või skjõss omandada eesti keeles kuju küüt. See on ebatõenäoline. Sõnaalgulised konsonandid ei valmista küll probleemi. Nagu teisteski läänemeresoome keeltes algas silp eesti keeles algselt ainult ühe konsonandiga. Kui võõrkeelest üle võetud sõna algas mitme konsonandiga, sobitati see eesti keele fonotaktilistele reeglitele vastavaks selliselt, et järele jäi ainult üks konsonant, üldjuhul viimane. Selle nähtuse kohta on eesti keele vanemas laenulises sõnavaras arvukalt näiteid.23Vt. näiteks A. Kask. Eesti keele ajalooline grammatika I. Häälikulugu. Teine trükk. Tartu, 1972, lk. 26; H. Liin. Alamsaksa laensõnad 16. ja 17. sajandi eesti kirjakeeles, lk. 77–81; L. Vaba. Uurimusi läti–eesti keelesuhetest. Tallinn–Tampere, 1997, lk. 403–404; M. Must. Vene laensõnad eesti murretes. Tallinn, 2000, lk. 491–492; Blokland. The Russian Loanwords in Literary Estonian. (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 78.) Wiesbaden, 2009, lk. 338–339. Aga kuidas võis lühike rootsi keele vokaal /ɯ/ muutuda eesti keeles pikaks ü-ks? See häälikuline sobitus on väheusutav. Niisamuti s kadu sõnalõpulises konsonantühendis ts, nii et eesti keeles jäi järele ainult t: selline häälikumuutus laensõna kohanemisel oleks eesti keele ajaloos erandlik, kui mitte enneolematu.24Vt. näiteks A. Kask. Eesti keele ajalooline grammatika I, lk. 95; L. Vaba. Uurimusi läti–eesti keelesuhetest, lk. 410; M. Must. Vene laensõnad eesti murretes, lk. 501; R. Blokland. The Russian Loanwords in Literary Estonian, lk. 348. Eesti keeles oli (ja on) konsonantühend ts sõna lõpus küllalt tavaline, ka vanemas laenulises sõnavaras, nagu näitavad sellised sõnad nagu mets, ots, vats, väits ja suits, millest vähemalt mets on vana laensõna, võib-olla ka ots.
Alles Aivar Niglase artikli kokkuvõtetest selgub, et autor peab lähtesõnaks hoopis rootsi sõna skjut: „[küüt] tuli eesti keelde 17. sajandi alguses rootsikeelsest sõnast skjut (vedu, sõit)“25A. Niglas. Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis, lk. 36., „[k]üüditamine is a Swedish loanword derived from the Swedish word skjut meaning conveyance, passage“26A. Niglas. How the Word küüditamine (meaning deportation) Found its Way into the Estonian Language. – Tuna 2017, nr. 1 (74), lk. 158., ’küüditamine on rootsi laensõna, mis on tuletatud sõnast skjut tähenduses vedu, sõit’. Ilmselt ajab Aivar Niglas segi kahe rootsi sõna, skjuts ja skjut, kirjakujud ja tähendused.
Rootsi keele ajaloolise sõnaraamatu SAOB (vt. viidet 22) andmeil on sõnal skjuts viis põhitähendust: 1. ’löök, müks, tõuge’, 2. ’(hobuse või veokiga) vedamine, küütimine, küüt’, 3. ’küüdiks kasutatavad hobused või veokid’, 4. ’küüditasu’, 5. ’pidurdamata sõit, eriti suuskadel mäest otse alla’. Nagu SAOB-st selgub, käibivad rootsi kirjakeeles tähendused 2 ja 4 alates 17. sajandist ja tähendus 3 alates 16. sajandist; teised tähendused on hilisemad.27Ordbok över svenska språket, 26, veerud S 4275–4282; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjuts&pz=1; vaadatud 28.08.2017. Teise sõna, s.t. skjut kohta võib SAOB-st lugeda, et selle tähendus on ’küüthobune’, liitsõna laiendsõnana ülekantud tähenduses ka ’mära’, ning et sõna esines juba vanarootsi keeles.28Ordbok över svenska språket, 26, veerg S 4197; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjut&pz=2; vaadatud 28.08.2017. Sõna olemasolu vanarootsi keeles (s.t. veelgi varasematel aegadel) kinnitab Knut F. Söderwalli keskaja rootsi (ehk rootsi keele ajaloo periodiseeringu järgi vanarootsi) keele sõnaraamat: skiut, skiuut ’küüdiks kasutatav hobune’, skiuts häster ’küüdiks kasutatavad hobused’.29K. F. Söderwall. Ordbok Öfver svenska medeltids-språket II. Lund, 1891–1900, lk. 378. Elof Hellquisti rootsi keele etümoloogilisest sõnaraamatust selgub veel, et see sõna hääldati pika u-ga (skiūt).30E. Hellquist. Svensk etymologisk ordbok. Lund, 1922, lk. 739; http://runeberg.org/svetym/0827.html; vaadatud 28.08.2017. Niisamuti sõnaraamatu hilisemates trükkides 1948 ja 1980. Vanarootsi periood hõlmab rootsi keele ajaloos ajavahemikku 1225–1526; aastaarvud on mõistagi ligikaudsed. Et aga skjut hääldatakse pika /ɯ/-ga, mille sobivaks häälikuliseks vasteks eesti keeles on ü (vt. eespool), ja lõpeb t-ga, on tõenäoline, et eesti küüt pärineb rootsi keele sõnast skjut ’küüthobune; (ülekantud tähenduses) mära’. Seda väidetaksegi „Eesti etümoloogilises sõnaraamatus“.31I. Metsmägi, M. Sedrik, S.-E. Soosaar. Eesti etümoloogiline sõnaraamat. Tallinn, 2012, lk. 216. Et ei sõna küüt ega vastavad verbid küütima ’(küüdimehena) sõidutama; vedama toimetama; kedagi vägisi, sunniviisil kuhugi toimetama’32Eesti keele seletav sõnaraamat 2, Tallinn, 2009, lk. 771. ja küüditama ’vedama, sõidutama, küütima; kedagi vägisi, sunniviisil ära viima, ebaseaduslikult välja saatma v. ümberasustama, deporteerima’33Eesti keele seletav sõnaraamat 2, lk. 764. ei esine eesti keele varaseimates kirjapanekutes, jääb täpsustamata sõna küüt eesti keelde tuleku aeg: kas see toimus juba vanarootsi perioodil (nagu väidavad „Eesti etümoloogilise sõnaraamatu“ autorid) või alles seoses küüdi- ja postiveokorra sisseviimisega Eesti- ja Liivimaal 17. sajandi esimesel poolel (nagu väidab Aivar Niglas). Häälikuajaloo seisukohast on mõlemad tulekuajad võrdselt võimalikud. Vaekausi viimase tulekuaja kasuks langetab ehk ajalooline taust: Rootsi riigivõimu poolt alates 1630. aastatest sisse viidud kullerposti ja reisijateveo korraldus.
Edasi peab veel täpsustama rootsi keele nimisõna skjuts, vastava verbi skjutsa ja mõnede skjuts- esiosisega liitsõnade tähendusi, mida Aivar Niglas esitab Otto Hoppe ja Carl Auerbachi 1919. aastal ilmunud rootsi-saksa taskusõnaraamatule viidates.
Esiteks skjuts, mille tähendus Aivar Niglase väitel on ’tõld, vanker, varustus’. Kui kahe esimese tähendusega võib nõustuda, siis jääb arusaamatuks, kust on Niglas saanud tähenduse ’varustus’. Hoppe ja Auerbachi sõnaraamatust seda ei leia, kui mitte äärmise heatahtlikkuse juures selleks pidada nende sõnaraamatus antud rootsi nimisõna skjuts saksakeelset vastet „Equipage“34O. Hoppe, C. Auerbach. Schwedisch-deutsches Wörterbuch. Svensk-tysk-ordbok. Dritte Auflage. Tredje upplagan. Stockholm, 1919, lk 283: skjuts 1. (ekipage) Equipage f, Wagen m. 2. (skjutsning) Fahr-, Reise|gelegenheit f. 3 (gästgivareskjuts) Personenpost f. Åka ~ (ugf.) mit der Post fahren. 4. (fart) Fahrt f.; skjutsa tr fahren; http://runeberg.org/hoppe/0289.html; vaadatud 28.08.2017., mille tähendus saksa keeles aga on ’elegante Kutsche’35Duden on-line: https://www.duden.de/rechtschreibung/Equipage; vaadatud 30.08.2017., ’elegantne tõld’. Nagu eespool nägime, ei tähenda rootsi sõna skjuts ega ole kunagi tähendanud ’varustust’.36Ordbok över svenska språket, 26, veerud S 4275–4282; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjuts&pz=1; vaadatud 28.08.2017. Oletan, et Aivar Niglas ajab saksa sõna Equipage segi sõnaga Equipierung. Selle tähendus on ’Ausrüstung, Ausstattung’37Duden on-line: https://www.duden.de/suchen/dudenonline/Equipierung; vaadatud 30.08.2017., s. t. ’varustus, sisseseade’. Rootsi skjuts-sõnasse see sõna kuidagi ei puutu.
Teiseks ei tuleks verbi skjutsa saksakeelset vastet ’fahren’ eesti keelde tõlkida ainult verbiga ’sõitma’, kindlasti oleks pidanud lisama saksa verbi teise tähenduse ’sõidutama, küütima’: „mit einem Fahrzeug befördern, an einen bestimmten Ort transportieren“38Duden on-line: http://www.duden.de/rechtschreibung/fahren; vaadatud 30.08.2017., ’sõidukiga viima, teatud kohta transportima’. Teine tähendus on antud kontekstis see, mis asjasse puutub. On ikka vaks vahet, kas sõidetakse või sõidutatakse.
Kolmandaks tahan kommenteerida mõne Aivar Niglase nimetatud skjuts-esiosisega liitsõna tähendust: skjutshäst — postihobune; skjutshåll — distants kahe postijaama vahel, postijaam; skjutspengar, skjutspenning — sõiduraha; skjutsbonde, skjutskarl — kutsar.39A. Niglas. Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis, lk. 24. Nimetatud tähendused pole põhimõtteliselt valed, kuid kas mingil moel vildakad või ebatäpsed. Vildakus avaldub sõna skjutshåll puhul. Selle sõna põhitähendus on ’küüdikohustus, kohustus pidada hobuseid küüdiks valmis ja toimetada reisijaid edasi’, kuid seda kasutati ka muudes tähendustes: ’küüdimehe valvekord’, ’teatud koha kõik küüdikohustusega mehed’, ’teatud koha kõik küüthobused’, ’koht (kõrts vms.), kus puhata ja ja küüthobuseid vahetada’, ’vahemaa kahe küüti vahendava koha vahel’.40Ordbok över svenska språket, 26, veerg S 4271 https://www.saob.se/artikel/?seek=skjutsh%C3%A5ll&pz=1#U_S4117_197627; vaadatud 28.08.2017. Siin oleks pidanud lisaks andma vähemalt sõna põhitähenduse, milleks on ’küüdikohustus’. Vale on sõna skjutspenning tähenduse avamine; see ei ole igasugune ’sõiduraha’, vaid ’küüditasu, küüdi eest makstav raha’.41Ordbok över svenska språket, 26, veerg S 4292; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjutspenning&pz=2#U_S4117_210709; vaadatud 28.08.2017. Omaette probleem kerkib siis, kui tõlkida liitsõna täiendsõna skjuts rootsi sõnaga post, nagu skjutshäst ’postihobune’. See on käesoleval juhul ebatäpne tõlge, sest skjutshäst ei tähista rootsi keeles postiveoks, vaid reisijate veoks, küüdiks kasutatavat hobust.42Ordbok över svenska språket, 26, veerg S 4298–4299; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjutsh%C3%A4st&pz=1; vaadatud 28.08.2017. Täpne eestikeelne vaste on ’küüthobune’ või ’küüdihobune’. Posti edasitoimetamiseks kasutatava hobuse nimetus on rootsi keeles posthäst, mida SAOB andmeil on rootsi kirjakeeles kasutatud 1556. aastast saadik.43Ordbok över svenska språket, 20, veerud P 1566–1567; https://www.saob.se/artikel/?seek=posth%C3%A4st&pz=1#U_P1433_142346; vaadatud 08.11.2017. Et reisijatevedu ja posti edasitoimetamine sageli käisid käsikäes, pole selline vahetegemine siiski alati võimalik ega mõttekas, aga kui rootsi keeles tehakse vahet küüthobuse ja postihobuse vahel, siis tuleks seda rootsi keele sõna tõlkimisel arvestada. Päris täpne pole ka skjutsbonde, skjutskarl eestikeelne vaste ’kutsar’. Sellele peaks teiseks vasteks lisama ’küüdimees’ ja skjutsbonde kohta võiks täpsuse huvides veel märkida, et tegemist oli talupojaga, kes täitis küüdimehe kohuseid44Ordbok över svenska språket, 26, veerg S 4289; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjutsbonde&pz=2#U_S4117_206970; vaadatud 30.08.2017.; skjutskarl ei pruukinud tingimata olla talupoeg, vaid oli sageli mõni talusulane45Ordbok över svenska språket, 26, veerud S 4290–4291; https://www.saob.se/artikel/?seek=skjutskarl&pz=2#U_S4117_208993; vaadatud 30.08.2017..
Sedalaadi vigu ja vääratusi, millest eespool on olnud juttu, aidanuks vältida korralike sõnaraamatute kasutamine ja kindlasti mõne keeleajaloolase konsulteerimine. Rootsi sõnade tähenduste otsimine kolmanda, praegusel juhul saksa keele kaudu juhib kergesti eksiteele.