Kultuur ja rahvas. Mälestusteos Ea Jansenile. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Jüri Kivimäe. Tartu: Rahvusarhiiv, 2021, 346 lk.

Ea Janseni (1921–2005) 100. sünniaastapäeva puhul välja antud mälestusteos „Kultuur ja rahvas“ on tänu- ja tähelepanuväärne ettevõtmine.

Raamat väärib tänu esmajoones seetõttu, et nii saavad Eesti ajalooteaduse grand old lady kaasteelised ja tööpärandi austajad ühiselt ning väärikal viisil anda au meie ajalooteaduse suurkujule. Mõistagi jäädvustavad ajaloolased nagu ka teised loomeinimesed end eeskätt oma loomingu kaudu ja nad jäävad meiega, kuni neid viidatakse, loetakse, kuulatakse, vaadatakse jne., sõltuvalt igaühe tegevusvaldkonna eripärast. E. Janseni teadustööde temaatilist mitmekesisust, originaalsust, head loetavust ning monumentaalsust silmas pidades võib arvata, et neile viidatakse vähemasti senikaua, kui Eesti ajaloost eesti keeles kirjutatakse. Seda enam, et E. Janseni südameasjaks olnud eesti rahvuse teke ehk rahvusriigi eellugu moodustab meie rahvusliku ajaloo ühe tuumpeatüki.

Tähelepanu väärib teose mõneti ebaharilik ülesehitus, sest tavapäraste uurimuslike artiklitega on oskuslikult põimitud austatavat isikut puudutavaid materjale. Ei eesti- ega võõrkeelsetes pühendus- ja mälestusteostes ajaloolastele pole just tavapärane, et kirjutistest kolmandiku moodustavad peategelast ennast tutvustavad tekstid. Etteruttavalt võin öelda, et ka siinsest kirjutisest moodustab E. Janseniga seonduv proportsionaalselt võrreldava osa. Kõnealuses kogumikus on taasavaldatud E. Janseni omakäeline elulugu ja intervjuu Marika Miklile ning värskena lisatud Tiina-Mall Kreemi mõtisklus kunstnikust isa August Janseni ajaloopiltidest ja tütre suunda näitavast pildihuvist, A. Janseni elu ja töö lühitutvustus ning ülevaade E. Janseni uurijateest teose koostajate Jüri Kivimäe ja Inna Põltsam-Jürjo sulest. Peakangelase eredat isiksust ja ajastut aitavad lugejale lähemale tuua ka ilmekad fotod ning läbimõeldud kujundus. Teose lõpetab pühendus- ja mälestusteostele omaselt valikbibliograafia, mis sisaldab sadakond nimetust aastatest 1953–2010. Mõned tööd ilmusid postuumselt, sh. suurteos „Eestlane muutuvas ajas“ (2007), mis pälvis ka  ajalookirjutuse aastapreemia. Riikliku elutööpreemiaga pärjati E. Jansen oma elutee lõpul 2005. aastal.

Avaartikkel koostajate sulest vaatleb E. Janseni aastakümnetepikkust teekonda esimese ärkamisaja eelduste, selle kulu, peategelaste, aga ka kogu 19. sajandi eesti aja- ja kultuuriloo uurimisel. Eesti rahvuse tekke uurimisel käis ta kontseptuaalses mõttes läbi avastusretke, jõudes rahvusmütoloogiliste sugemetega ajalookäsitlusest (s. o. sakslaste osa alahindavast käsitlusest) mitmetähenduslikuma sotsiaal- ja kultuuriajaloolise lähenemise juurde. Omakultuuri, kodanikuühiskonna ja rahvusliku ideoloogia üksteist toetavad arengud aitasid jõuda ka rahvusriigini.

J. Kivimäe ja I. Põltsam-Jürjo eristavad üsna selgelt nõukogude aja kammitsais ja vabas taasiseseisvunud Eestis möödunud loomeperioodi, ehkki võiks oletada, et valdava osa uurijatööst tegi E. Jansen pigem nooruses ja keskeas ning pealt seitsmekümnesena võttis ta oma senise töö viljad suurejooneliselt kokku ning mõtestas avaramal teoreetilisel taustal lahti. E. Janseni enda sõnad, et alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist, vabades oludes, hakkas ta „tundma õiget mõnu uurimisest ja kirjutamisest, kuna vabanesin sisemisest tsensuurist ja mõtetest, „kas see läheb läbi“ või „kas see trükitakse ära““ (lk. 180), näikse kinnitavat koostajate lähenemise põhjendatust. Koostajate sõnul kammitsesid E. Jansenit esimesed nelikümmend loomeaastat ametlik ajalookliima, ametlik ideoloogia, ametlik ajaloopropaganda, marksistlik-leninlik ajalooteooria, teaduspoliitiline, poliitiline ja ideoloogiline surve, nõukogulik-marksistlikud paradigmad, ainulubatud ajalookäsitluse alusskeem, natsionalismiilmingute vastane võitlus, Moskva ettekirjutused, mõistmatus tema valitud kultuurikäsitluse suhtes jpm. Samuti kujundasid tema uurijateed päeva­poliitilised heitlused ja muutused, nagu näiteks mõne võtmetegelase põlu alla sattumine või siis jälle uue uurimisvaldkonna või suurprojekti esiletõus. Üsna vähe tehakse juttu E. Janseni ajaloomõistmist – pimeduseaja kiuste – üldisemalt ergastanud rahvusvahelistest mõjutustest; erandiks on tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch ja tema võrdlev tüpoloogiline rahvuslike liikumiste käsitlus, millel peatutakse pikalt. Ilmselt polnud tegemist ainsa valguskiirega pimeduses. Eesti juhtivad talurahva ajaloo uurijad lasid end (Ida-)Euroopa eeskujudel mitmeti mõjutada ning on vähe usutav, et J. Kahk, H. Palli jt. laias ilmas kuuldut-nähtut-loetut lähemate inimestega ei jaganud (vt. ka lk. 15). „Me rääkisime üsna vabalt seda, mida tahtsime. [– – –] Vaim on ju alati vägevam kui võim, vägevam kui mis tahes kroonu.“[1]

Hoolimata teoreetilistest puudujääkidest võib E. Janseni teoste temaatilist raskuskeset ja faktoloogilist alusmüüri vaadates näha kahe loomeperioodi vahel selget järjepidevust ja ühisosa. Rahvusliku ärkamise ühe juhtfiguuri C. R. Jakobsoni (1841–1882) äärmiselt mitmekesise tegevuse uurimine (nõukogude ajal) andis E. Jansenile laialdase ettekujutuse ärkamisaja olustikust, inimestest ja sidemetest, võimaldades ajas ka paari aastakümne võrra edasi ja veelgi enam tagasi liikuda. See osa uurijateest, mil E. Jansen janunes uue ja tähendusliku teabe järele, sai vanuse kasvades paratamatult mööda. Selle võrra rohkem leiab tema hilistes töödes enesekordusi eri väljaannetes ja keeltes, uusi tõlgendusi ja ümbermõtestusi, mis võisid osalt olla ka konjunktuursed, ning isegi pealiskaudset kompilatsiooni.[2] Üsna oma eluõhtul sekkus E. Jansen söakalt ajakirja Tuna veergudel arenenud vaidlusse balti autonoomsusidee üle, näidates selgelt, kus lähevad piirid faktiväänamisel ja balti aadli ajaloolise rolli ümberhindamisel.[3]

Kogumiku kaasautorite valiku kriteeriumid jäävad ebaselgeks. Saatesõnas väidetakse ­esmalt, et Eestis on jõudsalt edenenud kultuuri­ajalooline uurimistöö (lk. 5) ja mälestusteos peegeldab seda arengut. Seejärel laiendatakse temaatikat, selgitades, et kirjutised sisaldavad E. Janseni ulatuslikust ja mitmekesisest teaduslikust loomingust saadud mõttepeegeldusi ja impulsse (lk. 6), ent ka selle määratluse alla ei mahu kõik kaastööd. Ajal, mil E. Jansen jõudis kultuuriajaloo juurde, oli ka lääne sotsiaalajaloos hoogustumas „kultuuriline pööre“ ning need kaks uurimissuunda on järgnenud kümnenditel jõudsalt lähenenud, kohati isegi sinnamaani, et uuel kultuuriajalool ja sotsiaalajalool olulist vahet ei tehta. Ka E. Janseni töödele annavad nii haarde kui sügavuse mõlema eelmainitud suuna viljelemine.[4] 1995. aastal antud intervjuus on E. Jansen end ise nimetanud sotsiaalajaloo edendajaks (lk. 258). Lõpuks on kogumiku koostajad autorite ringi piiritlenud tööalaste sidemete kaudu ning lisaks kaasanud E. Janseni tööpärandi austajaid. Viimane määratlus on aga juba sedavõrd lai, et autorite hulka saanuks võtta märksa rohkem ja eripalgelisi uurijaid.

Enamik kaastöid on valminud käsiteldava teose tarvis, ehkki ei pruugi sisult ega järeldustelt olla kuigi uudsed.[5] Mälestus- ja pühendusteostele iseloomulikult leidub kitsamate üksikküsimuste lähivaatluste kõrval laiemaid üldistusi taotlevaid kirjutisi. Mitmed autorid on järginud põhimõtteid, mida ka E. Jansen ise oluliseks pidas. Nii uuritakse eri etnilis-sotsiaalsete koosluste või nende liikmete elu erinevates aspektides ja vastastikustes mõjutustes ning põimingutes, eeskätt eestlaste ja baltisakslaste vahekordi; samuti üritatakse jälgida ühiskondlike ja kultuuriliste muutuste mehhanisme seestpoolt. E. Jansen rõhutas ka vajadust mitte unustada võrdlusi ja suhteid muu maailmaga,[6] kuid see aspekt on enamasti jäänud siiski tagaplaanile.

Reet Bender heidab pilgu saksa keele kasutusele tänasel Eesti ja Läti alal. Kõnekate üksiknäidetega pikitud loost selgub, et keele kasutus varieerus eri sotsiaalsetes rühmades aadlikest voorimeesteni. Keele arengut mõjutasid sisseränne ning kontaktid teiste siinsete keeltega. Baltlaste kasutatud (balti)saksa keel erines häälduslikult, grammatiliste eripärade poolest ja sõnavaraliselt. Kohaliku keelepruugi elemendid lõid välja eeskätt isiklikus suhtluses ja erakirjavahetuses.

Toivo U. Rauna uurimus näitab, et 19. sajandil toimunud eesti keele edendamine elujõuliseks suhtlusvahendiks ja kultuurkeeleks oli eesti ja estofiilselt meelestatud baltisaksa intellektuaalide ladusalt sujunud ühisprojekt, mida toetas talurahva seas üldlevinud lugemisoskus. Eesti keele arengut toetanud baltlased olid siiski tähelepanuväärsed erandid, sest üldiselt ei teinud baltisaksa eliit midagi selleks, et edendada eesti keelt moderniseeruva suhtlusvahendina. Keele arengut mõjutasid vastavalt kas soodsas või ebasoodsas suunas ka kontaktid naabritega ja jäigad soorollid.

Aldur Vungi detailirohke artikkel jälgib J. V. Jannseni esivanemate edasipürgimist põlvkondade kaupa, kuni kihelkonnakooli haridusega poisist saab edukas maakeelse ajalehe väljaandja. Postipapa edu toimetajana võrreldes pastorite katsetustega seletab Vunk nii tema aatelisuse, vestmisoskuse kui ka maarahva elu, püüdluste ja hingehoiakute parema tundmisega.

J. Kivimäe käsitleb C. R. Jakobsoni „Esimese isamaakõne“ (1868) sõnavalikuid ja allikaid ning sellest kõnest käibele läinud seitsmesaja-­aastase orjapõlve müüdi järelelu. Ta tõstab esile Lydia Koidula isamaaluule mõju Jakobsoni mõtte- ja sõnavalikule, mainib kroonikaid jm., ent väljendab skepsist Garlieb Merkeli mõju suhtes. Ehkki pimeda orjaöö kujutelm jäi kõnes allikatega nõrgalt toestatuks, omandas see tohutu elujõu ning seda mõtet võib leida ka sealt, kus fraasi ennast välditi. Ilmselt on ajaloo mõistmise seisukohalt olulisim küsimus selle mõtte vastupidavusest, hoolimata mitmete teadlaste ja ideoloogide korduvatest katsetest seda naeruvääristada või ajaloo prügikasti saata. Võiks küsida, kas ja mil kujul oli see kujutelm rahva teadvuses juba eelnevalt olemas, nii et see pikemaid põhjendusi vajamatagi omaks võeti.

Mart Laar tõstatab taas küsimuse rahvusliku liikumise suure lõhe mõjust. E. Janseni eeskujul sedastab ta, et alguses see aktiveeris rahvuslikku liikumist. M. Laar leiab, et konkurents kahe leeri vahel on poliitiliselt üldiselt taganttõukava mõjuga. 1880.–1890. aastatel rahvaluule kogumisaktsioonis avaldunud rahvuskultuuriline aktiivsus, nagu ka muusika- ja karskusseltside arvu hoogsas kasvus väljendunud omaalgatuse tõus olevat selle kinnituseks.[7]

Karsten Brüggemann arutleb Siberi kui mälupaiga tähenduse üle eestlaste jaoks. Siber on saanud üldmõisteks kõigi nõukogudeaegsete vangilaagri- ja pagenduspaikade kohta. Sinna saatmise eesmärk polevat olnud mitte inimeste hävitamine, vaid assimileerimine, akulturatsioon, poliitiline ümberkasvatamine, alistamine ideoloogiale ja majanduslik ärakasutamine. Kodueestlaste ja Siberisse saadetute eluilmad võõrandusid. Eri vaatenurki sisaldavas artiklis arutletakse isikliku ja rahvusliku kannatuse, oleviku ja mineviku seoste, mälestamise poliitika, minevikuga toimetulemise protsesside jpt. tundlike küsimuste üle ning tehakse võrdlusi ida ja lääne suunas. Teemat kokku võttes kiikab autor ka tulevikku, märkides, et „kas ja mil määral Siber kui nõukogude aja rõhumise poliitiline metafoor end tulevikus rehabiliteerib, saab mitte just viimases järjekorras sõltuma Eesti-Vene naabrussuhete arengust“ (lk. 198).[8] 2022. aasta kevadel võib vaid nentida, et sellised väljavaated on väga haprad.

Aivar Põldvee on kokku kogunud infokillud kahe rootsiaegse köstri ja koolmeistri, vendade Mihkel ja Juhan Kilgi kohta ning sidunud need reduktsiooni- ja Põhjasõja-aegsete õigus-, kiriku- ja haridusolude kohta üldisemalt teadaolevaga. Koolmeistrite supliigid sellest ajast on haruldased. Uurimuse tulemused aitavad paremini hinnata nimetatud ametimeeste eripära ja õiguslikku seisundit Rootsi aja lõpul, mil nende olukorda mõjutasid ühelt poolt kuningas Karl XI deklareeritud vabadus, kuid teiselt poolt suur nälg (1695–1697) ja Põhjasõja laastamistöö. Reduktsioon mõjutas talupoegade arusaamu õigusest, õiglusest ja vahekorrast mõisaga; Elina Öpik on kirjeldanud seda kui sotsiaalpsühholoogilise atmosfääri muutust. A. Põldvee näitab, kuidas uuritud meeste arusaam õiglusest, staatusteadvus endast kui „kuninga ametnikest“, kel täita riiklikult tähtis ülesanne hariduse vallas, ja kirjaoskus aitasid neil surve tingimustes oma õiguste eest seista. Köster-koolmeistrite kihile võinuks tugineda ka eestlaste edasine sotsiaalne tõus, kui Põhjasõda poleks sellesuunalisi arenguid katkestanud.

Lembi Anepaio vaatleb 1795–1892 tegutsenud Vinni stifti kui aadliseisusest neidude õppe- ja kasvatusasutuse rolli baltisaksa haridusmaastikul, uurides selle asutamislugu, eesmärke, õppekava, juhatajannasid ja kasvandike edasist käekäiku. Ta järeldab, et tegemist oli omas ajas eesrindliku ja kõrge renomeega asutusega.

Tõnu Tannberg annab ülevaate Vene-­Türgi sõja (1877–1878) eel ja ajal noorsõdurite võtmistest väeteenistusse ning reservistide ja maakaitseväelaste mobilisatsioonidest ning meeste teenistuspaikadest, et paremini mõista sõja kohta Eesti ajaloos. Nekrutikohustuse ajal saadeti jalaväkke võetud eesti poisid pigemini impeeriumi kaugetesse piirkondadesse, kuid uuritaval ajal, mil kehtis juba üldine sõjaväekohustus, teenisid nad osalt Eestis, osalt lähikubermangudes paiknenud üksustes. Nende üksuste koosseisus jõudsid nad Vene-Türgi sõja ajal ka sõjatandrile.

Väärikas mälestusteos, mis küll kardetavasti edaspidi enam järge ei leia, kindlasti aktualiseerib E. Janseni nime ja pärandit kaasajas ning kinnitab, et tema looming on jätkuvalt au sees, ehkki tema südameasjaks olnud rahvusliku liikumise uurimine on „peatunud“.[9]

Kersti Lust (1976), PhD, Eesti Demograafia Keskuse vanemteadur, klust@tlu.ee

[1] Vestlus Ea Janseniga. – Kultuur ja rahvas, lk. 254.

[2] K. Lust. Rahvuseks saamise lugu. – Sirp, 19.10.2007.

[3] E. Jansen. Tagasi ajalukku. – Tuna 2003, nr. 2, lk. 131–136.

[4] Vt. ka M. Kivimäe. Rahvusriik kui südameasi? „Väikerahvaliku tunnetuse“ poliitilisest filosoofiast. – Tuna 2001, nr. 4, lk. 65–66. E. Piirimäe on E. Janseni puhul rääkinud „sotsiaalsest kultuuriajaloost“ ja „rahvusluse sotsiaalajaloost“: idem, Eesti rahvuslus Euroopa kontekstis. – Ajalooline Ajakiri 2007, nr. 1, lk. 93–109.

Sotsiaal- ja kultuuriajaloo vastastikuse seotuse kohta deklareerib ajakiri Cultural and Social History oma missiooni kirjelduses, et ühe uurimine võimaldab paremini mõista teist.

[5] K. Brüggemanni artikkel on enam-vähem samal kujul saksa keeles ilmunud 2009. aastal, ent seni tagasihoidlikult viitamist leidnud. Artiklis puuduvad kunstlikult konstrueeritud viited E. Jansenile, mida esineb mitmes teises kaastöös.

[6] E. Jansen. Hajamõtteid Eesti ajaloo uurimisest. – Ajalooline Ajakiri 1997, nr. 1, lk. 41.

[7] Vt. vrd. T. Karjahärm. Eesti rahvusliku liikumise mudelid uusimas historiograafias. – Acta Historica Tallinnensia 2009, nr. 14, lk. 163–167, millele M. Laar isegi ei viita.

[8] Artikkel valmis enne 2007. aasta pronksirahutusi.

[9] Viimast väidavad I. Põltsam-Jürjo, J. Kivimäe. Vt. Saateks. – Kultuur ja rahvas, lk. 6.