Paljudele algab suveootus kohe pärast jõule, ent kui oodatu lõpuks käes on, möödub see paraku kiiresti. Vahest seetõttu, et suviti püütakse ja ka jõutakse väga palju ära teha.

Aegade jooksul on suvi tähendanud nii kibekiiret heinaaega, pidevat peenarde rohimist või koduremonti, aga ka lihtsalt matkamist ja mõnusat rannapuhkust. Nõukogude ajal oli suvine puhkuseaeg pühendatud tihti just oma kodu ja aia korrastamisele. Maainimesed pidid lisaks kolhoosi heinateole muretsema ninaesise oma loomadele, milleks sugulased nii lähedalt kui ka kaugelt tihtipeale appi tõttasid – suvine heinategu elab kahtlemata veel paljude mälestustes. 

Samuti seostub suvega ujumine, olgu siis higi mahapesemiseks ja villide leevendamiseks pärast heinategu või lihtsalt mõnusaks äraolemiseks. Ujumiskursused olid Eestis juba 1920. aastatel küllaltki levinud. Ujumist kui spordiala illustreerib Tuna seekordne kaanepilt RootsiEesti ujumisvõistlustest Pirita jõel.

Olgu riigikord milline tahes, on suve üks tippsündmusi ikka olnud jaanituli. Kuna  jaanipäevale oli pühendatud fotonurk Tuna 2013. aasta kolmandas numbris, valisin sel korral jaanituld kajastavaid pilte siia rubriiki pigem meeleolu loomiseks.

Vanemale põlvkonnale meenutab lapsepõlvesuvi võibolla kolme pikka kuud maal vanaema juures või siis hoopis pioneerilaagris, õpilasmalevas või hiljem üliõpilasmalevas veedetud aega, mille kohta on filmiarhiivis säilinud vahvaid fotosid.

Tänapäeval on välja kujunenud hoopis uus ja omapärane matkamisvorm, mis kätkeb endas erinevate suvelavastuste, kontsertide ja laatade väisamist. Nende fotodeni jõuame ehk tulevikus, siin aga paar meeleolukat pilti sellest, kuidas kunagi matkati.

Läbi aegade on olnud populaarsemateks suvituskohtadeks Eestis Pärnu, Haapsalu, Kuressaare ja NarvaJõesuu, aga ka Elva, Viljandi ja Pühajärve ümbrus. Kõigist neist kaunitest kohtadest siinkohal pilte välja pandud ei ole, küll aga saab neist põhjalikuma ülevaate, vaadates filmiarhiivis säilinud filme „Suvituskohad kutsuvad“ (1937) ja „Eesti suvituskohti“ (1940).