Baltic Human-Animal Histories. Relations, Trading and Representations. Toim. Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath, Kadri Tüür. Berlin: Peter Lang, 2024, 370 lk.
Loomaajalugu on uus ning üha enam populaarsust koguv suund ajalooteadustes. Selle teket võib seostada sotsiaalajaloo tõusuga 1970.–1980. aastatel, mil hakati pöörama kõrgendatud tähelepanu kõikvõimalikele varasemal ajal marginaliseeritud ühiskonnagruppidele – naistele, invaliididele, homoseksuaalidele, vaestele, vasakukäelistele jne. Nii on ka loomaajaloolased võtnud oma eesmärgiks „ajaloo laiendamise“, agentsuse andmise neile, kellest seni on mööda vaadatud. Tegemist on ühtlasi uudse ja põneva lähenemisega, mis võimaldab vaadelda minevikusündmusi hoopis teise nurga alt – näiteks Esimene maailmasõda ning tööstusrevolutsioon omandavad sootuks teistlaadse tähenduse, kui analüüsida neid hobuste, koerte või rottide perspektiivist lähtuvalt. Kahtlemata on tegemist ka vajaliku teemaga, sest loomad on inimeste kõrval alati olemas olnud ning mõjutanud oluliselt ühiskonda, majandust ja kultuuri. Inimestki on määratletud eeskätt loomale vastandudes: inimene on midagi, mida loom ei ole. Selleks, et saada ammendavat tervikpilti minevikust ning sellest, kuidas inimesed maailma ning iseennast on tajunud, on paratamatult vaja tähelepanu pöörata ka loomade rollile ajaloos.[1]
Ka Eestis on viimastel aastatel hakatud üha aktiivsemalt loomaajalooga tegelema.[2] Olulise töö on loomaajaloo populariseerimisel ära teinud Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo keskuse (KAJAK) liikmed, kelle eestvedamisel ilmus hiljaaegu Peter Langi kirjastuses kogumik „Baltic Human-Animal Histories“. Raamatu eesmärgiks on kirjeldada Baltikumi loomaajalugu, kasutades lähtepunkti ja meetodina nn põimitud lähenemist (ingl entanglement). Rõhutatakse, et inimeste ja loomade ajalugu on omavahel lahutamatult seotud, mistõttu siinsete alade minevikku tuleks uurida lähtuvalt eri liikide perspektiivist, mitte inimkeskselt.[3] Baltikumi on kogumikus defineeritud võrdlemisi vabalt – tegelikult on vaatluse alla võetud vaid Liivimaa tema keskaegsetes piirides ehk siis Eesti ja Läti alad. Raamat koosneb 15 artiklist, millest valdava osa on kirjutanud Eesti ajaloolased. Sisuliselt on artiklid jagatud kolmeks: esmalt tegeldakse inimeste ja loomade omavaheliste suhetega, teiseks võetakse vaatluse alla loomadega seotud kaubandus ning kolmandaks kirjeldatakse loomade representatsioone ehk esitusi ajaloos.
Inimeste ja loomade omavahelistele suhetele keskenduvad kogumiku kuus esimest artiklit. Just suhted on peamine teema, millega on seni tegeldud ka rahvusvahelistes loomauuringutes. Loomaajaloolane Erica Fudge on rõhutanud, et loomaajalugu ei saagi uurida midagi muud kui inimeste suhtumist loomadesse, kuna ajaloo uurimine n-ö looma perspektiivist lähtuvalt ei ole võimalik kasvõi juba seetõttu, et loomad ei ole võimelised kõnelema ja kirjutama.[4]
Tavaliselt on uuringutes inimeste ja loomade omavaheliste suhete kohta leitud, et inimeste suhtumine loomadesse on läbi ajaloo olnud pigem negatiivne – instrumentaalne, ekspluateeriv, spetsiesistlik[5] ning inimkesksetest arusaamadest lähtuv.[6] Sarnaste järeldusteni jõuavad ka Inna Põltsam-Jürjo ning Ken Ird kogumiku esimestes artiklites. Põltsam-Jürjo on uurinud loomi keskaegse Liivimaa seadustes ning leidnud, et loomi on neis seadustes mainitud üllatavalt harva ning et suhtumine loomadesse oli keskajal valdavalt instrumentaalne. Loomi on keskaegsetes seadustes vaadeldud eeskätt kui omandit, mida on võimalik osta, müüa, rentida, pärida ja varastada – loomad olid „elavad asjad“, võrdsustatud esemetega, mille heaolu ei peetud oluliseks. Samalaadseid seisukohti esitab ka Ken Ird, kes on oma artiklis kirjeldanud zoofiilia juhtumeid varauusaegses Eestis. Ird rõhutab, et loomapilastuse lai levik Eesti maapiirkondades varauusajal ei olnud mitte märk loomaarmastusest, vaid andis pigem tunnistust instrumentaalsest ning ekspluateerivast suhtumisest loomadesse – loomi vaadeldi kui esemeid või vahendeid, mida oli võimalik kasutada oma ihade rahuldamiseks.
Inimeste ja loomade omavahelised suhted hakkasid muutuma uusaja lõpul ühes arengutega ühiskonnas, teaduses ja filosoofias.[7] Neid muutusi on kirjeldanud oma artiklites Kaarina Rein ning Ulrike Plath. Rein analüüsib Tartu Ülikooli meditsiinitekstide näitel, kuidas keskaegne, Aristotelese filosoofiast ning Piiblist lähtuv suhtumine loomadesse asendus 17. sajandi lõpul empiirilise, Descartes’i filosoofiast lähtuva lähenemisega. Plath on uurinud inimeste ja loomade omavaheliste suhete muutumist Riia loomakaitseliikumise näitel. 1861. aastal rajatud Riia loomakaitseselts oli esimene omataoline Vene keisririigis ning ühtlasi esimene Baltikumis. Plath on sidunud loomakaitse tekkimist Riias välismaa eeskujude, urbaniseerumise ning industrialiseerimisega, ent ka pärisorjuse kaotamisega. Ta on veendunud, et varane pärisorjuse kaotamine Liivimaal ning sellega kaasnev püüd üleüldise – ka loomade – vabaduse poole on põhjuseks, miks Venemaa esimesed loomakaitseseltsid tekkisid just Baltikumis.
Seda, kuidas on arenenud inimeste ja loomade omavahelised suhted 20. ning 21. sajandil, on analüüsinud Anita Zariņa, Dārta Treija ning Ivo Vinogradovs oma artiklis piisonite taasasustamisest Läti aladele ning Eve Rannamäe ning Anneli Ärmpalu-Idvand oma artiklis Kihnu maalammastest. Mõlemas artiklis on keskendutud liigikaitse küsimustele, kirjeldades pingutusi eelnimetatud liikide säilitamiseks 20. sajandi teisel poolel ning 21. sajandil.
Kogumiku teise osa neli artiklit on keskendunud kaubandusele loomadega. Paratamatult on inimene läbi ajaloo suhtunud loomadesse instrumentaalselt – kui ressurssi oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks – ning see peegeldub ka ajalooallikates. Sellest lähtuvalt on Juhan Kreem ning Ivar Leimus analüüsinud hobuste kasutamist keskaegsel Liivimaal. Mõlemad artiklid on kirjutatud sarnasel teemal ning täiendavad teineteist: Kreem on üritanud välja selgitada, kui palju hobuseid oli Saksa ordu Liivimaa haru ratsaväel, ning on kirjeldanud hobustega seotud terminoloogiat keskaegsetes allikates; Leimus on aga vaadelnud hobuste hindu keskaegsel Liivimaal ning hobusekaubandust Liivimaa ja Vene alade vahel.
Ka Lembi Lõugas ning Kadri Tüür on oma artiklid kirjutanud sarnastel teemadel, uurides kalu ning kalakaubandust. Kui Lõugas annab oma artiklis üldise ülevaate Läänemere kalastiku kujunemisest ning kaladega seotud arheoloogilistest uuringutest ja leidudest, siis Tüür on uurinud heeringate kujutamist regilauludes ning ilukirjanduses. Seejuures toob ta esile, et heeringat kirjeldatakse allikates enamasti kui ressurssi – kui midagi, mida oli võimalik importida, osta ja müüa ning mida vahel kasutati isegi maksevahendina. Analüüsides heeringat regilauludes ning ilukirjanduses, joonistub välja heeringa väärtuse järkjärguline kahanemine sedamööda, kuidas suurenes tema kättesaadavus. Kui varastes regilauludes seostus heeringas eeskätt pidusöökide ja rikkusega, siis 20. sajandi alguse ilukirjanduses on heeringat kirjeldatud pigem kui igapäevast, lihtsat toidust, mis seostub pigem vaeste inimeste toidulauaga. Tüür toob tabavalt esile, kuidas majanduslikud olud – heeringapüügi intensiivistumine ning sellega seotud heeringa kättesaadavuse suurenemine – on selgelt mõjutanud ka heeringa kujutamist kirjanduses.
Raamatu kolmas osa sisaldab viit artiklit, mis tegelevad loomade representatsioonide ehk esitustega. Representatsioonide all ei ole siinkohal mõeldud mitte üksnes loomade kujutamist kunstis, vaid ka loomade kirjeldusi ja sümboolikat ning tähendust tekstides ja lugudes. Läbi representatsioonide jõuavad raamatu viimastesse peatükkidesse ka üleloomulikud olendid: greifid, libahundid, lohed ja kentaurid.
Ajaliselt läheb esituste uurimisega kõige kaugemale Tõnno Jonuks, kes on uurinud greifide kujutisi Eestis hilisrauaajal. Jonuks on analüüsinud kolme arheoloogilist leidu, mida on traditsiooniliselt tõlgendatud kotkapeade kujutistena, ent ta esitab hüpoteesi, et tegemist võiks olla hoopiski müütiliste olendite, greifidega. Sellise oletuseni juhib teda asjaolu, et kõigil kolmel linnupeal on selgelt olemas kõrvad, mida lindudel olla ei tohiks, küll aga on olemas greifidel. Greife kujutati sageli keskaegses kristlikus mütoloogias ning juhul, kui tõepoolest oli tegemist greifidega, on see huvitav näide kristliku kultuuriruumi mütoloogiliste kujutelmade jõudmisest siinsetele aladele eelkristlikul ajal.
Loomade visuaalseid representatsioone on vaadelnud ka Anu Mänd, kes on oma artiklis analüüsinud loomakujutisi hiliskeskaegse Tallinna arhitektuuris. Loomade kujutisi keskaegsetel linnamajadel on enamasti kasutatud pühakute atribuutidena, heraldiliste sümbolitena, kaitsemärkidena või õpetlike lugude illustratsioonidena. Mänd toob välja, et 15. sajandi lõpul oli loomade kujutamine majadel sedavõrd levinud, et võib kõnelda isegi teatavast „loomamoest“ Tallinna arhitektuuris. Stefan Donecker ning Meelis Friedenthal on oma artiklites analüüsinud loomade kujutamist tekstides. Donecker on käsitlenud huntide ning libahuntide seostamist sõdade ning rahutustega Liivimaal 16. sajandi lõpul. Friedenthal on uurinud kasside seostamist maagia ja nõiakunstiga varauusajal, esitades huvitava ning igati loogilise hüpoteesi, et kasside ja maagia omavaheline seostamine võib olla seotud allergiliste reaktsioonidega kassidele.
Kogumiku viimane, Jaanika Andersoni ning Hilkka Hiiopi artikkel käsitleb Pompei stiilis seinamaalinguid Eesti mõisaarhitektuuris. Need läksid moodi 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses, kui Itaaliast Vesuuvi jalamilt avastati Pompei ning Herculaneumi linn koos säilinud sisekujunduse ning seinamaalingutega. Artiklis kirjeldatakse Vana-Võidu ning Suure-Kõpu mõisa näitel, kuidas Pompei stiilis seinamaalingud jõudsid ka siinsetele aladele. Vaatluse all olevaid maalinguid seob loomaajalooga nende temaatika: need kujutavad kentaure ja greife, putukaid, linde ja muid mitteinimesi.
„Baltic Human-Animal Histories“ on seadnud oma eesmärgiks kaasa aidata nn loomapöörde läbiviimisele Balti ajalooteadustes. Tegemist on kahtlemata olulise panusega: kogumik näitab veenvalt, et loomad on inimajalooga lahutamatult kokku põimitud ning et loomade uurimine siinses ajaloos on mõttekas, vajalik ja võimalik. Artiklid on väga erinevad nii teemade, meetodite kui ka uuritavate perioodide poolest. Ühendavaks elemendiks on loomad, kellele tähelepanu pöörates on suudetud anda siinsele ajaloole sootuks teine perspektiiv. Kahtlemata on tegemist märgilise kogumikuga, mida võib soovitada kõigile, kes on vähegi huvitatud siinsest keskkonna- või loomaajaloost.
Karl Hein, MA, ajaloodoktorant, Tallinna Ülikool, Narva mnt 25, 10120 Tallinn,
hein.karl@gmail.com
[1] Loomaajaloost üldiselt vt Handbook of Historical Animal Studies. Ed. by M. Roscher, A. Krebber, B. Mizelle. Berliin, Boston: Walter de Gruyter, 2021.
[2] Vt nt Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis. Toim. J. Kreem, I. Leimus, A. Mänd, I. Põltsam-Jürjo. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2022; L. Kaljundi, U. Plath, K. Tüür,
K. Vanamölder. Loomad ajaloos. Kus nad on? – Sirp, 6.06.2016, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomad-ajaloos/ (1.10.2024).
[3] Vt ka U. Plath, L. Kaljundi. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist. – Tuna 2017, 1, lk 2–8.
[4] E. Fudge. A Left-Handed Blow: Writing the History of Animals – Representing Animals. Theories of Contemporary Culture. Ed. by N. Rothfels. Bloomington: Indiana University Press, 2002,
lk 3–18.
[5] Spetsiesism (ingl speciesism) on arusaam, mille kohaselt mõned liigid (nt inimesed) omavad kõrgemat väärtust kui teised (loomad). Spetsiesistliku hoiakuga käib kaasas ka liigiline diskrimineerimine ning enda liigi eelistamine teisele. Mõistet on populariseerinud Austraalia filosoof Peter Singer (snd 1946), vt P. Singer. Loomade vabastamine. Tlk M. Gabruz. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, lk 35.
[6] K. Thomas. Man and the Natural World: Changing Attitudes in England 1500–1800. New York: Pantheon Books, 1983; P. Singer. Loomade vabastamine, lk 220–248.
[7] K. Thomas. Man and the Natural World, lk 143–180.