Eesti elanikel on ajaloo vältel tulnud korduvalt kogeda poliitilise võimu järsku vahetumist, paljudel koguni mitu korda ühe eluea jooksul. Vahetus on endaga kaasa toonud harjumuspärasest täiesti erineva ühiskonnakorralduse koos uute, eelnenust kardinaalselt erinevate väärtushinnangute ja tõekspidamistega. Seni kehtinud normid ja väärtused on sageli langenud lausa mõnituste ohvriks. Kultuuriuurija Airi Aarelaid-Tart tõdeb, et Stalini-aegsed kulakuteks ja kodanlikeks natsionalistideks tembeldamise kampaaniad või Nõukogude okupatsiooni järel Eestisse saabunud sovetliku meelsusega venekeelsete sisserändajate privilegeeritud positsioon tekitasid olukorra, mis võis teoreetiliselt küll anda tõuke dissidentlusele ja avalikule protestiliikumisele, kuid samahästi võis viia isiksuse psüühikat muserdava passiivse kohanemise ja enesessesulgumiseni.1A. AarelaidTart. Nullindate kultuur II: põlvkondade pihtimused. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu, 2012, lk. 10–11. Avalike protestiliikumiste võimalikkus sõltub poliitilise režiimi rangusest ja Stalini võimuloleku ajal ei saanud olla selles osas mingisuguseid illussioone. Otse vastupidi – ängistavas hirmuõhkkonnas ei juletud oma tõelisi mõtteid avaldada isegi kõige lähedasematele.
Sõjajärgse aja kirjeldamisel toob Aili Aarelaid-Tart paralleeli kirjandusteadlase ja filosoofi Mihhail Bahtini käsitlusega karnevalikultuurist, täpsustades, et tegemist oli vaid näilise sarnasusega, sest Bahtini kõikelubav karnevaliaeg lõppes mõne päevaga, Nõukogude okupatsioon kestis aga pea pool sajandit. Senised harjumuspärased rollid vahetati täielikult uute vastu. Lugupeetud taluperemehest sai kulak või kolhoosnik, sulasest täitevkomitee asjamees, nälgivas Venemaa külas hädavaevu alghariduse omandanud ja sealt Eestisse põgenenud kehvikust väidetav külluse ja kultuuri maaletooja ning sellele kõigele tuli nii mõnelgi tuntud kirjanikul kiidulaul kirjutada, kui ta veel üldse midagi avaldada soovis.2A. AarelaidTart. Sõja järel sündinute elude metamorfoosid. Ühe kursuse lugu . – A. AarelaidTart. Nullindate kultuur II: põlvkondlikud pihtimused, lk. 57.
Kuigi Eestis nii 1940., 1941., 1944. kui ka 1991. aastal aset leidnud poliitilise võimu muudatusi võib laias laastus ja üldistavalt käsitleda kultuuritraumadena, ei ole need kaugeltki võrreldavad. Kõigil juhtudel tuli muutunud oludega kohaneda, kuidas keegi oskas. Sageli, aga mitte alati, kattus poliitiline meelsus ka keeleruumiga. 1940. ja 1944. aastal oli eestikeelne elanikkond, mõnede eranditega, šokeeritud ja opositsioonis uue võimuga ning sunnitud oma senised tõekspidamised väliselt uute vastu vahetama. See omakorda tingis veidra paralleelteadvuse kujunemise, mille puhul õppis inimene hoolega jälgima, millal, kus ja kellele usaldada oma tõelisi mõtteid, millal esitada pealesurutud ideoloogiat ja mida hoida üldse salajas. Viimast tänapäeva mõistes ka täiesti süütu info puhul, näiteks oma vanemate elukutsest kõneldes. See oli aga võib-olla siiski väikseim ebameeldivus, mida teatav sotsiaalne päritolu või seotus Nõukogude võimu tingimustes endaga kaasa tõi. Olgugi, et sageli tuli end kontrollida ka koduseinte vahel, et vältida näiteks väikelaste pahaaimamatust sõnapoetusest tuleneda võivaid probleeme; eriti pingsalt aga juhtudel, kui elati ühiskorteris koos Venemaalt tulnud sõjaväelaste perekondadega, mis oli Nõukogude okupatsiooni esimestel aastakümnetel täiesti tavaline.
Nõukogude klassivõitluse ideoloogia vaimus ja repressioonimeetoditest tulenevalt pani ühe pereliikme kuulutamine valitseva võimu vaenlaseks märgi kogu perekonnale. Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Kirjandusmuuseumis on talletatud hulgaliselt mälestusi sellest, kuidas üks või teine on pidanud kannatama oma sotsiaalse päritolu pärast, jäädes ilma haridusest või töökohast; samuti oli teema uurimisel hõlpsasti võimalik koguda suulist pärimust. Dokumentaalset tõestusmaterjali on aga vähe, sest perekonnaliikmete represseerimist varjati võimude poolt. Kui Lenin pidas 1919. aastal partei programmi kohta kõne, ütles ta selgesti, et kodanlus tuleb maha suruda, aga kuidas, seda ta ette ei kirjutanud.3V. I. Lenin. Kõne partei programmist VK(b)P VIII kongressil 19. märtsil 1919. – V. I. Lenin. Valitud teosed kahes köites, II köide. Poliitiline Kirjandus, Tallinn, 1946, lk. 364. Nii kujunes päritolu tõttu tagakiusamisest tavaline nõukogude praktika, kus dokumendid ei peegeldanud reaalsust või siis oli seos väga moonutatud. Näiteks kirjutati küüditatud üliõpilaste eksmatrikuleerimisotsusesse põhjuseks õppetööle mitteilmumine. Samamoodi sai töölt vallandamisel esitada põhjusena igasuguseid väljamõeldisi tööga mitte toime tulemisest, kuigi vallandamise tegelikuks põhjuseks oli töötaja ebasobiv sotsiaalne taust. Sestap on sotsiaalse päritolu tõttu igapäevaelus takistuste seadmise uurimine metoodiliselt raske, sest enamasti ei vormistatud selle kohta dokumente, vähemalt mitte niisuguseid, mis oleksid ka täna Eesti ajaloolaste käsutuses. Mälestusi selle kohta on aga suhteliselt palju, kuid need ei ole mitte alati täiesti usaldusväärsed. On inimlik süüdistada oma ambitsioonide mitteteostumises meist sõltumatuid asjaolusid. Võrdlusmaterjaliks on näited inimestest, kelle vanemad ei olnud „sotsiaalselt sobivad“, kuid kes võeti ülikooli vastu isegi Stalini ajal, näiteks Eesti endine president Lennart Meri. Oleks ebaõige kahtlustada neid kõiki võimudega kompromissi sõlmimises, ehkki see on esmapilgul üks võimalikke seletusi. Nii oli teema uurimine keeruline ja aeganõudev ning kolleegide abita oleks autor arvatavasti ummikusse jooksnudki. Tahan siinkohal väärtuslike nõuannete eest tänada professor Enn Tarvelit, Eesti Mälu Instituudi teadureid Aivar Niglast ja Peeter Kaasikut ning Olev Liivikut Eesti Ajaloomuuseumist ja Marti Taru Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudist.
Karl Marxi sõnul tegi inimese ekspluateerimise teise inimese poolt võimalikuks eraomandus, mis tuli antagonismi kaotamiseks likvideerida.4H. Käärik. Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2013, lk. 38−40. Nõukogude Liidus ei piirdunud klassivõitlus aga sugugi ainult eraomanduse kaotamisega, likvideerida püüti ka igasugune teisitimõtlemine ja inimesed koos sellega. Esimesel nõukogude võimu aastal surus partei Punaarmee abil maha vähimagi vastupanu, pooldades seejuures avalikult terrorit. Viimase raames asuti ühiskonda puhastama ka „rahvavaenlastest“.5R. Service. Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu. Varrak, Tallinn, 2010, lk. 97−98. See toimus „proletariaadi diktatuuri“ raames klassivaba ühiskonna loomise sildi all, mis tegelikkuses lõi aga uue ning palju jäigema klassiühiskonna. Seda tunnistas Lenin isegi, öeldes, et klassid on ja jäävad olema terve proletariaadi diktatuuri kestel. Kui klassid kaovad, ei ole diktatuuri enam vaja, aga nad ei kao ilma proletariaadi diktatuurita.6F. Tšernov. Klasside ja klassivõitluse marksistlikleninlik teooria. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1952, lk. 49. Sama põhimõte sisaldus ka 1919. aastal vastu võetud Venemaa Kommunistliku Partei esimeses programmis, mille järgi on igasugusel riigil klassiline iseloom; kui klassid on kaotatud, siis pole enam vajadust ka riigivõimu järele. Nõukogude Venemaa oli seega samuti klassiühiskonnaga riik, kuid oma olemuselt väidetavalt kurnajate mahasurumisele sihitud ning selle eesmärgi saavutamiseks oli lubatud ükskõik milliste (sic!) vabadusekitsenduste tarvitamine. Ametliku retoorika kohaselt oli tegemist ajutise abinõuga ja partei programm lubas, et sedamööda, kuidas kaob võimalus ühel inimesel teist kurnata, kaob ka vägivalla vajadus.7Wenemaa Kommunistlise (enamlaste) Partei programm. Vastu wõetud partei VIII kongressil Moskwas, 18.–23. märtsil 1919. Peterburi, 1919, lk. 8–9. Seniks pidi aga proletariaat Kommunistliku Internatsionaali põhikirja järgi võimu säilitamiseks klassivõitlust hoogustama, muutma selle iseäranis laialdaseks, teravaks ja armutuks. Kodanliku klassi esindajad tuli senisest südikamalt oma töökohtadelt kõrvale tõrjuda, asendades nad kas või oskamatute töölistega, kui viimaseid võis ideoloogiliselt usaldada.8Kommunistlise Internatsionaali resolutsioonid ja põhikiri. Wasta wõetud Kommunistlise Internatsionaali teisel kongressil 17. juulist 7. augustini 1920. a. Kommunistlise partei Eestimaa keskkomitee kirjastus, 1920, lk. 5, 7.
Kui Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei võttis oma II kongressil 1903. aastal vastu partei esimese programmi, siis reguleeriti ka parteisse astumise põhimõtted. Lenin nõudis, et partei kasvataks süstemaatiliselt, vähehaaval ja püsivalt oma keskusele sobivaid inimesi, et ta näeks nagu peopesal iga kõrgele kohale kandideerija kogu tegevust ja tutvuks isegi nende individuaalsete iseärasustega.9B. N. Ponomarjov. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn, 1975, lk. 597. Partei liige pidi kuuluma ühte parteiorganisatsiooni, s. t. ta ei tohtinud olla korraga mitmes algorganisatsioonis. Seda põhjusel, et nii oli võimalik tagada partei tugev kontroll iga liikme tegevuse üle ja selle tegevuse kindel juhtimine.10Samas, lk. 57. Sama nõue jäi kehtima ka 1961. aastal vastu võetud partei programmis.11Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei põhikiri. Kinnitatud NLKP XXII kongressi poolt, osalised muudatused sisse viidud NLKP XXIII kongressi poolt. Eesti Raamat, Tallinn, 1966, lk. 13.
Parteiliikmeid ja liikmekandidaate jälgiti tõepoolest nagu peopesal. Näiteks Arvid Laatsiti juhtum, kes oli võidelnud Teises maailmasõjas Punaarmee ridades ja kahe medaliga autasustatud. 1945. aastal arutati tema parteisse vastuvõtmist, kuid ta kustutati kandidaatide nimekirjast, sest tema isa oli teeninud Eesti politseis ning õde ja vend kuulunud vastavalt Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu. Laatsit arvati kandidaatide seast välja kui parteisse sattunud juhuslik inimene.12Eesti Riigiarhiivi filiaal (edaspidi ERAF), f. 1, n. 4, s. 931, l. 90, EKP KK büroo protokoll nr. 88, 25.02.1950. Süüdistatuna partei petmises heideti selle ridadest välja ka Pavel Trover, kes oli varjanud oma isa ja venna teenimist Saksa sõjaväes.13Eesti Riigiarhiiv (edaspidi ERA), f. 1, n. 4, s. 931, l. 102, EKP KK büroo protokoll nr. 88, 25.02.1950. Need on vaid üksikud näited iseloomustamaks toonast olukorda, kus ühest küljest agiteeriti parteisse astuma ja sellest kõrvalehoidmine või toonases mõistes ebasobivate sugulaste ilmsikstulekul valituks mitteosutumine võis tekitada probleeme; teisest küljest, kord juba seal olles, pani parteist välja viskamine inimesele märgi, mis omakorda võis ta jätta ilma tööst ja raskendada uue ametikoha leidmist, rääkimata ühiskondlikul positsiooniredelil tõusmise võimatuks tegemisest. Mõistagi, nagu alati, leidus ka siin üksikuid erandeid.
Samasugune praktika leidis rakendust ka väljaspool „vastutavamaid valitsuskohti“, nagu neid nimetati Kommunistliku Internatsionaali põhikirjas.14Kommunistlise Internatsionaali resolutsioonid ja põhikiri, lk. 7. Näitena võib tuua juba 1941. aasta jaanuaris Tartu ülikoolis moodustatud kaadriosakonna, mille tööks oli ülikooli personali komplekteerimine õppejõududega, kes oleksid pädevad nii erialaselt kui ideeliselt. Et mõlemat nõuet oli 1941. aastal Eestis keeruline täita, sai määravamaks viimane. Kaadriosakond koostas õppejõudude kohta isikutoimikud iseloomustuste, poliitiliste kaebuste, anonüümkirjade ja tagaselja hangitud õienditega. Sellistes tingimustes pidasid paljud õppejõud targemaks ise ära minna enne, kui nad oleks vallandatud.15L. Raid. Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 1995, lk. 12–13. Paljud 1940.–1941. aastal arreteeritud, küüditatud, Punaarmeesse mobiliseeritud või Nõukogude Liidu tagalasse evakueeritud üliõpilased eksmatrikuleeriti ametlikult alles 1942. aastal, kusjuures eksmatrikuleerimise põhjuseks kirjutati sageli õppetööle mitteilmumine.16L. Raid. Repressioonid Tartu Ülikoolis 1944–1952. – T. Hiio, H. Piirimäe. Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2007, lk. 521; Andmebaas Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Koostamispõhimõtted ja ülevaade allikatest, Eesti Ajalooarhiiv ja Tartu Ülikool, http://www. ra.ee/apps/andmed/index.php/site/page?view=aaut_annotation (viimati vaadatud 22.07.2015).
Massiliseks kaadripuhastuseks läks Nõukogude okupatsiooni taastudes 1944. aastal. Ülikooli kaadriosakonda kohustati esitama parteibüroole ettepanekuid ülikooli puhastamiseks nõukogudevastaselt meelestatud professoritest ja õppejõududest; üliõpilastest ja aspirantidest, kes pärinesid kulakute, kaupmeeste ja ettevõtjate perekondadest, ning ka nendest, kes olid teeninud Saksa armees. Esimesel sõjajärgsel aastal eksmatrikuleeriti Tartu ülikoolist üle 700 üliõpilase, sageli taas õppetööle mitteilmumise ettekäändel. Tegelikult võis põhjuseks olla elulooliste andmete varjamine, Saksa sõjaväes teenimine, sugulaste Läände põgenemine vms., hiljem ka 1949. aasta küüditamine.17L. Raid. Repressioonid Tartu Ülikoolis 1944–1952, lk. 521, 523; Andmebaas Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944; K. Siilivask, H. Palamets. (koostajad). Tartu Ülikooli ajalugu II, 1918−1982. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, lk. 201.
Repressioonid üliõpilaste suhtes hakkasid sagenema, kui senine ülikooli kaadriülem Jenny Nõu asendati Helene Kurega. Inimeste üle otsustamisel sai põhiliseks nende isiklik toimik, millest loeti välja kas nõukogudevastane meelsus või ebasobivad ankeediandmed, milles võis muu hulgas kajastuda nõuetele mittevastav sotsiaalne päritolu. Kontrolli laiendati ka ülikooli tehnilistele töötajatele ja abipersonalile.18L. Raid. Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952, lk. 94.
Vahetati välja ka suurem osa üldhariduskoolide õpetajaid. Nn. kodanlised õpetajad vallandati või sunniti lahkuma „omal soovil“, mõnikord arreteeriti ja asendati ideoloogiliselt usaldusväärse kaadriga, kellel puudus sageli isegi keskharidus, rääkimata eriharidusest.19V. Sirk. Haritlaskond osutus visaks vastaseks. – Tuna 2004, nr. 1, lk. 61–63. Ühe näitena paljudest võib siinkohal tuua EK(b)P Tartumaa Komitee sekretäri ettepaneku Tartumaa TSN Täitevkomitee Haridusosakonna juhatajale Pärtile – kõrvaldada koolist kaks õpetajannat, kelle sobimatus tööks seisnes üksnes selles, et ühe isa ja teise abikaasa olid „sakslaste käsilastena“ 25 aastaks vangistatud.20ERA f. 12, n. 7, s. 24, l. 33, EK(b)P Tartumaa Komitee sekretär Kurvits Tartumaa TSN Täitevkomitee Haridusosakonna juhatajale sm. Pärtile, salajane, 08.01.1947. Mitte mingisugust etteheidet erialase tööga seoses.
Sotsiaalse päritolu tõttu teenistuse kaotamise oht ähvardas igas eluvaldkonnas. 1928. aastal vallandati Venemaal tuhandeid spetsialiste ja insenere, sest nad olid samadel ametikohtadel töötanud juba enne revolutsiooni, kuuludes seega võõrasse klassi. See oli piisav, et jätta nad ilma toidutalongidest ning arstiabist, mõnikord ka elukohast.21S. Courtois jt. Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Varrak, Tallinn, 2000, lk. 173. Pärast sõda ei läinud olukord sugugi lihtsamaks. Näiteks esitas 1946. aastal EK(b)P Tartumaa Komitee sekretär Peeter Tiido Tartumaa Sidekontori ülemale nõude Tabivere postiagentuuri töötaja vallandamiseks, kuna tema sotsiaalne päritolu ei vastanud nõuetele: „Käesolevaga teatame, et kod. Karin Põder, kes teenib Tabivere postiagentuuris, on rahvavaenlase perekonnast. Tema ema on arreteeritud ja NSVst välja saadetud. Miks Teie peate ametis sarnaseid isikuid? Teatage, mis on Teie poolt ette võetud sideaparaadi komplekteerimiseks ustavate kaadritega.“ Viis kuud hiljem on teatele lisatud käsikirjaline märge: „Kod. Põder on koheselt vabastatud. Alus: telefonikõne Sidekontori ülemaga sm. Štšerbanoviga.“22ERA f. 12, n. 7, s. 24, l. 52, EK(b)P Tartumaa Komitee sekretär Tiido Tartumaa Sidekontori Ülemale, 10.12.1946.
Mil moel pidi selline vallandamine kaasa aitama töörahva heaolu kasvule, nagu väideti Kommunistliku Internatsionaali põhikirjas, seda eriti olukorras, kus ideoloogiliselt sobivad teenistujad olid sageli puuduliku eesti keele oskuse ja haridusega, on ilmselt retooriline küsimus.
Kommunistliku Internatsionaali II kongressil 1920. aastal vastu võetud resolutsioonide järgi oli sotsialismi kui kommunismi esimese astme saavutamiseks kolm põhiülesannet, millest esimene kätkes endas „kurnajate“ ja kodanluse kukutamist. Alles teiseks ülesandeks oli kogu töörahva koondamine kommunistliku partei ideede alla ja kolmandaks tuli likvideerida väikemaapidajate ja väikeettevõtjate kahtlev seisukoht kodanluse ning proletariaadi, kodanliku demokraatia ja nõukogude võimu vahel. Esimese ülesande täielikuks täideviimiseks aitas ainult kodanluse väevõimuga kukutamine, kogu eraomanduse võõrandamine, kogu kodanliku riigiaparaadi purustamine, kõige ohtlikumate ja visamate kurnajate maalt välja saatmine või vangilaagritesse koondamine.23Kommunistlise Internatsionaali resolutsioonid ja põhikiri, lk. 2–3.
1934. aastal esitas Stalin partei 17. kongressil aruande ÜK(b)P KK tööst ja ütles, et klassideta ühiskond sünnib üksnes klasside hävitamise teel.24J. Stalin. Aruanne partei XVII kongressil ÜK(e)P Keskkomitee tööst. Külvaja, Leningrad, 1934, lk. 70. Nõukogude praktikas liigitati hävitamisele kuuluvatesse klassidesse kogu jõukam talurahvas, endised riigiametnikud, äripidajad, vaimulikud jt. S. t. kõik, kes olid revolutsioonieelsel ajal teeninud elatist mittetöölisena või olid seda teinud nende vanemad, õed-vennad, sugulased – ka see oli represseerimiseks täiesti piisav põhjus.
Kui lähtuda nõukogude propagandakirjandusest, siis moodustasid ekspluataatorite suurima ja julmima rühma kulakud, keda olnud 1928. aastal Venemaal 5 618 000. On oluline märkida, et see arv sisaldas ka klassivaenlaseks peetute pereliikmeid.25P. Tšeremnõhh. Kuidas tekkisid klassid ja miks toimub klassivõitlus. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1954, lk. 54–55. 1929. aastal ütles Stalin agraarmarksistide konverentsil, et aeg on küps minemaks kulakluse ekspluateerimistendentside piiramise poliitikalt üle kulakluse kui terve klassi likvideerimise poliitikale. Ta rõhutas ka, et mitte mingil juhul ei tohi lubada kulakuid kolhoosi.26J. Stalin. NSV Liidu agraarpoliitika küsimustest. Kulakute kui klassi likvideerimise poliitika küsimusest. Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1948, lk. 23−27. Tõenäoliselt 1950. aasta kevadel pidas EKP KK põllumajandusosakonna juhataja Aleksandr Sokolov ettekande salaja kolhoosidesse pugenud kulakutest, natsionalistidest ja muidu rahvavaenlastest. Mõne sõnaga mainis ta ka kahtlasi isikuid, kelle tegi kahtlaseks üksnes sugulus „nõukogudevastaste elementidega“. Seos nõukogudevastase elemendiga sai teiste seas saatuslikuks ka Kureküla külanõukogu kolhoosi „Võimas Jõud“ liikmele Milla Palule, kelle abikaasa Osvald oli arreteeritud. 1952. aasta 4. märtsil peeti kolhoosis üldkoosolekut, kus juhatuse esimees Tiits tõstatas küsimuse Osvald Palu kohta – „kas tema on enam sobiv kolhoosi koosseisu kuuluma või tuleb ta kolhoosist välja heita“. Järgnesid sõnavõtud Palu kuritöö hukkamõistmiseks ning koosolijate manitsemiseks enne otsuse langetamist tõsiselt järele kaaluda. Seejuures tegi keegi Glass ettepaneku visata oma mehe süütegude eest kolhoosist välja ka Osvald Palu abikaasa Milla, mis otsusena sündiski: „Vastuvaidlusi ei ole ja üldkoosolek, ilma vastu häälteta, otsustab välja heita kolhoosist, tagaotsitava röövmõrvari varjamise pärast omas majapidamises, kolhoosnikud Palu Osvald Jaani pg., kes juba arreteeritud, ja tema naine Palu Milla Kusta tr.“27EAA, f. T794, n. 1, s. 48, l. 102–107, Protokoll nr. 4 Elva rajooni Kureküla k/n kolhoos „Võimas Jõud“ üldkoosoleku kohta 4. märtsil 1952. a. Millest pidi viimane nüüd elama ja oma lapsi toitma, polnud kellegi asi. Tõsi, Milla Palul õnnestus tööle saada Kureküla sovhoosi, mille esimees oli Venemaalt tulnud eestlane Anton Konijärv, kes teda teenistusse võtma soostus. Ilmekas näide sellest, et kui inimlikkust jätkus, sai ohtlikke sotsiaalseid sidemeid varjata. Nõukogude klassivõitluse üks iseloomustavaid omadusi oligi muu hulgas see, et ta andis teatud mõõduvahendi inimlikkuse määramisel. Igasugune pealekaebamine ebasobivast sotsiaalsest päritolust või muu kompromiteeriv materjal võimaldas inimeste omavahelisi suhteid kiuslikult klaarida või lihtsalt vahendeid valimata võimudele pugeda. Rahvasuu räägib ka Palude loo puhul, et Osvald arreteeriti pealekaebuse tagajärjel ja kirjeldatud kolhoosikoosolekul, kus vastuhääletamine oli arusaadavatel põhjustel välistatud, tõstnud naabrinaine hääletusel aga lausa mõlemad käed.28Autori intervjuu Viiu Pendiniga, 22.11.2013.
Stalini surma järel hakkas terror tasapisi vähenema. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 1956. aasta XX kongressi salajasel ööistungil mõisteti Stalini isikukultus hukka, kuid kinnitati samas jätkuvalt, et partei senine poliitika oli olnud õige.29B. N. Ponomarjov. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu, lk. 563. Ajaloolase Richard Pipes’i sõnul võinuks repressioonide pelk hukkamõistmine viia kommunismi ebaseaduslikuks kuulutamiseni, sestap leiti lahendus Lenini jumalustamise taastamises ja jätkati ideoloogiliselt samas vaimus, s. t. ka klassivõitlus ei kadunud ära, vaid võttis aja jooksul varjatuma ja leebema kuju.30R. Pipes. Kommunism. Lühiajalugu. Tartu, Ilmamaa, 2005, lk. 94−95.
1956. aastal peetud NLKP XXI kongressil võeti vastu otsus, et sotsialism on Nõukogude Liidus saavutanud täieliku võidu ja on jõutud kommunistliku ühiskonna laiahaardelise ehitamise ajajärku. Sama väideti ka NLKP 1961. aastal vastu võetud kolmandas programmis, kus kinnitati, et sotsialism oli Nõukogude Liidus saavutatud ning nüüd tuli liikuda edasi kommunismile, mis pidi olema klassideta ühiskonnakord, kus kehtib ühtne tootmisvahendite üldrahvalik omandus ja kõigi ühiskonnaliikmete sotsiaalne võrdsus. See tähendab, et täielikult kadunuks klassiühiskonda veel ei loetud; küll aga olevat avaldunud kapitalistlikult ühiskonnalt kommunistlikule üleminekuks vajalik proletariaadi diktatuur nüüd rahvademokraatia vormis.31Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm (vastu võetud NLKP poolt). Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961, lk. 4−5, 19, 58; B. N. Ponomarjov. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu, lk. 592, 600. Klassivõitlusest kui kurnajate kihi hävitamisest enam ei räägitud, selle asemel aga allesjäänud klasside lähenemisest üksteisele. 1986. aastal võeti vastu partei programmi uus redaktsioon, milles on öeldud, et kõnealusel etapil on tähtis töölisklassi, kolhoositalurahva ja haritlaskonna omavaheline lähenemine; ühiskonna klassideta struktuuri tekkimine, milles etendab otsustavat osa töölisklass. Klassidevaheliste erinevuste ületamine ja klassideta ühiskonna loomine tähendas linna ja maa erinevuste kadumist ning talurahva elulaadi üha suuremat sarnasust töölisklassi elukorraldusega; linna ja maa sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike ja elukondlike erinevuste kaotamist ning kehalise ja vaimse töö tegijate üha orgaanilisemat ühitamist tootmistegevuses.32Nõukogude Liidu Kommunistliku partei programm. Uus redaktsioon. Vastu võetud NLKP XXVII kongressi poolt. Eesti Raamat, Tallinn, 1986, lk. 36–37, 50−51. Ehk peaaegu sama, mida oli öelnud Lenin 1919. aastal, kui ta kinnitas, et on vaja kaotada igasugune eraomandus, kaotada erinevused linna ja maa vahel ning ka füüsilise ja vaimse töö tegijate vahel.33P. Tšeremnõhh. Kuidas tekkisid klassid ja miks toimub klassivõitlus, lk. 78–79. 1986. aasta programmis eristatakse klassidena talurahvast ja töölisi ning vaimse ja füüsilise töö tegijaid. Revolutsioonilised ümberkujundused pidid tagama, et maa- ja linnatööliste elulaad samastub ning haritlaste loominguline panus suureneb materiaalses tootmises, mis kõik tagab sotsiaalsete rühmade lähenemise. Nende erinevuste täielik ületamine ja sotsiaalselt homogeense ühiskonna kujunemine pidid jõudma lõpule kommunismi kõrgemas faasis.34Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm, lk. 58–60.
Partei esimene, 1919. aasta programm oli lubanud, et sedamööda, kuidas kaob võimalus, et üks inimene teist kurnaks, kaob ka ajutiste abinõude ehk erinevate vägivallaviiside kasutamise vajadus, ja partei püüab neid kitsendada ning täielikult kõrvale heita.35Wenemaa Kommunistlise (enamlaste) Partei programm, lk. 8–9. 1980. aastateks oli massiline inimõiguste rikkumine tõepoolest vähenenud, kuid poliitilistest vabadustest, arvamuste vaba väljendamise õigusest, tegelikust usuvabadusest, kodanike võrdsest kohtlemisest, liikumisvabadusest jms. ei saa Nõukogude Liidu puhul rääkida kuni selle kokkuvarisemiseni.
Eespool on juba olnud näiteid sellest, kuidas inimest karistati selle eest, et tema lähikondsed olid Nõukogude Liidu kohtusüsteemi poolt riigivastastena süüdi mõistetud. Seaduse mõistes kandusid otsesed repressioonid esialgu sõjaväelaste ning laienesid edaspidi ka tsiviilisikute pereliikmetele.
VNFSV Kriminaalkoodeksi järgi võis sõjaväelase täisealisi perekonnaliikmeid karistada viie kuni kümneaastase vabadusekaotusega juhul, kui sõjaväelane oli välismaale põgenenud ja tema pereliige oli sellele kaasa aidanud või sellest teadnud, aga mitte võimudele teatanud. Seejuures need täisealised perekonnaliikmed, kes kuriteo toimepanemise ajal elasid põgenenud sõjaväelasega koos või olid tema ülalpidamisel, kaotasid valimisõiguse ja nad saadeti viieks aastaks asumisele Siberi kaugeimatesse rajoonidesse.36VNFSV Kriminaalkoodeks. Muudatustega kuni 15. novembrini 1940, Tallinn, 1941, §581v. Sõja puhkedes Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõjaväelaste pereliikmete karistamise korda täiendati. Vastavalt 16. augusti 1941. aasta NSVL Relvajõudude Kõrgema Ülemjuhatuse peakorteri direktiivile kuulusid arreteerimisele vangilangenud komandöride ja poliittöötajate perekonnaliikmed. Samasugust praktikat rakendati Teise maailmasõja ajal nn. Sippenhaftung´i raames ka Saksamaal, kus poliitiliste vastaste karistamine laienes nende perekondadele.
Vangilangenud Nõukogude rea- ja seersantkoosseisu pereliikmeid ähvardas ilmajäämine riiklikest toetustest ja abivahenditest, mis sõjaaegses nälgivas tagalas ning olematu tsiviilvarustuse tingimustes oli väga karm karistus.37P. Kaasik. Nõukogude Liidu sõjavangipoliitika Teise maailmasõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel. Sõjavangide kinnipidamissüsteem Eesti näitel ja hinnang sõjavangide kohtlemisele rahvusvahelise õiguse järgi. Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste dissertatsioonid, 29, 2012, lk. 221.
Järk-järgult karmistusid karistused ka tsiviilisikutest kodumaa reeturite perekonnaliikmete suhtes. Näiteks tuli ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsuse alusel 13. maist 1939 saata vangilaagrisse „eriti ohtlike“ kodumaa reetmises süüdi mõistetud isikute abikaasad.38Postanovlenie Politbjuro CK VKP(b) „O ženax izmennikov rodiny“ 13.05.1939. – Lubjanka. Stalin i NKVD, NKGB, GUKV „Smerš” 1939 – mart 1946. Dokumenty vysšix organov partijnoj i gosudarstvennyj vlasti, sostaviteli V. Xaustov jt. Toim. A. Jakovlev, MFD, Materik, Moskva, 2006, lk. 81. ÜK(b)P KK poliitbüroo otsus 17. augustist 1940 laiendas selle kõikidele perekonnaliikmetele.39Postanovlenie Politbjuro CK VKP(b) „Ob izmennikax rodiny“. – 17.08.1940. – Lubjanka. Stalin i NKVD, NKGB, GUKV „Smerš“ 1939 – mart 1946, lk. 184. Detsembris 1940 saatis NSVL siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria eriteate Jossif Stalinile, milles ütles, et varasemad kerged meetmed, mille järgi ei kuulunud välismaale põgenenud isiku pereliikmed represseerimisele juhul, kui nad sellest ei teadnud, ei olnud andnud vajalikku tulemust. Seega tegi Beria ettepaneku võtta kriminaalvastutusele kõik välismaale põgenenud isikute pereliikmed ja anda nende karistamise juhtumid NKVD otsustada.40NSVL siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria eriteade NSVL riikliku kaitsekomitee esimehele Jossif Stalinile, 04.12.1940. – Lubjanka. Stalin i NKVD, NKGB, GUKV „Smerš” 1939 – mart 1946, lk. 202−203. Otsus langetati ÜK(b)P KK poliitbürool 7. detsembril 1940. Selle järgi kuulusid Nõukogude Liidust põgenenud isikute pereliikmed asumisele saatmisele kolmeks kuni viieks aastaks koos kogu vara konfiskeerimisega. Kui ilmnes raskendavaid asjaolusid, kuulus „kodumaa reeturi“ pereliige arreteerimisele. Otsuse langetas NKVD erinõupidamine.41Postanovlenie politbjuro CK VKP(b) „O privličenii k otvetstvennosti izmennikov rodiny I členov ix semej” s pridloženiem specsoobščenija L. P. Berii I. V. Stalinu, 7 dekabrja 1940 g”. – Lubjanka. Stalin i NKVD, NKGB, GUKV „Smerš” 1939 – mart 1946, lk. 201−204.
Kodumaa reeturi pereliikmeteks loeti tema isa-ema, mees või naine, lapsed, vennad-õed, ämm ja äi, juhul kui elati ühises leibkonnas, milles seisnes nende ainus „süü“. Kui ei esinenud raskendavaid asjaolusid, siis kuulusid nad oma leibkonna liikme põgenemisel Nõukogude Liidust asumisele saatmisele riigi põhjapoolsetesse piirkondadesse. Asumisele saatmise otsuse tegi NKVD erinõupidamine ja asumisele saatmine pidi toimuma konvoi saatel, alaealisi lapsi ei tohtinud täiskasvanutest eraldada. Arreteeritud kodumaa reeturite pereliikmete alaealisi lapsi vanglasse ei saadetud, nad anti lastekodudesse. Asumisele saadetud pereliikmete vara kuulus konfiskeerimisele.42Samas, lk. 201−204.
NSVL riikliku kaitsekomitee otsus 24. juunist 1942 rõhutas, et see kehtis nii sõjaväelaste kui ka tsiviilisikute kohta. Kodumaa reeturite, kes olid süüdi mõistetud NKVD erinõupidamise poolt §581a alusel (spionaaž, ülejooksmine, Saksa karistus- või administratiivorganites teenimine, kodumaa reetmise katse jms.), pereliikmed kuulusid kinnipidamisele ja asumisele saatmisele viieks aastaks. Otsuse asumisele saatmise kohta tegi NKVD erinõupidamine. Pereliikmete alla loeti isa-ema, mees või naine, lapsed ning õed-vennad, kes elasid kuriteo sooritamise ajal nn. kodumaa reeturiga ühes leibkonnas. Arreteerimisele ja asumiselesaatmisele ei kuulunud need kodumaa reeturite pereliikmed, kes olid ise punaarmeelased või partisanid.43Postanovlenie GKO „O ženax semej izmennikov rodiny” 24.06.1942. – Lubjanka. Stalin i NKVD, NKGB, GUKV „Smerš” 1939 – mart 1946, lk. 350–351.
Kriminaalkoodeksis ja eespool nimetatud otsustes sätestatut siiski ei viidud ellu täielikult. Kodumaa reeturite ja nende pereliikmete erinevad kategooriad hõlmasid üle NSV Liidu miljoneid inimesi ja kõigi nende juhtumite uurimine ja karistamine polnud NKVDle, NKGBle ja Punaarmee vastuluurele füüsiliselt jõukohane. Nii oli karistamine paljuski juhuslik. Täpseid arve perekonnaliikmete arreteerimise kohta pole võimalik esitada.
Lisaks asumiselesaatmisele pandi avalikult häbiposti, jäeti ilma kodanikuõigustest, tööst ja elukohast ning taandati sotsiaalses hierarhias mitu ühiskonnagruppi, keda kvalifitseeriti uuele sotsialistlikule ühiskonnale „sotsiaalselt võõraste elementidena“. Kapitalismivastases revolutsioonis ja klassivõitluses kannatas inimesi kõikidelt elualadelt, kes mingilgi põhjusel ei sobinud loodavasse uude ühiskonda.44S. Courtois. jt. Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 173. Lubas ju partei programmgi „kurnajatelt“ poliitilised õigused ära võtta ja nende vabadusi kitsendada.45Wenemaa Kommunistlise (enamlaste) Partei programm, lk. 8–9.
Aastail 1918–1936 eksisteeris NSV Liidu konstitutsiooni alusel valimisõigustest ilma jäetud (lišennõje izbiratel´nõhh prav) elanikkonnagrupp, keda hakati kutsuma lišentsõ´deks.46Wenemaa Sotsialistlise Föderatiwse Nõukogude Wabariigi põhjusseadus (Konstitutsion). 13. trükikoda, Peterburi, 1918, §65.
Nendeks olid (endised) „mittetöisest tulust elatujad“, kelle sissetulek johtus maaomandist, ettevõttest, kapitalist jms. Sellesse kihti kuulusid nii kaupmehed kui ka mungad, nunnad ja preestrid, tsaariaegse politsei, eriti sandarmikorpuse ja kaitsepolitsei (ohranka) teenistujad ning agendid, tsaariperekonna liikmed, aga ka vaimuhaiged, eestkostealused ja teatud kuritegude eest karistatud. 1920. aastate teisest poolest sattusid ilmajäetute hulka mitte ainult sel hetkel, vaid ka revolutsiooni eel palgatööd kasutanud isikud. Vahepeal taastatud valmisõigusest jäid 1920. aastate teisel poolel uuesti ilma endised tsaariarmee ohvitserid, kelles nähti sõja korral potentsiaalset sisevaenlast. Samal ajal alanud kollektiviseerimise teostamiseks defineeriti kulakud kui ühiskonnakiht, kellelt võeti lisaks valimisõigusele ära ka kõik kodanikuõigused. Nad kaotasid õiguse igasugusele varale, nende senine vara konfiskeeriti ja nad asustati sunniviisiliselt ümber. 1930. aastal jäeti valmisõigustest ilma koguni organistid, kellel lisaks orelimängimisele oli religioossetel kombetalitustel ka mingisuguseid teisi talitusega seotud ülesandeid.47S. Krasil´nikov. Na izlomax social´noj struktury. Marginaly v poslerevoljucionnom rossijskom obščestve (1917 – konec 1930x gg.). NGU, Novosibirsk, 1998. Käesolevas töös on kasutatud elektroonilist varianti http://zaimka.ru/soviet/krasiln1.shtml. 13. mai 2012 – Istorija Stalinskogo Gulaga. Specpereselentsy. 5 kd. Moskva, 2004, lk. 42, 236; Politbjuro i krestjanstvo: vysylka, specsposelenie. Moskva, 2006, lk. 510; Selgitus Kesktäitevkomitee poolt nõukogude valimiste kohta antud instruktsiooni juurde. – Pravda 16. detsember 1930, nr. 345 (4790) http://www.oldgazette.ru/pravda/16121930/text2.html (viimati vaadatud 16.06.2016).
Ühe pereliikme kuulutamine režiimi vaenlaseks pani märgi kogu perekonnale ja ilmajäetu staatusesse langesid ka nende pereliikmed. 1929/30. aasta vahetusel kuulus ilmajäetute gruppi 3,7 miljonit inimest. 44% sellest moodustasid alla 18aastased pereliikmed. 1932. aastaks oli ilmajäetute arv koos perekondadega seitse miljonit.48Samas; S. Courtois jt. Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid, Tallinn, 2000, lk. 178.
Ilmajäetute grupp likvideeriti formaalselt 1936. aasta konstitutsiooni kehtestamisega, kuid oli erandeid. Asumisele saadetud kulakute õigused taastati, kuid sellest hoolimata lubati neil elukohta vahetada ainult ettenähtud asumispiirkonna ulatuses, neid ei peetud võrdväärseks riigi piires vaba liiklemisõigusega passiomanikega.49Trudposelenie’ks nimetati 1930. aastate alguses sunniviisiliselt ümberasustatud kulakute uusi elukohti, samuti kulakute asumiselesaatmist üldiselt. Väiksemas ulatuses ümberasustamisi toimus varemgi, kuid kulakutega algas inimeste suures ulatuses ümberasustamise kasutamine režiimi julgeolekualaste, ideoloogiliste, majanduslike, demograafiliste jm. eesmärkide täitmise nimel.
Valimisõigusest ilmajätmist kasutati ühiskonna ühe osa stigmatiseerimiseks ning valimisõiguse omamise tähtsus ei seisnenud mitte selle sõnasõnalises tähenduses, vaid hoopis märgistatud inimeste gruppi mitte kuulumises. Jättes kõrvale vaimuhaiged, eestkostealused ja kurjategijad, moodustasid ilmajäetute tuumiku „endiste ekspluataatorlike klasside“ esindajad ja enamlaste ideoloogilised vaenlased. Viimati nimetatute puhul oli valimisõigusest ilmajätmine üks repressiivmeetodeid.50S. Krasil´nikov. Na izlomax social´noj struktury; Istorija Stalinskogo Gulaga. Specpereselentsy, lk. 42, 236; Politbjuro i krestjanstvo: vysylka, spetsposelenie, lk. 510; Selgitus kesktäitevkomitee poolt Nõukogude valimiste kohta antud instruktsiooni juurde. – Pravda nr. 345 (4790), 16.12.1930. Ilmajäetu staatusesse langemine tõi kaasa töökoha kaotuse, arstiabist ilmajäämise, ametiühingutest ja kooperatiividest väljaheitmise, mis aastatel 1929–1935 kehtinud kaardisüsteemi tingimustes tähendas omakorda ka esmatarbekaupade, s.h. toiduainete riikliku hinnaga ostmise õiguse kaotust. Munitsipaalmajadest ja -korteritest väljatõstmise ja suurlinnade „puhastamise“ käigus aeti ilmajäetud välja ka suurematest linnadest; nende makse tõsteti ja neile kehtestati lisamaksud.51S. Krasil´nikov. Na izlomax social´noj struktury; Istoria Stalinskogo Gulaga. Specpereselentsy, lk. 42, 236; Politbjuro i krestjanstvo: vysylka, spetsposelenie, lk. 510; Selgitus kesktäitevkomitee poolt Nõukogude valimiste kohta antud instruktsiooni juurde. – Pravda nr. 345 (4790), 16.12.1930; S. Courtois jt. Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid, lk. 178.
Lastele tõi vanema(te) valimisõigusest ilmajätmine kaasa väljaheitmise õppeasutustest. Ka sõjaväkke mobiliseerimisel tuli rangelt kinni pidada klassivaliku põhimõttest, võtta armeesse ainult töörahvast, kulaklikud ja muud parasiitlikud elemendid tuli saata spetsiaalsetesse tööpataljonidesse.52B. N. Ponomarjov. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu, lk. 276. Aastail 1930−1937 suunatigi imajäetute kutseealised pojad eraldi nende jaoks loodud tagalakaitse (tõloopoltšenije) üksustesse, millega omakorda kaasnes vanematele sõjamaksukohustus kutseealise poja Punaarmeest välja jäämise eest. Kuigi tööpataljonlased polnud päris lindpriid, tunnetas ülejäänud ühiskond nende õigusetust ja kaitsetust. Ülemad kohtlesid neid sageli jõhkramalt; esines juhuseid, kus n.ö. vaba tööjõuna värvatud mehed kirjutasid tööpataljonlaste töö oma arvele; neid toitlustati vabast tööjõust kehvemini ja tööpataljonlaste tööohutusse ükskõiksest suhtumisest tulenevalt oli palju tööõnnetusi.53S. Krasil´nikov. Na izlomax social´noj struktury; Istorija Stalinskogo Gulaga. Specpereselentsy, lk. 42, 236; Politbjuro i krestjanstvo: vysylka, specposelenie, lk. 510; Selgitus kesktäitevkomitee poolt Nõukogude valimiste kohta antud instruktsiooni juurde. – Pravda nr. 345 (4790), 16.12.1930.
Valimisõigusi taastati jooksvalt ning 1920. aastate keskel taastati osa ilmajäetute valimisõigus ka kampaania korras. 1930. aastal lubati taastada vanematest eraldi elavate laste valimisõigus, mis kandis uue ühiskonna loomisel ja vana hävitamisel põlvkondadevaheliste konfliktide tekitamise eesmärki. Lisaks taastati tööüksustes teeninud meeste valimisõigus pärast kolme-nelja aastat töötamist ja valgete armeede endistel ohvitseridel ning ametnikel, kes olid teeninud Punaarmees ja võtnud aktiivselt osa Nõukogude Liidu kaitsmisest. Ülejäänud said taotleda valimisõiguse taastamist viis aastat pärast õiguste äravõtmist.54Samas. Varjatumalt käis stigmatiseerimine edasi ankeetidesse küsimuse lisamisega varasema õiguste kaotamise kohta.55Ankeedi faksiimilekoopia, http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Анкета_СпН_НКВД.jpg?uselang=ru (viimati vaadatud 16.06.2016).
Klassikuuluvuse määras sotsiaalne päritolu. Okupeeritud Eestis seati kohe 1940. aastal sotsiaalse päritolu kindlakstegemiseks sisse ankeedisüsteem. Põhjalik ankeet iseenda ja oma kodakondsete kohta tuli täita tööle või kooli kandideerides, mingisugust luba või toetust taotledes jne. Näiteks nõudis siseministeerium 1940. aasta augustis politseiprefektidelt andmeid muu hulgas ka politseikomissaride, abikomissaride ja konstaablite sotsiaalse päritolu kohta ning hoiatas, et „[– – –] andmetesse ebaõigete teadete paigutamine toob enesega kaasa deklareerijale ametnikule suuri halbtusi“.56ERA, f. 27, n. 3, n. 2812, l. pagineerimata, Siseministeeriumi Tallinna-Harju prefektuur Keila jaoskonna Politseikomissarile, 08.08.1940. Kui politseiaparaat 1940. aasta septembriks lõplikult likvideeriti ja loodi tööliste-talupoegade miilits, siis tuli ka miilitsakandidaatidel esitada tööle kandideerides elulookirjeldus, milles oli näidatud sotsiaalne päritolu, varasem kuuluvus parteidesse ja/või organisatsioonidesse, varanduslik seis jms.57P. Kaasik. Eesti politsei. – Sõja ja rahu vahel. Toim. E. Tarvel, II. S-keskus, Tallinn, 2010, lk. 384−386.
Need algkooliõpetajad, kellel oli reservohvitseri ettevalmistus ning kes soovisid edaspidi saada sõjalise õpetuse õpetajaks kesk- ja kutsekoolides, pidid hiljemalt 19. septembriks 1940 esitama riigikaitselise õpetuse nõunikule sooviavalduse ja ankeetlehe, kus muu hulgas oli küsimus jällegi ka sotsiaalse päritolu ja varandusliku seisu kohta.58ERA, f. R967, n. 1, s. 103, pagineerimata, ENSV Hariduse Rahvakomissariaat maa ja linnakoolivalitsustele, 16.09.1940. Sellised ankeedid tuli tegelikult täita kõigil õpetajail, koos hoiatusega ebaõigete või poolikute andmete esitamise eest: „Selle juures Maakoolivalitsus palub Teid hoiatada ja juhtida ankeedi täitjate tõsist tähelepanu selle peale, et antavad andmed peavad täielikult vastama tõsioludele ja et tõsioludest kõrvalekaldumiseks ei jäetaks vastamata ühtegi küsimust ning neid ei vastataks poolikult.“59ERA, f. R967, n. 1, s. 103, pagineerimata, Viljandi Maavalitsuse haridusosakonna ringkiri, 14.09.1940.
Ankeedid iseenda ja oma perekonna kohta tuli esitada ka koolilastel ja üliõpilastel. Nõukogude Liit deklareeris hariduse kättesaadavust kõigile, kuid siiski teatud mööndustega, millel ei olnud mingit pistmist õpilaste võimetega. Esimeseks sõelaks olid taas ankeetlehed. 1940. aasta ENSV keskkoolide tegevuse ajutise määruse järgi nõuti keskkooli astuda soovija vanematelt või hooldajatelt avaldust kooli direktorile, milles oli märgitud õpilase haridus, perekonnaseis ja sotsiaalne päritolu ning vanemate varandusliku seisundi tunnistus.60ENSV Teataja, 1940, 3, 27, Keskkoolide tegevuse korraldamise ajutine määrus, 03.09.1940. Samasugune nõue kehtis ka ülikooli sisseastumisel. Nii kandideerija enese kui ka tema vanemate kohta tuli esitada linna- või vallavalitsuse tõend, mis näitas ära isiku sotsiaalsesse kihti kuulumise ja varandusliku seisu enne 21. juunit 1940. Esmajoones võeti ülikooli vastu soovijaid tööliste, kehvema talurahva ja töötava intelligentsi hulgast.61Riigi Teataja 1940, 97, 957, Ülikoolidesse üliõpilaste vastuvõtmise määrus, 06.08.1940. 1940. aastal Tartu ülikooli rektoriks nimetatud Hans Kruus on meenutanud, et taotleti võimalikult paljude tööliste ja talupoegade laste vastuvõtmist ülikooli ning võib-olla oldi intelligentsi laste vastu pisut nõudlikum, väikekodanlaste järeltulijaist rääkimata.62J. Ant, T. Hiio. Tartu ülikool esimese Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 1940–1941. – T. Hiio, H. Piirimäe. Aja jooksul anketeerimise põhjalikkus muutus. Näiteks 1954. aastal tuli Tartu ülikooli üliõpilaskandidaadil esitada detailne ülevaade vanemate tegevuse kohta enne 21. juunit 1940, teatades muu hulgas vanemate endise sotsiaalse positsiooni, nende peamise tegevusala, kas ja kui palju nad omasid maad ning loomi, kas ja kui palju kasutasid palgalist tööjõudu, kas omasid tööstuslikku ettevõtet ning kui, siis millist ja mitme töötajaga jne. Sellest polnud aga küllalt, lisaks tuli teada anda, kas keegi sugulastest oli teeninud Saksa sõjaväes või viibis välismaal. Iseenda kohta tuli ankeeditäitjal vastata samadele küsimustele lisaks, kas tal esines kõhklusi parteiliini läbiviimise ajal.63Tartu Ülikooli Arhiiv (edaspidi TÜA) 9/56318, üliõpilase isiklik akt nr. 50231, l. 13–15p, Isiklik leht kaadrite arvestamiseks, 21.12.1954.
Ülikooli sisseastujate põhjalik anketeerimine kestis kuni 1960. aastate lõpuni, mil hakati ülikooli kandideerijate puhul piirduma küsitluslehtede täitmisega olulisemate isikuandmetega. Põhjalikum taustakontroll nihkus tööeluga alustamise või aspirantuuri astumise aega.64T. Hiio. Ülikooli asend Nõukogude Liidu valitsemissüsteemis. – T. Hiio, H. Piirimäe (toimetajad). Universitas Tartuensis 1632−2007, lk. 460.
Näiteks 1976. aastal tuli ülikooli astuda soovijal esitada oma vanemate kohta vaid töö- ja elukoht. Enam ei päritud ka välismaal viibivate sugulaste kohta.65TÜA 4k, 10453, Üliõpilase isiklik toimik, matrikli nr. 761088, l. 1–1p, avaldus rektorile, 09.07.1976. 1983. aasta ankeedis 1976. aastaga võrreldes erinevusi ei ole, küll aga tuli seda nüüd täita kahes eksemplaris, s. t. nii eesti kui ka vene keeles.66TÜA 4k, 21623, üliõpilase isiklik toimik nr. 83056, l. 2–2p, avaldus rektorile 23.08.1983.
Stalini-järgsel perioodil sai sotsiaalse päritoluga võrreldes üha olulisemaks töölisnoore staatus, sest parteid häiris asjaolu, et Nõukogude Liidus, mis pidi olema tööliste riik, komplekteeriti üliõpilaskond järjest rohkem mitte-töölispäritolu noortest. Kui seni võis soodne sotsiaalne päritolu ja poliitiline aktiivsus komsomolitegevuses aidata edasi ka mitte kõige paremate sisseastumiseksamite tulemuste korral,67T. Hiio. Ülikooli asend Nõukogude Liidu valitsemissüsteemis, lk. 461. siis 1957. aastast hakati kõrgkoolidesse vastuvõtmisel eelistama vastuvõtueeskirjade kohaselt neid sisseastujaid, kes olid keskkooli järel töötanud kaks aastat tootmises või teeninud sõjaväes. Vastasel korral tuli tööstaaž koguda kõrgkoolis õpingute kõrvalt.68A. Raudsepp. Ajaloo õpetamise korraldus Eesti NSV eesti õppekeelega üldhariduskoolides 1944–1985, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk. 35. Vanemate sotsiaalne staatus ei omanud enam nii suurt tähtsust, kui nad ei kuulunud just mõnda võimu erilise negatiivse tähelepanu all olevasse rühma, näiteks vaimulikkonda. Töölisnoore mõiste võrdsustati eelneva sõjaväes teenimise ja/või keskkoolijärgse töötamisega.69V. Sirk. Edasi, selg ees! Stalinijärgsete aastate haritlaspoliitika kahest tahust. – Tuna 2004, nr. 4, lk. 52.
Päriselt ei vaibunud sotsiaalse päritolu teema Nõukogude Liidus kuni selle lagunemiseni. Eespool on kirjeldatud Osvald Palu ja tema abikaasa Milla kolhoosist välja viskamise lugu, sest Osvald oli 1952. aastal rahvavaenlasena arreteeritud. 1985. aastal soovis tema tütar sõita ekskursioonile Soome Vabariiki. Kirjutanud ankeedis isa kohta, et too on 1966. aastal surnud, märkis KGB selle kohta oma tõendis, et isik varjab isa arreteerimist 1952. aastal. Tõsi, sõitu takistavaks see asjaolu toona enam ei saanud.70ERAF, f. 136SM, n. 1, s. 33371, väljasõidutoimik, 1985; Autori intervjuu korrespondendiga, 12.01.2014.
Lisaks ankeedile ja varandusliku seisundi tunnistusele seati kõigis kõrgkoolides sisse nn. mandaatkomisjon, mille ülesanne oli koostöös julgeolekuorganitega selgitada välja iga üksiku sisseastuja taust. Mandaatkomisjoni kuulusid kõrgkooli juht, partorg, ametiühinguvolinik, EKP Keskkomitee esindaja jt., kes kohtusid sisseastujatega isiklikult ning küsitlesid neid enne, kui otsustasid iga üksiku kandidaadi puhul, kas teda on sobiv lubada sisseastumiseksamitele. Kas mandaatkomisjoni kujul oli tegemist vastuvõtukomisjonist eraldi seisva üksusega või kutsuti nii rahvasuus sedasama vastuvõtukomisjoni, on hetkel vastuseta küsimus. Segadust tekitab asjaolu, et suulist pärimust kogudes kasutasid intervjueeritavad alati mandaatkomisjoni terminit, seni leitud kirjalikes allikates on aga sisseastumiseksamitele lubamise üle otsustamisel mainitud ainult vastuvõtukomisjoni. Seetõttu on artiklis vastavalt allikale kasutusel mõlemad terminid.
Ülikoolide vastuvõtukomisjonide istungite protokollidest nähtub selgesti, et vestlus kandidaatidega oli esimeseks sõelaks ülikooli pääsemisel ja otsus, kas üliõpilane sisseastumiseksamitele lubada või mitte, sõltus täielikult tema sotsiaalsest päritolust. Nii on näiteks Tartu Riikliku Ülikooli 1955. aasta protokollides nimekiri isikutest, kes on lubatud vastuvõtueksamitele; neist nii mõnegi järel seisab sulgudes aga käsikirjas lisatud tingimus – „kui esitab andmeid isa kohta“.71ERA, f. 5311, n. 2, s. 9, l. 65–76, Tartu Riikliku Ülikooli vastuvõtukomisjoni protokoll nr. 13, 30.07.1955. Selliseid kandidaate, kellelt nõuti enne eksamitele lubamise otsustamist täiendavaid andmeid isa kohta, leidub ka Tallinna Polütehnilise Instituudi vastuvõtukomisjoni protokollides.72ERA, f. R1834, n. 3, n. 246, l. 7, Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste vastuvõtukomisjoni istungi protokoll nr. 3, 04.07.1952; ERA f. R1834, n. 3, s. 246, l. 10, Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste vastuvõtukomisjoni istungi protokoll nr. 4, 11.07.1952. Mõnikord nõuti andmeid mõlema vanema kohta,73ERA, f. R1834, n. 3, s. 246, l. 13, Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste vastuvõtukomisjoni istungi protokoll nr. 5, 16.07.1952. vahel lausa pere siseasjade kohta. Näiteks tuli ühel Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kandideerijal esitada sisseastumiseksamitele pääsemiseks andmed oma isa kohta ning täpsustada, „millisel alusel“ toimus tema vanemate lahutus 1947. aastal.74ERA, f. R2191, n. 1, s. 27, l. 8, Tallinna Pedagoogilise Instituudi vastuvõtukomisjoni protokoll nr. 6, 29.06.1953. Küllalt sageli käskis komisjon sisseastujatel veel kord komisjoni ette ilmuda, kuid sissekandeid korduvkoosolekute kohta enam ei leidu. Arvata on, et eksamitele mittelubamist paberil üldjuhul ei kajastatudki. Mõningate harukordsete eranditega. Näiteks on Tallinna Polütehnilise Instituudi vastuvõtukomisjoni protokollis must-valgel kirjas otsus Matti Pätsi kohta: „Eksamitele mitte lubada. Vastuvõtukomisjon leiab, et ta ei sobi TPI üliõpilaseks oma päritolu tõttu.“75ERA, f. R1834, n. 3, s. 246, l. 16, Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste vastuvõtukomisjoni istungi protokoll nr. 6, 18.07.1952.
Professor Enn Tarvel mäletab, kuidas tema käest küsiti 1950. aastal mandaatkomisjonis vestluse jooksul kolm korda, kas ta isa oli Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses, millele Tarvel iga kord eitavalt vastas. Vastates samale küsimusele juba kolmandat korda, lisas ta, et ei tahetud – liiga vana oli! Tarveli vastuvõtmine ülikooli oli tähelepanuväärne, sest tema vend (snd. 1926), olles teeninud Saksa sõjaväes ja Tšehhis vangi langenud, teenis tööpataljonis ning onu Peeter Tarvel, Tartu Ülikooli ajalooprofessor, olid vangistatud ja Vorkutasse saadetud. See ei saanud komisjoniliikmetele teadmata olla.76Autori intervjuu Enn Tarveliga, 14.02.2012.
Et palju olenes komisjoniliikmete vastutulelikkusest, näitab ka järgmine lugu. Anna-Mirjam Kaber, sündinud Puhk, soovis pärast gümnaasiumi astuda Tallinna Polütehnilisse Instituuti laevaehituse erialale. Kui ta oli sisseastumisdokumendid esitanud, teatas rektor Ludvig Schmidt, et laevaehitusse teda vastu ei võeta, sest on teada, kes on tema isa,77Joakim Puhk (1888–1942), Eesti Vabariigi ettevõtja ja poliitik. ja küllap soovib tütarlaps lihtsalt merele pääseda. Küll aga soovitas rektor tal kandideerida õhtusesse majandusõppesse, kuhu Puhk tõepoolest ka vastu võeti. Aasta pärast proovis ta astuda Tartu ülikooli geograafia erialale, sest majandus ei paelunud, aga kahtlustab, et kukutati eksamitel nimme läbi. Kui ta seejärel esitas dokumendid Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse sisseastumiseks, öeldi vastuvõtus, et ei ole mõtet aega raisata. Lõpuks viis ta paberid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti füüsika-matemaatika erialale ja pääses ka õppima, kusjuures kaks venelannat jäeti välja. Anna-Mirjam Kaber arvab, et keegi pidi vastuvõtukomisjonis tema eest kostma, võib-olla prorektor Richard Kalling.78Autori intervjuu AnnaMirjam Kaberiga (sündinud Puhk), 01.08.2012.
Paljusid peletas selline kord üldse ülikooli astumast, julgust andmeid võltsida ei olnud ja ausus oleks nagunii ukse taha jätnud. Johannes Eermann meenutab, et põllumehe pojana oli ta alati soovinud astuda põllutöökooli. Kui aga õige aeg kätte jõudis, oli riigipööre juba toimunud ja senine kindel mõte ei leidnud enam poolehoidu. „Minule ei soovitatud Jänedale õppima minna, kuna kuuldavasti ei võetagi sinna õppima endiste suurtalunike (külakurnajate) lapsi. Nüüd pidid sääl õppima „kapitalismi ikkest“ vabanenud töölisnoored.“79Eesti Rahva Muuseumi korrespondentvastus (edaspidi ERM KV) 995, Johannes Eermanni mälestused, lk. 62p (53–236).
Evi Feldmann meenutab, et tema soovis edasi õppida Tallinna Õpetajate Seminaris, aga mandaatkomisjonist kaugemale ta ei jõudnud, sotsiaalne päritolu ei vastanud nõuetele. 1955. aastal lõpetas ta Viljandi Töölisnoorte Keskkooli, tänapäeva mõistes õhtukooli, ja proovis ülikooli pääseda. „Kord isegi teatati, et olen vastu võetud, hiljem aga saadeti dokumendid tagasi. Jälle see sotsiaalne päritolu!“80ERM KV 998, Evi Feldmanni mälestused, lk. 228 (227–234).
Seejuures on Feldmanni juhtum Eesti Rahva Muuseumis talletatavates mälestustes mõnevõrra eristuv. Sagedasti kohtab neis vastupidist – nii mõnedki, keda päritolu tõttu ülikooli ei võetud või ei hakanud nad sinna kandideerimagi, aimates ürituse mõttetust, on öelnud, et ainuvõimalik variant kõrgemat haridust saada oli asuda õppima õpetajate seminari. Võib arvata, et suur kaadripuhastus õpetajaskonnas põhjustas tööjõupuuduse, eriti kvalifitseeritud tööjõu osas, ning uutes oludes ei olnud koolmeistri amet enam sugugi populaarne, mistõttu tehti seminari sisseastujatele järeleandmisi. Siiski mitte alati, nagu näitab ülaltoodu.
Otsust mandaatkomisjoni tegevuse lõpetamise kohta pole seni õnnestunud leida, kuid allikad lubavad väita, et 1950. aastate keskpaigas selline süsteem lõpetati. Kui veel 1955. aastal heideti Tallinna Pedagoogilise Instituudi parteikomitee koosolekul kõrgkoolile ette, et eelmisel aastal ei olnud komisjon vestelnud kõikide sisseastumiskandidaatidega, ning nõuti edaspidi selle töö parandamist,81ERAF, f. 7068, n. 1, s. 73, l. 51−59, Protokol po zakrytogo partijnogo sobranija pervičnyj partijnoj organizacii Tallinskogo pedagogičeskogo instituta 08.06.1955. siis 1956. aastal ei olnud vastuvõtuküsimus parteikomitee koosolekutel kordagi päevakorral ning samamoodi ka Tartu ülikoolis.82ERAF, f. 7068, n. 1, s. 73 Protokoly partijnyx bjuro, 06.01.1956−26.12.1956; ERAF, f. 7068, n. 1, s. 305 Protokoly zasedanij partijnogo bjuro, 23.01.1956−11.12.1956.
Taustakontrolli vähenemine avas ülikooli uksed nii mõnelegi, kelle jaoks need seni suletud olid. Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susi tütar Heli Susi lõpetas 1948. aastal keskkooli kuldmedaliga. See tähendas toona sisseastumiseksamiteta vastuvõttu Tartu ülikooli. Kauem kui seitse päeva Susil aga üliõpilane olla ei õnnestunud, sest tema päritolule jõuti kiiresti jälile ning ta heideti rahvavaenlase tütrena ülikoolist välja. Alles kümme aastat hiljem, 1957. aastal õnnestus Susil uuesti ülikooli õppima asuda, sest siis enam mandaatkomisjoni ega põhjalikku taustakontrolli ei rakendatud.83H. Susi. Järelsõna. Kild Nõukogude Venemaa mosaiikpannoost. – A. Susi. Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest… – Akadeemia 2011, lk. 565; Autori intervjuu Heli Susiga, 09.01.2014. Tallinna Pedagoogilisest Instituudist on teada, et mandaatkomisjon ei otsustanud sisseastumiseksamitele lubamise üle juba enam 1956. aastal.84Autori intervjuu Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise keele õpetaja erialal lõpetanud Kristi Tarandiga, jaanuar 2015.
Tõenäoliselt oli see nii ka Tartus, kuid vastavat näidet ei ole lihtsalt õnnestunud veel leida. Teatud aseainena hakati kas just kohe, kuid hiljemalt 1959. aastast ülikooli sisseastujatelt nõudma iseloomustust kooli komsomoliorganisatsioonilt.85ERA f.R1834, n. 3, s. 562, Tallinna Polütehnilise Instituudi vastuvõtukomisjoni istungite protokollid, 1959.
Lisaks otsesele hariduse omandamise takistamisele kasutas nõukogude võim veel täiendavaid meetmeid, mis raskendasid nn. klassivaenlaste lastel soovitud haridustaseme ja eriala poole püüelda. Kuigi väidetavalt pidi kooliharidus Nõukogude riigis olema kättesaadav kõigile ja ilma piiranguteta, asus seesama riik õpilaste seas kohe tegema klassivahet ning sellega koos kitsendama hariduse kättesaadavust.
25. septembril 1940 võttis ENSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse kaotada kesk- ja kutsekoolides õppemaks,86ENSV Teataja 1940, 14, 137, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus, 25.09.1940. kuid 15. oktoobril samal aastal määrati keskkoolides ja kõrgemates õppeasutustes uuesti õppemaks neile õpilastele, kelle vanemad elatasid end „ilma tööta saadud tulust“.87ENSV Teataja 1940, 27, 311, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus keskkooli vanemate klasside ja kõrgemate õppeasutiste õppemaksu sisseseadmise kohta kodanike lastele, kes elatavad end ilma tööta saadud tulust ja stipendiumide sisseseadmisest üliõpilastele ja tehnikumide õpilastele, kelle vanemad ei elata ennast ilma tööta saadud tulust, 15.10.1940. Ilma tööta tulu saavaiks peeti:
– vähemalt ühe alalise palgatöötajaga põllumajanduslike või käsitööstuslike ettevõtete pidajaid;
– järelevalve alla võtmata tööstuslike, kaubanduslike või äriliste ettevõtete omanikke;
– väljaüüritavate kinnisvarade omanikke, kelle aastane tulu kinnisvarast ületas 600 krooni;
– järelevalve alla võetud või natsionaliseeritud majade omanikke;
– järelevalve alla võetud või natsionaliseeritud pankade, tööstuslike, kaubanduslike või äriliste ettevõtete omanikke ja kaasomanikke.
Olenevalt saadud tulust ja õppeasutusest küündis õppemaks 140 kroonist 440 kroonini aastas.88ENSV Teataja 1940, 27, 315, Juhis õppemaksu kaotamise kohta tööliste, töötava talurahva ja töötava intelligentsi lastele ning õppemaksude määramiseks neile õpilastele ja üliõpilastele, kelle vanemad elavad ilma tööta saadud tulust, dateerimata.
1946. aastal hakati aga õppemaksu nõudma kõigilt keskkoolis ja kõrgemates õppeasutustes õppijailt kaheksandast klassist alates. Tallinna üliõpilaste aastamaks oli 400 rubla, mujal Eestis õppivatel üliõpilastel 300 rubla. Kunsti-, teatri- ja muusikaüliõpilastel oli olenemata linnast õppemaks koguni 500 rubla aastas. Keskhariduse eest tuli Tallinnas välja käia 200 rubla aastas ja mujal Eestis 150 rubla.8916. detsembril 1947 kuulutati Nõukogude Liidus ootamatult ja elanikkonda ette hoiatamata välja rahareform. Reformil oli sääste konfiskeeriv iseloom, s. t. hoiukassas sai üksikisik vahetada kuni 3000 rubla uute rublade vastu vahekorras 1:1 (kuni 10 000 rubla vahekorras 3:2 ja veelgi suurema summa korral vahekorras 2:1), aga „sukasääres” hoitud raha sai nädala jooksul vahetada vahekorras 1:10. – I. Paavle. Põllumajanduse sovetiseerimine, käsikiri Eesti Mälu Instituudi valduses. Õppemaksust olid vabastatud:
– igasuguse pensioni saajad, kui see oli ainuke sissetulekuallikas;
– Punaarmee ja laevastiku reakoosseisu ja noorema juhtkonna lapsed;
– Teises maailmasõjas Punaarmees ja laevastikus võidelnud ohvitseride-invaliidide ning langenute, teadmata kadunute või sõjas saadud vigastuste tagajärel surnud ohvitseride lapsed, langenud partisanide ja sõjaväelaste rea-, seersandi- ja vanemate koosseisu lapsed, Punaarmees, laevastikus või partisanidena võidelnud I ja II grupi invaliidide lapsed;
– Punaarmee ja laevastiku reakoosseisu ja noorema juhtkonna ülalpeetavad kõrgemate koolide ja tehnikumide õpilased, kui nad said NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 1941. aasta 26. juuni seadluse alusel abiraha;
– kõrgemates koolides ja tehnikumides isikud, kes olid tulnud Punaarmeest ja laevastikust vigastuste või haiguse tõttu;
– kindralite, admiralide ja Punaarmee, laevastiku, NSVL Siseministeeriumi ja NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede ja organite vanemate ohvitseride (majorid, alampolkovnikud ja polkovnikud) lapsed – kõrgemate koolide üliõpilased ja ja tehnikumide õpilased, kui nad olid lastud pensionile seoses erru arvamisega tervislikel põhjustel või vanaduse tõttu pärast 25aastast teenistust.
Lastekodulapsed said tasuta õppida keskkoolides ja tehnikumides, kuid mitte ülikoolides.90ENSV Teataja 1946, 26, 214, Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus õppemaksu võtmise kohta kõrgemate koolide üliõpilastelt, tehnikumide ja teiste erikeskkoolide ja üldhariduslike keskkoolide 8., 9., 10. ja 11. klassi õpilastelt, 25.04.1946.
Täielikult kaotati õppemaks keskkoolides alates 1. septembrist 1956.91ERA, f. R14, n. 1, s. 1, NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministri käskkirjad (5. jaanuar – 19. oktoober), 1956. Töötava intelligentsi hulka, kelle lapsed võisid taotleda õppemaksust vabastamist, ei kuulunud „niinimetatud vaimulike ametite pidajad (pastorid jne.)“ ega varem politsei ja Kaitseliidu juhtivkoosseisu kuulunud isikud.92ENSV Teataja 1940, 27, 315, Juhis õppemaksu kaotamise kohta tööliste, töötava talurahva ja töötava intelligentsi lastele ning õppemaksude määramiseks neile õpilastele ja üliõpilastele, kelle vanemad elatuvad ilma tööta saadud tulust, 16.10.1940. Õppemaksu suuruse93Õppemaksu I järk: Tallinna keskkoolides ja kutsekoolides 180 krooni aastas, ENSV Tallinna Polütehnilises Instituudis 360 krooni aastas ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 440 krooni aastas. Teistes linnades ning kesk ja kutsekoolides maal 140 krooni aastas, Tartu Riiklikus Ülikoolis 280 krooni aastas ja Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis 440 krooni aastas. I järgu suuruses pidid õppemaksu tasuma natsionaliseeritud või järelevalve alla võetud pankade, tööstuslike, kaubanduslike või äriliste ettevõtete omanikud ja kaasomanikud, järelevalve alla võetud või natsionaliseeritud majade omanikud, põllumajanduslike ettevõtete pidajad vähemalt kolme alalise palgatöötajaga.
Õppemaksu II järk: Tallinna kesk ja kutsekoolides 140 krooni aastas ja ENSV Tallinna Polütehnilises Instituudis 280 krooni aastas, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 360 krooni aastas. Teistes linnades ning kesk ja kutsekoolides maal 100 krooni aastas, Tartu Riiklikus Ülikoolis 200 krooni aastas ja Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis 360 krooni aastas. II järgu suuruses kohustusid õppemaksu tasuma järelevalve alla võtmata või natsionaliseerimata väljaüüritavate kinnisvarade omanikud, kelle aastane tulu kinnisvarast ületas 1940. aasta 1. septembri seisuga 600 krooni aastas, järelevalve alla võtmata või natsionaliseerimata tööstuslike, kaubanduslike või äriliste ettevõtete omanikud, palgatöölistega käsitööstuslike ettevõtete omanikud, ühe või kahe alalise palgatöötajaga põllumajanduslike ettevõtete omanikud. (ENSV Teataja 1940, 27, 315, Juhis õppemaksu kaotamise kohta tööliste, töötava talurahva ja töötava intelligentsi lastele ning õppemaksude määramiseks neile õpilastele ja üliõpilastele, kelle vanemad elatuvad ilma tööta saadud tulust, 16.10.1940.)
Siinkohal mõned palgad ja toiduainete hinnad, saamaks aimu õppemaksu tegelikust suurusest toonastes tingimustes. Näiteks oli ELKNÜ Tallinna Linnakomitee raamatupidaja kahe nädala netopalk 1946. aasta jaanuaris 236 rubla ja 47 kopikat; koristaja sai sama aja eest kätte 75 rubla. (ERAF, f. 176, n. 4, s. 33, ELKNÜ Tallinna Linnakomitee tehnilise jõu palgad, 15.01.–30.01.1946). Vastutavate töötajate palgad olid muidugi kõrgemad, ELKNÜ Tallinna Linnakomitee I sekretäri poole kuu netopalk oli 418 rubla, propagandasekretäril 450 rubla (ERAF, f. 176, n. 4, s. 33, ELKNÜ Tallinna Linnakomitee vastutavate tööliste palgad, 01.03.–15.03.1946). Samal ajal oli 1945. aastal kartuli vabaturu kilohind 7–8 rubla ja sealiha kilohind 120 rubla, ühe muna eest tuli välja käia sama summa mis kilo kartulite eest. Mitte sugugi parem ei olnud olukord maal. Talusid kohustati andma riigile naturaalandamit hindadega, mis tähendasid sisuliselt kinkimist. Kartuleid „ostis“ riik hinnaga 5,5 kop/kg, sealiha 0,83–1,18 rbl/kg eest ning mune 24 kop/tk. Kui kuni 1947. aasta rahareformini oli olukord keeruline, kuid veel siiski talutav, siis pärast reformi langesid küll turuhinnad, aga vähenesid ka sissetulekud ning inimestel hakkasid tekkima võlad. See omakorda tähendas üle jõu käivaid trahve või kuni kaheaastast vangistust. 1948. aastast juba asumisele saatmist ning ainuüksi samal suvel saadeti Vene NFSVs kohustuste mittetäitmise eest asumisele 12 000 talupoega. (Vt. lähemalt: I. Paavle. Vili ja munad režiimi teenistuses. Sundandam 1940. aastate Eesti külas. – Ajalooline Ajakiri 2009, nr. 1/2, lk. 213–229. või vabastatuse määras isiku sotsiaalne staatus enne 21. juunit 1940 ning tõendi selle kohta andsid õpilase alalise elukoha linna- või vallavalitsused. Näiteks kuulus õppemaksukohuslaste I järku Pärnu 2. Keskkooli õpilane Chae Gordin, sest tema vanemad olid olnud kaasomanikud natsionaliseeritud kaubandusettevõttes.94EAA, f. 4643, n. 1, s. 528, l. 11, Pärnu linnavalitsuse tunnistus nr. 2714, 30.10.1940. Albina Heinsalul, kelle isa oli olnud põllumajandusliku ettevõtte pidaja ühe alalise palgatöötajaga ja ema oli algkooliõpetaja, kuuludes seega töötava intelligentsi hulka, tuli maksta õppemaksu II järgu kohaselt.95EAA, f. 4643, n. 1, s. 528, l. 13, Pärnu linnavalitsuse tunnistus nr. 1730, 04.11.1940. Niisiis, lapsed, kelle vanemad olid enne 21. juunit 1940 olnud majanduslikult toime tulevad inimesed, kellelt nüüd vara ja võimalik, et igasugune sissetulek ära oli võetud, määrati õppemaksukohuslaseks, kuigi nende vanemail selle maksmiseks enam raha olla ei pruukinud. 1956. aastal selline vahetegemine lõppes.
Nõukogude ideoloogias nägi klassivõitlus ette nn. kurnajate klassi hävitamist ning proletariaadi diktatuuri abil klassideta ühiskonna saavutamist. Kurnajateks loeti ühiskonnagrupid, kes olid enne revolutsiooni omanud vara või kuulunud haritlaskonna hulka: talunikud, õpetajad, vaimulikud, ettevõtjad, poliitikud jt. Põhimõtteliselt kõik, kes ei olnud kehviktalupojad või töölised. Konstrueeritud kommunismiteooria järgi, mis väitis end teostavat marksismi, moodustasid kodanlased ja töölised teineteisele vastanduvad klassid, kelle rahumeelne kooseksisteerimine ei saanud olla võimalik. Uues loodavas ühiskonnas ei tohtinud kodanlastel olla üldse mingisugust kohta, nad tuli likvideerida. Punase terrori algaastail räägiti avalikult mahalaskmistest ja asumiselesaatmistest. Hiljem muutus see umbmäärasemaks retoorikaks klassiühiskonna hävitamisest, mille teostamise reegleid täpsemalt küll ei sõnastatud, ent 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artiklit, mille järgi on kõik inimesed oma õigustelt võrdsed, ei hakatud NSV Liidus mitte kunagi austama.
Pärast Stalini surma muutus represseerimine klassivõitluse sildi all küll varjatumaks, ent päriselt ei kadunud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Õppimisel, töötamisel, avalikus elus osalemisel jms. sai sotsiaalne päritolu nii mõnigi kord takistavaks asjaoluks. Klassivõitluse pehmem vorm dokumentatsioonis ei kajastunud või esines seal tegelikkusest sootuks erineval kujul. Näiteks elimineeriti ülikooli sisseastujate hulgast sotsiaalselt päritolult ebasobivad kandidaadid juba enne sisseastumiseksameid. Päritolust tingitud otsused edastati üliõpilaskandidaadile kohapeal ja suuliselt. Mingisugust jälge sellest ei jäänud mujal kui mälestustes, vähemalt mitte sellisel kujul, mis oleks praegu Eesti ajaloolastele kättesaadav. Mõningaid erandeid muidugi on. Ankeetidesse jäi taustakontroll sisse kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni; mida aeg edasi, seda leebemalt, kuid siiski. Näiteks tuli kuni NSV Liidu lagunemiseni välisriigi külastamiseks väljasõiduloa taotluses loetleda üles nii Eestis elavad kui ka välismaal viibivad lähisugulased.
Sotsiaalse päritolu tõttu töölt vallandamisel esitati otsuses põhjuseks sageli tööga mitte toime tulemine. Seejuures tasub meeles pidada, et eelkirjeldatud otsuste tegemine taandus sageli otsuse langetajate empaatiavõimele ja laveerimisoskusele. Ühest kolhoosist rahvavaenlase kodakondsena väljavisatu võis saada tööd teises, olenes esimehest, ning ühes kõrgkoolis ebasobiva sotsiaalse päritolu tõttu ukse taha jäänud nooruk võis asuda õppima mõnes teises – kui seal leidus keegi, kel süda sees ja kelle sõna maksis.
Artikkel on valminud Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi toel (riigieelarvelise toetuse kasutamise leping 10.1-8.1/14/828).
