Ava otsing
« Tuna 4 / 2018 Laadi alla

Kohanemise ja vastupanu vahel
Königsbergi valgustajad Liivimaal: Hamann, Lindner, Herder (lk 12–18)

Need Liivimaad viljastanud impulsid, mis lähtusid kolmest siinse käsitluse pealkirjas nimetatud königsberglasest, võlgnesid oma jõu noorusele. Riia linna esiletõus paljukiidetud Hamanni ja Herderi ajajärgul oli noorte inimeste toimekuse tulemus. See sai alguse aastal 1749, kui Königsbergis hakkas ilmuma üliõpilasleht Daphne, mida andis välja üks tollal alles kujunev sõprusring. Selle moodustasid Pommerist pärit pastoripoeg Johann Gotthelf Lindner (1729–1776), Königsbergi haavatohtri poeg Johann Georg Hamann (1730–1788) ja Riia suurkaupmehevõsu Johann Christoph Berens (1729–1792). Seesama Berens, kes hiljem sai kuulsaks „Liivimaa valgustuse isana“, oli niisiis otsekui neljanda königsberglasena algusest peale teistega kaasas. Avaldamiskogemusega Lindner oli kogu ettevõtmise käivitaja, Hamann keeleandekas kirjamees, Berens aga „koordinaator“ ja „kulissidetagune traaditõmbaja“.1J. Kohnen. Nachwort [Järelsõna Daphne taastrükile]. – Regensburger Beiträge zur deutschen Sprach- und Litera­turwissenschaft, Reihe A: Quellen, Bd. 5, 1991, pagineerimata. Hamannile tähendas literaadiseisus sotsiaalset tõusu, Lindnerile seniste seisuseõiguste säilimist, Berensile oli see vaid lisandus. Tema sotsiaalne positsioon ületas kaaslaste oma. Ta kuulus ühte Liivimaa kahest juhtivast seisusest, nimelt Riia linlikku patriitsidesukku, mis asetas end rüütelkonnaga ühele pulgale ja Berensi ajal vaat et sellest kõrgemalegi. See, et Berens koondas kolm königsberglast hiljem Riias enese ümber, tulenes tema oskusest ette näha, millistel uuenduslikel impulssidel saaks Liivimaal olla väljavaateid ja millistel mitte. Heidan sellele järgnevalt valgust viie kokkuvõtliku punktina.

I

Esimesena kolmest königsberglasest saabus Liivimaale Hamann ja see sai teoks tema sõbra Berensi otsese mõjuta, sest too oli veel oma õppereisil mööda Euroopat. 1752. aastal asus tollal 22-aastane Hamann tööle koduõpetajana paruness Budbergi juures Ķieģeļi (sks. Kegeln) mõisas Valmiera (Volmari) lähedal. Siin puutus ta kokku Balti maa-aadli üsnagi lodevate ettekujutustega kasvatusest. Õpetatust peeti taunimisväärseks, seltskondlike rituaalide harjutamine seevastu oli soositud. See pani Hamanni jahmatama. Ta oli omaks võtnud pedagoogilise hoiaku, mis võimaldaks õpitava aine lapseni viia tema vajadusi ning konkreetset olukorda, mitte aga vanemate poolt peale sunnitud nõudeid arvestades. Koduõpetajana visandab ta meetodi, mis ei lähtu ei ainest ega õpetajast, vaid on orienteeritud lapsele. Kuus aastat enne Rousseau „Émile’i“ kavatseb ta, nagu ise kirjutab, „maailma kasvatuse kaudu üles äratada“.2J. G. Hamann. Briefwechsel. Hrsg. W. Ziesemer, A. Henkel. Bd. I. Wiesbaden: Insel Verlag, 1955, lk. 198 (kiri Johann Gotthelf Lindnerile, mai 1756). Tema ambitsioone Budbergi kodus hakkab aga takistama lapse ema. Too ei toeta Hamanni püüdlusi. Viimaks kirjutab Hamann talle ilustamata toonis: „südametunnistusega vanemad“ peaksid endale kord „aru andma oma laste kasvatusest. [– – –] Neil olendeil on inimlikud hinged ja meie eesmärk pole neist teha nukke, ahve, papagoisid või midagi veel hullemat.“3J. G. Hamann. Briefwechsel, Bd. I, lk. 47. Postiga saadetult järgneb sellele Hamanni vallandamiskiri. Poolmetsiku õigekirja abil annab paruness teada, et ta ei taha lasta oma lapsi kasvatada Hamanni näo järgi. Hamanni õpetatus olevat talle pinnuks silmas. Hamann nägevat välja nagu „raamatuid täis riputatud ilmasammas, mis ei tee veel kellestki oskajat koduõpetajat“.4J. G. Hamann. Briefwechsel, Bd. I, lk. 52. Hamanni teine teenistuskoht Kuramaal on haridusele avatum, kuid ka seal ei osata tema arust ei laste kasvatamist ega tema enese püüdlusi piisavalt hinnata. Kui teda siis veel lõpuks ka ära kasutatakse sekretärina mitmesuguste mõisaostude ja -müükide teostamisel, ütleb ta oma ameti esimesel võimalusel üles. Moodsad kasvatusteooriad ei ole Balti aadlikodudes veel nõutud ja noor Hamann ei ole selles punktis valmis ka järeleandmisi tegema.

II

Olukord muutub, kui sõber Berens valgustusideedega laetult 1754. aastal Riiga tagasi jõuab. Kuulnud, et Hamann on Kuramaal, võtab ta temaga ühendust, pühendab ta oma plaanidesse ning võidab enesele koostööalti intellektuaali, kelle võimed ta oma eesmärgi nimel tööle rakendab. Mängu astub ka teine königsberglane, Johann Gotthelf Lindner. Tollal 25-aastane ja Berensiga ühevanune Lindner on nüüd magister, koolis ja ülikoolis vilumusi omandanud õpetaja ja tuntud publitsist kaunite teaduste vallas. Berensi mahitusel ja Hamanni julgustusel nimetatakse ta 1755. aastal patriitsliku Riia toomkooli reformimeelseks rektoriks. Rolliteadlikkuse tõendina pühendab ta ametisse astudes oma „Juhendi, kuidas kirjutada üldist head stiili ja eriti kuidas olla kõneosav“ (Anweisung zur guten Schreibart überhaupt und zur Beredsamkeit insonderheit, 1755) Riia raele, tuues nimeliselt ära kõik selle liikmed koos tiitlitega. Hamann kui asjassepühendatu viibib tollal veel Poola võimu all oleval Kuramaal ja valmistab Lindnerit ette tema asukohavahetuseks. Et Vene salapolitseil pole ligipääsu Poola postile, annab Hamann sõber Lindnerile Riia oludest teada hämmastava avameelsusega. Selles jääb silma kaks asja. Esiteks, Berens ootab mõlemalt kirjutamis- ja avaldamiskogenud sõbralt, et nad toetaksid tema poliitilisi sihte oma trükitööde ja niisiis propagandaga. Teiseks, Hamann teeb Lindnerile selgeks, kuhu see propaganda tuleb suunata, andes talle ülevaate nii neist, kelle sõna ta peaks Riias kuulama, kui ka neist, kellest tuleks hoiduda. Viivitamata seletatakse kirjas ära see, et vaidlused Riia linna ja rüütelkonna vahel mõisaomandi eesõiguste ning kohtunike ametissenimetamise üle on just haripunkti jõudnud. Hamann soovitab Lindneril vältida kokkupuuteid tegeliku salanõuniku Johann Christoph von Campenhauseniga, kes esindab linnas Vene riigivõimu, kelles aga „linn näeb endale väga ohtlikku isikut; kardetakse tema mõju kõigis toiminguis ja alati aimatakse neis kavatsusi vahele segada või isegi kahju tuua“5J. G. Hamann. Briefwechsel, Bd. I, lk. 88.. Teiste sõnadega: tollane Vene valitsuse kõrgeim võimukandja Riias on ühtlasi rüütelkonna liige ja ajab valitsusvõimu ära kasutades Riia linna vastast rüütelkondlikku seisusepoliitikat.

Selle poliitika tõrjumiseks rakendabki Berens tööle oma sõbrad Hamanni ja Lindneri. Valgustusideedega ei püüta küsimärgistada Liivimaa seisuslikku põhikorraldust, vaid üksnes tõestada ja kindlustada omaenese seisust. Et erikorra õigustes Baltimaad on Vene ülemvõimu all, saab sakslaste omavahelist seisustetüli lahendada vaid Peterburis. Seal aga lastakse asjal aastakümneid haududa, antakse lubadusi kord ühele, kord teisele poole, ikka vastavalt sellele, milliseid eeliseid või rahalist tuge võiks sellest saada tsaarirežiim, täpsemalt küll – Peterburi senaatorid. Hamanni ja Lindneri publitsistlikud püüdlused peaksidki nüüd võrdluses rüütelkonnaga tõstma Peterburi silmis Riia linna mainet. Veel samal, 1755. aastal ilmuvad esimesed kirjutised. Hamann tõlgib ühe kaubanduspoliitilise traktaadi ja annab end selle lisas peaideoloogina Berensi perekonnaäri käsutusse. Loo põhisõnum: kaupmees on rüütlist üle. Kaubandus teenib rahu, rüütel sõda. Rahumeelset maailmakorda võib saavutada vaid kaubanduse toel, sestap on kaupmeeskond väärt, et teda tunnustataks ülemkihina. Sellest kirjutisest välgatab juba läbi Hamanni ja Herderi hilisem algupärasusidee. Rüütel saab alguse vägivallast, röövist ja mõrvast, kaupmehe algupära seisneb aga piire ületavas rahumissioonis.

Hamann käivitab umbes samasuguse Balti ajaloo ümbermõtestamise, nagu seda hiljem teeb Garlieb Helwig Merkel. Aga kui viimane toob esile aadliajaloo kõrval kulgeva läti ja eesti põlisrahva ajaloo, siis Hamann vääristab üksnes rüütliajalooga rööbiti lahti rulluvat saksa kaupmeeskonna ajalugu. Seepärast jääb tema aadlineedmine kui seisuste vastuolu pidama saksa ülemkihi siseringi. Merkel seevastu vormib oma aadlikriitika põlisrahva ja võõrvõimu vaheliseks rahvuste vastuoluks.

Lindneri ülesanne on teistsugune. Ta peab reformima kooli, et tagada patriitsipoegadele aadlist parem haridus. Reaalained omandavad suurema kaalu, ladina ja kreeka keele osatähtsus väheneb, uuemate keelte, matemaatika ja füüsika positsioon tugevneb. Seisusepoliitiliselt tähtsaim uuendus on aga Berensi ja Lindneri algatatud barokse kooliaktuse, piduliku koolikõne-etenduse taastamine. Aktusi peetakse tsaarinnade sünni- või troonimispäevadel kümme aastat järgemööda suures üksmeeles ning jäädvustatakse luksuslikes trükistes. Nende sisuks on õppurite kõneharjutused ja värsid ning haripunktiks kirjanduslikult ambitsioonika rektori keisrikiituslaulud; hiljem laseb Lindner neil pidustustel ette kanda omaenese koolidraamasid. Kõik, esimesest kuni viimase leheküljeni on mõeldud austama parajasti võimul olevat tsaarinnat, olgu see siis Jelizaveta Petrovna või Katariina II. Säärane panegüüriline suunavõtt peab Riia linna ja selle esimese seisuse – rüütelkonnast erineva – truualamlikkuse ja ustavuse tsaariõukonna silmis õigesse valgusse seadma. Lindneri esimese kõne-etenduse teksti võtab Berens Peterburi kaasa. Pannes oma kahe sõbra kirjutuspädevuse teenima poliitilisi sihte, rajab Berens Riias kindla aluse poliitilisele publitsistikale, valgustuse tähtsaimale võitlusvahendile.6Vt. sellega seoses: H. Graubner. Patriotische Panegyrik in Riga. Zur politischen Bedeutung der Schulactus des Rigaer Domschulrektors Johann Gotthelf Lindner (1755–1764). – Diskrete Gebote. Geschichten der Macht um 1800. Festschrift für Heinrich Bosse. Hrsg. R. Borgards, J. F. Lehmann. Würzburg: Königshausen & Neumann, 2002, lk. 209–236.

ILLUSTRATSIOON:
Kutse J. G. Lindneri esimesele kõne-etendusele tsaarinna Jelizaveta Petrovna sünnipäevaks detsembris 1755.

III

Berens on mõlema sõbra saavutustega ülimalt rahul. Temaga ühevanuse rektor Lindneri pedagoogilised ja panegüürilised oskused pälvivad ta täieliku heakskiidu. Hamanni toob ta isegi oma majja koduõpetajaks ja tahab temast koolitada kaupmeest. Raamatuinimene saadetakse ebamäärase ülesandega Inglismaale ja lastakse sellega märgist mööda – Hamannile pole ülesanne jõukohane ning ta kaotab pinna jalge alt. Seisusest ja omandist tulenevat kindlustunnet pole talle antud ning sõbrad on kaugel. Häda sunnil peab ta elu üle järele mõtlema. Kes ma üldse olen, kui kõik mu ühiskondlikud tugipunktid äkki ära langevad? See küsimus viib seisusekriitilise valgustuse viimasesse faasi. Selle eel käib halastamatu enesepiitsutus, mida oli harrastatud pietismis ja mille tulemuseks on subjektsuse avastamine. Herder, kes alustab oma akadeemilist karjääri samast seisuslikust ebakindlusest, püstitab seetõttu nõude: kogu filosoofia tuleb tagasi viia antropoloogiale.7J. G. Herder. Wie die Philosophie zum Besten des Volks allgemeiner und nützlicher werden kann. – J. G. Herder. Frühe Schriften 1764–1772. Hrsg. U. Gaier. (J. G. Herder. Werke in zehn Bänden, Bd. 1). Frankfurt am Main: Deutscher Klassiker Verlag, 1985, lk. 103. Hamann vastab sellele nõudele piibelliku antropoloogiaga: inimene on heteronoomne, looja armust sõltuv olend, kes omal jõul ei saa millegagi hakkama. Herder arvab risti vastupidi: inimene on autonoomne olend, kes suudab täiuslikumaks muutuda eneseharimise teel.

Berens toob läbikukkunud Hamanni Riiga tagasi. Kuid kooselu ja koostöö ei tule enam kõne alla. Berensi seisuslikku enese- ja inimkuvandisse ei paista Hamanni muutunud positsioon enam mahtuvat. Seda ei saa tarvitada ei Liivimaa seisusliku ühiskonna ega Berensi kaubakoja edasise tõusu huvides. Berens kutsub oma sõpra nüüd „suure vaimu ja armetu lihtsameelsuse segadikuks“.8J. C. Berens. Silhouetten eines rigaschen Patriciergeschlechts. III. Aus der Hamann- und Herder Periode. – Baltische Monatsschrift, Bd. 35, 1888, lk. 9. Hamann kolib 1759. aastal tagasi Königsbergi ja kirjutab seal oma esimese suure teose pealkirjaga „Sokraatilised mälestised“ (Sokratische Denkwürdigkeiten), mis on arvete klaarimine Berensi tüüpi valgustusega.

Liivimaa saksa seisuste jaoks jäi see königsberglane vaid mööduvaks lendtäheks.

Hoopis teine lugu oli rektor Lindneriga. Ta jäi kohale ja tal seisid ees veel seitse ülimalt edukat tööaastat. Liivimaa seisuslike oludega täiesti kohanenult esines ta edasises kirjavahetuses Hamanniga kui Riia poliitiku Berensi kompromissitu erakonnakaaslane ja hääletoru. Lindneri kuulsus Liivimaa pealinnas põhines eeskätt tema avalikult mõjukatel kooliaktustel. Kui vaadata lähemalt seda pedagoogikat, mida nendega esitleda taheti, siis pole juttugi suunavõtust lastepärase hariduse poole, mida taotles Hamann. Koolilapsed pidid õppima esmajoones deklameerima ja olid koormatud retooriliste harjutustega neid täiesti ükskõikseks jätvatel teemadel. Nii näiteks pidid nad kirjutama kirja kuningas Kröösusele, kusjuures selle autoriks oli õnnetu kütt, kes oli jahil kogemata tapnud kuninga poja. Lindneri näidisjuhend nõudis õpilaselt sel puhul kõrgpateetilist enesesüüdistust ja enesetapu kuulutamist.9J. G. Lindner. Albert, oder die Gründung der Stadt Riga. Ein Schuldrama, bey der Gedächtnißfeier der hohen Gelangung zum Throne Ihrer Kaiserl. Majestät Unserer allergnädigsten Kaiserin und grossen Frauen Elisabeth Petrownen, Kaiserin und Selbstherrscherin aller Reussen etc. etc. etc. vorgestellt in der hiesigen Stadt- und Domschule den 27. Novemb. 1760. Nebst der Einladungsschrift und andern zur ganzen Schulhandlung gehörigen Stücken. Eilfte Sammlung. Riga: In der Frölichischen Buchhandlung, 1760, lk. 89–91. See lapse loomulike arenguastmete eiramine ja huvipuudus tema iseärasuste vastu tulenesid seisusliku kasvatuse põhieesmärgist, milleks oli isa-autoriteedi kindlustamine. Taevane isa – riigiisa – majaisand, nii nägi välja seisuslike autoriteetide hierarhia, millesse vahevõimuastmetena lülitati sujuvalt veel aadellik mõisahärra või linlik patriits. Pole midagi imestada, et selline pedagoogika Liivimaal poolehoidu leidis. Oma tipule viiakse see Lindneri koolidraamas „Kadunud poeg“ (Der wiederkehrende Sohn), mis lavastati Riias aastal 1761. Näidendis on lapsed kuulekad nukud, majaisand aga vaieldamatu autoriteet ja koduõpetaja tema käepikendus. See koolitükk kutsus esile saksa kirjanikuna maailmatasemele tõusnud Jacob Michael Reinhold Lenzi vastuseisu. Lenz võttis Lindneri tükki kui eelharjutust ja lähtepunkti oma esimese, juba Saksamaal lõpetatud draama „Koduõpetaja ehk erakasvatuse eelised“ (Der Hofmeister oder Vorteile der Privaterziehung, 1774) paberile panekul. Selles kirjutatakse Lindneri lavatükk seisusekriitiliselt ümber ja seatakse küsimärgi alla liivimaine perekondlik, ühiskondlik ja pedagoogiline patriarhaalsus.10Vrd. sellega: H. Graubner. Kinder im Drama. Theologische Impulse bei Hamann, Lindner und Lenz. – Jahrbuch der Deutschen Schillergesellschaft. Internationales Organ für neuere deut­sche Literatur, Jg. 46, 2002, lk. 73–101. Nagu sedasorti kursivõtu puhul ette arvata, jäi Lenzi draama Liivimaal tähelepanuta ega mänginud baltisaksa kirjanduses mingit rolli. Selle autor aga murdus oma isa, Liivimaa kristliku kindralsuperintendendi Christian David Lenzi armutu, täielikku allumist nõudva seisusliku autoriteedi tõttu.

IV

Johann Gottfried Herder (1744–1803) kui noorim kolmest königsberglasest saabub Riiga 1764. aasta lõpul kahekümneaastasena. Hamanni, Berensi ja Riias vahepeal mõjukaks saanud Berensi-ringi teiste liikmete soovitusel paneb linnaraad ta ametisse toomkooli rektori Lindneri kaastöölisena. Rektori endaga on tal kokkupuudet vaid poole aasta vältel, sest 1765. aastal pöördub Lindner pärast kümneaastast edukat tegevust Riias poeesia ja kõnekunsti professorina tagasi Königsbergi. Herder võlgneb oma kutsumise Riiga juba Königs­bergis väsimatu stuudiumiga omandatud õpetatusele. Hiljem kurdab ta, et ta on rohkem lugenud kui elanud. Tema karjäär on tüüpiline ühele altpoolt üles õpetlase seisusse rühkijale, kes ihkab seisuseühiskonnas saavutada väljapaistvat positsiooni. Oma kahe tähtsaima õpetaja, Hamanni ja Kantiga selgitab ta vahekorrad juba Königsbergis, kus visandab ka oma suundanäitava ajaloolise antropoloogia põhijooned. Vastustades Kanti mõistekonstruktsioone, seab ta kogu filosoofia alustoeks indiviidi jagamatu meelelise eksistentsi. Ja tema esimene üksikasjaline mõttearendus varsti pärast Riiga saabumist pole ei koolikõne ega programmloeng, vaid pilge sõber Hamanni esindatava kristotsenrilise, looja armust sõltuva inimesekuvandi üle. Herder seab sellele vastu, nagu juba öeldud, autonoomse, iseennast täiustava inimese, kes selle varase kirjatüki julge väite kohaselt „loob iseendast iseendas jumala“ (sich an sich selbst zum Gotte schafft).11J. G. Herder. Frühe Schriften, lk. 34. See on puhas subjektsusülistus, mis ähvardab tühistada kõik seisuslikud seotused.

Riias ei lähe see muidugi läbi. Seetõttu elab Herder Riias viis aastat kaksikelu. Ühelt poolt kirjutab ta seal oma esimesed suured teosed, „Fragmendid uuemast saksa kirjandusest“ (Fragmente über die neuere deutsche Literatur, 1766–1767) ja „Kriitilised metsad“ (Kritische Wälder, 1769), millega tõuseb saksa kirjanduse esiritta, teisalt tegutseb aga kui Lindneri kooli õpetaja ja üsna pea ka kui mitme kiriku pastor Riia seisuslike eelarvamuste kütkes. Oma esimeses olekus on ta vaba ja töötab tulevase kuulsuse nimel, et end, nagu ta ise ütleb, surematuks teha12J. G. Herder. Journal meiner Reise im Jahr 1769. Pädagogische Schriften. Hrsg. R. Wisbert. (J. G. Herder. Werke in zehn Bänden, Bd. 9/2). Frankfurt am Main: Deutscher Klassiker Verlag, 1997, lk. 67., oma teises olekus on ta ikkes ning peab seisuseühiskonnale sobivalt silmas pidama head nime ja mainet. Ning selles tuleb ta kuulsus tema mainele kahjuks. Sestap hoiab ta oma autorsust salajas ja laseb oma Riia-aja teosed trükki ainult anonüümselt. Ta on linna vaimsesse eliiti eeskätt just Berensi-ringi vahendusel kindlalt vastu võetud ja selles tunnustust leidnud, sest oma koolitööga passib ta hästi Riia komberuumi.

Ta jätkab Lindneri eeskujul keisrinna Katariina panegüürilist ülistamist, ja nii nagu Berensi, nii on ka Herderi valitsejaideaaliks Peeter Suur, saksa privileegidele alusepanija Baltimaades.13Vrd: B. Suphan. Peter der Große, Herders Fürstenideal. – Altpreußische Monatsschrift, Neue Folge, Bd. X, 1873, lk. 97–111. Kuid erinevalt Lindnerist, kes iseenda jättis oma kiidulauludes täiesti tagaplaanile, näitab Herder oma uut enesetunnetust ka siin, kujutades end luuletaja rollis sünnilt samaväärsena valitsejaga – või ulatudes isegi temast üle.14Vrd. sellega: H. Graubner. Aufgeklärte Panegyrik. Zarenlobgedichte von Johann Gottfried Herder und Johann Gotthelf Lindner. – Geschichtslyrik. Ein Kompendium. Hrsg. H. Detering, P. Trilcke. Bd. 2. Göttingen: Wallstein Verlag , 2013, lk. 574–609, siinkohal lk. 591–597. Aga hoolimata kogu oma kohanemisest kooli tavadega, ja hoolimata ka Berensi-ringi tunnustusest jääb Herderi salajane kirjanikuelu haavatavaks, eriti kui vahepeal, nagu ta märgib, on tõusnud kumu tema autorsusest.15J. G. Herder. Journal meiner Reise, lk. 11. Berensi-ring pole linnas üleüldsegi ühese mainega. Traditsioonitruu kodanlus ja esmajoones vaimulikkond peab seda umbusklikult silmas ja süüdistab vabamõttelisuses.16Grundriß einer Geschichte der baltischen Dichtung. Hrsg. A. Behrsing, Leipzig: L. Fernau, 1928, lk. 44. Herderi filosoofilised kantslikõned teevad temast küll moejutlustaja, aga võimendavad ka kuuldusi temast kui üksnes musta talaari riietunud ilmatargast.17J. G. Herder. Abschiedspredigt von Riga. – J. G. Herder. Theologische Schriften. Hrsg. C. Bultmann, T. Zippert. (J. G. Herder. Werke in zehn Bänden, Bd. 9/1). Frankfurt am Main: Deutscher Klassiker Verlag, 1994, lk. 52. Lõppeks jõuab ta arusaamisele, et töö oma peamise pühendumuse, epohhilise tähtsusega filosoofilis-esteetilise antropoloogia kallal ei tule „tema seisusele“, nagu ta ütleb, niisiis talle kui vaimulikule seisuslikus Riias kasuks.18J. G. Herder. Journal meiner Reise, lk. 11. Ta päästab end sellest vastuolust vaimse lendutõusu ja seisusliku kitsuse vahel, jättes Liivimaa 1769. aastal maha ja asudes teele tollase Euroopa kultuurilise keskuse, Prantsusmaa poole.

V

Johann Christoph Berens oli kolme königsberglasest sõbra tulemiste ja minemiste tunnistajaks. Ta oli kontakt- ja hoovõtuisik, kes aitas korraldada nende Riias veedetud aega ning kes osalt kasutas ära, osalt aga heitis kõrvale nende mõtteid. Temale olgu lõpetuseks veel kord tähelepanu osutatud. Berens elas aastani 1792 ning suri asehalduskorra ajal, kui Katariina reformidega püüti valgustust poliitiliselt suunata ja ühtlasi kõigutada linna seisuslikku põhikorraldust. See oli vana valgustaja tuleproov. Berens tervitas seda teoorias ja pelgas praktikas. Uus põhikorraldus võimaldas näiteks ühel ta noorel sugulasel mööda hiilida Suurgildi vanematekogust ja linnavõimudest ning tõusta gildi noorematekogust otse linnast kõrgemal seisvasse uude kubermangumagistraati, kus ta kui ülemkohtunik, nagu Berens hämmeldusega kirjutab, sai otsustada oma seniste ülemuste kohtuotsuste üle.19[J. C. Berens.] Riga. Die bestätigte Municipalverfassung. Riga: Gedruckt auf Pro Patria, 1783, lk. XXVIII. Ta anub oma noort sugulast, keda kõnetab kirjas kui oma „sõpra“, mitte „häirima asjade senist korda“.20[J. C. Berens.] Municipalverfassung, lk. XI, XXVII. Vrd. sellega: H. Graubner. Ständisches und aufgeklärtes Denken zur Statthalterschaftszeit in Riga (Schwartz, Berens, Snell). – Nordost-Archiv. Zeitschrift für Regionalgeschichte, Neue Folge, Bd. VII, 1998, Heft 1, lk. 173–193, siinkohal lk. 180–185. Seisuslike eesõiguste kaitse kaalub siin üles valgustuslikud arusaamad ja välistab need võimalused, mis avati uue põhikorraldusega pikemas perspektiivis kõigi elanikkonnakihtide, seejuures ka allasurutud lätlaste ja eestlaste jaoks.

Berens säilitab sidemed kauge sõbra Herderiga. Ta jälgib tema tõusuteed ja loeb ta „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“ (Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit, 1784–1791), nii nagu teeb seda ka Merkel, kes viib oma Herderi-stuudiumi lõpuni siiski alles 1797. aastal Weimaris ja tihedas kontaktis Herderi enesega. Mõlemad võtavad üle Herderi organoloogilise ajaloovaate rahvaste idanemis-, õitsemis- ja närbumisajast; aga üksnes Merkel rakendab töösse ka Herderi kujutelma rändavast algupärast, mis võimaldab Uuel tärgata igal pool ja alati. Kuidas Merkel sellise kahetise ajaloovaatega viljastas Baltimaade põliselanikkonna rahvuslikku ärkamist, seda on veenvalt kujutanud Jaan Undusk.21J. Undusk. „Wechsel und Wiederkehr“ als Prinzipien des Weltgeschehens. Zu Merkels Geschichtsideologie. – „Ich werde gewiß große Energie zeigen.“ Garlieb Merkel (1769–1850) als Kämpfer, Kritiker und Projektemacher in Berlin und Riga. Hrsg. Jörg Drews. Bielefeld: Aisthesis Verlag, 2000, lk. 133–147. Eesti keeles vt.: J. Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. (Eesti mõttelugu, 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk. 144–156. Berens jääb aga isegi koos Herderi ideedega Liivimaa ülemkihtide seisuslikku käsitluspiiri. Vastavalt organoloogilisele ajaloovaatele olevat Venemaa pelgast „taimse“ elu faasist arenenud „polüüpse“ staadiumi kaudu „üllama organisatsioonini“22[J. C. Berens.] Die Bombe Peters des Großen in der Stadtbibliothek von Riga. Mitau: Gedruckt bey J. F. Steffenhagen, 1787, lk. 7. ning saavutanud suurte valitsejate Peetri ja Katariina käe all inimlikult püstise hoiaku. Metafoorse sisenduse kohaselt sai Venemaa inimliku kuju alles pärast Liivimaa kui Saksa provintsi vallutamist, mistõttu see koos Riia linnaga hakkab paistma otsekui kogu riigi pea. Baltimaades enestes huvitub aga Berens edaspidigi üksnes valitsevate seisuste antagonismist. Liivimaa saab alguse munkade misjoni-ihast ja rüütlite vallutusihast. Esimesed tahtsid näha „vaid kristlasi, mitte inimesi“, teised vaid „vallutusi ja orje“. Need kaks kihti tõrjusid eemale rahumeelse kaupmeeskonna „inimsõbraliku äritegevuse“23[J. C. Berens.] Die Bombe Peters des Großen, lk. 9. ja takistasid seega – see on varjatud etteheide – ka rahulikku kultuurilist arengut koos piirkonna põliselanikega.

Oma vanapõlveteoses pealkirjaga „Inimsõbralikkused“ (Bonhomien), mis ilmub ta surma-aastal 1792, niisiis neli aastat enne Merkeli „Lätlasi“, on Berens igati oma aja poliitiliste vaidluste tasemel. Ta peab jätkuvalt ja enese­kriitikat kaotamata silmas linnalikust vaimust tulenevat haridus- ja arendusprogrammi. Aadlimõisail, aga samuti linna pärusmõisail lasuvat veresüü rahva parema hariduse ja kasvatuse ees, mis tulevat viimaks lunastada.24[J. C. Berens.] Bonhomien, geschrieben bei Eröffnung der neuerbauten Rigischen Stadtbibliothek. Mitau: Gedruckt bei J. F. Steffenhagen, 1792, lk. 33. Ta kaalub ka võimalust anda talupoegadele nende püsiva rahulolu tagatiseks väike maaomand, millega enesele ülalpidamist teenida. Aga seda mõtteuidu summutab siiski seisuslik veene: maa on omandi püha õigust austavas ühiskonnas vaieldamatult „meie oma“.25Samas, lk. 26.

Prantsuse revolutsioonist alguse saanud lääneliku mõtlemise sulustamine on tajutav ka Berensi juures, ja seda kui umbusk liigse õpetatuse vastu. Hamanni ja Herderi poolt dramaatilise hooga käivitatud antropoloogia subjektiveerimine, mis filosoofiliselt pidi tähendama inimrühmade ja seisuste juurest inimese kui sellise juurde jõudmist, leiab temas vastuseisu kui egoismi abstraktne üldistus. Tõrjudes filosoofe, kes jutlustavad „maailmakodanikkonda – kes pole kuskil kodus“, käib ta välja „piiratud“ seisusliku „meelsuse“ idee, mis tagavat turvatunde. Lessingit mainitakse (eriti tema „Naatan Tarka“ silmas pidades) selles seoses pigem skeptiliselt. Terentiuse kuulsa lause homo sum, humani nil a me alienum puto („olen inimene ja miski inimlik pole mulle võõras“) loeb Berens kehtivaks üksnes Riia linnamüüri piires, sõnastades selle programmiliselt ümber: „Olen linnakodanik ja miski mu kaaskodanikesse puutuv pole mulle võõras.“26Samas, lk. 53. See on pagu filosoofilis-poliitilise globaliseerumise eest imperatiiviga huulil: Riga first!

Koos asehalduskorra peatamisega tsaar Paul I ajal 1796, neli aastat pärast Berensi surma, lõppes ka seisusliku meelsuse survestamine ülaltpoolt. See jäi valitsema Balti provintside saksa ülemkihi enesetunnet ja võttis eesõiguste kasvava ohustatuse tõttu isegi senisest teravama kuju. Hamanni ja Herderi tulevikku suunatud antropoloogia seisustevastane potentsiaal, mis tõi kaasa saksa kirjanduse ja filosoofia tormilise arengu, seda ülemkihti enam eriti ei huvitanud. Säärane huvipuudus aga tähendas baltisaksa kirjanduse peaaegu sajandipikkust stagnatsiooni. Eesõiguste poliitiline kaitse ja eesõiguste poeetiline pühitsemine, mis suunatud teiskeelse alamkihi vastu, pole ilmselt see pinnas, millest võiks tärgata regiooni piire ületav iseseisev kirjandus.

Balti Ajaloo Komisjoni aastakoosolekul 27. V 2018 Göttingenis peetud ettekanne.
Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Jaan Undusk