Tänase ettekannete-seeria pealkirjas esinev sõna „kitsaskohti“ tekitas minus teatud protestitunde. Eesti pagulaskirjanduse 11-ndal tunnil ei ole erilist naudingut sõnade ja mõistetega uperpallitamiseks, sest tegelikult laiub meie ees kitsaskoha asemel kuristik.

Kirjanduseta ei ole kultuur-rahvast, teame seda.

Ometi oleme ise vabatahtlikult ühegi välise surveta laskumas allapoole kultuur-rahva mõistest. Kuidas küll seda nimetada, kui isegi Ülemaailmsete Eesti Päevade kujundamisel unustati kirjandus, nii et selle olemasolu pidi meile meenutama Artur Adson Rootsist oma avaliku sõnavõtuga! Ma ei tea juhtumi üksikasju, kuid kaheksakümne kolme aastase siurulase valvsuseta poleks meil võib-olla olnud tänast päeva siin ruumides üldse.

Kirjaoskamatutel Aafrika suguharudel on maailm tulvil täis nende vabaduse eestvõitlejaid ja riikliku iseseisvuse poolvägise pakkujaid. Meid ei kuule keegi, sest meie ei ole moes. Kui aga meie endigi mentaliteet on muutunud juba niisuguseks, et unustame endid ise, mis hoosiannat peaksime ootama siis teistelt?! Vaimne surm on kõigele valule ja agooniale vaatamata vaikne – see ei häiri ümbruskonda. Ometi ei suuda ma kujutleda – ja usun, et seda ei suuda ka teie mitte, – raamaturiiuleid meie kodudes pagulaskirjanduse uhkete hauamärkidena. Öeldakse, et sõna on elav. Kuid sõna ärkab alles siis, kui leidub silmapaar, kes nopib kirjamärgid raamatu leheküljelt ja äratab need oma innuga. Noored on kirjanduse suurimad sõbrad. Kirjandusesõbrad jäävad vaimselt alati nooreks.

Alles väga hiljuti olime maapaos kirjutatud raamatutega jumaldatud eeskujuks Kodu-Eesti autoritele. Mõneti oleme seda ka veel hetkel, kuid kes tihkaks väita, et homme ei ole olukord kujunenud sootult vastupidiseks: elujõud pulbitseb ainult veel kodumaal – seda eriti lugejate osas.

Kõik oleks ju korras, kui seal ilmuv kirjasõna suudaks asendada vabaduses loodud kirjandust – rahuldaksime oma vaimse nälja kodupõldude raske rukkiga. Küllap oskaksime sellest eraldada propaganda tungalterade mürgi ja muu, mis karjub hamba all. Samal ajal võiksid väljas elunevad loojad saata oma käsikirjad Eestisse, kus nende tiraažid oleksid praegustega võrreldes vähemalt paarkümmend korda suuremad. Väga lihtne lahendus kõikidele pagulaskirjanduse probleemidele, kuid rõõmus hõiskaksid küll ainult need, kelle arvepidamises eesti rahva tasalülitamine on kujutanud seniületamatut tõket.

Raamatute ilmumise lakkamine väljaspool Eestit oleks meid ümbritsevale maailmale ju ainult ühe immigrandi-grupi loomulik assimileerumisprotsess; meile endile – vaimne pankrott. Kodumaale on see aga ühe tugeva rahvusliku tugisamba kokkuvarisemine, mis märgib ära uue venestamisepohhi algust. Tugi trükilubade taotlemisel Moskvast oleks meie „võistlevate“ väljaannete tõttu kadunud, samuti elimineeritud meie valvsus igasuguste kitsenduste ja surve vastu. Venestamislaine võib lämmatada väikesed Balti rahvad üpris lühikese ajaga, ja – kas pole see otse saatuse näkkulöök meile – oleksime toimuvas ise kaudselt osalised vaenlase abistajatena!

Kui peate mu sõnu liialduseks, siis soovitan – ja seda eriti noortele: küsige, kõnelge ja arutlege Eestis käies neid probleeme isikutega, kes seisavad ühel või teisel moel raamatu valmimisprotsessile lähedal. Teie kuulete kindlasti muretsemist pagulaskirjanduse pärast, sest – kordan veel – meie kokkuvarisemisel vabas maailmas on väga rasked tagajärjed ka eesti kirjandusele kodumaal.

Ma ei soovi süüdistada kedagi – mis õigus oleks seda teha minul või kellelgi teisel. Teame ju, et eesti pagulaskond on püstitanud raamatute väljaandmisega mitu rekordit, mis jäävad tõenäolikult pikaks ajaks purustamata teiste rahvaste poolt.

Näiteks (olen seda näidet kasutanud varemaltki) ostsid omal ajal 6–7000 Inglismaal mu luuletuskogu Hulkuri evangeeliumit 1500 eksemplari. Rõhutan seda uuesti: 7000 läbilõike inimest ostsid 1500 luuletuskogu. See südant soojendav suhtumine jääb mulle kui autorile meelde küll elu lõpuni. Küsin ainult: kus on taolised inimesed nüüd? Praegu ostab 10.000-pealine Toronto eestlaskond igat uut luuletuskogu ca. 25 eksemplari. Kas eestlased Torontos on tõesti keemiliselt nii erinevast materjalist võrraldes nondega, kes elasid paarkümmend aastat tagasi Inglismaal? Või nonde rahvuskaaslastega, kes elavad Kodu-Eestis ja võtavad kahel käel vastu uue luuleraamatu 20.000-lise trüki? Ja kas keegi suudab ühes või teises olukorras mõelda ka luuletajale kui inimesele? Ärgem tehkem oma loojaid kerjusteks! Kirjaniku vaesus ei ole häbiks loovale isikule, vaid ühiskonnale, kus ta elab.

Eestlase nimi keelab meil langemise Põhja-Ameerika mass-inimese tasemele. Teisiti ei saa mina siinset inimest kõigile tema voorustele vaatamata mitte tituleerida. Kui Kanada 22-miljonilisele elanikkonnale trükitavate romaanide tavalised tiraažid on 3000 eksemplari, siis kujutab see küll üsna armetut esinemist kultuur-rahvaste hulgas. Ühendriikides on olukord suhteliselt veelgi mannetum. Nii eksisteerib maailmas palju kirjaoskajaid, kes pole veel mitte jõudnud lugemist ära õppida.

Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimestel aastatel olid meie 70.000 eestlasele trükitud raamatute tiraažid 4500 eksemplari, s. t. 1/3 võrra suuremad, kui 22-miljonilisele Kanada elanikkonnale trükitud väljaanded. Praegu, mil meie arv on jäänud endiseks, meie majanduslik jõukus aga mitmekordselt suurem, on raamatute trükid langenud rohkem kui kolm korda. Kodueestlastel on põhjust muretseda, sest allapoole minekuks puuduvad võimalused. Järgmine samm on lõpp – kuristik.

Oma hõimude pärast Läänemere kaldal – samuti iseendi pärast – peame vastu pidama. Rahvusluse tõus – see, mida oleme oodanud 1944 sügisest saadik – toimub ülemaailmses ulatuses, eriti vapustavalt raudse eesriide tagustes maades. See, mida hiljuti peeti iganenud ja väljasurevaks mõisteks, on muutumas uueks ja agressiivseks, maailma palet muutvaks jõuks. Ka meie läheme moodi. Maailma juhtide sahkerdamistel ja kokkulepetel pole määravat tähtsust selle noorte massides taassündinud idealistlikuks tormiks paisuva jõu tõttu. Uus rahvusluse-laine on tolerantne ja mõista püüdev, kuid see ei talu indiviidi vaimset ega füüsilist vägistamist. Selle uue rahvustunde relvaks on sõna, mis kuulutab inimkonnale humanismi kevadet.

Meie ülesanne oma kirjanduse kaudu on hoida tuli elavana ka talve pimeduses ja hangede keskel, et kevad näeks tulla ja süüdata päikese.