Ava otsing
« Tuna 1 / 2020 Laadi alla

„Kātyāyanasūtra“: Nāgārjuna filosoofiatraktaatide ainsa allikaviite leidmisest Uiguurias (lk 128–132)

India 2. sajandi filosoofi Nāgārjuna teoseid tõlkides tekkis praktiline vajadus tõlkida veel üks lühike budistlik suutra.1Sūtra on otsetõlkes lõng, ka eesti keeles on jutt kujundlikult lõng. Nimelt oli ainus  Nāgārjuna filosoofilistes traktaatides sisalduv konkreetne tekstiviide just sellele. Viide asus peateose „Mūlamadhyamakakārikā“ 15. peatüki 7. värsis ning osutas „Kātyāyanāvavāda“ nime kandvale tekstile, milles jagas väärt õpetussõnu bhagavant.2kātyāyanāvavāde cāstīti nāstīti cobhayam | pratiṣiddhaṃ bhagavatā bhāvābhāvavibhāvinā – Ja „Nõuandes Kātyāyanale“ on mõlemad, nii „on olemas“ kui ka „pole olemas“ | tulekuta ja mittetulekuta auväärse poolt tagasi tõrjutud. („Mūlamadhyamakakārikā“ 15.7)

Nāgārjuna inspiratsiooniallikaks osutus budismi rajaja Siddhārtha Gautama ehk Buddha Gautama loeng Kātyāyanale. Too oli brāhmaṇa3Kātyāyana kuulus vanaindia ühiskonna kõrgeimasse, vaimuliku seisusesse. päritolu mees, sai klassikalise veedadel põhineva hariduse, elas Lääne-Indias Avanti suurriigi pealinnas Ujjainis ja tegutses valitseja nõunikuna. Ent valitseja saatis ta seitsmeliikmelise delegatsiooni koosseisus kontrollima kuuldust, kas tõesti tegutseb uus buddha või cakravartin.4Buddha oli vanaindia kultuuris vaimselt kõrgelt arenenud isiku epiteet, märkides taibanut või ärganut, cakravartin oli aga maailmavalitseja epiteet. Põhja-Indias asuva väikese Śākya riigi valitseja poja Siddhārtha kohta levis kuuldus, et ta on üks neist. Selleks tuli reisida üle tuhande kilomeetri kaubateede ristumispunkti Himaalaja mäestiku lähedal, Kosala riigi pealinna Śrāvastīsse, mis oli üks põhilisi Gautama õpetuspaiku.5Selle ekspeditsiooni lähte- ja sihtkoht toimivad tänapäevalgi, kumbki linn kannab ka sama nime mis muiste. Kātyāyana veendus Gautama erilisuses ja sai üheks tema kümnest lähimast otsesest õpilasest. Ta tutvustas budismi ka Avanti valitsejale ja elanikele.

Kõigepealt tõlkisin paali keelest „Kaccānagottasutta“,6Kaccāna on Kātyāyana nimi paali keeles. mis on kogumiku „Saṃyuttanikāya“ teise alajaotuse esimese peatüki (järjekorras 12. peatüki) viieteistkümnes tekst.7SN 12.15. Pikapeale õnnestus omandada ka sanskritikeelne variant „Kātyāyanasūtra“, mis on põhijoontes samasugune, erinedes vaid detailides. Keeledki on sarnased. Siiski on sanskritikeelne tekst ilmselt varasem, sest suutra hiinakeelne tõlge kattub just sellega. Ning et Nāgārjuna oli haritlane ja kirjutas väga heas sanskriti keeles, siis oli ta küllap tuttav just sanskritikeelse variandiga.

„Kātyāyanasūtra“ on nii oma pikkuse kui ka sisu poolest tüüpiline tekst põhjuslikkust käsitlevas kogumikus „Nidānasaṃyukta“, milles on veidi alla saja suutra. See kogumik kuulub omakorda suuremasse kogumikku „Saṃyuktāgama“, mille suutrate hulgaks loetakse 3000 kuni 7000. Ent ka see on vaid kolmas osa viieosalisest „Sūtrapiṭakast“, millesse on paigutatud budismi kanoonilised suutrad. Ning seegi on omakorda vaid osa kolmejaolisest budismi põhialuste tekstivaramust „Tripiṭaka“, selle teine piṭaka. Paalikeelse paralleelkogumiku  kuuluvusharud on vastavalt „Nidānasaṃyutta“ – „Saṃyuttanikāya“ – „Suttapiṭaka“ – „Tipiṭaka“.

Kuni lähiminevikuni oli aga „Kātyāyanasūtra“  kadunud. Sakslaste kolmanda Turfani-ekspeditsiooni (1905–1907) käigus leiti Xorqu (sakslaste nimetus Šorčuq) budistliku templi varemetest poolik käsikiri, millest oli enam-vähem säilinud 19 esimest lehte ehk natuke alla poole „Nidānasaṃyukta“ kogumikust.8Nidānasaṃyukta. Chandrabhāl Tripāṭhī: Fünfundzwanzig Sūtras des Nidānasaṃyukta. Berlin, 1962. Sanskrittexte aus den Turfanfunden, VIII, lk. 15. Säilinu hulgas oli ka eelmainitud suutra, mis kandis kogumikus järjekorranumbrit 19.

Leiu asupaik Turfan (uiguuri k. Turpan, hiina k. Tǔlǔfān) on suurim oaas iidsel põhja Siiditeel. Tegu on nõoga, mille sügavaim punkt asub 154 m allpool merepinda, ning selle pindala on 170 ruutkilomeetrit. Oaas asub Hiinale kuuluvas Uiguurias ehk Ida-Turkestanis ehk hiinapäraselt Xinjiangis.

Eurooplaste teadusekspeditsioonid Turfanisse said alguse 19. sajandi lõpus. Üks esimesi sealkandis seiklejaid oli aastail 1906–1908 hilisem soome rahvuskangelane Carl Gustaf Emil Mannerheim, kes luuretöö kõrvaltegevusena ostis üles hulga tekstifragmente, peamiselt hiina, ent ka uiguuri, tiibeti jt. keeltes.9N. Sims-Williams, H. Halén. The Middle Iranian fragments in Sogdian script from the Mannerheim collection. – Studia Orientalia 51:13, Helsinki, 1980, lk. 1–11.

Iidsete kunstiteoste ja tekstide edukaimad kokkukogujad olid sakslased, kes viibisid kohapeal teistest kauem ning tegutsesid põhjalikult ja süstemaatiliselt. Alates 1902. aastast kuni maailmasõja puhkemiseni 1914 korraldasid sakslased neli Turfani ekspeditsiooni, esimese rahaseemne andis selleks relvatööstur Friedrich Krupp. „Nidānasaṃyukta“ käsikirja avastanud ekspeditsiooni peakorraldaja oli arheoloogiahuviline õllevabrikant Albert von Le Coq.10Encyclopædia Iranica, http://www.iranicaonline.org/articles/turfan-expeditions-2. Varandus saadeti puust kastides Euroopasse. Muude idamaiste harulduste seas toodi Berliini üle 40 000 tekstifragmendi, mis pandi klaastahvlite vahele.11K. Wille. Survey of the Sanskrit Manuscripts in the Turfan Collection. Vortrag anläßlich des Workshops Digitalisierung der chinesischen, tibetischen, syrischen und Sanskrit-Texte der Berliner Turfansammlung, Berlin, 02.06.2005.

1924. aastal sai Albert von Le Coqi assistendiks Berliini etnograafiamuuseumis (Staatliches Museum für Völkerkunde Berlin) Ernst Waldschmidt. 1936. aastast peale tegutses Waldschmidt aga Göttingenis.12Encyclopædia Iranica, http://www.iranicaonline.org/articles/waldschmidt-ernst-01.

1943. aasta sügisel hajutati Turfani kollektsioon arhiividesse üle Saksamaa laiali, et sellest säiliks Teise maailmasõja laastavates tingimustes võimalikult palju. Pärast sõja lõppu viidi Venemaa sõjatsooni jäänud esemed üldjuhul tagasi Berliini, kuid vaid kommunistliku režiimi kontrollitud linnaosadesse. Ülejäänud Saksamaale paigutatud käsikirju enam Berliini ei toodud. Peamine osa neist (eriti iranica) koguti 1947. aastaks Hamburgi, ent näiteks sanskritikeelsed tekstid jõudsid enamasti Göttingeni.13K. Wille, ibid.

Ernst Waldschmidti initsiatiivil asuti Göttingeni ja Ida-Berliini koostöös tekste restaureerima, kuna fragmente leidus kummaski kohas. Mõlemal poolel oli palju klaasplaate katki läinud, lõhkudes täiendavalt lehti ja neil leiduvaid tekste. Waldschmidti partneriks poliitilise eraldusjoone taga oli Saksamaa Teaduste Akadeemia Berliinis (Deutsche Akademie der Wissenschaften zu Berlin) allasutus Orientaaluuringute Instituut (Institut für Orientforschung). Restaureerimistöö oli viljakaim kuni 1961. aastani, mil kommunistlik režiim püstitas Berliini müüri ja suhted Saksamaa kahe osa vahel külmutati.

Esimene otseselt „Nidānasaṃyukta“ restaureerimist puudutav artikkel ilmus 1957. aastal. See oli „“Nidānasaṃyukta“ käsikirja leidmine Turfani leidudest“,14E. Waldschmidt. Identifizierung einer Handschrift des Nidānasaṃyukta aus den Turfanfunden. – Zeitschrift der Deutschen Mogenländischen Gesellschaft, Band 107. Heft 2. August 1957, lk. 372-401. milles Ernst Waldschmidt tutvustas vanemas keskaasia brāhmī tähestikus käsikirja, mis sisaldas 25 suutrat ja oli saanud Göttingenis katalooginumbri S 474. Waldschmidt oli kõik suutrad tuvastanud, suutrate 1–3 fragmendid ka läbi töötanud ning teinud suutratest 1–4 ja 25 kogumiku hiina tõlkevarianti abiks võttes ingliskeelse tõlke.

1962. aastal ilmus Berliinis sarja „Sanskrittexte aus den Turfanfunden“ 8. numbrina raamat „Nidānasaṃyukta kakskümmend viis sūtra’t“.15Nidānasaṃyukta. Chandrabhāl Tripāṭhī: Fünfundzwanzig Sūtras des Nidānasaṃyukta. Berlin, 1962. Sanskrittexte aus den Turfanfunden, VIII. Selle toimetas trükki Waldschmidti õpilane, Berliini professor Chandrabhāl Tripāthi. Raamat paistis silma suure põhjalikkusega. Tabeleis toodi välja tuhanded fragmendid, millest on tekstid kokku lapitud. Markeeriti kõik katkestuskohad, kus ei õnnestunud teksti taastada. Restauraatori jaoks ebakindlad kirjakohad olid nurksulgudes [ ], täiendused ümarsulgudes ( ). Fikseeriti muistsete kirjapanijate grammatilised ebajärjekindlused. Omaette tabeleis esitati kirjakohad, milles olid ülearused tähed või sõnad, kirjutaja poolt eksikombel välja jäetud tähed, sõnad, laused või ka pikk tekst, hooletusest tehtud jämedad kirjavead, sama sõna erinevad üleskirjutused. Mõistagi olid kõik suutrad tõlgitud saksa keelde.

„Kātyāyanasūtra“ ehk „Kātyāyana lõnga“ restaureerimise jäljed, teksti montaaž ja tõlge leiduvad raamatus lehekülgedel 167–170.

Nāgārjuna filosoofia lähtekoht on äärmuste tagasitõrjumine ja dualismi ületamine ning ta pooldab keskel asumist (skr. madhyamaka). Just sellest räägibki Gautama „Kātyāyanasūtras“ oma õpilasele. Eriti kummastav on aga see, kuivõrd suurt osa budismi põhialustest on suudetud markeerida nii lühikeses tekstis.

Kātāyana lõng

Auväärne peatus Nādikās tellistest eluasemes. Kestlik kaaskondlane Kātyāyana läks nüüd auväärsele külla. Kohale jõudes kummardas peaga auväärse jalgade ette ja oli ühtlasi paigal. Ühtlasi paigal olles ütles kestlik kaaskondlane Kātyāyana auväärsele:

„Auline, täpse nägemise kohta öeldakse „täpne nägemine“. Mil määral tuleb täpne nägemine? Mil määral teeb tõeleidnu teatavaks, kui teeb teatavaks täpset nägemist?“

Kui see öeldud, ütles auväärne kestlikule kaaskondlasele Kātyāyanale:

„Siinne ilm toetub kahele, Kātyāyana, kuna toetub enamasti olemasolule ja mitteolemasolule. Siinne ilm on pandud hankimise ja soetamise köie otsa, Kātyāyana, sedasi, et toetub olemasolule ja mitteolemasolule. Kui neid hankimisi ja soetamisi ega meelsuse haldamise ja sissevõetuse kütkeid, et „ma olen loomus“, ei hangi, ei soeta, ei halda, ei võta sisse, siis nii ilmub ilmuv raskus, hävib häviv raskus.  Kui sealjuures ei ihale ega kõhkle, siis tulebki tal muude mõjuta teadmine. Kātyāyana, sel määral tuleb täpne nägemine. Sel määral teeb tõeleidnu teatavaks, kui teeb teatavaks täpset nägemist.

Mis põhjusel?

Ilma esiletõusu, Kātyāyana, täpse teadvusega nii nagu tuleb nähes ei tule seda, et ilmas on mitteolemasolu. Ilma esiletõusu täpse teadvusega nii nagu tuleb nähes ei tule seda, et ilmas on olemasolu.

Nende kummagi valdu külastamata, keskmesse küünituse najal toob tõeleidnu hoidjat näha. Sedasi, et kui see on olemas, tuleb too, selle ilmudes ilmub too.

Sedasi, et valmistajad on ebatarkuse mõjuga. Teadasaamine on valmistajate mõjuga. Nimilaad on teadasaamise mõjuga. Kuuepüüneline on nimilaadi mõjuga. Puude on kuuepüünelise mõjuga. Tundmus on puute mõjuga. Janu on tundmuse mõjuga. Soetamine on janu mõjuga. Tulemine on soetamise mõjuga. Sündimise on tulemise mõjuga. Vananemine-suremine on sündimise mõjuga. Kohale tulevad valu, kurtmine, raskus, raske aru, ahastus. Niiviisi toimub ainukordse vägeva raskusetüve esiletõus.

Ebatarkuse hävides hävivad valmistajad. Valmistajate hävides hävib teadasaamine. Teadasaamise hävides hävib nimilaad. Nimilaadi hävides hävib kuuepüüneline. Kuuepüünelise hävides hävib puude. Puute hävides hävib tundmus. Tundmuse hävides hävib janu. Janu hävides hävib soetamine. Soetamise hävides hävib tulemine. Tulemise hävides hävib sündimine. Sündimise hävides hävib vananemine-suremine. Hävivad valu, kurtmine, raskus, raske aru, ahastus. Niiviisi toimub ainukordse vägeva raskusetüve hävimine.”

Kui sel moel selgitati hoidjaesitust, ei soetanud kestlik kaaskondlane Kātyāyana voolusi ja meel sai vabaks.

Seletused

Auväärne (bhagavant) oli Vana-Indias levinud ülimalt lugupeetud isiku epiteet. Siinses tekstis käib see aga ühe konkreetse isiku, budismi rajaja Siddhārtha Gautama ehk Buddha kohta. Siddhārtha on tema eesnimi, Gautama perekonnanimi või täpsemalt viide põlvnemisele esivanemast, kelle nimi oli Gotama.

Nādikā oli küla Magadha riigi põhjaosas. Riigi pealinn Rājagṛha oli üks põhilisi budistide asupaiku.

Tellistest eluase (giñjakāvasatha) oli rändurite puhkehoone Nādikās, kus Gautama pidas mitmeid loenguid.

Kestlik (āyuṣmant, ā+√yu kestma) – pika elueaga. See epiteet viitab jaovenna kõrgele staatusele. Samast tüvest on pärit vanaindia meditsiin āyurveda ning juurest elu algallikas üsk (yoni).

Kaaskondlane (saṃdhā, sam+√dhā kokku+asetama) on semu. Kuna see on tekstis kirjutatud õpilase nimega kokku, käsitatakse seda mõnes tõlkes nime osana ja saadakse nimekuju Sandhākātyāyana.

Täpne nägemine (samyagdṛṣṭi) avab budismi täiustumismeetodi õige kaheksaliikmelise tee (āryāṣṭāṅgo mārga) jada. Olles selle tee esimene lüli, on täpne nägemine kogu täiustumisprotsessi alus. Järgmised lülid on täpne kujuvõtt (samyaksaṃkalpa), täpne kõne (samyagvāc), täpne tegudevald (samyakkarmānta), täpne eluviis (samyagājīva), täpne pingutus (samyagvyāyāma), täpne mäletamine (samyaksmṛti) ja täpne koondumine (samyaksamādhi).

Tõeleidnu (tathāgata) on budistide poolt nimme mitmetitõlgendatavalt koostatud mõiste, mis käib eksistentsi võngetest sõltumatu isiku, eelkõige Buddha kohta. Siinne tõlge lähtub tathā vastest “tõene” (vrd tathatā tõde) ja arvestusest, et järele on liidetud āgata (millegi juurde läinud, saabunud). Kuivõrd tathā lõpeb juba ise pika a-tähega ja kirjapilt võimaldab sulatada kokku lõputu hulga ühesuguseid tähti, siis võib samahästi olla ka gata (läinud), a+gata (mitteläinud), a+ā+gata (mittesaabunud), ā+ā+gata, a+ā+ā+gata jne. Sama mõistet on tõlgitud ka näiteks nõndaläinuks.

Siinne ilm (ayaṃ loka) – maine ilm, inimeste elukeskkond. Vanaindia kultuuris loetleti mitmesuguseid loka’sid, mida mööda rändasid olendid eksistentsist eksistentsi ringi, surma järel püüti jõuda siinsest ilmast parematesse.

Kaks – olemasolu (astitā, √as olema) ehk positsioon ja mitteolemasolu (nāstitā) ehk negatsioon. Need moodustavad duaadi. Just selle kirjakoha tõi Nāgārjuna oma traktaadis esile.

Kütke (anuśaya, anu+√śī juures+magama) – latentne häiritus psüühikas, mis hoiab ebatarkuse küljes ja takistab arusaamist, kuna toodab emotsionaalset kõikuvust.

Loomus (ātman) on põhilisi mõisteid vanaindia filosoofias, laiemas tähenduses hõlmab see kogu subjektsust. Budistide sooviks on subjektsus ja seega loomus ületada.

Ei hangi (nopaiti), ei soeta (nopādatte), ei halda (nādhitiṣṭhati), ei võta sisse (nābhiniviśati) on sünonüümilähedaste sõnade loend, mis käib budismi ühe põhikontseptsiooni, kaheteistkümnest suktsessiivsest lülist koosneva ja ringeldes end lõputult taastootva koosmõjus ilmumise (pratītyasamutpāda) 9. lüli kohta, mille tüüpnimetus on soetamine (upādāna).

Raskus (duḥkha) on siinkohal tüüpiline mõiste, mille kaudu seletatakse veel ühe budismi põhikontseptsiooni, nelja õige olemuse (catvāryaryasatyāni) hierarhia toimimist: madalaim tase on ontoloogiline ahistus ehk raskuse olemasolu, järgnevad psühholoogiline ahistus ehk raskuse esiletõus (duḥkhasamudaya), siis abinõu teadmine ehk raskuse hävimine (duḥkhanirodha) ja lõpuks ahistuse ületamise protsess ehk raskuse hävimisega seotud küünitus (duḥkhanirodhagāminī pratipad). Raskus moodustab sanskriti keeles vastandipaari mõistega sukha ehk kergus, kumbki pärineb samast juurest kha, ühel ees dus (halb), teisel su (hea), ning neid võib tõlkida ka õnnetus ja õnn.

Ei ihale ega kõhkle (na kāṅkṣati na vicikitsati) – ei kaldu positiivse ega negatiivse õhina poole.

Muude mõjuta teadmine (aparapratyayaṃ jñānam) on seesugune teadmine, mis ületab igasuguse empiirika.

Ilma esiletõusu, Kātyāyana – fraas on seotud catvāryaryasatyāni teise etapiga, mil psüühikas toimub raskusena tõlgendatava objekti (konkreetsel juhul ilma) manifesteerumine ja seda paratamatult duaalsena.

Täpne teadvus (samyakprajñā) ei kuulu küll āryāṣṭāṅgo mārga täpsete toimingute loetellu, ent just sellest koorus välja hilisemas budismis autoriteetseks kujunenud prajñāpāramitā õpetuse tippmõiste. Teadvuse funktsioon psüühikas on ületada mõttekäikude ja järelduste põhjal saadud teadmisi.

Nii nagu tuleb (yathābhūtam) on väljend, mis märgib tegelikkuse hägustamata taipamist.

Nende kummagi valdu – ehk siis olemasolu ja olematust, eksistentsi ja mitteeksistentsi. Sõna anta võib tähendada nii otspunkti ehk lõppu kui ka punktihulka ehk valda, valdkonda, nagu on tõlgitud käesoleval juhul.

Keskmesse küünitus (madhyamā pratipad) on budismis soositud ekstremismi vältiv tunnetusviis, tõlgitud ka keskteeks. Gautama retsept on vältida objekti positsiooni, ent samas ka positsiooni negatsiooni. Niisuguse meetodi rakendamise omapära on see, et mida kõrgemale tasemele jõuda, seda subtiilsemad, varjatumad, salakavalamad on ka ekstreemumid, mida taibata ja ületada. Ekstreemumid on läbiv teema ka Nāgārjuna traktaatides.

Hoidja (dharma, √dhṛ hoidma) on lai mõiste, mida võib üldistada igale märgile, ent põhiliselt on see reegel, korraldus, seadus, konstitutsiooniline tugipunkt. Hoidjat saab kasutada nii heaks kui ka halvaks, kuna selle omaksvõtmisel hoiak tugevneb ja kinnistub.

Kui see on olemas, tuleb too (asminsatīdaṃ bhavati) ja selle ilmudes ilmub too (asyotpādādidamutpadyate) on objektide põhjuslikku seotust deklareerivad väljendid. Neid kasutati eksistentside ringkäigu ehk pratītyasamutpāda toimimist kirjeldavate reeglitena.

Sedasi, et valmistajad on ebatarkuse mõjuga – algab kaheteistkümnest suktsessiivsest lülist koosneva pratītyasamutpāda ilmumise jada esitus.

Ebatarkus (avidyā) on jada esimene lüli, subjekti ontoloogiline ebatäiuslikkus. Budistide meelest on see kohe kaasas, seda ei saa vältida. Saab ainult edaspidises elus kahandada ja ületada.

Valmistajad (saṃskārās) on jadas ainsana nimetatud grammatilise mitmuse vormis. Need presenteerivad paljususe, mitmekesisuse teket. Mis on midagi muud kui dualismi väljakasvamine ebatarkuse monismist, sest mitmus algab sanskriti keeles kolmest ja termin pole duaalis.

Teadasaamine (vijñāna) eeldab, et oleks olemas ebatarkuse abil genereeritud mitmekesine kogum, millest saab õngitseda välja teadmist. Tulemus on killustatud, sest lahkneb hetketi ja inimeste vahel.

Nimilaad (nāmarūpa) tekib teadasaamist formaliseerides ja on duaalse ehitusega, koosnedes kahest osast: nimi on sisuline, laad vormiline pool.

Kuuepüüneline (ṣaḍāyatana) on subjekti kuus meeleorganit. Lisaks tavalisele viiele silm, kõrv, nina, suu ja nahk paigutati vana-Indias loetellu ka aru, mis koordineerib teiste tööd.

Puude (sparśa) on subjekti kuue meele kontakteerumine millegi muuga. See muu asub neist väljaspool, kontakt on subjektobjektne.

Tundmus (vedanā) on puute järelm, kus subjektobjektsel tervikul on kas positiivne, negatiivne või neutraalne emotsionaalne värving.

Janu (tṛṣṇā) võimendab tundmuse suunda, eristades seeläbi osa tervikust.

Soetamine (upādāna) hakkab eristatud osast modelleerima subjektivälist objekti.

 Tulemine (bhava) võimendab töödeldava ainese uueks tervikuks. See projitseerub subjekti suhtes temast väljapoole.

Sündimine (jāti) on eksistentsi avaldumine. Võib märgata konkreetset objekti.

Vananemine-suremine (jarāmaraṇa) on pratītyasamutpāda jada viimane, 12. lüli, ajaliselt suunatud kulumisprotsess. Tüüpiliselt lõpeb see destruktsiooniga. Mis ei ole aga haihtumine, kuna viimasele lülile järgneb uuesti esimene (ebatarkus), ringlus on lõputu ja taastoodab ontoloogilist ahistust.

Valu (śoka), kurtmine (parideva), raskus (duḥkha), raske aru (daurmanasya), ahastus (upāyāsa) – loend psüühilisi häiritusi, mis käivad pratītyasamutpāda 12. lüli tunnuste hulka. Siin on teiste hulgas ka raskus, see on väike subjektne raskus kõikehõlmava ontoloogilise raskuse sees.

Raskusetüvi (duḥkhaskandha) – ontoloogilise ahistuse üldine generaator.

Ebatarkuse hävides hävivad valmistajad – järgneb pratītyasamutpāda kadumise jada. Kui generatiivne ringkäik peatub, saab lahti edaspidisest taastekkimisest.

Hoidjaesitus (dharmaparyāya) on budistliku õpetuse seisukohtade metoodiline esitus.

Voolus (āsrava, ā+√sru juurde+voolama) on psüühiline häiritus, mis põhjustab käitumishäireid, mõtlemisvigu, ebatäiuslikkust ja piina, tõlgitud ka meeleplekiks. Isik, kes voolusi ei soeta, on ületanud relatiivsuse.

Meel sai vabaks (cittaṃ vimuktam) markeerib kõrge meeleseisundi saabumist Kātyāyanal. Väljend ei ole spetsiifiliselt budistlik, näiteks ei maini taipamist (buddhi), vaid osutab universaalselt psüühika vabadusele, mis on väga mitmete vaimsete õpetuste siht.

Mait Raun (1963), tõlkija, kirjanik, mait@kongress.ee