Analüütilise filosoofia all peetakse siinses artiklis silmas üht mõjukat traditsiooni läänemaises mõttekultuuris. Selle traditsiooni rahuldav määratlemine sisuliste, keeleliste, stilistiliste, geograafiliste või muude tunnuste kaudu ei ole kerge ülesanne,[1] kuid selle rajajatena tuuakse enamasti välja neli filosoofi: Gottlob Frege (1848–1925), Bertrand Russell (1872–1970), George Edward Moore (1873–1958) ja Ludwig Wittgenstein (1889–1951). Frege ja Russell tegutsesid ühtlasi matemaatikuna ning matemaatika on distsipliin, mis on läbi sajandite olnud filosoofidele eeskujuks oma ranguse ja selguse poolest. Rangust ja selgust taotlevat argumentatiivset mõtlemis- ja kirjutamisviisi peetakse üldjoontes iseloomulikuks ka kõnealusele filosoofiatraditsioonile ning sedalaadi filosoofias hoidutakse tavaliselt assotsiatiivsusest, poeetilisusest, sõnamängulisusest, salapärasusest, pompoossusest ja samuti teadusvastasusest.
Analüütiline filosoofia annab tänapäeval tooni angloameerika maades, aga ka nt Skandinaavias ning õigupoolest on levinud kogu läänemaailmas. Seda tüüpi filosoofiat tehakse üsna paljudes keeltes, sealhulgas eesti keeles, kuid keskne mõttevahetus on siiski ingliskeelne. Selle traditsiooni tunnusjooni välja tuues peab arvestama, et siingi leidub erandlikke mõtlejaid, kellest tuntuim on Wittgenstein. Tema tähtteosed paistavad muu hulgas silma selle poolest, et ei järgi ranget argumentatiivset vormi, küll aga sisaldavad mitmeid kuulsaks saanud mõistatusliku sisuga lauseid.[2] Ometi on tema küsimusepüstitused ja teemakäsitlused analüütilise filosoofia tähtsaks osaks olnud juba terve sajandi vältel.
Kõnealuse filosoofiatraditsiooni kohta on levinud mitmeid küsitavaid ettekujutusi, näiteks niisugune, et see tegeleb üksnes keele analüüsimisega. Isegi kui see tegevus kunagi nii kitsas oligi, siis ammu enam mitte. Analüütiline filosoofia hõlmab paljusid alavaldkondi, nagu näiteks tunnetusteooria (ingl epistemology), vaimufilosoofia (ingl philosophy of mind), metafüüsika, teadusfilosoofia, eetika, esteetika jne.[3] Sealjuures esitatakse sageli väiteid maailma, mitte üksnes keele kohta ja seda püütakse teha kooskõlas empiiriliste, teaduslike andmetega.
Siinne artikkel tegeleb teise küsitava ettekujutusega, nimelt sellega, et analüütilised filosoofid ignoreerivad põhimõtteliselt filosoofia ajalugu, täpsemalt klassikute tekste antiigist uusajani (tinglikult Platonist Hegelini) välja. Püüan konkreetsete näidete varal näidata, et üldiselt pole see kunagi olnud ega ole ka praegu tõsi. Sealjuures keskendun läänemaise filosoofia ajaloole, pidades viimase all silmas teatud tekstikogumit ja esmajoones neid rohkearvulisi filosoofilisi tekste, mis on kirja pandud enne analüütilise filosoofia tekkimist.
Artikli pealkirja võiks ümber sõnastada nii: „Kuidas on analüütilised filosoofid ümber käinud filosoofia ajalukku kuuluvate tekstide ja neis sisalduvate vaadetega?“ Kui uurida, mida selles traditsioonis on vanade tekstidega tehtud, siis ilmneb küllaltki lai spekter, mida on võimalik mitmeti jaotada. Jagasin need lähenemised tinglikult viieks ja vastavalt struktureerisin artikli. Esimesed neli lähenemist on esitatud sihilikult kontrastselt, tuginedes võimalikult selgepiirilistele näidetele selle kohta, kui erineval määral ja kui lähedalt on tekstidega suhestutud. Alustan filosoofia ajaloo kasulikkuse otsesest eitamisest ja klassikute vältimisest. Teisena vaatlen klassikute tekstide ja vaadete pinnapealset esitamist ja hindamist. Kolmandaks käsitlen selliste tekstide filosoofilis-sisulist ja neljandaks ajaloolis-kontekstuaalset uurimist. Artikli viiendas osas vaatlen niisuguseid mineviku tekstide käsitlusi, milles filosoofiline ja filosoofia-ajalooline uurimine on põimunud. Leian, et selline lähenemiste põimimine on juba mitme aastakümne vältel märgatav suundumus.
Mitmekesisusest hoolimata ühendab analüütiliste filosoofide lähenemisi filosoofia ajaloole arusaam, et sisukalt ja tulemuslikult filosofeerida on võimalik ka ilma filosoofia ajaloo poole pöördumata. Vastavalt saab selles traditsioonis eristada filosoofi ja filosoofia-ajaloolase rolle ja tegevusi.[4] Samas on analüütilised filosoofid üldjuhul olnud ja on tänini avatud võimalusele, et ajaloolised tekstid ja neist ammutatud seisukohad on abiks praeguste probleemide lahendamisel. Erinevatel viisidel on üsna paljud seda võimalust ka kasutanud.
Koolides ja ülikoolides on tavaline, et vähemalt osaliselt õpetatakse filosoofiat filosoofia ajalukku kuuluvate tekstide ja vaadete kaudu. Samas ei ole üheselt selge, mida annab klassikute arutluste tundmine inimesele, kes lahendab filosoofilisi probleeme tänapäevast kirjandust, terminoloogiat ja meetodeid kasutades. On vaieldav, kas filosoofia kesksed probleemid (näiteks mis on teadmine) püsivad läbi ajastute või muutuvad nad sellisel määral, et on igal ajastul erinevad, peegeldades just oma aega. Kui filosoofia kesksed probleemid püsivad läbi ajastute, siis lahendame me laias laastus samu probleeme, mida lahendasid Vana-Kreeka mõtlejad. Sellisel juhul võib klassikute tundmaõppimine olla asjakohane ja kasulik, sest näeme, kuidas on varem püütud toime tulla küsimustega, mis huvitavad ka meid. Kui filosoofia kesksed probleemid ja nende lahendused on aga ajastuomased, siis me tegeleme uute probleemidega, mille lahendamisel ei ole ajaloost abi. Terminoloogilised ja mõistelised muutused läbi ajaloo on kindlasti märgatavad. Muidugi on võimalik ka vahepealne variant, et me tegeleme osaliselt või teatud aspektides samade või sarnaste probleemidega, millega tegeleti juba sajandeid tagasi.
Analüütiliste filosoofide seas on üsna tavaline arusaam, et tänapäeva filosoofia on põhjalikum, komplekssem, täpsem, arenenum, veenvam ja tõele lähemal kui varasem mõtlemine, seda enam, et ollakse liidus nüüdisaegse teadusega. Viimane on ju muutnud ning tohutult avardanud ja täpsustanud inimeste maailmapilti, nii et me ei saa enam päriselt mõtelda nii nagu Platon või Aristoteles. Nood on eelkäijad, mitte konkurendid. Sellegipoolest omistatakse ka selles traditsioonis filosoofia ajaloole tavaliselt (ehkki mitte alati) vähemasti pedagoogiline väärtus: nähes klassikute mõtlemise ülesehitust, piire ja ka vigu, saame oma mõtlemist täiustada.
Pealtnäha äärmuslik, lausa kurikuulus, aga ka humoorikas näide pärineb Princetoni ülikoolist USA-s, kus analüütiline filosoof Gilbert Harman (1938–2021) olevat oma kabineti uksele pannud sildi kirjaga „Ütle ei filosoofia ajaloole!“.[5] See on parafraas lööklausest „Ütle ei [narkootikumidele]“, millega presidendiproua Nancy Reagan (1921–2016) ilmestas enda algatatud narkootikumidevastast kampaaniat 1980. aastatel ja 1990. aastate algul. Teine analüütiline filosoof ja ühtlasi filosoofia ajaloo uurija Tom Sorell soovis selle kuulujutu tõelevastavust kontrollida ja kirjutas Harmanile.[6] Too vastas, et jah, silt oli, ning selgitas oma seisukohta. Harmani meelest ei ole igipüsivaid (ingl perennial), läbi ajastute ulatuvaid filosoofilisi probleeme: tänapäeva filosoofide probleemid erinevad enamasti ajalooliste mõtlejate omadest. Iseenesest polevat tal midagi filosoofia ajaloo tundmaõppimise vastu, kuid ta leiab, et filosoofiatudengitelt ei peaks seda nõudma, mida ta oma sildiga silmas pidaski. Tema meelest kipub filosoofia ajaloo õppimine olema filosoofiatudengite jaoks kasutu sarnasel viisil, nagu füüsika-, keemia- või bioloogiatudengite jaoks ei ole kuigi palju kasu oma distsipliini ajaloo tundmaõppimisest. Jah, enne relatiivsusteooria ja kvantmehaanika juurde asumist on kasulik tunda klassikalist mehaanikat, aga ei ole vaja lugeda Newtoni enda teksti.[7]
Harmani positsioon ei ole mu meelest kurioosne, vaid pigem ilmestab teravdatud kujul asjaolu, et analüütilised filosoofid on avaldanud palju teadusartikleid, milles viidatakse ainult aktuaalsetele allikatele. Niimoodi saab filosoofiat teha ja tehaksegi, sõnastades tänapäevases terminoloogias probleemi, tutvustades ja vaagides aktuaalseid lahendusi ja esitades argumenteeritult omapoolse lahenduse. Samas ei ole need arutelud a priori suletud ajaloost pärit vaadetele ja argumentidele, kui nood asjakohaseks osutuvad ja vastuvõetaval viisil esitatakse. Ajalugu on siis kasulik küll, ent niivõrd, kuivõrd seda saab praegusesse diskursusesse kaasata. Lisaks võib filosoofia ajalugu olla filosoofi vaadete kujunemist mõjutanud ka siis, kui ta sellest otsesõnu teada ei anna.
Sorell väidab Harmanile vastu, et filosoofia ajalugu on kasulik ja puutub asjasse isegi siis, kui filosoofiat nähakse vaid aktuaalsete, tänapäevases keeles formuleeritud probleemide lahendamisena. Esiteks on paljud praegusaegsed probleemid tegelikult vanad ja seega on kasulik õppida tundma ka vanu lahendusi, nii neid, mis ühel või teisel moel tänini arvesse tulevad, kui ka neid, mida ekslikuks peame. Teiseks, kui tahta vastata küsimusele, kas filosoofias on või pole igipüsivaid probleeme, siis seda saab teha üksnes filosoofia ajaloole tuginedes.[8]
Pedagoogilises plaanis võib märgata, et filosoofia õpetamisel ülikoolides kasutatakse praegusajal oluliste vaadete selgitamiseks tihtipeale sääraseid klassikuid nagu Hume, Kant või Aristoteles.[9] Seega on nad ühel või teisel moel olulised tänapäevase mõtlemise jaoks ega kuulu üksnes ajalukku. Filosoofia ajaloo kursused vaatlevad klassikuid süvitsi ja see on omaette siht. Aga selgi puhul on klassikutel nii mõndagi tänapäevale pakkuda, leiab Sorell. Nt õpitakse nende mõtlemise süsteemsusest, mis säärasena erineb praegusaegsele filosoofiale sageli iseloomulikust fragmenteeritusest ja spetsialiseeritusest.[10]
Selline eitav suhtumine filosoofia ajalukku, mida Harmani skandaalne silt paistab väljendavat, on igatahes erandlik. See ei väljenda analüütiliste filosoofide enamuse hoiakut.[11]
Otsesest eitamisest palju sagedamini on ette tulnud seda, et analüütiline filosoof esitab ja hindab klassiku vaateid pinnapealselt, tehes seda oma filosoofilisi eesmärke silmas pidades. Näiteks Wittgensteini „Filosoofilised uurimused“ (1953) algavad Augustinuse (354–430) „Pihtimustest“ pärineva ladinakeelse tekstilõiguga, milles kirjeldatakse keele õppimist lapseeas.[12] Augustinus seletab, kuidas ta täiskasvanute kõnet kuulates pikapeale selgeks sai, millised sõnad milliseid asju tähistavad. Selles tsitaadis ilmneb Wittgensteini jaoks teatav
pil[t] inimkeele olemusest. Nimelt niisugune: keele sõnad nimetavad esemeid – laused on selliste nimede kombinatsioonid. – Sellest keelepildist leiame järgmise arusaama alge: igal sõnal on tähendus. See tähendus on sõnale juurde arvatud. See on ese, mille kohta sõna käib. [- – -] Sõnaliikide erinevusest Augustinus ei räägi.[13]
Järgnevas asub Wittgenstein kummutama seda primitiivset arusaama keelest ja tähendusest, mille näitlikustamiseks ta Augustinust tsiteerib. Selles teoses esitab ta käsituse, mille järgi „sõna tähendus on tema tarvitus keeles“.[14] Sõnadel on mitmesuguseid funktsioone ja kasutusviise. Nad ei ole asjade nimed. Keelt erinevatel eesmärkidel ja viisidel ning erinevates olukordades kasutades mängime mitmesuguseid keelemänge ning tähendus on sõnadel vaid konkreetse keelemängu raames. Sääraseid keelemänge loetleb Wittgenstein terve hulga: „sündmuste käigust ülevaate andmine“, „ringmängulaulu laulmine“, „naljategemine“, „palumine, tänamine, kirumine, tervitamine, palvetamine“ jne.[15] Sõna tähenduse tuvastamiseks tuleb jälgida, kuidas kõnelejad seda sõna konkreetsetes olukordades kasutavad.
Aga mida arvata sellest, kuidas Wittgenstein kasutab Augustinust? See visandatud primitiivne pilt keelest toimib hästi Wittgensteini arutelu lähtekohana. Filosoofia ajaloost on leitud kujukas ja sobiv näide traditsioonilisest ja ühtlasi ekslikust arusaamast keele loomuse kohta. Või vähemalt nii on see välja mängitud.
Ehkki Augustinus esineb siin negatiivses rollis, on väidetud, et Wittgenstein pidas tast vägagi lugu ja oli tema filosoofiast ka positiivselt mõjutatud.[16] Kuid Wittgensteini on kritiseeritud selle eest, et ta esitab Augustinuse vaateid lihtsakoelisemana, kui need olid. Kindlasti tegi viimane vahet erinevatel sõnaliikidel ning arendas erinevates teostes välja kompleksse märgiteooria.[17]
„Filosoofiliste uurimuste“ eesmärke silmas pidades ei ole Augustinuse vaadete ajalooliselt täpne ja korrektne esitamine vajalik ja võiks uue filosoofia elegantsele esitusele ehk hoopis takistuseks saada. Filosoofia ajaloo uurija perspektiivist nähtuna on siin tegemist ajaloolise materjali pinnapealse, mitteheatahtliku, ebakorrektse kasutamisega. Samas tasub arvesse võtta, et läbi sajandite on filosoofid oma eelkäijate vaateid enda huvides painutanud ja lihtsustanud. Pedantne ajaloolise korrektsuse nõue on küllaltki uus nähtus ja see iseloomustab teatud tüüpi uurimistegevust, millest tuleb juttu artikli 4. alajaotuses.
Teine näide filosoofia ajaloo pinnalisest kasutamisest kriitikanoolte märklauana pärineb vaimufilosoofiast. Varauusaegse mõtlemise suurkuju René Descartes (1596–1650) esitas oma teostes õpetuse, mille järgi inimese keha ja vaim (ld mens) on kaks teineteisest olemuslikult erinevat asja ehk substantsi. Kui tema eluajal oli tavapärane arvata, et inimvaim on vähemalt teatud määral ja moel kehast sõltumatu ning suudab eksisteerida ka kehast eraldi, siis tänapäeva vaimufilosoofias ja teistes distsipliinides, mis vaimunähtusi uurivad (näiteks kognitiivne psühholoogia), peetakse üldjuhul säärast käsitust ekslikuks. Seda Descartes’ile omistatud või tema tekstidest ja mõtlemisest tuletatud vaadet nimetatakse „kartesiaanlikuks dualismiks“ või (teatavat sorti) „substantsdualismiks“. Vaimufilosoofia õpikutes, ülevaadetes ja uurimustes on see tihtipeale „kummitusliku peksukoti“ rollis.[18] Olgugi enamiku silmis ekslik, on see vaade olnud sedavõrd mõjukas ja on tänini piisavalt tõsiseltvõetav, et kriitilist käsitlemist väärida.[19] Suurem osa vaimufilosoofe pooldab üht või teist materialistlikku positsiooni. Vaimunähtuste seletamisel kartesiaanlikku dualismi langemine on materialisti jaoks justkui allaandmine, teaduslikkusest loobumine salapära kasuks.[20]
Siinse artikli raames on oluline tähele panna, et „kartesiaanlikku dualismi“ kirjeldades võivad vaimufilosoofid inglise keelde tõlgitud Descartes’i tekste ja arutluskäike käsitleda üsna erineva süvenemisastmega, kuid eesmärgiks ei ole tema vaadete ja argumentide ajalooliselt täpne esitus ega kontekstuaalne mõistmine. Ei käsitleta tema teoseid tervikuna ega seoseid tema erinevate tekstide vahel, ei uurita, kuidas kaasaegsed tema seisukohtadest aru said ja millistele seisukohtadele ta ise reageeris, ei süveneta toonaste ladina- ja prantsuskeelsete erialaterminite eripäradesse ega kaevuta asjakohasesse sekundaarkirjandusse. See tähendab, ei tehta seda, mida teevad filosoofia ajaloo süstemaatilised uurijad. Vaimufilosoofias figureerib „kartesiaanlik dualism“ kui alternatiiv materialistlikule peavoolule. Seda alternatiivi pooldavad tänapäeval vähesed, „vaenlase kujuna“ portreteerivad paljud.
Mõistagi ei pea vana teksti või vaate pinnapealne kasutamine tänapäeva filosoofias olema tingimata negatiivse varjundiga. See võib samahästi olla ka pealiskaudne kiitus või põgus seostamine või lihtsalt mainimine.[21]
Leian, et filosoofia ajaloo episoodiline ja pinnaline kasutamine tänapäeva filosoofiliste eesmärkide saavutamiseks on iseenesest normaalne tegevus. N-ö ajaloolise tõe kindlakstegemist ju ei taotletagi. Pealegi võib näiteks Wittgensteini kriitika Augustinuse aadressil või vaimufilosoofide kriitika Descartes’i aadressil teatud aspektides põhjendatud olla. Küll aga kutsun üles teadvustama säärase lähenemise väheajaloolisust või mitteuurimuslikkust ajaloolises plaanis.
Omajagu näiteid saab tuua selle kohta, kuidas analüütilised filosoofid on klassikute teoseid lugedes saanud innustust nende põhjalikuks filosoofiliseks käsitlemiseks. Kujukas näide on siin Peter Strawsoni (1919–2006) raamat „Meele piirid“[22] (1966), milles autor süstemaatiliselt rekonstrueerib, analüüsib ja hindab, osalt kritiseerib ja korrigeerib Immanuel Kanti (1724–1804) „Puhta mõistuse kriitikas“[23] (1781) esitatud vaateid ja argumente. Juba eessõnas selgitab Strawson, et tema tõlgendus ei ole ajaloolis-kontekstuaalne, vaid filosoofiline:
Nagu kiiresti avastab iga Kanti-uurija, kes minu raamatut lugema juhtub, pole siin kindlasti tegu filosoofia-ajaloolise uurimistööga. Ma ei ole usinalt uurinud Kanti vähem mõjukate eelkäijate kirjutisi, tema enda väiksemaid töid ega väga arvukaid kommentaare, mida on andnud kaks järgmist sajandit. Kirjutasin neile „Kriitika“ tundmaõppijatele, kes sarnaselt mulle endale on seda teost lugedes ja üle lugedes kogenud läbisegi niihästi imelise mõistmise kui sügava hämmelduse hetki. Olen püüdnud esitada „Kriitikas“ sisalduva mõttesüsteemi selge, korrastatud ja ühtse tõlgenduse – tõlgenduse, mida Kanti tekst vähemalt tugevasti toetab; olen püüdnud näidata, kuidas mõningaid selle struktuuri suuri osi saab üksteisest lahus hoida, näidates ühtlasi, kuidas süsteemi enese raames neid käsitletakse seotuna; olen püüdnud anda otsustavaid põhjusi mõne osa täielikuks kõrvaleheitmiseks; ja olen püüdnud märku anda – aga ainult märku anda –, kuidas saaks mõne teise osa mõttekäike ja lõppjäreldusi niimoodi kohendada või rekonstrueerida, et nad oleksid vastuvõetavamad.[24]
Tõlgenduse aluseks on Kanti teose omaaegne ingliskeelne tõlge.[25] Strawsonit ei huvita Kanti vaadete kujunemisloo nüansid ega laiem mõttelooline taust, seosed tema suuremate ja väiksemate teoste vahel, saksakeelse originaalteksti peensused ega ka tohutu mahuga sekundaarkirjandus. Ta tõlgendab Kanti analüütilise filosoofia vahenditega tänapäevaste standardite ja maailmapildi valguses, tehes seda hoolikalt ja põhjalikult. Ta käsitleb Kanti filosoofiat filosoofilise, mitte ajaloolise süsteemina. Nagu igal filosoofilisel süsteemil, on selgi voorused ja puudused, mida Strawson vastavalt tunnustab ja kritiseerib. „Meele piirid“ on oluline raamat, mis muutis Kanti mõtlemise angloameerika filosoofide jaoks ligipääsetavaks ning selle mõju on nähtav juba enam kui poole sajandi vältel.[26]
Filosoofia-ajaloolase või mõtteloolase silmis võib säärane tõlgendamisviis paista lubamatult anakronistlikuna: 18. sajandi viimase veerandi saksakeelne ja 20. sajandi keskpaiga ingliskeelne filosoofiaterminoloogia ja -mõistestik ei ole ju identsed ja järelikult tuleks tähelepanu pöörata vähemasti originaalis sisalduvatele põhiterminitele ja uurida, mida need Kanti ja tema kaasaegsete jaoks tähendasid. Kuid pangem tähele, et Strawson andis endale ja lugejale selgesti aru sellest, mida ta täpselt teeb ja mida mitte. Ta ei pretendeerinud ajaloolisele mõistmisele. Ajalooliste nüansside ignoreerimise hinnaga muutis ta Kanti filosoofia ingliskeelses mõttekultuuris elavaks ja aktuaalseks.
Paralleelselt Strawsoniga töötas „Puhta mõistuse kriitika“ kallal Jonathan Bennett (1930–2024), kes avaldas oma tõlgenduse kahes osas: „Kanti analüütika“ (1966) ja „Kanti dialektika“ (1974).[27] Samuti töötas Bennett toona läbi Briti empiristide filosoofia, avaldades raamatu „Locke, Berkeley, Hume: kesksed teemad“ (1971).[28] Kõik need on ajalooliste tekstide analüütilised käsitlused, milles Strawsoniga sarnasel moel püütakse süstemaatiliselt esile tuua nende tekstide filosoofiline sisu, nii et selle poolt ja vastu saab filosoofiliselt argumenteerida.
Bennett on tuntud ka selle poolest, et rajas veebilehe, millel avaldas hulgaliselt enda toimetatud versioone varauusaegsete filosoofide tekstidest.[29] Ta tegi neis tekstides mitmesuguseid muudatusi: kaasajastas keelt ja filosoofilist terminoloogiat, vajaduse korral lühendas lõike jne. Seda kõike tegi ta muidugi eesmärgiga klassikud tänapäeva lugeja jaoks kergemini ja tänapäeva filosoofia jaoks asjakohasel viisil kõnelema panna. Sealjuures tundis Bennett varauusaegset filosoofiat sügavuti, kuid analüütilise filosoofina huvitas teda ka klassikute töid tõlgendades eelkõige vaadete selgus ja argumentide veenvus sõna otseses, sisulises, tänapäevases mõttes.[30]
Kui kasutada Richard Rorty (1931–2007) kaudu laiemalt tuntuks saanud eristust kahe angloameerika maades domineeriva filosoofia ajaloo käsitlemise viisi vahel, siis võib öelda, et Strawson ja Bennett tegelesid klassikute vaadete ja argumentide „ratsionaalse rekonstruktsiooniga“, mis erineb „ajaloolisest rekonstruktsioonist“.[31] Esimesel puhul käsitletakse klassikuid justkui meie kaasaegseid, nendega vaieldakse nagu elavate kolleegidega, taotledes filosoofilist tõde. Uuritakse, kas klassikud jõudsid teatud küsimustes tõeni, mis on tõde ka meie jaoks. Teisel puhul taotletakse ajaloolist teadmist, püüdes mõista, mida klassikute kasutatud terminid ja kirjutatud laused tähendasid nende endi ja nende kaasaegsete jaoks. Õigupoolest pole need lähenemised teineteisest sõltumatud, leiab Rorty, sest eduka „ajaloolise rekonstruktsiooni“ suudavad teostada vaid niisugused inimesed, kellel endal on teatav filosoofiline arusaam kõnealusest teemast.[32] Laias laastus vastab Rorty eristusele Michael Frede (1940–2007) eristus „filosoofilise filosoofia ajaloo“ ja „ajaloolise filosoofia ajaloo“ vahel.[33] Ka Frede meelest sisaldab klassiku vaate täielik ajalooline mõistmine selle vaate filosoofilist mõistmist. Enamgi veel, Frede leiab, et filosoofia-ajaloolased püüavad võtta mineviku filosoofe tõsiselt kui filosoofe, filosoofiline arusaamine on siin primaarne, aga samas tihtipeale ebapiisav, nii et lisaks on vaja uurida ajaloolisi asjaolusid.[34]
Analüütiliste filosoofide seas leidub küllalt neid, kes mõnel eluperioodil on tegutsenud ka professionaalse filosoofia-ajaloolasena. Näiteks kaitses kuulus vaimu-, keele- ja teofilosoof Donald Davidson (1917–2003) 1949. aastal doktoriväitekirja „Platoni „Philebos““, mis ilmus 1990. aastal ka trükis.[35] See on põhjalik eksegeetiline uurimus, millesse lisaks kõnealusele teosele on kaasatud hulk teisi alliktekste Platoni enda ja teiste Vana-Kreeka autorite sulest, samuti kõigiti asjakohane sekundaarkirjandus. Viis, kuidas Davidson tõlgendas Platonit, erineb selgesti sellest, kuidas Strawson ja Bennett tõlgendasid Kanti. Davidsoni Platoni-uurimus on „ajalooline rekonstruktsioon“. Teatavas mahus tegeles ta filosoofia ajalooga ka hiljem, kohati dialoogis tänapäeva filosoofiaga.[36] Samuti põikas ta filosoofia ajalukku, sealhulgas Vana-Kreeka mõtlemisse mitmetes oma kuulsates filosoofiaartiklites.[37]
Filosoofia-ajaloolaste uurimused toovad nähtavale mitmesuguseid seoseid ja nüansse, mida ei kajasta õpikulikud kokkuvõtted klassikute vaadetest ega ka üksikud ajaloolised terviktekstid ja nende tõlked. Kui uurimuse eesmärgiks seatakse ammu elanud autori vaadete ajalooline mõistmine, siis üldjuhul on vaja võimekust lugeda asjassepuutuvaid tekste neis keeltes, milles nad kirja on pandud, jälgida autori vaadete muutumist läbi tema erinevate tekstide, kõrvutada tema seisukohti ta kaasaegsete omadega, pöörates tähelepanu ka vähem tuntud mõtlejatele, kes võisid autorit mõjutada, ja vajaduse korral võtta arvesse laiemat konteksti, milles arutleti ja kirjutati. Lisaks tuleb lugeda asjakohast, üha uuenevat sekundaarkirjandust ning sellega väideldes esitada oma tõlgendus. Teisiti öeldes, säärase lähenemise puhul loetakse tekste ja käsitletakse neis sisalduvaid vaateid nende ajaloolises keerukuses. Selline lähenemine nõuab ühtlasi nende vaadete filosoofilist mõistmist, ent ei pruugi (ehkki võib) sisaldada viimaste hindamist tänapäeva filosoofia vajaduste ja standardite põhjal. Kunagisi filosoofilisi seisukohti ja süsteeme võidakse uurida ka lihtsalt sellepärast, et nad on huvitavad, n-ö nende eneste pärast.
Kerkib küsimus, mis kasu saab analüütilisel filosoofil olla kunagiste mõtlejate seisukohtade detailsest ajaloolisest rekonstrueerimisest. Antikvaarsesse tekstilabürinti siseneja ei pruugi sealt leida teed tänapäeva filosoofia juurde ega seda otsidagi.[38] Samuti võib filosoofia-ajaloolaste konkureerivate tõlgenduste puhul ilmneda, et neil puudub konsensus selles, milliseid vaateid saab klassikutele omistada ja kuidas täpselt tuleks neid vaateid mõista. See, mis on paika pandud õpiku tasandil, võib olla vägagi vaieldav sekundaarkirjanduse tasandil.
Nagu eespool selgitatud, oli ja on enamik analüütilisi filosoofe avatud filosoofia ajaloost pärinevatele kontseptsioonidele ja argumentidele, paljud olid ja on minevikulistest vaadetest mõjutatud ja inspireeritud ning on selliseid vaateid erineval moel ja määral oma tekstides kasutanud. Mõned (nagu näiteks Davidson) on ise filosoofia-ajaloolase spetsiifilist tööd teinud. Filosoofia-ajaloolaste pakutav teave on nüansirohke ja mahukas ning seda ei tuleks võtta puudusena. Pigem suurendab see nende ajaloost pärinevate seisukohtade ja argumentide mitmekesisust, mida saab varem või hiljem taaskasutada.
Vanade tekstide põhjalik uurimine ja tundmine on andnud tõukeid ka uute suundumuste tekkeks tänapäeva analüütilises filosoofias. Hea näide sellest on 20. sajandil taaselustatud vooruseetika – see on moraaliteooriate tüüp, mille lätted on Vana-Kreeka filosoofias ja iseäranis Aristotelese „Nikomachose eetikas“.[39] Moodsa vooruseetika tekkimist ja kujunemist alternatiivina kohuse-eetikale ja tagajärje-eetikale[40] mõjutasid oluliselt Elizabeth Anscombe’i (1919—2001) ja Philippa Footi (1920–2010) kirjutised.[41] Üks tuntumaid teoseid selles eetika suunas on Alasdair MacIntyre’i (snd 1929) „Pärast voorust“ (1981).[42]
Niisiis võib analüütilise filosoofia suhe vanemate ajastute mõtlemisega olla kohati vägagi teadlik, sisukas ja põhjalik. Lisaks tasub silmas pidada, et analüütiline filosoofia ise on üle sajandi vana, tal endal on ajalugu, mida nüüd süstemaatiliselt uuritakse nii ajaloolises kui ka filosoofilises plaanis.[43]
Filosoofia ajaloo käsitlemine on viimase poolsajandi jooksul muutunud: niisuguseid klassikute mõttesüsteemide puhtakujulisi „ratsionaalseid rekonstruktsioone“ nagu Strawson ja Bennett omal ajal avaldasid, tänapäeval tihti ei kohta. Pigem võib mineviku tekstide tõlgendamisel märgata filosoofilise ja ajaloolise lähenemise põimimist.[44] Sealjuures püütakse vältida mõlemat äärmust, nii ajalooliste positsioonide anakronistlikku moondamist tänapäeva filosoofiaks kui ka täiesti antikvaarset lähenemist, mis välistab võimaluse, et ajalugu saab tänapäeva filosoofiale midagi sisulist ja olulist anda. Kindlasti pakub filosoofia ajalugu alternatiive nüüdisfilosoofias kinnistunud vaadetele, mistõttu filosoofid endiselt klassikute poole pöörduvad.[45]
Analüütilises traditsioonis ei taandata filosofeerimist filosoofia ajaloo interpreteerimisele, vaid pigem nähakse neid kahe tegevusvaldkonnana, mille vahel toimub suhtlus ja kohatine põimumine. Nähtavasti on see suhtlus võimalik tänu sellele, et vähemalt osa filosoofilisi probleeme ja neile antud lahendusi püsivad läbi aja – nad küll teisenevad, kuid neid on võimalik nende erinevates ilmnemiskujudes ära tunda.
Hans-Johann Glocki (snd 1960) sõnul ei ignoreeri analüütilised filosoofid filosoofia ajalugu, küll aga vastustavad „äärmuslikku historismi“, mis näeb kogu filosoofia ülesannet intellektuaalse pärandi tõlgendamises.[46] Kui filosoofia ülesandeks saab vaid klassikute tekstide eksegees, siis on see kummalises kontrastis sellega, kuidas klassikud ise mõtlesid:
Valdav osa mineviku suurtest filosoofidest just nimelt ei taandanud filosoofiat filosoofia ajaloole, seisnegu viimane siis tekstide teaduslikus tõlgendamises või nende loomise sotsiaalse konteksti uurimises. Selle asemel tegelesid nad mitteajalooliste probleemidega ja püüdlesid mitteajaloolist laadi arusaamade poole.[47]
Teiselt poolt vaadates saab öelda, et filosoofia-ajaloolased ei ignoreeri filosoofiat, nagu viimast tänapäeval tehakse. Neid huvitab minevikuliste tekstide filosoofiline sisu, autorite vaated ja argumendid, mida nad rekonstrueerivad nii ajaloolis-kontekstuaalses kui ka filosoofilises võtmes. Nad on üldjoontes kursis tänapäeva filosoofias toimuvaga, sageli tunnevad mõnda filosoofia alavaldkonda põhjalikumalt, saavad aru, kuhu ajalooliste uurimuste tulemused filosoofilisel väljal asetuvad.
Üldiselt ei ütle analüütiline filosoof filosoofia ajaloole „ei“ ega vastusta selle uurimist. Nii on see praegu ja oli ka varem. Selles traditsioonis filosofeerides nähakse filosoofia ajaloos tihtipeale inspiratsiooniallikat aktuaalsete probleemide lahendamisel, olgu see inspiratsioon siis positiivse või negatiivse tonaalsusega, lähenetagu ajaloole siis episoodiliselt või süstemaatiliselt, pinnaliselt või sügavuti. Nagu eespool Wittgensteini, Bennetti, vaimufilosoofide, vooruseetikute ja teiste näitel nägime, on säärane inspiratsioon andnud hulgaliselt eripalgelisi tulemusi.
Vaatlesin artiklis erinevaid viise, kuidas analüütilised filosoofid on käsitlenud filosoofia ajalukku kuuluvaid tekste ja neis sisalduvaid vaateid. Näitasin, et kuigi analüütilises traditsioonis peetakse võimalikuks filosoofiliste probleemide lahendamist ilma ajaloo poole pöördumata, peetakse samas võimalikuks sedagi, et klassikutel on tänapäeva filosoofiale midagi anda, ja vastavalt kasutatakse viimaste tekste ja seisukohti mitmesugustel moodustel. Analüütilised filosoofid on alati olnud filosoofia ajaloost vähemal või rohkemal määral mõjutatud ja inspireeritud ning selle tulemuseks on olnud nii tänapäeva filosoofiat kui ka filosoofia ajaloo uurimist arendavad käsitlused. Selles raamistuses eristasin viit lähenemist filosoofia ajaloole, vastavalt sellele, mil määral ja moel minevikuliste tekstidega tegeletakse. Väitsin, et viimastel aastakümnetel on üha enam näha filosoofilis-sisulise ja ajaloolis-kontekstuaalse lähenemise põimimist.
Artikkel põhineb Tartu Ülikoolis filosoofia osakonna kollokviumis, mõtteloo seminaris ja analüütilise filosoofia seminaris peetud ettekannetel. Tänan neil üritustel osalenuid asjakohaste küsimuste ja kommentaaride eest. Samuti tänan retsensenti, kelle kommentaarid olid abiks artikli lõppversiooni lihvimisel.
Roomet Jakapi, PhD, filosoofia ajaloo kaasprofessor, filosoofia ja semiootika instituut, Tartu Ülikool, Jakobi 2, 51005 Tartu, roomet.jakapi@ut.ee
[1] Vt B. Mölder. Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? – Filosoofia ja analüüs: Analüütilise filosoofia seminar 20. Toim. B. Mölder, J. Kangilaski. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2011, lk 24–53. Vt ka P. Selg. Analüütiline filosoofia. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. E. Annus. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 471–478.
[2] Näiteks „On tõesti olemas väljendamatu. See näitab ennast, ta on müstiline“ (L. Wittgenstein. Loogilis-filosoofiline traktaat. Tlk J. Kangilaski, V. Palge. Tartu: Ilmamaa, 1996, § 6.522), „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida“ (Samas, § 7), „Kui lõvi oskaks rääkida, siis me ei saaks temast aru“ (L. Wittgenstein. Filosoofilised uurimused. Tlk A. Luure. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 352). Wittgensteini mõistatuslikku poolt avab eesti keeles M. Raukas. Kas vaikus võib olla loogiline? – Looming 1993, 8, lk 1098–1106.
[3] Siia ritta kuulub mh analüütiline ajaloofilosoofia, millega on põhjalikult tegelenud ka Eesti filosoofid. Vt E. Loone. Soviet Marxism and Analytical Philosophies of History. London, New York: Verso, 1992; A. Pork. Narrativism ja analüütiline ajaloofilosoofia. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
[4] Neist omakorda erineb mõtteloolase roll ja uurimistegevus. Mõtteloo kui distsipliini eripärade kohta loe P. Piirimäe. Eesti mõtteloo uurimine 21. sajandil. – Acta Historica Tallinnensia 2020, 26, lk 145–166.
[5] Ingl History of Philosophy: Just Say No!
[6] T. Sorell. On Saying No to History of Philosophy. – Analytic Philosophy and History of Philosophy. Ed. by T. Sorell, G. A. J. Rogers. Oxford: Oxford University Press, 2005, lk 43–59.
[7] T. Sorell. On Saying No to History of Philosophy, lk 43–44. Teadusloolane ja -filosoof Hasok Chang (snd 1967) leiab siiski, et teadushariduse osaks võiks olla ka ajaloolised eksperimendid. H. Chang. How Historical Experiments Can Improve Scientific Knowledge and Science Education: The Cases of Boiling Water and Electrochemistry. – Science & Education 2011, 20 (3–4), lk 317–341.
[8] T. Sorell. On Saying No to History of Philosophy, lk 44–45.
[9] Nii on toimitud ka kõrgkooliõpikus B. Mölder, R. Jakapi, M. Volt. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.
[10] T. Sorell. On Saying No to History of Philosophy, lk 49.
[11] Vt H.-J. Glock. Analytic Philosophy and History: A Mismatch? – Mind 2008, 117 (468), lk 867–897.
[12] L. Wittgenstein. Filosoofilised uurimused, § 1; A. Augustinus. Pihtimused. Tlk I. Vene. Tallinn: Logos, 1993, lk 11–12.
[13] L. Wittgenstein. Filosoofilised uurimused, § 1.
[14] Samas, § 43.
[15] Samas, § 23.
[16] Vt D. Egan. Wittgenstein’s Confessions: Reading Philosophical Investigations with St. Augustine. –
Heythrop Journal 2021, 62 (1), lk 25–38.
[17] Vt A. Kenny. The Ghost of the Tractatus. – Understanding Wittgenstein, Royal Institute of Philosophy Lectures 7, 1972/73. Ed. by G. Vesey. London: Macmillan, I974, lk 1–13; P. Bearsley. Augustine and Wittgenstein on Language. – Philosophy 1983, 58 (224), lk 229–236; R. Gramigna. Augustine and the study of signs and signification. Dissertationes Semioticae Universitatis Tartuensis 28. Tartu: University of Tartu Press, 2018.
[18] Juba 1949. aastal kritiseeris Gilbert Ryle (1900–1976) Descartes’i õpetust teravalt, lausudes, et viimase käsitluses on inimese vaim „kummitus masinas“ (ingl ghost in the machine). G. Ryle. Vaimu mõiste. Tlk U. Tooming. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020, lk 16.
[19] Vt E. J. Lowe. Sissejuhatus vaimufilosoofiasse. Tlk T. Hallap. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 25–43.
[20] Vt D. Dennett. Consciousness Explained. Little, Brown and Company, 1991, lk 37.
[21] Analüütilised filosoofid on kirjutanud ka kronoloogilisi ülevaateid filosoofia kujunemisest ja arengust läbi sajandite, keskendudes iga perioodi mõjukate mõtlejate seisukohtadele. Säärastest doksograafiatest tuntuim on B. Russelli A History of Western Philosophy. London: George Allen & Unwin Ltd, 1946. Seda teost on ajaloolis-uurimuslikust vaatepunktist üsna palju kritiseeritud. Kuigi pinnaline ja kohati tendentslik, on see äratanud paljudes lugejates huvi filosoofia klassikute ja filosoofia enese vastu. Doksograafiline lähenemine filosoofia ajaloole jääb siin põhjalikumalt käsitlemata, sest üldiselt ei ole see analüütiliste filosoofide tegevuses tooniandev olnud. Lähemalt loe selle kohta R. Rorty. The Historiography of Philosophy: Four Genres. – Philosophy in History. Essays on the Historiography of Philosophy. Ed. by R. Rorty, J. B. Schneewind, Q. Skinner. Cambridge: Cambridge University Press, 1984, lk 49–76, täpsemalt lk 61–67; samuti M. Frede. The Historiography of Philosophy. Oxford: Oxford University Press, 2022, lk 10–14, 19–35.
[22] P. Strawson. Meele piirid. Tlk Tiiu Hallap. Käsikiri.
[23] I. Kant. Kritik der reinen Vernunft. Riga: Johann Friedrich Hartknoch, 1781.
[24] P. Strawson. Meele piirid. Eessõna.
[25] I. Kant. Immanuel Kant’s Critique of Pure Reason. Tlk N. K. Smith. London: Macmillan & Co, 1929.
[26] Vt kogumikku Strawson and Kant. Toim. H.-J. Glock. Oxford: Clarendon Press, 2003; samuti vt P. Strawson. Kanti uus alus metafüüsikale. – Akadeemia 2024, 4, lk 678–690.
[27] J. Bennett. Kant’s Analytic. Cambridge: Cambridge University Press, 1966; J. Bennett. Kant’s Dialectic. Cambridge: Cambridge University Press, 1974.
[28] J. Bennett. Locke, Berkeley, Hume: Central Themes. Oxford: Oxford University Press, 1971.
[29] https://www.earlymoderntexts.com/ (19.07.2024).
[30] Hilisemas mahukas uurimuses varauusaja klassikute kohta pöörab ta ajalooliste vaadete kontekstile siiski rohkem tähelepanu kui oma varastes töödes: J. Bennett. Learning from Six Philosophers: Descartes, Spinoza, Leibniz, Locke, Berkeley, Hume. 2 vols. Oxford: Clarendon Press, 2001.
[31] R. Rorty. The Historiography of Philosophy: Four Genres, lk 49–56. Erinevaid süstemaatilisi lähenemisi on veel, aga need kaks ja nendesarnased on siinse artikli seisukohalt kõige olulisemad.
[32] Samas, lk 52–53.
[33] Vt M. Frede. The Historiography of Philosophy, lk 10, 36–54. Analoogselt tegi juba Russell vahet „peamiselt filosoofilise“ ja „peamiselt ajaloolise“ lähenemise vahel filosoofia ajaloole: B. Russell. A Critical Exposition of the Philosophy of Leibniz. Cambridge: The University Press, 1900, lk v. Üldiselt vastab Rorty eristusele ka M. Lærke, J. E. H. Smithi ja E. Schliesseri eristus „omastava“ (ingl appropriationist) ja „kontekstualistliku“ lähenemise vahel: Introduction. – Philosophy and Its History: Aims and Methods in the Study of Early Modern Philosophy. Ed. by M. Lærke, J. E. H. Smith, E. Schliesser. Oxford: Oxford University Press, 2013, lk 1–3.
[34] M. Frede. Essays in Ancient Philosophy. Minneapolis: University of Minnesota Press, 1987,
lk ix–xxvii.
[35] D. Davidson. Plato’s ‘Philebus’. New York: Garland Publishing, 1990.
[36] Vt D. Davidson. Truth, Language, and History. Oxford: Clarendon Press, 2005, ptk 15–20.
[37] Vt nt „Tõemääratlemispüüu narrus“ ja „Irratsionaalsuse paradoksid“ kogumikus D. Davidson. Põhjuslikkus, tõlgendus ja teadmine. Tlk T. Hallap, J. Kangilaski, M. Laasberg, B. Mölder,
A. Unt, M. Väljataga. Koost. ja toim. J. Kangilaski, B. Mölder. Tallinn: Varrak, 2012, lk 243–270, 474–503.
[38] Antikvaarset lähenemist kaitseb teadlikult D. Garber. What’s Philosophical about the History of Philosophy? – Analytic Philosophy and History of Philosophy. Ed. by T. Sorell, G. A. J. Rogers. Oxford: Oxford University Press, 2005, lk 129–146.
[39] Aristoteles. Nikomachose eetika. Tlk A. Lill. Tartu: Ilmamaa, 1996.
[40] Vt lähemalt L. P. Pojman. Eetika: õiget ja väära avastamas. Tlk Tiiu Hallap. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 251–283.
[41] G. E. M. Anscombe. Modern Moral Philosophy. – Philosophy 1958, 33, lk 1–19; P. Foot. Virtues and Vices and Other Essays in Moral Philosophy. Oxford: Clarendon Press, 2002.
[42] A. MacIntyre. After Virtue: A Study in Moral Theory. University of Notre Dame Press, 1981.
[43] Näiteks ilmub raamatuseeria History of Analytic Philosophy, mis kasutab selle traditsiooni suurkujude uurimisel mõlemat lähenemist: https://link.springer.com/series/14867 (19.07.2024). Vt ka T. Sorell. On Saying No to History of Philosophy, lk 45–46.
[44] Seda põimimist võib märgata ka säärastes erialaajakirjades nagu Philosophy and Phenomenological Research ja History of Philosophy Quarterly, samuti sellistes teostes nagu T. Sorell. Descartes Reinvented. Cambridge: Cambridge University Press, 2005.
[45] Vt selle kohta M. R. Antognazza. The Benefit to Philosophy of the Study of Its History. – British Journal for the History of Philosophy 2015, 23 (1), lk 161–184.
[46] H.-J. Glock. Analytic Philosophy and History: A Mismatch?, lk 868.
[47] Samas, lk 873.
Does the Analytic Philosopher Say ‘No’ to the History of Philosophy?
Analytic philosophy is a prominent school of thought in contemporary Western culture. Providing a satisfactory definition of this movement or tradition in terms of its linguistic, stylistic, geographic, or other features is not an easy task, but it is generally agreed that it was founded by the following four thinkers: Gottlob Frege (1848–1925), Bertrand Russell (1872–1970), George Edward Moore (1873–1958), and Ludwig Wittgenstein (1889–1951). Among the traits that are often ascribed to analytic philosophy are rigid argumentation and clarity of prose as well as affinity with the sciences.
In this article, I argue against the fairly widespread misconception that analytic philosophers ignore, in principle, the history of philosophy, especially the works of the classical thinkers from Ancient to Modern times. Relying on a number of examples, I aim to show that, throughout the existence of analytic philosophy, its representatives have been open to the possibility that the history of philosophy can help us solve contemporary problems provided that the historical views are presented in a way that suits current philosophical language and methods. Furthermore, I claim, many analytic philosophers have been inspired by the works and views of historical thinkers and have used the latter in a number of different ways. I propose a classification of those uses and distinguish between five approaches that analytic philosophers have taken towards texts belonging to the history of philosophy.
The first approach amounts to straightforward denial of the usefulness of such texts which, I claim, is exceptional. The second approach is rather common. It consists in a superficial presentation and assessment of the historical texts and views. There is nothing essentially wrong with this method, I hold, as its usual aim is to make a philosophical point, not to attain historical knowledge. The third approach consists in a close philosophical reading of the texts of the past. In this case, too, the aim is not to provide historical knowledge or contextual understanding. While popular in the 1960s, this method of interpretation, in its pure form, is rarely practiced now. By contrast, the fourth approach is concerned with close contextual reading of the historical texts: some analytic philosophers have also acted as professional historians of philosophy. Finally, the fifth approach is a combination of the two previous ones, the philosophical and the contextual interpretation. This way of treating the history of philosophy is increasingly visible in the current academic literature. I conclude that, typically, analytic philosophers do not say ‘no’ to the history of philosophy and do not resist the study of it. This is true now, and it was equally true in the past.