Ava otsing
« Tuna 4 / 2020 Laadi alla

Filmiarhiiv Eestis. Ajalugu ruumis (lk 82–98)

Eesti filmiarhiivinduse ajaloost on aegade jooksul räägitud mitmesugustes lühemates kirjutistes1Nt. H. Raudi. The Estonian Film Archive: A Survey. – Bulletin FIAF 1991, nr. 43, lk. 38–40; Filmiarhiivi tutvustav brošüür, dateerimata (2001?); P. Pillak. Rahvusarhiivi lätetel ehk Riigi- ja Ajalooarhiiv 80, Filmiarhiiv 30. – Tuna 2001, nr. 2, lk. 96, 106–108; I. Tomingas. Kümme aastat peavahis. – Eesti Ekspress: TV Ekspress, 20.01.2005, lk. 3; I. Tomingas. Meeskonnatöö läbi aegade. – Teater. Muusika. Kino 2006, nr. 4, lk. 3–4; P. Pillak. Filmiarhiiv 40. – Tuna 2011, nr. 3, lk. 153–154. ja usutlustes2Uus arhiivihoone (intervjuu filmi-, foto- ja fonodokumentide arhiivi direktori H. Raudi ning arhitekt E. Liibergiga). – Teater. Muusika. Kino 1983, nr. 8, lk. 88–89; V. Roots. Filmiarhiivis säilib unikaalne kultuuripärand. – Kultuur ja Elu 2012, nr. 4, lk. 62–65; M. Kruut. Filmide kodu kodutus filmiarhiivis. – Postimees: AK, 26.01.2013, lk. 6–7. ning paratamatult on nende keskmes olnud filmiarhiivi ruumikitsikus ja kohati õõvastavad tegutsemistingimused kui objektiivne fakt. Soovides mitte korrata juba öeldut ning püüdes liikuda proosalise tegelikkuse ja argitöö tasandilt kontseptsioonide väljale, keskendun alljärgnevas sellele, missugune on olnud arusaam ideaalsest (või vähemalt korralikust) filmiarhiivist, teenäitajaks ühe rahvusvahelise filmiarhiivinduse suurkuju, Ühendkuningriigi riikliku filmiarhiivi kauaaegse juhi Ernest Lindgreni sulest 1948. aastal ilmunud artikkel „Filmiarhiivide tähtsus“.3E. Lindgren. The Importance of Film Archives (UK, 1948). – S. MacKenzie (koost.). Film Manifestos and Global Cinema Cultures: A Critical Anthology. Berkeley: University of California Press, 2014, lk. 529–532. Algselt avaldatud: Penguin Film Review 1948, nr. 5, lk. 47–52. Lindgren kirjeldab „täiuslikku filmiarhiivi“ paljuski ruumilises võtmes, viies lugeja omamoodi ekskursioonile majja, kus see tegutseb. Lindgreni visioonist inspireerituna võtan vaatluse alla selle, kuidas on Eesti filmiarhiivinduslik mõte erinevatel perioodidel väljendunud ruumis, täpsemalt arhitektuursetes projektides, mis on enamasti jäänud ellu viimata või realiseerunud üksnes osaliselt. Minu hüpotees on, et need teostumata projektid on kui ajakapslid, mis kõnelevad tulevikust ehk enamgi kui olevikust, andes aimu sellest, missugusena nähti homset filmiarhiivi, selle tegevust ning ühiskondlikku positsiooni ja funktsiooni. Sissejuhatuseks annan aga lühiülevaate filmiarhiivinduse kui idee ja praktika sünnist ning selle esimestest sammudest (lääne)maailmas.

Kinost hoidlasse ja tagasi

Filmiarhiivinduslik mõte on pea sama vana kui filmikunst ise. Juba 1898. aastal avaldas Poola dokumentalistika teerajaja, ärimees, fotograaf ja filmioperaator Bolesław Matuszewski Pariisis brošüüri pealkirjaga „Uus ajalooallikas“ („Une nouvelle source de l’historie“).4Filmide säilitamise tähtsust oli juba varem, 1895. aastal rõhutanud ka šoti päritolu leiutaja William ­Kennedy-Laurie Dickson. 1896. aastal pöördus inglise kinopioneer Robert William Paul Briti Muuseumi poole, pakkudes nende püsikollektsiooni oma jäädvustatud filmikaadreid Londonist. Muuseum võttis vastu vaid ühe koopia. Paolo Cherchi Usai sõnul võiks seda pidada maailma esimeseks, ühest filmirullist koosnevaks filmikoguks. Vt. P. Cherchi Usai. Silent Cinema: A Guide to Study, Research and Curatorship. London: British Film Institute, 2019, lk. 215. Matuszewski pidas kinopilte „võib-olla isegi ülimaks ajalooliseks tõendusmaterjaliks“, mida peab kavakindlalt koguma ja mille talletamiseks tuleb luua olemasolevate arhiividega võrdväärsed tingimused.5B. Matuszewski. A New Source of History: The Creation of a Depository for Historical Cinematography (Poland/France, 1898). – S. MacKenzie (koost.). Film Manifestos and Global Cinema Cultures, lk. 522. Tema ettenägelik kujutlus „ajaloolise filmi varakambrist“ hõlmas mitmeid põhimõtteid, mille alusel tegutsevad paljud 20. sajandil rajatud filmiarhiivid ja -muuseumid tänapäevani:

„Sellele pannakse alus kõrgeimal valitsustasandil ning lisaks näib, et võimaluste ja vahendite leidmine pole kuigi keeruline. Piisaks, kui ajaloolist laadi filmiainesele antaks nurgake muuseumis, riiul raamatukogus või kapp arhiivis. [– – –] Need, kes oma kogu ise ei too, pärandavad selle tasuta. Asjatundjatest koosnev komisjon võtab pakutud dokumendid vastu või lükkab tagasi, arvestades nende ajalooväärtust. Vastu võetud negatiivid pannakse märgistatud ja kataloogi kantud karpidesse. Need on prototüübid, mida edaspidi ei puututa. Sama komisjon otsustab, millistel tingimustel laenutatakse positiivkoopiaid ja paneb reservi need koopiad, mille omanik lubab neid avalikkusele näidata alles teatud arvu aastate möödumisel. Sama tehakse ka mõningate avalike arhivaalidega. Alguses väikese kogu eest hoolitseb [filmide säilitamiseks] määratud asutuse kuraator [– – –].”6B. Matuszewski. A New Source of History, lk. 522.

Loomulikult kujunes tegelik elu Matuszewski algsest visioonist oluliselt eripalgelisemaks ja juhuslikumaks. Möödunud sajandi jooksul on mitmesuguse suuruse ja koostisega filmikogusid loonud nii erakollektsionäärid, ekstsentrilised filmientusiastid, filmistuudiod, muuseumid kui ka valitsusasutused. Mõned neist on igaveseks kadunud või unarusse jäetud ja unustatud ning hiljem taasavastatud või korduvalt omanikku vahetanud. Kogude staatuse kujunemisel ja ümberkujunemisel on olulist rolli mänginud nii valitsemissüsteemide muutumine kui ka diskursiivsed nihked. Lühidalt: filmikogude sündi, edasist ontogeneesi ja vahel ka lõppu vormivad olulisel määral poliitilised, ühiskondlikud ja majanduslikud jõud ning tingimused.

Väga lihtsustatult öeldes võib filmiarhiivide tekkelugudes täheldada kaht laadi algimpulsse, kahesugust arusaama: film kui ajaloo dokumenteerimise (sageli ka rahvuslik-pedagoogiline) tööriist ja film kui kunstiteos. Näiteks 1917. aasta märtsis Londonis asutatud riikliku sõjamuuseumi (Imperial War Museum) juurde kuulus algusest peale ka filmiosakond, kuhu talletati Esimese maailmasõja rindeil Suurbritannia valitsuse tellimusel vändatud kaadrid, mille põhiväärtusena nähti just nimelt nende dokumenteerivat, sõjasündmusi jäädvustavat olemust.7Vt. Lähemalt: P. Houston. Keepers of the Frame: The Film Archives. London: BFI Publishing, 1994, lk. 12–15. Üldjoontes sarnasest ideest oli kantud ka 1913. aastal Kopenhaagenis asutatud riiklik filmi- ja fonogrammiarhiiv (Stats Arkiv for Films og Fonogrammer), mis loodi selleks, et säilitada tuleviku jaoks „kuulsate inimeste elavaid portreid“.8P. Cherchi Usai. Silent Cinema, lk. 216; V. E. Ulrichsen. Ove Brusendorff om Filmmuseets historie. – Kosmorama 1959, nr. 42, lk. 126. Arusaam filmist kui lugusid jutustavast moodsaimast kunstiliigist kannustas aga 1920. aastate keskel Euroopas võimsalt esile kerkinud filmiühingute liikumisega seotud entusiaste, kelle hulgas leidus hulk hiljem mitmete oluliste filmikollektsioonide rajamisel võtmerolli mänginud figuure, näiteks New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi juurde 1935. aastal rajatud filmiosakonna9Museum of Modern Art Film Library, nüüd MoMA Department of Film. esimene kuraator, Suurbritannias sündinud Iris Barry10Vt. Lähemalt: P. Houston. Keepers of the Frame, lk. 18–21. C. Frick. Saving Cinema: The Politics of Preservation. Oxford, New York: Oxford University Press, 2011, lk. 34–37. ja 1933. aastal tänase Rootsi Filmiinstituudi filmiarhiivile11Nüüd Svenska Filminstitutet, siis Svenska Filmsamfundet. aluse pannud filmikriitik Bengt Idestam-Almquist.12J. Wengström. The Swedish Film Institute Archive Celebrates Its 75th Anniversary. – Journal of Film Preservation 2008, nr. 77–78, lk. 101.

Suurem filmiarhiivide rajamise laine saigi alguse 1930. aastail,13Seni kõige põhjalikum käsitlus tummfilmiajastul ennekõike Prantsusmaal tehtud jõupingutustest filmiarhiivide ja -muuseumide loomiseks on R. Borde. Les Cinémathèques. Paris: L’Âge d’Homme, 1983. mil lisaks eespool nimetatuile tekkisid institutsionaliseeritud filmikogud Saksamaal (Reichsfilmarchiv,14Teise maailmasõja lõpus kollektsioon lagunes, osa sellest viidi Nõukogude Liitu ja jõudis hiljem, 1955. aastal asutatud Ida-Saksa filmiarhiivi (Staatliches Filmarchiv der DDR). 1934), Nõukogude Liidus (Üleliidulise Kinematograafia Instituudi15Всесоюзный государственный институт кинематографии. Pärast Teist maailmasõda liideti kogu 1948. aastal asutatud Gosfilmofondiga, Nõukogude Liidu (nüüd Venemaa) mängufilmiarhiiviga. filmoteek), Suurbritannias (The National Film Library,16Nüüd The British Film Institute National Archive. 1935), Prantsusmaal (Cinémathèque française, 1935/1936), Itaalias (filmikooli Centro Nazionale di Cinematografia filmoteek,171943. aastal, pärast Natsi-Saksa vägede sissetungi Itaaliasse pudenes kollektsioon laiali. Vt. P. Cherchi Usai. Silent Cinema, lk. 218. 1935) ja Belgias (Cinémathèque Royale Belgique/Koninklijk Filmarchief, 1938). Lisaks poliitilis-propagandistlikele, hariduslikele ja kultuurilistele motiividele ning soovile kindlustada teatud kollektiivset identiteeti peitus selle laine esilekerkimise üks põhjuseid ka tehnoloogilises murrangus. Nimelt ähvardas alates 1927. aastast üha kindlamalt kinodes kanda kinnitanud helifilm heita ajaloo prügikasti sisuliselt kogu tummfilmipärandi, rohkem kui kolm aastakümmet filmiajalugu. Kuna stuudiote jaoks olid tummfilmid oma kaubandusliku väärtuse minetanud ja et nende säilitamine kujutas endast märkimisväärset ja nüüdseks asjatuna näivat kulu, eelistasid filmitöösturid ning eriti -levitajad, aga ka väiksemad tootjad kasutuks muutunud linastuskoopiad sageli sootuks hävitada.18P. Houston. Keepers of the Frame, lk. 15–16. Oluline osa tänaseni säilinud Euroopa tummfilmipärandist on alles tänu erakollektsionääridele, kelle kogumiskihu ja filmivaimustuse ajel korjunud aarded leidsid hiljem tee riiklikesse arhiividesse ja muuseumidesse.

1930. aastate teisel poolel panid nn. neli suurt – MoMA Film Library, Cinémathèque française, The National Film Library ja Reichsfilmarchiv – aluse Rahvusvahelisele Filmiarhiivide Föderatsioonile (FIAF19Fédération internationale des archives du film / International Federation of Film Archives.), mille ametlik asutamiskuupäev on 17. juuni 1938.20Vt. lähemalt: C. Dupin. First Tango in Paris: The Birth of FIAF, 1936–1938. – Journal of Film Preservation 2013, nr. 88, lk. 43–58. Ehkki FIAF-i esimeste liikmesarhiivide sünni taga olid võrdlemisi erinevad institutsioonid ja eesmärgid, ühendas neid kõiki tahe legitimeerida rahvusvahelist (peamiselt küll läänemaailmset)21On märkimisväärne, et ükski neist neljast institutsioonist ei keskendunud ainuüksi kodumaise toodangu kogumisele, vaid pidasid algusest peale silmas rahvusvahelist horisonti. filmipärandit säilitamist vääriva ainesena, aga ehk isegi enam soov hoida seda uute vaatajapõlvkondade silme ees. FIAF-i mõtte ja missiooni22Paolo Cherchi Usai võtab FIAF-i asutajaliikmete eesmärgid kokku järgmiselt: „Lepiti kokku, et FIAF koordineerib kõiki filmipärandi kaitsmisega seotud tegevusi; soodustab oma liikmete filmikollektsioonide ja filmidega seotud esemekogude (fotod, plakatid, stsenaariumid, dekoratsioonid) arendamist; innustab filmiarhiivide loomist teistes riikides, laiendades nõnda FIAF-i institutsionaalset võrgustikku; edendab ja abistab meediumi ajaloo uurimist ning tagab linastuskoopiate vaba ringlemise ja vahetuse arhiivikogukonnas.“ P. Cherchi Usai. Silent Cinema, lk. 220. Vt. ka 15. juunil 1938 Pariisis toimunud FIAF-i asutajaliikmete koosoleku protokolli: https://www.fiafnet.org/images/tinyUpload/History/FIAF-History/Digitized-documents/Constitutional-papers/19380615_Minutes%20of%202nd%20founding%20meeting.pdf. kujundas paljuski esimese põlvkonna filmiarhivaaride ja -kollektsionääride veendunud arusaam, et filmipärand elab edasi üksnes siis, kui seda näidatakse ja vaadatakse,23C. Frick. Saving Cinema, lk. 36. Selleks, et mitte astuda filmide autoriõiguste omajate varvastele, said FIAF-i liikmeks astuda vaid rangelt mittetulunduslikel eesmärkidel tegutsevad organisatsioonid. Vt. FIAF-i asutamisleping (Agreement for the International Federation of Film Archives), lk. 2. https://www.fiafnet.org/images/tinyUpload/History/FIAF-History/Digitized-documents/Constitutional-papers/Original%20FIAF%20Agreement.pdf. olgu siis pedagoogilistel, akadeemilistel või meelelahutuslikel põhjustel. MoMA-l oli New Yorgis oma kino juba 1939. aastal, samuti laenutati filme väikese tasu eest nii filmiklubidele kui ka ülikoolidele, mis tegi muuseumist olulise jõu Ameerika Ühendriikide filmihariduse arengus.24P. Houston. Keepers of the Frame, lk. 18. Pariisi Cinémathèque française’i asutajad, 21-aastane Henri Langlois ja 23-aastane Georges Franju (kellest sai hiljem tuntud filmitegija) seevastu lähtusid omaenda kirglikust filmihuvist ja näitasid innukale publikule kõike, mida neil oli õnnestunud oma kollektsiooni koguda, hoolimata suuremat intellektuaalsest arutelust.25Samas, lk. 21.

Järgnevatel aastakümnetel kujundas FIAF-i jõudsalt kasvava26Vt. FIAF-i liikmelisuse ajalugu täpsemalt: https://www.fiafnet.org/pages/History/FIAF-Institutions-History.html. Eesti filmiarhiiv liitus FIAF-iga 2008. aastal. kogukonna palet, omavahelisi suhteid ja diskussioone kaks vastandlikku seisukohta: soov filmipärandit tulevastele põlvedele säilitada ja tahe seda oma kaasaegsetega jagada. Mõlemal rindel oli oma eestkõne­leja. Suurem ja alalhoidlikum säilituskeskne tiib koondus Suurbritannia riikliku filmiarhiivi pikaaegse (1935–1973) juhi Ernest Lindgreni taha, samal ajal kui väiksema, kasutuskeskse leeri reklaamnäoks ja põhijõuks kujunes Cinémathèque française’i eestvedaja Henri Langlois, tulihingeline kollektsionäär ja andunud kinofiil, kes ei pidanud eriti lugu ei filmidele soodsate säilitustingimuste loomisest ega ka nende kataloogimisest.27Nende kahe kohati keemistemperatuurini jõudnud suhete kohta vt. lähemalt: C. Dupin. ‘Je t’aime … moi non plus’: The Stormy Relationship Between Ernest Lindgren and Henri Langlois, Pioneers of the Film Archive Movement. – G. Nowell-Smith, C. Dupin (koost.). The British Film Institute, the Government and Film Culture (1933–2000). Manchester: Manchester University Press, 2012. Ometi oli just Lindgren see, kelle sulest pärineb 1948. aastal avaldatud lennukas ja detailirikas visioon „täiuslikust filmiarhiivist“, mis seisab ennekõike näoga ühiskonna – publiku ja kasutajate – poole.28E. Lindgren. The Importance of Film Archives.

Lindgreni kujutluses paikneb täiuslik filmiarhiiv „linnasüdames asuvas suures ja pilkupüüdvas hoones“,29Samas, lk. 529. millesse mahuvad nii ligi 300 ruutmeetril laiuv näitusesaal kui ka sellega külgnev 500-kohaline kino. Näitustel tutvustatakse „filmitootmise ja -ajaloo kõiki aspekte. Seal leidub kaadreid kõigi maade tuntuimatest linateostest, esinduslik kogu parimate kunstnik-lavastajate kavandeist, stuudiote ja dekoratsioonide mudelid, näited kõigi maade ja ajastute plakateist, kinoseadmete kollektsioon, mis hõlmab ka kõige varasemaid aparaate, ning spetsiaalselt näituse jaoks loodud skeemid, mis selgitavad filmitootmis- ja levitamisprotsesse.”30Samas, lk. 529–530. Kinos linastub mitu korda päevas filmiklassika, kusjuures aasta lõikes on programm koostatud nii, et kaetud saavad kõik filmiajaloo perioodid ja esindatud on kõik filme tootvad riigid. Hoones on ka raamatukogu ja uurimissaal, kus saab tutvuda korralikult süstematiseeritud fotodega filmidest, stsenaariumide, helipartituuride ja filmimuusika salvestistega. Filmidega on võimalik tutvuda individuaalsetes läbivaatuskabiinides. Ei puudu ka 200-kohaline saal, milles toimuvad avalikud loengud.31Samas, lk. 530. Ent kõige usinam töö selles utoopilises filmiarhiivis käib laenutusosakonnas, mis laenutab filmiajaloo olulisimaid teoseid, aga ka arhiivis koostatud rändnäitusi mõistliku tasu eest koolidele, muuseumidele, raamatukogudele, ülikoolidele ja filmiklubidele.32Samas, lk. 531.

Alles artikli lõpuosas jõuab Lindgren säilitustegevuseni, nimetades seda siiski filmiarhiivi kõige olulisemaks tegevuseks, „millel põhineb kõik muu“, rõhutades, et „filmiarhiivi põhifunktsioon on ajalooväärtuslike filmide kogumine ja nende igavene säilitamine parimais hoidlatingimusis“. Filmid valib välja kogumiskomisjon, kaasaegne toodang jõuab arhiivi säilituseksemplari seaduse alusel, analoogselt raamatutega, mille säilituseksemplare hoitakse Briti Muuseumi raamatukogus. Filme ostetakse või saadakse annetuseks ka eraisikutelt, samuti vahetuskaubana või ostuna välismaistelt arhiividelt. Linastamiseks tehakse arhiivi jõudnud materjalidest linastuskoopiad. Originaalid paigutatakse „mitmel aakril“ laiuvaisse, spetsiaalselt selle tarbeks püstitatud hoidlaisse, mille sisekliimat jälgitakse hoolikalt. Nitroalusel filmilinte kontrollitakse regulaarselt ja kui leitakse, et mõni neist on muutunud ebastabiilseks, tehakse uus koopia atsetaatpõhimikul filmilindile. Filme kataloogitakse ja kirjeldatakse põhjalikult, et need oleks hõlpsalt leitavad.33Samas, lk. 531–532.

Lõpetuseks toonitab Lindgren, et see on ideaal, mille poole filmiarhiivid üle terve maailma juba püüdlevad, nimetades nii MoMA filmiosakonda ja Cinémathèque française’i kui ka näiteks Tšehhoslovakkia filmiarhiivi.

Esmapilgul on mõnevõrra üllatav, et Lindgren käsitleb oma tõelist paleust – filmide säilitamist – alles teises järjekorras ja nõnda lühidalt. Ilmselt on selle põhjuseks soov ikka veel lapsekingades valdkonnale ühiskonna tähelepanu tõmmata ja oma olemasolu (ning riigilt saadavat rahastust) avalikkuse silmis õigustada.

Riik filmis ja fotos

Ehkki esimesed filmirullid jõudsid Eestis arhiivi juba 1925. aastal – valitsuse otsusel võeti Riigiarhiivi Soome presidendi annetatud filmid, mis jäädvustasid tema samal aastal toimunud Eesti-visiiti34RA, ERA.R-18.1.1058, l. 1. –, pärineb varaseim säilinud kirjalik jälg filmiarhiivi ideest 1929. aastast. 2. mail Riigiarhiivile saadetud kirjas tunneb toona suurima filmitootja ja -levitaja Estonia-Filmi35Estonia-Film tegutses aastail 1919–1932, selle asutasid vennad Georg Johannes ja Peeter Parikas ning Konstantin ja Theodor Märska. Filmide tootmise kõrval opereeris ettevõte Tallinnas kolme kino (Näituste väljakul paiknenud Rekord, millest hiljem sai Endla, Viru tänaval asunud Passaaž, millest hiljem kujunes nn. esietenduskino Rekord, ja Kungla kino Tõnismäel) ning andis aastail 1926–1931 välja oma aja tähtsaimat filmiajakirja Filmileht. Põhiliselt toodeti dokumentalistikat ja kroonikakaadreid, mida müüdi ka Prantsusmaale Gaumont’ile ja Ameerika Ühendriikidesse. Vt. J. Lõhmus. Fotograafi(de) jälg. – Postimees: AK, 1.11.2008, lk. 14. üks omanikest Peeter Parikas muret Eestis vändatud filmide edasise saatuse pärast. Pigem liialdades märgib ta, et „pea kõigi kultuurriikide valitsused [– – –] on asunud filmiarhiivide asutamisele, kuhu kogutakse kõigi riikliste ja rahvusliste filmivõtete negatiivid ja positiivid“ ning kutsub üles samasugusele riiklikult koordineeritud tegevusele Eestis: „Filmide hoidmiseks rikkumise ja hävinemise vastu on tarvis erilisi hoiuruume, hoolsat korraldamist ja registreerimist, mida ei suuda meie väikesed ettevõtted.“36RA, ERA.1265.1.118, l. 1.

Tegelikkuses kulus veel üsna mitu aastat, enne kui 1935. aastal vastu võetud arhiiviseadus nägi ette filmi- ja fotoarhiivi kogumise ja korraldamise Riigiarhiivis (§ 10, lg. 2), pannes ka Riigi Keskarhiivile kohustuse „vastu võtta riigiarhiivilt ja kõikidelt muudelt asutistelt ja isikutelt I liigi arhivaale ja filmi- ning fotoarhiive“ (§ 14, lg. 1).37Arhiiviseadus. – Riigi Teataja 1935, nr. 53, lk. 1522. 1936. aasta 29. detsembril kinnitab riigisekretär Riigiarhiivi Eesti kroonika koostamise ja filmi- ja fotoarhiivi korraldamise kodukorra,38RA, ERA.1265.1.180, l. 1–3. millest selgub, et filmi- ja fotoarhiiv pidi säilitama Eesti kroonika koostamisega rööbiti kogunenud ainest. Nii filmi- kui ka fotoarhiivi koguti ülesvõtteid: „a) riigi ja rahva elu peegeldavaist sündmusist; b) riigiasutiste tegevusest eriliste juhtude puhul; d) riigitegelaste elust ja tööst; e) riigi- ja seltskonna tegelasist, üksikult ja gruppidest, seoses mingisuguste tähtpäevadega.“39RA, ERA.1265.1.180, l. 2. Filmide osas oli suurim kogumisallikas Eesti Kultuurfilm, kusjuures stuudiol „jääb õigus deponeerida terve oma filmitoodang Riigiarhiivi“;40RA, ERA.1265.1.180, l. 2–3. „teises järjekorras [kogutakse] riigiasutiste ülesandel või filmioperaatorite omal algatusel valmistatud filme“.41RA, ERA.1265.1.180, l. 2. Fotokogu jaoks saadi ainest nii riigiasutustelt (nende ülesandel tehtud pildid), „mõne suurema ajalehe fotoreporteri töödest“ kui ka Riigiarhiivi enda angažeeritud päevapiltnikelt. Lisaks võib kodukorrast välja lugeda, et plaanis oli alustada ka helisalvestiste kogumist ja säilinud on Riigiarhiivi kiri Riigi Ringhäälingule,42Riigiarhiivi direktori kiri Riigi Ringhäälingule 19. veebruarist 1937. RA, ERA.1265.1.180, l. 13. milles päritakse, kuidas suhtutaks seal salvestatud plaatide Riigiarhiivi üleandmisse. Ehkki Riigi Ringhääling oli sellega põhimõtteliselt nõus,43Riigi Ringhäälingu juhataja kiri Riigiarhiivi direktorile 23. märtsist 1937. RA, ERA.1265.1.180, l. 14. ei saabunud enne Teist maailmasõda Riigiarhiivi veel ühtegi helisalvestist.

Kuigi Parikas oli oma kirjas märkinud ka „kunst- ja ajaviitefilmide“ „hindamata väärtust“,44RA, ERA.1265.1.180, l. 1. oli toonaste otsustajate jaoks selgelt olulisem filmi kui ajaloodokumendi tähendus. Veelgi enam: ajalugu, mida tulevastele põlvedele talletati, oli silmanähtavalt politiseeritud. 1. jaanuarist 1937 alanud Eesti kroonika koostamisel, mida illustreeriv filmi- ja fotoaines kuulus Riigiarhiivis säilitamisele, tuli kajastatavate sündmuste all „mõista Vabariigi Valitsuse ja riigiasutiste tegevust ning neid puudutavaid sündmusi. Õnnetused, kuritööd ja igasugused peod, mis pole seotud valitsuse, selle liikmete ja riigiasutiste tegevusega, ei kuulu sissekandmisele kroonikasse.“45Riigiarhiivi Eesti kroonika koostamise ja filmi- ja fotoarhiivi korraldamise kodukord. RA, ERA.1265.1.180, l. 1. Seega pidi sündima arhiiv, mille sisu peegeldab ja põlistab valitud palu poliitilise eliidi avalikust elust ning kus kergemeelsustele kohta ei leidu.46Sellest, et arhiiv suhtus mängufilmide, aga ka väiksemate tootjate vändatud dokumentaalkaadrite kogumisse võrdlemisi jahedalt, annab tunnistust 1940. aasta kevadel toimunud lühike kirjavahetus Jakob Sildnikuga, kes pakkus arhiivile müügiks oma 1920. aastate keskel filmitud kroonikavõtteid ja kaht mängufilmi („Must teemant“ ja „Vanaema kingitus“, kõik tänaseks kadunud). Arhiivi vastus oli lühike ja lakooniline: „Kuna Riigiarhiiv saab kõik „Eesti Kultuurfilmi“ ülesvõtted, ei pea ta tarvilikuks erakätest filme ostma hakata.“ RA, ERA.1265.1.247, l. 1–2. Loomulikult tuleb vastuse tõlgendamisel arvesse võtta selle andmise aega – 23. aprill 1940, ent siiski annab see teatavat aimu sellest, missugune oli arhiivi arusaam filmist laiemalt ja oma rollist Eesti filmipärandi säilitamisel.

Filmid paigutati üsnagi  sümboolsesse paika – Toompeale, kus 1937. aastal valmis Riigi­arhiivi uus, „kõiki moodsusi“47Riigiarhiiv uutes moodsates ruumides. – Uus Eesti, 13.04.1938. silmas pidav hoone. Filmihoidlate jaoks kohandati kaks korrust Landskrone tornis, mille seinte äärde ehitati erilised filmide hoidmiseks konstrueeritud riiulid, ühtekokku pidid need mahutama 600 filmikarpi.48Külaskäik Riigiarhiivi. – 13.04.1938. 1940. aastaks oli Riigiarhiivis tallel 800 filmikarpi. Seega ületati hoidla mahutavus juba mõne aastaga. Vt. H. Raudi. Kakskümmend viis aastat Eesti Filmiarhiivi. Ettekanne 18. jaa­nu­aril 1996 kinomajas toimunud Eesti Filmiarhiivi juubelikonverentsil. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Nagu ühelt torni sisemust jäädvustavalt fotolt näha võib,49RA, ERA.R-18.9.25.10.3. seisid filmid neil riiulitel vertikaalselt nagu raamatud, mitte horisontaalselt, nagu hiljem normiks kujunes. Tuleohu tõttu ei olnud tornis ei küttekollet ega ka elektrijuhtmeid ning valgus pääses sinna „kõrvalruumist läbi tugeva klaasi“.50Uus filmiarhiiv loomisel. – Uus Eesti, 29.11.1938. Üksiti loodeti, et 2,5 m paksused müürid hoiavad temperatuuri ja õhuniiskuse filmide säilitamiseks sobivalt stabiilsena.51Riigiarhiivi direktori kiri Eesti Kultuurfilmile 19. veebruarist 1937. RA, 1265.1.180, l. 8. Vt. ka Riigiarhiiv uutes moodsates ruumides.

Riigiarhiivi ja Eesti Kultuurfilmi kirjavahetusest52RA, ERA.1265.1.180, l. 8–10. selgub, et arhiiv nägi end ennekõike asutusena, kes kindlustab stuudio toodangu (täpsemalt negatiivide, ehkki oldi valmis vastu võtma ka positiive) säilimise. Muu hulgas lubas Riigiarhiiv katta filmilintide ümberkopeerimise kulud, kusjuures kopeerimine pidi toimuma Eesti Kultuurfilmi laboris ja oli vajalik selleks, et tagada filmide pikaajaline säilimine. Nimelt usuti toonaste teadmiste kohaselt, et nitropõhimikul filmilint tõmbub kümne aasta jooksul sedavõrd kokku, et muutub sisuliselt kasutuskõlbmatuks – arusaam, mida ajalugu on tublisti korrigeerinud. Seejuures plaaniti kas osaliselt või tervikuna ümber kopeerida vaid need filmid ja ringvaated, millel leiti olevat alaline säilitusväärtus – selle üle pidi otsustama kolmeliikmeline komisjon, kuhu kuulusid Riigiarhiivi, Riigi Keskarhiivi ja Eesti Kultuurfilmi esindaja. Filmide kasutamine ja levitamine oli täielikult Eesti Kultuurfilmi kätes, arhiivipoolne kasutus piirdus filmi numbri märkimisega spetsiaalsele vormile vastava kroonikasündmuse juurde.

Võimalik, et just Riigiarhiivi kitsavõitu kogumisprofiili tõttu pidas Eesti Kultuurfilm plaani rajada siiski ka omaenda filmiarhiiv, viies selle tegevuse „laiemale alusele“, nagu teatab ajalehes Uus Eesti 29. novembril 1938 ilmunud artikkel.53Uus filmiarhiiv loomisel. – Uus Eesti, 29.11.1938. Artiklis märgitakse, et stuudio on alustanud arhiivi loomiseks läbirääkimisi mitme asutusega, nende seas põllutööministeerium, põllutöökoda, lauljate liit ja sõjaministeerium, „kelle ülesandel E. Kultuurfilm on valmistanud erialalisi filme ja millised asutused ise samuti on huvitatud nende filmide säilitamisest“. Huvitava detailina mainitakse, et tulevase asukohana kaalutakse ka Tartut, „kuna Riigi Keskarhiiv Tartus ehitab uue maja, milles kavatsetakse ka ettekirjutusele vastavaid ruume filmiarhiivi jaoks“.54Seda, et Riigi Keskarhiivis Tartus tõepoolest kavatseti hakata filmide hoidmisega tegelema, kinnitab ka juba 1935. aasta septembris saadetud Otto Liivi kiri teedeministeeriumi avalikkude tööde osakonnale, millest võib lugeda, et arhiivi uude hoonesse soovitakse 42 m2 suurust filmihoidlat. RA, ERA.984.1.339, l. 44. Toona kehti­nud kord nägi ette, et Riigiarhiiv oli sisuliselt vahearhiiv, millest alalisele säilitamisele kuuluvad arhivaalid (nn. esimese liigi arhivaalid, aga ka filmid ja fotod) liiguvad edasi Riigi Keskarhiivi. Kahjuks pole teada, kui tõsised Eesti Kultuurfilmi plaanid tegelikult olid ja kas sooviti koguda ka teiste filmitootjate loomingut.

Teise maailmasõja puhkemine ning nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioon tõid ootuspäraselt Eesti arhiivimaastikule pöördelised muudatused. Ühelt poolt voolas arhiivi seinte vahele enneolematu hulk dokumente, filme ja fotosid, sest pärast 1940. aasta riigipööret likvideeriti senised riigiasutused ning sisuliselt kogu pärand (sh. audiovisuaalne) kuulutati riigi omandiks.55ENSV Teataja 1940, nr. 4, lk. 31. Võib oletada – sest kirjalikud jäljed praktiliselt puuduvad –, et just siis jõudsid esialgu Landskrone torni ja viidi pisut hiljem Tolli tänaval asunud kaubaaita need filmid, mille olid mitmesugused asutused (näiteks haridus- ja kaitseministeerium, aga ka kõikvõimalikud seltsid ja ühingud) suurematelt ja väiksematelt filmitootjatelt tellinud või mille teostamist toetanud. 1941. aasta suvel andis endine Eesti Kultuurfilm (nüüd Kinokroonika Eesti Stuudio) arhiivile üle ka varasemalt stuudio kätte jäänud filmid.56RA, ERA.1265.1.265, l. 8. Fotokogu täienes hoogsalt tänu riigistatud fotoateljeedest laekunud ülesvõtetele. Teisalt hävis sõja tõttu terve hulk parima kvaliteediga filmilinte, kui 1941. aastal otsustati rinde lähenedes evakueerida kõige väärtuslikumate filmide negatiivid, mis aga läksid teel Leningradi kaduma (Tallinna jäetud positiivkoopiad siiski säilisid).

Arhiiv kui ladu

Kuni 1970. aasta lõpuni tegutses kunagine Riigiarhiivi filmi- ja fotoarhiiv jätkuvalt osana suuremast organisatsioonist, mis jõudis 1940. aastail kanda mitmesuguseid nimesid ja millest 1948. aastal sai Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv (ENSV ORKA). Õigupoolest tekkis kohaliku arhiivinduse ladvikus juba 1955. aastal idee eraldada ORKA kino-, foto- ja fonoosakond ning luua sellest eraldiseisev vabariiklik filmi-foto-fono keskarhiiv. Plaanile pani märtsis 1956 käe ette NSVL Siseministeerium, pidades seda kasvavale halduskoormusele viidates ebavajalikuks.57RA, ERA.R-2338.1.211, l. 1–2.

Samasse aega jääb ka esimene ministeeriumideülene koostöökatse, mille algseks tõukeks oli asjaolu, et ühekorraga hakkasid filmihoidlate järele vajadust tundma nii Tallinna Kinostuudio kui ka äsja loodud Eesti Televisioon. Lisaks tekkis äratundmine, et filmi- ja telestuudio hoidlapinna küsimuse lahendamisel on mõistlik arvesse võtta ka ORKA kino-, foto- ja fono­osakonna vajadusi. 5. juunil 1956 saatis ENSV Arhiivide Valitsuse ülem Maria Muzõkantova siseministeeriumile kultuuriministeeriumi poolt plaanitava „filmibaasiga“ samasse hoonesse paigutuvate kino-foto-fonodokumentide arhiivi filmihoidlate lähteülesande.58RA, ERA.R-1797.3.422, l. 137–138. Nii sellest kui ka 1956. aasta 11. oktoobriks kultuuriministeeriumi kapitaalehituse osakonnas valminud projekteerimisülesandest59RA, ERA.R-1797.3.422, l. 141–143; ERA.R-1797.3.603, l. 29–31. selgub, et filmiarhiivi nähti paljuski filmi- ja telestuudio toodangu lao ja reservuaarina. Nitrofilmide ja fotonegatiivide turvaliseks hoidmiseks plaaniti ehitada 4000609. oktoobril kultuuriministeeriumi kapitaalehituse osakonnale saadetud kirjas märkis Muzõkantova, et hetkel on ORKA-s säilitamisel 2060 karpi filme ja kogu kasvab 150 karbi võrra aastas (sest Tallinna Kinostuudio toodab aastas keskmiselt 52 „kinožurnaali“, mis annab kokku just niisuguse koguse). RA, ERA.R-1797.3.422, l. 140. Selgituseks olgu öeldud, et kõigis liiduvabariikides valminud mängu- ja animatsioonfilmide algmaterjalid kuulusid üleandmisele Moskva lähistel Belõje Stolbõs asuvasse Gosfilmofondi. Tegelikult hakkasid aga Tallinnfilmis vändatud mängufilmid pisitasa kohalikku arhiivi jõudma juba alates 1973. aastast, põhjenduseks asjaolu, et Moskvas säilivad filmide dubleeritud koopiad „ning seega läheb kaotsi oluline komponent näitlejate tööst – elav sõna“. RA, EFA.333.1.49, l. 22–23. karpi ja 50 000 fotonegatiivi mahutav nn. seifhoidla, mis on sisustatud ventileeritud metallkappidega. Lisaks pidi krundile olemasolevate tüüp- või kordusprojektide järgi kerkima neli kuuesektsioonilist filmihoidlat, igas sektsioonis 1000 karpi – igale institutsioonile üks hoidla ning üks reservina, kusjuures välja ehitada kavatseti need järk-järgult ja silmas peeti ka edasise laienemise võimalust. Hoidlad plaaniti varustada õhkkütte ja sprinklersüsteemiga (sic!) ning sisustada metallriiulitega. Kõigisse hoidlatesse oli ette nähtud automaatselt reguleeritav kliimaseade, mis hoiab temperatuuri 14–18 kraadi juures ja suhtelist õhuniiskust vahemikus 45–65%. Säilinud asendiplaanist (1960)61RA, ERA.T-15.4-3.1246. nähtub, et hoidlad paigutati tuleohu maandamiseks krundi kaugeimasse serva, muud funktsioonid – filmide puhastamiseks mõeldud 30 m2 restaureerimistöökoda, kahes 12 m2 ruumis asuv fotolabor ning kümnekohaline läbivaatussaal koos projektsiooniruumiga – ühiskasutatavasse peahoonesse maa-ala tänavapoolses osas. Lisaks olid peahoonesse mõeldud ka valvuri ruum ühes kahetoalise korteriga ning 20 m2 teenistujate ruum.

Kõnekas on tõik, et kompleks pidi kerkima Suur-Sõjamäe tänavale,62Ühe hektari suuruse maa-ala aadressil Suur Sõjamäe 24 eraldas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee „Filmi­baasi ja Riikliku filmiarhiivi“ ehitamiseks 10. augustil 1956. RA, ERA.R-1797.3.422, l. 94. nii kõrvalisse kohta, et seal puudusid telefoniside, veevarustus ja kanalisatsioonitrass.63RA, ERA.R-1797.3.603. Naabruses asusid ETKVL Kaubandusliku Inventari Tehas ja muud tööstusettevõtted.64RA, ERA.R-1797.3.603, l. 37. Seega võib öelda, et filmiarhiiv kui institutsioon oli ühiskonnas perifeersel positsioonil, seda tajuti pigem kui tootmisprotsessi rippjätket ja suletud säilituskeskkonda kui iseseisvat kultuuriväärtust kandvat ja loovat üksust.

ILLUSTRATSIOON:
Filmiarhiiv ja garaaž 35 masinale Suur-Sõjamäe tänaval. Üldplaan. Eesti Tööstusprojekt, 1960. RA, ERA.T-15.4-3.1246

Ühiskompleksi projekteerimine kestis 1962. aastani, misjärel see ennekõike rahapuudusel katkes. Idee soojendati hetkeks üles 1966. aastal, kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kinematograafia Komitee ning Riikliku Raadio ja Televisiooni Komitee kolleegiumid jõudsid juba suurusjärgu võrra ambitsioonikama otsuseni65RA, ERA.R-1946.1.1110, l. 163–167. rajada ajavahemikus 1968–1980 Harku järve lähistele 30–40 hektaril laiuv linnak, mis hõlmaks nii Tallinnfilmi tootmisbaasi, kaasaegset filmi- ja salvestuskompleksi Eesti Televisioonile kui ka filmiarhiivi. See võrdlemisi kõrgelennuline visioon lähtus (iseenesest õigest) arusaamast, et filmide tootmiseks ja säilitamiseks vajalikud protsessid kattuvad osaliselt, mistõttu on mõistlik ehitada kõigile kolmele asutusele vajalikud ilmutus- ja restaureerimislaborid, kopeerimistsehhid ja helistuudiod, aga ka hoidlad ühte kohta. Päriselt rist- või ühiskasutusega siiski tegu polnud, sest Tallinnfilm nägi ennast telestuudiole ja arhiivile teenuse pakkujana, oodates neilt oma filmi- ja helitöötlustsehhides tehtavate tööde eest tasu. Kõnekaim on siiski see, et varasemast enamgi tajuti arhiivi osana tootmisprotsessist. Ühelt poolt oli see reservuaar, kust ammutada filmitööstusele vajalikke ressursse: juba toona olid filmi- ja telestuudio arhiivil põhi- ja püsikliendid, kes kasutasid filmi- ja fotokogus leiduvat ainest nii uute lina- ja ekraaniteoste ettevalmistamisel kui ka osana neist. Teiselt poolt nähti aga arhiivi laona, kuhu aktiivsest tarbimistsüklist väljunud filmilindid mugavalt ära lükata,66Järgnevate aastakümnete jooksul pidi arhiiv korduvalt tõdema, et filmi- ja telestuudio ei hoolinud kuigivõrd nende kätte jäänud filmide säilitustingimustest, mis telestuudio puhul tipnes 1976. aasta 12. oktoobril traagilise hoidlapõlenguga. Pearu Trambergi sõnul hävis Viljandi maanteel asunud hoidlas puhkenud tulekahjus, mille süüdanud kaks last hukkusid, kuni 70% ajavahemikus 1957–1976 telestuudios valminud kitsasfilmidest. P. Tramberg. Repliik. – Sirp ja Vasar, 3.02.1989, lk. 13. Vt. ka nt. A. Maimets. Telearhiivi minevik ootab kaitsmist. – Postimees, 5.06.2003. seda enam, et Tallinnfilm ja televisioon olid arhiivile ka ühed peamised nn. riiklikud komplekteerimisallikad. Filmi- ja teletootmisladviku vaimusilmas visandatud tööjaotuses pidi seega arhiivi osaks jääma peamiselt säilitusfunktsioon. Idee teostumisel oleks aga arhiivi vahetu suhtlus laiema avalikkusega kängunud nii kompleksi perifeerse asukoha kui ka ruumiliste tingimuste (uurimissaal, kino, näitusepind) puudumise tõttu.

Arhiiv kui kultuuri- ja kompetentsikeskus

Institutsionaalses mõttes algas siinses filmiarhiivinduses uus ajajärk 1970. aastal, mil Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr. 420 moodustati Eesti NSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv (FFFRKA). Tegevust alustas uus arhiiv 1. jaanuaril 1971, olles üksiti Baltikumis viimane omasuguste seas: Lätis jõuti selleni juba 1963. ja Leedus 1965. aastal.67Siiski tuleb silmas pidada, et Balti riikidest ainsana hakati Eestis filme riiklikult säilitama juba enne Teist maailmasõda, samal ajal kui Lätis-Leedus alustati sellega alles nõukogude ajal. Vt. A. Gilaitis. Where Are/Were Films in Lithuania? – Studies in Eastern European Cinema 2020, kd. 11 (2), lk. 210–215, https://doi.org/10.1080/2040350X.2019.1708047; I. Vāvere, I. Nagle. Saving for Eternity: Films from Church Vaults to the Digital Platform. – Studies in Eastern European Cinema 2020, kd. 11 (2), lk. 216–218, https://doi.org/10.1080/2040350X.2020.1729024 Uue institutsionaalse olukorraga paralleelselt toimusid ka ruumilised ümberpaigutused. Kuna tuleohutusnõuded ei lubanud enam nitrofilme Landskrone tornis68Sõja tõttu Tolli tänavale viidud filmid toodi Landskrone torni tagasi 1955. aastal. Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklik Keskarhiiv (ENSV ORKA) 1921–1975. – Eesti NSV arhiiviasutuste ajaloo teatmik 1883–1975. Tallinn: Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Arhiivide Valitsus, 1976, lk. 61. hoida ja et päris oma uue hoone ehitamine polnud veel päevakorras,69Käegakatsutavamad plaanid tekkisid taas alles 1973. aastal, nagu selgub Arhiivide Valitsuses kinnitatud FFFRKA pikaajalisest perspektiivplaanist, mis käsitles aastaid 1976–1990. Selles nenditi, et arhiivi „edasises arengus on põhjapanevaks uue arhiivihoone väljaehitamine“, mis pidi toimuma aastail 1981–1985. RA, EFA.333.1.104, l. 3–4. koliti need 1972. aastal Toompealt Lasnamäele endise sõjaväelennuvälja kasarmuhoonesse aadressil Narva mnt. 150/304, mis kohandati ajutiseks filmihoidlaks.70Samas perspektiivplaanis kirjeldati ka Lasnamäe ajutiste hoidlate tegelikke tingimusi: „Puuduvad õhu konditsioneerimisseadmed, seetõttu ei ole võimalik tagada maksimaalset säilitusrežiimi. Talvel on osa hoidla bokse ülemäära niisked. Samuti sõltub hoidla temperatuur välistemperatuuri kõikumisest. Ei ole võimalik kindlustada värviliste filmidok. säilitamiseks vajalikku säilitusrežiimi.“ RA, EFA.333.1.104, l. 5. Vt. ka FFFRKA fotograaf-restauraatori T. Lingi 1976. aasta aprillis koostatud ülevaadet filmidokumentide säilitamise tingimustest: RA, EFA.333.1.109, l. 9–17. Hoonesse oli planeeritud ka väike läbivaatussaal filmide projitseerimiseks, mille funktsionaalsus jättis aga soovida, sest projektsiooniruumi mahtus vaid üks 35 mm projektor. Helisalvestiste kogu oli esialgu nii väike,71Helisalvestiste kogumist alustati alles 1970. aastal ja 1. jaanuaril 1971 oli neid arvel 188 säilikut. Vt. Eesti NSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv (ENSV FFFRKA). – Eesti NSV arhiiviasutuste ajaloo teatmik 1883–1975, lk. 46. Vt. ka RA, EFA.333.1.104, l. 11. et neid hoiti läbivaatussaalis seinakappides. Fotoosakond jätkas tööd ORKA hoones Maneeži tänaval kuni 1980. aastani, mil lennuvälja dispetšerpunkti kapitaalremont viimaks lõpule jõudis.

Ehkki kinoseansside ja fotonäituste korraldamine oli kuulunud filmiarhiivi põhiülesannete hulka juba 1967. aasta detsembris kinnitatud põhimääruse järgi,72RA, ERA.R-18.1.384, l. 6. olid arhiivi võimalused nende eesmärkide täitmiseks tegelikkuses rohkem kui piiratud. Ajutine asukoht Lasnamäel oli täiesti perifeerne – „10 km kesklinnast, bussiliiklust pole, õiget teedki mitte“73Uus arhiivihoone, lk. 88. –, puudusid uurimis- ja läbivaatussaalid. Samal ajal kasvas laiema avalikkuse huvi arhiivi vastu märgatavalt, lojaalsetele püsiklientidele – tele- ja filmistuudiole – lisandusid Eesti Reklaamfilm, teiste liiduvabariikide filmistuudiod, kohalikku kinolevi korraldav Kinofikatsiooni Valitsus, filmiklubid, aga ka teadus- ja projekteerimisasutused, muuseumid, teatrid ja kultuurimajad. 1970. aastatel hakkas arhiiv ka ise üha aktiivsemalt publikut otsima, korraldades temaatilisi filmiloenguid, mis olude sunnil toimusid väljaspool arhiivi.74Vt. lähemalt nt. K. Sotsilovski. Filmi- ja fotodokumentide kasutamise organiseerimine Eesti NSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklikus Keskarhiivis. – Eesti NSV arhiivid. Metoodilisi materjale arhiivitöö küsimustest. Tallinn: Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Arhiivide Peavalitsus, 1983, lk. 34–43.

Arhiivihoone kavandamine võttis uuesti tuurid üles 1980. aastate alguses pärast seda, kui Lasnamäe V mikrorajooni ehituse tõttu sunniti FFFRKA oma ajutisest asukohast üsna dramaatilisel moel välja kolima,75Pearu Tramberg meenutab: „Kui hakati Lasnamäe elamumassiivi ehitama, siis taheti meist lahti saada. Mäletan, kuidas üks tolleaegne kõrge linnategelane ja praegune Tallinna aukodanik küünitas end üle plangu ja karjus: „Välja viskan teid, …!“ Kuid meil polnud kuhugi minna. Aga kui muud võimalust enam polnud, siis kutsuti kohale tuletõrje, kes leidis, et kõik on äärmiselt tuleohtlik ning tegevust ei tohi jätkata. Uksed pitseeriti kinni ning siis algas jälle üks kodu otsimise ja kolimiste jada.“ M. Kruut. Filmide kodu kodutus filmiarhiivis. Detailsem ülevaade sellest protsessist: RA, EFA.333.1.248 (Dokumendid ENSV Filmi-, Foto ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi ümberpaigutamise kohta). sest lennuvälja hooned kuulusid lammutamisele (tõsiasi, mis oli arhiivindust juhtivaile organeile teada juba 1970. aastate alguses). 1983. aastal eraldati ehituseks vajalik krunt telemaja vahetus läheduses Faehlmanni ja Kuhlbarsi tänava nurgal76Eesti NSV Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee otsus nr. 406, 26. august 1983. ning Riiklikus Projekteerimise Instituudis Eesti Tööstusprojekt koostas arhitekt Ester Liiberg FFFRKA uue hoone projekti kuni tööjoonisteni välja. Paraku pole arhiivis säilinud ei 1983. aasta versioon ega ka 1987. aastal valminud ümbertöötatud variant.77Alles on üksnes geodeetiliste uurimistööde aruanne (RA, ERA.T-15.6.1974) ja ehitusgeoloogia aruanne (ERA.T-15.6.1975), mis hoonet ennast aga ei kirjelda. Hoone projekteerimist kajastab lähemalt vaid üks säilik ENSV Riikliku Ehituskomitee fondis.78RA, ERA.R-1992.2.2975. Samuti on alles mõned fotojäädvustused hoone maketist ja üksikud dokumendid filmiarhiivi dokumendiarhiivi korrastamata materjalide hulgas. Põgusa ülevaate plaanitud ehitisest annavad ka 1983. ja 1988. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino ilmunud intervjuud FFFRKA direktori Harald Raudi ning arhitektide Ester Liibergi ja Uno Rosmega.79Uus arhiivihoone. Uus arhiivihoone siin ja praegu. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr. 4, lk. 49–51.

Nii hoone linnaruumiline asetus kui ka selle mastaap viitavad filmiarhiivi kui institutsiooni ühiskondliku positsiooni olulisele paranemisele võrreldes 1950. ja 1960. aastail mõlgutatud mõtetega, ent rohkemgi veel olemasoleva olukorraga. Telemaja naabrus oli kindlasti oluline ka praktilises vaates, sest televisioon (aga ka raadio) oli arhiivile oluline koostööpartner nii kogumisallikana kui ka arhiivimaterjalide aktiivse kasutajana. Lisaks tõotas paiknemine südalinnas tuua arhiivi laiema avalikkuse ette ja avardada kasutajaskonda, kinnistada arhiivi kohalikule kultuurimaastikule ja kõnetada ühiskonda mitte üksnes teadmiste ja väärtuste hoidjana, vaid ka nende loojana. Proaktiivset kasutusstrateegiat toetasid hoonesse kavandatud 200-kohaline kinosaal, mis pidi analoogajastule kohaselt saama varustatud nii 35 kui ka 16 mm projektoritega, vajalike seadmetega sisustatud ruumid filmide, fotode ja helisalvestiste individuaalseks läbivaatamiseks ja -kuulamiseks, lugemissaal, raamatukogu ning näitusepinnana funktsioneeriv fuajee. Arhiivivõõramaid potentsiaalseid kasutajaid pidi meelitama puhvet, millesse pääses otse vestibüülist ilma sissepääsuloata.

Kolmekorruselises akendeta hoidlatiivas oli ruumi 40 000–50 000 filmikarbile, 330 000 fotole ja 30 000–40 000 helisäilikule,80Võrdluseks: 1981. aastal, mil alustati lähteülesande koostamisega, oli arhiivis 11 000 karpi filme, 190 000 fotosäilikut (sh. 413 albumit) ja 3000 helisalvestist. Ent lisaks nendele ootas arhiivimoodustajate juures kohest üleandmist 19 000 karpi filme, 29 000 fotot ja ligi 13 000 säilikut helisalvestisi. H. Raudi koostatud lähteandmed ENSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi hoone projekteerimise lähteülesande koostamiseks, l. 1, 3–4. RA, EFA.333, korrastamata materjal. mahutades nõnda vähemalt kahe järgmise aastakümne vältel arhiivi saabuva ainese. Kaasaegsed kliimaseadmed tagasid optimaalsed säilitustingimused, mille parameetrid seadsid paika üleliidulised eeskirjad.81Atsetaatalusel kandjate jaoks temperatuur +15 °C ja nitropõhimikul filmilintide jaoks +10 °C, kogu värviline materjal –5 °C, suhteline õhuniiskus läbivalt 45±5%; fotode puhul temperatuur 15±5 °C ja suhteline õhuniiskus 60±5%. Osnovnye pravila raboty gosudarstvennyx arxivov s kinofotofonodokumentami. Moskva: Glavnoe arxivnoe upravlenie pri Sovete Ministrov SSSR, Vsesojuznyj naučno-issledovatelskij institut dokumentovedenija I arxivnogo dela, 1980, lk. 41. Seitsmekorruseline laboratooriumide kompleks pidi looma tingimused kõigi kogudes leiduvate meediate ja infokandjate konserveerimiseks ning säilitus- ja kasutuskoopiate loomiseks.82Näiteks filmilabori kopeerimisvõimsuseks plaaniti 300 000 meetrit aastas ja konserveerimisvõimsuseks 150 000 meetrit aastas. H. Raudi koostatud lähteandmed ENSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi hoone projekteerimise lähteülesande koostamiseks, l. 5–6. Seni oli arhiiv neid teenuseid sisse ostnud: fototellimuste täitmiseks tehti koopiaid ORKA laboratooriumis, filmide kopeerimine toimus Tallinnfilmi laboris. Ent mõlemal juhul oli aastatepikkune koostöö kohati konarlik, probleeme tekitasid nii kogused kui ka koopiate kvaliteet, seda viimast eriti Tallinnfilmi puhul, kus arhiivi tellimustesse kiputi suhtuma lohakalt.83Eriti kahetsusväärne oli olukord tummfilmidega, mille kopeerimisel helifilmide jaoks mõeldud toorfilmile läks heliriba tõttu osa pildist kaduma. Oluline on mainida ka seda, et just 1980. aastail avaldasid kõrgemal seisvad organid üha tugevamat survet nitropõhimikul filmilintide kopeerimiseks mittesüttivale atsetaatpõhimikule ja nitrofilmide hävitamiseks, mis pidi jõudma lõpule 1990. aastaks ning pani arhiivi kopeerimisplaani senisest veelgi suurema surve alla. Seega oli oma täisfunktsionaalse kopeerimislabori rajamise plaan igati põhjendatud.

Projekteeritud hoones oli kasulikku pinda kokku 5114 m2 – umbes sama palju kui 1968. aastal kerkinud Vilniuse sõsararhiivis, mida kasutati võrdlusbaasina.84RA, ERA.R-1992.2.2975, l. 32. Ei saa salata, et projektist õhkub hilisnõukogulikku pompoossust ja üledimensioneeritust, seda enam, et Leedu filmitööstus oli nõukogude perioodil Eesti omast tunduvalt suurem ja viljakam. Siiski on oluline rõhutada, et sellisel kujul valminuna oleks filmiarhiivist saanud märkimisväärne kompetentsikeskus, mis vastanuks igati Lindgreni 1948. aasta visioonile, pakkudes atraktiivset kultuuriprogrammi senisest oluliselt laiemale kasutajaskonnale ja hoolitsedes oma kogude eest toonaste arusaamade järgi kõigiti kaasaegsel moel.

1983. aastal loodeti, et ehitus algab 1985. aastal ja hoone valmib 1987. Paraku kippus majanduslikku allakäiguteed marssivas Nõukogude Liidus nappima ressursse isegi hädavajaliku jaoks ning kultuuriobjektide ehitamise plaanidele tõmmati kõige kõrgemal tasemel kriips peale. Ühes sellega tõsteti mõneks ajaks riiulile ka filmiarhiivi projekt. 1987. aastal projekteerimine siiski jätkus. Nagu selgitab 1988. aastal ilmunud intervjuus RPI Eesti Tööstusprojekt arhitekt Uno Rosme, olid selleks ajaks uuenenud materjalid ja konstruktsioonid, tekkinud uued tehnoloogilised võimalused ja – mis arhiivi vaatest ehk kõige olulisem – vajadus tegelda ka videomeediumiga. Seega kohendati uues variandis nii maja sisu kui ka välimust.85Uus arhiivihoone siin ja praegu, lk. 51. Kuidas täpsemalt, see jääb kahjuks saladuseks. Valmida ei olnud määratud sellelgi projektil, sest üha hoogsamalt lagunevas impeeriumis olid prioriteedid radikaalselt muutumas. Filmiarhiivi (ja ka laiemalt arhiivinduse kui sellise) kohast ühiskondlik-riiklikus hierarhias annab aga kõnekalt tunnistust asjaolu, et pärast Lasnamäelt lahkumist tegutses arhiiv laialipillutatuna peamiselt elumajade elamiskõlbmatuil keldrikorrustel.86Osaliselt saadi küll taas peavarju Maneeži tänava arhiivimajades, ent leppima oldi sunnitud ka keldritega aadressidel Tobiase 2, Faehlmanni 2 ja Kunderi 25. Mõnda aega pärast Lasnamäelt lahkumist kasutati filmide hoidmiseks ka Pirita kino.

1990. aastate alguses tehti uue nimega Eesti Filmiarhiivile87Selle nime all tegutses arhiiv 1989–1998. maja ehitamiseks veel üks katse. Vabariigi valitsus suhtus plaani esialgu positiivselt, eraldades projekteerimiseks vajalikud finantsid 1992. aasta eelarvest.88Majandusminister Jaak Leimanni allkirjastatud kirjas 29. jaanuarist 1991 seisab: „Eesti Vabariigi Majandusministeerium peab vajalikuks ehitada Eesti Filmiarhiivi hoone lähematel aastatel ja näha ette ehituse alustamiseks vajalik finantseerimine 1992. a. riigieelarves.“ RA, EFA.333, korrastamata materjal. (Paremat pole kahjuks võtta, selle kirja originaali majandusministeeriumi ega arhiiviameti materjalide hulgas ei leidu.) Kuna eelmisel kümnendil antud krunt Faehlmanni tänaval eeldas seal asunud puithoonestuse lammutamist ja et 1990. aastate alguseks oli hoonete lammutamine Tallinnas peatatud, tuli leida uus asukoht. Samal ajal oli edasi lükatud Eesti Riigiarhiivi uue hoone ehitus, mille jaoks oli reserveeritud maa Lasnamäel Mustakivi tee 10 (Mustakivi tee ja tänase Laagna tee ristmikul). Seetõttu otsustas arhiiviamet maatükid vahetada ja projekteerida filmiarhiivi Lasnamäele lootuses, et edaspidi saab Riigiarhiivi jaoks kasutada Faehlmanni tänava krunti.

ILLUSTRATSIOON:
Eesti Filmiarhiiv Mustakivi tee ja Laagna tee nurgal. Eskiisprojekt, vaade edelast. Eesti Tööstusprojekt, 1992.
RA, ERA.T-15.6.3998

Erinevalt varasematest plaanidest on Mustakivi teele kavandatud maja projekt (õigemini küll eskiisprojekt, sest kaugemale ei jõutud) alles. Selle koostas 1992. aastal A/S Eesti Tööstusprojekt.89RA, ERA.T-15.6.3998 (seletuskiri ja joonised); ERA.T-15.6.6315 (kalkajoonised), ERA.T-15.6.3997 (geodeeti­liste tööde aruanne); ERA.T-15.6.3999 (ökonoomikaosa). Selgi korral oli tegemist mõtteliselt kahest korpusest koosneva hoonega: majandusõuega kahekorruseline osa, mis asetses piki Mustakivi teed, ja sellest alates kolmandast korrusest välja sirutuv tornjas tiib, mis jäi Laagna tee poole. Esimesel korrusel paiknesid kõik avalikkusele mõeldud funktsioonid: vestibüül ja näitusesaal, 170-kohaline kino, müügipunkt-piletikassa, eraldi videosaal, heli-videostuudio, fotoateljee, uurimissaal, kataloogiruum, raamatukogu, individuaalsed läbivaatus- ja kuulamiskabiinid ning 20 inimest mahutav puhvet. Lisaks asusid majandusõue ümbritsevas tiivas töökojad ning konserveerimis-, restaureerimis- ja kopeerimislaborid, mida jätkus ka teisele korrusele. Teisel korrusel palistasid hoone välisperimeetrit kabinetid, tornipoolses osas paiknesid hoidlad, kinosaali projektsiooniruumi kõrval asus sisemiseks kasutamiseks mõeldud 30-kohaline filmide ja videosalvestiste läbivaatussaal. Torni kolmas, neljas ja viies korrus olid mõeldud üksnes hoidlatele ja neid teenindavatele ruumidele (fondihoidjate kabinetid, aklimatiseerimisruumid), kuues korrus kliimaseadmetele.

Faehlmanni tänava projektiga võrreldes oli üsna märkimisväärselt kasvanud hoidlate maht: need pidid nüüd mahutama 70 000 filmikarpi,90Täna, 2020. aastal on filmiarhiivi hoidlates ligikaudu 51 000 karpi filme, lähiaastail lisandub neile veel umbes 30 000 karpi praegu veel Eesti Rahvusringhäälingus säilitatavaid filme. Seega jääks juba mõne aja pärast Mustakivi teele kavandatud hoidlapinnast väheks. 1,2 miljonit fotot, 58 000 ühikut helisalvestisi ja 100 000 videokassetti. Temperatuurirežiim jagunes kolmeks: –5 °C (värvifilmile ja -fotole), +10 °C ja +18 °C.91Projektis ei ole täpsustatud, missuguseid kandjaid ühel või teisel juhul silmas peetakse, samuti pole määratud suhtelise õhuniiskuse vahemikku. Küll on aga märgitud, et projekt on kooskõlas järgmiste tehniliste tingimustega: OST 55.1-84 „Dokumenty na plenočnyx nositeljax. Pravila gosudarstvennogo xranenija originalov i straxovyx kopii kinodokumentov i mikrofil´mov straxovogo fonda“, OST 55.2-84 ja OST 55.3-84 „Fotodokumenty. Pravila gosudarstvennogo xranenija originalov i straxovyx kopii“, mille juurutamisega oli arhiivis algust tehtud juba 1985. aastal. FFFRKA direktori käskkiri nr. 18, 25.09.1985 arhiivi filmifotofonodokumentide säilivuse kindlustamise parendamise kohta. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Oluline muudatus oli loobumine filmilintide kopeerimiseks mõeldud laborist. Võib oletada, et selle ülalpidamist peeti uutes oludes üle jõu käivaks, seda enam, et videotehnoloogia lubas kasutuskoopiaid teha hoopis odavamalt – ja selle tegevusega oli ruumiprogrammis ka arvestatud. Samal ajal oli laienenud avalikkusele suunatud teenuste ring: lisaks kinole, video-, näituse- ja uurimissaalidele ning raamatukogule said külastajad nüüd kasutada ka heli-videostuudiot nii helisalvestuseks kui ka heli- ja videolintide vaatamiseks (selleks oli ruumi koguni kuni 20 inimesele) ning tellida fotoateljeest koopiaid ka oma ülesvõtetest, mitte üksnes arhiivi kogudesse kuuluvast materjalist. Ruumi oli Mustakivi tee majas umbes 20% rohkem kui Faehlmanni tänavale projekteeritud hoones,92Faehlmanni tänaval oli kasulik pind olnud 5114 m2, Mustakivi teel oli sama näitaja 6000 m2. töötajate arv oli aga silmatorkavalt suurem – 70 inimest, võrreldes varasemalt ette nähtud 40 töötajaga.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Mustakivi tee äärde kavandatud filmiarhiiv oli oma ülesehituse, funktsioonide ja tingimuste poolest igati moodne ja oma aja nägu asutus. Sunnitud asukohavahetus surus arhiivi küll taas vähem prestiižikale ääremaale, kus suhtlus klientidega – nii kogumise kui ka kasutamise vaates – polnuks nii hõlbus kui telemaja naabruses, ent kindlasti oleks selline lahendus vääristanud Lasnamäe avalikku ruumi. Uued teenused, nagu fotoateljee ja heli-videostuudio, annavad tunnistust arhiivi ambitsioonist (ent kahtlemata ka sunnist) siseneda turumajanduslikule väljale ja pakkuda konkurentsi samas vallas tegutsevatele eraettevõtjatele.

Tunnustades igati toonase arhiivi juhtkonna maksimalismi ja julgust unistada, tuleb ometi tõdeda, et suurejooneliste plaanide tegemisel näikse olevat kadunud reaalsustaju – tuhast tõusmisel alles esimesi samme tegeval riigil oli märksa pakilisemaid probleeme kui pärandi säilimine (või hävimine), mõeldi pigem tulevikule kui minevikule. Võimuladviku tipu lahked lubadused ehitada filmiarhiivi maja aastail 1992–1995 ununesid niipea, kui selgus projekti hind – 360 000 USA dollarit93RA, ERA.T-15.6.3999. Toonases vääringus võrdus 360 000 USD umbes 4,5 miljoni Eesti krooniga. Võrdluseks: ligikaudu sama suur oli ka kogu arhiivinduse 1993. aasta eelarve (4 584 000 EEK). 1993. aasta riigieelarve seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/13105796. –, mistõttu tõmmati sellele pidurit ja soovitati otsida oluliselt ökonoomsemaid lahendusi.94H. Raudi ülevaade filmiarhiivi projekteerimisest alates 1950. aastatest. RA, EFA.333, korrastamata materjal.

Nii nagu Nõukogude okupatsioon oli paradoksaalsel moel osutunud arhiivindusele kasulikuks 1940. aastate alguses, leiti 1993. aastal hädaväljapääs tänu okupatsiooni lõpule ja Vene vägede peatsele lahkumisele Eestist. Nimelt tekkis seoses viimasega mõte paigutada filmiarhiiv 1950. aastatel valminud Tallinna Garnisoni komandantuuri- ja peavahi hoonesse Ristiku tänaval, mille arhiiv saigi 1994. aastal enda käsutusse. Projekti, mida 1990. aastate teisel poolel mitmel korral täiendati, koostas arhitekt Katrin Etverk (AS Tallinna Restauraator). Esialgsete plaanide kohaselt pidi hoones olema kasulikku pinda 1585 m2, sellest hoidlaid 580 m2 kokku 470 000 säiliku jaoks,95Võrdluseks: Mustakivi teele projekteeriti hoidlaid kokku pea kolm korda suuremale kogusele, Faehlmanni tänavale esimeses versioonis 432 000 säilikule. filmi-, foto-, heli- ja videolaborid ning 100-kohaline kino.96Riiklike Investeeringute Programmi projekti infokaart Eesti Filmiarhiivi rekonstrueerimiseks aastast 1996. RA, EFA.333, korrastamata materjal.

ILLUSTRATSIOON:
Eesti Filmiarhiiv Ristiku tänaval. Korrektuurprojekt, esimese korruse plaan. Tallinna Restauraator, 2000.
RA, EFA.333, korrastamata materjal

Ehkki osa hoidlaid ja kabinette renoveeriti juba 1996. aastaks (kokku 562 m297H. Raudi kiri rahandusministeeriumi omandireformi finantseerimise talitusele 15. oktoobrist 1996. RA, EFA.333, korrastamata materjal. ), toimus põhjalikum projekteerimine (ja ümberprojekteerimine) ning ehitus aastail 1997–2000.98Projektdokumentatsioon: RA, EFA.333, korrastamata materjal. 1999. aasta lõpus valminud korrektuurprojekti vajadus tulenes uutest arhiivieeskirjadest, mistõttu tuli kohendada hoidlate ventilatsioonilahendust, rajada automaatne tulekustutussüsteem, ventilatsioonisüsteemide automaatika ja juhtvõrk. Eesti Filmiarhiivi tehnilise projekti korrektuurprojekt. Detsember 1999 ja märts 2000. Kavandamise käigus paranes tunduvalt majasisene logistika, näiteks paigutati enamik tehnilist laadi töö jaoks mõeldud ruume esimesele korrusele, kuhu toodi ka algselt teisele korrusele mõeldud uurimissaal.99Selle nihke tingis üksiti projekteerimise käigus avastatud asjaolu, et tehnilistel põhjustel saab ehitada üksnes väikese kaubalifti, mis pole mõeldud inimeste transportimiseks. See lõikas ära võimaluse pääseda teisele korrusele ratastoolis. D-kujulise põhiplaaniga kahekorruseline hoone jaotub kolmeks tsooniks: Ristiku tänava äärde jääv bürooblokk, mille teisel korrusel asuvad kabinetid ja helilabor; poolkaarekujuline hoidlate sektsioon, milles varem paiknesid kinnipidamisruumid; ning kinni ehitatud siseõu, kuhu planeeriti nii näitusepinnana kasutatav fuajee kui ka nüüdseks 80-kohaliseks taandunud kino100Kino projekteerimisel, sisustamisel ja tehnikaga varustamisel oli konsultandiks Peeter Rebane. Erinevalt varasemast pidi kino toimima ka videomaterjali läbivaatussaalina, mistõttu plaaniti lisaks 35 ja 16 mm projektoritele soetada ka mitmesugused magnetofonid, reakordisti, kommutaator jm. P. Rebane. Kinoarhiiv. Kinosaali eskiisprojekt ning tehnilised soovitused. 1997. RA, EFA.333, korrastamata materjal. koos kõige avalikkuse teenindamiseks vajalikuga. Peasissepääsu lähedusse jäid kohvik, millest osa pidi üksiti toimima koosolekuruumina, ja fotoateljee, mida nii nagu Mustakivi tee projektilgi plaaniti kasutada arhiivi ja selle kogude kasutajate vajaduste tarbeks ning ka väljastpoolt tulevate tellimuste täitmiseks.101Vajalik tehnika fotoateljee jaoks saadi Riigiarhiivist, kes 1995. aastal oma fotolabori likvideeris. Ülevaade Eesti Filmiarhiivi hetkeseisust ja perspektiividest. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Sama peeti silmas ka helistuudio ja  videolabori puhul.102Ülevaade a/v ainese paiknemisest ja EFA osast tulenevalt „Arhiiviseadusest“. H. Raudi kiri Riigikantselei arhiivide osakonnale 7. aprillist 1998. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Raudteetammi poole jääv müüriga ümbritsetud hoov kavatseti korrastada ja avada pargina kogukonnale.

Säilinud kirjavahetus annab ülevaate sellest, missuguseks pidi kujunema filmilabori sisseseade ja selle ülesanded. Sinna olid ette nähtud filmide puhastusmasin, helimontaažlaud, kerimis- ja kontroll-lauad, tulevikus ka filmide optilise kopeerimise masin.103H. Raudi kiri K. Etverkile 4. veebruarist 1997. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Lindipõhiste koopiate tegemist peeti jätkuvalt oluliseks, ent oma märglabori sisustamine ja käitamine osutus üle jõu käivalt kulukaks, mistõttu plaaniti seda teenust sisse osta.104Filmiosakond 1998 ja perspektiivis. RA, EFA.333, korrastamata materjal.

Hoidlatingimuste kujundamisel lähtuti FIAF-i tehnilise komisjoni soovitustest (film, heli- ja videosalvestised) ning Soome Standardiseerimisliidu standardist SFS 3540 1978-05-08 (foto). Nende järgi vajas must-valge film temperatuuri +16 ± 2 °C ja suhtelist õhuniiskust 35 ± 5%; värvifilm –5 ± 2 °C ja 35 ± 5%; foto +16 ± 1 °C ja 40 ± 4%; helisalvestised +20 ± 3 °C ja 40 ± 5% ning videosalvestised +16 ± 2 °C ja 40 ± 4%.105Nõutavad säilitustingimused Eesti Filmiarhiivi hoidlates, alla kirjutanud H. Raudi ja P. Tramberg. 3. märts 1997. RA, EFA.333, korrastamata materjal. Kliimaseadmed pidid hakkama paiknema esimesel korrusel, kino ja hoidlakoridori vahelisel alal, värvifilmihoidlate vahetus läheduses. Värvifilmidele oli ette nähtud 28 m2 hoidlapinda, mis jagunes kuueks kambriks ja pidi hinnanguliselt mahutama 2448 filmikarpi.106Eesti Filmiarhiivi tehnilise projekti korrektuurprojekt. Märts 2000. RA, EFA.333, korrastamata materjal.

Tänu siseõue kinniehitamisele kujunes Ristiku tänava maja plaanitud kasulikuks pinnaks ligikaudu 2100 m2,107Eesti Filmiarhiivi tehnilise projekti korrektuurprojekt. seega kuni kolm korda vähem kui Faehlmanni ja Mustakivi tee projektide puhul. Ometi hõlmas millenniumi lõpus kompromissina sündima pidanud lahendus peaaegu kõike, millest Lindgren oli pool sajandit varem unistanud. Samuti kõneleb kavandamisprotsess ja projekt ise Eesti filmiarhiivinduse horisontide avardumisest nii rahvusvahelise suhtluse kui ka kohaliku kogukonna teeni(nda)mise mõttes. Ehkki paljugi kavatsetust jäi ellu viimata,108Välja ehitamata jäid esimese korruse hoidlad, sh. värvifilmide hoidla koos kliimasüsteemiga, esmane läbivaatusruum ja kemikaalide ladu, kinosaal ja fuajee (mis saadi küll katuse alla ja püstitada jõuti ka kino seinad) koos abiruumidega, kohvik koos nõupidamiste ruumiga ning kõik teise korruse galeriil paiknevad ruumid (helitehnika hoiuruum, suur videohoidla, kaks individuaalse läbivaatuse ruumi). sest uue aastatuhande alguses tekkisid Eesti arhiivinduse reformimise laines uued arenguperspektiivid ja -mõtted, kujunes Ristiku tänaval eelnevaga võrreldes siiski märksa soodsam keskkond, mille pinnalt said idanema hakata 21. sajandi filmiarhiivinduslikud vaated ja arusaamad.

21. sajandi filmiarhiiv

Alates läinud sajandi üheksakümnendaist, ent iseäranis 2000. aastaist tuleb füüsilise ruumi kõrval rääkida ka digiruumist, mis on radikaalselt muutnud nii argielu, filmi- ja meediatootmist kui ka arhiivitöö kõiki aspekte. Rahvusarhiivi, mille koosseisu kuulub alates 1999. aastast ka filmiarhiiv, infotehnoloogilistest arengutest andis eelmises Tunas põhjaliku ülevaate Lauri Leht.109L. Leht. Veerand sajandit infotehnoloogiat Rahvusarhiivis. – Tuna 2020, nr. 3, lk. 53–69. Filmiarhiivi jaoks olulisimad tarkvaraarendused on seotud filmide, video- ja helisalvestiste andmebaasiga FIS (filmiarhiivi infosüsteem, valmis 2008. aasta alguses) ja fotoandmebaasiga Fotis (esimene versioon võeti arhiivisiseselt kasutusele 2009 ja sai avalikult kättesaadavaks 2010). Andmebaaside arendamisega paralleelselt algas ka analoogkandjate digiteerimine, mis on tänaseks läbinud juba mitu arenguhüpet.

Digiruumi esiletõus mõjutab otseselt ka füüsilist ruumi. Seda ennekõike arhiivi kasutajate vaates, sest väga paljudel juhtudel piisab arhiivi külastamiseks nüüd üksnes internetiühendusega arvutist. Ometi ei tähenda see, et Lindgreni kirjeldatud täiuslikku filmiarhiivi polegi enam vaja. Pigem vastupidi: üha enam digitaalses maailmas on arhiivist saanud koht, kus lisaks algsele mateeriale tuleb hoida jätkuvalt elus ka analoogmeedia tajumise kogemust. Seega on digiruum filmiarhiivi laiendus, mitte selle asendaja.

Missugune siis on (peaaegu) täiuslik filmiarhiiv aastal 2020? Sissevaate tänastesse arusaamadesse, aga ka teadvustatud piirangutesse annab projekt, mis peab oma lõplikul kujul valmima veebruaris 2021. See näeb ette, et millalgi 2020. aastail kolivad nii filmiarhiiv kui ka Rahvusarhiivi teised Tallinna üksused Eesti Rahvusraamatukogu majja, kuhu rajatakse pea 90-kohaline kino, milles saab projitseerida 35, 16 ja 8 mm filme, aga ka digitaalseid linateoseid, ning rahvusraamatukoguga ühisesse uurimissaali kujundatakse individuaalsed läbivaatuskabiinid nii filmilindil ja videokassettidel leiduva kui ka digikujule viidud ainesega tutvumiseks. Samuti tutvustatakse kogusid ristkasutatavatel näitusealadel, millest osa on külastajatele avatud 24 tundi ööpäevas. Lisaks sisustatakse laborid, mille sisseseade katab kõigi arhiivis säilitatavate meediumite ja pea kõigi andmekandjate digiteerimise töövood alates konserveerimisest ja ettevalmistamisest kuni järeltöötlemiseni.110Täisfunktsionaalsusest jääb puudu filmilintide kopeerimise labor, sest ehkki seda peetakse jätkuvalt parimaks säilitusstrateegiaks, puuduvad oma labori ehitamiseks, sisustamiseks ja käigushoidmiseks vahendid. Digitaalne materjal säilib LTO andmelintidel ja tehakse kättesaadavaks serverite kaudu. Lindgreni ja FIAF-i ideaalidele truuks jäädes asub maja tuum aga hoidlates, mis pakuvad analoogmeedia säilitamiseks praeguste teadmiste kohaselt parimaid tingimusi.Kõigis filmi- ja värvifotohoidlates on temperatuur –5 °C ja ja suhteline õhuniiskus 35%; must-valge foto hoidlates +12 °C ja 35%; helisalvestiste hoidlates +8 °C ja 35%; videosalvestiste hoidlas +12 °C ja 35%; artefaktide hoidlas +18 °C ja 35%. Vrd. https://filmcare.org/storage_categories. Nitrofilmid paigutatakse eraldi külmhoidlasse, mille asukoht ei ole veel selge.

Jääb vaid üle loota, et see kõik saab nüüd ka teoks.

Eva Näripea (1980), PhD, Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor, Ristiku 84, 10318 Tallinn, eva.naripea@ra.ee, evanaripea@gmail.com