Poolas Krakówis toimus 22.–23. juunil 2022 arhiivikonverents, mis oli pühendatud kahe ilmasõja vahelisele arhiivindusele, aga ka tänavust aastat alatiseks varjutama jäävale Venemaa algatatud metsikule sõjale Ukrainas – kahele päevale mahutatud 19 ettekandest viis käsitlesid Ukraina arhiivide ajalugu ja tänapäeva. Lisaks viiele Poola arhiivide esindajale võtsid sõna kolleegid Lätist, Leedust, Saksamaalt, Sloveeniast, Tšehhist, Rumeeniast, Ungarist ja Gruusiast, Eesti sõdade­vahelise perioodi arhiivindusest andis ülevaate siinkirjutaja.

Poola arhiivide peadirektor Paweł Pietrzyk märkis avasõnades konverentsi mõtte väljakasvamist rea varasemate aastate jooksul toimunud kollokviumist, mida on Poolas korraldatud eesmärgiga näidata avalikkusele arhiivide olulisust ka teaduskeskustena. Laiemaks kohtumiseks andis lisatõuke 2021. aasta sügisel avatud avar ja ülimalt funktsionaalse sisustusega arhiivihoone Krakówis. Konverentsi teemana sõnastatud „Hajutatud pärand“ võttis vaatluse alla Esimese maailmasõja lõpetanud õigusliku olukorra arhiivikogude ümberpaigutamisel. Versailles’ rahuleping 1919. ja Riia rahuleping 1921. aastal tagasid arhiivide säilimise ja vajaduse korral nende tagastamise asukohariikidesse. Esimese ja Teise ilmasõja lõpus toimusid sarnased sündmused, kuigi Poolas 1939. aasta septembris alanud pöördeliste muutuste aeg tõi kaasa kogude meelevaldse ümberjaotamise ja evakueerimise. Polonica segipaisatus ja arhivaalide vilets füüsiline olukord kestsid läbi nõukogude perioodi. Viimaste aastakümnete jooksul on Pietrzyki hinnangul toimunud Poola sõbralik koostöö naaberriikide arhiividega, ühtaegu on kaasa aidatud Ukraina arhiivide avatusele, sh. on korraldatud nii kogude vahetusi kui ka arhivaalide mikrofilmimist ja digimist. Ühiseid samme Poola ja Ukraina koostöös on astutud ka UNESCO arhiivipärandi loomisel.

Krakówis asuva Jagiełło ülikooli professor Jan Jacek Bruski kõneles Poola-Ukraina suhetest 1920. aastal, eeskätt sündmustest Ukraina rahvavabariigi evakueerumiseni Podooliast 20.–21. novembril 1920. Stalini hinnangul ei olnud „rahvuslikel valitsustel“ mõtet juba 1918. aastal, nii et selline hinnang levis ammu enne kaks aastakümmet hiljem toimunut. Józef Piłsudski pidas 1919. aasta aprillis oluliseks ära kasutada aega, mil Venemaa on nõrk ja mil tema väiksemad naabrid peavad tegutsema oma tugevuse ülesehitamiseks. Pariisi rahukonverentsil arutati ka Ukraina küsimust ja esitati Ukraina kaart koos toonaste teoreetiliste piiridega. Kiievis toimus aastail 1917–1920 kümmekond võimuvahetust, bolševike propaganda väitis aga järjepanu, et Donbass on „Venemaa süda“. Georgi Pjatakovi sõnul – paralleelina tänapäevaga – oli „Venemaa eksistents võimatu ilma Ukraina suhkru, vilja ja kivisöeta“. Sõmon Petljura deklareeris 1920. aasta algusest pärinevas kirjas, et Ukraina ja Poola peavad olema ühtsed astumaks vastu Venemaale. Galiitsia sõjas pidasidki Poola-Ukraina ühisväed lahinguid Lvivi all, maist novembrini 1919 osutas ühisrinne vastupanu Galiitsias ehk Ukraina vabariigis tänapäevase Ukraina läänepoolses osas. Poliitiline lepe Poola ja Ukraina vahel sõlmiti 1920. aasta aprillis, mil Poola põllumajandusminister Stanisław-Adam Stempowski pidas läbirääkimisi Ukraina rahvavabariigi esindajatega. Kui bolševikud võtsid ära Dnepri vasakkalda, väitis nende propaganda, et poolakad tahavad röövida kogu Ukraina põllumaa ja vilja. Riia rahuleping 15. mail 1921 koos Poola ja Venemaa vahelise rahu sõlmimisega hõlmas ühe lepingupoolena ka nn. Nõukogude Ukrainat ja Ukraina armee tõmbus Podooliast välja. ­Rahulepingu järel palus Piłsudski Ukraina ohvitseridelt vabandust, sest kokkulepet bolševikega ja Ukraina andmist Nõukogude Venemaale ta ei soovinud.

Ukraina teaduste akadeemia ja ajaloo instituudi professor Vladislav Verstyuk tõmbas samuti paralleele Esimese maailmasõja järgse ja praeguse olukorra vahel Ukraina sõjalis-poliitilises küsimuses. Ukraina soovis saada Rahvaste Liidu liikmeks, kuid see ei õnnestunud. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli sellest alates Ukraina positsioon erinev võrreldes iseseisvuse saavutanud Ida-Euroopa riikidega. Prantsusmaa on esitanud ka praegu kahetsusväärseid väiteid, ent Ukrainat ei tohi mingil juhul sundida kokkuleppele Venemaaga, mis võib sõjaolukorda pikendada ja laiendada. 1919. aasta suvel oli Ukraina saadik vastu Ukraina vägede n.-ö. välisele suunamisele Entente’i riikide survel. Erinevalt Venemaast oli Ukraina demokraatlik riik. Ukraina rahvavabariik oli tegelikult jäetud sõjaliselt üksinda, Entente’i riigid ja USA võinuksid anda relvastust, kuid seda ei tehtud. Ukraina rahvavabariigi suhtes oldi ka laiemalt skeptilised, Entente’i riikidest eeskätt Prantsusmaa, kes pidas küll oluliseks Euroopa idaosa kaitset, ent bolševike peatamiseks Ukrainas ei võetud ette reaalseid samme. Prantsusmaa ja Inglismaa jagasid omavahel Ukraina lääneosa n.-ö. kontrolltsoonideks. Brest-Litovski rahulepingu eel ähvardati ukrainlasi, et leping tehakse üle nende pea, ja nii tehtigi.

Ukraina arhiivisüsteemi juht Anatoli Khromov andis teada juba aastaid toimunud küber­sõjast Ukraina asutuste vastu. Tema kinnitusel ei ole Ukrainas praegu ainsatki turvalist piirkonda: rünnakud võivad tulla igal hetkel iga linna ja asula pihta. Kasutusse mitteantavaid arhivaale on evakueeritud Donetskist ja Luhanskist. Harkivi ja Mõkolajevi arhiividest on samuti suudetud väike kogus arhivaale evakueerida, kuid seni on läinud sealsete arhiivihoonetega hästi, need ei ole saanud purustusi. Kui palju arhiive on otseselt okupeeritud aladel, on raske öelda. Mõnedki arhiivid asuvad n.-ö. hallis tsoonis, näiteks ei kontrolli Ukraina arhiivide juhtkond juuni lõpu seisuga Hersoni arhiivi, kokku on ehk kaotatud 1–2% arhiiviainesest. Okupeeritud aladel ei ole teada, et Ukraina arhiivitöötajad teeksid koostööd okupatsioonijõududega, kollaboratsiooni ei ole toimunud. Teisalt on probleemne vajaliku tööjõu rakendamine, sest kolmandik arhiivitöötajaist asub Ukrainast eemal. Mida okupandid teevad varastatud arhivaalidega? Enamasti kasutatakse neid propagandaks. Samuti on kuulda olnud reast juhtumitest, kus arhivaalidele puudub ligipääs, s. t. need on pandud luku taha, nagu on tehtud Venemaa enda arhiivikogudega (eriti nõukogude perioodi aines). Hersoni ja Mariupoli osas on suurim probleem, et inimestele ei saa kinnitada nende tööstaaži ja teha seega elementaarseid toiminguid, mida kodanikud oma õiguste tõendamisel vajavad. Praeguse hinnangu järgi on ligi 5% kogudest digiteeritud. Eriti suur abi on olnud Poola kolleegidest, kes on eeskätt aidanud tehniliselt. Ka lähiriikide arhiivide esindajate ja rahvusvahelise arhiivinõukogu toetus on olnud märgatav, juba märtsi keskel peatati Venemaa ja Valgevene arhiivide tegevus ühenduse liikmena. Khromov kutsus üles lõpetama koostöö ­Valgevene arhiividega, kui sellist tegevust peaks Euroopa arhiivides leiduma. Arhiivide rahastamine on mõistagi kahanenud, kõik ressursid on suunatud inimeste abistamiseks. Arhiivide toetuseks on avatud konto, kuhu saavad ülekande teha nii eraisikud kui ka asutused, iga panus on praeguses olukorras arhiivi juhi kinnitusel hädavajalik.

Ukraina ajalooinstituudi professor ja Ida-Euroopa uuringute keskuse esindaja Iryna Matiash tänas Poolat kogu senise abi ja toetuse eest, mida on sõja jooksul üles näidatud. Ta nimetas ka mitmeid mäluasutusi, eriti raamatukogusid, mida on sõja käigus pommitatud ja teadlikult hävitatud, et Ukraina kultuur ja keel kaoksid. Hübriidsõda on Ukrainas kestnud kaheksa aasta jooksul. Arhiivitöötajad proovivad Luhanskis ka sõjaoludes tagada ligipääsu arhivaalidele, aga see on mõistagi raskendatud. Sovetiajal üritati rahvuslikku mälu ja pärandit inimeste meeltest kustutada kogude sulgemisega. Nn. riiklik arhiivifond Ukraina arhivaalide baasil on kahtlemata osa üleilmsest kultuuripärandist, kuigi seda üritati näidata Nõukogude Liidu arhiivifondina, mille õigused on vaid NSV Liidul ja selle järglasel Venemaal. Ukraina arhiivid alustasid kommunismikuritegude paljastamist arhiiviallikate põhjal, toimus kogude avalikustamine. Ühe variandina võivad kõneleja sõnul olla ohus paljud arhiivikogud, sest Venemaa režiimile ei ole kunagi meeldinud kommunismi­aja kuritegude avalikuks tulek, seega on nende soov arhiivid üle võtta, ära viia ja salastada. See on arvatavasti juhtunud Krimmis pärast 2014. aasta anneksiooni. KGB pärand on hoiul Ukraina julgeolekuteenistuse arhiivis. Alates 1991. aastast on Ukraina arhiivides toimunud personali uuenemine, varasemast enam on arhiivindusliku haridusega töötajaid, samuti on arhiivitöös järjest olulisem infotehnoloogia.

Lvivis asuva Ukraina riikliku ajalooarhiivi direktor Olesja Stefanõk rääkis uuendustest arhiivikogude avamisel. Arhiiv asutati 1919. aastal, lisaks Lvivile loodi toona Lublini, Płocki ja Piotrków Trybunalski arhiivid. Lvivi ajalooarhiivi varasem ajalugu ulatub tagasi 1785. aastasse, mil arhiiv tegutses bernhardlaste kloostris. Seejärel sai asutus maakonna arhiivi staatuse. 1924. aastal oli Poolas ja Lääne-Ukrainas kokku 19 arhiivi, neist 12 riiklikku arhiivi, viis arhiivi Varssavis ja kaks maa-arhiivi, s. o. Krakówis ja Lvivis. 1920. aastatel oli Lvivi arhiivis ligikaudu 17 000 arhivaali. Kogude seas on kõige väärtuslikumad kloostrite ja kirikute arhivaalid, mõnedki sarjad ulatuvad 14. ja 15. sajandisse, kuigi peamine on 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi arhiiviaines. 1920. aastate alguseks oli Lvivis üheksa kilomeetrit arhivaale. Arhiivile ei ehitatud ühtegi spetsiaalselt hoonet, arhiiv asus laiali mitmes eri hoones, samuti puudus tsentraliseeritud arhiivisüsteem, mistõttu toimus ka arhivaalide kadusid.

Kiievi Drahomanovi pedagoogilise ülikooli ja Varssavi ülikooli Ida-Euroopa õpingute keskuse esindaja Anna Menšenina kõneles Ukraina poliitilisest asendist Esimese maailmasõja lõpus. Tema arvates ei leidunud ilmasõja lõppedes Euroopa riikide vahel piisavalt ühtsust Ukraina toetamiseks. Kuigi Ukraina sai võimaluse võidelda oma iseseisvuse eest – saavutati ka autonoomsus –, siis iseseisvaks riigiks ikkagi ei saadud. Lääne-Ukrainas toimunud võitlustes osututi edukaks, ent kokkuvõttes lõppes sõda bolševike võimuga. Mõneski rahvusvahelises ühenduses tunnustati Ukraina rahvavabariiki kui õiguslikku Ukraina riigi esindust, kuid rahvusvahelise õiguse silmis ei olnud Ukraina iseseisev riik. Entente’i riigid suhtusid Ukrainasse samuti ettevaatlikult. Venemaast vabanenud ja autonoomsuse saavutanud teised riigid olid mõistagi teistsuguse staatusega. Ukraina rahvavabariik oli tol ajajärgul võrreldav Gruusia ja Armeeniaga. Ukrainal puudus võime saavutada iseseisvus, nagu ka ei suudetud mõjutada lääneriike avaldama piisavat toetust võitluses bolševikega.

Jagiełło ülikooli professor Andrzej Nowak rääkis mälu ja arhiivide olulisusest. Ta tegi 1992. aastal Moskvas teadustööd 1920. aasta Poola ajaloost ja vabamüürlusest, uurides ühtlasi Piłsudski minevikku (ainuüksi selle teema kohta on arhiivimaterjali ligikaudu 2300 säilikut). 1992. aasta juunis loodi komisjon, kes tegeles Poola arhiiviainese kopeerimisega Venemaa arhiivides paari järgneva aasta jooksul, osa kopeeritud arhivaalidest on tänini kättesaadavad. 1995. ja 1996. aastal oli Poolas valitsuse tasemel küsimuse all arhiivide restitutsioon, koostööd tehti nii Venemaa kui ka Saksamaaga. Poola-ainelisi arhivaale saadi tagasi mitmest naaberriigist, Venemaa aga ignoreeris seesuguseid taotlusi. UNESCO konventsioon 1996. aastast ja ka üks Venemaa enda kehtestatud seadus 1997. aastast kohustas arhivaalide kadusid kompenseerima, kuid tegelikkuses seda ei juhtunud. Ka osa Natsi-Saksamaa poolt ära viidud arhivaale saadi toona tagasi. Peamised arhivaalid Teise maailmasõja puhkemise küsimuses asuvad aga endiselt peidetuna Venemaa sõjaajaloo arhiivis ja neid ei ole võimalik teadlastel uurida. Jeltsin tõi Varssavisse dokumendi Poola ohvitseride 1940. aasta massimõrvast, kuid sealt ei olnud võimalik kõiki nüansse välja lugeda, nii et oluline teave sellegi kuriteo asjus on endiselt peidus. Venemaa oskus dokumentide ja teabega manipuleerida on hoomamatu ja arvatavasti ei ole me näinud kaugeltki kõike, mida tõe moonutamiseks teha saab. Putin väitis alles hiljuti, et holokaust algas Poolast ja just Poola ongi holokausti süüdlane. Vene teaduste akadeemia matemaatik on väitnud, et mongoli-tatari ajast alates on venelastel mingi oma identiteet ja just seetõttu on neil õigus siinset regiooni valitseda. Kokkuvõttes nentis professor Nowak, et Venemaal on tõepoolest põhjust varjata paljusid arhiiviallikaid, mis tõendavad nende kuritegusid 20. sajandi kataklüsmides.

Saksamaa riigiarhivaar Michael Hollmann andis ülevaate Esimese maailmasõja käigus tekkinud Saksamaa arhiivisüsteemist. Tegemist oli ajastuga, mil Saksamaa riiklus ehitati täiesti ümber. Versailles’ rahu tagas valitsusasutuste ja sõjalise dokumentatsiooni säilitamise vajaduse. 1915. aastal oli Saksa sõjalisel juhtkonnal selge, et oluliste dokumentide jõudmine vastase kätte on võtmetähtsusega. 1919. aasta mais sai väliarmee juhtkond ülesande kohustuda tegelema sõjalise tähtsusega dokumentidega, sh. kaitsta tundlikku teavet nii sõjalise kaitse eesmärgil kui ka isikute kaitseks. Sellest alates toimus oluliste ametkondade dokumentide ülevõtmine. Endised sõdurid pöördusid tagasi tsiviilellu, andes õiguse oma minevikku puudutavate dokumentide üle sõjaväelistele ametkondadele ja arhiivile. Valitsuse sõjaajaloo osakond teatas septembris 1919, et tuleks luua „imperiaalne arhiiv“, mida peab korralikult rahastama ja leidma arhiivile sobivad ruumid Potsdamis. Loodud riiklik arhiiv, Reichsarchiv, suutis vastu võtta kiiresti peavarju vajavad dokumentide hulgad paljudest likvideeritud ametkondadest, samuti värvati arhivaalide paigutamisel teenistusse vabatahtlikke. Tsiviil- ja sõjalise iseloomuga dokumentatsiooni erisus jäi püsima. Riigiarhivaar Hollmanni hinnangul jäi riigiarhiivile loomisest alates sõjaarhiivi pitser, sellest ei kujunenud tavaarusaamas avatud ja kasutatavat arhiivi. Samuti hakkasid arhiivile varju heitma natsionaalsotsialistlikud ideed, mistõttu on praegune Bundesarchiv koos paljude muude erisustega hoopis midagi muud kui sajanditagune Reichsarchiv.

Rumeenia riigiarhivaar Cristian Anita andis ülevaate Rumeenia-Poola arhiivinduslikest suhetest Bukoviina ja Lvivi arhiivi näitel. Poola ja Rumeenia suhteid nähti 1920. aastate alguses ühisliinina idapoolse bolševistliku režiimi vastu. Bukoviina arhiivi rajamine koos riikliku arhiivikomisjoni loomisega 1919. aastal on eriti oluline Moldova ajaloo uurimise seisukohalt. Arhiivi loomisega kaasnenud kogude geograafilise eraldamise käigus osa arhivaalidest hävis. Komisjoni esimees esitas töö järel raporti, millest selgus, et Rumeenia välisministeeriumil tuli pöörduda Poola ametkondade poole, et tagastada Rumeeniale nende osa puudutavat arhiivimaterjali. Galiitsia piirkonna arhivaalid tuli samuti saata Rumeenia poolele ehk Bukoviina arhiivi. Poola arhivaarid pidid lahendama arhivaalide identifitseerimise ja eraldamise küsimuse ning vastama Rumeenia nõudele arhivaalide vahetamiseks ja tagastamiseks. Galiitsia ühendamisel bolševike valitsetud Ukrainaga tekkinud arhivaalide saatuse küsimus pidi jääma edasiste läbirääkimiste teemaks.

Sloveenia riigiarhivaar Bojan Cvelfar käsitles Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemise järel tekkinud riike. 1919. aasta Saint-Germaini leping kinnitas varade jaotamise ja tagastamise nende asukohariikidesse. Selleks tegutses Viinis spetsiaalne likvideerimiskomisjon, kes tegi provientsi­printsiipi järgides vajalikke korrastus- ja kirjeldustöid. Lepingu täitmine kujunes vaevaliseks, kahel järgmisel aastal esitati sama korraldus Itaalia, Tšehhoslovakkia, Ungari, Austria ning Serblaste, Horvaatide ja Sloveenlaste Kuningriigile, kus samuti tuli jõustada Saint-Germaini lepingu punktid ja tagastada arhiivivarad asukohariikidesse. Vastastikuse koostöö tulemusel jõudsid aastail 1923–1938 mitmed olulised arhiivikogud Sloveeniasse, eeskätt kirikuvarad. Sõbralikku koostööd jäi aga varjutama Austria ja Ungari vahel sõlmitud salajane Badeni kokkulepe, millega jaotati kahe riigi vahel sloveenlastele kuuluma pidanud arhiivikogusid. Teise maailmasõja ajal transporditi Saksa­maa käsilaste toel arhiivikogusid Jugoslaaviast Serbiasse. Prantsuse rahvuskomitee võttis vastu otsuse kogude restitutsioonist. Belgradi protokoll 1958. aastast sedastas, et Jugoslaavia ja Austria ühiskomisjoni töö tulemusel ei kuulu varem eraldatud arhivaalid tagastamisele asukohariikidesse. Sloveenlaste avalik kiri 1973. aastast rõhutas taas kogude üleandmise vajadust vastavalt 1920. aastate kokkulepetele. Charles Kecskeméti (ICA) ja Kurt Waldheim (ÜRO) pidid sama kaasust lahendama 1980. aastatel, mil antigi Jugoslaaviale üle 3000 säilikut 12.–18. sajandist, aga paljut muudki, sh. katastriplaane 20. sajandist.

Eesti rahvusarhiivi esindajana andis käesolevate ridade kirjutaja ülevaate riikliku arhiivinduse rajamisest, arhivaalide tagastamisest Venemaalt vastavalt Tartu rahulepingule ning kogude vahetamisest Eesti ja Läti vahel 1920. ja 1930. aastatel. Viimase puhul oli fookuses Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri arhiivi ehk nn. Rootsi arhiivi teekond, mis sai alguse juba Põhjasõjaga, reisides Riiast Stockholmi ning tagasi Riiga, evakueerudes 1914. aastal Riiast Rjazani, jõudes 1920. aasta oktoobris Moskvast Tallinna, sealt 1921. aasta aprillis Tartusse, taas evakueerudes 1944. aasta veebruaris Tartust Kesk-Eestis asunud Vodja ja Väätsa mõisa, seejärel maitsi Troppausse (tänapäeva Opava) ning naastes 1946. aastal Riiga. Eesti arhiivinduse arenguloos on aga paljude Euroopa riikide võrdluses märgilise tähendusega oma arhiiviseaduse väljatöötamine 1930. aastate alguses (1935. aastal kehtima hakanud seadus oli sisuliselt valmis 1931. aastaks), väljaõppinud arhivaaride ja säilitusspetsialistide tööle rakendamine ning maakeelse teadusterminoloogia juurutamine. Arhivaalide asjatundlik kogumine, säilitamine ja kasutusse toomine saavutasid sel ajajärgul kõrge taseme, toonased arhivaalide detailsed kirjeldused annavad hõlpsa ja süsteemse orienteerumise eelise tänapäevases digiruumiski.

Karol Biernacki Ungari rahvusarhiivi Csongrád-Csanádi maa-arhiivist rääkis Ungari eri piirkondade arhiivimaterjali jaotusest viie ajaloolise provintsi vahel, millest peamine on Magyarország. Viimasel kahel aastakümnel on koostöö Rumeenia arhiividega olnud hõre, kuigi ühiselt on läbi viidud vastastikku huvipakkuvate arhivaalide digimist. Ungari aktiivne partner on aga olnud Serbia, korraldatud on nii ühiseid konverentse, näiteks Szegedis 2010. ja 2013. aastal, ning ühiselt on avaldatud ka 1944. aasta sündmusi käsitlevaid publikatsioone ja õppematerjale. Sõnavõtja hinnangul võimaldab digiajastu teavet vahendada mõõtmatult kiiremini ja efektiivsemalt, muutes ka geograafilise eraldatuse piirid hõlpsalt ületatavaks.

Tšehhi välisministeeriumi arhiivide ja dokumendihalduse osakonna esindaja Michal Wanner andis ülevaate põhjustest, miks ei jõutud Tšehhoslovakkias arhiiviseaduse kehtestamiseni sõdade­vahelisel ajal. Kuigi rida arhiive tegutses Tšehhi aladel juba 19. sajandil, võeti riikliku arhiivi loomise plaan töösse alles 1918. aasta septembris Praha provintsiaalarhiivi juhi Jan Nováki ettepanekul. Arhiivi rajamisel rivaalitses mitu suunda koos mitme eestkõnelejaga, kelle arvates tulnuks arhiiv luua eri alluvussuhtega. 1918. aasta otsusega tuli arhiivisüsteem allutada sise­ministeeriumile, nagu see oli olnud ka varem. Nii mõnegi meelest olnuks aga haridusministeeriumi alluvus mõistlikum ja seda surusid läbi ka mõned nimekad arhiiviesindajad. Vägikaikavedu haridusministeeriumi pooldajate ja vastaste vahel jätkus ja ilmselt just see sai põhjuseks, miks 1919. aasta jaanuaris anti arhiivid siseministeeriumi alluvusse. Tšehhoslovakkia ja Austria arhiivide eraldamine toimus Saint-Germaini lepingu järgi 1920. aasta mais, millega anti Tšehhoslovakkiale üle 600 jooksvat meetrit arhiiviainest. Arhiivile pandud ülesanded jagunesid kahe ministeeriumi vahel, kuid teatud arhiiviainese säilitamisse oli kaasatud isegi põllumajandusministeerium. Siseministeeriumi ja haridusministeeriumi vaheline lahkheli arhiivide alluvussuhetest lahendati alles 1948. aastal.

Gintaras Druckus Leedu arhiivisüsteemi Kaunase maa-arhiivist kõneles kogude vahetusest aastail 1918–1920. Kuigi riiklik arhiivikomisjon loodi 16. jaanuaril 1918, tegeles arhiivide teemaga paralleelselt arheoloogiakomisjon, mis hõlmas alates 1920. aastast väljapaistvaid ajaloolasi ja ühiskonnaelu tegelasi, kes suutsid päästa ohustatud seisus arhivaale, otsides sobivaid hoiuruume ja reevakueerides kogusid. Arhivaalid pidid esialgu hoiule minema rahvusmuuseumisse, kuid sealsed ruumid jäid kitsaks. Seetõttu tuli leida eraldi hoone üksnes arhivaalide jaoks, lisaks saabus Leedu ja Venemaa vahelise rahulepingu järgi suur kogus arhivaale korraga kohale. Nii Venemaalt saadetud kui ka Leedus kohapeal asunud arhivaalid asusid alates 1921. aastast riiklikus keskarhiivis, kus vähesed töötajad tegelesid nii arhivaalide korrastamise ja kirjeldamise kui ka teatiste väljastamisega – 1937. aastal töötas keskarhiivis üksnes 9 inimest, sh. vaid kaks arhivaari ja mõistagi mitte ühtegi säilitusala asjatundjat. Leedu oli sel ajajärgul üks väheseid Euroopa riike, kus ei olnud ei arhiiviseadust ega ka arhiivinduslikke regulatsioone kuni iseseisvusaja lõpuni 1940. aastal.

Sophio Jobava Gruusia rahvusarhiivist andis lühiülevaate Esimese maailmasõja lõpetanud lepingutest Kaukaasia riikides. Kui 1918. aasta 26. mail kuulutati välja Gruusia iseseisvus, hõlmas üks deklaratsiooni punkte ka arhiiviainese kogumist. Gruusia riikliku arhiivi juht Sergi Gorgadze suhtles 1922. aastal Venemaaga ja selle tulemusel saadi arhivaale tagasi Krasnodarist, Stavropolist, Romanovskist ja Georgievskist. Kõige väärtuslikum tagastatud arhivaal on Shiomgvime kloostrist pärinev kolofoon aastatest 1123–1124. Kadunuks jäänud arhivaale iseloomustab ehk parimana kuningas Tamari ürik 1195.–1196. aastast. Gruusia kunsti- ja rahvusmuuseumile kuulunud osa maale leidis tagasitee kodumaale 1923. aastal.

Läti rahvusarhiivi arhivaar Enija Rubina andis teada Läti arhiivide vahekorrast Venemaaga 1920–1933. Kuivõrd praegune Läti ala oli enne riikliku iseseisvuse saavutamist jagunenud Liivimaa, Kuramaa ja Vitebski kubermanguks, paiknesid ilmasõja lõppedes Läti-teemalised arhivaalid nii tänapäevase Venemaa, Ukraina, Valgevene kui ka Leedu ja Eesti territooriumil. Riia linnaarhivaar Arnold Heinrich Feuereisen oli kogude reevakueerimise võtmekuju Lätis, tema vedamisel anti ka mitmed arhiivid üle keskarhiivi Tartus. 11. augustil 1920 Riias sõlmitud Läti-Vene rahuleping hõlmas ka arhivaalide tagastamist, sh. Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri arhiivi tagastamist Eestile, mis oli vastastikuste pingete allikaks läbi iseseisvusaja. Arhiivide reevakueerimise komisjon Läti ja Venemaa vahel loodi novembris 1920. Läti pidi lahendama praktilisi küsimusi, sh. kirjeldati kõik säilikud ning kaardistati ka nende varasem asukoht. Vene pool väitis kogude tagastamise juhtudel sageli, et materjali ei suudeta üles leida, ammugi mitte Lätti kohale toimetada. Õigusliku selguse saavutamiseks kaasati küsimuse lahendamisse Läti välisministeerium ja Läti saatkond Moskvas. Võeti ka vastu eriseadus, mis kohustas Venemaad üle andma kinnisvaraga seotud ainest. Diplomaatilised suhted paranesid Venemaaga 1927. aastast, mil Läti esindajale anti võimalus külastada Läti arhiiviainese asukohaga Venemaa linnu. Kuni 1933. aastani jõudiski paarkümmend arhiivi tagasi Lätti, suur teene selles on Moskvas töötanud Läti saatkonna esindajal, ajaloolasel Juris Vīgrabsil.

Konverents lõppes kolme sõnavõtuga Poola arhiivinduse ajaloost. Poola rahvusvaheliste suhete uurimise instituudi esindaja Piotr Długołęcki andis teada ilmasõja lõpetanud Riia lepingust ja sellega kaasnenud diplomaatilistest dokumentidest. Riias sõlmitud rahulepingu kokkuvõte nii Poola kui ka Ukraina poolele oli „mõru rahu“, kuigi sõja lõpetamist soovisid kõige enam bolševikud. Poolale ei olnud rahulepingu sätted vastuvõetavad kogude pooliku jaotuse tõttu. Nõukogude obstruktsioon kogude üleandmisele oli pidev. Lõplik kokkulepe saavutati alles 1927. aastal, viimane osa kogudest anti Poolale üle 1934. aasta Leningradi leppega. Teise maailmasõja puhkemisel jäi töö pooleli, sõja tagajärjel kaotas Poola suure osa oma idaaladest ja see muutus tabuteemaks. Sõjajärgse restitutsiooniga kadus ka varem kehtinud Riia lepingu staatus, s. t. seda ei pidanud Nõukogude pool pädevaks ning poliitiliste tõmbluste tuules ei olnud võimalik vastastikku rahuldavaid kokkuleppeid teha.

Ewa Rosowska Poola arhiivide peavalitsusest käsitles Valgevenest Poolale üle antud ainest vastavalt Riia lepingule. Kui Venemaa ja Valgevene vaheline piir sai 1924. aastal paika, algasid nõukogude režiimile omased arhivaalide korrastustööd, mis aga positiivse momendina võimaldas edasiliikumist kogude vahetuse teemaga. Arhiivide üleandmised kestsid kuni 1928. aastani, mille jooksul sai Poola Valgevenelt rohkem kui 6000 säilikut, hõlmates väikeses mahus ka Leedu ainest.

Poola ajalooarhiivi esindaja Hubert Wajs vaagis ajalooliste näidete varal kogude tagasisaamise küsimust koos selle mõistelise taustaga. Kui lähtuda mõistest revindication, tuleneb selle tähendus otsesest võimust – millegi iseendale tagasi võitmine või vallutamine. Uppsala ülikooli raamatukogus asuvad jesuiitide kolleegiumi käsiraamat 16. sajandi lõpust ja Codex Gigas on vaid ühed näited vallutusest ja võimust. Mõlemad n.-ö. kroonijuveelid peaksid kuuluma Poolale ja olema hoiul mõnes Poola keskses arhiivis. Mitmed Poola arhiivid asuvad jätkuvalt Moskvas, Peterburis või mõnes teises Venemaa linnas. 1921. aastal Riias sõlmitud leppes olid nimetatud Poolale tagastatama pidanud kogud, kuid seda ei tehtud. Alles 1927. aastal jõuti rahuldava kokkuleppeni ning kümme aastat hiljem kogude osalise tagastamiseni. Teise maailmasõja käigus viidi Poolast Moskvasse tuhandeid ajaloolise võtmetähtsusega arhivaale, neist on tänaseks tagasi saadud vaid osa ja sedagi 1990. aastatel. Rootsiga toimunud koostöö tulemusel on Poolale tagastatud olulisi kogusid, sh. on mikrofilmidel antud tasuta koopiaid.

Kahe konverentsipäeva õhtusse, nagu ka avapäevale eelnenud pärastlõunasse mahtusid põhjalikud linnaekskursioonid jalutuskäiguna nii Waweli lossis kui ka Krakówi ajaloolistes Kazimierzi ja Podgórze piirkondades. Paaritunnine giidituur Wieliczka soolakaevanduses koos õhtusöögiga 135 meetri sügavusel asuvas restoranis jäi osalejaile küllap eredalt meelde, ent veelgi enam sööbisid mällu südasuvist Krakówit palistanud sinikollased Ukraina lipud ja igaõhtused noorte miitingud keskväljakul sõnumiga „Peatage järgmine Hitler!“. Teine Euroopa arhiivikollokvium on kavas 2024. aastal.

Birgit Kibal (1976), ajaloolane, Rahvusarhiivi avalike ja välissuhete juht, Rahvusarhiiv, Nooruse 3, Tartu 50411, birgit.kibal@ra.ee