Kultuur ja rahvas. Mälestusteos Ea Jansenile. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Jüri Kivimäe. Tartu: Rahvusarhiiv, 2021, 346 lk.

Ea Janseni (1921–2005) elu ja looming peegeldavad  hästi neid muutlikke ja keerulisi, sageli otse rõhuvaid olusid, millega aus Eesti ajalooteadus sõjajärgsel poolsajandil pidi kohanema. Tema saatus on aga ka suurepärane näide sellest, kuidas sihikindel, erudeeritud ja visiooniga uurija saab ikkagi mitte üksnes kirjutada säravaid teoseid, vaid viia rahvusliku kultuurivälja mõtestamise uuele kvalitatiivsele tasandile. Praegu, mil Janseni lahkumisest on möödas juba seitseteist aastat, inspireerib tema looming endiselt mitte ainult ajaloolasi, vaid kõiki kultuuriteadlasi.

Käesoleva aasta 23. veebruaril meenutati säravat naist, unustamatut kolleegi Tallinna Linnaarhiivis toimunud Baltisaksa Kultuuri Seltsi korraldatud koosviibimisel. Mälestuspäeval jagasid värvikaid meenutusi endised kaasteelised Jüri Kivimäe, Heino Arumäe, Priit Raudkivi ja Jaanus Arukaevu, sooja perekondliku tagasivaatega esines Ea Janseni poeg Madis Palli. Samas esitleti ka värsket artiklikogumikku „Kultuur ja rahvas. Mälestusteos Ea Jansenile“.

Üheks Ea Janseni suureks panuseks on eesti ärkamisaja mõtestamine seoses baltisaksa kultuuri­kontekstiga, detailne analüüs eesti ühiskonna kasvamisest baltisaksa ühiskonna kõrvale ja seisuseühiskonna murrangulisest transformatsioonist kodanikuühiskonnaks. Rahvusluse ja rahvusteadvuse alase diskursuse arendajana lõi ta silla Hans Kruusi uurimustest 20. sajandi lõpu, 21. sajandi alguse noorte teadlasteni. Kogumiku sissejuhatus koostajate sulest loob historiograafilise fooni, markeerides Janseni rolli sotsiaal- ja kultuuriajaloo uuendajana. Uurimuslikud artiklid avavad nii rahvusliku liikumise ja sellega kaasnenud kultuuripöörde kui ka baltisakslaste ning eestlaste suhete uusi tahke. Need arendavad edasi Ea Janseni ideid ja süvendavad arusaama tema huviobjektiks olnud väljapaistvate isikute tegevuse ning maailma­pildi kujunemisest.

Jansen tõstis eriti esile vajadust uurida eesti ja baltisaksa kultuuriilmade põimitust, hoidudes ühekülgsest koloniseerijate-koloniseeritute klišeest, ja juhtis tähelepanu sellele, et mitmerahvuselises ühiskonnas on mõjud mitmesuunalised: „Saksa eliidi elulaadis ja mentaalsuses on mõndagi eestlastelt ja lätlastelt ülevõetut – ka peale aktsendi ja musta leiva.“[1] Seda ideed toetab ja täiendab Reet Benderi artikkel baltisaksa keele kujunemisloost ja kolme kohaliku keele mõiste vormumisest. Autor toob mahlakate näidete varal esile kohaliku keele­pildi kirevust, muutlikkust ja mitmekesisust. Ta toonitab keele seisuslikku sihtotstarbelisust: igale keelele oli ette nähtud oma roll ja keele­kasutus sõltus nii positsioonist kui ka olukorrast. Eestlaste ja lätlaste puhul on keelevahetuse motivaatoriks olnud sotsiaalne mobiilsus, baltisaksa keele regionaalses omapäras peegeldub nii pidevate rändude mõju kui ka arhailiste osiste ja kohapealsete laenude sulandumine.

Ea Janseni tööde üheks võtmeküsimuseks oli, kuidas sai võimalikuks eestlaste etniline ja kultuuriline konsolideerumine ning mis olid selle määravad tegurid. Oma artiklis „Avardades võimalusi. Eesti keel kui kommunikatsioonivahend“  paneb Toivo Raun põhirõhu keelele kui suhtlusvõimaluste laiendamise vahendile ja osutab nii 19. sajandi demograafilise plahvatuse kui ka sotsiaalse liikuvuse mõjule keele­dünaamikas. Nii nagu Jansen, kes oma küpse ea uurimustes käsitles rahvusliku liikumise algust läbi baltisakslaste ja eestlaste koostöö prisma, kirjutab ka Raun, et erinevast rahvusest haritlasi „ühendas tahe eesti keelt moderniseerida ja muuta see paindlikuks ja rikkaks suhtlemisvahendiks“.[2] Arengut toetava asjaoluna toob ta esile soome keele kui talupoegliku ja madala staatusega keele modernseks muutumise positiivse arengumudeli, selle kõrval aga ka haritud eestlaste ja lätlaste suhtluse. Kas seda saab lausa liitlassuhteks nimetada, on diskuteeritav, kuid suhete tihenemises eriti pärast 1905. aasta murrangut pole kahtlust.

Nii Rauna kui ka Aldur Vungi artiklid annavad uue mõõtme Janseni arusaamale, et traditsioonide muutumisel on kriitilise tähtsusega silmapaistvate andekate loovisikute mõtted ja nende mõju ning vastuvõtt. Vungi „Puidu vestmine, jutu vestmine ja maarahva infoväli“ on jansenlik (isegi jannsenlik) selle sõna parimas tähenduses. See on detailirikas ja dramaatiline jutustus Johann Voldemar Jannseni esivanematest ja sellest, kuidas neilt päritud materiaalne, sotsiaalne ja vaimne kapital tegid võimalikuks tema tõusu arvamusliidriks ja rahvajuhiks, lõid selleks aatelise valmisoleku. Autor eritleb kujuneva rahvuse infovälja kasvamise eeldusi, muu hulgas maalähedase stiili kujundamist kirjasaatjate abil ja toimetaja oskusi vahendada ning tõlgendada rahvale olulisi sündmusi. Ühtse infovälja loomine polnud vaid rahulik ülesehitustöö, Jannsen oli ka osav strateeg, kes suutis kultuurilisel lahinguväljal eri huvigruppide vahel tegutsedes oma positsioone hoida.

Nii Jannseni lugu kui ka Aivar Põldvee kirjutis „Vennad Kilgid ja kadunud Kungla“ kinnitavad hästi Ea Janseni veendumust, et sotsiaalseid muutusi saab kõige paremini  mõista mitte üksnes eestlaste, vaid tervikliku Eesti ajaloo kontekstis eri ühiskonnakihtidesse kuuluvate inimeste elulugude kaudu.[3] Põldvee artikkel on särav näide, kuidas biograafiline lähenemine saab ka Rootsi aja omajagu fragmentaarsete allikate puhul viia järeldusteni toonaste haritud eestlaste eneseteadvuse ja maailmapildi kohta. Käsitletud egodokumendid (käesoleval juhul varauusaegsed kaebekirjad) muutuvad erudeeritud uurija käsitluses just selleks mosaiikpildi tükiks, mis võimaldab kokku panna tõepärase vaate tollasele tärkavale kiriku ja kooli teenistuses seisnud uue ühiskonnagrupi mentaliteedile.

Ea Jansen uuris Carl Robert Jakobsoni elu ja tegevust ning tema Sakalat nii pikalt ja põhjalikult, et võiks eeldada, nagu poleks järgnevatel põlvkondadel sinna just palju kaalukat lisada. Ometi on Jüri Kivimäe „Carl Robert Jakobson ja „seitsmesaja-aastase orjaöö“ sünd“ tõestus vastupidisest. Võttes luubi alla Jakobsoni 1868. aastal peetud esimese isamaakõne, millele Jansen omistas murrangulist tähendust eestlaste enesetunnetuse pöördumisel objektist subjektiks,[4] valgustab Kivimäe analüüs neid võimalikke impulsse, mis viisid kõne kuulsate kujunditeni rahva pimeduse- ja koiduajast. Ta toob esile Koidula isamaaluule meeleolude ja motiivide mõjud, samuti baltisaksa allikate ning kirjameeste tõenäolised eeskujud, osutades ka rahvapärimuse taustale, mille piir kirjutatud ajalooga oli toona veel küllaltki hägus. Kivimäe näitab ka, et kuigi Jakobsonile sai ajalugu esmajoones poliitilise võitluse argumendiks konkreetses ajahetkes, on tema sõnastatud seitsmesaja-aastase orjaöö kujundil – juba klišeena – pikk järelelu hoopis uutes kontekstides rahvusliku identiteedi üle löödavates lahingutes.

Mart Laar polemiseerib artiklis „Kahe-­rinde needus – ärkamisaja müüt või tegelikkus?“ pikalt kinnistunud väidetega: rahvusliku liikumise liidrite konkurents kahjustas ärkamisaja eesmärkide saavutamist ja venestusaeg tähendas rahvusliku liikumise allakäiku. Õieti ei vajagi need müüdid enam murdmist – seda tegi juba Ea Jansen, kaudsemalt 1970. aastate lõpust alates ja selgelt oma suurteoses „Eestlane muutuvas ajas“ (2007),[5] aga hiljem ka teised uurijad, sealhulgas Laar ise, Toivo U. Raun, Jaanus Arukaevu jt. Tõsi, veel 2010 ilmunud Eesti ajaloo V köites käsitletakse rahvuslikku ärkamisaega ja venestamisaega osalt vanade binaarsete opositsioonide võtmes.[6] Igati intrigeeriv on artikli kokkuvõttes tõstatatud idee käsitleda maailmavaatelist konkurentsi üleminekuühiskondades pikemas ja võrdlevas perspektiivis ning hüpotees, et sellistes olukordades on väitlused pigem arengu katalüsaatoriks kui piduriks.

Karsten Brüggemanni kirjatöö „Siber kui Eesti ajaloo mälupaik“ on tõlge autori sõnul enne 2007. aastat kirjutatud ja 2009 saksa keeles ilmunud käsitlusest. Toonast teksti ei ole uuemate käsitluste valgusel lihvitud, ehkki teemaga haakunuks hästi meie mälu-uurijate viimase kümnendi kaalukamad tööd.[7] Kahtlemata on tegu paljutõotava uurimisküsimusega, mis vääriks lausa interdistsiplinaarset projekti, akadeemilisest artiklikogumikust rääkimata. Võib ka päri olla autori sedastusega (lk.188), et Siberiga assotsieeruvad mälestused ja kujutelmad on ambivalentsed. Vähem veenev on Brüggemanni visandlik idee sellest, et eestlaste algne positiivne Siberi-pilt (Siber kui igatsuste maa) pöördus negatiivseks alles nõukogude repressioonide ajal. Selle väite tõestuseks viitab autor Aivar Jürgensoni uurimustele eesti väljarändajatest, millest aga ei saa siiski välja lugeda üheselt plussmärgilist hinnangut väljarändamiskogemusele. Üks tasand on vabatahtlikult tsaariajal kodumaalt lahkunutel, kuid sootuks teine kihistus juba sajandeid enne nõukogude režiimi Siberisse kui karistuspaika viidutel – tarvitseb vaid meenutada Põhjasõja ajal küüditatuid, talurahva vastuhakkude eestvedajaid või 1905. aasta mässajaid. See Siberi (ja üldse Venemaa) süngem kuvand peegeldub selgelt ka rahvapärimuses ja folklooris ammu enne möödunud sajandi neljakümnendaid.

Brüggemanni põgus käsitlus küüditamisest möönab küll selle vägivaldsust ja traumaatilisust, kuid samas problematiseerib küüditatute kannatusnarratiivi legitiimsust. Ta on lugenud mälestustest välja, et küüditatud „elasid tihti­peale samamoodi nagu kohalik vaba elanikkond“, eestlastele „võimaldati rahvuslikku eluviisi“, „peagi ületas sündinute arv surnute arvu“ jne. Kui Aigi Rahi-Tamm on oma uurimustes rõhutanud eriti naiste ja laste ränka olukorda – kannatati nälga ja alandusi, paljud emad olid ainsad suurte perede toitjad, sageli viidi lapsed pärast pereliikmete surma lastekodusse, kus nad venestusid,  suremus hakkas langema alles 1950. aastail,[8] siis Brüggemann leiab naiste Siberi-lugudest pigem „ümberasumise“ positiivseid aspekte, näiteks tutvumist võõra kultuuri ja maastikuga (lk. 191). Brüggemanni järgi peetakse Eestis just nn. kannatuskeskset ajalookäsitlust ainuõigeks ja poliitkorrektseks. Ene Kõresaare uurimisgrupi analüüsid on aga näidanud, et 1990. aastatel toonitas mälupoliitika tõesti nõukogude perioodi kui traumaatilist katkestust, ent juba selle sajandi algusest on nõukogude aja kogemust puudutav avalik ja mäludiskursus märksa nüansseeritum ja ambivalentsem.[9]

Nii ühiskondliku kui ka soolise emantsipatsiooni ja haridusteemadega seostub doktorant Lembi Anepaio artikkel ühest tähelepanuväärsest kõrgema seisuse neidude õppe- ja kasvatusasutusest, mis seni on uurijate vaateväljast kõrvale jäänud – Vinni stiftist. Ilmneb, et stift, mille eesmärgiks oli ette valmistada haritud mõisaprouasid, andis oma kasvandikele niivõrd hea ja edumeelse hariduse, et paljud neist teostasid end iseseisval palgatööl õpetajate, õdede, ametnike või loovisiksustena. Põhjalikul arhiiviuuringul põhinev kirjatöö on justkui isutekitaja: artikli struktuur ja teemade esialgsed arendused lubavad oodata naisstiftide teema arendamist põnevaks monograafiaks. Seejuures tasuks käsitleda ka Vinni stifti järglasena samas 1922–1939 tegutsenud saksakeelset erakodumajanduskooli kui ainulaadset näidet baltisaksa naishariduse kohanemisest iseseisva rahvusriigi oludega.

Üks eesti rahvapärimusse tugevama jälje jätnud sõdadest on 1877–1878 toimunud ­Vene-Türgi sõda, seda nii vahetute osavõtjate mälestuste kui ka tolleks ajaks juba regulaarselt ilmuvate ajalehtede ja muude trükiste kaudu. Ea Jansen jõudis uurida sõja mõjusid siinsetele ideelis-poliitilistele väitlustele, osutades vajadusele süveneda ka selle kokkupõrke sõjalis­tesse aspektidesse. Seda ongi teinud Tõnu Tannberg oma artiklis „Vene-Türgi sõja aegsed mobilisatsioonid Eestis üldise sõjaväekohustuse kontekstis“, mis värbamise statistikat ja süsteemi põhjalikult eritledes iseloomustab väeteenistust kui ühte venestamise ja impeeriumi ühtlustamispoliitika vahendit. Ta tõdeb ka, et see ränkraske kohustus lasus karmimalt just eestlastel ja lätlastel, kelle osakaal nekrutite seas oli 19. sajandi teisel poolel oluliselt suurem kui riigi elanikkonnas.

Ea Jansen tõi 1990. aastate algul Eesti humanitaarteadustesse esmakordselt analüütilise mõiste ajaloopilt, kirjeldades nii Friedrich Ludwig von Maydelli Baltimaade ajaloo teemaliste gravüüride loomise konteksti kui ka nende mõju rahva ajalootajule. Suuresti tänu Tiina-Mall Kreemile sai ajaloopiltide uurimise suund kümmekonna aasta eest uue hoo, päädides tuumakate näituste, kataloogide ning õppematerjalidega.[10] Südamlikus artiklis „Kunstniku tütar ja ajaloolase isa. Ea ja August Jansen“ kirjutab Kreem Ea Janseni kunstihuvi allikatest ja näitab samuti ajaloopilte maalinud August Janseni teoste kaudu, kuivõrd on eesti ajalookirjutus ja -pilt baltisaksa kultuuriga põimunud, seda tsiteerides või sellele vastandudes. August Janseni looming lõi silla ka Ea Janseni ja kunstiteadlase Mai Levini kohtumistele. Neist, aga ka August Janseni kunstnikuteest kõneleb artikkel „Kohtumisi Ea Janseniga elus ja kunstis“. ­Levini sõnul iseloomustas Ea Janseni esinemisi ja kirjutisi peale aine valdamise, mõtteselguse ja hea eesti keele ka hea huumoritunne.[11]

Vaba, mõneti isegi boheemlikku vaimu õhkub ka kogumikku lisatud Ea Janseni omaeluloolisest kirjutisest „Sünniaasta 1921“ (esmalt ilmunud kogumikus „Eesti rahva elulood“ 2000. aastal) ja 1995. aastal Vikerkaares ilmunud Marika Mikliga peetud vestlusest. Need pole siiski pelgalt isiklike kogemuste kirjeldused. Nagu teadustöös, nii ka oma elu analüüsides seostas Jansen üksikud sündmused, isegi juhused laiemate ühiskondlike arengutega, isiksuste mõjud süsteemide toimimise loogikaga. Vägagi tänapäevaselt kõlab tema mure ajalooteaduse järjepidevuse säilimise pärast lakkamatute ümberkorralduste ja bürokraatlike tuulte meelevallas.

Raamatu eessõnas märgivad koostajad kahetsusega, et pärast Ea Janseni lahkumist on rahvusliku liikumise ning seltsiliikumise ajaloo uurimine vähe tähelepanu pälvinud. Õnneks pole äsja ilmunud sisutihe kogumik mitte üksnes akadeemiline järelehüüe ühe silmapaistvama eesti ajaloolase tööle, vaid sisaldab ka kenakese hulga värskeid vaateid ja tema töödes tõstatatud teemade edasiarendusi, lubades loota Janseni rajatud uurimissuuna jätkuvale elujõulisusele tulevikus.

Anu Kannike (1967), PhD, Eesti Rahva Muuseum, vanemteadur, anu.kannike@erm.ee

[1] E. Jansen. Sissejuhatus. – Eestlane muutuvas ajas. Seisuseühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007, lk. 14.

[2] T. U. Raun. Avardades võimalusi. Eesti keel kui kommunikatsioonivahend. – Kultuur ja rahvas, lk. 72.

[3] J. Arukaevu. Järelsõna. – Eestlane muutuvas ajas, lk. 509.

[4] E. Jansen. Isamaakõnede ajast. – C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk. 87.

[5] E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas, eriti lk. 387–461.

[6] Vt. näiteks osad „Ärkamisaja lõpp“ (Mart Laar) ja „Venestamisaeg“ (Toomas Karjahärm), vt. Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoimetaja S. Vahtre. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk. 258–280.

[7] Vt. K. Jõesalu. Dynamics and tensions of remembrance in post-Soviet Estonia: late socialism in the making. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017; E. Kõresaar (toim.). Baltic Socialism Remembered: Memory and Life Story since 1989. Routledge Taylor & Francis Ltd, 2018.

[8] Vrd. A. Rahi-Tamm. 1941. aasta juuniküüditamine. – A. Rahi-Tamm, L. Suurmaa. Siberis vangistuses ja asumisel. Tallinn: Grenader, 2021, lk. 54–57; A. Rahi-Tamm. Küüditamised 1945–1951. – Siberis vangistuses ja asumisel, lk. 294–296; A. Rahi-Tamm. Our untold stories: remembering the Soviet time from a historian’s viewpoint. – K. Jõesalu, A. Kannike (ed.). Cultural Patterns and Life Stories. Acta Universitatis Tallinnensis: Tallinn University Press, 2016, lk. 77–103.

[9] E. Kõresaar. Life Story as Cultural Memory: Making and Mediating Baltic Socialism since 1989”. – Journal of Baltic Studies, vol. 47, nr. 4 (2016), lk. 1–19; 6; E. Kõresaar, K. Jõesalu. Post-Soviet Memories and ‘Memory Shifts’ in Estonia, Oral History, vol. 44, nr. 2 (2016), lk. 47–58.

[10]       Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koostanud L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2013; L. Kaljundi, T.-M. Kreem. Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018; Ajalooõpetus ja pildid. Audiovisuaalne õppematerjal koos töölehtede ja kunstiteoste fotodega. – Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts. https://www.eays.edu.ee/oppematerjal-ajalooopetus-ja-pildid-eduko/

[11]       M. Levin. Kohtumisi Ea Janseniga elus ja kunstis. – Kultuur ja rahvas, lk. 223.